OÜ ÖKOPESA hagi OÜ VIRU RMT vastu 11 976 euro 43 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 20. oktoobri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ ÖKOPESA apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
38 144 eurot 92 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OÜ ÖKOPESA (registrikood 11375499), esindaja vandeadvokaadi abi Triin Väljaots Vastustaja (kostja) OÜ VIRU RMT (registrikood 10773648), esindajad vandeadvokaat Veiko Viisileht, vandeadvokaadi abi Iivi Otto
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 20. oktoobri 2022. a otsus osaliselt osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ning muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.
2.Mõista OÜ-lt VIRU RMT OÜ ÖKOPESA kasuks välja põhivõlg 4512 eurot 14 senti, 14. juuni 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13 360 eurot 47 senti. 1(14)
3.Mõista OÜ-lt VIRU RMT OÜ ÖKOPESA kasuks välja alates 15. juunist 2023 sissenõutavaks muutuv viivis 3732 eurot 14 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt määras 0,5% päevas kuni kohustuste kohase täitmiseni.
4.Mõista OÜ-lt VIRU RMT OÜ ÖKOPESA kasuks välja alates 15. juunist 2023 sissenõutavaks muutuv viivis 780 euro suuruse põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuste kohase täitmiseni.
5.Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsus põhjendusi.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes 80% ulatuses OÜ ÖKOPESA kanda ning 20% ulatuses OÜ VIRU RMT kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ ÖKOPESA (hageja) esitas 10. septembril 2021 Viru Maakohtule OÜ VIRU RMT (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 976 eurot 43 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 4311 eurot 51 senti ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni määras 0,5% päevas ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 7. juunil 2019 töövõtulepingu nr 67-19 (leping) võsalõikamise tööde teostamiseks Osaühingu VKG ELEKTRIVÕRGUD (VKG) õhuliini trassidel. Tööde maht oli 19,8 ha. Tasu pidi olema 9337 eurot 42 senti (lisandub käibemaks). Tööde lõpptähtaeg oli 31. oktoober 2019. Tööde käigus ilmnes lisatööde vajadus. Selle tingis asjaolu, et kostja ei olnud korrapäraselt võsa hooldanud ning hindas lepingu sõlmimisel võsa mahtu valesti. Pooled leppisid kokku, et lisaks kokku lepitud mahtudele teeb hageja lisatööd ja kostja tasub talle nende eest. Tööde käigus suurenes tööde maht 36,64 hektarini. Tasu suurenes vastavalt 16 070 euro 39 sendini (lisandub käibemaks). Pooled ei sõlminud lisamahtude kohta eraldi lepingut, kuid kostja aktsepteeris teostatud tööde eest sama tasu, mis pooled leppisid algselt lepingus kokku. Pooled ei leppinud kokku lisatööde teostamise tähtajas. Lisatööd mahus 16,87 ha 2(14)
telliti pärast lepingus sätestatud tähtpäeva ja nende osas ei saanud täitmise tähtpäev olla 31. oktoober 2019. Kui hageja sai algselt kokku lepitud tööd valmis, soovis ta need 4. detsembril 2019 kostjale üle anda. Kostja ei võtnud töid vastu. Kostja võttis tööd vastu alles 20. oktoobril 2020 koos lisatöödega. Hageja esitas 31. mail 2021 kostjale tööde eest arve nr 202100434 (arve) 20 064 eurot 47 senti (sh käibemaks). Arve tuli tasuda 30 juuniks 2021. Kostja tasus 9. juulil 2021 arve 8088 euro 4 sendi ulatuses. Kostja jättis arvest 11 976 eurot 43 senti tasumata, põhjendades seda leppetrahvi nõudmisega. Kostja tasaarvestas tasu nõude kostja leppetrahvi nõudega hageja vastu. Kostja nõudis leppetrahvi tööde teostamise väidetava tähtaja ületamise eest. Leppetrahvinõue on alusetu. Lepingus kokku lepitud tööd olid tähtajaks valmis. Hageja ei rikkunud lisatööde tegemise tähtaega. Kokkulepet, mis nägi ette, et lisatööd teostatakse lepingus nimetatud tähtajaks, ei olnud. Lisatööde osas puudub ka leppetrahvikokkulepe. Isegi kui kostjal oleks õigus leppetrahvi kohaldamiseks, on kostja arvutanud leppetrahvi valesti, s.o mitte lepingu p-s 5.1 kokku lepitud lepingu hinnast, vaid teostatud tööde hilisemalt kogumaksumuselt. Leppetrahvi nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus. Tööde maht suurenes tööde käigus ligikaudu kaks korda, mis tõi mõistlikult kaasa tööde teostamise tähtaja pikenemise. Tööde kostja poolt vastuvõtmine venis, kuna kostja keeldus tööde osaliselt vastuvõtmisest, kuigi enamus töödest teostati tähtaegselt. Leppetrahv ei ole proportsionaalne. Lepingu punktis 11.7 sätestatud leppetrahvikokkulepe on võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja ei saanud lepingu tingimusi mõjutada. Leppetrahvi päevamäär 0,5% kogu lepingu hinnast on sama suur kui tasu, mida hagejal oli õigus lepingu täitmise eest päevas saada. Leppetrahv, mis moodustab enam kui 50% tööde mahust, on ebaõiglane. Hagejal ei ole leppetrahvi kohaldamisel võimalik lepingu täitmisest tulu saada. Kostja sai lisaks lepingus nimetatud töödele ka lisatööd. Leppetrahvi kokkuleppe järgi kohaldatakse leppetrahvi protsendina kogu lepingu hinnast, mitte viivituses olevalt mahult. See ei ole mõistlik. Kui kohus ei pea leppetrahvikokkulepet tühiseks, tuleb leppetrahvi vähendada nullini. Kohustus on täidetud. Kostja ei tõendanud kahju tekkimist. Kahju tekkis hagejal, kellel tuleb tööde eest tasuda töötajatele, alltöövõtjatele ja koostööpartneritele. Olukorras, kus kostja arvutas mahud valesti ning need suurenesid tööde teostamise käigus pea kaks korda, ei ole kohane sanktsioneerida hagejat suurenenud mahtudest tingitud tööde viibimise eest. Kostja tegi hagejale takistusi hageja kohustuste täitmisel ning keeldus kokkulepitud mahus teostatud töid vastu võtmast. Leppetrahvi nõudmine paneb hageja raskesse majanduslikku olukorda. Lisaks on hageja teostanud võsa lõikamise töid Sillamäel asuva õhuliini ÕL 35 kV No20 trasside kaitsevööndis. Nende tööde teostamiseks oli pooltel eraldi kokkulepe. Tööd on teostatud. Kostja jättis arvel märgitud Sillamäe tööde eest põhjendamatult tasumata. Kostja on lepingu punkti 11.8 järgi kohustatud tasuma viivist 0,5% päevas. Kostja oli hagi esitamise seisuga viivituses 36 päeva ja võlgneb viivisena 2155 eurot 76 senti.
Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kostjal ei ole hageja ees sissenõutavaks muutunud täitmata nõuet. Hageja põhi- ja viivisenõue ei ole seega põhjendatud. Lepingu objektiks oli VKG õhuliini trassidel võsa lõikamine. Tööd hõlmasid kõiki VKG õhuliini trassidel võsa lõikamiseks vajalikke töid, töövahendeid, tööde vastuvõtuks 3(14)
vajaliku dokumentatsiooni vormistamist ja tellijale üleandmisega seotud toiminguid. Lepingu p-de 1.7, 2.1, 2.2, 2.4, 4.1 ja 6.1 koosmõjust tulenevalt olid hageja "Hinnapakkumuses" märgitud mahtu ületava osa tööd samuti lepingu esemeks olevad tööd, mille hageja oli kohustatud teostama lepingus fikseeritud tähtajaks, s.o hiljemalt
31.oktoobriks 2019. Tegemist ei olnud lepingujärgse mahu suurenemisega või lisatöödega. Õhuliinide kaitsevööndis olevate puude langetamine kuulus lepingu esemeks olevate tööde hulka. Hageja ei teostanud töid tähtaegselt ega andnud neid kostjale üle. Hageja andis tööd, sh algses "Hinnapakkumuses" märgitud mahtu ületavad tööd üle 2020. aasta oktoobris. Hagejal oli tööde mahu hindamise risk. Hageja kontrollis enne tööde teostamist tööde mahud ja piirid üle ning luges need õigeks. Hageja kinnitas seda lepingu allkirjastamisega. Asjaolu, et hageja lõikas võsa lepingus kokkulepitust suuremas mahus, ei õigusta hageja poolt lepingus kokkulepitud tööde tähtaegselt teostamata ja üle andmata jätmist. Kostja saatis 6. oktoobril 2020 hagejale teate lepingu p 11.7 alusel leppetrahvi nõudmise kohta 0,5 % lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest, s.o 46 eurot 69 senti päevas, alates 1. novembrist 2019 kuni hageja poolt lepingu nõuetekohase täitmiseni. Kostja allkirjastas 2. novembril 2020 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt kuulub kostja poolt hagejale tasumisele 16 070 eurot 39 senti (käibemaksuta). Hageja poolt Sillamäel tehtud tööd ei kajastu tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis, sest need ei olnud lepingu objektiks. Sillamäel asuvate liinide trassidel võsa lõikamise tööde tegemiseks sõlmisid hageja ja kostja e-kirjade teel 2020. a märtsikuus eraldi lepingu. Poolte vahel puudub vaidlus, et Sillamäe tööde osas kostja ei kohaldanud leppetrahvi. Kostja esitas 5. novembril 2020 hagejale teate, et nõuab lepingu p-le 11.7 tuginedes hagejalt lepingu rikkumise eest leppetrahvi 9330 eurot 36 senti. Kostja esitas hagejale
9.novembril 2020 tasaarvestusavalduse, milles tasaarvestas leppetrahvi 9330 eurot 36 senti lepingu ja tööde üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt hagejale tasumisele kuuluva 16 070 euro 39 sendiga (käibemaksuta). Hageja esitas kostjale 2. juunil 2021 arve. Arve rida üks ehk lepingu alusel esitatud summa 16 070 eurot 39 senti, millele lisandub käibemaks, kuulub tasumisele osaliselt. Kostja oli vastavalt leppetrahvi kohaldamise teatele ja tasaarvestusavaldusele nõus tasuma tööde eest 6740 eurot 3 senti, millele lisandub käibemaks. Kostja ei ole arve punktis kaks nimetatud Sillamäe töid vastu võtnud, kuna hageja ei esitanud maaomanike nõusolekut selle kohta, et lõigatud võsa ei ole vaja välja vedada. Kuna Sillamäe töid ei ole vastu võetud, ei ole hagejal õigust nõuda nende eest tasu. Isegi, kui hagejal oleks õigus viivist nõuda, on viivisearvestus vale. Arve tasumise tähtaeg oli 5. juuli 2021. Viivist saaks arvestada sellest kuupäevast. Lepingu p-s 11.7 sätestatud leppetrahvikokkulepe ei ole tüüptingimus ning see ei oleks isegi tüüptingimusena tühine. Lepingu p 11.7 puudutab lepingu põhilist eset, s.o tööde lõpptähtajast kinnipidamist. See ei saa olla tühine tüüptingimus. Leppetrahvi vähendamiseks puudub alus. Lepinguliste kohustuste rikkumise eest pooltele kohaldatavad sanktsioonid on lepingus tasakaalustatud. Kostjale kohaldub tasumisega viivitamise korral viivis määras 0,5% päevas. Leppetrahvi suurus on majandus- ja kutsetegevuses tavapärane. Hageja rikkumine põhjustas kostjale kahju vähemalt 11 539 eurot 46 senti. Kostja peatöövõtja nõudis kostjalt tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi. Samuti tuli kostjal enda õiguste kaitseks kasutada õigusabi ja kanda sellega seoses kulusid. Leppetrahvi nõudmine ei ole pahauskne.
