Hageja: Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline esindaja Aivira Kollamaa Kostja: V Ž (isikukood xxx)
Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Renovum OÜ hagi V Ži vastu osaliselt.
2.Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 940,96 eurot (s.o laenulepingu järgsed osamaksed nr 10 kuni 27) ning intress põhivõlalt VÕS §-s 94 sätestatud määras alates
28.märtsist 2021.a kuni 19. juunini 2023.a summas 27,94 eurot.
3.Jätta maakohtu menetluskuludest 26,8% kostja kanda ja 73,2% hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, elektronpostiaadress [email protected]) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Monefit Estonia OÜ ja V Ž sõlmisid 28. märtsil 2021.a kliendilepingunr xxx, mille alusel sai kostja 3 000,92 eurot laenu. Laen on kostjale välja makstud, kostja on teinud tagasimakseid summas 766,09 eurot, sellest 344,24 eurot on arvestatudpõhivõla katteks ning 421,85 eurot intressi katteks.
2.Monefit Estonia OÜ esitas kostjale 29. märtsil 2022.a lepingu ülesütlemise avalduse ja loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 12. aprilli 2022.a kirjaga. Hageja nõuab kohustuse täitmist summas 3 505,90 eurot (sellest 2 656,68 eurot põhivõlgnevus, 565,71 eurot intress, 35 eurot sissenõudmiskulu, 248,51 eurot 19. augusti 2022.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis). Lisaks nõuab hageja viivist 0,06% päevas põhivõlalt summas 2 656,68 eurot iga viivitatud päeva eest alates 20. augustist 2022.a kuni kohustuse kohase täitmiseni.
3.Kohus toimetas hagi kostjale avalikult kätte. Kostja hagile vastanud ei ole.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingujärgse põhivõla 940,96 eurot ja seadusjärgse intressi 27,94 eurot. Laenu väljastamisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt muid tasusid.
5.Monefit Estonia OÜ ja V Ž sõlmisid 28. märtsil 2021.a kliendilepingunr xxx, mille alusel anti kostjale 3 000,92 eurot laenu (dtl 35-42). Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Laenuandja on 28. märtsil 2021.a täitnud lepingujärgse (p 5.3.9.1) põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Lepingu punkti 6.1 alusel oli V. Z kohustus laen vastavalt graafikule (dtl 48-50) tagasi maksta. Laenu krediidi kulukuse määr oli 47,64% (dtl 43), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
6.Hagiavalduse p 4.1 kohaselt tasus kostja neli esimest osamakset, kuid rohkem graafikujärgseid makseid ei tasunud. Hageja nõuab põhivõla (2 656,68 eurot), intressi (565,71 eurot), sissenõudmiskulude (35 eurot), hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise (248,51 eurot) ja hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest (2 656,68 eurot).
7.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020.a otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
8.Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline 2/8
2-22-114025 (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Kohus selgitas 03. märtsil 2023.a hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 154-155).
9.Hageja 21. märtsi 2023.a vastusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
9.1.Hageja selgituse (dtl 158-160) kohaselt täitis kostja küsimustiku, kus märkis igakuiseks netosissetulekuks 800 eurot ja väljaminekuteks 215 eurot. Kostja märkis püsikohustusena 65 euro suuruse järelmaksukohustuse ning 150 eurot majapidamiskulusid (kulutused riietele, eluasemele, toidule, tervishoiule, haridusele, transpordile ja muule sarnasele). Pärast seda toimus Ametlike Teadaannete ja maksehäireregistri automaatkontroll ning nõuti välja kostja pensionikonto andmed. Monefit Estonia OÜ rahuldas laenutaotluse, kuigi kostja täidetud küsimustiku kohaselt oli tema krediidiskoor mitterahuldav (dtl 164). Laenu väljastamisel kontrolliti küsimustikus esitatud väiteid kostja sissetuleku kohta. Kostja kuue kuu keskmine sissetulek laenu andmise otsustamisele eelneval perioodil oli 780,04 eurot (netosumma). Laenuandja jättis aga kontrollimata kostja igakuiste kohustuste suuruse, kuigi kostja esitas arvelduskonto väljavõtte perioodi 19.07.2020.a kuni 19.01.2021.a kohta (dtl 170-239).
