Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.06.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-4624
Kohtuasi
OÜ Estin Trading Company hagi VIP House OÜ vastu võla nõudes7 VIP House OÜ vastuhagi OÜ Estin Trading Company vastu võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.05.2022 otsus
Kaebuse esitaja
VIP House OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
273 672.44 eurot
Apellatsioonimenetluse osalised ja nende esindajad
Hageja (vastukostja) Estin Trading Company OÜ (reg/kood 12997932), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Kostja (vastuhageja) VIP House OÜ (reg/kood 11206650), lepinguline esindaja Vjatšeslav Santašev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata VIP House OÜ 19.05.2023 taotlus kostja juhatuse liikme SA tunnistajana ülekuulamiseks.
2.Eemaldada tsiviilasja toimikust VIP House OÜ 19.05.2023 menetlusdokumendi lisad (IV kd tl 46–50).
3.Harju Maakohtu 13.05.2022 otsus jätta vaidlustatud osas (resolutsiooni punkt 6, osaliselt resolutsiooni punkt 7) muutmata. Muus osas on maakohtu otsus jõustunud.
4.VIP House OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta VIP House OÜ kanda.
2-20-4624 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistlik aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja esitas maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 153 358 eurot ja viivise hagi esitamise seisuga 63 490,21 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Pooled sõlmisid 01.03.2016 ostu-müügilepingu, mille kohaselt kohustus hageja müüma ja üle andma kostjale kauba vastavalt märgitud kogusele ja hinnale. Vastavalt lepingule esitas hageja kostjale arve nr 1047 summas 182 358 eurot, millest kostja tasus 29 000 eurot. Ülejäänud osas jättis kostja maksekohustuse täitmata.
3.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Vastuhagile lisatud materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada kostja vastunõuet, mistõttu ei ole hagejal võimalik esitada sisulist vastust (I kd tl 164 pöördel). Kostja seisukoht hagile ja vastuhagi
4.Kostja vastuväidete kohaselt ei tea tõenäoliselt hageja ainuosanik hagi esitamisest. Kostja viitas äriseadustiku (ÄS) § 181 lõikele 3. Samuti seadis kostja kahtluse alla hageja lepingulise esindaja kompetentsuse (I kd tl 25–26). 09.12.2020 istungil kinnitas kostja, et ei vaidle hagile vastu (I kd tl 179).
5.01.06.2020 esitas kostja vastuhagi, milles taotleb hagejalt põhivõlgnevuse 287 715 eurot ja viivise väljamõistmist (I kd tl 44–53). Vastuhagi põhinõue koosneb järgmistest kostja nõuetest hageja vastu: 1) 2% boonust 109 762,30 eurot (tõendid II kd tl 56–66); 2) transpordikulud 128 130 eurot (tõendid II kd tl 67–128); 3) hageja tegevuskulud 6536,35 eurot (II kd tl 129– 133); 4) ekspordi deklaratsioonid 731,30 eurot (II kd tl 134–210, III kd tl 1–56); 5) juhatuse liikme tasu 31 440 eurot (III kd tl 57–77). 13.04.2022 istungil loobus kostja juhatuse liikme tasu nõudest. Maakohtu otsus
6.Maakohus: 1) võttis vastu vastuhagist osalise loobumise ja lõpetas vastuhagimenetluse juhatuse liikme tasu 31 440 eurot nõudes; 2) jättis rahuldamata taotluse kohtuistungi protokolli
2-20-4624 parandamiseks; 3) jättis asja juurde võtmata kostja 11.05.2022 menetlusdokumendi; 4) rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 153 358 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 63 490,21 eurot; 5) jättis vastuhagi rahuldamata; 6) jättis menetluskulud kostja kanda ja kulude rahalise suuruse määrata kindlaks pärast otsuse jõustumist.
7.Kostja loobus 13.04.2022 istungil vastuhagis esitatud juhatuse liikme tasu nõudest summas 31 440 eurot (III kd tl 148 pöördel). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lõike 1 ja § 429 lõike 1 alusel võttis maakohus vastuhagist osalise loobumise vastu ja lõpetas tsiviilasja menetluse vastavas osas.
