Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KOHTU SEISUKOHT

Kohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kohus ei võta TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi: määrus nr 1215/2012) art 17 lg 1 p c näeb ette, et asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks määruse neljanda jao alusel, kui tegemist on: • • •

järelmaksuga kaupade müügilepinguga, osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks, või muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu XXX ja kostja vahel 3. aprillil 2022 sõlmitud krediidikontolepingust viitenumbriga 7107824221 (edaspidi: „leping“). Kostja kasutas krediiti kaupade ostmiseks XXX-lt summas 696 eurot 67 senti, mille kohustus tagastama XXX igakuiste osamaksetena 35 kuu jooksul, intressimääraga 41,12% aastas ja viivisemääraga 24,15% aastas (0,0671% päevas). Eelnevast tulenevalt sõlmis kostja lepingu tarbijana oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil ning tsiviilasja kohtualluvus tuleb määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 punkti b järgi seega määrata määruse nr 1215/2012 II peatüki neljanda jao alusel. Teine lepingupool võib määruse nr 1215/2012 art 18 lg 2 kohaselt algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Sellest sättest võib kõrvale kalduda määruse nr 1215/2012 art 19 kohaselt üksnes kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Hageja tugineb kostja viimasele teadaolevale elukohale, kuid alternatiivselt viitab kohtualluvuse kokkuleppele. Poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punkti 10.3 kohaselt lahendatakse kokkuleppe mittesaavutamise korral vaidlus Eesti Vabariigi kohtutes, esimese astme kohus on Harju Maakohus, kui imperatiivsest kohtualluvuse regulatsioonist ei tulene teisiti. Eelnevast tulenevalt ei olnud kohtualluvuse kokkulepe sõlmitud pärast vaidluse teket ning menetluse algatajaks ei ole tarbija, seega tuleb kontrollida, kas määruse nr 1215/2012 art 18 lg-st 2 annab õiguse kõrvale kalduda art 19 punkt 3 ehk kas sõlmitud kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi ehk Eesti õigusega. TsMS § 69 lg 1 näeb ette, et kohtualluvus on isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Kohtualluvus on üldine, valikuline või erandlik. Erandliku

kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda (TsMS § 69 lg 4). TsMS § 104 sätestab olukorrad, mille puhul võib kohus kohtuasja läbi vaadata poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe järgi. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine ühtegi TsMS §-s 104 sätestatud olukorda, mille puhul võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata vastavalt poolte kokkuleppele. Seetõttu tuleb lugeda, et sõlmitud kokkulepe on vastuolus eesti õigusega ning ei esine määruse nr 1215/2012 art-s 19 sätestatud erandit sama määruse art 18 lg-s 2 sätestatust. Eelnevast tulenevalt tuleb tuvastada, kus on tarbija alaline elukoht. Tuvastamaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab kohus määruse nr 1215/2012 art 62 lg 1 järgi enda siseriiklikku materiaalõigust. Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis (määruse nr 1215/2012 art 62 lg 2). Hagiavalduse, rahvastikuregistri ja e-maksuameti andmetel on kostja elukoht Mõisavahe tn 64 3, Tartu. Maksekäsu kiirmenetluses tagastati menetlusdokumendid sellelt aadressilt hoiutähtaja möödumisel. Kohtutäituri XXX 25. novembri 2022. a aruandest selgub, et varasemas menetluses ei õnnestunud toimetada kostjale dokumente kätte aadressil XXX, kuna kostja ei ela seal. Korteri XXX omanik on 11. jaanuaril 2023 kinnitanud, et kostja elas seal paar nädalat, kuid enam ei ela. Rahvastikuregistri andmetel elab aadressil XXX 12 täiskasvanut enamasti lätipäraste nimedega isikut. Hagiavaldusele lisatud lepingu järgi on kostja aadress XXX. Kohtul ei õnnestunud leida Tallinnast aadressi XXX. Rahvastikuregistri andmetel on kostja Lätis sündinud ja Läti kodanik, kostja emakeel on läti keel. E-maksuameti andmetel ei ole kostja kunagi saanud Eesti Vabariigis maksustatavat tulu. Arvestades kostja seotust Läti riigiga ning kostjaga seotud Eesti aadresside kohta ülal kirjeldatud teavet, on kohtu hinnangul alust arvata, et kostja elab Lätis. Kohus palus hagejal esitada väljavõte Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete kohta või Läti rahvastikuregistri kinnitus, et hagejale ei väljastata Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmeid. Hageja ei esitanud kohtule andmeid, millest saaks järeldada, et kostjal ei olnud hagi esitamise aja seisuga Lätis elukohta. Hageja ei esitanud kohtule ka kinnitust, mille kohaselt talle ei väljastata Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmeid. Kohtute infosüsteemist nähtub, et menetluses sama kostja vastu (tsiviilasi nr XXX) on 20. juulil 2021 kontrollitud Läti rahvastikuregistris olevaid andmeid kostja elukoha kohta ning teada saadud, et kostja elukohaks on märgitud XXX. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjal puudub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 tähenduses Eesti Vabariigis elukoht. Läti tsiviilkoodeksi (Civillikums) § 7 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik vabatahtlikult viibib otsese või kaudse sooviga seal alaliselt elada või tegutseda. Kohtul on alust arvata, et kostja kasutas Eesti elukohta ajutiselt, on sellest loobunud ja naasnud Lätti. Arvestades, et pooled ei ole sõlminud kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtu kasuks ning kostja elukoht on Läti Vabariigis, on Läti kohtud määruse (EL) nr 1215/2012 art 18 lg 2 alusel pädevad käesolevat tsiviilasja lahendama. Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb see jätta TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.