M.A.G. Law Offices OÜ hagi X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.11.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
45 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja M.A.G. Law Offices OÜ (registrikood 12739561), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Yulia Zaitseva ja vandeadvokaat Aivar Raudsik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11.11.2022 otsus muutmata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-19-20904 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.M.A.G. Law Offices OÜ (hageja) esitas 30.12.2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu võlgnevuse 27 205 euro, intressi 3209,05 euro ja viivise 14 585,95 euro nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, NESKA Group OÜ (kustutatud; põhivõlgnik) ja kostja 29.11.2016 lepingus laenulepingu ja käenduslepingu RBMN-11/16. Laenulepingu p 2.1.2.1 kohaselt sai põhivõlgnik 27.06.2016 Ylt laenu 11 500 eurot, p 2.1.2.2 kohaselt sai põhivõlgnik 12.07.2016 Business Office Management OÜ-lt laenu 2105 eurot ja p 2.1.2.3 kohaselt sai põhivõlgnik hagejalt 14.07.2016 laenu 13 600 eurot. Laenulepingu p-s 2.1.3 kinnitas põhipõhivõlgnik laenu kokku 27 205 euro saamist. Lepingu p 2.1.4 järgi loovutasid Y ja Business Office Management OÜ oma nõuded põhipõhivõlgniku vastu hagejale. Laenulepingu p 2.3.4 kohaselt oli laenu kasutamise eest intressiks 5% iga kuu ehk 60% aastas. Lepingupooled on kokku leppinud lepingu p-s 2.1.5 saadud laenu tagastamise graafikus, milliseks kuupäevaks tuli tasuda ka intress: 29.12.2016 – 7205 eurot ja intress 1297 eurot; 29.01.2017 – 7000 eurot ja intress 986,30 eurot; 28.02.2017 – 7000 eurot ja intress 620 eurot; 01.04.2017 – 6000 eurot ja intress 305,75 eurot. Põhivõlgnik ei ole oma lepingulisi kohustusi pretensioonidest hoolimata hageja ees nõuetekohaselt täitnud ja on tasunud vaid osaliselt intressi katteks 03.11.2016 2500 eurot. Põhivõlgnik on jätnud tagastamata laenu 27 205 eurot ja intressid 3209,05 eurot. Vastavalt laenulepingu p 2.3.1 järgi juhul, kui laenusaaja ei maksa võetud laenusummat laenuandjale tagasi lepingus märgitud tähtajaks, kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale viivist 0,3% tasumata laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivis tasumata põhisummalt 27 205 eurot alates 02.04.2017 kuni 30.12.2019 moodustab kokku 81 859,84 eurot. Hageja vähendab viivise nõuet kuni 14 585,95 euroni arvestades käenduslepingu p-s 8.2 kokku lepitud rahalist piirangut. Samas lepingus sõlmiti laenulepingu täitmise tagamiseks käendusleping. Käenduslepingu p 8.1 kohaselt kohustub kostja käendajana vastutama varaliselt laenuandja ees laenuandja ja laenusaaja vahel 29.11.2016 sõlmitud laenulepinguga võetud kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu p 8.2 kohaselt vastutab käendaja laenuandja ees lepingu eest täielikult, kuid mitte suuremas ulatuses kui käenduslepingus sätestatud rahaline maksimumsumma 45 000 eurot. Käendaja vastutab põhivõlgniku poolt lepingu kohaselt tasumata summade, tasumata viivise, intressi jms ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvide, viivise ja põhivõlgniku poolt tekitatud kahju, samuti põhivõlgnikult võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, mh lepingu ülesütlemise või taganemisega seotud kahjud/kulud. Hageja on teavitanud kostjat, et põhivõlgnik ei täida laenu tagastamise kohustust. Kostja käendajana oma kohustust, tasuda põhipõhivõlgniku kohustused käenduslepingus kokku lepitud summas 45 000 eurot, täitnud ei ole.
