Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kai Kullerkupp ja Vahur-Peeter Liin
Kohtuasi
Flagito OÜ hagi SmartLynx Airlines Estonia OÜ vastu põhivõla, sissenõudmiskulude ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Flagito OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
7966 eurot 81 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Flagito OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Sander Potisepp ja Kristjan Tuul Kostja SmartLynx Airlines Estonia OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Timo Kullerkupp ja Kai Villemson
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-7095 ning jätta jõusse Harju Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus samas tsiviilasjas.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud SmartLynx Airlines Estonia OÜ kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Flagito OÜ (hageja) esitas 12. mail 2023 Harju Maakohtule SmartLynx Airlines Estonia OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 72 reisija lendude hilinemise eest lennuhüvitise 32 300 eurot, sissenõudmiskulud 3160 eurot, põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise 1228 eurot 80 senti, viivise põhivõlalt (32 300 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13. maist 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja
2-23-7095 edasi põhivõlalt protsendina VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt lendasid kostja opereeritavatel lendudel reisijad, kellel tekkis lendude hilinemise tõttu õigus nõuda kostjalt kompensatsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004, 11. veebruar 2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (edaspidi määrus). Reisijad loovutasid oma hüvitisenõuded kostja vastu hagejale, sh loovutasid alaealiste reisijate vanemad seaduslike esindajatena alaealiste reisijate nõuded kogu ulatuses hagejale.
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja vaidles vastu alaealiste reisijate osas esitatud lennuhüvitise maksmise nõudele, viivisenõudele ja seadusjärgsete sissenõudmiskulude nõudele, kuivõrd alaealiste reisijate nimel nõuete loovutamise lepingute sõlmimiseks puudus kostja hinnangul perekonnaseaduse (PKS) § 188 lg 1 p 11 kohaselt antud kohtu nõusolek. Isegi kui alaealiste nõuded kostja vastu ei olnud PKS § 188 lg 1 p 11 tähenduses lõppenud, oli tegemist olukorraga, kus nõuded olid vähenenud, mistõttu oli alaealiste reisijate vanematel vaja nõuete loovutamiseks kohtu eelnevat nõusolekut. Hageja kasutustingimuste kohaselt sai hageja nõuete sissenõudmise eest tasu 30% kostja välja makstud summast. Seega oleks alaealistel reisijatel olnud õigus saada oma nõuete eest kuni 70% kostja makstud summast. Kuna alaealiste reisijate vanemad andsid hagejale õiguse pidada nõuete üle läbirääkimisi ja leppida tulemi suuruses kokku vastavalt oma paremale äranägemisele, võis alaealistele reisijatele makstav hüvitis olenevalt hageja äranägemisest väheneda ka nullini.
3.Harju Maakohus rahuldas 10. detsembri 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt õigeksvõtule tuginedes välja põhivõla 25 100 eurot ning lisaks põhivõla 7200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7407 eurot 9 senti, viivise põhivõlalt (32 300 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11. detsembrist 2024 kuni nõude täieliku täitmiseni ning sissenõudmiskulud 3160 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus tuvastas, et hagiavalduses loetletud reisijad reisisid kostja opereeritavatel lendudel, lennud hilinesid ja reisijad loovutasid oma nõuded kostja vastu hagejale ning et nõuete loovutamise lepingud allkirjastasid alaealiste reisijate eest nende seaduslikud esindajad. Alaealiste reisijate nõuete loovutamiseks ei olnud maakohtu hinnangul vaja PKS § 131 lg 1 ja § 188 lg 1 p 11 järgi kohtu nõusolekut, kuna vanemad täitsid nõudeid loovutades oma seadusest tulenevat hoolsuskohustust ega loobunud nõuetest, vaid loovutasid need hagejale tervikuna nõudeid vähendamata. Kuna kostja ei tasunud vabatahtlikult hüvitist, tuli hüvitise saamiseks kasutada õigusabi ning tasuda