Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 17.05.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-21-131367
Kohtuasi
IDR INKASSO AGENTUUR OÜ hagi OÜ MOOTORVEDU vastu 1554 euro 30 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.08.2022 kirjeldava ja põhjendava osata otsus ning 31.03.2023 täiendatud otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ MOOTORVEDU 27.04.2023 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellant (kostja) OÜ MOOTORVEDU (registrikood 10695977), lepinguline esindaja Andi Tubin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ MOOTORVEDU 27.04.2023 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 26.08.2022 kirjeldava ja põhjendava osata otsuse ning 31.03.2023 täiendatud otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OÜ MOOTORVEDU kanda. IDR INKASSO AGENTUUR OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.IDR INKASSO AGENTUUR OÜ (hageja) esitas 15.11.2022 Harju Maakohtule OÜ MOOTORVEDU (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1554 eurot 30 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 391 eurot 68 senti ja alates 16.11.2021 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.12.2018 käsunduslepingu nr 10518GM (leping), millega kostja volitas hagejat sisse nõudma kostja debitoorseid võlgnevusi ning kostja kohustus maksma selle eest hagejale kokkulepitud teenustasu. Samal päeval sõlmisid pooled lepingu akti nr 1, mille kohaselt kohustus hageja nõudma kostja nimel sisse mh võlgnikult Ivo Kesas (võlgnik) võla 5181 eurot ning kostja kohustus tasuma hagejale teenustasu (25% sissenõutavast summast, s.o 1554 eurot 30 senti ((5181,00×25%) + 20%)). Hageja osutas kostjale lepingu alusel võla sissenõudmise teenust, mille käigus teatas võlgnik hagejale, et soovib tasuda võla maksegraafiku alusel, tasudes alates 12.02.2019 100 eurot kuus. Võlgnik teatas 12.02.2019, et on teinud esimese osamakse ning edastas väljavõtte, mille kohaselt oli võlgnik kandnud hageja arvele 100 eurot selgitusega Mootorvedu OÜ. 15.08.2019 teatas võlgnik hagejale, et on sõlminud kostjaga uue kokkuleppe ja on teinud kostjale esimese makse. Samal päeval saatis kostja esindaja AK hagejale e-kirja, milles teatas, et soovib lõpetada võlgnikult võlanõude sissenõudmise. Hageja esitas 07.07.2021 kostjale teenustasu arve nr 21062 summaga 1554 eurot 30 senti (maksetähtaeg 12.07.2021). Hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei ole kostja arvet tasunud.
1.2.Kostja on lepingu p-des 4.4 ja 6.6 kokkulepitut arvestades kohustatud tasuma hagejale teenuse eest tasu. Kui võlgnik täitis käsundisaajale (hagejale) sissenõudmiseks üleantud kohustuse otse käsundiandjale (kostjale), oli käsundiandja lepingu p 4.4 järgi kohustatud sellest käsundisaajat viivitamatult informeerima ning kandma teenustasu käsundisaajale üle seitsme päeva jooksul käsundisaajalt arve väljastamise kuupäevast arvates. Kui käsundiandja oli pärast käsundisaajaga akti vormistamist sõlminud võlgnikuga kokkuleppe ning soovis teenuse osutamise lõpetada, siis kohustus käsundiandja tasuma käsundisaajale teenustasuarve minimaalselt põhisumma pealt kokkulepitud teenustasule.
