Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke
Kohtuasi
Renovum OÜ hagi Sergei Filippov vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. juuni 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Filippovi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Sergei Filippov (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Dmitri Santašev
Menetluse liik
Vastustaja (hageja): Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline esindaja Aivira Kollamaa Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Sergei Filippovi Viru Maakohtu 12. juuni 2023. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja lugeda apellatsioonkaebus koos lisadega Sergei Filippovile tagastatuks.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Sergei Filippovi kanda. Apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline 1(6)
võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.Revonum OÜ (hageja) esitas 6. jaanuaril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Sergei Filippovilt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses kostja poolt esitatud vastuväitega jätkus tsiviilasja menetlus hagimenetluses Viru Maakohtus. Hageja palus mõista kostjalt välja laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2000 eurot, intressi 264 eurot 43 senti, lepingu hooldustasu 20 eurot, 8. veebruari 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 200 eurot 7 senti ning viivise 40% aastas põhinõudelt alates
9.veebruarist 2022 kuni selle kohase tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 30. juunil 2021 internetiportaali vahendusel Ühisraha OÜ-ga laenulepingu nr XXXXXXXXXXX 2000 euro saamiseks. Ühisraha OÜ maksis kostjale laenu välja 30. juunil 2021. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kostjale edastati korduvalt meeldetuletusi. 26. oktoobril 2021 edastas Ühisraha OÜ kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse. 11. novembril 2021 edastas Ühisraha OÜ kostjale nõude kohustuste täitmiseks, nõudes kogu võla tasumist 14 päeva jooksul. Ühisraha OÜ loovutas 4. jaanuaril 2022 nõude kostja vastu hagejale ja edastas kostjale teatise loovutamise kohta. Hageja vaidles vastu kostja vastuväitele, et kostja ei teinud tahteavaldust laenuandjaga laenulepingu sõlmimiseks. Kostja andis vabatahtlikult enda ID-kaardi ja PIN-koodid kolmanda isiku valdusesse. Kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Laenuandja kandis raha kostja kontole, mille kostja märkis taotluses. Kostja ema kirjalike ütluste kohaselt sai ta oma poja ID-kaardi kätte aga juba aprillis 2021. a, seega on ebaselge, kuidas sai kolmas isik sõlmida kostja nimel laenulepingut juunis 2021. a.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal on probleemid seljaga, mistõttu soovis ta vormistada töövõimetuse dokumente. Kuna kostjal oli endal raske dokumente vormistada, pakkus pereõde Kira Ivanova enda abi dokumentide vormistamisel, nõudes selleks kostja ID-kaarti koos PIN-koodidega. Kostja ema andiski need pereõele heauskselt. Pereõde kasutas kostja isiklikke dokumente enda kasuks laenulepingute sõlmimiseks ja kohe kandis 1940 eurot üle Valery Ivanovi kontole. Kostja on teatanud sellest politseile.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 12. juuni 2023. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2000 eurot, intressi 264 eurot 43 senti, lepingu hooldustasu 20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 79 eurot 78 senti ja viivise põhinõudelt alates 8. veebruarist 2022 kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis kostja taotlused teha kindlaks telefoni nr XXXXXXXX ja korteri XXXXXX omanikud rahuldamata ning menetluskulud poolte enda kanda. Hageja väitel sõlmis kostja 30. juunil 2021 internetiportaali vahendusel Ühisraha OÜ-ga laenulepingu nr XXXXXXXXXXX. Kostja identifitseeris ennast laenuandja teenindussüsteemis läbi oma pangakonto ID-kaardiga. Tegemist on sidevahendi (arvutivõrgu) abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga VÕS § 52 lg 1, § 396 lg 1, § 401 lg 1, § 402 lg 1 ja § 410 lg 1 järgi. Laenuandja on kandnud raha kostja kontole nr 2(6)
XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja ei ole vastu vaielnud, et tegemist on tema pangakontoga ning on esitanud pangakonto väljavõtte, kus nähtub laenu laekumine kostja arvele ja üle kandmine kolmandale isikule (Valery Ivanov). Ühisraha OÜ on laenulepingu üles öelnud 11. novembril 2021 ja loovutanud nõude kostja vastu 4. jaanuaril 2022 hagejale. Kostja sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega saab lugeda nõue hagejale loovutatuks, lepingu kehtivalt üles öelduks ja kogu lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks. Kostja vastuväiteks on see, et tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades on laenu võtnud kolmas isik. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22). Käesolevas asjas on kostja ise väitnud, et tema ema andis kostja ID-kaardi ja PIN-koodid pereõele. Kostja ema selgitusest järeldub, et kostja sai ID kaardi tagasi aprillis 2021, kuid vaidlusalune laenuleping on sõlmitud 30. juunil 2021, s.o umbes 2 kuud hiljem. Kostja väitel anti tema ID-kaart ja PIN-koodid üle eesmärgiga vormistada töövõimetusdokumendid. Juhul, kui isik annab enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti (Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450 p 23). Kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus sätestatule (VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1). Kuivõrd kostja ei ole lepingujärgseid makseid tasunud ja hageja on lepingu üles öeldud, siis on kostja oma maksekohustust VÕS § 100 mõistes rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel tuleb kostjal hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2000 eurot, intress 264 eurot 43 senti ja lepingu hooldustasu 20 eurot. Hageja nõuab viivist lepingujärgses suuruses 40% aastas. Eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p-i 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). VÕS § 113 lg 1 teine lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega ületab hageja poolt nõutav viivisemäär seaduses sätestatud viivise määra üle kolme korra ja lähtuvalt VÕS § 42 lg 3 pst 5 ja § 42 lg-st 1 on selline kokkuleppe tühine. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega rahuldas maakohus viivise nõude osaliselt ja mõistis kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras perioodi 11. augustist 2021 – 8. veebruarini 2022 eest 79 eurot 78 senti ja edaspidi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis kostja taotlused teha kindlaks telefoni nr XXXXXXXX ja korteri XXXXXXXX omanikud rahuldamata. Kostja ei ole välja toonud, mida ta tõenditega tõendada soovib ning korteri XXXXXXXX omanik on tuvastatud (Natalja Liliorg).
MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning peatada tsiviilasjas menetluse kuni kriminaalasja nr 21244000590 menetluse lõpuni või alternatiivselt saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. 3(6)
Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus lahendanud kostja vastuväiteid ning rikkus TsMS § 333 lg-t 1. Menetluse peatamise taotlus oli piisavalt põhistatud. Lahendit kriminaalasjas nr 21244000590 ei ole tänaseni tehtud ja kriminaalmenetluse uurimine ei ole lõpetatud. Kostja ei allkirjastanud laenulepingut 30. juunil 2021. Kostja ei saa lepingut täita, kohustused kuuluvad kolmandale isikule. Sõnum laenu ülekandmise kohta edastati kellegi teise isiku telefoninumbrile. Kolmas isik kasutas ära kostja usaldust, võttis pettusega enda valdusesse dokumendid. Kolmas isik ei saanud luba tehingute tegemiseks ja kostja ei andnud nõusolekut laenulepingu sõlmimiseks. Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115, § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisel, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisel, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Vastavalt TsÜS §-le 90 saab tehingut tunnistada õigustühiseks ka juhul, kui leping oli sõlmitud TsÜS § 92-st tulenevalt olulise eksimuse mõjul, või kui leping on sõlmitud TsÜS § 94 järgi pettuse mõjul. Praegusel juhul ei ole kostjale adekvaatselt selgitatud tüüptingimuste olemust ja tüüptingimuste rakendamise tagajärgi kostja suhtes. Kostja ei ole lepingut näinud, kuna ta ei ole seda sõlminud. Kostja ei ole laenulepingut kätte saanud.
30.juunil 2020 kui kostja oli tööl, tuli tema telefonile sms teade pangalaenust. Kohe pärast tööd sulges kostja pangakonto. Uurides pangakontot selgus, et 1940 eurot oli üle kantud kostja arvele ja juba kümne minuti pärast oli seda liigutatud teisele, kostja jaoks võõrale kontole. Kostja pole seda raha näinud ega reaalselt kätte saanud. Lepingu sõlmimisel on muudetud kostja andmeid, näiteks aadressi ja telefoninumbrit. Hageja ei kontrollinud enne laenu väljastamist isikuandmeid, millega rikkus laenureegleid.
RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Viru Maakohtu 12. juuni 2023. a otsuse peale esitatud kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
4(6)
6.Maakohus lahendas asja lihtmenetluses (TsMS § 405). TsMS § 405 lg 1 kohaselt, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Maakohtu otsuses on märgitud tsiviilasja hinnaks 3324 eurot 50 senti. Lihtmenetluses tehtud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
7.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus lahendanud kostja vastuväiteid ning rikkus TsMS § 333 lg-t 1. TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud vastuväidet kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 tähenduses. Vastuväited hagiavaldusele ei ole sama, mis vastuväide kohtu tegevuse menetluse juhtimisel. Maakohus on kostja vastuväiteid hagiavaldusele otsuses sisuliselt ka käsitlenud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milliseid vastuväiteid jättis maakohus tähelepanuta.
8.Kostja palub menetluse kuni kriminaalasjas tehtava lõpplahendi tegemiseni peatada. Kostja oli menetluse peatamist taotlenud ka maakohtu menetluses. Viru Maakohus peatas
18.jaanuari 2023. a määrusega tsiviilasjas menetluse kuni kriminaalasjas nr 21244000590 lahendi jõustumiseni. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. märtsi 2023. a määrusega hageja määruskaebuse, tühistas Viru Maakohtu 18. jaanuari 2023. a määruse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav. Kostja ei ole esitanud vastuväidet kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 mõttes. Kostja on kaotanud õiguse esitada vastuväidet (TsMS § 333 lg 2).
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas tsiviilasjas aluseid, mis annaksid aluse väita, et maakohus oleks hagi osaliselt rahuldamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalvõi menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid. Asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust vastupidise väitmiseks. Maakohus selgitas põhjendatult, et isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 24). Maakohus on põhjendatult lähtunud kostja hagivastuses toodud väitest, milles kostja avaldas, et kostja ema usaldas kolmandale isikule kostja ID-kaardi ja selle PIN-koodid. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kostja dokumendid ei läinud kolmandale isikule üle kostja tahte vastaselt. Ka apellatsioonkaebuses esitatud väide analoogia korras volituse regulatsiooni kohaldamisest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Juhul, kui tegemist peaks olema volitusega, on tegemist kostja ja kolmanda isiku omavahelise sisesuhtega, mis ei mõjuta hageja õigust nõuda kostjalt nõude täitmist, kuivõrd hageja võis eeldada, et tehing sõlmiti selle isikuga, kelle nimi ja allkiri on laenulepingul. Juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik võttis kostja nimel laenu ilma seadusliku aluseta, saab kostja nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult. 5(6)
10.Kostja väitel ei kontrollinud hageja enne laenu väljastamist isikuandmeid, lepingu sõlmimisel muudeti kostja andmeid, näiteks aadressi ja telefoninumbrit. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited andmete muutmise kohta on vastuolulised. Esmalt väidab kostja apellatsioonkaebuses, et sõnum laenu ülekandmise kohta edastati kellegi teise isiku telefoninumbrile, seejärel kinnitab, et sai isiklikult sõnumi laenu laekumise kohta
30.juunil 2020. Kostja poolt esitatud pildilt sõnumi kättesaamisse kohta (dtl 89) ei nähtu, millisele telefoninumbrile on see sõnum saadetud, s.t et see erineks taotluses märgitud numbrist. Laenuandja võimalused isiku aadressi ja telefoninumbri õigsuse kontrollimisel on piiratud. Isik avaldab ise laenutaotluses oma kontaktandmed, need andmed ei pruugi ühtida registreeritud andmetega (nt elab üürikorteris vms). Kui isik identifitseerib ennast läbi oma isikliku ID-kaarti ja PIN-koodi, siis saab eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Ringkonnakohus leidis eespool, et kostja oli enda kinnitusel sõnumi laenu laekumise kohta kätte saanud. Seega oli kostja laenu väljamaksmisest teadlik.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
13.Kostja taotles apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, paludes vabastada ta riigilõivu tasumisest. Kuivõrd avalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral tasutud riigilõiv tagastatakse (TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4), siis puudub vajadus menetlusabi taotluse lahendamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.