Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

kostja elukoha aadressile xxxxxxxxxx, xxxxxx alevik,xxxxxxxxvald, xxxxxxxxxxxx maakond. Hageja palus kostjalt välja mõista ka täiendava viivise 0,066% päevas alates 15.11.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja selgitas 18.01.2023 seisukohas, et liitumislepingut sõlmides aktiveeris kostja mh Mkommerts teenuseid alates 10.07.2019. Kostja tutvus lepinguga ja allkirjastas selle. Telia võimaldas M-kommerts teenustega kostjal kasutada teatud teenuste eest tasumisel makseviisi „Telia arveldus“ ja kostja kohustus maksma Telia poolt vahendatavate maksetehingute eest. Hageja viitas makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 4 lg-le 4. Mobiiltelefonilt nr 53461930 tehtud mobiilimakse tehingute eristusest nähtub, kostja on nimetatud telefoninumbrilt tellinud teenuseid (valinud makseviisiks Telia arveldus) kokku summas 624,84 eurot, kuid tühistanud neist 20.11.2020, 01.12.2020 ja 06.12.2020 ostud Google Playst kokku summas 52,95 eurot. Seega jäi kostjal tasumata kokku 571,89 eurot. Vastavalt Google Play tagasimakse eeskirjale sai kostja taotleda Google Play ostude eest tagasimakset juhul, kui kostja märkas oma Telia arvel Google Play ostu, mida ei ole tema ega tema sim-kaardi kasutama volitanud isik (pereliige, tuttav) teinud, teavitades sellest 120 päeva jooksul pärast tehingut. Asjaolu, et kostja on tühistanud kokku 5 Google Play ostu (eristuse lisa 2, veerg 3), tõendab, et kostja oli Google Play tagasimaksete reeglitest teadlik, kuid ei ole pöördunud Telia ega teenusepakkuja poole teiste tellitud tehingute tühistamiseks. Eeltoodu viitab, et kostja oli Telia vahendatavaid teenuseid tellinud või oli nimetatud teenuste tellimisest teadlik. Hageja hinnangul ei ole nõue aegunud. Hageja nõuab kostjalt alates 06.06.2020 sissenõutavaks muutunud põhi- ja kõrvalnõudeid, mille aegumistähtaeg lõpeb 31.12.2023 kell

eurot, täiendav viivis 0,066% päevas alates 15.11.2022 põhinõudelt 571,89 eurot kuni selle täitmiseni). Kirjalikus menetluses hageja lõppseisukohti ei esitanud. Kostja vastuväited 27.12.2022 esitas kostja hagivastuse. Kostja sõnul on tõendamata, et tema oleks üldse vastavat teenust saanud, mille eest temalt raha nõutakse. Arved seda ei tõenda, olenemata sellest, et kostja on antud telefoninumbri kasutaja. 10.07.2019 liitumisleping nr 23016822 (Mobiil-ID leping) ei ole antud nõudega üldse seotud. Hageja väide, et kostja loovutusteatisele ei reageerinud, on vale. Kostja sai loovutamise teate e-posti teel 14.07.2022 aadressilt [email protected]. Nõudekiri jäi kostjale arusaamatuks. Sellest ei tulenenud, et hagejal oleks õigus või volitus kostjale mistahes nõudeid esitada. Samale aadressile saatis kostja 14.07.2022 OÜ HUGO poolt koostatud dokumendi „Vastus inkassonõudele“. 