If Skadeförsäkring AB hagi X vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 10.02.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
177 446 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): If Skadeförsäkring AB (Rootsi Kuningriigi registrikood 516401-8102), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Repnau
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 10.02.2023 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta kostja kanda.
4.Mõista kostjalt Xlt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja seni tasumata riigilõiv 2268 €, mis tuleb tasuda kuue kuu jooksul 378 € suuruste osamaksetena selliselt, et esimene osamakse tuleb tasuda 20.07.2023 ja järgmised osamaksed 30 päeva jooksul eelmise osamakse tasumise tähtpäevast. Riigilõivu tasumiseks vajalikud andmed on kättesaadavad otsusele lisatud makseinfos. Maksetähtpäevast hilisema tasumise korral tuleb kostjal maksta viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras. Tunnistada otsus käesoleva punkti osas viivitamata täidetavaks.
5.Rahuldada hageja If Skadeförsäkring AB taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1500 € ja mõista see summa kostjalt Xlt hageja If Skadeförsäkring AB kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult
teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.If Skadeförsäkring AB (hageja, kindlustusandja) esitas 18.03.2020 Pärnu Maakohtule hagi X (kostja) vastu kahjuhüvitise 164 302,17 € ja viivise nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
kostja oli 14.06.2000 – 04.04.2012 Eigenbrodt AB (edaspidi: E AB) Eesti filiaali (edaspidi: filiaal) juhataja; kostja sõlmis 09.02.2017 kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kokkuleppe, milles tunnistas, et tegi ajavahemikul 01.01.2010 – 19.03.2012 filiaali pangakontolt endale ülekandeid, võttis välja sularaha ja kasutas seda kasiinodes summas 1 304 270,94 €. Harju Maakohus tunnistas XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX kostja kokkuleppemenetluses KarS § 201 lg 2 p 2 alusel süüdi selles, et kostja pööras nimetatud ajavahemikul ebaseaduslikult enda kasuks filiaali pangakontolt eelmärgitud summa. Otsus jõustus 16.03.2017. Kriminaalasja vaatluse protokollist, kokkuleppest ja kohtuotsusest nähtuvad ülekannete ja sularaha väljavõtmise kuupäevad ja summad. Filiaal esitas kriminaalasjas 11.03.2013 tsiviilhagi 310 799,49 € saamiseks, aga see jäi lahendamata, sest kindlustusandja oli kahju hüvitanud ja filiaal tegevuse lõpetanud; E AB kuulus aastatel 2010–2013 AxIndustries AB-le, mis omakorda kuulus kontserni, mille aastaaruande koostas emaettevõtja Axel Johnson Holding AB (edaspidi: A AB). Seega oli E AB vaidlusalusel ajavahemikul A AB tütarettevõtja; hageja sõlmis A AB-ga kindlustusperioodiks 01.11.2011 – 31.10.2012 kindlustuslepingu, mis sisaldas ka kindlustust varavastase kuriteoga tekitatud kahju eest. Vastavalt poliisile oli kindlustuse geograafiline kehtivus kogu maailmas ning kindlustus kehtis täieliku tagasiulatuva kaitsega. Kindlustuslepingule kohaldusid Global Crime Insurance 1:2 ülemaailmse kuriteokindlustuse tingimused (edaspidi: GCI), mille järgi katab kindlustus ka tütarettevõtjale tekitatud kahju; hageja hüvitas kindlustusandjana E AB-le 25.04.2013 kahju summas 451 747 € ja nõudeõigus kostja vastu läks hagejale üle. Kostja tegi ka tagasimakseid 1 139 968,80 €, mille tulemusel on kostja tekitanud E AB-le filiaali juhataja kohustuste rikkumisega kahju 164 302,17 € ulatuses; kostjal tuleb tasuda viivist kahjunõude summalt alates hagi esitamisest.
2.Kostja vaidles hagile algselt vastu aegumise vastuväitega ja hiljem ka sisuliselt. Tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppest ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud ajavahemikul 01.01.2010 – 9.03.2012 filiaali pangakontolt 1 304 270,94 € pööramist enda kasuks; kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda süüdistatava enda süüdi tunnistamist temale esitatud süüdistuses; 2 (10)
-
-
kostja volitused filiaali juhatajana ja töösuhe lõppesid 22.03.2011, sest sel kuupäeval palus kostja end vabastada filiaali juhataja ametikohalt omal soovil. Kostjal ei olnud peale seda kuupäeva ligipääsu filiaali kontodele ja pangakaartidele. Seega peale 22.03.2011 on välistatud kostja poolt E AB-le kahju põhjustamine; E AB juhtkonnale oli 22.03.2011 seisuga teada filiaalis aset leidnud kahjujuhtum, sest kostja 22.03.2011 avaldusest nähtub tema soov korvata mittetahtlikult põhjustatud kahju.
