Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tallinna kohtumaja · 20.06.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 2-22-1409/47
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 20.06.2023
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4797

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Luminor Liising AS10237140(Kostja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtuniku nimi

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.06.2023, Tallinn, tsiviilkantselei

Tsiviilasja number

2-22-1409

Tsiviilasi

AS Norwes Metall hagi Luminor Bank AS-i vastu lepingute erakorralise ülesütlemise vaidlustamiseks

Tsiviilasja hind

3500 €

Menetlusosalised ja nende Hageja: AS Norwes Metall (10402337, Tööstuse 5, Sillamäe, 40202), esindajad Lepinguline esindaja I. S., e-post; xxx Kostja: Luminor Bank AS (end. Nordea Finance Estonia AS, registrikood 10237140; asukoht Liivalaia 45, 10145 Tallinn); esindaja: M. M. (endine esindaja M. M.) 08.05.2023, Tallinn, hageja esindaja I. S., kostja esindaja M. M. Kohtuistung

RESOLUTSIOON

1.Jätta rahuldamata AS-i Norwes Metall hagi Luminor Bank AS-i vastu tuvastamaks, et 11.09.20217 sõlmitud liisingulepingute nr 474474 ja nr 474458 erakorraline ülesütlemine on tühine ja et lepingud pole lõppenud.

2.Jätta poolte menetluskulud AS-i Norwes Metall kanda ning tema kulude suurus seetõttu kindlaks määramata ning Luminor Bank AS-i kulude suurus nende puudumise tõttu kindlaks määramata. Edasikaebamise kord, tähtaeg Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Sarnased lahendid

Võlaõigus

Seega täitis hageja intresside ja osamaksete tasumise kohustuse. 12.01.2022 seisuga jäeti tasumata vaid põhikohustuste õigeaegse mittetasumise eest arvestatud viivised summas 928,97 eurot, mille suurus on vaidluse all. 12.01.2022 kirjaga teatas hageja kostjale, et põhiosa ja intressid on makstud. Vaatamata sellele, et kõik lepingujärgsed maksed on kostjale tasutud, palus kostja 12.01.2022 kirjaga hagejal tasuda võlgnevused ja teostada varade väljaost või kohustused refinantseerida. Vastasel juhul nõuti liisinguesemete tagastamist. 19.01.2022.a hageja edastas kostjale lepingute jätkamise ettepaneku. 20.01.2022 edastas kostja hagejale vastuse hageja ettepanekule, millega teatas, et jääb oma seisukoha juurde. Liisingulepingud on üles öeldud, ning nendest tulenevad nõuded kuuluvad tasumisele või tuleb varad tagastada. 25.01.2022 pöördus hageja korduvalt kostja poole ning palus esitada liisingulepingu nr 474474 eseme CNC-painutuspink DURMA AD-R 30175 väljaostu arve. Kostja keeldus liisingulepingu nr 474474 eseme väljaostu arve väljastamisest ja teatas, et käsitleb liisinguportfelli tervikuna, seda nii liisinguvarade algsel finantseerimisel kui ka kogu perioodi vältel. Kostja teatas, et võib saata hagejale teatise, kuid vara omandi ja lepingu lõpetamise dokumendid vormistatakse siis, kui mõlemast lepingust tulenevad nõuded on tasutud. 25.01.2022 edastas kostja lepinguline esindaja Reeborn OÜ hagejale nõude, millega nõudis liisingulepingu esemete väljaandmist. Arvestades tekkinud asjaolusid ja poolte vahel kujunenud osamaksete tasumise praktikat ning seda, et osamaksete põhiosa ja arvestatud intressid on kostjale täies ulatuses tasutud, ehk on tasutud kõik kostja kulud, leiab hageja, et liisingulepingute erakorraline ülesütlemine on hea usu põhimõttega vastuolus ja tühine ning hageja vaidleb liisingulepingute ülesütlemisele vastu. Kujunenud praktika kohaselt võimaldas kostja hagejale tasuda väljastatud arved liisingulepingutest tulenevate osamaksete tasumiseks hilinemisega (kuni ühe kuuni) ning arvete viivitamise eest ei ole kostja esitanud hagejale liisingulepingute erakorralise ülesütlemise hoiatusi ega teateid. Vaatamata kujunenud praktikale, on arusaamatu põhjusel hagejale saadetud erakorralise ülesütlemise teatis 28.12.2021 nõudega, jättes arvestama senine poolte vahelise tava ja praktika. Vastuseks kostja nõudele tasus hageja kõik tasumisele kuluvad lepingujärgsed maksed täies ulatuses. Hageja leiab, et puudub mõjuv põhjus poolte vahel sõlmitud liisingulepingute ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 ja 2 mõttes. Ultimatiivse lepingu ülesütlemisest pidi kostja arvestades hea usu põhimõtet ja kujunenud tava anda võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata. Hageja leiab, et liisingulepingute erakorralise ülesütlemisega ei arvestanud kostja mitte ainult Eestis, kui ka terve maailmas toimuva koroonaviiruse COVID-19 leviku mõju tööstusele ja ettevõtlusele, mis mõjutas oma korda negatiivselt kõiki turu osalejaid. Olukorras, kui liisinguvõtja hüvitas kõik liisinguandja kulud peaks liisinguandja võimaldama liisinguvõtjale liisinglepingu täita tähtaja lõpuni. Hageja arvates käitus kostja hea usu põhimõtte vastaselt. 03.02.22 täpsustas nõude asjaolusid. Arvestades, et hageja võlgnevus kostja ees moodustas vähem kui kolm kuud, siis ei saa selline mitteoluline osamaksete tasumisega viivitamine olla aluseks poolte