15.07.2022 tuli kirjale vastus dokumendi kättesaamise kohta. Ühtegi muud dokumenti hageja poolt ei saadetud, samuti ühtegi dokumendis nõutud tõendit nõude olemasolu kohta. Kostja oli seisukohal, et kuna nõutud dokumendid ja tõendid nõudeõigsuse kohta temani ei jõudnud, siis on tegemist alusetu ja tõendamatu nõudega. Kostja leidis 08.03.2023 seisukohas, et hageja esitab valeandmeid. Antud tehinguid ei olnud võimalik tühistada, kuigi kostja oleks seda tahtnud teha. Samuti pöördus kostja probleemiga Telia poole (käis Jõgeva esinduses kohapeal), kus väideti, et ka nemad ei saa tehinguid tühistada. Seal pakuti välja võimalus, et Telia piirab edaspidi sarnaste tehingu ärahoidmiseks vastava teenuse, et rohkem selliseid arveid ei tuleks. Seda ka tehti, kuid mingi aja möödudes oli Telia ilma kellegi poolt soovi avaldamata teenuse uuesti avanud ning sellest hetkest hakkasid samad arved uuesti tulema. Sellest hetkest on arved ka maksmata. Seda on näha ka Telia enda edastatud väljavõttest, et esimesed maksmata arved on 01.06.2020, siis on teenus piiratud kuni 17.11 ja peale seda teenus uuesti avatud, kuigi eelnevad arved on endiselt tasumata. Viimased arved on 25.02.2021 ehk siis 10 kuud peale seda kui sai käidud Telia esinduses kohapeal, palutud kõik vastavad tehingud tühistada ja edaspidiseks piirata mida aga Telia ei teinud. Kostja tutvus telefoninumbri teenuste eristustega ning tunnistas ajalehtede, ajakirjade ja lotopiletite makseid. Neid teenuseid on kostja saanud ja nende eest on ta nõus ka maksma. Kõige muuga, mis seondub Google’i ja Apple’iga, ta nõus ei ole, sest pole neid teenuseid saanud. Kostja rõhutas, et hageja oleks pidanud talle pärast sooviavaldust esitama andmed nõude sisu ja kujunemise kohta ning võib-olla oleks olnud võimalik asi lahendada kohtuväliselt mingisuguse kompromissiga. Kostja hageja 01.08.2023 täpsustusele seisukohta ei esitanud. Kirkalikus menetluses kostja lõppseisukohti ei esitanud. Kohtuistung Hageja selgitas nõude kujunemise osas, et nõude esitamisel lähtutakse Telia poolt esitatud andmetest. Hageja esindaja ei osanud koheselt selgitada, millest tulenes nõude summa vahe nõudekirjas ja Telia poolt esitatud andmetes. Hageja nõustus kohtuga, et hagis pole arvestatud jaanuar 2023 arvel tühistust 48,99 euro ulatuses. Hageja sõnul on põhinõue 518,94 eurot (vähendatud kreeditarve võrra), viivised 254,63 eurot hagi esitamise päevani ja sissenõudekulu 35 eurot. Muud tingimused jäävad nagu hagis on kirjas. Telia sõnul ei ole neil enam andmeid selle kohta, kas ja millal kostja pöördus nende poole, sest nad ei hoia nii kaua andmeid alles. Hageja selgitas, et M-kommerts teenuse peab seadistama klient ise enda mobiilis oma Google’i konto all, et arved tuleks Telia kaudu nt. Valida saab muu makseviisi. Kostja on õigeks võtnud ajalehtede ja lotopiletite ostud, seega on ta neid teenuseid kasutades,

uuesti Google’i ja Apple’i aktiveerinud. Telial ei ole võimekust osaliselt teenuseid sulgeda. Seda tõendab ka asjaolu, et samas kuus on Google Play ja Apple Store maksed. See osa, mida ei ole esitatud, sel ajal ei ole kostja poolt midagi juurde ostetud. See on M-konto ja mobiilmaksete teenused, mida saab kostja ise muuta ja mille kaudu saab teenuseid juurde osta. Kostja sõnul pöördus ta teenuste tühistamise osas ka Google’i ja Apple’i poole ning nemad ütlesid, et ei saa teenuseid