9.2.Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et ainuüksi 2021.a jaanuarikuus oli ta tasunud erinevatele krediidiettevõtetele üle tuhande euro, mis ületas ta keskmist ühe kuu sissetulekut. Väljavõttest nähtub 04.01.2021.a makse summas 354,21 eurot Monefit Estonia OÜ-le (dtl 189), 08.01.2021.a makse 99,21 eurot Ferratum Bank Plc-le (dtl 185), 10.01.2021.a makse 168,69 eurot Placet Group OÜ-le (dtl 185), 14.01.2021.a makse 66,06 eurot Inbank AS-ile lepingu xxx alusel (dtl 179), 14.01.2021.a makse 14,56 eurot Inbank AS-ile lepingu xxx alusel (dtl 178), 14.01.2021.a makse 24,58 eurot Inbank ASile lepingu xxx alusel (dtl 178), 14.01.2021.a makse 86,99 eurot Inbank AS-ile lepingu xxx alusel (dtl 177-178), 16.01.2021.a makse 16 eurot krediitkaardi põhiosa katteks lepingu nr xxx alusel (dtl 175), 17.01.2021.a makse 23,83 eurot BestCredit OÜ-le lepingu nr xxx muutmise tasu eest (dtl 174-175), 18.01.2021.a makse 88,12 eurot laenulepingu nr xxx põhiosa katteks (dtl 172) ja 18.01.2021.a makse 68,09 eurot laenulepingu nr xxx intressi katteks (dtl 172). Kirjeldatud teavet omades ei saanud krediidiandja lähtuda kostja kinnitusest, mille kohaselt piirdusid ta igakuised püsikohustused 65 euroga. Kontoväljavõttest nähtub, et kostjal oli arvukalt kohustusi erinevate krediidiandjate ees ning ta sissetulekust ei piisanud väljaminekute katmiseks.
9.3.Enamgi veel, arvelduskonto väljavõtte kohaselt on Inbank AS teinud
28.detsembril 2020.a kostjale 2 950 euro suuruse laenu väljamakse (dtl 193). Ainuüksi selle laenulepingu järgne kuumakse oli 86,99 eurot (dtl 177-178), s.o suurem, kui kostja ankeedis ise deklareerinud oli.
9.4.Krediidiandjat pidanuks tegema tähelepanelikuks seegi, et kostja taotles enda sõnul laenu just arvete tasumiseks (dtl 165). Väljavõtte täiendaval analüüsimisel nähtub, et kostja elas laenude arvel ning võttis uusi laene eelmiste tasumiseks.
3/8
2-22-114025
9.4.1.Inbank AS 28. detsembri 2020.a väljamakse tulemusena oli kostja kontojääk küll 3 007,51 eurot, kuid vahetult enne oli ta raskustes laenulepingust nr 19-034589VL tulenevate kohustuste täitmisega (kontoväljavõttelt nähtuvad detsembri makse tasumine osamaksetena ja viivisemakse, dtl 194-195). Seega ei suutnud kostja oma sissetuleku arvel püsivalt katta oma väljaminekuid, vaid selleks tuli võtta laenu.
9.4.2.Kontoväljavõttest nähtub seegi, et laenu väljastamisele eelnenud kuuel kuul olid kostjal enne palga laekumist rahalised vahendid peaaegu otsas. Palk 2020.a juuli eest laekus 10. augustil 2020.a, kui kostja kontol oli 10,41 eurot (dtl 232). Palk 2020.a augusti eest laekus 13. septembril 2020.a, kui kostja kontol oli 0,02 eurot (dtl 223-224). Palk 2020.a septembri eest laekus 12. oktoobril 2020.a, kui kostja kontojääk oli negatiivne (-0,21 eurot, dtl 216). Palk 2020.a oktoobri eest laekus
16.novembril 2020.a, kui kostja kontol oli 4,58 eurot (dtl 207). Palk 2020.a novembri eest laekus 14. detsembril 2020.a, kui kostja kontol oli 35,65 eurot (dtl 198). Kostja detsembri palga laekumise tulemusena oli kostja kontojääk 3 024,14 eurot (dtl 183), kuid seda Inbank AS poolt 28. detsembril 2020.a väljastatud 2 950 euro suuruse laenu tõttu.
