Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

hüvitamisele kuuluva kahju suurust. Määrus kehtestati looduskaitseseaduse (LKS) § 45 alusel, mis sätestab, et tiheasustusalal asuvaid üksikpuid, va kasvav mets metsaseaduse tähenduses ja viljapuud, tohib raiuda kohaliku omavalitsuse loa alusel. Loa andmise tingimused ja korra kehtestab kohalik omavalitsus. Määruses reguleeritakse Tallinna linna haldusterritooriumil kasvava puu raie- või hoolduslõikusloa taotlemist ja andmist ning loale kõrvaltingimuste, sh asendusistutuskohustuse määramist (§ 2 lg 1). Määruses ei reguleerita kasvava metsa raiet metsaseaduse tähenduses ega põõsaste ja viljapuude raiet ja hoolduslõikust (§ 2 lg 2). Määruse § 15 lg 1 esimese lause järgi määratakse asendusistutuskohustus ehitusraieks, kujundusraieks ja kahjustatud puu raieks antud raieloa kõrvaltingimusena. Käsitletav määrus on kehtestatud avalik-õiguslikes suhetes ja see reguleerib Tallinna linna territooriumil kasvava puu raie- või hoolduslõikusloa taotlemist ja andmist ning loale kõrvaltingimuste, sh asendusistutuskohustuse määramist. Määrusega reguleeritud asendusistutuse (§-d 15–21) alusel ei saanud määrata hagejale tekitatud kahju suurust, sest asendusistutuse eesmärgiks ei ole määruse § 15 lg 1 esimese lause järgi reguleerida erasuhtes tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramist ja hüvitamist. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et käsitletav määrus ei kohaldunud hagejale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel. Hageja muid tõendeid ei esitanud ja jäi kahju suuruse osas määrusest tuleneva asendusistutuskohustuse mahu kujunemise juurde. Kui menetluses tehti kindlaks kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestunud kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, saab kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Pooled ei esitanud tõendeid kahju suuruse kohta. Kuivõrd kahju tekkimine tehti kindlaks, tuli kohtul neist sätetest juhindudes otsustada kahju suurus siseveendumuse kohaselt. Kahju suuruse otsustamisel arvestas kohus järgnevaid asjaolusid: − pooled nõustusid, et 200 m2 suuruse ala taasmetsastamiseks läheb vaja 21 istikut koguhinnaga 630 eurot (tl 28-29, tl 61-64); − kohtul ei õnnestunud menetluses tuvastada raieala täpset suurust. Pooled ei vaielnud selle üle, et ala, kus kostja puid maha raius, ei saanud olla väiksem kui 200 m2. Seetõttu arvestas kohus, et endise olukorra taastamiseks võib vaja minna rohkem kui 21 istikut. Lisaks võttis kohus arvesse, et osa värskelt istutatud puudest võivad mitte kasvama minna, mistõttu võib olla vaja need uute istikutega asendada. Istutatud puude hooldamine tekitab täiendavaid kulutusi. Kohus arvestas, et kostja oli valmis istikuid transportima ja neid istutama. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kahju suuruseks sai pidada 2 000 eurot. Täidetud olid üldised kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg-te 1 ja 3 alusel. Hagejal tekkis otsene varaline kahju 2 000 eurot VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 3 tähenduses. Hagejal tekkinud kahju oli hõlmatud kostja rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 4). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 000 eurot. Hageja apellatsioonkaebus