tühistada. Kostja ei osanud põhjust peast öelda, ütles et selle kohta sai e-kirja. Osaliselt nad tühistasid teenused, mille kohta kostja neile kirjutas. Kostja oli ise osad teenused blokeerinud, mida ta ei soovinud kasutada, kuid Telia avas need omavoliliselt uuesti. Umbes pool aastat maksis kostja enda sõnul mõttetuid asju kinni, misjärel läks Telia teenindusse kohale ja blokeeris teenused ära kevadel. Pärast seda pandi teenused väidetavalt kinni. Vahepeal neid arveid ei tulnud ja siis sügisel hakkas uuesti tulema. Telial peavad need andmed andmebaasides olema, et teenus on suletud. Kostja jättis teenused maksmata, sest ta oli need lasknud blokeerida. Kirjalikult kostja Telia poole ei pöördunud. Kostja sõnul ei ole välistatud, et keegi teine sai tema telefoni kasutada ja tellida. Tol hetkel oli tal teine telefon, aga kindlasti oli selle kasutamine mingit moodi turvatud, igaüks ligi ei pääsenud. Vastutama peaks kostja arvates see, kes on teenused tellinud, aga kostja ei ole kindel, et teenused on tema telefonilt tellitud. Kostja ei esitanud kirjalikku pretensiooni 12 kuu jooksul, sest ta eeldad, et probleem on pärast esinduses käimist lahendatud. Kostja ütles, et ei saa kinnitada, et ta novembris ja detsembris Telias ei käinud. Kostja oli jätkuvalt seisukohal, et Telia on süüdi, mitte teenusepakkujad. Kostja lasi sulgeda internetimaksed, s.o teenused, mille kohta on talle hiljem uuesti arved esitatud. Kostja tahtis, et Telia selgitaks, miks teenused olid uuesti avatud ja arved esitatud. Kohus selgitas Telia menetlusse kaasamise võimalust ja taotluse esitamist. Kostja vastavat taotlust ei esitanud. Kostja selgitas, et pärast teenuste uuesti avamist ja arvete esitamist, kostja enam teeninduses ei käinud ega pretensiooni ei esitanud. Kostja leidis, et Telia saab eraldi sulgeda Google’i ja Apple’i teenused. Eraldi read on, mida saab sulgeda. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: − Telia Eesti AS ja Mxxxxs Lxxxxxxx sõlmisid 10.07.2019 mobiilsideteenuste liitumislepingu nr 9291019 (dtl 34-36), mille kohaselt anti kostja kasutusse Mxxx Lxxxxxxxxe kuuluv mobiilinumber +xxxxxxxxxxx. − Kostja kinnitas, et ta kasutas numbrit +372xxxxxxx0 oma telefonis. − Kostja kinnitas, et ta sai arvel märgitud järgmisi teenuseid: ostud Eesti Lotost (Bingo loto, Viking Loto ja Eurojackpoti piletid) ning Zlick-st (Õhtulehe, Postimehe ja Geenius.ee tellimus), kokku summas 19,16 eurot (dtl 86-87). − Kostjale on esitatud arved nr V20063807258 (04.06.2020), B20053572775 (31.05.2020), 20201102635684 (30.11.2020) ja 20201203029892 (31.12.2020) summas 624,84 eurot. Telia on esitanud kreeditarved nr K21030276146 ja K21030276156 kokku summas 52,95 eurot, mille on maha arvestanud kõige varasemalt maksmata arvelt nr V20063807258 (dtl 50-56, 94-95, 116). Telia kreeditarved on seotud Google’i tagasimakse teenusega, mida kostja Google’ilt taotles ja mille Google rahuldas. Võlgnevus kokku on 571,89 eurot, mis on siiani maksmata. − Telia Eesti AS ütles lepingu üles 01.02.2021 ning loovutas ülalmärgitud arvetest tulenevad nõuded 27.05.2022 hagejale.

