Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 13.09.2016 IPF Digital Estonia OÜ-ga krediidikontolepingu nr 2787071, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 1500 eurot.

vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid. Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks (VÕS § 4034 lg 2). Taotletud laenusumma oli vaid 1500 eurot ning 36-kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (78 eurot). Analoogilised toimingud olid läbi viidud, mil isik esitas 27.12.2016 krediidikonto taotluse limiidiga 2000 eurot. Taotluses märkis kostja, et tema netosissetulek on 1100 eurot, igakuised kohustused on 250 eurot, mis koosnevad üksnes elamiskuludest. Kostja töötas täistööajaga, tööandjaks on Lindex Eesti OÜ. Credit24 krediidireeglid ei näinud ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Isik esitas 29.03.2017 krediidikonto taotluse limiidiga 2500 eurot. Taotluses märkis kostja, et tema netosissetulek on 1200 eurot, igakuised kohustused on 450 eurot, millest elamiskulud on 250 eurot. Lähtudes Credit24 krediidireeglitest palus krediidiandja kostjal esitada pangakonto väljavõtte. Krediidiandja analüüsis väljavõtet perioodil 24.12.2016 – 24.03.2017. Andmete kogumis krediidivõimelisuse hindamise tulemusel tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja leiab, et kostja krediidivõimelisus oli õigesti hinnatud ka sel põhjusel, et kostja tegi regulaarseid tagasimakseid krediidisumma katteks peaaegu 5 aasta jooksul. See asjaolu, et kostja mingil hetkel sattus makseraskustesse ei viita krediidivõimelisuse ebaõige hindamisele, vaid asjaolule, mida krediidiandja ega ka kostja ei suutnud lepingu sõlmimisel ette näha. Lepingu ülesütlemise teates toodud krediidiandja poolt antud täiendav tähtaeg võlgnevuse likvideerimiseks ei ole tühine. Teates on sõnaselgelt öeldud, et kirja saatmise, so 26.12.2022 seisuga kostja võlg krediidiandja ees on 267,98 eurot ning ülesütlemise ja inkassole nõude loovutamise vältimiseks tuli kostjale eelpool toodud summat tasuda kuni 15.01.2023. Lepingute muutmine ei olnud ühepoolne, vaid kostja vastavate taotluste alusel suurendada limiiti. Intressimäära muutus toimus vaid viimase krediidikontolepingu puhul ning intressimäär on muutunud väiksemaks – 45% aastas. Esimese kahte krediidilepingute puhul intressimäär oli 46,20% aastas. Hageja on hagiavalduses lähtunud nõude põhjendamisel viimasest lepingust, kuid nõude arvestuskäigu tõendamiseks oli vaja esitada ka eelnevad lepingud. Hageja rõhutab, et kõik kolm lepingut, mis olid sõlmitud kostjaga on üks leping, mis oli lepingu tingimuste muutmise tõttu 2 korda muudetud. Hageja selgitab, et põhjus, miks enamus osa kostja tagasimaksetest läks intressi katteks seisneb esiteks selles, et kostja tagasimaksed ei olnud igakuised. Hageja märgib, et laekumiste arvestuse tabelist nähtub, et kostja ei maksnud novembris aastal 2019, jaanuaris, veebruaris, aprillis, juunis, augustis ja oktoobris aastal 2020. Eelpool mainitud kuudel kasutas kostja maksepuhkuse võimalust. Kuivõrd maksepuhkuse ajal intressi arvestust ei peatata ja klient on vabastatud üksnes põhiosa tagastamisest, siis koguneski kostjal tasumata intress, mida ta hiljem tasus. Samuti vastavalt lepingu tingimustele intressi arvestatakse igapäevaselt kasutusele võetud summast. Kostja makstud 150 eurot, mis oli tehtud 16.01.2023, on hageja nõus arvestama põhinõude katteks. Sellisel juhul kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2319,71 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõivu summas 385 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited ja põhjendused