vahel sõlmitud liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks ja liisinguesemete kostja valdusesse tagastamise nõudmiseks. Kostja ülesütlemisavalduse lisatud teabelehe punktis 3 on märgitud, et juhul, kui pärast liisingulepingu ülesütlemist likvideerib liisinguvõtja viivitamatult kõik liisingulepingust tulenevad võlgnevused ja tasub liisinguandjale varaga seondunud muud kulud, on liisinguandja valmis kaaluma liisingulepingu ennistamist, s.o liisingulepingu jätkamist varasematel või veidi korrigeeritud tingimustel. Kostjal on ka muid mõjuvahendeid selleks, et liisingumakseid kätte saada. Esiteks on kostja nõuded hageja vastu tagatud ARRIERUM OÜ poolt antud garantiiga, mille kohta on sõlmitud garantiileping nr 474474 ja 474458, millega võttis ARRIERUM OÜ endale kohustuse garanteerida kõigist liisingulepingutest ja nende tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate hageja kohustuste täitmine kostja ees. Teiseks mõjuvaheniks on liisingumaksete õigeaegse mittetasumise eest viiviste arvestamine. Lepingu ülesütlemine on äärmine meede ning lepingu ülesütlemiseks ei esine olulisi ja pikkajalisi rikkumisi, s.o ei saa peeta liisingumaksete tasumisega lühiajalist viivitamist piisavaks ja adekvaatseks põhjuseks liisingulepingute ülesütlemiseks. Tuleb arvestada ka sellega, et hageja täitis liisingulepingutest tulenevaid kohustusi alates lepingute sõlmimisest, s.o alates 2017 aastast. Seega arvestades poolte vahelistes suhetes kujunenud tava, hagejapoolse kohustuste rikkumise mitteolulisust on lepingu ülesütlemine võrreldamatu meede võrreldes tagajärgedega, mis tekivad hagejal seoses liisingulepingute erakorralise ülesütlemisega: kohustus tagastada kostjale liisingulepingu esemed, mis tingib oma poolt hageja tööstusele otsese varalise kahju tekitamist, kuna liisinguesemeteks olevaid esemeid kasutatakse hageja igapäevases tööstustegevuses. Liisinguesemete kostja valdusesse saamisel on hageja sunnitud oluliselt reorganiseerima oma tööstust, mis toob endaga kaasa otsese varalise kahju, kuna ei ole hageja võimeline täitma kolmandate isikute ees juba võetud toodete toomise kohustusi ega ole hageja võimeline võtma uusi tellimusi. Hageja palub tuvastada 11.09.20217.a liisingulepingute nr 474474 ja 474458 erakorralise ülesütlemise tühisus. Hageja on seisukohal, et kostja poolt liisingulepingute nr 474474 ja 474458 erakorraline ülesütlemine on tühine ning ülesütlemisega ei lõppenud hageja ja kostja vahel 11.09.2017 sõlmitud liisingulepingud nr 474474 ja 474458. Ühtlasi ei nõustu kostja viitega liisinglepingu punktile 15, sest antud punkt reguleerib alles liisinglepingute lõpetamisega seotud asjaolusid mitte omandi üleandmist (08.01.23). 02.03.2023 märkis, et maksis kostjale alates 05.01.2022.a. kuni 01.03.2023.a 35313, 38 eurot. 01.03.2023 liisingujääk on 17350,48 eurot (8*2168,81). Seega, kostja teade liisinglepingu ülesütlemisest, ei ole antud aktuaalne.