kasutama kahju suuruse kindlaksmääramisel tiheasutusaladele (antud juhul Tallinnas ja Tartus) kehtestatud korda ning määrama vastustaja kohustuse rahalise suuruse asendusistutuse haljastusühiku maksumuse kaudu. Viidatud määruse § 15 lg 1 ei välista võimalust kasutada määruses esitatud metoodikat erasuhetes, sh vastustaja kohustuse kindlaksmääramiseks. Hageja soov oli kostja poolt raiutud haljastuse maksimaalne taastamine. Kuigi Tallinna linnavolikogu määrus kehtib Tallinna piires, ei sõltu selle kasutatavus omavalitsusüksuse haldusterritooriumist. Puud vajasid kaitset ka 26 kilomeetrit Tallinnast eemal ja metoodika ei muutu vääraks ega kasutuskõlbmatuks linna piirest väljaspool. Kohus eksis, et kõnealuse määrusega ei saanud reguleerida erasuhetes tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramist. Määrus reguleeris ka naabritevahelistest suhetest tulenevaid raieid. Kohtu vastupidine käsitlus oli väär. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 4 ei oleks kohus tohtinud kõrvale jätta Tallinna linna asendusistutuse korda ning vastustaja kohustuse suuruse määramist haljastusühiku maksumuse kaudu, kuivõrd Tallinna ja Tartu asendusistutuse korrad reguleerivad vaadeldavale õigussuhtele lähedast õigussuhet. Kohtul tuli näidata, millisel sisulisel põhjusel ei saa meetodiga, millega määratakse kindlaks Tallinna ja Tartu tiheasustusaladel puude raiega kaasneva asendusistutuse kohustuse suurus, määrata samasuguse kohustuse suurust Tallinnast 26 km kaugusel külas. Kohus ei täitnud TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendatuse nõuet. Otsus mõista kostjalt välja 2 000 eurot oli vastuolus VÕS § 127 lg 1 nõudega. Kostja raius hageja kinnistul 29 üle 8 cm läbimõõduga puud ja sama palju alla 8 cm läbimõõduga puud. Üle 8 cm diameetriga raiutud puude tüveläbimõõtude summa oli 441 cm ehk 441 haljastusühikut. Tallinna linnas oli ühe haljastusühiku maksumus asendusistutusel 49,52 eurot. Hagejale väljamõistetud summa 2 000 eurot võrdub 40 haljastusühiku maksumusega, st selle summa eest oli Tallinna linnas võimalik istutada ja hooldada kümme nelja sentimeetrise tüveläbimõõduga pärna või kaheksa viie sentimeetrise tüveläbimõõduga pärna. Hagejale tekitatud kahju seisnes 29 puu (diameetriga 9-36 cm) raiumises. Kohus langetas ebaõigesti, tuginedes TsMS § 233 lg-le 1, otsuse kahju suuruse kohta oma siseveendumuse kohaselt. Kahju suuruse kindlakstegemine ei olnud eriliselt raske ega seotud ebamõistlikult suurte kulutustega. Hageja lähtus arusaamast, et raiutud puude tüve diameetrite summa sentimeetrites (korrutades täiendavalt puuliigi koefitsiendiga) annab haljastusühikute arvu ning ühe haljastusühiku maksumus 2023. aastal Tallinnas oli 49,52 eurot. Menetluses ei esitatud argumente, et istutamine Salmistus oleks odavam kui Tallinnas. Otsusest järeldus, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 2 000 eurot oli mõeldud katma vaid ostetavate istikute hinna ja kohus arvestas sellega, et istikute transport, istutamine ning hooldamine kahe aasta jooksul jääb kostja teha. Samas ei pannud kohus kostjale otsusega istutamise ja hooldamise kohustust. Selles osas ei olnud otsus TsMS § 442 lg 5 kohaselt selge ja ühemõtteline. Kohus rikkus tõendeid hindamata jättes TsMS § 438 lg 1 nõuet. Samuti jättis kohus täitmata TsMS § 442 lg 8 nõude põhjendada otsuses, miks kohus ei nõustunud hageja või kostja faktilise väitega tiheasustusalast. Kohtu käsitlus, et dokumendid, millega pooled soovisid tõendada metsaraie ala, ei olnud tõendid TsMS § 229 lg 2 järgi, oli vastuolus TsMS § 272 lg 1 sätetega. Vastustaja seisukoht

otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus hagi 2000 euro nõudes rahuldas. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4). Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.