MENETLUSE KÄIK
3.Maakohus tagas hagi 23.03.2020 määrusega. Kohus määras seada kohtulik hüpoteek kostjale kuuluvale 1⁄3 kaasomandi osale XXX kinnistust (registriosa nr XXXXXXX) summas 50 000 € ja 1⁄3 kaasomandi osale YYY kinnistust (registriosa nr YYYYYYY) summas 35 000 € ning arestida kostja pangakontod 35 000 € ulatuses hageja kasuks. Ühtlasi määras maakohus, et tühistab hagi tagamise abinõud, kui kostja maksab Rahandusministeeriumi pangakontole 120 000 € või esitab sama summa ulatuses pangagarantii.
4.Maakohus tegi 01.10.2020 nõude aegumise kohta vaheotsuse lõppotsusena ja leidis, et hageja nõue on aegunud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse 17.05.2021 otsusega, mis jõustus Riigikohtu 01.11.2021 määrusega tagastada kostja kassatsioonkaebus. Ringkonnakohtu otsuse järgi tuli maakohtul asi sisuliselt läbi vaadata.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus rahuldas hagi 10.02.2023 otsusega (vaidlustatud otsus) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 164 302,17 € ja alates 18.02.2020 viivise sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud ulatuses kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Ühtlasi jättis maakohus otsuse täitmise tagamiseks kehtima hagi tagamise (TsMS § 445 lg 2).
5.1.Maakohus tuvastas, et kostja pööras ajavahemikul 01.01.2010 – 19.03.2012 filiaali pangakontolt enda kasuks 1 304 270,94 €, st pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kostja allkirjastas 09.02.2017 kriminaalasjas kokkuleppe, milles nõustus talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga. Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõisteti kostja talle inkrimineeritud kuriteos süüdi. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et kriminaalmenetluses kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda süüdistatava poolt enda süüdi tunnistamist temale esitatud süüdistuses. Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga, ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteos süüdi olevana (vt RKKKo 26.09.2005, 3-1-1-79-05, p 9–10).
5.2.Maakohus kohaldas ÄS § 315 lg 2 koostoimes ÄS § 385 lg-ga 5 ning leidis, et kostja vastutab filiaali juhatajana E AB-le tekitatud kahju eest. Kostja oli filiaali juhatajana kohustatud käituma korraliku ettevõtja hoolsusega, kuid rikkus hoolsuskohustust, sest kandis ajavahemikul 13.03.2011 – 19.03.2012 korduvalt ja õigusliku aluseta filiaali pangakontolt raha enda pangakontodele ning võttis välja sularaha, millega pani ühtlasi toime omastamise. Kostja tegi ülekandeid, võttis sularaha ja kasutas kasiinodes kokku 1 304 270,94 €. Samas tegi kostja filiaali pangakontole tagasimakseid 1 139 968,80 €. Seega on kostja kohustuse rikkumisega tekitatud algse kahju ja tagasimaksete vahe 164 302,17 €. Kostja ei ole tagasimaksete tegemisel määranud, milliste kohustuste täitmiseks on need tehtud. VÕS § 88 lg 6 p 4 järgi saab kostja tagasimakseid lugeda varasemate rikkumistega põhjustatud kahju hüvitamiseks ning hageja nõude aluseks on kostja ajaliselt hilisemad rikkumised. Ajavahemikul 13.03.2011 – 19.03.2012 tekitas kostja kahju kokku 501 935 €, millest jättis hüvitamata 164 302,17 €. 3 (10)
5.3.Kostja rikkumiste ja E AB-l tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja ei oleks oma kohustusi rikkunud ja ilma õigusliku aluseta filiaali pangakontolt endale ülekandeid teinud ja sularaha välja võtnud, ei oleks äriühingul kahju tekkinud.
5.4.Hageja esitas maakohtule tõendid (hageja ja A AB vahel sõlmitud kindlustuspoliis kindlustusperioodiks 01.11.2011 – 31.10.2012, GCI tingimused, väljavõtted E AB 2010 – 2013. a majandusaasta aruannetest, kinnitus E AB omandistruktuuri kohta 2012. a, 02.04.2012 teade kindlustusjuhtumi kohta ja 19.04.2012 kinnitus kahjuhüvitise väljamaksmise kohta). Neist tõenditest nähtub, et E AB on A AB tütarettevõtja ning sellisena kindlustatud kostja poolt 2010 – 2012. a kuriteoga tekitatud kahju eest. Tõendatud on seegi, et hageja kindlustusandjana hüvitas E AB-le 25.04.2013 ülekandega kostja tekitatud kahju 451 747 €.