2-19-20904 Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole allkirjastanud 29.11.2016 käenduslepingut. Lepingule on kostja digiallkirja andnud kostja isa Q. Kostjal puudus mistahes kontroll äriühingu üle ja ei ole eluliselt usutav, et ta tahtis olla õiguslikult seotud kohustustega äriühingus, mille tegevuse üle tal puudub kontroll. Põhivõlgniku konto väljavõttest nähtuvalt andis Y, olles ise juhatuse liige 27.06.2016 põhivõlgnikule 11 500 eurot selgitusega „firma arendamiseks“. Eluliselt ei ole usutav, et äriühingule antud rahasumma eest pidi andma käenduse teine juhatuse liige ehk kostja. Makseselgitusest ei nähtu, et tegemist on laenuga. 12.07.2016 makseselgitusest tuleneb, et Business Office Management OÜ on tasunud põhivõlgniku arve nr 1 summas 2105 eurot. Seega ei ole tegemist laenu andmisega, vaid arve tasumisega. 14.07.2016 makseselgitusest tuleneb, et hageja maksab põhivõlgnikule 13 600 eurot selgitusega „laenuleping“. 03.11.2016 saadab põhivõlgnik 2500 eurot hagejale tagasi selgitusega „laenulepingu alusel“. Nõude loovutamisest hagejale pidi põhivõlgnikku teavitama vana võlausaldaja ehk Y ja Business Office Management OÜ. Seega ei ole nõude loovutamist toimunud. Hagi on esitatud üksnes käendaja vastu, mis on vastuolus lepingu p-ga 9.1. Hageja ei ole tõendanud kostjale võlanõude, sh viivisenõude esitamist pärast võla sissenõutavaks muutumist. Jättes viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata, ei ole hageja toiminud heas usus. Kostja taotles viiviste vähendamist nullini. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 11.11.2022 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 27 205 eurot, intressi 3209,05 eurot ja viivise 14585,95 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
4.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 29.11.2016 laenulepingu ja käenduslepinguga nr RBMN-11/16 tõendatud, et hageja, põhivõlgnik ja kostja sõlmisid 29.11.2016 laenulepingu ja käenduslepingu, mille p 2.1.2.1 kohaselt sai põhivõlgnik 27.06.2016 Ylt laenu 11 500 eurot, p 2.1.2.2 kohaselt sai põhivõlgnik 12.07.2016 Business Office Management OÜ-lt laenu 2105 eurot ja p 2.1.2.3 kohaselt sai põhivõlgnik hagejalt 14.07.2016 laenu 13 600 eurot. Laenulepingu p-s 2.1.4 kinnitas põhivõlgnik laenu, kokku 27 205 euro saamist. Lepingu p-s 2.1.4 kinnitasid lepingupooled, et nad on teadlikud, et hageja on saanud kogu laenu võlausaldajaks Y ja Business Office Management OÜ-ga sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel. Lepinguga on tõendatud, et selle allkirjastasid hageja nimel S, põhivõlgniku nimel Y ja käendajana kostja. Lepingus märgitud laenusummade ülekandmine põhivõlgnikule on tõendatud konto väljavõttega, millelt nähtub, et põhivõlgnikule on tehtud ülekanded 27.06.2016 Ylt 11 500 eurot, 12.07.2016 Business Office Management OÜ-lt 2105 eurot, 14.07.2016 hagejalt 13 600 eurot, kokku 27 205 eurot. Y ja Business Office Management OÜ nõuete loovutamine hagejale on tõendatud lisaks lepingus märgitud kinnitusele ka kohtule esitatud 29.11.2016 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lgga 2 on kooskõlas olukord, kus varasemate erinevatel alustel tehtud rahaülekannete kohta sõlmitakse laenuleping ning reguleeritakse laenutingimusi ja tagasimakse tähtaega.
5.Lepingu p 2.3.4 kohaselt oli igakuine laenu intress 5% laenu kasutamise eest, seega 60% aastas. Pooled leppisid kokku, et laenusaaja tasub ajavahemikul alates 29.11.2016 kuni 01.04.2017 laenuandjale igakuist intressi 5% lepingu p-s 2.1.5 märgitud kuupäevadeks.
2-19-20904 Lepingu p-de 2.2.3 ja 2.3.4 järgi maksab laenusaaja laenuandjale laenusumma ja intressi tagasi sularahas või ülekandega.