4(14)
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 20. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 6084 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid töövõtulepingu võsa lõikamiseks VKG õhuliini trassidel. Tööde lõpptähtajaks oli 31. oktoober 2019. Töid teostati suuremas mahus kui lepingus kokku lepitud. See tingis tasu suurenemise. Kostja võttis tööd vastu 2. novembril 2020. Asja materjalidest nähtub, et pooled aktsepteerisid lepingujärgse mahu ja tasu suurenemise. Tegemist on poolte kokkuleppel lepingu muutmisega. Lisatööde osas saab seega leppetrahvi kohaldada. Hageja ei toonud välja, millal ta sai tööde mahu suurenemisest teada ja kas ta teatas sellest kostjale. Kostja väitel hageja ei teavitanud kostjat enne lisatööde tegemist olukorrast, vaid teatas sellest alles 4. detsembril 2019, st pärast tööde teostamise tähtaja möödumist. Hageja esitatust ei nähtu, et hageja oleks taotlenud lisatööde teostamiseks tähtaja pikendamist või teavitanud kostjat võimatusest töid tähtaegselt teostada (ja selle põhjustest). Olukorras, kus töövõtja teatab tellijale tööde mahu suurenemisest pärast tööde teostamise tähtaja möödumist ega teavita, et töid ei ole võimalik tähtaegselt teostada, ei saa lugeda hageja käitumist lepingu p-dele 5.8 ja 6.11 vastavaks. Kuna tööd valmisid ja anti üle aasta hiljem, on lepingut rikutud (VÕS § 100). Kohus leidis, et vaidlust ei ole selle üle, et kostja on leppetrahvi nõudmisest hagejale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Hageja väide, et lepingus kokkulepitud tööd olid tähtaegselt teostatud ja hilinemine oli tingitud mahtude hilisemast suurenemisest ehk lisatöödest, on sisutu ja vastuoluline. Kui hageja väidab, et ta hilines tööde teostamisega, ei saa ta samal ajal väita, et tööd olid tähtaegselt teostatud. Lepingu punkt 11.7 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõstes, kuna asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid lepingu selles osas enne sõlmimist läbi rääkinud. Lepingu punktis 11.7 sisalduvat tööde valmimise lõpptähtaega ei saa pidada VÕS § 42 lg 2 mõistes lepingu põhiliseks esemeks, mis välistaks sellise tingimuse ebamõistlikkuse kontrolli, kuna see ei määra lepingu olemust. Hageja rikkus lepingut oluliselt. Leppetrahvi kohaldamine on põhjendatud. Tööd valmisid ja anti üle lepingus kokku lepitust aasta hiljem. See on lepingu oluline rikkumine. Tööde alustamisega viivitamine ja tööde puudused nähtuvad poolte kirjavahetusest. Viivitus ei olnud tingitud lisatöödest. VKG nõudis õhuliini trasside töödega hilinemise eest kostjalt leppetrahvi. Hageja rikkumise tagajärjel tekkis kostjale seega kahju. Leppetrahv 0,5% lepingu hinnast ei ole ülemäära suur. Sellises suuruses leppetrahvi kokkulepe on majandus-ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul tavapärane. Kostjal on kohustus tasuda viivist samas ulatuses iga viivitatud päeva eest. Poolte lepingulised kohustused ei ole ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas. Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Tööd võtsid lepingus kokku lepitud aasta asemel aega rohkem kui kaks aastat. Arvestades hageja rikkumiste ulatust, on leppetrahv mõistlik. Hageja viivitas tööde teostamise alustamisega, töödes esines puudusi ja kostjale on selle tagajärjel tekkinud leppetrahviga samas suurusjärgus kahju. Hageja püüdis sisustada tööde teostamisega viivitamist lisatöödega, kuid arvestades hageja rikkumisi lepingu täitmisel, ei ole see põhjendatud. Puuduvad tõendid, et lisatööde teostamise tähtaeg oleks olnud pikem kui algselt kokku lepitud tööde üle andmise tähtaeg. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud hageja kanda.
5(14)
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Leppetrahvi kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Maakohus ei kontrollinud neid. See tõi kaasa vale kohtulahendi. Pooled ei leppinud leppetrahvis ega lisatööde tegemise tähtajas kokku. Pooled ei saanud kokku leppida, et lisatööde teostamise tähtaeg oli varasem kui lisatööde kokkulepe. Olukorras, kus pooled ei leppinud lisatööde tegemise tähtaega kokku, oleks kohus pidanud lugema selleks mõistliku aja, mis arvestades, et töömaht oli sama suur, oleks pidanud olema vähemalt samaväärne algsete tööde teostamiseks ettenähtud ajaga. Arvestada oleks tulnud võsatööde hooajalisusega ja sellega, et hageja ei olnud lisatöödega arvestanud. Olukorras, kus pooled ei ole kokku leppinud lisatööde tähtajas, ei saa jõuda järeldusele, et hageja on lepingut rikkunud ja seda ulatuses, mis õigustab maksta talle vaid poole teostatud tööde eest, mis olid juba enne lisatööde tegemise alustamist üleandmiseks valmis. Hageja ei vastuta rikkumise eest. Poolte vahel puudus leppetrahvi suurenemise kokkulepe. Kuna tööd olid vastu võetud, ei saanud enam leppetrahvi nõuda. Lisatööde tegemise vajadus tulenes kostjast, kes määras tööde mahu. Kostja on professionaalne liinikoridoride hooldaja. Kostja oli tööde sisuga paremini kursis kui hageja, kuna kostja ülesandeks oli liine korras hoida. Kostja tüüptingimuste vale tõlgendamisega ei saa tööde mahtu ühepoolselt suurendada. Maakohus järeldas valesti, et pooled ei vaidle, et leppetrahvinõue oli esitatud tähtaegselt. See ei vasta tõele. Maakohus ei täitnud eelmenetluse ülesandeid ega selgitanud seda välja. Kostja arvestas leppetrahvi valelt summalt. Maakohus ei käsitlenud hageja sellekohaseid väiteid. Kostja