AS PlusPlus Capital hagi D. T. vastu võlgnevuse nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja esindajad
7906,03 eurot Hageja: AS PlusPlus Capital, registrikood: 11919806, asukoht: Tartu mnt 83-601, Tallinn, Harju maakond Hageja lepinguline esindaja: Jekaterina Morozova, e-posti aadress: xxx Kostja: D. T., isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht: xxx, e-posti aadress: xxx
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Välja mõista D. T.lt AS PlusPlus Capital kasuks kostja ja Coop Finants AS 01.11.2019 ja 18.09.2020 väikelaenulepingute nr XXXXXXX ja XXXXXXX alusel tekkinud põhivõlgnevus 3339,54 eurot ning alates 23.05.2023 edasiulatuv viivis 14,9% aastas põhinõudelt 3339,54 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta AS PlusPlus Capital hagi D. T. vastu, intressivõlgnevuse 318,38 euro, lepingu haldustasu 6 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 722,27 euro, sissenõudmiskulu 35 euro nõudes rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud D. T. kanda.
5.Välja mõista D. T.lt menetluskulu 430,60 eurot AS PlusPlus Capital kasuks.
6.Välja mõista D. T.lt AS PlusPlus Capital kasuks viivis menetluskuludelt (430,60 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
7.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (TsMS § 468 lg 1 p 2).
Edasikaebamise kord 1(7)
Hagejal on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Viru Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda poolelt hagihinnalt riigilõiv, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu põhjendused
1.AS PlusPlus Capital esitas Viru Maakohtule hagi D. T. vastu võlgnevuse nõudes.
2.24.05.2023 jättis kohus hagiavalduse käiguta ning kohus andis hagejale tähtaja, so 14 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest hagiavalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Hagejal tuli hagis esile tuua ja tõendada asjaolusid, millest lähtuvalt on hageja täitnud kostja osas vastutustundliku laenamise põhimõtet ning veendunud selles, et kostja on krediidivõimeline. Nimetatud asjaolude väljatoomise ja tõendamise kohustus ei lange ära nõude loovutamisel (VÕS § 164 lg 2). Kohus oli seisukohal, et hagi punktis 5 ja lisas 9.1 esitatu ei ole piisav KAVS § 49 korras krediidivõime hindamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks on nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Ringkonnakohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-20-106661 tehtud otsuse punkt 55). Lisaks Finantsinspektsiooni vastutustundliku laenamise nõuete juhend täpsustab, et krediidiasutuse kontoväljavõtte puhul tuleb krediidiandjal küsida tarbijalt selle 2(7)
krediidiasutuse kontoväljavõte, kus tarbija teeb enim igapäevaseid arveldusi ja kuhu laekub tema peamine sissetulek (juhendi p 9.8) (Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, § 4034, 3.1.3, c)). Hagi punktis 5 ja lisast 9.1 tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud/kontrollinud. Eeltoodust tulenevalt tuli hagejal esitada täiendavad tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta (so pangakontoväljavõte). Kohus juhtis tähelepanu ka sellele, et hagejal on võimalik teha ümberarvestus nõude osas vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 (lepinguliseks intressimääraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne). VÕS § 4034 lg 7 kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kui kostja sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama, tuleb hagejal välja tuua asjaolud, millest nähtub, et kostja sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (nt kuhu ja mis summas raha kanti) (VÕS § 408 lg 2). Hageja ei ole esitanud asjaolu kohta, et rahasumma on kostja käsutusse antud ja hageja on eeltoodu osas omapoolse kohustuse täitnud (VÕS § 401). Seega tuli kostjale väljamakse osas esitada, kas maksekorraldus või pangakontoväljavõte. Kohus selgitas hagejale, et laenusumma üleandmise tõendamata jätmine võib olla aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Samuti tuli hagejal esitada tõend (pangakontoväljavõte) kostja tagasimaksete kohta.
3.08.06.2023 esitas hageja täiendatud hagiavalduse koos lisadega.
4.19.06.2023 võttis kohus hagiavalduse menetlusse. 19.06.2023 menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid on kostjale 19.06.2023 kätte toimetatud KÄPO vahendusel. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks, so 10.07.2023 hagile vastust esitanud.
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 kohaselt tagaseljaotsuse võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
6.08.06.2023 täiendatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 5937,30 eurot, intressivõlgnevus 318,38 eurot, lepingu haldustasu 6 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 722,27 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ning edasiulatuv viivis alates 23.05.2023 põhinõudelt 5937,30 eurolt 14,90% aastas kuni põhinõude täitmiseni.
7.Kohus tuvastas, et Coop Finants AS ja kostja on VÕS § 402 lg 1 mõistes sõlminud 01.11.2019 väikelaenulepingu nr XXXXXXX (tagatiseta tarbimislaen) ja 18.09.2020 väikelaenulepingu nr XXXXXXX (so väikelaenulepingu nr XXXXXXX lisa). 18.09.2020 lepingu lisa alusel võimaldas krediidiandja kostjale põhiosamaksete maksepuhkust neljaks kuuks ning lisaga pikendati laenu tagastamise aega nelja kuu võrra. Laenu jääk kuulus tagastamisele lepingu lisa alusel uue maksegraafiku alusel. 01.11.2019 maksekorraldusega on tõendatud, et kostjale on laenulepingu nr XXXXXXX alusel tehtud laenumakse summas 7546 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus lepingut (tasumata jäid enne lepingu ülesütlemist: 15.04.2022 osamakse osaliselt, 15.05.2022, 15.06.2022, 15.07.2022 täielikult) ning krediidiandja andis kostjale 30.06.2022 tähtaja, so 23.07.2022 võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja viidatud tähtpäevast kinni ei pidanud, siis ütles krediidiandja Coop Finants AS 3(7)
lepingu 28.07.2022 üles. 17.08.2022 nõude loovutamise teatise kohaselt on 18.09.2020 lepingust nr XXXXXXX (lepingu nr XXXXXXX lisa) tulenevad nõuded loovutatud AS-ile PlusPlus Capital.