täies ulatuses tasunud (samal päeval, kui hageja on esitanud hagiavalduse, lisa 2). Võttes eeltoodut arvesse on kostjale arusaamatu, mis eesmärgil ning millise õiguse kaitseks on palunud tuvastada liisingulepingu nr 474474 erakorralise ülesütlemise tühisuse. Kuivõrd hageja on tasunud peale liisingulepingu 474474 ülesütlemist kostja poolt esitatud liisingueseme väljaostu teatise, siis on hageja hagi selles osas pahatahtlikult ning tegelikkuses ei ole võimalik hagi rahuldamisel hageja poolt soovitud eesmärki saavutada. Väljaostuteatise tasumisega on hageja väljendanud tahet liisingulepingu 474474 esemeks olnud vara välja osta, mistõttu ei ole põhjendatud ning loogiline nõue, kus hageja soovib liisingulepingu nr 474474 tühisuse tuvastamist eesmärgiga jätkata liisingulepingu täitmist, sh igakuiste maksete tasumisega. Kostja poolt liisingulepingu nr 474458 erakorraline ülesütlemine ei ole tühine. Hageja sai kostjalt 28.12.2021 ülesütlemise hoiatuskirja, milles kostja teavitas hagejat, et hageja on liisingulepingute nr 474474 ja 474458 lepingumaksetega võlgnevuses. Kostja andis hagejale täiendava tähtaja võlgnevuste tasumiseks ning teavitas hagejat, et juhul kui hageja võlgnevust hoiatuskirjas etteantud tähtajaks ei tasu, siis kasutab hageja liisingulepingutest tulenevat õigust ning ütleb liisingulepingud erakorraliselt üles. Hagejal tuli tasuda tekkinud võlgnevus hiljemalt 10.01.2022. Hageja tasus enne tähtaega tekkinud võlgnevuse osaliselt, so summas 3076,08 eurot. Kuivõrd hageja ei tasunud tekkinud võlgnevust tähtaegselt, luges hageja liisingulepingud ülese öelduks 11.01.2022. Liisingulepingute ülesütlemise hetkel, so 11.01.2022 oli hageja võlgnevuses liisingulepingute põhiosa, intressi ning viiviste maksetega. Hageja tasus 12.01.2022 3076,09 eurot, peale mida ei olnud hagejal endiselt tasutud 28.12.2021 hoiatuskirjas märgitud kogu võlgnevuse summa. Kuna hageja ei tasunud võlgnevust kostja poolt antud tähtajaks, siis oli kostjal liisingulepingust tulenev õigus ja alus liisingulepingu ülesütlemiseks (liisingulepingu 474458 üldtingimuste p 12.2). Ülesütlemist ei ole tühiseks seetõttu, et peale lepingu ülesütlemist tasus hageja võlgnevuse osaliselt. Veelvähem saab liisingulepingu ülesütlemist pidada tühiseks seetõttu, et kostja ei ole kohe peale lepingumaksetega hilinemist varasemalt liisingulepinguid üles öelnud. Hageja ei ole välja toonud, mille alusel hageja on asunud seisukohale, et eelnevalt väljatoodud asjaolude pinnalt oleks põhjendatud väide, et liisingulepingu ülesütlemine oli tühine. See, et kostja ei ole eelnevalt hagejaga sõlmitud liisingulepinguid võlgnevuste tõttu ülesse öelnud, on olnud kostjapoolne vastutulek. Liisingulepingute ülesütlemine on liisingulepingutest tulenev õigus mitte kohustus. Hageja on oma väidetega asunud alusetult seisukohale, et kui kostja ei ole varem võlgnevuste tõttu liisingulepingut erakorraliselt üles öelnud, siis kaob (kostjale arusaamatul põhjusel) kostjal õigus kogu liisingulepingu kehtivuse jooksul liisinguleping ennetähtaegselt erakorraliselt üles öelda. Hageja on hagiavalduses märkinud, et: „Vaatamata sellele, et kõik lepingujärgsed maksed on kostjale tasutud, palus kostja 12.01.2022.a kirjaga hagejal tasuda võlgnevused ja teostada varade väljaost või kohustused refinantseerida. Vastasel juhul nõuti liisinguesemete tagastamist.“ Hageja sellekohane väide on vastuolus hagiavalduses esitatuga. Hageja on ise kinnitanud, et peale 12.02.2022 jäi hagejal tasumata summa 928,97 eurot. Tegelikkuses oli 12.02.2022 olukord selline, et kostja oli liisingulepingud õiguspäraselt 11.01.2022 üles öelnud (kui oli tasumata võlgnevus kokku summas 4005,06 eurot) ning hagejal oli liisingulepingust tulenev õigus paluda lepingu jääkide tasumist või liisingueseme valduse üleandmist kostjale (liisingulepingu nr 474458 üldtingimuste p 12.4). Asjaolu, et hageja peale ülesütlemist, so 12.01.2022 tasus kostjale summa 3076,08 eurot, ei ole oluline ning ei

