Võlaõigus › Võõrandamislepingud

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS 231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldusest. Põhihagi

või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Sama paragrahvi lõike 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kohus selgitas 09.12.2020 istungil, et kostja tuleb tõendada, et kust tuleb boonuse tasumise kokkulepe, milliselt summalt on see arvestatud ning milliseks tähtpäevaks tuli see kohustus täita, s.t millal muutus kohustus sissenõutavaks (I kd tlk 178pöördel). Kostja on 2%-se boonuse nõude tõendamiseks viidanud poolte sõlmitud lepingu p-le 3 (I kd tlk 5, II kd tlk 60-61) ning esitanud 28.01.2018 Moskvas aset leidnud nõupidamise protokolli nr 01M (II kd tlk 62-66) ja koopia J. K. passist (II kd tlk 57-59). Kostja on arvestanud 2%-list boonust tarnete kogusummas 5 488 115,45 eurot. Lepingu punkti 3 kohaselt leppisid pooled kokku, et müüja arvestab ostjale hinnasoodustust 2%. Protokollis on märgitud, et otsustati kinnitada 01.03.2016 lepingu punkti 3 täitmist kostjale boonuse väljamaksmise kohta 2% suuruses kõigi Saksamaalt tarnitavate kaupade summast, millised läbisid kostja. Nimetatud protokolli kohaselt võtsid nõupidamisest osa kostja poolt J. K. ja hageja ainuomanik OOO PCT peadirektor M. F.. Protokoll on allkirjastatud üksnes J. K. poolt. Protokollil puudub hageja esindaja allkiri, mistõttu puudub protokollil hageja esitatud tahteavaldus selles otsustatud küsimustega nõustumiseks. Seda enam, et kostja ei ole ka tõendanud, et nimetatud protokoll oleks hagejale üldse saadetud, mille aluse saaks hinnata, kas hageja on avaldanud tahteavalduse tegevusetusega. Seega 2% hinnasoodustuse saamise õigus on kohtu hinnangul tõendatud üksnes lepinguga, mille punktis 3 on pooled selles kokku leppinud. Hageja on 09.12.2020 istungil selgitanud, et hinnaalandus on arvestatud juba kostjale esitatud arvetel (I kd tlk 179). Kohus on seisukohal, et kuigi pooled on lepingus leppinud kokku (p 3) 2% hinnasoodustuses, ei ole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mis tõendaksid, kuidas on kogukäive, millelt tulnuks boonust arvestada, kujunenud, millistes tingimustes kokku lepiti ja millal on kostja vastav nõue muutunud, tuleb jätta kostja vastuhagi nõue 2% boonuse hagejalt väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus lisab, et isegi kui lähtuda VÕS § 82 lg-s 7 sätestatust, mille kohaselt kui pooled ei ole kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määranud, peab võlgnik kohustuse täitma mõistliku aja jooksul ja arvestades, et pooled ei ole lepingu p-s 3 kokku leppinud hinnasoodustuse täitmise tähtpäevas ning kostja võiks nõuda hagejalt kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul, ei ole kostja tõendanud, kuidas on kujunenud tarnete kogusummas 5 488 115,45 eurot, millelt kostja boonust on arvestanud. Transpordikulude nõue 17.2 Kostja nõuab hagejalt transpordikulude summas 148 470 eurot hüvitamist. Kostja on märkinud, et kostja transpordikulud hageja eest, kuid hageja ei ole nimetatud kulusid kostjale hüvitanud. Kohus selgitas 09.12.2020 istungil kostjale, et viimasel tuleb tõendada, millised transpordikulud peab hageja tasuma ning kust selline kokkulepe tuleb ning kuidas kostja vastav nõue tuleneb, mis kuupäevaks tuli hagejal kohustus täita ja millal muutus nõue sissenõutavaks (I kd tlk 178pöördel).