alusel on alusetu. Kostjale edastatud SMS ei sisaldanud ühtegi ettepanekut ega ka läbirääkimiste võimalust krediidiandja poolt. Väide, et see toimus aga ei andnud tulemust ning viis krediidilepingu ülesütlemiseni 16.01.2023 on tühine. Lepingu sõlmimisel 30.03.2017 aastal ei saanud olla krediidiandjal õigustatud alust hinnata krediidivõtja krediidivõimekust peaaegu 5 aasta regulaarsete tagasimaksete alusel. Lepingu muutmisel 02.12.2023 seda ei kontrollitud, ei täpsustatud asjaolusid ei kontrollitud kostja krediidivõimelisust. Kui kontrolliti, siis maksehäirete olemasolu. Kostja on krediidiandja IPF Digital AS klient olnud alates 13.09.2016. Maksnud ca 6 aasta jooksul 7925,16 eurot esitatud arvete alusel. Hageja pole oma hagiavalduses toodud lisa 9 lisanud 16.01.2023 makstud 150 eurot. Pole võimalik, et tehes 62 kuud sissemakseid keskmiselt summas 127,85 eurot ei ole krediidiandja arvestanud sissemaksetelt põhiosa makset. 10.10.2019-30.03.2021 on kostja teinud ainult sissemakseid ja seda üle 130 euro kuus, kuid põhiosa katteks on olnud selle aja jooksul null. Hageja poolt muudetud lepingus leping nr 3013451-1 kuupäevaga 02.12.2022 on laenulimiit 2500 eurot. Hageja väidab, et krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Kui laenulepingu 3013451 krediidilimiit oli kuni 2500,00 eurot kuidas saab siis krediidiandja teha kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 13.09.2016 kuni 28.06.2022 kogu summas 3615,54 eurot. Krediidiandja on teinud 1115,54 euro ulatuses lepingut nr 3013551 ületava väljamakse, kuigi kostja pole selle kohast limiidi suurendamise lepingut koostanud. Antud juhul on lepingu 3023451 kohaselt krediidilimiit 2500 eurot. Kostja oli veendunud, et kasutab ainult enda tagasimakstud raha ulatuses väljamakseid, mitte ei suurenda krediidilimiiti. Kostjal puudus igasugune võimalus vaadata krediidiandja kodulehelt iseteeninduse kaudu laenude hetkeseisu. Arvetele lisatud manused on formaalsed ja kliendile raske jälgida, mis võib olla ka taotluslik ja tavapärane krediidiasutuse mõistes. Kostja ei ole nõus hageja poolt antud põhivõlgnevuse summaga ja 16.01.2023 tehtud 150 euro ülekande tuleb kostjale tagasi maksta. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Vaidlust ei ole, et IPF Digital Estonia OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 13.09.2016 krediidikontolepingu nr 2787071, mille alusel on kostja saanud limiiti kuni 1500 eurot (dtl 136), 27.12.2016 lepinguga nr 2903209 on kostja limiiti suurendatud kuni 2000 euroni (dtl 142) ning 03.03.2017 lepinguga nr 3013451 on kostja limiiti suurendatud kuni 2500 euroni (dtl 148). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. IPF Digital Estonia OÜ on loovutanud oma nõude hagejale ning on sellest kostjat teavitanud 26.12.2022 teates (dtl 182). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

Vaidlust ei ole, et kostjale on tehtud väljamakseid CREDIT24 krediidikonto 2787071 alusel kogusummas 1650 eurot (dtl 178), CREDIT24 krediidikonto 2903209 alusel summas 506,18 eurot (dtl 178) ja CREDIT24 krediidikonto 3013451 alusel summas 981,81 eurot (dtl 178), s.o kokku summas 3137,99 eurot. Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud hagejale tagasimakseid summas 7775,14 eurot (dtl 184-185) , millest hageja on arvestanud põhiosa tagasimakseks 1145,83 eurot ja intressi tagasimakseks 6589,50 eurot (dtl 185).

Pärast lepingu ülesütlemist on kostja tasunud 16.01.2023 hagejale veel 150 eurot, mille hageja on arvestanud kostja põhivõla tagasimakseks ning vastavalt nõuet vähendanud (dtl 304, p 7).

Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu ajal selle täitmisel võlgnevus, millise tasumist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

10.01.2023 on IPF Digital AS edastatud kostjale meeldetuletuse, millise kohaselt tuleb kostjal tasuda hiljemalt 24.01.2023 võlgnevus summas 418,49 eurot (dtl 181). 26.12.2022 on IPF Digital edastanud kostjale laenulepingu ülesütlemise teate, millise kohaselt andis krediidiandja kliendile täiendava tähtaja käesolevas teates toodud kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks kuni 15.01.2023. Selleks tähtajaks palub krediidiandja tasuda kogu võlgnetava summa krediidilepingus toodud arvelduskontole kooskõlas krediidilepingu tingimustega. Ülaltoodud täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja krediidilepingu üles ning krediidiandjal tekib õigus nõuda kõigi krediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste kohest täitmist. Krediidileping loetakse automaatselt üles öelduks ülaltoodud täiendava tähtaja möödumise päevast alates ning krediidiandja ei saada ülesütlemise kohta täiendavat teadet (dtl 182).