9.5.Eelnevast kogumis nähtub, et kostja oli laenanud üle oma võimete ning ta ei olnud suuteline järjekordset laenu teenindama. Kostja ei olnud krediidivõimeline VÕS § 4034 lg 1 tähenduses. Krediidiandja, eirates kostja mitterahuldavat krediidiskoori ning tema kontoväljavõttelt nähtuvaid andmeid, ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Kontoväljavõttest nähtub, et kostja igakuised püsikohustused ei piirdunud vaid 65 euroga kuus ning seda oli krediidiandjal võimalik kontrollida.
9.6.Kohtu järeldust ei muuda tõsiasi, et kostja ei teavitanud krediidiandjat laenutaotluses kõikidest oma kohustustest. Kostja on esitanud andmed vaid ühe järelmaksu kohta (dtl 165), see teave oli ebatäielik. Kostjale ei saa ette heita valeandmete esitamist, sest vaatamata laenutaotluses esitamata jäetud teabele nähtus kontoväljavõttest krediidivõime hindamiseks vajalik teave. Eelnevat ei väära asjaolu, et kostja esitas krediidiandjale vastuolulisi andmeid. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause välistab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Tarbija tahtlust valeandmete esitamisel peab esile tooma ja tõendama krediidiandja. Ainuüksi asjaolust, et tarbija esitatud andmed ei vasta tõele, ei järeldu, et tarbija on esitanud valeandmeid tahtlikult. Valeandmete esitamine võib tuleneda tarbija kogenematusest, teadmatusest või hooletusest. Selle vältimiseks ongi krediidiandjal tarbija esitatud andmete kontrollimise kohustus. Kostja esitatud andmetes oli ebakõla, mistõttu pidanuks krediidiandja võtma kostjaga ühendust ja täpsustama kostja kohustuste suurust. Krediidiandjal on kohustus tarbijale selgelt öelda, missugust teavet temalt krediidivõime hindamiseks vajatakse. Kui tarbija esitab vastuolulist teavet, tuleb seda kontrollida ja vajadusel selgitusi küsida. Tegemist ei ole krediidiandjat ebamõistlikult koormava kontrollikohustusega. KAVS § 50 lõigete 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks kostjalt tema pangakonto väljavõttelt nähtuvate muude finantskohustuste kohta küsinud või palunud
4/8
2-22-114025 kostjal selgitada vastuolusid pangakonto väljavõttelt nähtuva teabe ja laenutaotlustes märgitu vahel. Kohus on seisukohal, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Intressimäär alates laenu väljastamisest 28. märtsil 2021.a kuni 31. detsembrini 2022.a oli null. Alates 01. jaanuarist 2023.a on intressimäär 2,5% aastas. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 39,6% aastas (dtl 43). Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.
11.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
12.Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale laenas ning kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Samuti see, kas ja millal on pooltevaheline laenuleping üles öeldud. Laenusumma oli 3 000,92 eurot, hageja kinnitusel on kostja tasunud 766,09 eurot. Kohus tuvastas eelnevalt, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu saab ta nõuda kostjalt vaid seadusjärgset intressi, mis 2021. ja 2022. aastal oli null. Seega tuleb kogu kostja poolt tasutud summa arvestada laenulepingu põhiosa maksete katteks ning sellega on tasutud esimesed 9 (põhi)osamakset (27.04.2021.a kuni 23.12.2021.a maksed) täielikult ning 10. (põhi)osamakse (22.01.2022.a osamakse) osaliselt (tasumata osa sellest maksest on 46,55 eurot).
13.Krediidiandja esitas 29. märtsil 2022.a kostjale lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 136). Selleks ajahetkeks oli kostja võlgnevuses 10., 11. ja 12. osamakse tasumisega, seega oli lepingu punktist 16.3 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Täitmata on aga edutu kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja esitanud korduvaid meeldetuletusi koos täiendava tähtaja määramisega, kuid neist viimane esitati 01. jaanuaril 2022.a (dtl 135). Arvestades, et kostja maksed tuleb lugeda põhiosa katteks ja tal ei olnud kohustust intressi tasuda (kohaldus seadusjärgne intressimäär, mis oli 0%), ei olnud kostja 01. jaanuari 2022.a seisuga lepingut rikkunud. Kui kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, siis ei saa selle täitmist nõuda ega selle jaoks täiendavat tähtaega anda (RKTKo 30.09.2015.a, nr 3-2-1-85-15, p 14). Seega ei olnud 29. märtsil 2022.a krediidiandjal alust lepingut üles öelda, ülesütlemise materiaalne eeldus oli täitmata ning leping kehtib.