5.5.GCI p 11.7.3 järgi kohaldub hageja ja A AB vahelisele kindlustuslepingule Rootsi õigus. Rootsi kindlustuslepingute seadus (Försäkringsavtalslag (2005:104), kättesaadav nt https://rkrattsbaser.gov.se/sfst?bet=2005:104, edaspidi: FAL) 7. ptk 9. jao ja 8. ptk 19. jao (tegelikult vastavalt §-d 9 ja 18) kohaselt läheb ka ettevõtluskindlustuse puhul kindlustusseltsile üle kindlustatu kahju hüvitamise nõue ulatuses, mis on kaetud kindlustuspoliisiga ja mille selts on hüvitanud. GCI p 11.4 alusel võtab kindlustusandja makstud hüvitise ulatuses kindlustatud isikult üle õiguse nõuda hüvitist isikult, kes kahjuga seoses vastutab kindlustatud isikule tekitatud kahjude eest. Hageja ja E AB allkirjastasid 18.03.2020 kinnituse nõude ülemineku kohta, viidates seejuures GCI p-le 11.4. Seega on tõendatud, et E AB nõue kostja vastu läks 451 747 € ulatuses üle hagejale.
5.6.Filiaali registrikaardi väljatrükist nähtub, et kostja oli filiaali juhataja 14.06.2000 – 04.04.2012. E AB kinnituse kohaselt vabastati kostja ametist ja võeti ära tema esindusõigus 22.03.2012. Samast päevast nimetati filiaalile uus juhataja (AL). Nii on tõendatud, et kostja oli filiaali juhataja kuni 22.03.2012. Kuna filiaal sai uue juhataja 22.03.2012, siis ei ole usutav, et filiaali juhtkond oli 22.03.2011 seisuga teadlik kindlustusjuhtumist. PH 02.04.2012 e-kiri kinnitab, et kostja poolt kahju tekitamine avastati esmakordselt 22.03.2012.
5.7.Filiaali pangakonto väljavõttest ajavahemikul 01.01.2020 – 31.03.2012 nähtub, et kostja kasutas ka pärast 22.03.2011 filiaali pangakontot ja -kaarte kuni 19.03.2012. Nimetatud kontolt kanti kostjale kuni 05.03.2012 igakuiselt üle töötasu. Swedbank AS kinnitas, et kostja oli filiaali pangakonto allkirjaõiguslik isik kuni 22.03.2012 ja tal oli filiaali kahe pangakaardi kasutamise õigus. Seega on tõendatud, et kostjal oli ligipääs filiaali pangakontole ja -kaartidele kuni 22.03.2012.
5.8.VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 alusel on hageja kahjunõue kostja vastu 164 302,17 € ulatuses põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja viivisnõue VÕS § 113 lg 1 alusel.
5.9.Maakohtu menetluses osutati hagejale õigusabi 75 t 45 min ulatuses ning ringkonnakohtus 12 t 35 min ulatuses. Arvestades asjas esitatud dokumentide mahtu ja sisu on hageja esindaja menetlusest tehtud toimingud kõik põhjendatud ja vajalikud ning arvestades esitatud seisukohtade keerukust on õiglane tunnitasu suurus 150 € (käibemaksuta). Kostja peab hagejale hüvitama ka dokumentide tõlkimisele kulunud 438,17 € ning hagiavalduselt, hagi tagamise avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 3650 €. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 17 350,67 €.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Teise võimalusena taotleb ta asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Esiteks eeldas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 24 ekslikult nõudeõiguse hagejale ülemineku omaksvõttu kostja poolt. Kostja üksnes tsiteeris hageja seisukohti, millest ei saa järeldada nendega nõustumist. 4 (10)
6.2.Teiseks on ekslik vaidlustatud otsuse p 14 seisukoht, mille kohaselt eeldab kriminaalasjas kokkuleppemenetluse kohaldamine kriminaalasjas süüdistatava poolt enda süüdi tunnistamist absoluutselt kõikides kuriteo asjaoludes. KarS § 201 järgne omastamine on toime pandud ka juhul, kui isik võetud vara lühikese aja järel tagastab.
6.3.Kolmandaks käsitles maakohus filiaali registriväljavõtet piiratult. Tähelepanuta jäi, et samast kuupäevast (14.06.2000) oli filiaali juhataja ka REJ, kes ainsana sai filiaali esindada ainuisikuliselt; kostjal oli õigus filiaali esindada üksnes koos REJga. Esindamine hõlmab filiaali pangakontolt maksete tegemist. Pole usutav, et vaidlusalusel ajavahemikul kontol toimunud rahalised liikumised toimusid ilma ainuisikulist esindusõigust omava juhataja REJ teadmiseta või vaikiva heakskiiduta. Olles ainuisikulise esindusõigusega isik, sai ja pidi REJ jälgima filiaali raha kasutamist.
6.4.Neljandaks on kostja kõik summad filiaali pangakontole tagastanud.