saanud mõjutada ülesütlemist, kuivõrd hageja tasus eelneva summa kostjale peale liisingulepingu ülesütlemist. Oluline on, et vastuseks kostja kirjale, teatas hageja 10.01.2022 kirjaga, et hageja raamatupidaja töötab kell 08:00-16.45, s.o tema tööpäev on juba lõppenud. Lisaks teatas hageja kostjale, et viiviste suurus kuulub kooskõlastamisele. Hagejale oli kogu võlgnevuse tasumise kuupäev teada juba 28.12.2021. Oluline on, et tegelikkuses ei olnud kostjal kohustust täiendavalt hagejale võlgnevuse tasumise kuupäeva meelde tuletada, kuid kostja tegi seda hagejale vastu tulemiseks, andes hagejale võimaluse tekkinud võlgnevus ikkagi tähtaegselt tasuda, et liisingulepingud saaksid jätkuda. Hoolimata kostja korduvast meeldetuletusest ei tasunud hageja tekkinud võlgnevusi tähtaegselt. Hagiavalduse lisas 10 on hageja esitanud kostja poolt saadetud kirja, millega kostja on vastanud hageja poolt 19.01.2022 toodud ettepanekutele. Hageja eksitab kohut. Kiri on poolik, et osa, mis hageja on jätnud välja, on oluline, kuivõrd sealt nähtub, et novembris 2021 oli kostja nõus lepingut jätkama olukorras, kus hageja ei tasunud võlgnevust tähtaegselt ning hageja jättis viivised „omavoliliselt“ tasumata. Lisaks on väljajäätud osas kostja töötaja juba sel korral hagejat teavitanud, et ka viivised tuleb hagejal tasuda ning et kostjal ei ole võimalik enam viiviste tühistamise jmt vastu tulla, kuivõrd kostja on hagejale juba eelnevalt korduvalt vastu tulnud. Kostja esitas hagejale 02.11.2021 ülesütlemise hoiatuskirja. Sel korral oli hageja käitumismuster täpselt samasugune kui käesoleva vaidluse all oleva ülesütlemise ajal. Hageja tasus võlgnevuse osaliselt ning teise osa (va viivised) tasus kostja üks päev peale kostja poolt antud tähtaega (tuli tasuda hiljemalt 16.11.2021, tasus 17.11.2021). Eelmisel korral tuli kostja hagejale vastu ning oli nõus lepingu jätkamisega, see aga ei tähenda, et kostjal oli ka seekord kohustus selliselt käituda. Kostja on seisukohal, et lähtudes eeltoodust on põhjendatud arvamus, et hageja ise on käitunud liisingulepingute kehtivuse ajal hagejaga pahatahtlikult ning kostja poolt antud „uusi võimalusi“ ära kasutanud. Liisingulepingute ülesütlemised ei saa olla tühised üksnes seetõttu, et kostja seekord sellist hageja pahatahtlikku käitumist ei aktsepteerinud Hageja ei saa tugineda VÕS § 25 lg 1, 2, § 196 lg 1, 2. Pooled on liisingulepingu sõlmimisel kokku leppinud, et liisinguvõtja maksab liisinguandjale liisingumakseid ja/või teisi tasusid vastavalt liisingulepingule või hinnakirjale. Maksete tegemisel kohustub liisinguvõtja lähtuma maksegraafikust, poolte kokkulepetest ja liisingulepingu alusel väljastatud arvetest (üldtingimuste p 4.1). Liisingulepingule lisatud maksegraafikust nähtub, et hagejal on tulnud tasuda igakuiselt maksed hiljemalt 28. kuupäevaks. Kostja on esitanud igakuise makse kohta hagejale arve ning lähtudes liisingulepingust on tulnud hagejal tasuda maksed arves märgitud kuupäevaks. Seega on liisingulepingus konkreetselt kokku lepitud kuidas ja mis hetkeks tuli hagejal liisingumaksed tasuda. Asjaolu, et hageja on pahatahtlikult pikema aja jooksul korduvalt lepingut rikkunud (hilinenud liisingumaksete tasumisega), ei saa muuta liisingulepingus kirjalikult kokkulepitut. See, et kostja ei ole peale rikkumist kohe lepingust tulenevat õigust kasutanud ning hagejaga lepingut erakorraliselt üles öelnud, tuleb pidada üksnes kostjapoolseks vastutulekuks, kuid kindlasti ei saa pidada seda olukorraks, kus see annab hagejale õiguse lepingu tähtaja lõpuni jätkata liisingulepinguga võetud kohustuste täitmise rikkumisega. Liisinguvõtja poolt igakuiste maksete hilinemist pikema aja vältel ei saa pidada tavaks, mida liisingulepingu pooled tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad. Olukorda, mida hageja nimetab oma hagiavalduses poolte vahel tavapäraseks (st, et hagejal oli justkui