6.Lepinguga on tõendatud, et pooled leppisid kokku lepingu p-s 2.1.5 laenu tagastamise graafikus, mille järgi tuli laen tagastada osadena graafiku alusel 29.12.2016 7205 eurot lisanduva intressiga 1297 eurot, 29.01.2017 7000 eurot lisanduva intressiga 986,30 eurot, 28.02.2017 7000 eurot lisanduva intressiga 620 eurot, 01.04.2017 6000 eurot lisanduva intressiga 305,75 eurot ning selles, et hiljemalt 01.04.2017 tuleb laenusaajal tagastada laenuandjale kokku 30 414,05 eurot. Järelikult on laenu- ja intressinõue muutunud sissenõutavaks.
7.Põhivõlgnik on tasunud üksnes intressi katteks 03.11.2016 2500 eurot, mistõttu ta ei ole oma lepingulisi kohustusi täinud nõuetekohaselt. Seda tõendab laenuleping, mille kohaselt on laenusummaks 27 205 eurot ning 2500 euro makse pangakontol. Seega on tõendatud, et põhivõlgnikul on täitmata laenulepingust tulenev põhivõla 27 205 euro ja intressi 3209,05 euro tasumise kohustus. 17.12.2018 pretensiooniga on tõendatud, et hageja on pöördunud põhivõlgniku poole ja palunud laenukohustuse täitmist hiljemalt 27.12.2018, märkides ühtlasi, et ta on tähtajaks tasumise korral nõus loobuma intressi ja viivise nõudest. Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik oleks oma kohustusi täitnud.
8.Laenulepingu p-s 2.3.1 on kokku lepitud, et juhul, kui laenusaaja ei maksa võetud laenusummat laenuandjale tagasi lepingus märgitud tähtajaks, kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale viivist 0,3% tasumata laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivis põhisummalt 27 205 eurot alates 02.04.2017 kuni 30.12.2019 kokku on 81 859,84 eurot.
9.Käenduslepingu p 8.1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga laenuandja ees vastutama varaliselt laenuandja aja laenusaaja vahel 29.11.2016 sõlmitud laenulepinguga võetud kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu p 8.2 järgi vastutab käendaja laenuandja ees lepingu täitmise eest täielikult, kuid mitte suuremas ulatuse, kui käenduslepingus sätestatud rahaline maksimumsumma. Käendaja vastutab põhivõlgniku poolt lepingu kohaselt tasumata summade, tasumata viivise, intressi jms ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvide, viivise ja põhivõlgniku poolt tekitatud kahju, samuti põhivõlgnikult võlgnevuse sissenõudmisega seotu kulutuste ning kahju hüvitamise eest, mh lepingu ülesütlemise või taganemisega seotud kahjud/kulud. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks (piirmääraks) on 45 000 eurot. Vastavalt käenduslepingu p-le 9.1 juhul, kui põhivõlgnik ei täida lepingust tulenevaid kohustusi, võib laenuandja nõuda lepingust tulenevate maksmata rahaliste kohustuste täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma põhivõlgniku poolt laenuandja kasuks täitmata rahalised kohustused viie kalendripäeva jooksul arvates laenuandja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Hageja on väitnud, et pooled on pidanud läbirääkimisi 26.07.2018 laenu tagastamise kohta, kuid hageja esindaja 26.07.2018 märkmiku väljavõte ei tõenda kohtumise sisu.
10.Kostja vastuväited nõude loovutamise kohta on ümber lükatud laenu- ja käenduslepingu ps 2.1.4 kinnitusega, et nad on teadlikud, et hageja on saanud kogu laenu võlausaldajaks Y ja Bussiness Office Management OÜ-ga sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel. Hageja väidet, et kostja sai teada nõuete loovutamisest veel 10.04.2019 või alternatiivselt tsiviilasja nr 2-19-7425 08.08.2019 määruse kättesaamisel, tõendavad kostjale edastatud e-kiri ja teave Google andmete arhiivist google.com ning kohtumäärus pankrotiavalduse menetlusse võtmise
2-19-20904 kohta. Käesolevaks ajaks on kostjale esitatud dokument nõude loovutamise kohta, mistõttu ei saa põhivõlgnik keelduda uuele võlausaldajale nõude täitmisest.