arvutas leppetrahvi hiljem teostatud tööde aktist nähtuvalt summalt, kahekordistades seeläbi ühepoolselt leppetrahvi suurust. Maakohus ei hinnanud leppetrahvinõude kooskõla hea usu põhimõttega ja rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatut. Õigusi võidakse kuritarvitada vastuolulise käitumisega. Kui tööde teostamisel selgus, et kostja oli lepingus sätestatud mahte arvestades eksinud, keeldus kostja vastu võtmast lepingus kokkulepitud töid. Kostja nõudis, et hageja teeks lisatöid sama suures mahus, kui pooled olid lepingujärgselt kokku leppinud. Hageja teostaski need tööd, mis pooltevahelisest lepingust ei tulenenud, kuid ei eeldanud, et ta ei saa nende eest tasu või peab lisatööd valmis tegema lepingus kokkulepitud tähtajaks. Uute mahtude osas saavutati kokkulepe alles siis, kui lepingus sätestatud tööde tähtaeg oli möödunud. Kostja lubas, et maksab kõikide tööde eest. Hagejal ei tulnud arvestada, et kostja kavatseb enda valearvestusest tingitud täiendavate tööde eest makstava tasu tasaarvestada argumendiga, et need tööd tulnuks teha lepingus kokkulepitud tähtajaks. Kuna lisatööde tegelik maht ei olnud pooltele teada, ei olnud tööde teostamise lõppkuupäeva kokkuleppimine võimalik. Kostja kohaldas leppetrahvi pahatahtlikult alles pärast kõikide tööde vastuvõtmist. Kui hageja oleks teadnud, et kostja tema suhtes lepptrahvi kohaldab, oleks hageja võinud piirduda lepingujärgsete töödega. Hageja oleks sel juhul olnud viivituses mitte rohkem kui kaks nädalat. Kuna tööde teostamise esialgne tähtaeg oli möödas ja kostja tema suhtes leppetrahvi ei kohaldanud, vaid nõudis, et hageja teostaks veel samas mahus töid, oli leppetrahvinõue hilinenud. Kuigi hageja tahtis nõuetekohaseid töid üle anda tähtaegselt, keeldus kostja põhjendamatult kõiki töid vastu võtmast enne, kui hageja oli täitnud kostja soovitud täiendavad mahud. Arusaam, et lõppakti saab vastu võtta üksnes siis, kui hageja on täitnud kaks korda suurema mahu ning vaegtööd on teostatud, ei vasta VÕS §-le 638. Hea usu põhimõttega on vastuolus töö ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu vastuvõtmisest keeldumine. 6(14)
Maakohus leidis valedel kaalutlustel, et leppetrahvikokkulepe ei ole tühine tüüptingimus. Leppetrahvikokkulepe on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine, kui kostja ei tõenda, et tegu ei ole ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Kostja ei tõendanud seda. Lepingud, millega pooltel ei ole puutumust, ei tõenda, et leppetrahvi kokkulepe ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav. Leppetrahvi määr 0,5% ei ole majandus- ja kutsetegevusest tavapärane. Lepingus sätestatud viivise määra suurus ei muuda lepingut tasakaalus olevaks. Leppetrahv on ebamõistlikult suur. See võtab hagejalt võimaluse lepingust kasu saada. Kohus jättis valedel kaalutlustel leppetrahvi vähendamata ja kohaldas seega VÕS § 162 lõiget 1 valesti. Maakohus leidis valesti, et leppetrahv 0,5% päevas ei ole ebamõistlikult kahjustav, arvestamata, et leppetrahvi nõudmine võimaldas kostjal tasaarvestada kogu lisatööde eest tasumisele kuuluva summa. Kostja poolt leppetrahvi kohaldamine tõi kaasa olukorra, kus hageja pidi maksma lepingu täitmisele peale. Esialgsed tööd olid kostjal lepingu täitmise tähtajaks suuresti teostatud. Võsatööd on sellised, et seal võib soovi korral alati leida puudusi. Isegi kui tööl oli puudusi, ei olnud puudustega töö vastuvõtmisest keeldumiseks õigustusi, sest puudused oleks saanud tööde vastuvõtmisel fikseerida. Hageja ei pidanud töödega kohe alustama. Kostja peatas vahepeal tööd, väites ekslikult, et hageja tekitas liinil rikke. Leppetrahvi nõudmine on lisaks vastuolule hea usu põhimõttega, ebaõiglane ka arvestades väidetava rikkumise raskust ja sellega kaasnevaid asjaolusid, sh arvestades kostja eksimust tööde mahtudes. Kuivõrd kostja rakendas leppetrahvi alles tagantjärele, pärast seda, kui leping oli täidetud, ei täida leppetrahvi kohaldamine enda funktsiooni. Hageja karistamine selle eest, et ta oli kostja eksimuse tagajärjel sunnitud tegema kaks korda rohkem töid, kui ta oli arvestanud, ei ole põhjendatud. Leppetrahvi nõudmine paneb hageja raskesse majanduslikku olukorda. Kohus tuvastas valesti, et kostjale tekis kahju. Kostja esitatud arved ei tõenda kahju. Kostja poolt esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Kostja tõendab kahju arvetega, mis esitati tema enda kontserni äriühingu poolt seoses teiste asjaoludega. Kostja emaettevõtja esindaja kiri ei ole piisav ega usaldusväärne tõend selle kohta, et kostjale tekkis hageja tõttu kahju. Kostja ei esitanud lepingut, millest oleks nähtunud kostja emaettevõtja õigus kostjalt leppetrahvi nõuda. Maakohus ei hinnanud kostja tõendeid. Maakohus rikkus TsMS § 232 lõiget 1. Kui kohus tuvastas, et hageja kohustuste rikkumisega tekkis kostjale kahju, tulnuks kohtul tuvastada kahju suurus. Vastasel korral ei ole võimalik hinnata, kas leppetrahv täidab kahju hüvitamise funktsiooni. Maakohus ei käsitlenud hageja nõuet Sillamäe tööde kohta. Kohus rikkus sellega TsMS § 442 lõiget 8. Kostja tellis Sillamäe tööd hagejalt lepingu väliselt e-kirja teel. Need tööd on teostatud. Kostja keeldub neid põhjendamatult vastu võtmast ja nende eest tasumast. Kostja ei arvestanud Sillamäe töödelt leppetrahvi. Hagejat ei ole õige jätta tasust ilma olukorras, kus ta ei esita kolmandatest isikutest sõltuvaid nõusolekuid.