riigilõivu, mistõttu sai hüvitise vähenemist 30% võrra käsitada tasuna lennuhüvitise sissenõudmise eest. Hageja teenuse kasutamata jätmisel oleksid alaealiste reisijate lennuhüvitise nõuded jäänud tõenäoliselt rahuldamata. Lennuhüvitise nõuete loovutamise lepingud ei olnud vastuolus heade kommetega, seadusega ega alaealiste reisijate huvidega ning nõuete loovutamise lepingutega ei rikutud kuidagi alaealiste reisijate varalisi õigusi ega huve. Isegi kui alaealiste reisijate lennuhüvitise nõuete loovutamiseks oleks olnud vaja kohtu nõusolekut, hindas maakohus käesolevas tsiviilasjas alaealiste reisijate huve ning kiitis vanemate poolt alaealiste reisijate nõuete loovutamise tagantjärele heaks.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas alaealiste reisijatega seotud nõuded ning mõistis välja lennuhüvitise 6400 eurot, sissenõudmiskulud 600 eurot ning lennuhüvitiselt sissenõutavaks muutunud viivise ja alates
11.detsembrist 2023 seadusjärgses määras viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohus rikkus kostja arvates kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jättis hindamata, kas nõuete loovutamise lepingute sõlmimisel lõpetati alaealiste reisijate nõuded PKS § 188 lg 1 p 11 tähenduses. 2(5)
2-23-7095 Maakohus leidis ebaõigesti, et nõuete loovutamise lepingud vastasid alaealiste reisijate huvidele. Kohus oleks saanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 476 lg 1 järgi alustada omal algatusel hagita menetluse tehingu tegemiseks nõusoleku andmiseks ning asja õige ja kiire lahendamise huvides saanuks lahendada nõusoleku andmise ka koos hagiasjaga, arvestades hagita menetluse erisusi. Nõusoleku andmise küsimuse lahendamiseks oleks kohus pidanud menetlusse kaasama alaealised reisijad ja nende vanemad, laste elukohajärgsed valla- või linnavalitsused (TsMS § 552 lg 1) ning lisaks oleks tulnud alaealistele reisijatele määrata riigi õigusabi korras esindaja (TsMS § 219 lg-d 1, 2 ja 5). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. jaanuari 2025. a otsusega maakohtu otsuse apellatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses ning saatis asja tühistatud osas samale maakohtule kohtu nõusoleku andmise menetluse algatamiseks ning asja uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus lahendas asja menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Ringkonnakohus selgitas, et vanem ei või PKS § 188 lg 1 p 11 järgi koosmõjus PKS § 131 lg 1 esimese lausega teha üldjuhul lapse nimel kohtu eelneva nõusolekuta tehingut, mis lõpetab lapse nõude või vähendab seda või loob sellise kohustuse. PKS § 188 lg 1 p 11 näeb üksnes koosmõjus PKS § 131 lg 1 esimese lausega ja § 186 lg-ga 4 ette õiguse käsutada kohtu nõusolekuta lapse kontot ulatuses, mis on vajalik lapse ülalpidamiseks, vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks. Seega peab vanemal olema kohtu nõusolek kõigiks ülejäänud tehinguteks, mis lõpetavad lapse nõude või vähendavad seda. PKS § 188 lg 1 p 11 tähenduses tuleb lapse nõuet lõpetavaks tehinguks pidada nii võlasuhte lõpetamise kokkulepet VÕS § 207 lg 1 mõistes kui ka VÕS § 164 lg 1 esimese lause mõistes nõude loovutamist. Nõude loovutamise puhul on tegemist nõudeõiguse käsutusega, millega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Senise võlausaldaja asemele astub VÕS § 164 lg 2 järgi uus võlausaldaja ning senisele võlausaldajale nõuet enam ei kuulu. Alaealiste reisijate vanemad sõlmisid alaealiste reisijate nimel hagejaga lepingud, millega loovutati alaealistele reisijatele kuuluvad lennuhüvitise nõuded ja kõrvalnõuded hagejale. Kuigi PKS § 188 lg 1 p 11 järgi koosmõjus PKS § 131 lg-ga 1 oli selleks vaja kohtu eelnevat nõusolekut, saanuks kohus vajaduse korral vastava tehingu ka heaks kiita, kontrollides tehingu vastavust alaealiste reisijate huvidele mh loovutatud nõuete alusel alustatud hagimenetluses. Maakohus ei alustanud omal algatusel tehingule nõusoleku andmise menetlust ega selgitanud praeguses hagimenetluses hagita menetluse reegleid arvestades välja, kas tehingud vastasid alaealiste reisijate huvidele. Maakohus märkis otsuse põhjendustes, et nõusolekut nõuete loovutamiseks ei olnud vaja ning et isegi kui kohtu nõusolek oleks olnud vajalik, hindas kohus käesolevas tsiviilasjas alaealiste reisijate huve ja andis vanematele tagantjärele nõusoleku nõuete loovutamiseks. Selline otsustus ei toimunud nõusoleku andmiseks ette nähtud hagita menetluse reegleid järgides, menetlusse ei kaasatud alaealiste reisijate seaduslikke esindajaid ning alaealisi reisijaid ei kuulatud ära ega põhjendatud, miks ei olnud ärakuulamine vajalik. Samuti ei nähtunud nõusoleku andmine kohtuotsuse resolutsioonist. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tõlgendama VÕS § 29 alusel alaealiste reisijate lennuhüvitise ja kõrvalnõuete käsutamist puudutavaid lepinguid ning hindama, kas nõuete loovutamine vastas nende reisijate huvidele, ning märkima kohtu nõusoleku andmise kohtulahendi resolutsiooni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Hageja arvates ei kaasnenud alaealiste reisijate nõuete loovutamisega PKS § 188 lg 1 p 11 mõttes nõuete lõppemist või 3(5)
2-23-7095 vähendamist. Samal ajal ei saa jaatada käsutustehinguna nõuete loovutamist ja selle lõppemist või vähenemist, vastasel korral tõlgendatakse PKS § 188 lg 1 p 11 sisutühjaks. Alaealised reisijad ei loovutanud oma nõudeid hagejale tasuta. Pärast raha kostjalt laekumist teeb hageja alaealistele reisijatele ülekande, millest arvab maha 30% suuruse teenustasu. Sellise mahaarvamise vastusooritusena on reisijad enne hagejalt teenusena saanud nõuete riskivaba sissenõudmise. Maakohus kiitis alternatiivselt tagantjärele heaks alaealiste reisijate nõuete hagejale loovutamise.
7.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu. PKS § 188 lg 1 p 11 tähenduses tuleb lapse nõuet lõpetavaks tehinguks pidada nii võlasuhte lõpetamise kokkulepet VÕS § 207 lg 1 mõistes kui ka VÕS § 164 lg 1 esimese lause mõistes nõude loovutamist. Kohus peab PKS § 188 lg 1 p-ga 11 ette nähtud kaitse realiseerimiseks kontrollima iga sellise tehingu asjaolusid ja tagajärgi, mille tegemiseks nõusolekut taotletakse. Kuna hagejale anti õigus pidada alaealiste reisijate nõuete üle kostjaga läbirääkimisi ning leppida tulemi suurus kokku vastavalt oma parimale äranägemisele, võib alaealiste reisijate hüvitissumma teoreetiliselt väheneda nullini. Kuigi hageja maksab alaealistele reisijatele 70% nõuetest alles pärast edukat sissenõudmist, jääb ülejäänud 30% hagejale, mis kujutab endast sisuliselt nõuete osalist loovutamist või nõuetest 30% ulatuses loobumist. Selleks peab olema kohtu luba, kuna alaealiste varalised õigused vähenevad, olenemata sellest, kas seda 30% nimetatakse teenustasuks või vahendustasuks. See, et iseseisev hagi esitamine oleks kallim, ei õigusta olukorda, kus alaealiste reisijate vara ilma kohtu kontrollita väheneb. Maakohus ei alustanud omal algatusel tehinguteks nõusoleku andmise menetlust ega selgitanud hagita menetluse reegleid arvestades välja, kas tehingud vastasid alaealiste reisijate huvidele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Käesoleva asja lahendamine sõltub muuhulgas sellest, kas PKS § 188 lg 1 p 11 välistab ilma kohtu nõusolekuta alaealise nõude loovutamise nõuete sissenõudmisega tegelevale äriühingule. PKS § 131 lg 1 kohaselt peab vanemal lapse nimel tehingu tegemiseks olema kohtu nõusolek juhtudel, kui seda vajab PKS § 187 ja § 188 lg 1 p-de 1–3, 5 ja 7–11 kohaselt ka eestkostja. PKS § 188 lg 1 p 11 kohaselt ei või eestkostja teha eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta tehingut, mis lõpetab eestkostetava nõude, vähendab seda või selle tagatist või loob sellise kohustuse, välja arvatud PKS § 186 lg-s 4 sätestatud juhtudel. Seadusandja on soovinud PKS § 188 lg 1 laiendamisega lapse nimel tehtavatele tehingutele piirata alaealise varaga selliste tehingute tegemist, mis võivad oluliselt mõjutada alaealise varalisi huve ja õigusi või millel võivad olla alaealise jaoks kaugeleulatuvad majanduslikult ebasoodsad või ettenähtamatud tagajärjed. Näiteks ei saa vanem kohtu nõusolekuta loobuda pärandist või omandada lapse nimel osalust juriidilises isikus jms.