6.5.Viiendaks ei vastuta kostja tehingute eest filiaali pangakontol, mis toimusid peale tema töösuhte lõppemist (22.03.2011). Maakohus hindas ekslikult kostja 22.03.2011 avaldusi töösuhte lõpetamiseks ja mittetahtlikult tekitatud kahju hüvitamiseks. Mõlemale avaldusele andsid lisaks kostjale allkirjad REJ ja AL. Järelikult lõppes kostja töösuhe E AB-ga 22.03.2011 ja hilisemate toimingute eest ta ei vastuta. Ühtlasi on selle kuupäevaga määratud aeg, mil E AB sai teada filiaalis toimunud kahjujuhtumist.
6.6.Kuuendaks eksis maakohus tõendite kogumisel ja hindamisel seoses kindlustuslepinguga. Kostja taotles maakohtus, et hageja esitaks kindlustuslepingu dokumendi ning kindlustushüvitise väljamaksmise taotluse ja otsuse. Neid dokumente hageja ei esitanud. Maakohus tuvastas muude tõendite põhjal valesti kindlustuslepingu sõlmimise ja hageja 25.04.2013 rahaülekande väidetava seose kostja tegevusest tingitud kindlustusjuhtumiga. Ühtlasi pole tõendatud nõude üleminek hagejale, seda ei saanud 2020. a märtsis talle loovutada, sest hageja enda väitel läks nõue juba varem talle üle.
6.7.Seitsmendaks leiab kostja, et menetluskulude hüvitis pole põhjendatud. Maakohtu menetlus vältas küll ligi kolm aastat, aga mitte igapäevaselt või suuremas osas aastast. Hageja käitus menetluses pahatahtlikult, jättes kostja palutud dokumendid esitamata. Kostja ei pea hüvitama tõlkekulu, sest ta ei palunud dokumentide esitamist koos tõlkega.
7.Hageja vaidleb kaebusele vastu. Hageja märgib, et kostja esitas alles esimest korda kaebuses järgmised väited: filiaali juhataja oli lisaks kostjale REJ; REJ pidi teadma filiaali pangakontol raha liikumisest ja on selle vaikivalt heaks kiitnud; kostjal oli õigus esindada filiaali ainult koos REJga ja see hõlmas ka filiaali pangakontolt maksete tegemist; kostja on kogu filiaalilt võetud raha tagastanud. Hageja vaidleb REJ väidetavale teadmisele ja heakskiidule ning raha tagastamise väitele vastu ning palub kõik uued väited jätta tähelepanuta kui lubamatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ka praeguses apellatsioonimenetluses.
9.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Apellatsiooniastmes pole vaidlust, et kostja oli filiaali juhataja, omastas filiaali arvel raha ja mõisteti selle eest kokkuleppemenetluses süüdi. Samuti pole vaidlusalune, et E AB oli A AB mitmeastmelisse kontserni kuuluv tütarettevõtja ja hageja on maksnud 25.04.2013 E AB-le 451 747 €. Kostja ei vaidlustanud nõudesumma arvutust ega viivise määra. Vaidlusalune on eelkõige, kas kostja vastutab E AB ees ja kas selle ühingu nõue on üle läinud hagejale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ning märgib täiendavalt õiguse kohaldamise kohta ja vastuseks kaebuse väidetele järgmist. 5 (10)
10.Seoses kohaldatava õigusega märgib ringkonnakohus sissejuhatavalt järgmist.
10.1.Maakohus kvalifitseeris E AB algse nõude õigesti ÄS § 385 lg 5 kaudu kohalduva § 315 lg 2 järgi kui filiaali juhataja kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Sama kvalifikatsiooni järgis ringkonnakohus 17.05.2021 otsuse p-s 7.
10.2.Kindlustuslepingu ja nõude ülemineku suhtes kohaldatava õiguse määramisel on lisaks maakohtu kohaldatud normidele asjakohased määruse nr 593/2008 (Rooma I) sätted. Nimelt tuleb Rooma I määruse art 1 ls 1 järgi sama määrust kohaldada lepingulisele võlasuhtele tsiviilvõi kaubandusasjas. Rooma I määruse art 7 lg-d 2 ja 3 võimaldavad kindlustuslepingu pooltel kokku leppida, et lepingule kohaldub kindlustusandja asukohariigi õigus, mis käesoleval juhul on hageja andmete järgi Rootsi õigus. Pooled ei seadnud kahtluse alla maakohtu tuvastatud asjaolu, et hageja ja A AB leppisid GCI p-s 11.7.3 kokku Rootsi õiguse kohaldamises. Eeltoodud kaalutlustel on niisugune kokkulepe lubatav ja maakohus kohaldas kindlustuslepingule põhimõtteliselt õigesti Rootsi õigust. Rooma I määruse art-te 14 ja 15 järgi kohaldub nõude üleminekule (nii lepingu kui seaduse alusel) samuti Rootsi õigus.