õigus liisingumaksetega hilineda), on vastuolus seadusega ning ei ole liisingulepingus kirjalikult kokkulepitud poolte õiguseid ja kohustusi arvesse võttes kuidagi mõistlik. Olukorras, kus hageja rikkus lepingulist kohustus (st. kohustus maksta liisingumakseid kostja poolt esitatud arvetes märgitud kuupäevaks), on kostja 28.11.2021 kirjaga (hagiavalduse lisa 5) andnud hagejale täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Seetõttu on ebaõiged hageja etteheited selles osas, et mõjuv põhjus justkui puudus ning kostja ei saanud seetõttu lepingut ülesse öelda. Mõjuv põhjus seisnes käesoleval juhul lepingu rikkumises, st kostja ei täitnud kohustus tasuda liisingulepingus kokkulepitud tähtajaks liisingumakseid. Asjaolu, et hagejal on võlgnevus kostja ees kõrvalnõuete, s.t viiviste tasumata jätmise näol (mille suurus on vaidlustatav), ei saa hageja arvates olla poolte vahel sõlmitud lepingute erakorralise ülesütlemise aluseks ning hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud liisingulepingud jäävad edaspidi kehtima, kuna tegemist on kostjapoolsete õiguste teostamise kuritarvitamise ja kujunenud tava mittejärgimise ja seega nende hea usu põhimõtte vastase teostamisega“. Ei vasta tõele, et ülesütlemise ajaks oli hagejal oli tasumata üksnes viiviste nõue, seda pole hageja ise ka jaatanud. Nimelt on hageja hagiavalduses märkinud, et tasus 12.01.2022 kostjale 3076,09, millest 2209,63 eurot põhiosa võlgnevuse katteks ning 866,46 eurot intressivõlgnevuse katteks ( hagiavalduse lk 2 eelviimane lõik). Kostja ütles liisingulepingud õiguspäraselt üles 11.01.2022. Seega on põhjendamatud etteheited, justkui oleks kostja öelnud liisingulepingud üles olukorras, kus hageja oli võlgnevuses üksnes viiviste tasumisega. Kostja peab ka oluliseks märkida, et tegelikkuses ei ole oluline mis osas kostja poolt täiendava tähtaja jooksul võlgnevus tasumata jääb, vaid ülesütlemise vältimiseks oleks hagejal tulnud tasuda kogu 28.11.2021 saadetud ülesütlemise hoiatuses märgitud võlgnevuse summa. Asjaolu, et hageja tasus ise oma veendumuste järgi peale ülesütlemist osaliselt võlgnevuste summa, ei saanud kuidagi mõjutada kostja õigust lepingud erakorraliselt üleses öelda. Asjakohatud on viited Covidile. Alusetu on viide VÕS § 367 lg 1, kuna sisaldab lepingu lõpetamise tagajärgi, ega tähenda seda, et olukorras, kui liisinguvõtja hüvitas kõik liisinguandja kulud peaks liisinguandja võimaldama liisinguvõtjale liisinglepingu täita tähtaja lõpuni. Säte võimaldabki peale liisingulepingu ülesütlemist lepingu jäägi tasumist. Kostjale on arusaamatu, mis kulud on hageja kostjale hüvitanud ning kuidas on see seotud asjaoluga, et kostja ei oleks tohtinud võlgnevuse tõttu liisingulepinguid hageja arvates ülesse öelda. Lisaks on põhjendamata, millist kostja käitumist ja miks on põhjendatud pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Lepingu nr 474474 kohta märkis järgmist (07.12.22). Kuivõrd nii liisingulepingu 474474 kui ka liisingulepinguga 474458 seotud asjaolud kattuvad, kordas kostja selguse huvides liisingulepinguga nr 474474 seonduvat. Hageja sai kostjalt 28.12.2021 ülesütlemise hoiatuskirja, milles kostja teavitas hagejat, et hageja on liisingulepingute nr 474474 ja 474458 lepingumaksetega võlgnevuses. Kostja andis hagejale täiendava tähtaja võlgnevuste tasumiseks ning teavitas hagejat, et juhul kui hageja võlgnevust hoiatuskirjas etteantud tähtajaks ei tasu, siis kasutab hageja liisingulepingutest tulenevat õigust ning ütleb liisingulepingud erakorraliselt ülesse. Ülesütlemise hoiatuskirja esitamise hetkel moodustas liisingulepingu nr 474458 võlgnevus kokku 7081,14 eurot ning liisingulepingu nr 474474 võlgnevus kokku 1845,97 eurot (hagiavalduse lisa 5). Hagejal tuli tasuda tekkinud võlgnevus hiljemalt 10.01.2022. Hageja tasus enne tähtaega tekkinud võlgnevuse osaliselt, so summas 3076,08 eurot.