11.Kostja vastuväited, mille kohaselt ei ole tema tegelenud põhivõlgniku majandustegevusega ning käendajana andis laenu- ja käenduslepingule digitaalse allkirja kostja identifitseerimisvahendeid kasutades tema isa Q, on tõendamata. Kohtule esitatud põhivõlgniku äriregistrikaardi väljavõtte ja 10.06.2016 juhatuse liikmete omavaheliste, kostjaga ja Yga sõlmitud lepingutega on tõendatud, et kostja oli käendajana 29.11.2016 laenu- ja käenduslepingut allkirjastades registreeritud põhivõlgniku juhatuse liikmena (perioodidel 08.05.2015–02.12.2016 ja 02.12.2016–10.01.2017) ning tal olid 10.06.2016 juhatuse liikme lepinguga ka äriühingu siseselt kõik põhivõlgniku juhatuse liikme õigused, erinevalt Yst, kelle esindusõigust oli äriühingu siseselt piiratud ja mis seisnesid vaid põhivõlgnikule laenu andmise ja selle kasutamise kontrolliga. Kostja isa Q 27.02.2017 digitaalselt allkirjastatud seletusega Harju Maakohtule on tõendatud, et Q, kes on pankrotis, leppis kostjaga kokku selles, et kostja on põhivõlgniku juhatuse liikmeks, et põhivõlgniku äri alustamiseks laenati raha Y käest ning lepiti kokku selles, et Y valiti juhatuse liikmeks õigusega kontrollida kontot, kuhu laekusid laenud ja et ettevõtet juhib kostja. Antud Q seletus ja 10.06.2016 juhatuse liikme lepingud on kooskõlas põhivõlgniku 2015. aasta majandusaastaaruandega, mille õigsust on kinnitanud ja allkirjastanud 30.05.2016 üksnes kostja. Q arvutist ja telefonist tehtud väljavõtetega ja smskirjavahetusega on tõendatud, et Q osales aktiivselt põhivõlgniku majandustegevuses. Osaühingu osa notariaalsete müügilepingutega on tõendatud, et kostja esindas põhivõlgnikku tehingute tegemisel nii juhatuse liikmena kui ka osales tehingutes kaasomanikuna.
12.Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei osalenud ta põhivõlgniku majandustegevuses, kuid avas äriühingule pangakonto ja tegi isa palvel pangaülekandeid või maksis telefoni arveid, käis notari juures tehinguid tegemas ja allkirjastas 2015. majandusaastaaruande isa palvel. Seega on nii dokumentaalsete tõenditega kui ka kostja enda ütlustega tõendatud, et ta on faktiliselt täitnud äriseadustikus ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud juhatuse liikme kohustusi, mida saab pidada põhivõlgniku majandustegevusega tegelemiseks. Asjaolu, et kostja isa tegeles aktiivselt põhivõlgniku majandustegevusega, ei välista kostja osalemist põhivõlgniku majandustegevuses. Tunnistaja D ütlused selle kohta, et kostja ei tegelenud põhivõlgniku majandustegevusega, on vastuolus esitatud dokumentaalsete tõenditega ega lükka neid ümber. Kostja huvi põhivõlgniku majandustegevuse suhtes näitab ka asjaolu, et ta on põhivõlgniku esindaja likvideerijana alates 20.01.2020.