Kohus leiab, et lepingu tingimuste järgi oli hageja õiguseellasel õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning et see lõppes 16.01.2023.

Kohtule kostja poolt esitatud e-kirjadest tuleneb, et viimane on 05.12.2022 avaldanud, et seoses suuremate elukorralduslike muutustega, mis ei ole olnud planeeritud ega ettenähtavad sh ka sissetulekute kuupäeva muutusega on tekkinud käesolev võlgnevus. Võlgnevuse saab kostja likvideerida esimesel võimalusel

Krediidiandja on teatanud 16.12.2022, et suure võlgnevuse olemasolu korral ei ole võimalik tagasimakse kuupäeva muuta ning uut makset oodatakse 30.12.2022 (dtl 235).

Kostja on 13.01.2023 e-kirjaga taaskord teatanud, et võlg on tekkinud seoses elukorralduslike muutustega – kolimine (juuli 2022-erakorralised kulud), 2,5 kuud töötuna arvel oleku (1. august-23.oktoober 2022 ) ja uue töökoha tõttu ka sissetuleku suuruse (katseaja 4 kuud) ning sissetulekute kuupäeva muutusega. Kuna kohustusi täidab kostja sissetulekute arvelt, siis siit ka tekkinud võlgnevus. Kostja teeb omalt poolt kõik, et oma kohustusi täita võimalikult kiiresti ja õigeaegselt kuid nn auk sissetulekutes, eluaseme kommunaalide jmt hinnatõusu tõttu võtab võla likvideerimine aega (dtl 238).

Samuti on kostja 15.01.2023 e-kirjaga krediidiandjale avaldanud, et soovib inkassoteenuseid vältida ja teeb omaltpoolt kõik, et saaks 17.01 kuupäevaks maksta 135 eurot (dtl 237). Krediidiandja on 15.01.2023 teatanud, et selleks, et vältida laenu loovutamist inkassole on kostjal täna õhtul aega paar tundi teha ülekanne Swedbank kontole summas 135 EUR. Kui järgmise päeva hommikul pole summa laekunud, siis läheb laen loovutamisele (dtl 238).

Hageja on 24.01.2023 edastanud kostjale e-kirja, millise kohaselt kuulub tasumisele 3230,73 eurot ja maksetähtaega on pikendatud kuni 27.01.2023 (dtl 247).

Kostja on esitanud kohtule enda pangakonto väljavõtted, millistest nähtub, et CREDIT24 krediidikonto 3013451 lepingu täitmiseks on 14.05.2021 tasutud 50 eurot, 03.08.2021 50 eurot, 08.08.2021 30 eurot, 14.12.2021 100 eurot, 28.06.2022 70 eurot, s.o kokku 300 eurot (dtl 291), 30.03.2017 500 eurot, 04.05.2017 16,09 eurot, 12.05.2017 34,35 eurot, 12.07.2017 67,26 eurot, 17.04.2018 200 eurot, 20.06.2018 96,25 eurot, 18.07.2018 36,43 eurot, 27.08.2018 31,43 eurot, s.o kokku 981,81 eurot (dtl 292), 14.02.2019 45,81 eurot. 17.06.2019 63,14 eurot, 16.07.2019 30 eurot 15.08.2019 38,60 eurot, s.o kokku 177,55 eurot (dtl 293). Seega on kostja lepingu nr 3013451 täitmiseks tasunud kokku 1459,36 eurot. Credit 24 krediidikonto 2787071 lepingu täitmiseks on kostja poolt tasutud 13.09.2016 1500 eurot, 04.11.2016 70 eurot, 14.11.2016 50 eurot ja 06.12.2016 30 eurot, s.o kokku 1650 eurot (dtl 292). Credit 24 krediidikonto 2903209 lepingu täitmiseks on kostja poolt tasutud 27.12.2016 360 eurot, 28.12.2016 110 eurot ja 30.12.2016 36,18 eurot, s.o kokku 506,18 eurot (dtl 292)

Kostja on palunud 16.11.2020 täpsustada enda krediidikontot, st summat, mis on makstud tagasi alates krediidikonto avamisest (dtl 298). Krediidiandja on nimetatud e-kirjale vastanud 17.11.2020 (dtl 299).