8.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb võlaõigusseaduse sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‐226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
9.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja ehk hageja.
10.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke 4(7)
pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 19.02.2014 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
11.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja oli seisukohal, et vastutustundlikku laenamise põhimõtet on järgitud. 08.06.2023 hagis on hageja kinnitanud, et kostja krediidivõimelisust on hinnatud laenutaotluses esitatud andmete ja pensioniregistri päringu alusel. Krediidivõimelisuse analüüsimisel kasutati ka avalikest andmebaasidest (MTA, Creditinfo Eesti AS maksehäireregister, Ametlikud Teadaanded, karistusregister) saadud andmeid. Kostjal puudusid varasemad ja kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ning karistused. Pensionilaekumiste põhjal tuvastati, et kostja kuue kuu keskmine igakuine palk oli 1350 eurot, tööandjaks oli XXX OÜ. Kostja igakuised finantskohustused olid 80 eurot. Krediidiotsus tehti laenu väljastamiseks automatiseeritud otsustusalgoritmi kasutades. Kogutud andmete pinnalt jõuti järeldusele, et kostja koondreiting oli aktsepteeritav ja kostja oli krediidivõimeline ning ta oli suuteline tasuma igakuisest sissetulekust laenuosamakseid summas 164,56 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole hagis esile toonud konkreetseid arvutusi, sh analüüsi, mille alusel krediidiandja kostja krediidivõimelisuse tuvastas. Kohus leiab, et kostja poolt esitatut, avalikke registriandmete kontrollimist ja otsustusmootori mooduli poolt aluseks võetud teavet ei saa lugeda piisavaks krediidivõimelisuse kontrollimiseks. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika), mida hageja teinud ei ole. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli hageja kui krediidiandja kohustus ja hageja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada teavet kostja krediidivõime kohta.
12.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. 5(7)
13.Hagejal oli kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus on eelneva põhjal seisukohal, et krediidiandja ei veendunud kostja krediidivõimelisuses ning rikutud on VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu).
14.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest 01.11.2019 kuni ülesütlemiseavalduse tegemiseni, so 28.07.2022 olnud vastav intress 0,00%. Seega kostja intressi tasuma ei pidanud ning kohus jätab hageja intressinõude 318,38 eurot ja VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt lepingu haldustasu 6 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot, rahuldamata.
15.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale krediidilepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja krediidilepingu alusel tagasi maksnud. 01.11.2019 maksekorraldusega on tõendatud, et kostjale on laenulepingu nr XXXXXXX alusel tehtud laenumakse summas 7546 eurot ja lepingu lisa nr XXXXXXX alusel täiendavalt laenu ei antud. Hageja on hagis märkinud, et kostja tasus lepingu nr XXXXXXX alusel kokku 1479,24 eurot ning 18.09.2020 lepingu lisa alusel tasus kostja 2727,22 eurot. Seega on kostja lepingu nr XXXXXXX ja lepingu lisa nr XXXXXXX alusel tasunud hagejale 4206,46 eurot (1479,24+2727,22= 4206,46 eurot). Kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid (lepingutasu, haldustasu, sissenõudmiskulusid), siis tuleb kõik kostja poolt teostatud tagasimaksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Eeltoodust järelduvalt on kostjal hagejale tasumata põhivõlgnevus summas 3339,54 eurot (7546-4206,46=3339,54 eurot).
16.Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Hageja ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatanud, mistõttu ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse summas 722,27 eurot jätab eelnevast tulenevalt kohus rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3339,54 eurot. Hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist lepingus kokku lepitud määras 14,9% aastas alates 23.05.2023 kuni põhinõude 3339,54 euro täitmiseni.
17.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3339,54 eurot ning edasiulatuva viivise 14,9% aastas põhinõudelt 3339,54 eurolt alates 23.05.2023 kuni põhinõude 3339,54 euro täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata järgmised hageja nõuded: intressivõlgnevus 318,38 eurot, lepingu haldustasu 6 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 722,27 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot. 6(7)
18.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1085 eurot (665 eurot riigilõiv ja õigusabikulu 420 eurot). Õigusabikulu koosneb järgnevast: dokumentide komplekteerimine ja analüüs hagiavalduse koostamine ja esitamine 3,5 h x 100=350 eurot + 70 eurot käibemaks= 420 eurot. Kohus on seisukohal, et riigilõiv on põhjendatud menetluskulu. Kohus on seisukohal, et kuna tegemist on lihtsa menetlusega, milles kostja hagiavaldusele vastust ja hageja kohtule täiendavaid seisukohti ega taotlusi ei esitanud ning kohtuistungit ei toimunud ja tegemist on standartse hagiga, siis ei ole 420 euro suurune õigusabikulude nõue põhjendatud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates põhjendatud õigusabi kulude suuruseks 200 eurot (2 tunni tasu x 100 eur), s.o käibemaksuga 240 eurot. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 905 eurot (665+240= 905 eurot). Arvestatuna hagi rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud hageja kanda 52,42% ulatuses ja kostja kanda 47,58 % ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 430,60 eurot.
19.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.
20.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
21.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kuulub käesolev kohtuotsus viivitamatule täitmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.