Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD

MAAKOHTU LAHEND

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja ei ole vastu vaielnud, et tegemist on tema pangakontoga ning on esitanud pangakonto väljavõtte, kus nähtub laenu laekumine kostja arvele ja üle kandmine kolmandale isikule (Valery Ivanov). Ühisraha OÜ on laenulepingu üles öelnud 11. novembril 2021 ja loovutanud nõude kostja vastu 4. jaanuaril 2022 hagejale. Kostja sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega saab lugeda nõue hagejale loovutatuks, lepingu kehtivalt üles öelduks ja kogu lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks. Kostja vastuväiteks on see, et tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades on laenu võtnud kolmas isik. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22). Käesolevas asjas on kostja ise väitnud, et tema ema andis kostja ID-kaardi ja PIN-koodid pereõele. Kostja ema selgitusest järeldub, et kostja sai ID kaardi tagasi aprillis 2021, kuid vaidlusalune laenuleping on sõlmitud 30. juunil 2021, s.o umbes 2 kuud hiljem. Kostja väitel anti tema ID-kaart ja PIN-koodid üle eesmärgiga vormistada töövõimetusdokumendid. Juhul, kui isik annab enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti (Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450 p 23). Kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus sätestatule (VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1). Kuivõrd kostja ei ole lepingujärgseid makseid tasunud ja hageja on lepingu üles öeldud, siis on kostja oma maksekohustust VÕS § 100 mõistes rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel tuleb kostjal hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2000 eurot, intress 264 eurot 43 senti ja lepingu hooldustasu 20 eurot. Hageja nõuab viivist lepingujärgses suuruses 40% aastas. Eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p-i 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). VÕS § 113 lg 1 teine lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega ületab hageja poolt nõutav viivisemäär seaduses sätestatud viivise määra üle kolme korra ja lähtuvalt VÕS § 42 lg 3 pst 5 ja § 42 lg-st 1 on selline kokkuleppe tühine. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega rahuldas maakohus viivise nõude osaliselt ja mõistis kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras perioodi 11. augustist 2021 – 8. veebruarini 2022 eest 79 eurot 78 senti ja edaspidi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis kostja taotlused teha kindlaks telefoni nr XXXXXXXX ja korteri XXXXXXXX omanikud rahuldamata. Kostja ei ole välja toonud, mida ta tõenditega tõendada soovib ning korteri XXXXXXXX omanik on tuvastatud (Natalja Liliorg).

MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus lahendanud kostja vastuväiteid ning rikkus TsMS § 333 lg-t 1. Menetluse peatamise taotlus oli piisavalt põhistatud. Lahendit kriminaalasjas nr 21244000590 ei ole tänaseni tehtud ja kriminaalmenetluse uurimine ei ole lõpetatud. Kostja ei allkirjastanud laenulepingut 30. juunil 2021. Kostja ei saa lepingut täita, kohustused kuuluvad kolmandale isikule. Sõnum laenu ülekandmise kohta edastati kellegi teise isiku telefoninumbrile. Kolmas isik kasutas ära kostja usaldust, võttis pettusega enda valdusesse dokumendid. Kolmas isik ei saanud luba tehingute tegemiseks ja kostja ei andnud nõusolekut laenulepingu sõlmimiseks. Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115, § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisel, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisel, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Vastavalt TsÜS §-le 90 saab tehingut tunnistada õigustühiseks ka juhul, kui leping oli sõlmitud TsÜS § 92-st tulenevalt olulise eksimuse mõjul, või kui leping on sõlmitud TsÜS § 94 järgi pettuse mõjul. Praegusel juhul ei ole kostjale adekvaatselt selgitatud tüüptingimuste olemust ja tüüptingimuste rakendamise tagajärgi kostja suhtes. Kostja ei ole lepingut näinud, kuna ta ei ole seda sõlminud. Kostja ei ole laenulepingut kätte saanud.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS

4(6)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.