14.Kostja on kohtuotsuse tegemise aja seisuga viivituses osamaksetega nr 10 (osaliselt) kuni
27.Hageja nõude sissenõutavaks muutunud osa kohtuotsuse tegemise seisuga on 940,96 eurot (46,55 + 66,39 + 64,40 + 62,46 + 60,59 + 58,77 + 57,01 + 55,30 + 53,64 + 52,03 + 50,47 + + 48,96 + 47,49 + 46,06 + 44,68 + 43,34 + 42,04 + 40,78). Võlgnevuse osas, mis on tekkinud pärast 01. jaanuari 2022.a võib võlausaldajal olla lepingu ülesütlemise õigus lepingu punktis 16.3 sätestatud tingimustel (sh on hageja kohustatud andma kostjale vähemalt kahenädalase tähtaja tekkinud võlgnevuse tasumiseks).
5/8
2-22-114025
15.Kohus rahuldab hagi summas 940,96 eurot (lepingujärgne osamakse nr 10 summas 46,55 eurot ja osamaksed 11 kuni 27 täies ulatuses) VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 396 lg 1 alusel. Seadusjärgne intress alates lepingu sõlmimisest 28. märtsil 2021.a kuni 30. juunini 2023.a on 27,94 eurot. Arvestuse aluseks olev tehe on järgmine: tasumata laenusumma 3000,92 – 766,09 = 2234,83 eurot. Intressimäär kuni 31.12.2022.a oli null, seega selle perioodi eest kostja intressi tasuma ei pea. Alates 01.01.2023.a on intress 2,5% kasutusel olevast laenusummast, s.o 2234,83 * 2,5% = 55,87 eurot aastas. Kuue kuu intress (01.01.2023.a kuni 30.06.2023.a on 55,87 * 6/12 = 27,94 eurot. Käesoleva aasta juunikuu eest arvestatav intress kuulus tasumisele koos juuni põhiosamaksega 16. juunil 2023.a, seetõttu arvestab maakohus kogu juuni eest arvestatud intressi.
16.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud elektronpostiaadressil (dtl 35, 137).
17.VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (seadusjärgset määra ületav intress, sissenõudmiskulu ja viivis) rahuldamata.
17.1.Eesti siseriikliku kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2020.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2021.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020.a otsus tsiviilasjas nr 2-18-12417 p 11). Maakohus on seisukohal, et kehtivas kohtupraktikas tunnustatud sanktsioon ei ole piisav direktiivi nr 2008/48 eesmärkide saavutamiseks ega vasta direktiivi artiklis 23 kehtestatud nõuetele.
17.2.Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on tal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti laenu vastutustundetult ehk olukorras, kus ta ei oleks pidanud seda saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.
17.3.Direktiiv nr 2008/48 osa Euroopa Liidu regulatsioonist, mille eesmärk on kaitsta tarbijat ülemäärase võlakoormuse ja maksejõuetuse ohu eest (Euroopa Kohtu 10. juuni 2021.a kohtuotsus kohtuasjas C-303/20, p 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Tarbija on suhetes müüja või teenuseosutajaga nõrgemal positsioonil, mis puudutab nii tarbija võimet pidada läbirääkimisi kui tema teavitatuse taset. Tarbija ja ettevõtja vahelist ebaõigsust saab tasakaalustada ainult välise, lepingupooltest sõltumatu aktiivse sekkumisega. Direktiiv annab kaitse ka siis, kui tarbija ei ole teadlik oma õigustest või kui ta kardab neid kasutada tekkida võivate kohtukulude tõttu.
17.4.Üks osa direktiiviga tarbijatele antavast kaitsest on hõlmatud kohtu kohustusega omal algatusel kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist krediidiandja poolt, mida maakohus eelpool on teinud. Teine osa on selle põhimõtte rikkumisele järgnevate sanktsioonide tõlgendamine ja kohaldamine. Direktiivi nr 2008/48 põhjenduse p 26 kohaselt on regulatsiooni eesmärk tagada, et krediidiandja ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti tarbijatele, kes ei ole krediidivõimelised. Direktiivi artikli 23 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele järgnev sanktsioon olema tõhus, proportsionaalne ja hoiatav.