8.Kostja esitas 11.05.2022 arvamuse hageja seisukohale protokolli parandamiseks. Kohus määras 09.12.2020 istungil täienduste ja taotluste esitamise tähtajaks 08.01.2021, millele vastaspool sai esitada seisukoha hiljemalt 08.02.2021. Samuti, et pärast nimetatud tähtaega kohus enam tõendeid, taotlusi vastu ei võta. 13.04.2022 istungil arutati asi lõpuni ning kohus määras lahendi tegemise kuupäeva 13.05.2022. Seega oli kostja minetanud õiguse esitada 11.05.2022 põhihagile vastuväiteid ja kohus jättis kostja 11.05.2022 arvamuse tähelepanuta.
9.Kohus viitas TsMS § 5 lõigetele 1 ja 2, § 230 lõikele 1, § 231 lõigetele 2 ja 4.
10.Kohus luges tsiviilasja materjalidega tõendatuks, et pooled sõlmisid 01.03.2016 ostumüügilepingu (I kd tl 5–6), mille alusel ostis kostja hagejalt kauba Saertex-Liner DN350/WT4 kokku 1750 jm ja gliding foil flat width 450 mm, andis kauba kostjale üle ning väljastas 06.12.2017 arve nr 1047 kogusummas 182 358 eurot, tasumise tähtaeg 16.12.2017 (I kd tl 7), millest kostja tasus 29 000 eurot (I kd tl 8). Kostja ei ole hagis märgitud asjaoludele esitanud vastuväiteid ega tõendeid. Arve nr 1047 on 153 358 euro ulatuses täitmata ning tasumata jätmisest tulenevalt on viivis hagiavalduse esitamise seisuga 63 490,21 eurot.
12.Hageja esitas kostjale ostetud kauba eest 06.12.2017 arve maksetähtajaga 16.12.2017. Lepingu punkti 5 järgi ükskõik millise makse tähtajaks tasumata jätmise korral kohustub ostja tasuma müüjale viivist 0,05% tasumata summast iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Sama määr on märgitud arvel. Seega tuli kostjal täita kohustus hiljemalt 16.12.2017 ja hagejal on õigus nõuda alates 17.12.2017 võlgnetavalt summalt viivist 0,05% päevas. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus põhihagi.
13.Kostja vastuhagi sisaldab rahalisi nõudeid 2% suuruse boonuse tasumiseks summas 109 762,10 eurot, transpordikulude hüvitamiseks summas 148 470 eurot, hageja tegevuskulude hüvitamiseks summas 6536,35 eurot ja ekspordideklaratsioonide vormistamisel kantud kulude hüvitamiseks summas 731,30 eurot. Alljärgnevalt võtab kohus seisukoha eraldi kõigi vastuhagis esitatud nõuete osas.
14.Kohus viitas VÕS § 9 lõikele l, § 11 lõikele l, § 76 lõikele 1, § 82 lõigete 1–3 ja 7. Kohus selgitas 09.12.2020 istungil, et kostjal tuleb tõendada, kust tuleneb boonuse tasumise kokkulepe, milliselt summalt on see arvestatud ning milliseks tähtpäevaks tuli kohustus täita, s.t millal muutus kohustus sissenõutavaks (I kd tl 178 pöördel). Kostja on boonuse nõude tõendamiseks viidanud pooltevahelise lepingu punktile 3 (I kd tl 5, II kd tl 60–61) ning esitanud 28.01.2018 Moskvas aset leidnud nõupidamise protokolli nr 01-M (II kd tl 62–66) ja koopia JK passist (II kd tl 57–59). Kostja on arvestanud boonust tarnete kogusummalt 5 488 115,45 eurot.
