B2 Impact OÜ hagi M. H. vastu põhivõlgnevuse ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
730,38 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) Hageja lepinguline esindaja: Pille Martin Kostja: M. H. (end. perekonnanimi N. , isikukood XXX, elukoht XXX) Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja M. H. suhtes osaliselt.
Mõista kostjalt M. H.-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja IPF Digital AS (Credit24) ja kostja vahel 25.03.2024 sõlmitud krediidikonto lepingust nr 5713132497 tulenev põhivõlgnevus 379,43 eurot, intress 0,35 eurot ja võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kulu 35 eurot, kokku 414,78 eurot.
Mõista kostjalt M. H.-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (379,43 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni võla põhivõla täieliku tasumiseni.
Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
Jätta menetluskulud 63% ulatuses kostja M. H. kanda ja 37% ulatuses hageja B2 Impact OÜ kanda.
Mõista kostjalt M. H.-lt menetluskulud 110,25 eurot.
Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (110,25 eurolt) hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
Toimetada tagaseljaotsus kätte hagejale.
Toimetada tagaseljaotsus avalikult kätte kostjale M. H.-le väljaanded Ametlikud Teadaanded kaudu.
Lugeda dokumendid kostjale M. H.-le avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Kohtuotsuse selgitused TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M. H. (end. N. ) (kostja) vastu. 13.03.2025 tegi kohus kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 30.05.2025 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Pärnu Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg 1 p 2. Pärnu Maakohus kohustas hagejat
esitama nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis ja tasuma täiendavat riigilõivu.
2.Hageja esitas Pärnu Maakohtule 19.06.2025 hagiavalduse kostja vastu IPF Digital AS (Credit24) ja kostja vahel 25.03.2024 sõlmitud krediidikonto lepingust nr 5713132497 tuleneva põhivõlgnevus 478,20 eurot, intressi 4,38 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 159,49 eurot, võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kulu 35 eurot ning lisanduva viivise väljamõistmiseks seadusjärgses määras. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu kokku 240 eurot. Õige riigilõivu suurus esitatud nõudelt on 175 eurot. Hageja esitas 08.07.2025 taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks, mille kohus 21.08.2025 määrusega lahendas.
3.IPF Digital AS ja kostja vahel sõlmiti 25.03.2024 krediidileping 5713132497, limiidiga 3000 eurot, intressimääraga 41,88 % aastas, krediidikulukuse määr (KKM) 51,78 % aastas. Lepingu sõlmimise ajal 25.03.2024 kuulus kohaldamisele KKM 17,36% x 3 = 52,08 % aastas. Seega nähtuvalt lepingust ei ületanud krediidiandja KKM lubatud määra. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakse 25.03.2024 summas 500 eurot. Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 120,57 eurot, millest krediidiandja on arvestanud tasutuks põhiosa katteks 21,80 eurot, intressi katteks 77,55 eurot, teenustasude katteks 20 eurot ja viivise katteks 1,22 eurot.
4.Kostja poolt oli viimane laekumine hilinenud lepinguliste kohustuste katteks teostatud 02.09.2024 ning edaspidised maksed puudusid, mistõttu rikkus kostja omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, kui jättis täielikult maksmata arved järgmistel tähtaegadel: 09.06.2024, 09.07.2024 ja 09.08.2024. Vastavalt lepingule peab klient maksma tagasi krediiti ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt. Krediidiandja saatis 12.08.2024 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmise kohta, lepingu ülesütlemisavalduse ja teate nõude loovutamise kohta lepingu ülesütlemise korral. Krediidiandja teatas, et kirja saatmise seisuga kostja võlgnevus krediidiandja ees on 114,13 eurot. Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni 01.09.2024. Kostjale pakuti võimalust nimetatud tähtaja jooksul läbirääkimisteks. Krediidiandja hoiatas kostjat teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles. Kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loetakse leping ülesöelduks makse tähtajale järgnevast päevast, s.o 02.09.2024. Hageja on hagiavaldusele lisanud eelnimetatud teate. Kostja ei ole vastuväiteid nõuete ja väidete osas esitanud.
5.Kohus võttis 21.08.2025 määrusega hageja hagi menetlusse ning kohustas kostjat hagile vastama 14 päeva jooksul alates hagimaterjalide ja kohtumääruse kättetoimetamisest.
6.Kostjale toimetati hagiavaldus ja 21.08.2025 kohtumäärus kätte avalikult, vastavasisulise teate avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 21.08.2025. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Kohus loeb menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 06.09.2025 dokumentide kättetoimetamisega avalikult Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja kohustus vastama hagiavaldusele hiljemalt 22.09.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (22.09.2025) ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud.
7.Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
8.Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele
kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
10.Vaidlust ei ole, et IPF Digital AS ja kostja vahel on 25.03.2024 sõlmitud krediidileping nr 5713132497, mille alusel sai kostja krediidiandjalt 500 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja on täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning andnud kostjale kokkulepitud summa. Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus kasutatud krediit IPF Digital AS-ile tagasi maksta vastavalt lepingule. Laenu krediidi kulukuse määr oli 51,78%, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (17,36% ning kolmekordne määr 52,08%).