Pooled vaidlevad arvetel märgitud ülejäänud teenuste üle, s.o Google’i ja Apple’i teenused summas 552,73 eurot. Kostja keeldub nende teenuste eest esitatud arveid maksmast, kuna tema väitel ei ole vastavaid teenuseid saanud. Tegemist on teenustega, mille osas Telia Eesti AS on vahendanud kolmandatele isikutele kostja poolt kasutatud teenuste eest tasumist, s.o kostja kasutas makseviisi Telia arve kolmandate isikute poolt pakutud teenuste eest maksmiseks. Kohtu hinnangul on kostja ja Telia Eesti AS-i vahel sõlmitud leping kvalifitseeritav teenuse osutamise lepinguna VÕS § 619 lg1 järgi, koosmõjus elektroonilise side seaduse § 91 lg-ga

vaid teenuste eest tasumist ehk võimaldas täiendavat makseviisi. Kui kostja Apple’ilt ja Google’lt teenuseid ei saanud, siis tulnuks tal selles osas pöörduda konkreetselt nende ettevõttete poole, sest nemad olid tegelikud teenuseosutajad. Kostja on oma vastustes ja istungil kinnitanud, et ta taotles Google’ilt tagasimakseid, mille Google kahel korral ka rahuldas. Seda kinnitavad Telia Eesti AS kreeditarved, mis tehakse vastavalt teenusepakkuja poolt saadud teabele. Seega teadis kostja, kuidas tuleb tagasimakseid taotleda juhul kui tal on teenusele etteheiteid. Kostja sõnul esitas ta tagasimaksete taotlused ka ülejäänud arvetel kajastatud teenuste osas, kuid Google neid ei rahuldanud. Mis põhjusel, kostja ei selgitanud. Kostja kinnitas, et sai selliste otsuste osas ka Google’lt e-kirjad, mida kostja kohtule ei esitanud. Ka Apple’i veebilehel avalikult kättesaadava info kohaselt on tellimuste tühistamine ja tagasimaksete taotlemine võimalik. Kostja selgitas istungil, et pöördus ka Apple’i poole teenuste tühistamiseks, aga nemad ütlesid, et ei saa teenuseid tühistada. Mis põhjusel, pole kohtule teada. Seega oli kostjale teada, et olukorras, kus ta teenuseid väidetavalt ei saanud, tuleb tal vastava tühistamistaotluse või etteheitega pöörduda just tegelike teenuste osutajate poole. Mis põhjusel leiab kostja, et Telia Eesti AS oli isik, kes pidi talle osutama teenused, mis olid tellitud Google’ist ja Apple’ist, kostja kohtule ei selgitanud. Kohus ise mingit alust sellise etteheite esitamiseks ei tuvastanud. Kostja esitas siiski ka etteheite Telia Eesti AS tegevusele. Enda väitel pöördus ta Telia Eesti AS esindusse kevadel ning palus teenused kinni panna, mida tehti, kuid omavoliliselt avas Telia Eesti AS teenused uuesti ja sügisel hakkasid uued arved tulema. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Telia Eesti AS vastusest hageja järelepärimisele (dtl 91) nähtub, et kostjal ei ole ühtegi ametlikku pöördumist Telias. Teenustest loobumise osas Telia infot ei säilita. Arvetel kajastatud teenuste osas on kliendil võimalik esitada pretensioon 12 kuu jooksul arve esitamisest, mis tuleneb üldtingimuste p-st 9.5. Ilmselgelt on vastav tähtaeg määratud selleks, et võimaldada säilitatavate andmete alusel vastuväites toodud asjaolusid kontrollida. Kostja kinnitas istungil, et pole kirjalikult Telia poole pöördunud. Samuti väitis kostja, kui sai uuesti sügisel arveid, millel olid Google’i ja Apple’i teenused, et ta ei saa kinnitada, et ta Telias ei käinud. Hiljem ütles, et kui teenused uuesti lahti tehti ja selle eest uuesti arve esitati, siis ta enam ei käinud teeninduses selle pärast ja pretensiooni ei esitanud. Kostja ei soovinud esitada taotlust Telialt tõendite kogumiseks. Nüüdseks on arvete esitamisest möödas pea kolm aastat, mistõttu Telial eeldatavalt vastavaid andmeid ka enam pole, vastasel juhul oleks Telia need andmed hageja järelepärimise peale ka esitanud. Kostja ei kasutanud õigeaegselt talle antud õigust arvetele pretensioonide esitamiseks või