Rahuldada Krinaave OÜ ja X apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub esitatud hagiavalduses välja mõista kostjatelt X ja Krinaave OÜ solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks võlgnevus summas 3884,99 eurot, millest põhinõue moodustab 2663,91 eurot, intress 621,47 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 599,61 eurot, täiendav viivis 0,2 % põhinõude (2663,91 eurot) tasumata osalt päevas alates 11.01.2022.a (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 5552,15 eurot.
2.Credit Invest OÜ ja Krinaave OÜ sõlmisid 25.09.2019 laenulepingu nr Ci201716476, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 4718,57 eurot ning laenusaaja kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% kuus. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 26.09.2019. Laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige X sõlmisid 25.09.2019 laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017164763. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 9437,14 eurot. Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 25.03.2022. Laenusaaja laenu koos intressiga eeltoodud tähtajaks ei tagastanud. Kuna laenusaaja rikkus korduvalt laenulepingut siis ütles laenuandja laenulepingu erakorraliselt üles alates 21.10.2021.
3.Laenulepingu p-st 6.3 lähtuvalt tuleb laekunud maksed arvestada esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste ja menetluskulude, seejärel viiviste ja leppetrahvide, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ning viimaseks järjekorras tähtajaks tasumata laenu katteks. Antud juhul on laenusaaja tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 7128,79 eurot, millest 2054,66 eurot on laenusaaja tasunud põhinõude katteks, 5026,13 eurot intressi katteks. Ülejäänud summast 48 eurot on laenusaaja tasunud laenuandja poolt Laenulepingu p 6.2 alusel laenusaajale edastatud tasulise nõudekirja tasu katteks, tasuline nõudekiri on laenusaajale edastatud 27.12.2019.a ja 05.01.2021. Laenuandja on edastanud 22.07.2021 ja 02.09.2021 laenusaajale laenulepingus fikseeritud e-posti ja kostjale 2 käenduslepingus fikseeritud e-posti aadressile hagihoiatuse, milles palus tasuda laenulepingust tulenev võlgnevus. 25.10.2021 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ning käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjaid nõuete loovutamisest samal päeval. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile.
Hageja ja laenuandja on sõlminud nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ja käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjaid nõuete loovutamisest 25.10.2021.
4.Hagejal laenusaaja vastu Laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue summas 2663,91 eurot. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingu p-s 3.8 on laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud VÕS § 94 lg 1 sätestatust erineva intressimäära, st laenusaaja kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi 6% kuus. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on Laenulepingust tulenev intressinõue osaliselt tasumata. Hagi esitamise seisuga on Laenulepingust tulenev intressivõlgnevus 207,76 eurot. Laenulepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus on nõuetekohaselt (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda laenusaajalt intressi maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1).
3.11.Hagejal on laenusaaja vastu intressinõue summas 621,47 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenusaaja on rikkunud rahalist kohustust (saadud laenu tagastamise kohustust), mistõttu on hagejal õigus nõuda laenusaajalt ka viivise tasumist.
5.Laenuandja ja laenusaaja on Laenulepingu p-s 3.9 ja 6.1 leppinud kokku, et juhul kui laenusaaja ei täida Laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,2% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on hagi esitamise kuupäeva seisuga laenusaaja laenulepingust tulenev viivisevõlgnevus summas 599,61 eurot, st viivise põhinõude jäägilt alates 22.10.2021.a kuni 10.01.2022. Hagejal on laenusaaja vastu viivisenõue summas 599,61 eurot.
6.Käenduslepingu p 1.2 järgi vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 9437,14 eurot. Kostjate vastuväited
7.Kostjad hagi ei tunnista. Hagi aluseks oleva laenulepingu alusel saanud laenu summas 4718,57 eurot ja teostanud tagasimakseid vähemalt summas 7807,53 eurot, mis kostja II on tasunud kõik Credit Invest OÜ-le. Hageja ei ole arvestanud tasumisi alljärgnevatel kuupäevadel: 1. 08.09.2019 summas 135,95 eurot; 2. 01.11.2019 summas 342,79 eurot; 3. 01.01.2021 summas 100 eurot; 4. 20.01.2021 summas 100 eurot.