2-20-4624 Lepingu punkti 3 kohaselt leppisid pooled kokku, et müüja arvestab ostjale hinnasoodustust 2%. Protokollis on märgitud, et otsustati kinnitada 01.03.2016 lepingu punkti 3 täitmist kostjale boonuse väljamaksmise kohta 2% suuruses kõigi Saksamaalt tarnitavate kaupade summast, milliseid käitles kostja. Nimetatud protokolli kohaselt võtsid nõupidamisest osa kostja poolt JK ja hageja ainuomanik OOO PCT peadirektor MF. Protokoll on allkirjastatud üksnes JK poolt. Protokollil puudub hageja esindaja allkiri, mistõttu puudub protokollil hageja tahteavaldus selles otsustatud küsimustega nõustumiseks. Kostja ei ole ka tõendanud, et protokoll, mille alusel saaks hinnata, kas hageja on avaldanud tahteavalduse tegevusetusega, oleks hagejale üldse saadetud. Seega 2% hinnasoodustuse saamise õigus on kohtu hinnangul tõendatud üksnes lepinguga, mille punktis 3 on pooled selles kokku leppinud. Hageja on 09.12.2020 istungil selgitanud, et hinnaalandus oli arvestatud juba kostjale esitatud arvetel (I kd tl 179). Kohus on seisukohal, et kuigi pooled on lepingus leppinud kokku (punktis 3) 2% hinnasoodustuses, ei ole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mis tõendaksid, kuidas on kogukäive, millelt tulnuks boonust arvestada, kujunenud, millistes tingimustes kokku lepiti ja millal on kostja vastav nõue muutunud sissenõutavaks, mistõttu tuleb jätta vastuhagi nõue 2% boonuse hagejalt väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus lisab, et isegi kui lähtuda VÕS § 82 lõikes 7 sätestatust ja arvestades, et pooled ei ole lepingus kokku leppinud hinnasoodustuse täitmise tähtpäevas, võiks kostja nõuda hagejalt kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul, ei ole kostja tõendanud, kuidas on kujunenud tarnete kogusummaks 5 488 115,45 eurot, millelt kostja boonust on arvestanud.
15.Kostja nõuab hagejalt transpordikulude 148 470 eurot hüvitamist. Kostja on märkinud, et tasus transpordikulud hageja eest, kuid hageja ei ole nimetatud kulusid kostjale hüvitanud. Kohus selgitas 09.12.2020 istungil kostjale, et tal tuleb tõendada, millised kulud peab hageja tasuma ning kust selline kokkulepe tuleneb, mis kuupäevaks tuli hagejal kohustus täita ja millal muutus nõue sissenõutavaks (I kd tl 178 pöördel). Kostja esitas nõude tõendamiseks Ajataip OÜ arved nr 18179, 18172, 17795, 1700048, 1600060, 1600266, 1600090, 1600150, 1600166, 1600140,1700118,1700116,1700102,1700074,1700071,1700085,1700088,1700062,1700054, 1700061,1700069,1700042, 1700031, 1700010, 1700002, 1700210, 1700183, 1700185, 1700148, 1700133, 1700137, 1600210, 1600198, 1700125, 1600236, 1600246, 1600108, 1600113, 1600136, 1600264, 1600262, 1600255; Pelgulinna Autobaas AS arve nr 342,304 (9000 eurot) ja kostja arved nr 18179, 18172, 17795 (11 340 eurot) (II kd tl 67–128). Vastuseks kohtu tõendamiskoormise selgitusele märkis kostja 08.01.2021 menetlusdokumendis (punktis 2, II kd tl 49–50), et nõue põhineb kohtule esitatud finantsdokumentidel, lepingul nr 01-02/2018 (II kd tl 31 pöördel – 33) ja suulisel kokkuleppel kulude hüvitamise kohta, mis saavutati 28.01.2018 nõupidamisel (protokoll nr 01-M). Maksed pidid toimuma arvetes toodud tähtaegadel, tavaliselt 14 päeva jooksul. Kostja tasus nimetatud arved õigeaegselt, seejärel edastas hagejale, et saada tasutud maksed regressi korras tagasi. Kostja selgitas, et tema poolt teostatud töö aluseks oli kogemus rahvusvaheliste vedude teostamisel ning tollialasel vormistamisel.
16.Kostja tõenditest nähtub, et Ajataip OÜ ja Pelgulinna Autobaas AS on esitanud arved kostjale. Kostja on ise esitanud hagejale kolm arvet – 04.12.2017 nr 17795 3600 eurot, 06.04.2018 nr 18172 3900 eurot ja 09.04.2018 nr 18179 3840 eurot (II kd tl 87–89). Kostja viidatud lepingust nr 01-02/2018 ja 28.01.2018 protokollist nr 01-M ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku, et hagejal tuleb hüvitada kostjale esitatud transpordikulud, kusjuures nii leping kui protokoll on allkirjastatud üksnes JK poolt. Ka kostja ise selgitas 13.04.2022 istungil, et pooled leppisid kokku, et kostja kannab kõik kulud ja hiljem hageja hüvitab need, aga protokollis jäi see kajastamata. Protokoll kujutab endast formaalset dokumenti, mis kinnitab suulist kokkulepet (III kd tl 148). Kohtu hinnangul, kuigi kostja on hagejale arveid esitanud, ei
2-20-4624 ole kostja tõendanud, et hageja aktsepteeris neid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus (RKTKo) nr 3-2-1-100-05) ning kohustus need tasuma. Ka on kostja esitanud arveid üksnes summas 11 340 eurot, kuid taotleb hagejalt 148 470 euro hüvitamist. Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis tõendaksid transpordikulude hüvitamise kohustust, mistõttu puudub alus kostja vastuhagi transpordikulude hüvitamise nõudes rahuldamiseks.