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Lepingu esemeks olid ka lepingu lisas 3 "Müüja pakkumine" ("Hinnapakkumus") märgitud mahtu ületavad tööd. Hageja oli kohustatud need lepingus fikseeritud tähtajaks, s.o hiljemalt 31. oktoobriks 2019, teostama. Õhuliinide kaitsevööndis olevate puude langetamine kuulus lepingu esemeks olevate tööde hulka, mille hageja töövõtjana oli kohustatud teostama lepingus fikseeritud tähtajaks, s.o hiljemalt 31. oktoobriks 2019. Tegemist ei olnud mahu suurenemise ega lisatöödega. Hageja pidi puude langetamise vajadusega arvestama tööde graafiku planeerimisel. Lepingule allakirjutamisega hageja kinnitas, et omab täielikku ja lepingu täitmiseks piisavat ülevaadet teostatava tööde mahtudest, piiridest ja muudest töödega seotud asjaoludest ning on võimeline teostama tööd vastavuses lepingu tingimustega. Kostja ei hinnanud tööde mahtu valesti. Tööde 7(14)
mahu hindamise riisiko lasus hagejal. Hageja on selles valdkonnas kogenud ettevõtja. Hageja ei teatanud tööde mahtude suurenemisest ega taotlenud tähtaja pikendamist. Hageja väitel kavandas ta tööd teostada lepingus kokkulepitud tähtaja rikkumisega, s.o
8.detsembril 2019. Hageja väitel soovis ta töid üle anda 4. detsembril 2019. Hageja saatis kostjale e-kirja teostatud tööde kohta. Kontrollimisel selgus, et tööd ei olnud nõuetekohased ja olid osaliselt tegemata. Hageja teostas ja andis tööd, sh "Hinnapakkumuses" märgitud mahud kostjale üle kokkulepitud tähtajast rohkem kui aasta hiljem. Hageja ei tuginenud maakohtus sellele, et kostja oli VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Maakohus tuvastas õigesti, et leppetrahvinõude tähtaegsuse üle puudub vaidlus. Kostja teatas hagejale juba 8. oktoobri 2019. a kirjaga, et lepinguga määratud tähtajaks tööde teostamata jätmise korral kohaldab kostja lepingu punkti 11.7 ja nõuab hagejalt leppetrahvi 0,5% lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal tekkis kahju. Kahju oli vähemalt 11 539 eurot 46 senti, sh VKG poolt kostjalt nõutud leppetrahvid 8169 eurot 86 senti ja kohtuvälised õigusabikulud 3369 eurot 60 senti. Kahju on tõendatud. Leppetrahvi nõudmine oli põhjendatud. Leppetrahvi eeldused on täidetud. Maakohus arvutas leppetrahvi suuruse õigesti. Kostja ei arvestanud leppetrahvi 16 070 eurolt 39 sendilt. Leppetrahv lepingu p-s 5.1 kokkulepitud hinnast on 46 eurot 69 senti. Leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine. Tegemist ei ole tüüptingimusega. Isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega, puuduvad tühisuse alused. Selline leppetrahv on majandus- ja kutsetegevuses tavaline. Leppetrahvi suurus sõltus hageja tegevusest. Pooltele lepinguliste kohustuste rikkumise eest kohaldatavad sanktsioonid on lepingus tasakaalustatud. Kostjal on tasu maksmisega viivitamise korral kohustus maksta viivist 0,5% päevas. Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Leppetrahvi nõudmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja rikkus lepingut oluliselt, vaatamata kostja korduvatele hoiatustele ja täiendavatele tähtaegadele. Hageja väited, nagu oleks kostja tööd põhjendamatult katkestanud, ei ole õige. Tööde katkestus oli tingitud hageja poolt ohutusnõuete eiramisest. Hageja hilines tööde teostamisega 355 päeva. Kostja nõudis leppetrahvi väiksemas summas, kui tal olnuks õigus. Hageja rikkumine põhjustas kostjale kahju. Maakohus jättis Sillamäe tööde tasunõude õigesti rahuldamata. Hageja väited, nagu oleks kostja põhjendamatult keeldunud Sillamäe töid vastu võtmast ja nende eest tasumast, ei ole õiged. Hageja ei andnud kostjale Sillamäel asuva õhuliini trasside maaomaniku kirjalikke nõusolekuid selle kohta, et võsa ei ole vaja välja vedada. Sillamäe tööd ei vasta lepingutingimustele. Kostjal on õigus keelduda Sillamäe tööde vastuvõtmisest. Hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostja jääb maakohtus esitatud väidete juurde ning palub ka nendega arvestada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis hageja nõuded täies ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja põhinõue 4512 euro 14 sendi ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 4512 euro 14 sendi suuruselt põhinõudelt. Ringkonnakohus muudab eelmärgitu tõttu ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8(14)
7.Maakohus on pooltevahelise õigussuhte õigesti kvalifitseerinud, leides, et hageja ja kostja vahel 7. juunil 2019 sõlmitud leping võsa lõikamiseks VKG õhuliini trassidel on töövõtuleping VÕS § 635 tähenduses. Maakohus tuvastas järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:
hageja ja kostjad sõlmisid 7. juunil 2019 töövõtulepingu võsa lõikamise tööde tegemiseks VKG õhuliini trassidel; töid teostati lepingus kokku lepitud mahust (19,8 ha) suuremas mahus, kokku 36,64 ha, ning sellest tingitult suurendasid pooled kokkuleppel tasu 16 070 euro 39 sendini (lisandub käiemaks) võrra; kostja (tellija) võttis tööd vastu 2. novembril 2020 (allkirjastati tööde üleandmisevastuvõtmise akt).
Loetletud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ning lahendamisel.
8.Pooled on menetluses vaielnud eelkõige selle üle, kas hageja lõpetas tööd tähtaegselt ning kas ja millise ajavahemiku eest on kostja õigustatud nõudma hagejalt leppetrahvi lepingu p 11.7 alusel (0,5% lepingu hinnast iga viivitatud päeva eest). Vastus sellele sõltub omakorda sellest, kas hageja pidi tööd lõpetama 7. juunil 2019 sõlmitud töövõtulepingu (I kd, tl-d 8–18) p-s 4.1 märgitud tähtpäevaks, s.o 31. oktoobriks 2019, või on pooled seda tähtaega hiljem kokkuleppel pikendanud.
