2-21-133899/31 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

igakuised kohustused väiksemad kui kliendi sissetulekud. Kostja märkis enda sissetulekuks 1900 eurot ning kohustuste ulatuseks 600 eurot, seega oli kostja võimeline täitma igakuise maksena 132,86 eurot. Lisaks kontrollis laenuandja avalikke andmebaase ja registreid. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingute sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret. Krediidi kulukuse määra arvutamisel lähtub laenuandja Eesti Vabariigi rahandusministri määrusega kinnitatud valemist ja ümardab saadud tulemuse täpsusega kaks kohta pärast koma. Valemis võetakse arvesse krediiti ehk täielikku laenuks võetud rahasummat, tagasimaksmise perioodi, intressi protsenti, lepingu sõlmimise tasu ning teisi lepinguga kaasnevaid kulusid. Laenuandja on vastavad andmed lepingus esitanud. Krediidi kulukuse määraks oli lepingu kohaselt 45,83%. Kuna kostja oma lepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ 1. oktoobril 2020 lepingu XXX üles. Leping on kehtivalt üles öeldud. Lepingu alusel pidi kostja laenu tagastama alates 17. juulist 2020, kostjal on võlgnevus alates teisest osamaksest kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud neljanda osamakseni, s.o. kuni 15. septembrini 2020. Seega oli kostja laenulepingu ülesütlemise ajaks viivituses kolme maksega. Maksetega viivitamise tõttu, enne lepingu ülesütlemist, saatis laenuandja kostjale ülesütlemise hoiatuse, milles sisaldus nii täiendava tähtaja andmine kui ka pakkumine läbirääkimisteks. Kostja hoiatusele ei reageerinud. Placet Group OÜ loovutas 2. oktoobril 2020 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva nõude, millest teavitati kostjat, edastades temale loovutamise teate. Samuti on hageja e-posti teel kostjale teada andnud nõude loovutamisest. Laenulepingu alusel on kostja saanud laenu 3750 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokkulepitud maksegraafiku alusel. Kostja ei ole laenu katteks midagi tasunud, seega on põhiosa võlgnevus 3750 eurot. Laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub intress. Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks kokku 34,90 % aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates teisest osamaksest, s.o. alates 17. juulist 2020 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o. kuni 15. septembrini 2020 summas 325,14 eurot (109,08 + 108,39 + 107,67). Seega on intressi võlgnevus kokku 325,14 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 3750 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 2. oktoobrist 2020 kuni hagi esitamiseni 30. detsembril 2021 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 34,90% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist 1630,56 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 3750 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 31. detsembrist 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 34,90 % aastas. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivis perioodi eest alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletustele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste p-st 7.3. Hageja sissenõudekulude summa 50 eurot kujunemine: esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega

11.Laenulepingu kohaselt on pooled kokku leppinud intressimääras 34,90% aastas ning hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 325 eurot 14 senti. Krediidiandja on VÕS § 4034 lg 1 järgi kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidivõimelisuse hindamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 2 ja 4 kohaselt omandama ennekõike tarbijalt endalt aga ka muudelt isikutelt või asutustelt teabe asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas andmed tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, varaliste kohustuste, regulaarsete majapidamiskulude ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta. Tarbija peab VÕS § 4034 lg 3 järgi esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja ei saa tarbija krediidivõime kontrollimisel VÕS § 4034 lg 4 kohaselt tugineda üksnes tarbija väidetele, vaid ta peab nende õigsust ka kontrollima. Tarbija andmete kontrollimiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 4 ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigete 3 ja 4 kohaselt tegema mõistlikke pingutusi, arvestades krediidiandjate ja -vahendajate seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral krediidiandja iseseisvalt kättesaadavale teabele, ning, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, tuginema võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 4034 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja, st antud juhul hageja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21). Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kohtul on kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 5. märtsi 2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Kohus andis 2. veebruari 2023 määrusega hagejale võimaluse esitada oma seisukohad ning tõendid seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimisega. Hageja leiab, et ta on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja märgib, et laenuandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase ja registreid. Kostja laenutaotlusest (dtl 147-148) nähtub, et kostja on märkinud oma sissetulekuks töötasu ning selle suuruseks 1900 eurot, kostja on laenu taotlenud igapäevasteks kulutusteks ning olemasolevate majapidamiskuludena märkinud 600 eurot. Kohtule esitatud taust.ee väljatrükilt (dtl 152) ilmneb, et laenulepingu sõlmimise ajal 17. juunil 2020 ei olnud kostjal üleval ühtki nõuet, kuid juba järgneval kuul on tekkinud kolm nõuet, sh kaks neist nõudega üle 10 000 euro. Hageja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist ning selle alusel enne laenulepingu sõlmimist analüüsinud kostja tegelikke tulusid ja kulusid, sh olemasolevaid kohustusi teiste finantsasutuste ees. Hageja poolt kohtule esitatud dokumendi „Otsuse tegemise aluseks olevad päringud“ (dtl 149-151) järgi on kostja tulude lahtrisse märgitud kuude lõikes erinevad summad alates 1039,67 eurost kuni 4045,49 euroni, kuid kohtule ei ole esitatud

vähimaidki selgitusi ega tõendeid selle kohta, kust vastavad andmed pärinevad. Kostja pangakonto väljavõtet kohtule esitatud ei ole. Väljavõtet pensioniregistrist kohtule esitatud ei ole. Hageja koostatud dokumendis „Otsuse tegemise aluseks olevad päringud“ on märgitud, et pensioniregistri andmed puuduvad. Samuti pole hageja esitanud selgitusi ega tõendeid selle kohta, kust pärinevad viidatud dokumendis kostja kulude lahtrisse kantud andmed. Hageja enda poolt koostatud dokumenti ei saa käsitleda tõendina kostja tulude ja kulude kohta. Lähtudes kohtule esitatud tõenditest on kohus seisukohal, et kostja ei ole enne laenulepingu sõlmimist piisavalt kontrollinud kostja krediidivõimelisust ega tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist, millise asjaolu tõendamise kohustus lasus hagejal VÕS § 4034 lg 13 alusel. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodil olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. Hageja nõue kostjalt intressi 325 euro 14 sendi väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.