13.Kostja vastuväiteid selle kohta, et tema ei allkirjastanud 29.11.2016 käenduslepingut, ei ole tõendatud. 06.09.2021 menetlusdokumendi lisana 1 esitatud lepinguga on tõendatud, et lepingul on kostja digitaalallkiri, see sisaldub digikonteineris koos lepingu failiga ning, et leping on allkirjastatud 01.12.2016 kell 15:07:37 kostja telefoni mobiil-ID-d kasutades. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei ole isa palunud tal käenduslepingut allkirjastada. Tunnistajad D ja W ise ei näinud, et Q oleks vaidlusaluse käenduslepingu kostja mobiiltelefoni kasutades allkirjastanud või et ta oleks W allkirja käenduslepingul võltsinud. Ka tsiviilasjas 2-19-6368 tehtud ekspertiisiaktiga ei ole kindlaks tehtud, et Q võltsis W allkirja. Järelikult on W allkirja võltsimine Q poolt oletuslik. Tunnistaja D ütlused Q poolt kostja mobiiltelefoni kasutamisega käenduslepingu allkirjastamisest on ebausaldusväärsed, sest tunnistaja ei ole ise allkirjastamise juures viibinud ega seda näinud, vaid vahendas ütlusi andes Q juttu. Kostja ei ole tõendanud tunnistaja W ütluste ja ekspertiisiaktiga väidet, et Q käitumismustriks oli temale lähedaste isikute allkirjade võltsimine, mis ilmnes pereliikmetele alles pärast Q surma.
14.Kostja ja tunnistaja D ütlused on vastuolus tunnistaja S ütlustega, millest nähtub, et leping sõlmiti Tallinnas Köleri 8 kontoris ja enne lepingu allkirjastamist andis tunnistaja lepingu
2-19-20904 osapooltele tutvumiseks; et lepingu allkirjastasid kohapeal tunnistaja ise ja Y; et Q viibis samal ajal tunnistaja õigusbüroos, kuid helistas kostjale, paludes lepingu kostjal elektrooniliselt allkirjastada ning, et kostja oli lepinguga nõus ja allkirjastas mobiil-ID-iga lepingu. Tunnistaja kinnitas, et Q, kes oli tunnistaja ja Yga samas ruumis, ei allkirjastanud kostja asemel kostja telefoniga käenduslepingut.
15.Järelikult ei ole kostja vastuväited lepingus tema allkirja võltsituse kohta tõendatud ega välista hagi rahuldamist ja kostjalt kui käendajalt võlgnevuse, mis on piiratud käenduslepingus sätestatud maksimumsummaga, väljamõistmist. Kuivõrd hageja on viivisenõuet seoses käenduslepingu maksimumsumma ulatuses esitamisega oluliselt vähendanud, et viivise kohaldamine ja määr on kokkulepitud kostjaga laenu- ja käenduslepingus, mistõttu oli kostja teadlik viivise kohaldamisest võlgnevuse tasumisega viivitamisel, viivisenõue on esitatud hagi aegumise tähtaja jooksul, siis ei ole põhjendatud kostja taotlus viivise vähendamiseks. Apellatsioonkaebus
16.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 11.11.2022 otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
17.Kostja leiab, et maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta ning analüüsimata olulised tõendid. Selliselt on maakohus tuvastatud asjaolude pinnalt teinud ekslikud järeldused otsuse resolutiivosas.
18.Kostja esitas maakohtule tõendid selle kohta, et kostja pole põhivõlgniku majandustegevusega tegelenud. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei osalenud ta põhivõlgniku majandustegevuses. Kostja oli põhivõlgniku fiktiivne juhatuse liige. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja vande all antud ütlustele, et põhivõlgniku 2015. majandusaasta aruande allkirjastas kostja isa palvel. Kostja vande all ütlustest nähtuvalt kostja ei tea millal, kus ja kuidas võis käenduslepingu allkirjastamine toimuda ja kostja ema, alles peale isa surma, ütles, et isa allkirjastas lepingu kostja identifitseerimisvahendeid kasutades. Kostja kinnitas kohtule vande all, et tema ei oleks sellistel tingimustel käenduslepingut sõlminud, kostja oli koduperenaine ja tegemist oli kostja jaoks suurte summadega. Seda asjaolu kinnitas ka tunnistaja D. Maakohus ei ole andnud hinnangut 14.10.2016 põhivõlgniku ja OÜ Transpordiagentuur vahel sõlmitud lepingule, mis tõendab, et kostja ei esindanud äriühingut ja põhivõlgniku esindajaks oli Q. Kostja esitatud Q sms-kirjavahetusest hageja lepingulise esindajaga nähtub mh Y juhatuse liikme lepingu ettevalmistamine ning selle saatmine Q sekretärile, mitte kostjale. Kostja juhtis maakohtu tähelepanu asjaolule, et lepingu projekt kandis kuupäeva 10.06.2016, kuid oli saadetud 23.12.2016. Maakohus sellele tõendile hinnangut ei andud. Kostja on osalenud tehingute tegemisel nii põhivõlgniku juhatuse liikmena kui ka tehingutes kaasosanikuna vaid formaalselt. Maakohus ei ole andnud hinnangut sellele, et notarite poolt kohtule saadetud dokumentidega on tõendatud, et kostja ei ole tegelenud tehingute broneerimisega notaris.
