2-21-13639/31 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Hageja kinnitas 18. aprillil 2022, et kostja tasus 12. aprillil 2022 hageja põhinõudest 10 000 eurot. Hageja põhinõudeks jäi 3057 eurot 20 senti. Hageja viivise nõuded olid järgmised: 12. aprilli 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 17 970 eurot 22 senti ja põhinõudelt 3057 eurolt 20 sendilt arvestatud viivis alates 13. aprillist 2022 kuni kohtuotsuse täitmiseni määras 0,5% päevas. Hageja ja kostja leppisid viivise määras eraldi kokku. Kostja oli sellega nõus. Hagejal tekkisid tööliste Eestisse toomise tõttu olulised kulud. Hageja kohustus maksma töötajatele Eesti keskmist töötasu ning tegelema nende majutusega. Hageja jaoks oli arvete õigeaegne tasumine oluline. Kostja tasus osa arvest alles üheksa kuud hiljem. Keskmisest kõrgem viivisenõue on seega lubatud. Hageja kinnitas 12. augustil 2022, et kostja tasus 29. aprillil 2022 põhinõude 3057 eurot 20 senti. Hagejal on kostja vastu seega üksnes viivise nõue summas 18 230 eurot 8 senti. Pooled rääkisid viivise määra läbi. Seda kinnitab kostja allkiri lepingul. Kostja ei vaielnud enne kohtumenetlust viivisele vastu. Viivise määr peaks olema selline, mis paneb võlgnikku mõtlema, kas tasub oma rahaliste kohustuste täitmisega viivitada. Hageja kandis olulisi täiendavaid kulusid, mille osas hageja ei esitanud nõuet. Hageja luges need viivisega kaetuks. Hageja pöördus võla sissenõudmiseks algselt kostja poole. Hageja esitas hagi, kui kostja võlga ei tasunud. Viivise vähendamine ei ole seega põhjendatud. Hageja vaidles kostja viivise vähendamise taotlusele vastu. Hageja märkis, et kostja väited selle kohta, et hagejal on parem majanduslik seis kui kostjal, ei ole põhjendatud. Poolte majandusliku seisu tuvastamisel ei saa lähtuda vanadest majandusaasta aruannetest. Käibe suurus ei ilmesta äriühingu majanduslikku olukorda. Hageja ja kostja käibeid ei ole võrreldavad, kuna pooled tegutsevad erinevates valdkondades. Hageja tegeleb tööjõu rendiga, kostja tegutseb ehitussektoris. Hagejal on rohkem töötajaid. Hageja maksab rohkem makse. Hageja maksude summa oli 2022 II kvartalis 67 201 eurot 95 senti. Kostja maksude summa oli samal ajal 15 052 eurot 28 senti. Hagejal jäi pärast maksude tasumist sama kvartali käibest alles 128 477 eurot 30 senti ja kostjal 142 579 eurot. Kostjal jääb pärast maksude tasumist seega alles rohkem vahendeid. Hageja leiab sellele vaatamata, et käibe põhjal ei saa teha järeldust poolte majandusliku olukorra kohta. Hageja jaoks oli arvete õigeaegne tasumine oluline. Hageja üritas seda tagada seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema viivisemäära kokkuleppimisega. Kui kohus aga leiab, et viivisemäära tuleb alandada, tuleks seda alandada üksnes kuni määrani 0,2% päevas. Kostja ei esitanud teenuse kohta õigeaegselt pretensioone. Kostja ei tõendanud pretensioonide aluseks olnud väiteid. Kostjale osutatud teenus oli puudusteta.