9.Hageja väidab ka apellatsioonkaebuses, et ta ei pidanud lõpetama töid
31.oktoobriks 2019, ning ei nõustu maakohtu teistsuguste järeldustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et hageja pidi lõpetama tööd lepingu p-s 4.1 sätestatud tähtajal, s.o hiljemalt 31. oktoobril 2019, ning kuna tööd anti üle alles 2. novembril 2020, on hageja lepingut rikkunud (VÕS § 100). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kostja väidete kohasel hageja teda enne lisatööde tegemist olukorrast ei teavitanud ning teatas sellest alles
4.detsembril 2019, st pärast lepingus kokku lepitud tööde teostamise tähtpäeva (31. oktoober 2019) möödumist. Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendanud vastupidist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatust ei nähtu, et hageja oleks taotlenud lisatööde teostamiseks tähtaja pikendamist või teavitanud kostjat võimatusest töid tähtaegselt teostada ja selle põhjustest. Lepingu punkti 5.8 kohaselt oli töövõtja kohustatud õigeaegselt teatama tellijale lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikest andmetest ja nende muudatustest. Lepingu punkti 6.11 järgi oli töövõtja kohustatud teatama tellijale tööde tähtaegset valmimist ja kvaliteeti ohustavatest asjaoludest kolme kalendripäeva jooksul arvestades päevast, mil ta sai või oleks pidanud teada saama nimetatud asjaoludest. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et olukorras, kus töövõtja teatab tellijale tööde mahu suurenemisest alles pärast tööde teostamise tähtaja möödumist ja ei teavita tellijat sellest, et töid ei ole võimalik tähtaegselt teostada, ei saa lugeda lepingu p-de 5.8 ja 6.11 kohaseks tegutsemiseks.
10.VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 11.7 järgi on kostjal (tellijal) õigus nõuda hagejalt (töövõtjalt) leppetrahvi 0,5% tööde valmimise lõpptähtaja ületamisel lepingu hinnast iga viivitatud päeva eest. Maakohus on leidnud, et lepingu p 11.7 on (kostja) tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes, kuid see ei ole tüüptingimusena teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ega seetõttu tühine (VÕS §-d 42 ja 44). Sellises suuruses leppetrahvi kokkulepe on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul maakohu hinnangul 9(14)
tavapärane. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda ka selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
11.Maakohtu järeldust, mille kohaselt on lepingu p 11.7 kostja tüüptingimus, ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et mõlema lepingupoole majandustegevuses sõlmitud sarnaste lepingute puhul ei ole alust pidada leppetrahvi määras 0,5% lepingu hinnast iga viivitatud päeva eest töövõtjat ebamõistlikult kahjustavaks. Sellised leppetrahvi määrad on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul tavapärased. Kostja on esitanud ka väljavõtteid sarnastel tingimustel sõlmitud lepingutest (I kd, tl-d 72–78, 79–86, 183–186 ja 187–194). Leppetrahvi summa suurus on küll ajas kasvav, kuid sõltub samas hageja enda tegevusest (tegevusetusest).
12.VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Maakohtu otsuses esitatud järelduste kohaselt ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kostja on leppetrahvi nõudmisest hagejale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega selles osas ei nõustu. Hageja ei ole VÕS § 159 lg-le 2 tuginedes maakohtu menetluses küll väitnud, et kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuid tegu on eelkõige kohtu antava õigusliku hinnanguga poolte esitatud asjaolude kogumile (TsMS § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel ei ole kohus seotud poolte õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7). Igal juhul ei ole hageja menetluse jooksul avaldanud, et tema hinnangul on kostja esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. Maakohtu otsus ei ole seega kõnealuses osas nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 436, § 442 lg 8).
13.Samas leiab ringkonnakohus, et hageja on esitanud leppetrahvinõude VÕS § 159 lg 2 tähenduses mõistliku aja jooksul.
13.1.Terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses peab senist kohtupraktikat arvestades jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust. Arvestada tuleb kõiki asjaolusid ja teha kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 9. mai 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005/54, p 13 koos selles viidatud kohtupraktikaga).
13.2.Ringkonnakohus märgib, et leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale isikule ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid. Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine (vt ka Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005/54, p 12 koos selles viidatud kohtupraktikaga).
13.3.Asja materjalidest nähtuvalt teatas kostja hagejale juba 8. oktoobri 2019. a kirjaga, et lepinguga määratud tähtpäevaks (31. oktoober 2019) tööde teostamata jätmisel nõuab kostja lepingu p 11.7 alusel leppetrahvi 0,5% lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest, s.o 46 eurot 69 senti päevas (I kd, tl 54). Leppetrahvinõuet on kostja hiljem ka mitmel 10(14)
korral korranud, mh tööde vastuvõtmise aktis (I kd, tl-d 19–20, 61). Kostja avaldustest ega käitumisest ei saanud hageja mõistlikult järeldada, et kostja on leppetrahvinõudest loobunud vms. Kostja kui võlausaldaja käitumine oli hageja jaoks piisavalt ettenähtav ning hageja pidi kostja leppetrahvinõudega arvestama.
14.Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu hageja rikkumise eest (s.o tööde lõpetamisega viivitamise eest) ei vastutaks. VÕS § 103 lg 1 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Sama sätte kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja poolt esile toodud asjaolud ei välista hageja vastutust tööde tähtaegse lõpetamise eest.
15.Eelmärgitut arvestades on leppetrahvi kohaldamise eeldused ringkonnakohtu hinnangul täidetud: poolte vahel on kehtiv leping; hageja on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); hageja vastutab rikkumise eest (st vastutust välistavaid asjaolusid ei esine) ning kostja on leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatanud.