17.Kostja esitas vastuhagis ka nõude, mille sisuks on hageja poolt tegevuskulude 6536,35 eurot hüvitamise kohustus. Kostja selgitas, et tasus hageja lähetuskulud, juhatuse liikme SA majutuskulud, bürooruumide mööbli soetamise ja kohaletoimetamise ning transpordivahendite tehnilise hoolduse kulud (II kd tl 50). Kulude tekkimist tõendab kostja kassaväljamineku orderitega, kviitungitega, arvetega (II kd tl 129–133). Kohus selgitas 09.12.2020 istungil, et kostja peab tõendama, millise kokkuleppe alusel ta tasus hageja tegevuskulude eest ning millistel tingimustel kokkulepe sõlmiti (I kd tl 178 pöördel). 13.04.2022 istungil selgitas kostja, et tõendab nõuet esitatud tõenditega ja et hageja kohustus tasuma jooksvate kulude eest (III kd tl 148 pöördel). Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kostja ei tõendanud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt kohustus hageja hüvitama hagetavad kostja kulud. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et tegemist oleks üldse hageja tegevusega seotud kuludega. Seega ei ole kostja nõue tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
18.Kostja esitas ka ekspordi tollivormistusega seotud nõude 731 eurot, mille tõendamiseks esitas OÜ FERANT ja TANNIFER OÜ (tollideklarandid) arved, rahvusvahelised saatelehed, deklaratsioonid, kontoväljavõtted ja tehnoülevaatuse rahvusvahelise tunnistuse ning protokolli nr 4542 (II kd tl 134 – III kd tl 56). Kohus selgitas 09.12.2020 istungil ka selle nõude tõendamiskoormist. Kohtu hinnangul ei ole kostja ka seda nõuet tõendanud ja kohus jätab nõude rahuldamata.
19.Kuna vastunõuded jäävad rahuldamata, ei kuulu rahuldamisele ka kostja viivise nõue. Kohus märgib viivise nõude osas lisaks, et kostja on kõikide vastuhagis esitatud nõuete täitmata jätmise alusel arvestanud viivist alates 17.02.2016 7% aastas (III kd tl 78), kuid ei ole välja toonud, miks on hageja viivituses nimetatud kuupäevast, kuigi hageja ja kostja vahel sõlmiti leping alles 01.03.2016 ja enamus asjas esitatud arveid on kostja ise tasunud veelgi hiljem.
20.Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 162 lõikest 1 ja § 163 lõikest 1. Võttes arvesse, et kohus rahuldas põhihagi ja jättis vastuhagi täies ulatuses rahuldamata ning nõudest loobumisel kannaks kostja hageja menetluskulud loobutud nõude ulatuses, jätab kohus kõik hageja menetluskulud kostja kanda.
21.TsMS § 174 lõikest 4 tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik hageja menetluskulud määrata kindlaks mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
22.Kostja esitas 13.06.2022 apellatsioonkaebuse ja 23.06.2023 kaebuse täpsustuse, millest tulenevalt palub tühistada maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jäämise osas menetlusõiguse normide (TsMS § 272 lõige 1, § 238 lõiked 1 ja 5, § 232 lõike 1) olulise rikkumise tõttu. Kostja palub teha uue otsuse või saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule.
2-20-4624
23.Kostja esitas vastuhagi, kuna ei nõustunud hagiga ja pidas seda kättemaksuaktiks selle eest, et JK, olles hageja juhatuse liige, oli samal ajal kostja omanikuks ja keeldus osalemast hagejaga kahtlastes finantstehingutes. See oli peamine põhjus, miks JK lahkus hageja liikmeskonnast.
24.Kostja ei nõustu, et ei esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Kostja esitas vastuväite 15.04.2020 digiallkirjaga. Tegemist oli lühikese vastuväitega kooskõlas TsMS § 394 punktidega 1, 2 ja 4. Kohus ei teinud kostjale märkust vastuväite esitamata jätmise kohta.