11.VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis krediidiandja 12.08.2024 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmise kohta, lepingu ülesütlemisavalduse ja teate nõude loovutamise kohta lepingu ülesütlemise korral. Vaidlust ei ole, et kostja sai lepingu järgi kasutada krediiti summas 500 eurot. Hagiavalduse kohaselt tegi kostja lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kokku 120,57 eurot, millest krediidiandja on arvestanud tasutuks põhiosa katteks 21,80 eurot, intressi katteks 77,55 eurot, teenustasude katteks 20 eurot ja viivise katteks 1,22 eurot. Kohus arvestab kõik kostja poolt tasutud summad põhivõla katteks, seega on kostja tagastamata krediit 500120,57=379,43 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 379,43 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
12.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja
krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
13.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
14.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
15.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
16.KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral
tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
7.Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
8.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
9.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt põhistanud. Hageja väitel on krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega, kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel on krediidiandja jõudnud järeldusele, et võlgnik on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime. Laenutaotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1300 eurot ja temal on üks ülalpeetav. Krediidiandja analüüsis EMTA andmeid, mille kohaselt oli kostja kolme kuu keskmine sissetulek 1268,19 eurot. IPF Digital AS tegi 25.03.2025 päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid. Krediidiotsuse tegemisel on arvesse võetud ka infot kostja finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta: finantskohustused märkis kostja 30 eurot ja majapidamiskuludeks 600 eurot. Kohtule ei ole teada, kas kostjalt konto väljavõtet küsiti, hagis sellele viidatud ei ole ja kohtule seda esitatud ei ole. Hageja on hagiavalduses märkinud, et IPF Digital AS tegi 25.03.2025 päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Hageja on lisana esitanud krediidi analüüsi koondi, millelt nähtub, et IPF Digital AS tegi 25.03.2025 päringu Creditinfo andmebaasi. Maksehäireregistrite väljavõtet esitatud ei ole.
10.Hageja ei ole seega kohtule esitanud tõendit, millest järeldub, et lepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal maksehäired. Hagiavalduse ja lisatud tõendi kohaselt IPF Digital AS tegi
päringu üks aasta peale lepingu sõlmimist Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal oli piisav maksevõime. Taotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1300 eurot, igakuised kohustused 630 eurot, tal on üks ülalpeetav ja tal on töökoht. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. EMTA andmetel on kostja kolme viimase kuu keskmine sissetulek 1268,19 eurot. Kolme kuu põhjal otsustuse tegemine on liiga lühike aeg. Ei ole teada töölepingu olemus ega kestvus (3 kuu põhjal ei saa välistada katseaega või töö ajutist iseloomu). Samuti pole teada ametit ega töötatud aega. Kostjalt ole küsitud konto väljavõtet, mis on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, kuna mujalt ei saa kontrollida tarbija tegelikke väljaminekuid ega muid võetud kohustusi, seega ei saa olla kindel, et ei ole võetud juba teisi laene, mis ei ole nähtavad maksehäireregistrites. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja andmebaasidest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.
11.Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 403 4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.
12.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C 154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
13.Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
14.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku
laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on arvestanud intressi alates 25.08.2024 (kostja viimase tagasimaksele järgnevast päevast) kuni 01.09.2024 (lepingu ülesütlemiseni). Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli perioodil 01.07.2024-31.12.2024 seadusjärgne intressimäär 4,25% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi 0,35 eurot perioodi 25.08.2024-01.09.2024 eest.
15.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale krediidikonto lepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle lepingu järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti kokku 500 eurot ning kostja on teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 120,57 eurot, Kohus on arvestanud kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 379,43 eurot.
16.Hageja nõuab peale lepingu lõppemist tehtud võla sissenõudmiskulusid 35 eurot. Hageja selgitab sissenõudekulude kujunemist: 06.12.2024 tasulise kirja saatmine 25 eurot; 14.01.2025 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 20.02.2025 tasulise kirja saatmine 5 eurot. Hageja on selle tõenduseks esitanud saadetud e-kirjad. Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (VÕS § 4034 lg 7). Kolleegium leiab, et tasuna ei saa VÕS § 403 4 lg 7 lause 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus rahuldab hageja taotluse võla sissenõudmiskulude osas 35 euro ulatuses VÕS § 115 ja § 1132 lg 2 p 1 alusel.
17.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 02.09.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.06.2025 lepingus sätestatud intressi määras 41,88 % aastas põhiosa võlgnevuselt ehk summalt 478,20 eurot. VÕS § 403 4 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 379,43 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
18.Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).
19.Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt
hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 379,43 eurot, intress 0,35 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata. Menetluskulud
20.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 730,38 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 457,05 eurot (379,43 eurot põhinõue + 0,35 eurot intress + 35 eurot sissenõudmiskulud + 42,27 eurot seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse tegemisest), ehk hageja nõudest rahuldatakse 63%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 63% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 37% ulatuses hageja kanda.
21.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 175 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
22.Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks riigilõiv 175 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 110,25 eurot (63% 175-st).
23.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
24.Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.
25.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
26.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.
27.TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Mälberg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.