võimalust arvetel märgitud teenuste ja summade täpsustamiseks. Kostja passiivne käitumine ei piira tema vastutust arvete maksmise kohustuse osas. Kostja ütles istungil, et pole välistatud, et keegi teine sai tema telefoni kasutada ja neid teenuseid tellida. Kindlasti oli tema telefoni kasutamine mingit moodi turvatud ja igaüks ligi ei pääsenud. Kostja sõnul peaks vastutama inimene, kes on teenused tellinud, aga ta ei ole kindel, et need teenused on tema telefonilt tellitud. Kohus selgitab, et nii Google’i kui Apple’i kaudu ostude tegemise aluseks on Google’i ja Apple’i konto olemasolu. Nimetatud kontod on alati seotud konkreetse isikuga. Samuti on igas konkreetses seadmes vaja sisse logida Google’i või Apple’i konto kaudu. Vastavate kontode alt on võimalik hallata oma seadmeid (avalikult info saadav nt https://support.google.com/googleplay#topic=3364260, https://support.apple.com/et-ee). Seega tellimuste tegemiseks (teenuste saamiseks) ei oma tähendust, mis seadmelt tellimus tehti, vaid mis kontoga on tellimus seotud. Kontodele ligipääs toimub erinevate seadmete kaudu. Käesolevas vaidluses esitatud teenuste tellimuste eest esitatavad arved on seotud

lepingutes konkreetsete telefoninumbritega (sh sim-kaartidega). Ei oma tähendust, millises telefonis on sim-kaart. Oluline on vaid see, kellele sim-kaart ja telefoninumber kuulub. Täiendavalt selgitab kohus, et igasugused isikupõhised kontod koos kasutajatunnuste ja paroolidega (nt meilikontod, aga ka ID-kaart ja selle pin-koodid ning sim-kaart ja selle pinkoodid) on isiklikud ning nende andmeid ei ole lubatud kellegagi jagada. Kohtu hinnangul kehtib ka meilikontode puhul (nagu ID-kaardi puhul) eeldus, et kui antakse mingi tahteavaldus, kasutades vastava isiku kontot, siis on tahteavalduse andnud konto omanik. Konto omanikul tuleb tõendada, et tema tahteavaldust ei teinud. Kostja ei ole väitnud, et tema telefon või muu seade, milles on tema sim-kaart või millega on Apple’i ja Google’i kontod seotud, oleks varastatud ja neile on ligi pääsetud kuritegelikul viisil vastu tema tahtmist. Seega kui kostja on võimaldanud kolmandatel isikutel ligipääsu enda sim-kaardile, telefonile ja sealt edasi Google’i ja Apple’i kontodele, siis kostja vastutab tellitud teenuse eest. Kostjal tekib nõudeõigus võimaliku inimese vastu, kes tegelikult teenused tellis. Kohus juhib mh tähelepanu Google Play tagasimaksete eeskirjale (dtl 83), mille lõpus on kirjutatud: „Kui annate oma konto või makseviisi andmed kellelegi teisele, väärkasutate meie eeskirju või ei kaitse oma kontot autentimisega, ei saa me tavaliselt tagasimakset teha.“ Kostja tagasimakse taotluste rahuldamata jätmine Google’i poolt võib olla seotud sellega, et keegi teine tegi tellimuse nagu väidab kostja, kuid ilmselt seetõttu, et kostja ise võimaldas oma konto ja makseviisi andmeid kasutada kolmandatel isikutel ning ei kaitsnud oma kontot piisavalt täiendavate viisidega nagu makse autentimine (nt parooli küsimine enne makse tegemist). Kostja ei ole täpsustanud, kas ta kasutas peale telefoni enda lukustamise täiendavaid turvameetmeid maksete tegemiseks. VÕS § 628 lg 2 sätestab: Käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Käesolevalt on Telia Eesti AS täitnud käsundit- osutanud kostjale makseteenust ja selles tulenevalt on Google’il ja Apple’il omakorda õigus nõuda teenuste eest tasumist käsundi saajalt, kelleks on Telia Eesti As-lt. Kostjal on omakorda kohustus tasuda Telia Eesti As-le teenuste või kaupade eest, mis telliti Google’ilt ja Apple’ilt kostja vastavaid kontosid kasutades. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastutab kõikide arvetel märgitud teenuste tellimise ja tasumise eest ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 571,89 eurot. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist lepingujärgses määras – kolmekordne seadusjärgne viivis (üldtingimuste p 4.10.1), mis hagi esitamisel oli 0,066% (0,022% x 3). Kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ning kohus on selle kostjalt välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist igalt arvel märgitud summalt iga arve maksetähtajale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni 14.11.2022 0,066% päevas kokku 277,95 eurot (arvestus hagi p III, dtl 31). Hageja on arvestanud viivised korrektselt. Kostja ei ole esitanud viivisenõuetele sisulisi vastuväiteid. Kostja muud vastuväited põhinõudele ei anna alust viivisenõuete

rahuldamata jätmiseks ega vähendamiseks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 277,95 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka täiendavat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 15.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised 0,066% päevas alates 15.11.2022 kuni põhinõude 571,89 euro tasumiseni. Kohus leiab, et täiendava viivise nõue tuleb rahuldada. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kolme võla meeldetuletuskirja saatmise eest. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja sõnul on kostjale edastatud kolm võlateatist pärast nõude loovutamist: 10.06.2022, 11.07.2022 ja 08.08.2022. Meeldetuletuskirjad on saadetud kostja elukoha aadressile xxxxxxxx tänav xxxxxxxxx alevik,xxxxxxxxxxxxx vald. Hageja on kirjad lisanud tõendina hagile (dtl 59-61). Kohus leiab, et sissenõudmiskulude hüvitise nõue pole põhjendatud. Sissenõudmiskulude hüvitise nõude aluseks on eelkõige võlgnevuse meeldetuletamine. Meeldetuletus peab olema kirjalik. Vaidlust pole, et hageja on kostjale võlgnevuse meeldetuletamiseks saatnud kirjad ning järginud VÕS § 1132 lg-s 3 märgitud tähtaegasid. Samas märgib kohus, et üheks eelduseks on ka see, et võlgnikule tuletatakse meelde õiget võlgnevust. Kohus märgib, et hageja kirjades sisalduvad andmed võlgnevuse kohta on ebaõiged ning vastaspoolt eksitavad. Kõik kolm kirja tuletavad kostjale meelde 28.07.2014 Telia liitumislepingust nr 23016822 tulenevat võlgnevust – laenusumma ja intress, mida ei eksisteeri, st info kirjades võla kohta on väär. Hagile lisatud tõenditest nähtuvalt on Telia liitumisleping sõlmitud 10.07.2019 ning lepingu numbriks on 9291019. Numbrit 23016822 liitumislepingust kusagilt ei nähtu. Samuti ei ole võlgnevuseks laenusumma ja intress vaid tasumata arved teenuste eest. Kohus märgib, et hüvitist saab nõuda siiski vaid konkreetse võlgnevuse (s.o õige võlgnevuse) eest. Hüvitise nõue pole põhjendatud, kui kirjad on saadetud vale nõude kohta. Kostja edastas 14.06.2022 (pärast esimese nõudekirja saamist) hagejale vastuse nõudekirjale (dtl 74-75), milles palus hagejal nõude alust ja kujunemist täpsustada ning milline käitumine on igati õigustatud. Hageja ei reageerinud kostja kirjale. Hageja ei selgitanud istungil, miks hageja poolt kostjale vastust ei saadetud. Samuti ei väitnud hageja, et ta poleks kostja kirja kätte saanud. Pärast kostja kirja saamist edastas hageja veel kaks kirja sama sisuga, s.o võlgnevuse andmeid parandamata. Kohus leiab, et sissenõudmiskulude hüvitise nõue on põhjendamatu ning jätab selle rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 849,84 eurot, millest 571,89 eurot on põhinõue ja 277,95 eurot 14.11.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks täiendava viivis 0,066% päevas alates 15.11.2022 kuni põhinõude 571,89 euro tasumiseni.