II Vaidlustamata asjaolud 11.09.2017 sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingud nr 474474 ja 474458. Liisingulepingu nr 474474 esemeks oli CNC-painutuspink DURMA AD-R30175 ning liisingulepingu nr 4474458 esemeks oli lehe/toru plasmalõikepink AJAN PP 260 COMBI. 28.12.2021 edastas kostja hagejale teatise liisingulepingute erakorralise ülesütlemise kohta, millega teatas, et seisuga 28.12.2021 on hageja liisingulepingust tulenev võlgnevus kostja ees kokku 7081,14 EUR (tl 28). Kostja hoiatas hagejat, et loeb liisingulepingud 28.12.2021 teatise alusel vastavalt liisingulepingute üldtingimuste punktile 12.2. erakorraliselt ülesöelduks juhul, kui hageja ei ole ülalnimetatud võlgnevust tasunud 14 päeva jooksul pärast 28.12.2021 teatise kättesaamist. 05.01.2022.a tasus hageja olemasoleva võlgnevuse osaliselt ning tasus kostjale 3 076,08 eurot, millest 2 209,63 eurot on liisingujärgne makse ja 866,45 eurot on intress. Makse laekus 06.01.22 (tl 153, 176). 10.01.2022 e-kirjaga, mis edastati hagejale kell 16:59, palus kostjal hagejal tasuda võlg 4005,06 EUR hiljemalt 10.01.2022, selleks et liisingulepingud jätkuksid, vastasel korral on lepingud üles öeldud. Hageja teatas kostjale 10.01.2022 kirjaga, et hageja raamatupidaja töötab kell 08:00-16.45, et tema tööpäev on juba lõppenud. Lisaks teatas hageja kostjale, et viiviste suurus kuulub kooskõlastamisele. 11.01.2022 kirjaga teatas kostja, et poolte vahel sõlmitud liisinguleping on ühepoolselt ennetähtaegselt lõpetatud. 12.01.2022 tasus hageja olemasoleva võlgnevuse ning tasus kostjale 3 076,09 eurot, millest 2209,63 eurot on liisingujärgne makse ja 866,46 eurot on intress. Makse laekus 12.01.22 (tl 154, 177). Hageja tasus peale liisingulepingu nr 474474 ülesütlemist kostja poolt esitatud liisingueseme väljaostu teatises märgitud summad. III Vaidlus Kohtule esitatud liisinglepingutest nähtub, et hageja pidi tasuma VÕS § 361, § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi liisinglepingute p 4 alusel liisingmakseid vastavalt graafikutele (tl 13, lepingu nr 474474, tl 18 leping nr 474458), milles oli ära märgitud igakuise liisingmakse suurus ja tasumise kuupäev. Lepingu nr 474458 järgi oli graafikujärgsed maksed perioodil 28.05.18-28.01.23 iga kuu 1918,54 € ja lepingu nr 474474 järgi 28.04.18-28.12.22 iga kuu 721,20 €. Maksed sisaldavad endas osamakset, intressi, kindlustusmakseid. Hagejale oli antud lepinguga maksepuhkust (tl 44-51) ning lepingu nr 474474 lisa järgi pidi hageja maksma alates 28.10.20 (kuni 28.01.23) igakuiselt 866,46 € ja lepingu nr 474458 lisa järgi pidi hageja maksma alates 28.10.20 (kuni 28.10.23) igakuiselt 2209,64 €. Lepingus nr 474474 on kindlustusmakse 18,88 € või 18,89 € ning lepingus nr 474458 on see vastavalt 40,83 €, 40,82 €, ülejäänud makse osa on siis vastavalt osamakse ise ja intress sõltuvalt makse ajast.