Ühtlasi teavitas krediidiandja, et ülaltoodud täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja üles öeldud krediidilepingust tulenevad kõik nõuded OK Incure OÜ-le. Seega astub alates krediidilepingu ülesütlemisest krediidiandja asemele uus võlausaldaja OK Incure OÜ, kelle poole tuleb pärast krediidilepingu ülesütlemist pöörduma mistahes krediidilepingut puudutavates küsimustes (dtl 182).

Kostjaga sõlmitud lepingute 2787071 ja 2903209 kohaselt on intressimäär 46,20% aastas (dtl 136, 142) ja lepingu 3013451 kohaselt on intressimäär 45,00% aastas (dtl 148) ning hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 307,53 eurot (vt hagiavalduse p 8, dtl 131-132).

Kostja oma vastuses leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS ja Krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS) tarbijakrediiti reguleerivad sätted jõustusid 21.03.2016 ehk enne, kui käesoleva vaidlusega seoses sõlmiti kostjaga esimene tarbijakrediidileping (13.09.2016). Seega kuuluvad need sätted asjas kohaldamisele.

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on juba enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses (dtl 195).

Hageja selgitas, et isik esitas krediidikonto taotluse limiidiga 1500 eurot. Laenu taotluse esitamisel, s.o 12.09.2016 märkis kostja, et tema netosissetulek on 1100 eurot, igakuised kohustused on 250 eurot, mis koosnevad üksnes elamiskuludest. Kostja töötas täistööajaga, tööandjaks on Lindex Eesti OÜ. IPF Digital AS tegi päringu Creditinfo andmebaasi, kust selgitada välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid. Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks (VÕS § 4034 lg 2). Taotletud laenusumma oli vaid 1500 eurot ning 36-kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (78 eurot). Analoogilised toimingud olid läbi viidud, mil isik esitas 27.12.2016 krediidikonto taotluse limiidiga 2000 eurot. Taotluses märkis kostja, et tema netosissetulek on 1100 eurot, igakuised kohustused on 250 eurot, mis koosnevad üksnes elamiskuludest. Kostja töötas täistööajaga, tööandjaks on Lindex Eesti OÜ. Credit24 krediidireeglid ei näinud ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Isik esitas 29.03.2017 krediidikonto taotluse limiidiga 2500 eurot. Taotluses märkis kostja, et tema netosissetulek on 1200 eurot, igakuised kohustused on 450 eurot, millest elamiskulud on 250 eurot. Lähtudes Credit24 krediidireeglitest palus krediidiandja kostjal esitada pangakonto väljavõtte. Krediidiandja analüüsis väljavõtet perioodil 24.12.2016 – 24.03.2017. Andmete kogumis krediidivõimelisuse hindamise tulemusel tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel (dtl 202-203).

Kostja on esimese 12.09.2016 taotlusega palunud võimaldada endale krediidilimiiti 1500 eurot (dtl 206-207) ning taotlenud selle suurendamist 27.12.2016 taotlusega esmalt 2000 euroni (dtl 208-209) ja seejärel 29.03.2017 taotlusega 2500 euroni (dtl 210-211). Laenu suurendamise taotluses on kostja märkinud enda sissetulekuks 1200 eurot ning elamiskuludeks 250 eurot ja igakuisteks kohustusteks 450 eurot. Lisaks on kostja märkinud, et tema varale on seatud hüpoteek ning tal on krediitkaardi maksete tasumise kohustus.

Hageja õiguseellane (laenuandja) ei ole tõendanud, et 12.09.2016 ja 27.12.2016 laenutaotluste rahuldamisel ja nende alusel tarbijakrediidi väljastamisel kostjale

poleks ta rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et laenuandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada järjekordselt võetavat laenu. Tõendeid pole ka selle kohta, et laenuandja oleks kontrollinud maksehäirete puudumist kostja osas.

Hageja ei ole tõendanud, et laenusaaja oleks suhteliselt lühikese aja jooksul (kaks korda nelja kuu tagant) laenusumma suurendamisel tundnud lähemat huvi selle põhjuste ja kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta ja teostanud selles osas mingit analüüsi. Viimase laenusumma suurendamise puhul lihtsalt kostja konto väljavõtte küsimine ei tõenda ka kostja laenuvõime analüüsi teostamist.