16.Hageja on palunud VÕS § 162 lg-le 1 tuginedes kostja nõutavat leppetrahvi vähendada. VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3965/103, p-d 30 ja 31). Maakohtu järelduste kohaselt puudusid alused kostja nõutava leppetrahvi vähendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selles osas eksinud seadusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel. Maakohus on ebapiisavalt arvestanud kohustuse täitmise ulatusega ning ületähtsustanud kostjal tekkinud kahju põhjendamiseks esitatud asjaolusid.
16.1.Ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt pidi hageja tööd lõpetama
31.oktoobriks 2019. Maakohtu tuvastatust ja asja materjalidest nähtuvalt võttis kostja (tellija) tööd vastu 2. novembril 2020 allkirjastatud aktiga. Samuti nähtub kostja väidetest, et hageja hilines tööde teostamisega vähemalt 355 päeva (1. novembrist 2019 –
20.oktoobrini 2020). Lähtudes lepingu p-s 11.7 kokku lepitud leppetrahvi määrast (0,5% päevas) ja lepingu p-s 5.1 kokkulepitud lepingu hinnast (9337 eurot 42 senti), kujuneks leppetrahvi suuruseks 355 päeva eest 16 573 eurot 92 senti (9337,42 × 0,5% × 355). Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi sellest väiksemas ulatuses, summas 9330 eurot 36 senti. Ühtlasi on põhjendamatu hageja väide, nagu oleks kostja arvestanud leppetrahvi 16 070 euro 39 sendi suuruselt summalt.
16.2.Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostja on nõutavat leppetrahvi ise vähendanud, moodustab ka 9330 euro 36 sendi suurune leppetrahv siiski ligikaudu 58% poolte vahel kokku lepitud suurendatud tasust (16 070 eurot 39 senti) ning oleks samas suurusjärgus algselt kokku lepitud tasuga 9337 eurot 42 senti. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja lepingujärgse töö teostanud. Seega on leping hageja poolt täidetud, kuigi olulise viivitusega, ning lepingu eesmärk kostja jaoks saavutatud. Eelmärgitut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kostja nõutavat leppetrahvi 1/3 võrra (s.o 3110 euro 12 sendi ulatuses) vähendada, mis teeb leppetrahvi lõplikuks suuruseks 6220 eurot 24 senti. Kostjale on hageja lepingurikkumise (viivituse) tõttu tekkinud küll kahju, mis on samas suurusjärgus hagejalt nõutava leppetrahviga, kuid selle kahju moodustavad suuremas osas VKG poolt kostjale esitatud leppetrahvinõuded. Sellistele kostja võimalikele kokkulepetele ja nendest tulenevatele kohustustele kolmandate isikute ees ei saa ringkonnakohtu arvates omistada kostja soovitud ning maakohtu poolt põhjendatuks peetud kaalu hageja ja kostja suhtest tulenevatele kohustustele. 11(14)
16.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda poolte esitatud väited ja tõendid vähendada leppetrahvi suuremas ulatuses. Leppetrahv 6220 eurot 24 senti ei ole hageja majanduslikku olukorda arvestades ebamõistlikult suur. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja hästi kapitaliseeritud ja kasumit teeniv äriühing (II kd, tl-d 77–100, 101–124, 127–128). Sellises suuruses leppetrahv ei ole ringkonnakohtu hinnangul hageja jaoks ebaõiglane. Hageja on olnud nõus kostjaga lepingu selles märgitud tingimustel sõlmima. Lepingu alusel teostatavate tööde mahud tuli hagejal kui töövõtjal ise kalkuleerida ning võimalikud eksimused selles olid hageja enda riisiko. Lähtudes lepingu p-s 1.7 esitatud kinnitusest oli hageja enne lepingu sõlmimist tööde mahud ja piirid üle kontrollinud ning leidnud need õiged olevat. Taoline riskide jaotus on töövõtulepingute puhul tavapärane. Asjaolu, et hagejal tuli kokkuvõttes lõigata võsa algselt kalkuleeritust suuremas mahus, ei õigusta lepingus kokkulepitud tööde tähtaegselt teostamata ja üleandmata jätmist. Liiatigi ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks väidetava tööde mahu suurenemise tõttu taotlenud lepingu täitmise tähtaja pikendamist. Väär on ka hageja arusaam, nagu oleks kostja asunud nõudma leppetrahvi tagantjärele.
16.4.Hageja soov kostjaga sõlmitud lepingult kasumit teenida ei ole nõutava leppetrahvi vähendamise aluseks. Hageja ettevõtjana pidi kasumi teenimise võimalusi ja sellega seonduvaid riske hindama lepingu sõlmimisel. Leppetrahvi summa suurus sõltus hageja enda tegevusest ja tema vastutusalas olevate riskide realiseerumisest.
16.5.Hageja väidab, et VKG kuulub kostjaga samasse kontserni (äriseadustiku § 6 lg 3) ning seetõttu ei ole kostjal seoses VKG võimalike nõuetega tema vastu kahju tekkinud. Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja väited kostja kuulumisest VKG-ga samasse kontserni ei ole asjas tõendatud ning kostja on selle hageja väitele vastu vaielnud. Samuti nõustub ringkonnakohus kostjaga, et isegi kui VKG oleks kostja emaettevõtja (nagu väidab hageja), ei välistaks see kostjal kahju tekkimist suhtes hagejaga. Kostja on iseseisev õigusvõimeline eraõiguslik juriidiline isik, kes omab kõiki tsiviilõigusi- ja kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 1 ja § 26 lg 1).
16.6.Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja väidetega, nagu oleks kostja käitumine leppetrahvi kohaldades vastuolus hea usu põhimõttega, sh vastuoluline. Maakohus on hageja väiteid kostja käitumise pahausksusest otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Lisaks on ringkonnakohus käsitlenud käesolevas otsuses küsimust, kas kostja võib olla kaotanud VÕS § 159 lg-st 2 lähtudes õiguse leppetrahvi nõuda. VÕS § 159 lg-s 2 väljendub kaudselt samuti üldine hea usu põhimõte.
17.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole käsitlenud hageja nõuet nn Sillamäe tööde osas, mille kostja tellis hagejalt e-kirja teel ning mis ei olnud 7. juunil 2019 sõlmitud lepingu esemeks. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS §-s 436 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Kõnealune minetus on viinud maakohtu ka osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni.