8.Ei ole selge, kuidas on hageja tagasimakseid arvestades arvestanud põhiosa võlgnevuse summaks 2663,91 eurot. Kui isegi vaadata hageja esitatud kirju kostjatele, millest nähtub alljärgnev: 05.01.2021 nõudekirjas kõrvalnõuete võlgnevus 1446,99 eurot, kogu võlgnevuseks 4776,35 eurot; 22.07.2021 hagihoiatuses kõrvalnõuete võlgnevus 1112,94 eurot, kogu võlgnevus 3444,56 eurot; 02.09.2021 hagihoiatuses kõrvalnõuete võlgnevus 1737,37 eurot,
kogu võlgnevus aga 3651,01 eurot; 14.10.2021 teates ülesütlemise kohta on märgitud põhivõla suuruseks 978,25 eurot, intress 533,82 eurot ja viivis 154,36 eurot, kokku võlg 1714,43 eurot seisuga 14.10.2021.a. On alust arvata, et hageja on nõude arvestamisel üritanud sisse nõuda kõik võimalikud kõrvalnõuded, liigitades kostja makse enda kasuks VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud nõudeid eirates. Hageja on ära kasutanud kostjate rasket olukorda ja üritab kostjatelt veel kõikvõimalikke tasusid kätte saada. Hageja on käitunud kostjate suhtes pahatahtlikult.
9.Kostjatele jääb arusaamatuks hageja nõude kujunemine ja selle arvestus. Hageja peab esitama võla tekkimise asjaolud ja arvestuskäigu, tõendamise koormis lasub hagejal. Hageja nõuded ei ole kontrollitavad. Kostjad on seisukohal, et hageja sissenõudmisega seotud kulud ei ole põhjendatud, seega kostja maksed tuleb arvestada esmalt põhisumma katteks. Ei ole selgelt aru saada, milliste lepingutejärgsete graafikujärgsete põhiosa maksetega kostjad võlgu jäid, millise summa ja millise makse jätsid kostjad tasumata.
10.Viivise nõue saab õige olla vaid juhul, kui see on arvestatud õigelt põhivõla summalt. Kostjad on seisukohal, et hageja nõutud viivis 0,2% päevas on tühine. Isegi kui laenuleping on lõppenud, puudub hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust (0,022 % aastas) suuremas määras. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruse 3-2-1-25-16 p 6 punktis 13 leidnud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Tühine on selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Seadusjärgne viivisemäär on 8,00 % aastas ehk 0,02191781 % (2022. aastal) päevas, selle kolmekordne on 24,00 % aastas ehk 0,06575342% (2021 aastal) päevas.
11.Hageja nõutud viivis 0,2% päevas suurem kui maksimaalne aktsepteeritav viivisemäär ja suurem, kui seaduslik viivisemäär ja on seetõttu ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu tühine. Laenulepingu kohaselt on märgitud laenu intressiks 6% kuus, mis teeks aasta intressimääraks 6% *12= 72% aastas. Viivise väljamõistmiseks ei piisa üksnes viivise lõppsumma märkimisest põhjendustesse, vaid hagis tuleb põhjendustes tuua kogu viivisearvestus, kus on muuhulgas tuvastatud iga võlgnetava osamakse suurus ning viivituses oldud päevade arv. Samuti on viivise arvestuse jaoks vaja tuvastada tagasimakstud summad ning nende arvelt nõuete katmine (sh mis ulatuses on põhjendatud tagasimaksete arvestamine sissenõudmisega seotud kulude katteks, vt VÕS § 1132 ja § 415 lg 2) ning mis kuupäevast ja kas saab lugeda lepingu üles öelduks.
12.Arvelduskontole on kantud 26.09.2019 laenusumma ei tõendatud, maksekorraldusest nähtuvalt: Maksjaks Credit Invest OÜ ja maksja saajaks Credit Invest OÜ ja selgitusse märgitud „25.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust nr Ci201714794 tulenevate kohustuste täitmine“ . Hagis ei ole esitatud hageja poolt arvestatud krediidikulukuse määra arvustuskäik. Hagi aluseks olevate asjaolude ammendav esitamine on hageja ülesanne ning kõik hagi aluseks olevad asjaolud peavad selguma hagiavaldusest. Nõudel, mille kujunemine ei ole arusaadav, puudub rahuldamise perspektiiv. Kohus ega kostja ei pea otsima hagi alust hagiavalduse lisadest ega muudest dokumentidest, vaid hageja peab ise tooma selgelt esile need asjaolud, millele ta oma nõude rajab (vt Riigikohtu 16.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17).