10.PKS § 188 lg-s 1 sätestatud kohtu nõusoleku küsimise vajadust ei teki igapäevaste tehingute tegemisel, kus tehingust tulenev majanduslik risk eestkostetava jaoks on minimaalne, või tehingute tegemisel, millega ei kaasne eestkostetavale varalisi kohustusi. Vanem võib lapse seadusliku esindajana teha lapse nimel ennekõike tehinguid, mis vastavad lapse huvidele ja mis on suunatud lapse tavalisest elulaadist lähtuvate vajaduste rahuldamisele. Näiteks ei ole kohtu nõusolekut vaja lapsele vallasasjade ostmiseks või igapäevaste teenuste saamiseks, õppe- või huvialaringilepingute sõlmimiseks, lapsele pangakonto avamiseks jms. Kuigi selliste lepingutega võib kaasneda ka rahalisi kohustusi, kannab need üldjuhul vanem tulenevalt oma kohustusest last ülal pidada ning nendega kaasnev võimalik majanduslik risk alaealise jaoks on vähene. Sarnaselt on kolleegium varasemas 4(5)
2-23-7095 praktikas leidnud, et seadus ei keela vanemal kohtu nõusolekuta lapsele väärtpabereid kinkida ning seda vaatamata asjaolule, et PKS § 188 lg 1 p 8 sõnastuse kohaselt ei või ilma kohtu nõusolekuta mh omandada lapse nimel väärtpabereid (RKTKo 05.06.2012, 3-2-1-68-12, p 19). Kuigi väärtpaberitehingutega võib sageli kaasneda majanduslikke riske, on väärtpaberite tasuta (kinke teel) omandamise korral risk siiski minimaalne, kuivõrd lapsele tekib väärtpaberite kinkimise tehingust vara, mitte kohustusi.
11.Eelnevast tulenevalt tuleb ka PKS § 188 lg 1 p 11 sisustamisel lähtuda konkreetse tehingu majanduslikust sisust ning tehingu võimalikust riskist lapse juba olemasolevale varale. Alaealise reisija seadusliku esindaja poolt alaealisele reisijale määruse alusel tekkinud hüvitisenõude loovutamine nõuete sissenõudmise teenust osutavale äriühingule, mis saab nõude maksma panemisel sõltuvalt selle edukusest protsentuaalset tasu, ei ole tehing, mille tegemiseks oleks vajalik kohtu eelnev nõusolek PKS § 188 lg 1 p 11 tähenduses. Esiteks on määruse alusel makstavad hüvitised konkreetse lennu puhul fikseeritud suurusega vahemikus 250–600 eurot (määruse art 7 lg 1). Selliste loovutustega ei teki seega riski, et alaealise varalised huvid saavad kahjustada ettenägematus ulatuses. Võimalik oht alaealise varalisele huvile ei ole sellisel juhul suur, olles sarnases suurusjärgus PKS § 101 järgi lapsele ühe kuu kohta arvestatava ülalpidamise kuluga, mistõttu ei ole see summa igapäevaelu raamidest väljuv (või lapse huve ülemääraselt kahjustav). Teiseks lihtsustab nõuete sissenõudmine vastavat teenust pakkuva äriühingu vahendusel alaealistele määruse alusel tekkivate hüvitisnõuete maksma panemist, mis eelduslikult vastab alaealise huvidele ega kujuta endast majanduslikus mõttes nõuete lõppemist, isegi kui teenust osutav äriühing võtab selle eest protsentuaalset tasu väljamakstavast hüvitisest. Tegemist on võrreldava olukorraga, kui alaealise nimel sõlmitaks käsundusleping, millega nõuete sissenõudmisega tegelevat äriühingut volitataks alaealise nimel nõuet esitama ning makstaks käsundisaajale osutatud teenuse eest tasu. Seejuures ei kanna alaealine nõude loovutamisel erinevalt tema enda nimel nõude kohtumenetluses sissenõudmisest menetluskulude kandmise riski. Sellisel juhul on nõude loovutamine alaealisele majanduslikult sageli kasulikum, kui nõude sissenõudmine seadusliku esindaja vahendusel.
12.Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
13.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
14.Kuna maa- ega ringkonnakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, määrab selle TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.