Kostja on esitanud nimetatud nõude tõendamiseks A OÜ arved nr. 18179,18172,17795,1700048,1600060,1600266,1600090,1600150,1600166,1600140,1700118,1 700116,1700102,1700074,1700071,1700085,1700088,1700062,1700054,1700061,1700069,170 0042, 1700031, 1700010, 1700002, 1700210, 1700183, 1700185, 1700148, 1700133, 1700137, 1600210, 1600198, 1700125, 1600236, 1600246, 1600108, 1600113, 1600136, 1600264, 1600262, 1600255; X AS arve nr 342,304 (9 000 eurot) ja VIP House OÜ arved nr 18179, 18172, 17795 (11 340 eurot) bruto (II kd tlk 67-128). Vastuseks kohtu tõendamiskoormise selgitusele, märkis kostja 08.01.2021 menetlusdokumendis (p 2, II kd tlk 49-50), et kostja nõue põhineb kohtule esitatud konkreetsetel kostja finantsdokumentidel, lepingul nr.01-02/2018 (II kd tlk 31pöördel – 33) ja suulisel kokkuleppel nimetatud kulude hüvitamise kohta, mis saavutati 28.01.2018 Moskvas toiminud nõupidamisel (protokoll nr 01-M). Maksed pidid toimuma arvetes ära toodud tähtaegadel, tavaliselt 14 päeva jooksul. Kostja tasus nimetatud arved õigeaegselt, seejärel aga edastas nad hagejale, et saada viimaselt regressi korras tagasi autotranspordi ettevõtetele teostatud maksed. Kostja selgitas lisaks, et kostja poolt teostatud töö teostamise aluseks oli kostja kogemus rahvusvaheliste vedude teostamisel ning tollilalasel vormistamisel. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et A OÜ ja X AS on esitanud arved kostjale. Kostja on ise esitanud hagejal kolm arvet – 04.12.2017 arve nr 17795 summas 3 600 eurot, 06.04.2018 arve nr 18172 summas 3 900 eurot ja 09.04.2018 arve nr 18179 summas 3 840 eurot (II kd tlk 87-89). Kostja viidatud lepingust nr 01-02/2018 (II kd tlk 31pöördel – 33) ja 28.01.2018 kuupäeva kandvast protokollist nr 01-M ei nähtu, et hageja ja kostja oleksid leppinud kokku, et hagejal tuleb hüvitada kostjale viimasele esitatud transpordikulud. Kusjuures nii leping nr 01-02/2018 kui ka 28.01.2018 protokoll nr 01-M on allkirjastatud üksnes J. K. poolt. Ka kostja on ise 13.04.2022 istungil selgitanud, et hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja kannab kõik kulud ja hiljem hageja hüvitab need, protokollis jäi see kajastamata, et selliselt hakkab see käima. Protokoll kujutab endast formaalset dokumenti, mis kinnitab suulist kokkulepet (III kd tlk 148). Kohtu hinnangul, kuigi kostja on hagejale arveid esitanud, ei ole kostja tõendanud, et hageja aktsepteeris arveid arvetel kirjeldatud tingimustel (vt RKTsKO nr 3-2-1-100-05) ning kohustus need tasuma. Kusjuures kostja on esitanud arveid üksnes summas 11 340 eurot (km/ga), kuid kostja taotleb hagejalt transpordikulude hüvitamist kokku 148 470 euro suuruses summas. Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis tõendaksid transpordikulude hüvitamise kohustust, mistõttu puudub alus kostja vastuhagi transpordikulude hüvitamise nõudes rahuldamiseks. Tegevuskulude hüvitamise nõue 17.3 Kostja on esitanud vastuhagis nõude kostja vastu, mille sisuks on kostja poolt hageja tegevuskulude eest tasumise hüvitamine summas 6 536,35 eurot. Kostja selgitas, et tasus hageja lähetuskulude, juhatuse liikme S. A. majutuskulude, bürooruumide mööbli soetamise ja kohaletoimetamise ning transpordivahendite tehnilise hoolduse kulud (II kd tlk 50). Kulude tekkimist kostjal tõendab kostja järgmiste tõenditega: kassaväljamineku orderi nr 18.07.2017 summas 650 eurot; nr 31.05.2017 summas 800eurot; nr 02.07.2017 summas 1 300 eurot; nr 30.11.2017 summas 500eurot; nr 27.02.2018 summas 1 000 eurot ja nr 22.11.2017 summas 200 eurot; kviitung nr 000018 summas 108 eurot; kviitung: S OÜ summas 108eurot; arve nr 217495 summas 104.41 eurot; arve nr 217492 summas 75.36 eurot; tehnilised teenused summas 50 eurot; kviitung nr 235 summas 116.59 eurot; kviitung: K OÜ summas 116.59 eurot; kviitung: autoregistrimaks summas 205eurot; E-saateleht nr 192590-7SALV5 summas 10.40 eurot ja kviitung: Maanteeamet summas 192eurot (II kd tlk 129-133). Kohus on 09.12.2020 istungil selgitanud kostjale, et viimane peab tõendama, millise kokkuleppe alusel kostja tasus hageja tegevuskulude eest ning millistel tingimustel vastav kokkulepe sõlmiti

(I kd tlk 178pöördel). 13.04.2022 istungil selgitas kostja, et kostja tõendab esitatud arvetega, et hageja kohustus tasuma jooksvate kulude eest (III kd tlk 148pöördel). Eeltoodult tuginedes leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt kohustus hageja hüvitama nimetatud kostja kantud kulud. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et tegemist oleks üldse hageja tegevusega seotud kuludega. Seega ei ole kostja vastav nõue tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ekspordi tollivormistamise kulud 17.4 Kostja vastuhagis esitas kostja ka ekspordi tollivormistusega seotud nõude summas 731 eurot. Oma nõude tõendamiseks esitas kostja OÜ FERANT (tollideklarant) arved nr177, 270, 11, 73, 52, 69, 84, 88, 144, 112, 128, 201, 188, 175, 223, 242, 226, 263, 298, 75, 88,110,141; TANNIFER OÜ (tollideklarant) arved nr 15, 54, 71, 90; CMR (International consignment note) rahvusvahelised saatelehed; deklaratsioonid; kontoväljavõtted ja tehnoülevaatuse rahvusvaheline tunnistus ja protokoll nr 4542 (II kd tlk 134 – III kd tlk 56). Kohus on 09.12.2020 istungil selgitanud ka nimetatud nõude tõendamiskoormist. Kohtu hinnangul ei ole kostja ka ekspordi tollivormistusega seotud kulude hüvitamise nõude osas tõendanud, et hageja ja kostjal oli nimetatud kulu hüvitamise kohustus ning millistel tingimustel hageja pidi kohustuse täitma. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus nõude rahuldamata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.