10.3.Maakohtu viited FAL-le on ebatäpsed. Viidatud seadus on jaotatud neljaks osaks (avdelningen) ja läbivalt peatükkideks (kapitel). Paragrahvid on nummerdatud peatüki siseselt alates ühest. Regressi käsitleb ptk 7 § 9 (Regressrätt). See paikneb seaduse teises osas (andra avdelningen) individuaalkindlustuse (individuell skadeförsäkring) kohta. FAL ptk 2–7 käsitlevad tarbijakindlustust (konsumentförsäkring, vt ka ptk 1 § 4 esimese lõigu neljas taane) ja ptk 8 ärikindlustust (företagsförsäkring, vt ka ptk 1 § 4 esimese lõigu viies taane). Kollektiivkindlustuse (kollektiv försäkring) erinormid on seaduse 4. jaos (pkt 17 jj). Vaidlustatud otsuse p-st 23 nähtub, et maakohus kohaldas FAL ptk 7 § 9 ja ptk 8 § 19, täpsemalt viimati viidatud normi esimese lõigu ls 1 teist poolt, mille kohaselt ptk 7 § 9 rakendub ka ärikindlustusele.
10.4.Maakohus jättis ekslikult kontrollimata, kas samad sätted kohalduvad kollektiivkindlustuse puhul. Ringkonnakohtu hinnangul vastab kindlustusleping esile toodud asjaoludel kollektiivkindlustuse tunnustele, täpsemalt on tegu kontserni vabatahtliku kahjukindlustusega (frivillig gruppskadeförsäkring, FAL ptk 17 § 1 esimese lõigu esimene taane, vt ka ptk 1 § 4 esimese lõigu seitsmes taane). Niisugune leping loetakse kindlustusseltsi ja (kontserni) iga liikme vahel sõlmituks kollektiivse lepingu alusel (FAL ptk 17 § 3 esimene lõik). Pooled ei vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et E AB (mille Eesti filiaali juhataja oli kostja) kuulus A AB kontserni. FAL ptk 17 § 22 järgi kohaldatakse ptk 7 §-de 1–4 ja 7–9 sätteid kollektiivkindlustusele. Eelnevast järeldub, et maakohtu viidatud regressiõiguse säte (FAL ptk 7 § 9) kohaldub ka käesoleval juhul.
11.Kaebuse esimese väite kohaselt lähtus maakohus ekslikult omaksvõtust seoses nõudeõiguse hagejale üleminekuga. See väide pole põhjendatud.
11.1.Maakohus viitas õigesti kostja kassatsioonkaebusele, mille järgi ei soovinud kostja nõude üleminekut vaidlustada. Viidatud avaldus oli piisavalt selge, see ei olnud esitatud tsitaadina ja see vastas TsMS § 231 lg 2 tunnustele.
11.2.Lisaks oli kostjal kohustus esitada oma vastuväited hageja väidetele kohe, kui ta hagile vastas. Kostja tugines 15.04.2020 vastuses aegumisele ja märkis p-s 2.10, et ei pea vajalikuks muude vastuväidete esitamist. Samuti ei nähtu 19.11.2021 täiendavast vastusest, et kostja soovib vaidlustada nõudeõiguse hagejale üleminekut. Alles 23.05.2022 seisukohas asus kostja esitama õiguslikke põhjendusi seoses omaksvõtuga, aga ka selles menetlusdokumendis ei avaldanud kostja, et ta vaidleb hageja asjaomasele väitele vastu. Järgmiseks käsitles kostja nõudeõiguse ülemineku teemat 17.11.2022 seisukohas, kus samuti puudub selge vastuväide, vaid kostja pigem kritiseerib nõude loovutamise kohta esitatud dokumenti. Kirjeldatud menetluslikus olukorras sai maakohus eeldada kostja omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 alusel, sest kostja ei vaidlustanud nõudeõiguse ülemineku asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema muudest avaldustest. 6 (10)
12.Kaebuse teise väitega kritiseerib kostja maakohtu õiguskäsitlust seoses kriminaalasja mõjuga. Siinkohal kordab kostja samu väiteid, mis ta esitas juba maakohtus ja millele maakohus vaidlustatud otsuses piisavalt vastas. Maakohus juhindus õigesti Riigikohtu praktikast ja leidis põhjendatult, et süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab mh nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Ühtlasi järeldub eelnevast, et kokkuleppe korras süüdimõistetu on toime pannud talle süüks arvatava teo, mida saab tõendada kriminaalasja kohtulahendiga. Maakohus hindas õigesti kriminaalasjas tehtud otsust koos teiste tõenditega (vrd nt RKTKo 13.06.2018, 2-16-13032, p 14 ja seal viidatud varasem praktika).