Kostja poolt hagejale esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et lisaks hagejalt saadud laenule on kostja teinud laenu tagasimakseid ka teistele laenuandjatele viidetega lepingutele 15-108610-VL ja 13-055891-EL. Lisaks nähtub pangakonto väljavõttest, et selle lõppsaldo seisuga 24.03.2017 oli -1633,51 eurot, samuti oli pidevalt negatiivne jooksev päevasaldo (dtl 212-223). Pangakontost nähtub, et igakuiselt tasus kostja rohkem kui 500 eurot erinevate laenukohustuste põhivõlga ja intresse (näiteks 10.-12.02.2017 summas 502,56 eurot, millele lisandus laenusaajale makstud 102,80 eurot, dtl 216-217). Kohtule esitatust ei nähtu, kuidas on laenuandja kontrollinud, et kostja on suuteline maksma igakuiselt tagasi osamakseid 2500 euro suuruse krediidilimiidi kasutusele võtmisel.

Samuti ei ole hageja õiguseellane välja selgitanud, millest koosnevad kostja igakuised kohustused summas 450 eurot ning kas kostja avaldatud igakuine kulu elamiseks summas 250 eurot on realistlik hinnang, võttes arvesse kasvõi kostja esitatud pangakonto väljavõttelt nähtuvaid igakuised kulutusi.

Ainuüksi igakuise töötasu laekumine pangaarvele ei ole piisavaks argumendiks, et täidetud on isiku krediidivõimekus, kui puudub igasugune krediidiandjapoolne analüüs isiku tulude ja kulude ja maksevõime kohta.

VÕS § 4034 lg 3 alusel peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Laenutaotluse kohaselt on kostja märkinud enda igakuuliste kohustuste suuruseks elamiskulud 250 eurot ja sissetulekuks 1200 eurot. Kohus leiab, et sellega võib kostja olla rikkunud VÕS § 4034 lg 3 teises lauses ettenähtud täieliku teabe esitamise kohustust. Samas nähtub asja materjalidest, et kostja poolt täieliku teabe esitamata jätmine ei ole toonud kaasa seaduse keeldu rikkuva tarbijakrediidilepingu sõlmimist, kuivõrd hageja krediidiandjana rikkus enda kohustusi (VÕS § 4034 lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6), jättes esitatud teabe kontrollimata ning need rikkumised on põhjuslikus seoses krediidi andmisega.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär alates 01.07.2016 kuni 01.07.2022 olnud 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ning kõik kostja makstud summad tuli lugeda tasutuks põhivõla katteks.

Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud hagejale tagasimakseid 7775,14 eurot (dtl 184-185), millest hageja on arvestanud põhiosa tagasimakseks 1145,83 eurot ja intressi tagasimakseks 6589,50 eurot (dtl 185). Pärast lepingu ülesütlemist on kostja tasunud hagejale veel 150 eurot, mis samuti tuleb arvestada põhiosa tagasimakseks.

Hageja on esitanud hagiavalduse lisana 8 laenu väljamaksete ja tagasimaksete arvestuse tabeli (dtl 184-188). Sellelt nähtub, et laenuandja on perioodil 13.09.2016 – 28.06.2022 teinud kostjale väljamakseid kokku summas 3615,54 eurot. Kostja on perioodil 13.09.2016 – 16.01.2023 teinud tagasimakseid 7825,14 eurot (arvestades ka 16.01.2023 tehtud 150-eurost tagasimakset, mida hageja tunnistab).

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär ning krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei ole seda ümberarvestust käesolevas menetluses teinud. Kuna hageja pole seda kohustust täitnud ega uut viivise arvestust esitanud, siis puudub kohtul alus asuda seisukohale, et kostja oleks veel hagejale midagi võlgu. Pealegi on kohtu hinnangul ilma täpsema arvestusetagi selge, et olukorras, kus kostja on saanud 3615,54 eurot intressiga 0% ja on tagasi maksnud 7825,14 eurot ehk üle kahe korra rohkem, siis on hageja omapoolse laenu põhiosa tagasimaksete kohustuse täitnud ning viimasel laenumaksete tagasimakse võlgnevust hageja ees ei ole. Samuti on hageja võimalik viivise nõue kostja poolt eelnevalt viidatud maksetega tasutud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.