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 96% ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 96% ulatuses kostja kanda ja 4% ulatuses hageja kanda. Hageja esitas menetluskulude nimekirja kohtule nii hagis kui pärast istungit. Kostjal ei ole menetluses kulusid tekkinud. Kostja esitas seisukoha hageja nimekirjale, milles märkis lihtsalt, et tema ei nõustu hageja menetluskuludega. Hagejal on seoses menetlusega kulusid kokku 1044 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskuludest 20 eurot ning õigusabikuludest 744 eurot (km-ga). Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 280 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud. Samuti on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud 20 eurot vastavalt TsMS §-le 4842. Hageja on esitanud taotlused õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Väljamõistetavate õigusabikulude suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale. Arvestades eeltoodut ja hageja esindaja toimingute hulka, hindab kohus toiminguid (sh tasumäära vastavalt toimingutele, ajakulu jms) kogumis lähtudes asja olemusest, mahust ja keerukusest. Kohus hindab toiminguid eraldiseisvalt üksnes vajadusel. Kohus leiab, et asi ei olnud väga keerukas ega mahukas ning see kajastub ka menetlusosaliste dokumentide sisus ja arvus, toimunud istungite arvus (1) ning menetluse kestusest (~ 10 kuud). Nimetatut arvestab kohus õigusabikulude hindamisel. Järgnevalt hindab kohus hageja esindaja tunnitasu määrade põhjendatust ja vajalikkust. Praktikas on vandeadvokaatide tunnitasud kohtule esitatavate dokumentide kohaselt üldjuhul

vahemikus 140-150 eurot. Riigikohus on pidanud põhjendatuks tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta), 170 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 190 eurot tunnis (käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115 14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24, 2-18-17536 p 18). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Hageja esindaja tunnitasu määr on 100€/h, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 120 €/h. Hageja esindaja on jurist. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu määr vastab hetkel õigusabiturul välja kujunenud keskmistele turuhindadele ning see on põhjendatud. Järgnevalt hindab kohus poolte õigusabile kulunud aega. Hageja õigusabile kulunud aeg oli kokku 6h 05min. Kohus leiab, et ajakulu on põhjendatud osaliselt. Kohus märgib, et kui hageja oleks hagisse pannud kohe kirja, kuidas põhinõue on kujunenud (sh kuidas ja mille katteks Telia arvestas kreeditarveid), jäänuks istungil ära segadus põhinõude ümber. Samuti võinuks hageja vastata kostja kohtuvälisele kirjale, mille tulemusena võinuks nõue kohtumenetluses olla väiksem ning oleks hagi kirjutamisele kulunud vähem aega. Hageja ei selgitanud, miks ta kostja kirjale ei reageerinud või mis teda vastamast takistas. Kostja ei peaks seetõttu hageja kulusid osaliselt kandma. Kohus leiab, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu on kokku 5h. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 924 eurot, millest 280 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ning 600 eurot (sh km) õigusabikulud. Hageja on kinnitanud, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. TsMS § 174 lg 10 alusel tuleb hageja õigusabikulud seega arvestada koos käibemaksuga. Kohus jättis menetluskulud 4% ulatuses hageja kanda ja 96% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 36 eurot ja kostja kanda 864 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud (ei tasunud riigilõivu, polnud esindajat), mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 864 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.