19.Ebaõige on maakohtu järeldus, et surnud isiku Q kirjaliku seletusega saab tõendada pooltevahelist kokkulepet põhivõlgniku juhtimiseks. Q kirjalik seletus tõendab hoopis fakti, et Q osales aktiivselt põhivõlgniku majandustegevuses. Seda kinnitas ka tunnistaja D. Kostja ei nõustu, et põhivõlgniku likvideerijana saab tuvastada kostja huvi põhivõlgniku majandustegevuse suhtes.
2-19-20904
20.Tunnistajate W ja D ütlustega on tõendatud, et Q käitumismustriks oli allkirjastada lepinguid teiste isikute eest. Tunnistaja S ütluseid ei oleks maakohus tohtinud arvestada, sest neile tuginedes ei saa kinnitada, kas kostja allkirjastas käenduslepingu ise või mitte, kuivõrd tunnistaja ise kinnitas, et kostjat kohapeal lepingu allkirjastamisel kohal ei olnud.
21.Hageja väide, et 26.07.2018 pidasid pooled läbirääkimisi, ei vasta tõele. Hageja ei ole toiminud heas usus, kui jättis kostjale viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata. Kostja jääb oma taotluse juurde vähendada viivist nullini. Vastustaja seisukoht
22.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
24.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
25.Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
26.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.
27.Kolleegiumi arvates on maakohus põhjendatult järeldanud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kehtivalt 29.11.2016 kuupäeva kandev käendusleping, mille kostja on digitaalselt allkirjastanud 01.12.2016 mobiil-ID-d kasutades. Kolleegium märgib, et kostja vande all antud seletus selle kohta, et tema ei tea, kuidas tema digitaalne allkiri käenduslepingule on antud, ei ole eluliselt usutav. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 24 lg 1 kohaselt loetakse digitaalallkirja e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 art 3 p-s 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Määruse art 3 p 12 järgi antakse kvalifitseeritud e-allkiri kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja see põhineb e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil. Kvalifitseeritud sertifikaat annab garantii, et sertifikaadi väljastamisel tuvastatakse füüsilise isiku identiteet ning kvalifitseeritud allkirja andmise vahend on garantii selle kohta, et allkirja loomiseks kasutatavad andmed on allkirjastaja ainukontrolli
2-19-20904 all. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema mobiil-ID ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on väljastatud mobiil-ID toimimiseks vajalikud sertifikaadid ja PIN-koodid. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on mobiil-ID kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Kostja vande all antud seletus, et tema pole käenduslepingut digitaalselt allkirjastanud, on ümber lükatud käenduslepingul oleva kostja digiallkirjaga. Kuna käenduslepingul on kostja digitaalallkiri, siis ei ole põhjendatud arvata, et seda poleks kostja andnud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil, millega tuvastati kostja isik ning andmete alusel, mis saavad olla vaid kostja kui allkirjastaja ainukontrolli all. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja pole esitanud tõendeid, et tema pole käenduslepingut allkirjastanud.