25.Kohus hindas otsuse tegemisel tõendeid valesti ja rikkus sellega oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet. 01.03.2016 lepingujärgsetes suhetes on võlausaldajaks kostja ja võlgnikuks hageja. Boonustasu nõude aluseks on lepingu punkt 3 ja 28.01.2018 koosoleku protokoll, millest nähtub, et võeti vastu otsus kinnitada lepingu punkt 3 kostjale lisatasu maksmise kohta 2% ulatuses kõigi Saksamaalt tarnitud hagejale üleantavate kaupade summast. Kostja huve esindas JK. MF oli hageja juhatuse liige ja ainuomanik. Pooled leppisid koosolekul kokku, et JK koostab Tallinna naastes protokolli, allkirjastab ning saadab MF-le allkirjastamiseks. JK nii tegi, aga allkirjastatud protokolli kostja tagasi ei saanud. MF jätkas tööd hageja juhatuse liikmena.
26.Kostja ei nõustu, et kui protokollil ei ole esindaja allkirja, puudub hageja nõustumus selles otsustatud küsimustega. Protokoll on sisuliselt 01.03.2016 lepingu lisa ja koostöö lepingu raames jätkus, mis kinnitab, et hageja tegelikult nõustus ja kinnitas protokollis sätestatut, eelkõige 2% lisatasu maksmist.
27.Kostja tõendas kulutusi transpordikulude katteks. Kostja jääb seisukohale, et nõue esitati teostatud töö põhjal, kuna kostja teostas kõik toimingud kauba kohaletoimetamiseks Saksamaalt ja kandis kõik kulud. Kulude kandjal on õigus nende hüvitamisele. Kõik poolte kokkulepped kinnitati kostja otsese tegevusega. On selge, et konkreetset tööd teostav täitja ootab töö eest tasu. Kostja ei teinud tööd tasuta.
28.Kostja selgitas 13.04.2022 kohtuistungil, et arvetega tõendab kostja hageja kohustust tasuda jooksvad kulutused. Täiendavaid kokkuleppeid ei nõutud. Kui leping sõlmitakse suuliselt, peab seda toetama poolte teatav tegevus. Kostja täitis kohustusi hageja ees heas usus ja eeldas kulude hüvitamist vastavalt suulisele kokkuleppele. Hageja ei täitnud oma kohustusi ja omastas kostja raha.
29.Ka seonduvalt tollivormistuse kulude nõudega on kostja seisukohal, et igasugune partneri kasuks tehtav töö tasustatakse ja täiendavaid kokkuleppeid ei ole vaja. Piisab dokumentidest partneri kasuks tehtud kuludest. Lisaks kohtule esitatud raamatupidamisdokumentidele oli poolte vahel suuline kokkulepe kulude hüvitamise kohta kõigi positsioonide järgi. Vastustaja seisukoht
30.Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud
2-20-4624 maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud vaidlustatud osas ebaõige otsuse tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega vastuhagiavalduse rahuldamata jätmise osas ega korda neid (TsMS 654 lõige 6). Maakohtu otsus jääb vaidlustatud osas muutmata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus võttis kaebuse menetlusse peale selles kaebaja poolt puuduste kõrvaldamist 23.06.2022 ja 06.07.2022 (IV kd tl 16–19, 24–26; kaebuse käiguta jätmise määrused samas tl 15, 21–22). 23.06.2022 esitas kostja selge nõude tühistada maakohtu otsus vastuhagi tagasilükkamise osas. 06.07.2022 tasus vastavalt riigilõivu. Seega kontrollib kolleegium maakohtu otsust vaid vastuhagi rahuldamata jätmise osas, samuti vastavas osas menetluskulude jaotamist (resolutsiooni punkt 6 ja osaliselt punkt 7). Muus osas on maakohtu otsus jõustunud TsMS § 456 lõike 1 alusel. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kostja 18.05.2023 menetlusdokumendi (allkirjastatud 19.05.2023) osas, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ka hagi rahuldamise osas. TsMS § 634 lõike 1 kohaselt võib apellant kaebust muuta ja täiendada, mh laiendada neile kohtulahendi osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Praeguses asjas lõppes apellatsioonitähtaeg kostja jaoks 16.06.2022 (III kd tl 175).
