2-22-133921 Aktsiaseltsi PlusPlus Capital avaldus I nõudes 117,30 eurot
Kohtuasi Hagihind Kohtuistung Menetlusosalised ja esindajad
I
vastu võla
Kirjalik menetlus Hageja: PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Reelika Lausmaa Kostja: I I (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX), lepinguline esindaja Olever-Valdemar Väkram
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada PlusPlus Capital AS-i hagi I I vastu.
2.Mõista I I PlusPlus Capital AS-i kasuks välja T E AS-i ja I I vahel 30. detsembril 2015 sõlmitud Diili mobiilsideteenuste liitumislepingust nr XX ja selle 2. jaanuaril 2019 sõlmitud lisast ning 30. septembril 2019 sõlmitud T liitumislepingust nr XX tulenev võlgnevus 48,07 eurot, viivis 32,65 eurot ja sissenõudekulud 25 eurot.
3.Mõista I I PlusPlus Capital AS-i kasuks välja viivis alates 24. märtsist 2023 kuni põhinõude 48,07 eurot täieliku tasumiseni 0,066% päevas.
Mõista I I PlusPlus Capital AS-i kasuks välja menetluskulud 510 eurot.
6.Mõista I I PlusPlus Capital AS-i kasuks välja viivis protsendina menetluskuludelt (510 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle 1(5)
2-22-133921 apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot.
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.PlusPlus Capital AS (hageja) esitas 23. märtsil 2023 hagi I I (kostja) vastu võlgnevuse 48,07 euro, viivise 32,65 euro ja sissenõudekulu 25 euro nõudes.
2.Haginõude aluseks on asjaolu, et T E AS (T ) ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2015 Diili mobiilsideteenuste liitumislepingu nr XX ja 2. jaanuaril 2019 selle lisa, mille alusel T kohustus osutama kostjale telekommunikatsiooniteenust numbril XX ning kostja kohustus tasuma saadud teenuse eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt. 30. septembril 2019 sõlmisid T ja kostja kliendilepingu. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et ta on tutvunud üldtingimuste ja hinnakirjaga ning kohustus neid täitma. Üldtingimuste p 5.2.5 järgi oli kostjal kohustus maksta T tasu vastavalt esitatud arvele ja sellel märgitud rekvisiitidele (arveldusarve numbrile, viitenumbrile vms) ning tähtajaks. Üldtingimuste lisa kohaselt on T õigus nõuda tähtaegselt laekumata summalt viivist juhul, kui klient ei tasu temale esitatud arveid õigeaegselt, ja viivisemääraks on 0,066% päevas. Kostja jättis oma kohustused täitmata ega tasunud temale esitatud arveid. Tuginedes üldtingimuste p-le 6.9 piiras T kostja teenused alates 5. juunist 2020 ja kuna kostja võlgnevust ei tasunud, luges T lepingu ülesöelduks alates 20. juulist 2020. T loovutas 27. mail 2022 nõude kostja vastu koos kõrvalnõuetega hagejale. Nõude loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Kostja ei reageerinud talle edastatud loovutusteatisele ega ole võlgnevust tasunud. Meeldetuletuskirjadega seotud hüvitist nõuab hageja VÕS § 1132 lg 2 alusel. Hageja ei nõustu kostjaga, et leping lõppes märtsis 2020. Leping lõppes ülesütlemisega pärast üle kuu aja kestnud teenuse piiramist 20. juulil 2020. TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel peatub aegumine avalduse esitamisega maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 31. augustil 2022. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
3.Kostja nõuet ei tunnista, vaid leiab, et see on aegunud. Viimase makse tegi kostja märtsis 2020, leping lõpetati telefoni teel veebruaris 2020. Nõuete esitamise tähtaeg möödus märtsis 2023, sest aegumise tähtaeg on kolm aastat alates kostja viimasest maksest.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
5.Hageja on esitanud nõude VÕS § 76 lg 1, § 82, § 101 lg 1 p 1 ning T ja kostja vahel sõlmitud lepingute alusel. Kostja ei vaidle lepingute sõlmimisele vastu, kui tema hinnangul on nõue aegunud.
6.Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 ja 2 järgi nõude sissenõutavaks 2(5)
2-22-133921 muutumisega, nõue muutub sissenõutavaks ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Antud juhul algas aegumine seega 2020. aasta lõppemisest ja kestab sellest arvates kolm aastat.
7.TsÜS § 160 lg 2 kohaselt peatub aegumine hagi esitamisega. Sama paragrahvi lg 2 p 3 järgi on hagi esitamisega võrdustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses.
8.Hageja nõuab kostjale 2020. aasta aprillis, mais, juunis ja juulis esitatud arvete (dtl-d 59‒63) tasumist. Arvetel on tasumise tähtajaks märgitud 14 päeva. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 31. augustil 2022. Selleks ajaks ei olnud arvete sissenõutavaks muutumise kalendriaasta lõppemisest möödas üle kolme aasta, mistõttu ei saa hageja nõuet pidada aegunuks.
