Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb L.K õigusjärglastel K.K-l ja G.K-l tasuda OÜ-le Aktiva Finance Group alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale ja kostjatele kätte. G.K-le kätte toimetada 1

Ametlike Teadaannete kaudu tagaseljaotsus.

Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja L.K sõlmisid 15.03.2022 laenulepingu nr xxxx (leping), mille alusel sai L.K laenu summas 1500 eurot. Ta kohustus tasuma laenu vastavalt sõlmitud maksegraafikule perioodil 15.03.2022 – 15.03.2023. Lepingus nr xxxx lepiti kokku intressi määr 29,89% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 49,00%. Kostjal on intressi võlgnevus alates 20.06.2022 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o. kuni 20.08.2022 summas 106,23 eurot (38,61 + 34,67 + 32,95). Kostja ei ole intressi tasunud. L.K ei täitnud kohustusi tähtaegselt. Esialgne võlausaldaja saatis 20.08.2022 talle lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 04.09.2022 esialgne võlausaldaja lõpetas lepingu, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Esialgne võlausaldaja loovutas 06.09.2022 L.K vastase nõude OÜ-le Aktiva Finants (nüüd OÜ Aktiva Finance Group) koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. 06.09.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 25,00 eurot; 15.09.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5,00 eurot; 30.09.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5,00 eurot; 10.10.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5,00 eurot; 19.10.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5,00 eurot; 31.10.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5,00 eurot. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud summas 50,00 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1500,00 2

eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o. alates 05.09.2022.a. kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 09.04.2023.a. lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o. 29,89% kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga

kättetoimetamisportaali kaudu ja G.K-le 05.07.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjatel oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostjad ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja palub mõista 1500 eurot, intress 106,23 eurot, sissenõudekulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 266,55 eurot; viivised alates 10.04.2023 kuni põhinõude summas 1500 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 29,89% aastas. Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja kostjate õiguseellane (L.K ) sõlmisid 15.03.2022 laenulepingu nr. xxxx intressiga 29,89%, krediidikulukuse määraga 49%, laenusummale 1500 eurot. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 4

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21). Vaatamata asjaolule, et krediidiandja on küsinud pangakonto väljavõtte, leiab kohus, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Juba ainuüksi asjaolu, et tarbija on vanaduspensionär (ei nähtu, et isikul oleks muid sissetulekuid) ning tarbija konto väljavõttelt ei ole näha tegelikke kulutusi (tarbija võtab sissetuleku välja sulas), peaks olema kohtu hinnangul võimalikuks hoiatavaks indikaatoriks tarbija finantskäitumisele. Sealjuures arvestades kostja pensionit summas 539,68 eurot ning laenumakset 146,58 eurot ning asjaolu, et laenu väljastamisel on igakuiseteks väljaminekuteks arvestatud 0 eurot, ehk ei täpsustatud tarbija tegelikke väljaminekuid, asub kohus seisukohale, et krediidiandja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet t VÕS § 403.4 lg 1 järgi. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra (49,00%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.21.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,95%. 15.03.2022 sõlmitud lepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 49,00% vastas Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (16,95*3=50,85%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Lepingu alusel on kostjale väljastatud laen summas 1500 eurot, intressimääraga 29,89%. Kostja kohustus tasuma laenu vastavalt sõlmitud maksegraafikule perioodil 15.03.2022 – 15.03.2023. Tarbija ei ole endisele võlausaldajale ega hagejale midagi tasunud. Laen summas 1500 maksti tarbija pangakontole (dtl 298), mistõttu tarbija saanud laenu (VÕS 408 lg 1) ja sellest tulenevalt tekkinud laenu tagasimaksemise kohustus. Tarbija ei asunud laenu tagasi maksma ning 20.08.22 edastas krediidiandjale tarbijale kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, milles anti tarbijale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (hagi lisa 2, dtl 108) vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 04.09.2022 6

esialgne võlausaldaja lõpetas lepingu, kuna tarbija ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 20.8.22 avaldusega toimus kehtivalt, kuna tarbija oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Laenu tasumata põhiosajääk summas 1500 eurot (tarbija ei teinud laenutagasimakseid). Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjatelt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel sissenõutavaks muutunud laenu 1500 eurot. Hageja nõuab lepingu alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 1. osamaksest, so 20.06.22 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 20.08.22, kokku summas 106,23 eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 29,89% aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Võlasuhete intressimäär kuni 1. jaanuar 2023 oli 0%. Seega saadaolev intress on 0 eurot ning hageja intressinõue jääb rahuldamata. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja palub välja mõista viivise alates lepingu ülesütlemisest kuni arvutuse koostamise kuupäevani lepingus kokkulepitud viivisemääraga 0,08% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest perioodil 04.09.22-31.01.25 summas 407,79 eurot. Viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 407,79 eurot. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingujärgne viivis 0,08 % päevas tasumata põhivõlalt alates 01.02.25 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 403 4 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus sissenõudmiskulud 50 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjatelt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 1500 eurot ning viivis perioodi eest 04.09.22-31.01.25 summas 407,79 eurot ja edaspidine viivis. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 350 eurot ja esindustasu 1034 (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni 7

täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 350 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 350 eurot. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 4 h ning 29.01.2025 istungiks ettevalmistumine ja istungil osalemine 0,5h, 31.01.2025 seisukoha koostamine ja esitamine 1 h, 03.11.2025 istungiks ettevalmistumine ja istungil osalemine 0,5h, kokku 6 tundi summas 1014 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus ja hagi täpsustus/nõude ümberarvestus, ei ole toimunud sisulist arutelu ka istungitel (kostjad ei osalenud) ning hagi ei ole õiguslikult keerukas ega tugine suurele hulgale tõenditele. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 6 tundi, kokku summas 600 eurot (6*100). Ühtlasi peab kohus tulenevalt TsMS § 484.2 põhjendatuks kulusid maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot. Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 970 eurot (350+600+20). Kuna kohus rahuldas hagi praktiliselt kogu ulatuses, so 99%, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjatelt välja 970 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (970 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.