33.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kohus otsuses seni lahendamata kostja 18.05.2023 taotluse kuulata apellatsioonimenetluses tunnistajana üle kostja juhatuse liige SA. Taotluse põhjenduste kohaselt ei esitatud taotlust varem, kuna kostja oli seisukohal, et 2% boonuse osas piisab vastunõude tõendamiseks 01.06.2016 lepingudokumendist.
34.Ringkonnakohus taotluse rahuldamiseks alust ei näe. Esmalt selgitab kolleegium, et poole seadusjärgset esindajat (juriidilise isiku juhatuse liiget) tsiviilkohtumenetluses tunnistajana üle kuulata ei saa (TsMS § 251 lõige 1). Küll saaks tema vande all antud seletus olla tõendiks TsMS-i 28. peatükis sätestatu kohaselt. Kolleegium nimetatud sätteid siiski ei analüüsi, kuna taotlus on esitatud selgelt TsMS § 329 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. TsMS § 652 lõike 3 kohaselt hindab ringkonnakohus maakohtus hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (punkt 1) või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (punkt 2). Kostja põhjendustest nähtuvalt jäi taotlus tõendi kogumiseks õigeaegselt maakohtus esitamata kostjast endast tuleneval põhjusel – vaatamata maakohtu tõendamiskoormuse selgitamisele (I kd tl 178–179) ei pidanud kostja vajalikuks seda tõendit esitada. Tegemist ei olnud seega maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumisega ega sellega, et tõend oleks tekkinud või saanud kostjale kättesaadavaks alles peale maakohtumenetluse lõppemist või muu (kostjast sõltumatu) mõjuva põhjusega. TsMS § 5 lõikest 2 tulenevalt on tõendite valik, millega menetlusosaline soovib oma väidet tõendada, hagimenetluses poole otsustusõigus. Seega puuduvad menetlusõiguslikud alused kostja seadusjärgse esindaja kui menetlusosalise vande all antud seletuse apellatsioonimenetluses täiendava tõendina kogumiseks.
35.Kostja esitas 18.05.2023 menetlusdokumendi lisadena korduvalt samad dokumendid, mis olid esitatud apellatsioonkaebuse lisadena ja mille vastuvõtmisest kolleegium keeldus 09.05.2023 määrusega (IV kd tl 35–36). Seega on dokumentidega seotud taotlus lahendatud ja korduvalt esitatud dokumendid (IV kd tl 46–50) tuleb tsiviilasja materjalidest eemaldada.
2-20-4624
36.Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsus kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lõike 8 nõuetele, mh nähtuvad vaidlustatud lahendist põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Kaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist, sh oluliste asjaolude või tõendite ebaõiget või ebapiisavat hindamist, ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium leiab, et maakohus jagas tõendamiskoormise menetlusosaliste vahel õigesti ja tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti, samuti täitis asjakohaselt selgitamiskohustust. Kaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmiselt.
37.TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad mh taotluste esitamise. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 alusel on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
38.Praeguses asjas oli vastuhagi esitatud väidetavate lepingulis(t)e suh(e)te alusel. Seega tuli vastuhagejal tõendada väidetud kokkulepete sõlmimist poolte vahel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lõike 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Sama sätte lõike 2 kohaselt on mitmepoolne tehing selline tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Vastuhagis väitis kostja kahepoolsete tehingute (st lepingute) olemasolu (hageja ja kostja vahel). Seega tuli kostjal tõendada mõlema poole kehtivaid vastastikuseid tahteavaldusi (pakkumist, sellega nõustumist; VÕS § 8 lõige 1, § 9, § 16, § 20), mille tulemusena olid pooled kohustunud midagi tegema või tegemata jätma. Kindlale isikule tehtud tahteavaldus tuleb selle tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lõige 1). Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lõike 2 teine lause).
39.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on vastuhagis 109 762,10 euro suuruse nõude aluseks poolte vahel 01.03.2016 sõlmitud ostu-müügilepingu (I kd tl 5–6) punkt 3, mida kostja tõlgendab koos 28.01.2018 nõupidamise protokolliga (I kd tl 182 pöördel – 183, tõlge II kd tl 62–66). Maakohus jõudis tõendite hindamise tulemusena seisukohale, et vastuhageja ei tõendanud sellist kokkulepet poolte vahel, mille kohaselt oleks müüjal kohustus maksta kõigi 01.03.2016 lepingu alusel müüdud kaupade hinnast 2% ostjale boonusena. Kaebuses on kostja (ostja) seisukohal, et nõupidamise protokoll oli sisuliselt 01.03.2016 lepingu lisa, kostja saatis selle aktsepteerimiseks hagejale ja poolte koostöö jätkus ning kuigi hageja protokolli ei allkirjastanud, tuleb lugeda, et ta aktsepteeris seda, eelkõige 2% lisatasu maksmist.