13.Kostjad on seisukohal, et kõik laenulepingud, on sõlmitud vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus. Kostjad märgivad, et laenulepingute sõlmimise ajaks oli kostjatel
arvukalt võetud laene, neil puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, nad võtsid uusi laene varasemate laenude likvideerimiseks. Laenukohustusi täitis kostja II uute laenude võtmisega, ta ei olnud võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt, mille tulemusena tekkisid tal arvukad maksehäired. Kostja II suhtes ja ka teise käendaja suhtes on käimas täitemenetlused. Selleks hetkeks, kui kostjad sõlmisid laenulepingu eelmise laenu refinantseerimiseks oli kostjal I esitamata ka deklaratsioon. Kostjad on võtnud laene, et tasuda vanu võlgu ning kostjatel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid kõigi oma kohustuste täitmiseks. Kostjad on sattunud laenude tagasimaksetega hätta. Laenulepinguga nr Ci201716476 on kostjad võtnud 25.02.2019 sõlmitud laenulepingust nr Ci201714794 tuleneva kohustuse katteks. Enne laenulepingu sõlmimist peab laenuandja põhjalikult kontrollima laenutaotleja majanduslikku olukorda ja tema võimet täita võetud kohustusi. Kostja ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjatega sõlmitud laenuleping ja käendusleping on vastuolus heade tavade ja kommetega. Ei ole kontrollitud kostja I ja kostja II krediidivõimekust, ei ole kontrollitud kostjate majanduslikku seisu vastavalt käibes olevale võimalusele. Kostja leiab, et laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda, ning poleks tohtinud talle laenu anda. Laenuandja on rikkunud VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust. VÕS § 4034 lg 6 lubab sõlmida tarbijakrediidilepingu ainult juhul, kui laenuandja on andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist krediidiandja. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kahaneb vastutustundetu laenamise korral kostja intressikohustus VÕS §-s 94 sätestatud määra ehk lepingu kehtivuse aja eest 0 %-ni ning muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne. Laenuandja on käitunud laenulepingu sõlmimisel vastutustundetult. Kui laenuandja oleks täitnud laenuandja kohustusi nõuetekohaselt, ei oleks ta kostjaga laenulepingut sõlminud ja kostja ei oleks laenu saanud. Kostjal puudusid laenuvõtmise ajal piisavad vahendid, mille arvelt ta saaks laenukohustusi täita.
14.Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest laenutaotleja krediidivõimekuse osas ja laenuga seotud riskidest võib laenuandjal olla nii laenutaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Riigikohus oma otsuses 3-2-1-136-12 märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kostjad on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjatele kahju, mille hüvitamist kostjad taotlevad hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostjate kahjunõudega. Kahju all peavad kostjad silmas eelkõige neile krediidilepingute sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, sissenõudekulude, menetluskulude jms näol). Kostjad peavad, juhul kui hageja on õigustatud neilt võlga nõudma, põhisummat ületavat nõudeosa oma kahjuks ning see summa tuleb tasaarveldada laenulepingust tekkinud kohustustega. Kostjad peavad kahjuks kõike seda, mida nad on kohustatud tasuma lisaks saadud laenusummale. Sellist nõuet ei oleks tekkinud kui laenuandja ei oleks vastutustundetult kostjatele laenu väljastanud. Samuti laenulepingu erakorralisest ülesütlemise teates on märgitud võlgnevuse summaks 1714,43 eurot, millest
põhinõue 978,25 eurot, intress 533,82 eurot, viivis 154,36 eurot. Käesoleval hetkel nõuab hageja hagis aga justkui 1500 euro suuruses suuremat võlgnevust. Maakohtu otsus
15.Harju Maakohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt laenuandja on tuginedes lepingule, arvestanud, et kuivõrd laenusaaja on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 7128,79 eurot, siis 2054,66 eurot on laenusaaja tasunud põhinõude katteks, 5026,13 eurot intressi katteks. Ülejäänud summast 48 eurot on laenusaaja tasunud laenuandja poolt laenulepingu p 6.2 alusel laenusaajale edastatud tasulise nõudekirja tasu katteks, mis on laenusaajale edastatud 27.12.2019.a ja 05.01.2021. Kohus ei nõustu kostjaga, et rahalise nõude kujunemine ei ole jälgitav.