13.Kolmanda väitega heidab kostja ette ühekülgset hinnangut filiaali registrikaardile. Sellega seoses tugineb kostja väidetele, et filiaali juhataja oli lisaks kostjale REJ, kes pidi teadma filiaali pangakontol raha liikumisest ja on selle vaikivalt heaks kiitnud, ning kostjal oli õigus esindada filiaali ainult koos REJga ja see hõlmas ka filiaali pangakontolt maksete tegemist. Hageja leidis, et kostja esitas sel viisil uusi asjaolusid esimest korda kaebuses.
13.1.Kohus lahendab hagiasja lähtudes poolte väidetest (TsMS § 5 lg 1). Seda ei muuda tõsiasi, et pooled esitavad ka dokumentaalseid tõendeid, millest saab erinevaid asjaolusid järeldada. Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt nt RKTKo 21.10.2020, 2-17-18305, p 17).
13.2.Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud (TsMS § 652 lg 1 p 2). Uute asjaolude esiletoomine ringkonnakohtus on lubatav vaid juhul, kui seda ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu vm mõjuval põhjusel (TsMS § 652 lg 3 p 2). Neid põhjuseid kostja ei nimetanud.
13.3.Kahes eelmises alapunktis märgitud kaalutlustel ei saa kostja esitada apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid pelgalt põhjendusega, et need nähtusid maakohtu menetluses esitatud tõenditest. Kostja 15.05.2023 selgituses viidatud 01.03.2022 seisukohas tugines kostja üksnes väitele, et ajavahemikul 14.06.2000 – 04.04.2012 olid filiaali juhatajad REJ ja kostja. Esindusõiguse eripärasid ega REJ rolli filiaali juhtimisel või pangatehingute tegemisel kostja ei käsitlenud. Lisaks viitas kostja 10.01.2023 kohtuistungile, kuid protokolli kohaselt ei teinud kostja enne kohtuvaidlusi sisulist sõnavõttu. Kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele (TsMS § 402 lg 2 ls 2), mistõttu ei saanud kostja kohtukõnes esitada uusi väiteid. Järelikult on kostja kaebuse kolmas väide lubatav vaid osas, milles kostja tugineb asjaolule, et koos temaga oli filiaali juhataja REJ.
13.4.Kostja asjaomane väide ei ole sisuliselt põhjendatud. ÄS § 315 lg 2 ls 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Koostoimes ÄS § 385 lg-ga 5 tähendab see mh filiaali juhatajate solidaarvastutust. Solidaarvõlgnike puhul võib hageja ise valida, kelle vastu neist nõue esitada (VÕS § 65 lg 1) ja kostja suhtes hagi rahuldamist ei mõjuta küsimus, kas sama kahju eest vastutab veel ka teine solidaarvõlgnik.
14.Sarnaselt on kaebuse neljanda väite puhul vaidlus, kas see esitati juba maakohtus. Kostja väidab kaebuses, et ta tagastas kõik summad filiaali pangakontole. Eelmise p 13 alapunktide põhjendustel pole see väide apellatsioonimenetluses lubatav. Kostja ei põhjendanud uue väite esitamist, vaid viitas maakohtu 10.01.2023 istungile ja tõenditele. Tasumisi ei käsitlenud kostja istungil enne kohtuvaidlusi. Lisaks on kostja asjaomane väide tõendamata, sest kohtule esitatud kriminaalasja dokumentidest (I kd tl 13–54, 121–139, 209–213) ega filiaali pangakonto väljavõtetest (II kd tl 4–109) ei nähtu filiaalilt kostjale kantud kogu rahasumma tagastamist. 7 (10)
15.Kaebuse viies väide käsitleb kostjale ette heidetavate toimingute ajalisi raame.
15.1.Kostja tugineb 22.03.2011 dateeringuga kahele dokumendile, mis tema hinnangul tõendavad tema ja E AB õigussuhte lõppemist ja kahjust teatamist just sel kuupäeval (III kd tl 12–13). Maakohtu hinnangul pole kostja väited ja tõendid usutavad. Maakohtu põhjendustest pole siiski üheselt arusaadav, kas ta pidas kostja tõendeid ebausaldusväärseks (TsMS § 238 lg 5 ls 2) või ei lugenud neid dokumente kostja väite tõendamiseks piisavaks (TsMS § 232 lg 1). Kostja leiab kaebuses, et kohus hindas tõendeid valesti.
15.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et tõendeid kogumis hinnates on ilmne kostja töösuhte lõppemine ja ka kostja rikkumise ilmsikstulek just 2012. a märtsis, mitte aga aasta varem. Kostja ei ole veenvalt selgitanud, miks pidanuks AL allkirjastama dokumente 22.03.2011, kuigi tema seos filiaaliga tekkis alles alates 22.03.2012 (vt eelkõige II kd tl 115, III kd tl 22–23). Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kostja esindusõigus nii registrikannete kui ka panga andmetel vältas kuni 22.03.2012, kostja tegi endale jätkuvalt filiaali nimel ülekandeid ja sai töötasu ka pärast 22.03.2011.