28.Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole andnud kellelegi teisele temale kuuluvat allkirja andmise vahendit ega allkirja loomiseks kasutatavaid andmeid, et nende abil käenduslepingut allkirjastada. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja väited selle kohta, et käenduslepingu digiallkirjastas kostja asemel tema isa Q, ei ole tõendatud. Kostja vande all antud seletus, et kostja isa ei palunud kostjal käenduslepingut allkirjastada vaid seetõttu, et kostja poleks seda isa palvel teinud ja seetõttu võis kostja isa võtta kostja mobiiltelefoni ja sellega lepingu allkirjastada, on vaid kostja arvamus kostja isa käitumisest ning sellega ei saa lugeda tõendatuks kostja väiteid, et lepingu on allkirjastanud Q. Samas nähtub tunnistaja S ütlustest vastupidiselt kostja vande all antud seletusele, et Q palus kostjal käenduslepingu allkirjastada. Tunnistaja W kahtlustest, et Q on korra tema allkirja võltsinud, sest ta arvas äratundvat Q käekirja, ei ole võimalik tuvastada, et Q on kindlasti võltsinud W allkirja. Tunnistaja W kahtlustest tema käsikirjalise allkirja võltsimise kohta ning tunnistaja D ütlustest, et tema teab, et Q võltsis W käsikirjalise allkirja, ei piisa järeldamaks, et Q on kostja eest digiallkirjastanud käesolevas tsiviilasjas vaidlusaluse käenduslepingu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaid tunnistajana üle kuulatud kostja ema D ütlustele tuginedes, mis on vastuolus tunnistaja S ütlustega, ei ole tõsikindlalt võimalik tuvastada, et käenduslepingu digiallkirjastas Q. Tunnistaja D ei ole ise näinud, et Q on käenduslepingu digiallkirjastanud, s.o ta ei ole näinud, et Q oleks kasutanud kostja mobiiltelefoni, sisestanud sinna kostjale antud sertifikaatide väljastamisel antud vajalikud andmed kostja identiteedi tuvastamiseks ning andmed kostja allkirja loomiseks. Tunnistaja S ütluste kohaselt palus Q telefoni teel kostjal käenduslepingu elektrooniliselt allkirjastada, mida kostja mobiil-ID-d kasutades tegi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja D ütlused on vastuolus tunnistaja S ütlustega, mille kohaselt Q ise käenduslepingut mobiili kasutades ei digiallkirjastanud, vaid palus telefoni teel teha seda kostjal. Maakohus ei ole tunnistaja S ütlustele tuginedes tuvastanud, et kostja andis digiallkirja käenduslepingule mobiil-ID-d kasutades, vaid maakohus tuvastas S ütlustele tuginedes, et Q seda ei teinud.
29.Kostja väited ja vande all antud seletus selle kohta, et tema põhivõlgniku majandustegevusega ei tegelenud, sellega tegeles kostja isa, mistõttu tal puudus igasugune majanduslik huvi käenduslepingu allkirjastamiseks, on vastuolus käenduslepingus kostja kirjalikult antud tahteavaldusega hagejale olla käenduslepinguga seotud. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et 14.10.2016 põhivõlgniku ja OÜ Transpordiagentuuri vahelises lepingus oli põhivõlgniku esindajaks volikirja alusel Q. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tsiviilasja toimikust puuduvad tõendid, et põhivõlgniku majandustegevuses kostja ei osalenud. Olukorras, kus põhivõlgniku majandustegevusega tegeles aktiivselt Q, kes võis ka olla põhivõlgniku tegelikuks juhiks, ei välista kostja osalemist põhivõlgniku majandustegevuses, mis tulenevad kostja õigustest ning vastutusest põhivõlgniku juhatuse liikmena. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Seetõttu pole põhjust arvata, et kostjat ei saanud pidada isikuks, kel on juhatuse liikmena õigused ja kohustused põhivõlgniku suhtes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et põhivõlgniku 2015. aasta
2-19-20904 majandusaastaaruande kinnitamine ja allkirjastamine kostja poolt ning osaühingu osa notariaalsete müügilepingutega on tõendatud, et kostja esindas põhivõlgnikku nii majandusaastaaruande kinnitamisel kui tehingute tegemisel. Asjaolust, et kostja ei tegelenud notariaegade broneerimisega tehingute tegemiseks, ei muuda maakohtu järeldust, et kostja on esindanud põhivõlgnikku tehingute tegemisel, ebaõigeks. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja on põhivõlgnikku notariaalsete tehingute tegemisel esindanud. Kostja väitest, et ta tegi seda vaid oma isa Q palvel, ei ole võimalik välistada kostja enda tahet tegutseda põhivõlgniku juhatuse liikmena, sest vaidlust ei ole selle üle, et kostja on andnud nõusoleku olla põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Samuti ei saa nõustuda kostjaga, et tema määramine põhivõlgniku likvideerijaks võis toimuda ilma igasuguse kostja huvita põhivõlgniku majandustegevuse suhtes. Kostja väidetel, et peale 2015. aasta majandusaasta aruande kinnitamist pole tema ühtegi põhivõlgniku majandusaasta aruannet kinnitanud, ei ole asja lahendamisel tähtsust, sest pooled ei vaielnud selle üle, et 2017. aastast kostja enam põhivõlgniku juhatuse liikmeks ei olnud.