9.Kostja väidab lisaks, et leping lõppes juba veebruaris 2020, kui kostja selle telefoni teel üles ütles, ehk sisuliselt on kostja seisukohal, et arvete esitamise ajaks oli leping lõppenud ning tal ei olnud kohustust arveid tasuda. Hageja hinnangul lõppes leping T poolse ülesütlemisega 20. juulil 2020. Kumbki pool lepingu lõppemise kohta tõendeid esitanud ei ole.
10.Kaudselt kinnitab hageja versiooni 30. juunil 2020 esitatud arve, millel interneti kasutamise koguseks on märgitud neli päeva (dtl 60). See langeb kokku hageja öelduga, et kostja teenuseid piirati alates 5. juunist 2020.
11.T üldtingimuste p-st 3 tuleneb, et lepingut saab muuta kirjalikult taasesitatavas vormis. Üldtingimuste p 3.8 sätestab, et T nõudel peab klient esitama lepingu ülesütlemisavalduse kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (dtl 67).
12.Isegi kui eeldada, et kostja soovis lepingut telefoni teel lõpetada, ei ole asjaoludest tulenevalt T lepingu lõpetamist sel viisil aktsepteerinud. Kui kostja sai kätte arved, mis ta enne 2020. aasta aprilli tasus, pidi ta eelduslikult saama kätte ka hagiavalduse lisadena esitatud arved. Asjas esitatud tõenditest ei tulene ja kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks jätkuva arvete saatmise suhtes esitanud T pretensiooni või teinud muid tegusid, mida võiks teha inimene, kellele saadetakse pärast lepingu lõppemist alusetult arveid edasi. Kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks pärast 2020. aasta märtsikuud T või hagejale makseid teinud.
13.Eelnevast tulenevalt saab eluliselt usutavaks pidada seda, et leping lõppes 20. juulil 2020 ja hageja esitas vaidlusalused arved lepingu kehtivuse ajal.
14.VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 järgi siis, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumisel võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel nõuda kohustuse täitmist.
15.Kostja võttis kohustuse T teenuste eest maksta kohtumääruse punktis 2 nimetatud lepingutega. 2020. aasta aprillis, mais, juunis ja juulis esitatud arved jättis kostja tasumata kokku 48,07 euro ulatuses, millega rikkus lepingut ning mis seetõttu tuleb kostjalt välja mõista.
3(5)
2-22-133921
16.Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja kostjalt viivise 32,65 euro ja sissenõudekulu 25 euro tasumist.
17.VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 101 lg 2 lubab mitut õiguskaitsevahendit kasutada koos. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
18.Viivisemäära kohta on hageja esitanud allkirjastamata ja kuupäevata pdf-dokumendi, milles tarbijalt nõutavaks viivisemääraks on 0,066% päevas (dtl 80). Dokumendi päritolu ja õiguslik jõud ei ole arusaadavad, mistõttu ei saa seda asja lahendamisel arvesse võtta. Üldtingimuste p 4.10 näeb viivisemääraks ette 0,15% päevas, mis on kõrgem kui seadusjärgne intressimäär 0,022% (dtl 68). Hagejal on samas õigus panna viivisenõue maksma väiksemas osas kui lepinguga ette nähtud. Sisuliselt seda on hageja antud juhul teinud. Hageja nõutav viivis 32,65 eurot tuleb seega kostjalt välja mõista.
19.VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Esimese tasulise meeldetuletuskirja võib võlausaldaja VÕS § 1132 lg 3 järgi saata kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest, teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.
20.Hageja nõue on alla 500 euro. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad 10. juunil 2022,
1.juulil 2022 ja 28. juulil 2022. Esimese meeldetuletuskirja saatmise ajaks oli lepingu lõppemisest möödas rohkem kui seitse päeva, samuti jäi järgmiste kirjade saatmise vahele rohkem kui seitse päeva. Seega tuleb kostjalt mõista välja sissenõudmiskulude hüvitis 25 eurot.
21.Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja kantud menetluskulud, sealhulgas vajalikud kohtuvälised kulud, kannab kostja.
23.TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetatud menetluskulud on riigilõiv 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja õigusabikulud 690 eurot.
24.TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus teiselt poolelt hageja õigusabikulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et tunnitasu suurus on mõistlik, kuid ajakulu on põhjendamatult suur. Kohus arvestab hageja õigusabikulude hindamisel asjaolu, et tsiviilasi ei ole sedavõrd keerukas, et õigusteadmistega isikul kulub hagiavalduse ja vastuse koostamiseks ning materjalide kohtule esitamiseks kokku viis tundi ja 45 minutit. Dokumentide komplekteerimise ja analüüsi ning hagiavalduse koostamise ja esitamise põhjendatud ajakuluks kokku võib pidada kaks tundi. Kostja 26. mai 2023 vastusega tutvumise ja selle kohta seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks kokku võib pidada üht tundi. Kokku on põhjendatud ajakulu seega 3 tundi ja 45 minutit. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt hageja 4(5)
2-22-133921 kasuks välja menetluskulud 510 eurot, s.h riigilõiv 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja õigusabikulud 390 eurot.
25.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 2. Kohus mõistab välja kostjalt viivise taotletud määras.