15.3.Lisaks nähtub kriminaalasja otsuses (I kd tl 13–26) ja kokkuleppes (I kd tl 27–54) kajastatud süüdistusest, et kostja oli filiaali juhataja kuni 2012. a ja pööras sel ajal enda kasuks talle usaldatud E AB vara. Kostja allkirjastas kokkuleppe ega vaidlustanud kohtuotsust. Järelikult on kostja ise avaldanud ja nõustunud, et ta oli filiaali juhataja veel ka 2012. a märtsis.
15.4.Eelneva põhjal täpsustab ringkonnakohus, et kõnealused tõendid on ebausaldusväärsed aastaarvu 2011 osas. Koostoimes teiste eelnevas ja vaidlustatud otsuse p-des 29–30 viidatud tõenditega on ilmne, et kostja tegi töölepingu lõpetamise ja kahju hüvitamise tahet kinnitava avalduse 22.03.2012.
16.Kuuenda väite ese on kindlustuslepingu tõendatus ja nõude üleminek hagejale.
16.1.Maakohus lähtus õigesti sellest, et kindlustuspoliis tõendab kindlustuslepingu sõlmimist. Kohtutoimikus ei ole kindlustuslepingu dokumenti, vaid hageja esitas kindlustuspoliisid. Eesti õiguses tuleneks VÕS § 434 jj sätetest, et see on kindlustuslepingu tõendamiseks vähemalt üldjuhul piisav. Siiski tuleb eespool p-s 10.2 märgitud kaalutlustel hinnata lepingu tõendatust Rootsi õiguse põhjal. FAL ptk 2 § 4 ls 1 näeb ette kindlustusandja kohustuse anda esimesel võimalusel pärast kindlustuslepingu sõlmimist kirjalik kinnitus lepingu kohta (skriftlig bekräftelse på avtalet). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see, et kindlustuslepingu pooled saavad ka Rootsi õiguse järgi tõendada kindlustuslepingu sõlmimist just sellise kirjaliku kinnituse ehk poliisiga.
16.2.Nõude ülemineku hagejale tuvastas maakohus korrektselt. Esiteks on siinkohal asjakohane eespool p-s 11 ja selle alapunktides kaebuse esimesele väitele esitatud ringkonnakohtu vastus, et maakohus võis lähtuda kostja omaksvõtust seoses nõudeõiguse hagejale üleminekuga. Teiseks on 02.04.2012 kindlustusjuhtumiteade (II kd tl 187), hageja kui kindlustusandja 19.04.2013 vastus kahju hüvitamise otsuse kohta (II kd tl 188), E AB 23.04.2013 maksejuhis (II kd tl 189) ja 25.04.2013 maksekorraldus (I kd tl 65) koos maksekirjeldusega (III kd tl 5) omavahel piisavas ajalises ja sisulises seoses. Kolmandaks ei tähenda E AB ja hageja 10./18.03.2020 kinnituskiri (I kd tl 144), et seaduse alusel hagejale kui kindlustusandjale üle läinud nõue oleks uuesti loovutatud. Dokumenti tervikuna ning selle kirjeldavaid p-te 1 ja 2 arvesse võttes on selge, et osapooled soovisid üksnes anda kinnituse nõude ülemineku kohta. Ühtlasi nähtub ka nimetatud dokumendist selge seos praeguse vaidluse põhjustanud kahjujuhtumi ja 25.04.2013 makse vahel.
17.Seitsmendas väites analüüsib kostja menetluskulude suurust ning kõrvutab seda menetluse kestuse ja hageja toimingutega. Samuti heidab kostja ette hageja käitumist menetluses ja ei pea põhjendatuks tõlkekulude hüvitamist. Kostja väited ei anna alust maakohtu otsust muuta ka menetluskulude osas. 8 (10)
17.1.Kuivõrd hagi rahuldati ja selles osas ei ole kaebuse esimesed kuus väidet edukad, siis jättis maakohus õigesti kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
17.2.Riigikohtu praktika kohaselt on TsMS § 175 lg 1 alusel menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt RKTKm 27.05.2020, 2-18-7550, p 11 ja seal viidatud varasem praktika).
17.3.Käesoleval juhul ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, kui hindas hageja lepingulise esindaja tunnitasu ja ajakulu. Hageja kulunimekirjade kohaselt oli esindaja ajakulu maakohtus kokku 75 t 45 min ja ringkonnakohtus 12 t 35 min – rahaliselt vastavalt 11 375 € ja 1887,50 €. Esindaja tunnitasu oli 150 €, mille suurust kostja ei vaidlusta. Maakohus võttis õigesti arvesse menetlusse kestust, mahtu ja keerukust. Ringkonnakohus nõustub, et käesolevas menetluses võisid esindaja vajalikud toimingud võtta kokku aega ligi 90 t. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja ei kasutanud menetlusõigusi heauskselt – sellekohaseid viiteid toimikust ei nähtu. Hageja ei pidanud tõendite esitamisel toimima vastavalt kostja soovidele. Niisiis tuleb kosjal õigusabikuluna hüvitada 13 262,50 € (= 11 375 + 1887,50).