30.Asjaoludest, et Qlt küsiti kostja aadressi juhatuse liikme lepingu ettevalmistamiseks ning teise juhatuse liikme Yga 10.06.2016 sõlmitud juhatuse liikme leping saadetud Q sekretärile 23.12.2016, ei ole samuti võimalik järeldada, et kostja ei olnud põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et Q 27.02.2017 kirjalike seletustega, kui dokumentaalse tõendiga on tõendatud, et tema leppis kostjaga kokku, et põhivõlgniku juhatuse liikmeks saab kostja ja tema hakkab ettevõtet juhtima. Kuna kostja oli ka äriregistrisse kantud põhivõlgniku juhatuse liikmena, siis ei saa kolleegium nõustuda kostja seisukohaga, et kokkulepet kostja juhatuse liikmeks olemiseks Q 27.02.2017 seletusest ei ole kuidagi võimalik järeldada. Kuna kostja on 29.11.2019 käenduslepingu allkirjastanud 01.12.2016, millega on avaldanud hagejale tahet olla lepinguga seotud, siis ei ole oluline tuvastada, mis põhjusel kostja kohtumenetluses on käenduslepingu sõlmimist põhjendatuks pidanud. Kolleegium märgib, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liikmeks ning hoolimata asjaolust, kas põhivõlgniku tegevuses osales rohkem kostja või tema isa, on äriühingute laenulepingute sõlmimisel tavapärane, et käenduse annab juhatuse liige.
31.Käenduslepingu täitmise nõude seisukohalt ei oma iseenesest aga tähendust, kas kostja oli lepingu sõlmimise ajal vaid fiktiivne juhatuse liige või siiski mitte (vt RKTKo 20.06.2018, 217-1601, p 30). Nii ühel kui teisel juhul on käenduslepingu näol tegemist VÕS § 143 lg 1 mõttes tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja käendajana on füüsiline isik. Puudub vaidlus, et lepingus oli kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, mistõttu VÕS § 143 lg 2 alusel ei ole käendusleping tühine.
32.Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusalune käendusleping on kehtiv, mistõttu tuleneb käenduslepingust kostjale kohustus vastutada põhipõhivõlgniku täitmata rahaliste kohustuste eest.
33.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja põhivõlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et oma nõude maksmapanekut ei saa lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, et see jätta seetõttu rahuldamata. Praegusel juhul on põhipõhivõlgnik äriühing, mistõttu tuleb ka seda, kas viivisemäär oli põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav, hinnata laenulepingu, mitte aga käenduslepingu kontekstis. Kostja kui käendaja vastutab põhipõhivõlgniku kohustuse eest sellises ulatuses, nagu see kehtib võlausaldaja ja põhipõhivõlgniku vahelises suhtes, ja juhul, kui põhipõhivõlgniku jaoks lepingus sätestatud viivisemäär ei ole teda ebamõistlikult kahjustav, ei saa see eraldi võetuna olla ebamõistlikult kahjustav ka käendaja suhtes. Kohtupraktikas ei loeta ebamõistlikult suureks viivise nõuet, mis on piiratud kuni põhivõla suuruseni. Hageja on viivise nõude piiranud
2-19-20904 14 585,95 euroni, mis on põhivõlast tunduvalt väiksem summa. Kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. Menetluskulude jaotus
34.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
35.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
36.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Kostja vastuväited selle kohta, et hageja on maakohtus hilinenult esitanud menetluskulude nimekirja ja kas seetõttu on hageja menetluskulusid põhjendatud arvesse võtta, hindab maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel.
37.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.