6/8
2-22-114025
17.5.Eesti õiguses reguleerib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi VÕS § 4034 lg 7, mille teise lause kohaselt ei võlgne tarbija krediidiandjale lisaks põhivõlale muid tasusid peale VÕS § 94 järgses määras arvutatud intressi. Sama sätte kolmanda lõike kohaselt peab krediidiandja üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist ning need tarbijale teatavaks tegema. Normi eelnõu seletuskirja kohaselt oli eesmärgiks vältida võimalikku tarbijale üle jõu käivat kohustust tagastada kogu laenusumma ühekorraga (võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (152 SE) seletuskirja lk 27). Kohus on seisukohal, et seda saab teha üksnes siis, kui tarbija menetluses aktiivselt osaleb. Tagasimaksete suuruse määramiseks tuleks selgeks teha tarbija valmisolek ja majanduslik võimekus makseid tasuda ning seda praegusel juhul teha ei saa. See läheb kokku Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt kohus austab võistlevuse põhimõtet ega korva kogu tarbija passiivsust kohtumenetluses (Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades nr C-170/21 p 48, nr C-869/19 p 28 ja nr C-34/13 p 56).
17.6.Küll aga on kohus seisukohal, et VÕS § 4034 lg 7 võimaldab tekkinud olukorras jätta rahuldamata lisaks krediidiga vahetult seotud tasudele ka hageja viivise- ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Maakohus tõlgendab VÕS § 4034 lg 7 teist lauset selliselt, et see välistab hageja õiguse nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist ja viivist ning seda nii edasi- kui ka tagasiulatuvalt. See on kohane sanktsioon vastutustundetule laenamisele ning aitab tagada, et krediidiandjad ei annaks laenu isikutele, kes tegelikult krediidivõimelised ei ole. Viivisenõude välistamine on tõhus ja hoiatav, kuna vähendab krediidiandjate huvi anda laenu inimestele, kellele see üle jõu käib. Arvestades krediidiandja ja tarbija põhimõtteliselt ebavõrdset positsiooni lepingu sõlmimisel on see maakohtu hinnangul ka proportsionaalne. Ainuüksi intressi vähendamine ei ole piisav, kuna selle mõju tasandab seadusjärgse intressimäära kohaldamine.
17.7.Direktiivi nr 2008/08 eesmärkide täieliku toime tagamiseks on siseriiklikel kohtutel õigus ja kohustus jätta kohaldamata kohtute senine tõlgendus, kui see on vastuolus liidu õigusega (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas nr C‐679/18 p 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutustundliku laenamise põhimõtte (ja direktiivi nr 2008/48) kehtestamise eesmärk on, nagu eelnevalt mainitud, kaitsta tarbijat ülemäärase võlakoormuse ja pankrotiriski eest ning tagada, et krediidiandja ei tegeleks vastutustundetu laenamisega. Krediidivõimetule tarbijale ei tohi krediiti anda. Maakohtu arvates ei aita senine kohtupraktika selle eesmärgi saavutamisele piisavalt kaasa. Muuhulgas näitavad seda arvukad tarbijakrediidivaidlused, mis igal aastal kohtutesse jõuavad. Neil motiividel teeb maakohus senisest praktikast irduva lahendi ja välistab VÕS § 4034 lg 7 alusel lisaks krediidiga seotud tasudele ka sissenõudekulu ja viivise nõudmise õiguse.
18.Eeltoodud põhjendustel mõistab kohus kostjalt välja üksnes laenulepingujärgse põhivõla ja sellelt arvestatava seadusjärgse intressi. Hageja nõude suurust arvestades on käesolev otsus tehtud lihtmenetluses TsMS § 405 lõike 1 tähenduses. Maakohus annab TsMS § 442 lg 10 järgse loa otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonikohtu lahend on vajalik otsuses käsitletud õiguslikes küsimustes ringkonnakohtu seisukoha saamiseks ja kohtupraktika kujundamiseks. Menetluskulude jaotus
19.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud
7/8
2-22-114025 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
20.Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis kostjalt intressi, sissenõudmiskulude ja viivise tasumisest ning need nõuded jäid olulises ulatuses rahuldamata. Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 26,8% (940,96 / 3 505,90 eurot * 100% = 26,8%). Seega jäävad menetluskulud 26,8% ulatuses kostja kanda ning ülejäänud osas hageja kanda.
21.TsMS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Geidi Sile kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.