Esitatud lepingute ülesütlemise teates 28.12.21 (tl 28, e-kiri saatmise kohta 28.12.21, tl 33) on kostja soovinud hagejalt saada võlga lepingu nr 474458 järgi 5235,17 € ning lepingu nr 474474 1845,97 €. Seega ületavad mõlema lepingujärgsed nõuded vähemalt kahe liisingmakse enda suurust (kindlustusmakse arvestamata jätmise korral oleks 2 võlgu olevat makset vastavalt ca 4337,62 € ja ca 1695,14 €), kusjuures hageja ei ole tarbija, kelle puhul tuleb lähtuda sellest, et ülesütlemise eelduseks oleks 3 järjestikuse makse maksmata jätmine. Ülesütlemise teates on kostja andnud hagejale täiendava tähtaja võla tasumiseks 14 päeva, mis vastab lepingu 12.2 sätestatud kokkuleppele VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi ja VÕS § 196 lg 2 tulenevale nõudele. Vaidlustamata asjaolude kohaselt maksis hageja ära 05.01.22 3076,08 € ja osa 12.01.22 (3076,09 €) ehk vaid osa võlast (kogu võlg oli 7081,14 €). Seega ei tasunud hageja ära nõudekirjas olevat võlga täies ulatuses tähtajaks. Hagejale oli antud tähtaeg võla tasumiseks ning tähtsust pole selle, et kostja tuletas 10.01.22 õhtupoolsel ajal hagejale veelkord meelde, et võlg tuleb tasuda. Kostja esitas kohtule 02.11.21 lepingu ülesülemise hoiatuse ja võla nõude, mille järgi oli hageja olnud kostja ees varasemalt võlgu lepingu nr 474458 järgi 4894,69 € ja lepingu nr 474474 järgi 927,08 € (tl 94). Ka sellest kirjast nähtuvalt ületas võlg esimese lepingu puhul 2 osamakset ja teise puhul ühte osamakset. Kostja esitas kohtule ka sellele hoiatuskirjale järgneva pooltevahelise e- kirjavahetuse (tl 93, 95-96), millest nähtuvalt oli hageja olnud eelnevalt ka võlgu, mille ta siis tasus 17.11.21 ja mille saamist oli kostja kinnitanud. Kostja kirjutas 18.11.21 hagejale ja märkis, et hagejale on korduvalt vastu tuldud ja tühistatud viiviseid ja andnud maksepuhkuseid, mida enam kostja teha ei saa, kusjuures on märkinud, et ootab ka viivise tasumist. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et ta ei täitnud lepingutest tulenevaid kohutusi korrektselt ega seda, et tal olid sellised võlad, mida kostja ka eelviidatud 02.11.21 kirjas nõudis. Viidatud kirjavahetus kinnitab kostja väiteid, et kostja oli ka varem nõudnud hagejalt võla tasumist ja hoiatanud lepingu ülesütlemisega kui võlga ei tasuta 14 päeva jooksul. Seega ei talunud kostja kuidagi hageja korratut käitumist kohustuste täitmisel. Kohus märgib, et kui 02.11.21 andis kostja hagejale kooskõlas lepingu p 12 võla tasumiseks 14 -päevase tähtaja ja kui hageja selle ära tasus ning kostja lepingut üles ei öelnud, et siis ei saa sellest järeldada, et kostja ei võigi lepingut enam edaspidise hagejapoolse kohustuse rikkumise tõttu üles öelda. Hinnates 02.11.21 tehtud ülesütlemise ja võlateatist, e-kirjavahetust 18.11.21, 28.12.21 ülesütlemise ja võlateatist koos lepingust tulenevate maksegraafikuga, asub kohus järeldusele, et hageja jäi korduvalt oma lepinguliste kohustuste täitmisega kostjale võlgu ehk rikkus lepingust ning VÕS § 361 tulenevat liisingmaksete tasumise kohustust VÕS § 100 mõttes, sj on mõlemal juhtumil hageja olnud võlas mitte ühe vaid mitme osamaksega. Ka viimase (28.12.21) nõudekirja järgi ei tasunud hageja võlga 14 päeva jooksul ära, mida kostja nõudis, vaid tasus selle hilinemisega ja sealjuures osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud siinkohal hageja väide, et võlg oli väike või rikkumise ulatus väike, mis tõttu pidanuks kostja VÕS § 196 lg 1 mõtte kohaselt poolet huve kaaluma ja jätkama lepingulisi suhteid. Kohustuse korduvat rikkumist ei saa pidada mitteoluliseks rikkumiseks. Tegemist oli VÕS § 361 ja § 196 lg 2 tuleneva kohutuse rikkumisega, mitte § 196 lg 1 tuleneva nn ülesütlemise poolest endast lähtuva mõjuvaga põhjusega, mis võimaldaks lepingu ülesütlemist. Käesoleval juhul on liisingulepingutes lepitud kokku, kuidas tuleb hagejal kohustusi täita (lepingute p 4, graafik) ning liisingmaksete tasumise kord, tähtaeg on poolte vahel kirjalikult kokku lepitud.