16.Kostja leiab, et hageja nõutud viivis 0,2% päevas suurem kui maksimaalne aktsepteeritav viivisemäär ja suurem, kui seaduslik viivisemäär ja on seetõttu ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu tühine. Laenulepingu kohaselt on märgitud laenu intressiks 6% kuus, mis teeks aasta intressimääraks 6% *12= 72% aastas. Viivise väljamõistmiseks ei piisa üksnes viivise lõppsumma märkimisest põhjendustesse, vaid hagis tuleb põhjendustes tuua kogu viivisearvestus, kus on muuhulgas tuvastatud iga võlgnetava osamakse suurus ning viivituses oldud päevade arv. Kohus kostjaga selles osas ei nõustu. Pooled on lepingus kokku leppinud viivise määra ja samuti selle arvestamise. Nimetatu nähtub lepingu punktist 6.
17.Kostja leiab, et krediidikulukuse määr on arvestamata ning intressinõue on ebaselge. Kohus kostjaga ei nõustu, hageja on oma arvestuses esile toonud ka intressiarvestuse. Nii näiteks on kostja poolt laekunud 31.10.2019 aastal 342.79 eurot, millest on intressiks arvestatud 283.11 eurot. Intressi määra ja selle arvestamise on kostja 1 kokku leppinud lepingu punktis 4.2.
18.Kostja väitel ei olnud ta laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjatega sõlmitud laenuleping ja käendusleping on vastuolus heade tavade ja kommetega, sest ei ole kontrollitud kostja I ja kostja II krediidivõimekust, ei ole kontrollitud kostjate majanduslikku seisu vastavalt käibes olevale võimalusele. Kostja leiab, et laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda, ning poleks tohtinud talle laenu anda. Kohus kostjate väidetega ei nõustu. Käesoleval juhul ei kohaldu laenulepingule tarbijakrediidisätted, kostja 1 on juriidiline isik, kes on laenusaaja. Samuti ei kohaldu tarbijakrediidisätted käenduslepingule. Vaidluse all ei ole, et kostja 1 kui laenusaaja krediidivõimekust hindas kostja 1 juhatuse liikmena kostja 2. Seega sõlmis kostja 2 äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu ning teda tuleb samuti pidada majandus- või kutsetegevuses tegutsenuks VÕS § 155 lg 1 järgi.
19.Kohtu korraldaval istungil 25.08.2023 andis kohus kostjatele aega täpsustada, mis osas ta ei nõustu hageja arvestusega. Kostjad on 05.09.2022 menetlusdokumendis märkinud kostja 1 poolt tasutuks 1821.39 eurot, kostja 2 poolt 7807.53 eurot ja Y poolt 1739.93 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et arvestada ei saa laenumakseid, kui need on teostatud enne lepingu sõlmimist. Kohus saab lähtuda TsMS § 363 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt hagi faktilistest asjaoludest ja hagi aluseks on 25.09.2019 sõlmitud laenuleping. Kohus leiab ka, et maksete paljasõnaline kirjeldus ei ole seostatud intressi ja viivise mahaarvamistega ega lükka ümber hagi aluseks olevat võlaarvestust.