17.1.Pooled on märtsis 2020 toimunud e-kirjavahetuses (I kd, tl-d 64–64) kokku leppinud võsa lõikamise töödes Sillamäel asuva õhuliini ÕL 35 kV No20 trasside kaitsevööndis. Pooled on kokku leppinud tasus 650 eurot (tasu ei sisalda kokkuvedu).
17.2.Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses (sünallagmaatilises) suhtes. Hageja tasunõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, kas see nõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes) ja kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja 12(14)
tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.
17.3.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja põhjendamatult keeldunud vaidlusaluste tööde vastuvõtmisest. Kostja ei ole väitnud, et võsa lõikamise tööd Sillamäel asuva õhuliini ÕL 35 kV No20 trasside kaitsevööndis oleksid valmis tegemata. Kostja on tasu maksmisest keeldunud selle tõttu, et hageja ei ole esitanud kostjale kõnealuse õhuliini trasside maaomanike kirjalikke nõusolekuid, selle kohta, et raiutud võsa ei ole vaja välja vedada. Seda on kostja väljendanud nt 2. juuni 2021. a e-kirjas hagejale (I kd, tl 70). Kostja märgib, et kinnisasja omaniku nõusoleku esitamise kohustus tuleneb mh ehitusseadustiku § 70 lg 8 alusel majandus ja -taristuministri 25. juuni 2015. a määrusega nr 73 kehtestatud korra ("Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded") § 9 lg-st 3. Poolte viidatud 19. märtsi 2020 e-kirjas on kostja esindaja märkinud järgmist: "Võsa utiliseerimise kooskõlastamise maaomanikega me jätaks teie teha. Oleme hinnapakkumisega nõus. Kui maaomanikud nõuavad ära vedu, eks siis maksame selle summa teile lisaks." (I kd, tl 63). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et hageja esitatud tasunõude (mis ei sisalda kokkuvedu) sissenõutavuse eelduseks VÕS § 637 lg 4 tähenduses oleks kostja poolt soovitud maaomanike kooskõlastuste esitamine. Ringkonnakohus lisab, et maaomanike puuduvatele nõusolekutele või kooskõlastustele tuginedes saaks kostja VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6). Siiski võib olla hea usu põhimõttega vastuolus see, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Tellija ei saa keelduda kogu kokkulepitud tasu maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kuid need on kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. Õigustatud oleks tasu maksmisest keeldumine üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 34). Kostja ei ole välja toonud, millised on puuduvate maaomanike kooskõlastuste hankimisega seonduvad võimalikud kulud. Eelmärgitut arvestades saab hageja tasunõude n-ö Sillamäe tööde osas rahuldada.
18.Poolte väidetest nähtub, et vaidlusalusest arvest (I kd, tl 27) kogusummas 20 064 eurot 47 senti (sh käibemaks) on kostja tasunud 8088 eurot 4 senti (s.o 6740 eurot 3 senti + käibemaks 20%). Muus osas on kostja tasaarvestanud arvel kajastatud lepingust tuleneva nõude 16 070 eurot 39 senti enda leppetrahvinõudega 9330 euro 36 sendi ulatuses (käibemaksuta summad). Sillamäe tööde osas on kostja tuginenud ülalkäsitletud vastuväitele, mille kohaselt ei ole tasunõue sissenõutavaks muutunud. Kuna ringkonnakohus vähendab kostja lepingu p 11.7 alusel nõutavat leppetrahvi 6220 euro 24 sendini (mistõttu saab lepingust tuleneva tasunõude 16 070 eurot 39 senti tasaarvestust leppetrahvinõudega pidada põhjendatuks 6220 euro 24 sendi ulatuses) ning rahuldab hageja tasunõude Sillamäe tööde eest, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista põhivõlg 4512 eurot 14 senti (3110,12 + 650 + käibemaks 20%).
19.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise lepingu p-s 11.8 sätestatud määras 0,5% tasumisega viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud osaliselt, kuna Sillamäe tööd ei olnud nii hageja kui ka kostja 13(14)
kinnituste kohaselt 7. juuni 2019. a lepingu esemeks. Seega lepingus sätestatud viivisemäär nendele töödele ei laiene ning viivist saab nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lisaks arvestab ringkonnakohus kostja vastuväitega, et ta sai arve, mille tasumise tähtaeg oli 30 päeva, kätte 2. juunil 2021, mistõttu vastavalt lepingu p-le 5.4 hakkas 30-päevane maksetähtaeg kulgema 3. juunil 2021 ja lõppes TsÜS § 136 lg 8 järgi 5. juulil 2021 (3. ja 4. juuli 2021 olid puhkepäevad). Kostja vastu 7. juuni 2019. a lepingu alusel rahuldatud põhinõudelt 3732 eurot 14 senti (3110,12 + käibemaks 20%) lepingu p-s 11.8 sätestatud määras arvestatud viivis alates 6. juulist 2021 kuni käesoleva otsuse tegemiseni (14. juuni 2023) on 13 230 eurot 44 senti (3732,14 × 0,5% × 709). Sillamäe tööde rahuldatud tasunõudelt 780 eurot (650 + käibemaks 20%) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 6. juulist 2021 kuni käesoleva otsuse tegemiseni (14. juuni 2023) on viivisekalkulaatori järgi (kättesaadav: www.viivisekalkulaator.ee) 130 eurot 3 senti. Kokku on käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seega 13 360 eurot 47 senti. TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates 15. juunist 2023 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks.
20.Seoses hagi osalise rahuldamisega peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada mõlema kohtuastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja põhinõuded kokku summas 11 976 eurot 43 senti rahuldatakse käesoleva otsusega 4512 euro 14 sendi ulatuses, s.o ligikaudu 38% ulatuses. Samas on ringkonnakohus vähendanud kostja poolt nõutud leppetrahvi üksnes VÕS § 162 lg-st 1 tuleneva diskretsiooniõiguse alusel, mistõttu peab kohus õiglaseks jätta esimese ja teise kohtuastme menetluskulud 80% ulatuses hageja kanda ning 20% ulatuses kostja kanda.
21.Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega hageja menetluskulude rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.