Seega ei saa järeldada, et tegemist oleks liisingmaksete tasumise kohustuse praktika või tavaga. Kohus asub järeldusele, et hageja, kes rikkus korduvalt oma lepingulisi kohustusi, ei saa tugineda VÕS § 25 lg 1-2 ja väita, et kui kostja varem ei öelnud hagejale lepinguid rikkumise tõttu üles, et see on praktika ja tava ning et seetõttu ei saa kostja kasutada VÕS § 101 lg 1 p 4, § 196 lg 2 järgi õiguskaitsevahendina lepingu ülesütlemist ja seda vaidlusalusel korral. Kohtu hinnangul ei saa tava ja praktika hõlmata õiguskaitsevahendeid, mida võlausaldaja saab kasuta võlgniku suhtes kohustuse rikkumise korral. Mis puudutab hageja väiteid, et kostja võinuks kasutada esmalt garantiid, siis selline nõue on põhjendamatu, sest ei nähtu, kust selline VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 poolte vaheline kokkulepe tuleb. Garantiilepingu järgi on kostjal õigus mitte kohustus realiseerida garantiid (tl 8, garantii). Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kostja on nõude esitanud garantiiandjale 28.12.21 ehk samal päeval kui esitas nõude hagejale (tl 69, hageja tõend), kuid ka see asjaolu ei välista kostja õigust kohustuse rikkumise korral leping hagejale üles öelda. Peale selle, et võlg oleks ära tasutud olnud täies ulatuses ülesütlemise teates märgitud ajal, ei ole. Sama moodi pole põhjendatud hageja väide, et kostja saanuks (võinuks) nõuda võla puhul viivist, sest hagiavalduses on hageja ise väitnud, et kui kostja nõudis 28.12.21 võla tasumist, siis tasus hageja lõpuks küll intressid ja võla, aga märkis, et viivis kuulub nn kooskõlastamisele kokkuleppel. Seega ei pea hageja ise viivist õigeks nõudeks. Hageja väited, et tulnuks arvestada Covidi levikuga, on põhjendamatud, sest mitte kuskilt ei nähtu, et see levik oleks põhjustanud hagejale rahalise kohustuse täitmise võimatust, peale selle ei nähtu, et hageja oleks kuidagi sellest kostjat enne lepingu ülesütlemist informeerinud. Eeltoodu alusel asub kohus järeldusele, et kuivõrd hageja ei tasunud 28.12.21 võlateate ja ülesütlemise hoiatuses märgitud 14- päevase tähtaja jooksul ära kogu võlga mõlema lepingu järgi, oli kostjal õigus lepingud nr 474474 ja 474458 üles öelda alates 11.01.22 vastavalt VÕS § 196 lg 2, 101 lg 1 p 4 ning kostja ei ole lepingute ülesütlemisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt VÕS § 6 järgi. Asjaolu, kas hageja tasus ära lepingu nr 474474 järgi eseme väljaostu makse pärast lepingu ülesütlemist, et muuda lepingu ülesütlemist mittekehtivaks või õigustoimetuks, sest VÕS 367 lg 1 järgi peab liisingvõtja lepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nii ei oma vaidluses tähendust poolte väited sellest, kas ja mida ning kui palju on hageja tasunud kostjale pärast liisinglepingute ülesütlemist, kas esitati ostuarve, makseteatis (tl 91-92 e-kiri 25.01.22, teatis 25.01.22, tl 155, 178), kas liisingueseme omad on või ei ole üle läinud, sest sellest tulenevaid nõudeid pole esitatud. Selle tõttu ei oma vaidluses tähtsust poolte väiteid, kas kostja nõudis liisingesemeid hagejalt välja (Reeborni kaudu) või mis turuväärtus võis esemetel olla ja vastavatele tõenditele kohus hinnangu ei anna (tl 61, hindamisakt, Reeborn arve, tl 65). Kohus ei hinda ka kindlustusmakse kalkulatsiooni, kuna sellest tulenevaid nõudeid ei ole esitatud (tl 9, 25). Kohus ei anna hinnangut seetõttu ka pooltevahelisele kirjavahetusele 14.01.22 -22.01.22 (tl 30-43, 91). Poolt väited lepingute seotusest tingimuste p 15 järgi, ei oma tähendust, sest hageja oli võlgu mõlema lepingu järgi, mille tõttu ütles kostja lepingud 28.12.21 avaldusega 11.01.22 alates üles. Kuna makstud summade üle vaidlus puudus, ei hinda kohus hageja esitatud konto väljavõtet (tl 29), sealhulgas makseid, mis on tehtud pärast lepingute ülesütlemist (tl 35, 38-39, kostja arve, tl 66, maksekorraldus 1215, 27.01.22, tl 67, 68, makseteatis).