20.Hageja taotleb TsMS § 445 alusel täitmise korra kindlaksmääramist seoses solidaarvõlgniku Y täitemenetlusega täiteasjas 047/2021/990. käesolevas tsiviilasjas on koostatud 22.12.2021 maksekäsk Y suhtes, vaidluse all ei ole, et nimetatud täitedokument on täitmisel. Maksekäsu kohaselt on kohustada võlgnikku Y tasuma avaldajale Krediidikaitse
Grupp OÜ põhinõudeid summas 2663,91 eurot ja kõrvalnõudeid summas 1119,85 eurot ning hüvitama riigilõivu 159,83 eurot ja menetluskulu 20,00 eurot. Kohustada võlgnikku Y tasuma avaldajale Krediidikaitse Grupp OÜ täiendavalt viiviseid järgmiselt: 1. põhinõue – 0,200000% päevas summalt 2663,91 EUR alates 23.12.2021. Võlgnik on kohustatud tasuma viiviseid kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületa avalduses esitatud põhinõuet ning sissenõutavad summad kokku ei ületa 6400 (kuus tuhat nelisada) eurot (TsMS § 481 lg 21, TsMSRS § 6 lg 2). Kohtu hinnangul tuleb arvestada sissenõudmisel kohustuse solidaarset vastutust.
21.Kostjate väited viivise tühisuse osas ei ole asjakohased, sest asjas ei kohaldu tarbijakrediiti reguleerivad sätted. Hageja palub välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 599,61 eurot, seejärel täiendav viivis 0,2 % põhinõude (2663,91 eurot) tasumata osalt päevas alates 11.01.2022.a (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 5552,15 eurot. Kohus leiab, et hageja viiviseaervestus baseerub lepingu punktile 6 ja võlaarvestuses on esile toodud jälgitav arvestusosa. Apellatsioonkaebus
22.Kostjad esitasid maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada Harju Maakohtu otsuse ja teha uus otsus millega hagi jätta rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
24.Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitada rikkumisena mh ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta (Riigikohtu 17.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14, p 17). Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamise saatmise tingib otsuse ebapiisav põhjendamine, enne otsuse tegemist tõendamiskoormuse määratlemata jätmine ja eelmenetluses selgitamiskohustuse täitmata jätmine. Need on olulised rikkumised TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi.
25.Asja materjalidest nähtub: -Credit Invest OÜ ja Krinaave OÜ sõlmisid 25.09.2019 laenulepingu nr Ci201716476, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 4718,57 eurot.
-Laenuleping nr Ci201716476 sõlmiti 25.02.2019 sõlmitud laenulepingust nr Ci201714794 (millega laenu anti 5 000 eurot) tuleneva kohustuse täitmiseks. -Laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige X sõlmisid 25.09.2019 laenusaaja laenulepingust nr Ci201716476 tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017164763. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 9437,14 eurot. -Laenulepingu nr Ci201716476 kohaselt kohustus laenusaaja laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 25.03.2022. -Laenulepingu kohaselt on märgitud laenu intressiks 6% kuus, mis teeks aasta intressimääraks 6% *12= 72% aastas, viivisemääraks 0,2% päevas. -Laenusaaja laenu koos intressiga eeltoodud tähtajaks ei tagastanud. Kuna laenusaaja rikkus korduvalt laenulepingut, siis ütles laenuandja laenulepingu erakorraliselt üles alates 21.10.2021. -Hagiavalduse kohaselt on laenusaaja tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 7128,79 eurot, millest 2054,66 eurot on laenusaaja tasunud põhinõude katteks, 5026,13 eurot intressi katteks. Ülejäänud summast 48 eurot on laenusaaja tasunud laenuandja poolt laenulepingu p 6.2 alusel laenusaajale edastatud tasulise nõudekirja tasu katteks. -25.10.2021 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ning käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjaid nõuete loovutamisest. - Hageja palub esitatud hagiavalduses välja mõista kostjatelt X ja Krinaave OÜ solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks võlgnevus summas 3884,99 eurot, millest põhinõue moodustab 2663,91 eurot, intress 621,47 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 599,61 eurot, täiendav viivis 0,2 % põhinõude (2663,91 eurot) tasumata osalt päevas alates 11.01.2022.a (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 5552,15 eurot.
26.Maakohus tuvastas otsuses, et kokkuvõtvalt on kostjate vastuväited alljärgnevad: • rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, mis on kaasa toonud kostjatele kahju, mis tuleb hagetava summaga tasaarvestada; • rahalise nõude kujunemine ei ole kontrollitav, puudub krediidi kasutamise ajalugu; • krediidikulukuse määra arvestus on ebaselge; • viivisenõue 0,2% päevas on tühine.