40.Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kuigi maakohus ei ole põhjenduste punktis 17.1 viidanud seaduse sättele, mille alusel ta pooltevahelist lepingut tõlgendas, saab kohtu mõttekäigust järeldada, et ta tõlgendas tehingut, sh selle punkti 3, vastavalt VÕS § 29 lõikele 4 lepingupooltega sarnase isiku positsioonilt, kuna poolte ühist tahet kogutud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada. Nimelt lähtub hageja (müüja) tõlgendamisel lepingudokumendi tekstist, mille punkti 3 kohaselt oli kokku lepitud, et müüja annab ostjale hinnasoodustust 2%. Hageja ongi kohtumenetluses kinnitanud, et hinnaalandust arvestati juba kostjale esitatud arvetel. Kostja on aga seisukohal, et 2018. a hageja ainuomaniku peadirektori ja kostja omaniku ning direktori vahel lepiti kokku, et 2% kõigi kaupade hinnast tuli hagejal tasuda kostjale boonusena.
2-20-4624 Protokoll on hageja esindaja poolt allkirjastamata ja hageja seda dokumenti pooltevahelise kokkuleppena ei tunnista.
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei suutnud piisava elulise veenvusega tõendada hageja tahet sõlmida 01.03.2016 selline leping, mille alusel pidi ta müüjana tasuma müüdud kaupade pealt ostjale (kostjale) lisaks kauba üleandmisele ja ostjalt ostuhinna saamisele ise lisaks ostjale 2% müüdud kauba väärtusest boonusena. Kolleegium märgib, et selline kokkulepe ei ole Eesti õigusruumis tavapärane. Põhimõtteliselt võisid pooled 2018. a varem sõlmitud lepingut (selle punkti 3) muuta, aga isegi kui lugeda protokollis sisalduv ka hageja tahteavalduseks (kuigi ta ei ole seda allkirjastanud ega hilisemalt heaks kiitnud), siis lepingu muutmise tahet sellest dokumendist ei saa tuvastada – koosoleku kolmandas otsuses on selgesõnaliselt kinnitatud 01.03.2016 lepingu punkti 3 täitmist, mitte ei ole deklareeritud selle muutmist. Muid tõendeid lepingu ja protokolli tõlgendamiseks pooled õigeaegselt ei esitanud. Sõltumata eelnevast nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et protokolli alusel ei ole võimalik tuvastada hageja tahteavaldust, kuna hageja ei ole kinnitanud selle vastavust tema tahtele ja kostja ei ole ka tõendanud, et protokolli kui kostja tahteavalduse saaks lugeda hageja poolt kättesaaduks TsÜS § 69 lõike 2 teise lause kohaselt ja tegevusetusega aktsepteerituks.
42.Vastuhagis 148 470 euro suuruse nõude aluseks on kostja väide, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja tasub hageja eest 01.03.2016 lepingu alusel tarnitava kauba transpordikulud ja hageja hüvitab need kostjale. Kostja on esitanud arved, millest saab järeldada, et kostja saajana tasus arveid transpordi eest marsruudil Saksamaa – Eesti – Venemaa. Kostja on tõenditena viidanud ka eelnevalt käsitatud protokollile ja lepingule nr 01/02-2018 22.01.2018. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka nende tõendite hindamisel ei rikkunud maakohus TsMS § 232 lõiget 1 ja kolleegiumil ei ole alust tõendeid ümber hinnata. Protokollis puuduvad mistahes kokkulepped seonduvalt transpordiga ja vastavate arvete tasumise kohustusega. Sama kehtib ka 22.01.2018 käsunduslepingu (II kd tl 31 pöördel – 33) kohta, mille esemeks oli hageja juhatuse liikme kohustuste täitmine ja töötasu, mitte aga poolte kui juriidiliste isikute vahelised õigussuhted transpordiarvete tasumisel. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et vastav kokkulepe võis poolte vahel olla sõlmitud suuliselt, kuna tegemist pidi eelduslikult olema käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes, millele seadus kohustuslikku vormi ette ei näe. Ka on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud käsundusleping eelduslikult tasuline (VÕS § 627) ja käsundiandja peab hüvitama käsundisaajale mõistlikud kulud, mida käsundisaaja tegi käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada (VÕS § 628 lõige 2). Samas tuleb nõustuda maakohtuga, et kostja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada mistahes kokkuleppeid (vastastikkuseid kehtivaid tahteavaldusi) poolte vahel, mida saaks kvalifitseerida kui hagejapoolset käsundit kostjale kauba transportimiseks. Kuna kostja on nõude esitanud pooltevahelise kokkuleppe alusel, ei pidanud maakohus analüüsima, kas kostja vastunõue saaks kuuluda rahuldamisele mõnel lepinguvälisel õiguslikul alusel.