17.juunini 2021. Lepingu p 2.6 järgi on töö tegemise koht Spordi tn 9, Käina alevik, Hiiumaa vald (Hiiumaa objekt). Lepingu p 6.4. järgi kohustus kostja tasuma lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamise eest viivist 0,5% päevas. Hageja kohustus hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu alusel seega varustama kostjat alates 11. maist 2021 kuni 17. juunini 2021 töötajatega Hiiumaa objektil ning kostja kohustus maksma selle eest hagejale tasu ja tasu maksmisega viivitamise korral viivist 0,5% päevas. Hageja ja kostja sõlmisid seega Hiiumaa objektil töötanud tööliste vahendamise eest tasu maksmisega viivitamise eest viivise kokkuleppe määras 0,5% päevas. Hagiavaldusele lisatud arvelt 1 nähtub, et arve on esitatud 12 085 euro 20 sendi ulatuses Hiiumaa objektil töötanud tööliste vahendamise eest, ent vähemalt 972 euro ulatuses Väätsas (Väätsa objekt) töötanud tööliste vahendamise eest. Arvelt 2 nähtub, et arve on esitatud täielikult Väätsa objektil töötanud tööliste vahendamise eest. Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingust ei tulene, et selles lepingus sätestatud tingimused laieneksid lisaks Hiiumaal töötanud tööliste vahendamisele ka Väätsa objektil töötanud tööliste vahendamisele. Pooled ei vaidle, et hageja vahendas töölisi Väätsa objektile ja et kostja tasus selle eest hagejale. Poolte vahel oli seega Väätsa objektile töötajate vahendamise ja selle eest tasu maksmise kohta kokkulepe. See aga ei tähenda, et neil oli Väätsa objektile vahendatud töötajate eest tasu maksmisega viivitamise eest viivise kokkulepe seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras viivise tasumiseks. Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu punktis 6.4 sätestatud viivise kokkulepe näeb ette üksnes sellest lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamise eest viivise määra. Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingust ei tulene, et nimetatud viivise määr kohalduks hageja ja kostja vahel sõlmitud muudele kokkulepetele ja nende alusel makstavate summade tasumisega viivitamisele. Hageja ei esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et hageja ja kostja oleksid sõlminud viivise kokkuleppe Väätsa objektile vahendatud töötajate eest tasu maksmisega viivitamise puhuks. Hageja märkis Väätsa objektile vahendatud töötajate eest tasu kohta esitatud arvetele viivise määraks 0,5%, kuid kostja tegevusest ei tulene kostja tahteavaldus sellise viivise määraga nõustumise kohta. Arvete tasumist ei saa selliseks nõustumiseks pidada, kuivõrd kostja märkis päeval, mil ta tasus esimese arve, et ta ei nõustu viivise arvetega. Hageja ja kostja ei sõlminud seega Väätsa objektil töötanud tööliste vahendamise eest tasu maksmisega viivitamise eest viivise kokkulepet seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras viivise tasumiseks. Selle tasu maksmisega 5(11)

viivitamise puhul kohaldub seega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivise määr. Kostja tasus 12. aprillil 2022 arvest 1 kokku 10 000 eurot ja 29. aprillil 2022 ülejäänud summa. Kostja ei märkinud 12. aprillil 2022 arve 1 tasumisel, milliste arvel nimetatud teenuste eest kostja tasu maksab. Hageja ei märkinud, millised arvel 1 nimetatud teenused loeb hageja kostja poolt makstud 10 000 euro alusel tasutuks. Arvel 1 nimetatud teenuste eest tasumise järjekorra määramisel tuleb seega lähtuda VÕS § 88 lõikest 6. Arvel 1 nimetatud teenuste eest tasu maksmise kohustused muutusid sissenõutavaks arvel märgitud maksetähtajal, s.o samal ajal. Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu p 6.5 järgi vastutab arve tasumata jätmisel kostja juhatuse liige isiklikult oma varaga summas kuni 60 000 eurot. Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingust tulenev tasu maksmise kohustus on lepingu p 6.5 ja VÕS § 142 lg 1, § 143 lg 1 ja 2 ning § 144 lg 2 järgi seega tagatud kostja juhatuse liikme käendusega. Hiiumaa objektile tööliste vahendamisega seotud tasu maksmise kohustus on hageja jaoks seega rohkem tagatud, kui Väätsa objektile tööliste vahendamisega seotud tasu maksmise kohustus. Kostja poolt 12. aprillil 2022 tasutud 10 000 eurot tuleb VÕS § 88 lg 6 alusel lugeda seega esmalt tasutuks Väätsa objektile tööliste vahendamisega seotud tasu 972 euro katteks ja seejärel ülejäänud osas Hiiumaa objektile tööliste vahendamisega seotud tasu 12 085 euro 20 sendi katteks. Hageja võib eeltoodust tulenevalt nõuda kostjalt viivist alljärgnevalt: • arvel 1 kajastatud 12 085 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021 kuni 12. aprillini 2022 määras 0,5% päevas 16 556 eurot 72 senti; • arvel 1 kajastatud 972 euro tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021 kuni 12. aprillini 2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 58 eurot 37 senti; • arvel 1 kajastatud 3057 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. aprillist 2022 kuni 29. aprillini 2022 määras 0,5% päevas 259 eurot 86 senti; • arvel 2 kajastatud 909 euro 60 sendi tasumisega viivitamise eest 27. juulist 2021 kuni