27.Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei kohaldu laenulepingule tarbijakrediidisätted, samuti ei kohaldu tarbijakrediidisätted käenduslepingule, mistõttu kostjate väited, et laenu andmisel ei ole kontrollitud kostja I ja kostja II krediidivõimekust, st ei ole kontrollitud kostjate majanduslikku seisu ja väited viivise tühisuse osas ,ei ole asjakohased. Maakohtu otsusest võib seega aru saada, et kuna väljaspool tarbijakrediidi sätteid ei näe
võlaõigusseadus ette krediidiandja kohustust hinnata krediidisaaja maksevõimet, siis ei ole vaja kostjate sellekohaseid vastuväiteid sisuliselt hinnata.
28.Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Kohtupraktikas ei ole välistatud ka väljaspool tarbijakrediidilepingut laenuandja kohustust hinnata enne laenulepingu sõlmimist krediidisaaja maksevõimet. Riigikohus on osutanud, et VÕS § 14 lg 1 tulenevalt on krediidiandjal kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐136‐12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐30‐16, p 10). KAS § 83 lg‐st 3 on Riigikohus aga järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
29.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud lahendis osutanud, et oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-12, p 25).
30.Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Riigikohus on asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (Riigikohtu
18.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Kuid käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24-25).
31.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus, jättes sisuliselt analüüsimata kostjate väited seoses laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata
jätmisega, leides, et need väited ei ole asjakohased, kuna asjas ei kohaldu tarbijakrediiti reguleerivad sätted, jättis asjas olulised asjaolud hindamata ning juba see rikkumine võis kaasa tuua lõpptulemusena ebaõige kohtulahendi. Täiendavalt toob ringkonnakohus esile järgmist.
32.Ringkonnakohus osutab, et maakohtu arvates vaidlustasid kostjad laenulepingust tuleneva viivisekokkuleppe 0,2 % päevas kehtivuse, siiski võib ringkonnakohtu arvates kostjate seisukohtadest aru saada, et ka viivisintressi kokkulepe 6 % kuus on nende arvates oma liigkasuvõtliku suuruse tõttu tühine. Maakohtul oleks tulnud seda asjaolu täpsustada, kui see jäi ebaselgeks.
33.Lahendades kostjate väiteid viiviste tühisuse osas, tuleb maakohtul ühest küljest arvestada sellega, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 tehtud lahendis asunud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Samas on Riigikohus on jaatanud krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Riigikohus on leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt Riigikohtu
13.veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Käesolevast asjast nähtuvalt on kostjad tuginenud sellele, et laenusaaja sõlmis hagi alusena toodud laenulepingu seetõttu, et ta jäi võlgnevusse varasemalt sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega. Kas kostjate poolt esitatud asjaolud annaksid aluse tuvastada tehingu või selle osa tühisuse, seda tuleb analüüsida sisuliselt.
34.Kostjad esitasid maakohtus ka viivise vähendamise taotluse. Selle taotluse lahendamise vajaduse on jätnud maakohus tähelepanuta.
35.Ringkonnakohus toob esile järgmist. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 selgitamiskohustus. Ringkonnakohtu arvates tuleb maakohtul juhul, kui poolte poolt esiletoodud asjaolud ei ole üheselt mõistetavad, selgitada eelmenetluses pooltele vajadust oma väiteid täpsustada ja vajadusel tõendada. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 18 ja 13. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 17)..
36.Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg
8.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (Riigikohtu 17.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.1). Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või
kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas jättis maakohus olulises ulatuses kostjate vastuväited hagile sisuliselt analüüsimata.
37.Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja ringkonnakohtul ei ole võimalik neid mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise esmakordsel tuvastamisel apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
38.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsused tühistada ja tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohtul tuleb eelmenetlus viia läbi nõuetekohaselt, selgitada pooltele vajadust tuua esile asjaolud ja tõendamiskoormust ning anda pooltele võimalus väidete ning tõendite esitamiseks. Alles pärast seda on võimalik langetada põhjendatud ja seaduslik otsus.
39.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
Parandatud 10.08.2023 määrusega
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2023. a otsuse sissejuhatavas osas andmed kostjate lepingulise esindaja kohta ja lugeda õigeks lepinguliseks esindajaks Aivira Kollamaa.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.