17.4.Tõlkekulu hüvitamine on samuti põhjendatud. Kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine toimub eesti keeles (TsMS § 32 lg 1). Kui kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, nõuab kohus esitajalt selle tõlget eesti keelde, v.a juhul, kui tõendi tõlkimine on selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse tõendi vastuvõtmisele vastu (TsMS § 33 lg 1 ls 2). Järelikult pidi hageja esitama tõendid koos eestikeelse tõlkega, sest tõlkimine ei olnud dokumentide mahtu arvestades ebamõistlik. Neil kaalutlustel on tõlkekulu 438,17 € vajalik ja põhjendatud.
17.5.Hageja tasutud riigilõivu summat 3650 € kostja ei vaidlusta. Seega mõistis maakohus õigesti ja põhjendatult kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 17 350,67 € (= 13 262,50 + 438,17 + 3650). Menetluskuludelt viivise väljamõistmist kostja eraldi ei vaidlusta.
18.Kokkuvõttes pole kostja kaebuse ükski väide edukas ja vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Kostja märkis 02.06.2023 seisukohas, et ta tugineb aegumisele Rootsi õiguse järgi. See vastuväide ei ole kahel põhjusel lubatav. Esiteks tegi kostja vastava avalduse alles pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Teiseks on nõude aegumine lõplikult lahendatud ringkonnakohtu 17.05.2021 otsusega ja selles osas ei saa vaidlust uuesti avada.
19.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).
20.Seoses menetluskulude jaotusega otsustab ringkonnakohus kosjalt seni veel tasumata riigilõivu osa väljamõistmise.
20.1.Kostja vaidlustas tervikuna maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati. Seega on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses sama nagu maakohtus ehk 177 446,34 €. RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 kohaselt tuli kostjal tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu 2520 €, millest ta maksis 252 € ja juurde tuleb maksta nende summade vahe 2268 €. Ringkonnakohus võimaldas 06.04.2023 määrusega kostjal tasuda riigilõivu osamaksetega. Viidatud määrus jõustus 22.05.2023. Nii saabuks esimese osamakse tasumise tähtpäev 21.06.2023. Kostjal ei ole vaja kõnealust tähtaega järgida, sest ringkonnakohus määrab tänase otsusega uued tähtajad.
20.2.TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata või vähem tasutud riigilõiv, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse TsMS § 190 lg 5 ls 1 järgi täies ulatuses välja. Järelikult tuleb kostjalt eelmises p-s 20.1 märgitud vahe riigi kasuks välja mõista. 9 (10)
20.3.Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Ringkonnakohtu 06.04.2023 määruses esitatud põhjendustel peab kohus võimalikuks riigilõivu tasumist ühesuuruste osamaksetena (igaüks 378 eurot) kuue kuu jooksul. Esimene osamakse tuleb tasuda 20.07.2023, iga järgnev 30 päeva jooksul eelmise tähtpäevast. TsMS § 467 lg-te 1 ja 5 alusel tunnistab ringkonnakohus otsuse riigilõivu tasumise kohustuse osas viivitamata täidetavaks. Siinjuures võtab kohus arvesse, et kostjal tuli TsMS § 147 lg 1 ls 1 kohaselt maksta lõiv enne kaebuse esitamist ja TsMS § 146 lg 2 järgi vastutab kostja igal juhul riigi ees lõivu tasumise eest.
20.4.TsMS § 179 lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud ulatuses. Osamaksetega tasumise korral ja käesoleva juhtumi asjaoludel on põhjendatud rakendada viivist iga maksetähtpäeva põhiselt. Kohus hoiatab kostjat, et TsMS § 179 lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendiga talle pandud kohustust kohaselt täitnud.
20.5.TsMS § 179 lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ringkonnakohtu lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandusministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot.
21.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 1500 € hüvitamist, mis on tasu 10 t õigusteenuse eest tasumääraga 150 €/t (käibemaksu hüvitamist ei taotle). Kostja ei esitanud hageja kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on nimekirjas märgitud hageja esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 6 t 20 min, kirjavahetus kliendiga seoses Riigikohtu määrusega 10 min ning ringkonnakohtu määrusega tutvumine, kirjavahetus kliendiga, seisukoha ja kulunimekirja koostamine 3 t 30 min). Esindaja tunnitasu määr on kohane. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 1500 € (= 10 × 150). Vastavalt hagiavalduse resolutsiooni p-s 4 sisalduvale taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist. (allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.