12.augustini 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 3 eurot 39 senti. Kostjalt viivise nõudmine ei ole VÕS § 113 lg 4, § 111 lg 1 ja § 110 lg 1 alusel välistatud, kuna kostja ei esitanud hagejale selget tahteavaldust, mille kohaselt kostja jätab arved 1 ja 2 tähtaegselt tasumata, kuni hageja täidab enda kohustuse kostja ees. Samas isegi, kui kostja oleks seda teinud, ei tõendanud kostja, et hagejal oli kostja ees kohustus, mis oleks andnud kostjale õiguse arvete õigeaegsest tasumisest keelduda. Hageja lepinguliste kohustuste rikkumine ega kostjale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks. Hageja ei toonud täpsemalt välja, kas ja millist kahju hageja kandis seetõttu, et kostja maksis 12. juulil 2021 tasumisele kuulunud arvest 10 000 eurot alles 12. aprillil 2022 ja ülejäänud osa 29. aprillil 2022 ning 26. juulil 2021 tasumisele kuulunud arve alles 12. augustil 2021. Hageja ei tõendanud, et tal tekkis arvete maksmisega viivitamise tõttu põhivõlast suurem kahju. Kostjalt ei ole seega põhjendatud mõista välja viivist põhivõlast suuremas summas. Kostja kohustub tasuma arvel 1 märgitud 12 085 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest viivist 0,5% päevas, st ligikaudu 23 korda enam kui seadusjärgne viivise määr. Kostja kohustus tasuma ülejäänud põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. Äriühingute vahelises lepingulises suhtes võib viivise määr 0,5% olla ebamõistlikult suur, kuid seadusjärgne viivise määr seda kindlasti ei ole. Hageja ja kostja tegutsevad mõlemad majandus- ja kutsetegevuses. Nad on vabad kokku leppima sellises viivisemääras, nagu nad soovivad. Kohus saab sellele vaatamata hageja ja kostja vahel sõlmitud viivise kokkuleppe järgset viivist VÕS § 113 lg 8 alusel vähendada. Kuna viivise eesmärk on hüvitada kahju, mis tekib kohustuse täitmisega viivitamise tõttu, tuleb viivise vähendamisel arvestada seda kahju, mis hagejal võis kostjapoolsete 6(11)

maksetega hilinemise tõttu tekkida. Hageja väitel tekkisid tal enda lepinguliste kohustuste täitmise tõttu kulud, mis olid seotud töötajate Eestisse toomise, nendele töötasu maksmise, nende majutamise ja transpordiga. Kostja poolt lepingujärgse tasu maksmisega viivitamine tõi hagejale seega kaasa selle, et hageja ei saanud kostja makseviivituse tõttu enda kulusid kanda ega ka enda edasist majandustegevust finantseerida. Asja materjalidest ei nähtu siiski, et hagejal oleksid tekkinud kostja poolt arve 1 tasumisega viivitamise tõttu olulised likviidsusprobleemid. Samas, isegi kui hagejal oleksid tekkinud olulised makseraskused, oleks ta saanud võtta nende ületamiseks laenu ilmselt odavamalt kui määras 182,5% aastas (0,5% × 365). Kostja ei toonud välja ega tõendanud, et hageja ei saanud kostja makseviivituse tõttu üldse mingit kahju tekkida. Hagejal tekkis kostja makseviivituse tõttu seega kahju, kuid hageja tekkinud kahju ei saa pidada proportsionaalseks viivise määraga 0,5% päevas. Samas, arvestades hageja majandustegevuse iseloomu, ei ole kostja makseviivituse tõttu tekkida võivat kahju ilmselt võimalik kompenseerida VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras (8% aastas) tasutava viivise eest. Viivise eesmärkide realiseerimiseks on piisav viivise määr 0,2% päevas, so 73% aastas. Viivist ei ole põhjendatud täiendavalt vähendada seetõttu, et hagejal on parem majanduslik olukord kui kostjal. See, et hagejal läheb kostjast majanduslikult paremini, ei tähenda, et kostja ei peaks hageja ees oma kohustusi täitma ega vastutama oma kohustuste täitmisega viivitamisest tuleneva võimaliku kahju eest. Asjaolu, et kostjal oli 2021. aastal 447 735 euro 7 sendi suuruse müügitulu juures kahjum kokku 6215 eurot 41 senti, ei tähenda, et kostja majanduslik olukord oleks sedavõrd halb, et ta ei suudaks tasuda enda kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist 0,2% päevas. Kostja võimele enda tegevusest saadava raha arvel kohustusi täita viitab see, et kostja tasus põhivõla. Viivist ei ole põhjendatud täiendavalt vähendada seetõttu, et hageja rikkus lepingut ja põhjustas kostjale kahju. Kostja sellekohased väited ei ole tõendatud. Viivist ei ole põhjendatud täiendavalt vähendada seetõttu, et hageja oli istungil kompromissiläbirääkimiste käigus nõus väiksema viivise summaga. Asjaolu, et hageja nõustus istungil kompromissi korras viivise nõuet vähendama, ei tähenda, et hageja oleks viivise nõudest ülejäänud osas loobunud. Kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele, tuleb hageja nõue rahuldada õiguslikult põhjendatud ulatuses. Hageja võib eeltoodust tulenevalt nõuda kostjalt viivist alljärgnevalt: • arvel 1 kajastatud 12 085 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021 kuni 12. aprillini 2022 määras 0,2% päevas 6622 eurot 69 senti; • arvel 1 kajastatud 972 euro tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021 kuni 12. aprillini 2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 58 eurot 37 senti; • arvel 1 kajastatud 3057 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. aprillist 2022 kuni 29. aprillini 2022 määras 0,2% päevas 103 eurot 94 senti; • arvel 2 kajastatud 909 euro 60 sendi tasumisega viivitamise eest 27. juulist 2021 kuni

Pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut, sh viivisekokkulepet. Asja juures ei ole mõlema poole poolt allkirjastatud tööjõu rendilepingut. Kohus ei saanud seega kohaldada arve 1 osas seaduses sätestatud viivise määrast kõrgemat viivise määra. Poolte vahel oli tööjõu rendisuhe. Selle tingimused lepiti suuliselt kokku. Kostja peab eelkõige silmas hinnakokkulepet. Maakohtu arutlus on lepingu sõlmimise juures suunatud sellele, et pooled sõlmisid tahteavalduste kaudu tööjõu rendilepingu ja asusid seda täitma. See ei ole aga vaidluse all. Pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut ja seetõttu puudub kirjalik viivisekokkulepe. Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuks viivise määras 0,5% päevas kokku leppimine. Maakohus ei vastanud kostja väitele, et VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Tulenevalt VÕS § 11 lg 4 reeglist ei saa lugeda poolte vahel kirjalikku lepingut sõlmituks, mistõttu ei saa öelda, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe punkti 6.4 osas. Kui kostja allkirjastas omalt poolt lepingu, siis tähendas see vaid ettepanekut või valmisolekut kirjaliku lepingu sõlmimiseks. Kirjaliku lepingu sõlmimiseks oleks selle pidanud allkirjastama ka teine lepingupool. Seda, et pooled lähtusid suulisest lepingust, kinnitab asjaolu, et kuigi lepingudokument käsitles tööjõu rentimist vaid Hiiumaa objektil, siis tegelikkuses renditi tööjõudu ka Väätsa objektil. See tähendab, et pooled sõlmisid suulise tööjõu rendilepingu Hiiumaa objekti kõrval veel teisegi suulise tööjõu rendilepingu Väätsa objekti kohta. Kohus vähendas viivisemäära liiga väikeses ulatuses. Kostja põhjendas viivise vähendamist kohustuse täitmise ulatuse, hageja parema majandusliku olukorra ja sellega, et hageja renditud töötajatega oli objektil mitmeid probleeme. Kohtuliku kompromissi läbirääkimistel oli hageja nõus viivisega summas 3200 eurot, mis näitab, et hageja tunnistas, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur. Maakohus ei vähendanud viivist mõistliku suuruseni, vaid hindas hoopis hageja võimalikku kahju suurust ja selle katmist viivisega. Viivise vähendatud määr 0,2% päevas on samuti ebamõistlik ega erine oluliselt määrast 0,5% päevas. Viivise mõistlik määr on seadusjärgne viivise määr.

maakohtust erinevale seisukohale.Kostja hinnangul vähendas maakohus hageja viivisenõuet VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel põhjendamatult vähe. Kostja hinnangul tuleks viivist käesolevas asjas vähendada seadusjärgse viivisemäärani. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel saab kohus võlgniku (kostja) taotlusel tasumisele kuuluvat viivist vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et viivise vähendamine viidatud sätete alusel on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus. Seda on menetluses märkinud ka kostja ise (tl 70 pöördel). Ringkonnakohtul kui kõrgema astme kohtul on võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata üksnes vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinni pidamist (vt Riigikohtu 14. juuni 2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 20; 30. aprilli 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 49). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Maakohus on viivise vähendamise otsustamisel kõiki VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaldamise seisukohalt olulisi asjaolusid, sh apellatsioonkaebuses märgituid, kaalunud. Kostja arvamus, et maakohus oleks pidanud jõudma diskretsiooni teostamisel teistsugustele järeldustele ning viivist suuremas ulatuses vähendama, ei anna iseenesest alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel saab kohus vähendada tasumisele kuuluva viivise summat, mitte lepingus kokku lepitud viivise määra. Maakohtu otsuse p-s 7 esitatud põhjendustest võib selles osas jääda ekslik mulje, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegu menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuses viidatud TsMS § 163 lg 2 rakendamine on samuti kohtu diskretsiooniotsus, mida kõrgema astme kohus saab kontrollida üksnes piiratud ulatuses. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 10 piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks ei ole alust TsMS § 163 lõiget 2 menetluskulude jaotamisel kohaldada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks tuleks kõnealust sätet tema arvates siiski kohaldada. Apellatsiooniastme menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.