43.Vastuhagis esitatud 6536,35 euro suuruse nõude aluseks on kostja väitel poolte kokkulepe hageja tegevuskulude tasumisest kostja poolt. Ka selles osas nõustub kolleegium maakohtuga, et ainult kulude tasumise dokumendid ei tõenda, et poolte vahel oli sõlmitud vastava käsundiga käsundusleping. Kostja toob ka apellatsioonkaebuses esile suulise kokkuleppe võimalikkuse, millega kolleegium nõustub (vt käsitus eelmises põhjenduste punktis), kuid kostja ei ole senini toonud esile elulisi asjaolusid, millest nähtuks, kes, millal ja millistel tingimustel vastava lepingu sõlmisid ega ole järginud maakohtu selgitust tõendamiskoormuse kohta. Samadel põhjendustel nõustub ringkonnakohus ka maakohtu põhjendustega vastuhagis 731,30 euro
2-20-4624 suuruse nõude (aluseks väidetav kokkulepe kostja poolt hageja eest tollivormistamise kulude kandmise kohta) tõendamatuse kohta.
44.Tsiviilasja materjalidega vastavuses ei ole kaebuse punktis 2.2.1 esitatud väide, et maakohus ei võtnud vastu kostja tõendeid 2% boonuse nõude tõendamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt võttis maakohus vastu kõik vastuhagi tõendamiseks kohtu poolt antud tähtaja jooksul esitatud arvukad dokumentaalsed tõendid (asuvad I kd tl 182–200; II kd tl 1–44, 55–210; III kd tl 1–48). Hilisemas menetluses maakohtus kostja tõendeid esitada ei püüdnud.
45.Apellatsioonkaebuse lahendamisel ei oma tähtsust kaebaja väited tema poolt maakohtus hagile vastuväidete esitamise kohta, kuna hagi rahuldamist apellatsioonkaebuses ei vaidlustata. Küll aga juhib kolleegium kostja esindaja tähelepanu TsMS § 200 lõikele 2 ja tema avaldusele maakohtu 09.12.2020 istungil (ajamärk 00:06:16) (protokoll I kd tl 178–179). Viidatud säte ei luba menetlusosalisel viia kohut segadusse ja viidatud istungil kinnitas lepinguline esindaja vastuseks maakohtule, et ei vaidle hagile vastu.
46.Kolleegium ei tuvastanud ka õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist maakohtu poolt. Tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõttena tuleneb ärakuulamisõigus põhiseaduse (PS) § 24 lõikest 2, mille kohaselt on isikutel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures. Õiguskirjanduse kohaselt tähendab see üldist õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning hõlmab menetlusdokumentide kättesaamist, võimalust tutvuda vastaspoole väidetega ning õigust ja võimalust esitada ise seisukohti, vastuväiteid, asjaolusid, tõendeid, samuti võtta osa kohtuistungist, kui isik seda soovib (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 39–40). Praeguses asjas oli ja on kostja kohtumenetluses esindatud läbi lepingulise esindaja, kel on kõik kostja menetlusõigused ja -kohustused ning kelle tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks kostja poolt (TsMS § 217 lõige 5). Esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega (TsMS § 217 lõige 6). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas lepinguline esindaja vastuse hagile ja vastuhagi, osales istungitel jne. Seega ei ole alust heita maakohtule ette ärakuulamise põhimõtte rikkumist.
47.Kuna maakohus jättis vastuhagi õigesti rahuldamata, ei ole alust muuta ka vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotus
48.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda.
49.TsMS § 178 lõike 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
50.Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist (TsMS § 177 lõige 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.