1.3.Kuna kostja ei ole hagejale teenustasu tähtaegselt tasunud, peab kostja tasuma hagejale ka teenustasuarvelt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja nõustus, et pooled sõlmisid hagis nimetatud lepingu ja selle alusel akti nr 1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõudnud võlgnikult võlga sisse ning hagejale ei ole võlgnikult laekunud 5181 eurot, mis on teenustasu maksmise eelduseks. Kuna hageja ei nõudnud võlgnikul võlga mõistliku aja jooksul sisse (rikkus lepingu p 2.2) ega vastanud kostja päringutele, ütles kostja käsunduslepingu 15.08.2019 lepingu p 6.8 alusel üles. Lepingu p-st 6.8
2-21-131367 ei tulenenud kohustust määrata hagejale täiendavat tähtaega. Lepingu ülesütlemist tuleb tõlgendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 2 järgi. Kostja tahe oli suunatud lepingu ülesütlemisele ning hageja pidi seda mõistma, arvestades kostja varasemaid kirjalikke pretensioone, samuti pidi see selliselt olema mõistetav mõistlikule isikule. Lepingu ülesütlemise ajaks ei olnud kostjale võlgnikult laekunud 5181 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 26.08.2022 kirjeldava ja põhjendava osata otsusega ja 31.03.2023 täiendatud otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1554 eurot 30 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 391 eurot 68 senti ja alates 16.11.2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja 07.07.2021 õigustatult kostjale arve nr 21062 summaga 1554 eurot 30 senti. Hageja on osutanud kostjale võlgade sissenõudmise teenust ja oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Tulenevalt lepingu p-dest 4.4. ja 6.6, oli kostja kohustatud teenustasu hagejale tasuma arve alusel juhul, kui võlgnik täidab sissenõudmiseks üleantud kohustuse otse käsundiandjale (kostjale). Siinsel juhul on kostja ja võlgnik sõlminud hagejale sissenõudmiseks antud nõude osas tasumise kokkuleppe ning võlgnik täidab seda. Asjaolu, et võlgnik teatas 15.08.2019 hagejale, et on sõlminud kostjaga uue kokkuleppe ja esimese makse kostjale teinud, samuti see, et 15.08.2019 saatis kostja esindaja AK hagejale e-kirja, milles teatas, et soovib lõpetada võlanõude sissenõudmise võlgnikult, ei vabasta kostjat hagejale teenustasu maksmisest. Kuna kostja ei ole oma lepingulist kohustust täitnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg, sissenõutavaks muutunud viivis ning alates 16.11.2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu kirjeldava ja põhjendava osata otsuse ja täiendava otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt VÕS § 76 lg 1 ja lepingu p 6.6 alusel seisukohale, et kostja on kohustatud tasuma hagejale teenustasu. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja ei teinud mõistliku aja jooksul toiminguid võla sissenõudmiseks ning kostja ütles lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi kehtivalt üles, mis vabastas kostja VÕS § 195 lg 2 järgi oma kohustuste täitmisest, s.o teenustasu maksmisest. Lepingu ülesütlemise ajaks ei olnud võlgnikult 5181 eurot laekunud. Maakohus tuvastas võlgniku e-kirja alusel vääralt, et kostja ja võlgnik sõlmisid enne lepingu ülesütlemist võla tasumise kokkuleppe ja võlgnik täidab seda. Enne lepingu ülesütlemist ei olnud kostja sõlminud võlgnikuga kokkulepet ja võlgnik ei olnud asunud kostjale võlga tasuma. Hageja ei ole enda väidetud asjaolusid tõendanud, sh esitanud võlgniku pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostjale võla tasumine, ega taotlenud kohtult selle tõendi kogumist. Kostja ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid. See, et võlgnik selgitas 18.06.2021 e-kirjas, et tasub võlga otse kostjale, ei anna hagejale alust nõuda kostjalt teenustasu.
2-21-131367
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1554 eurot 30 senti, millele lisandus hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 391 eurot 68 senti ja sellele järgneva aasta eest arvestatav viivis 124 eurot 34 senti TsMS § 133 lg 2 tähenduses. Seega ei ületa hageja põhinõue 3500 eurot ega põhinõue koos viivisega 7000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
7.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
8.Maakohus märkis otsuses, et ei anna luba otsuse edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 tähenduses.
9.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
9.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust kostja väited selle kohta, et ta ütles lepingu 15.08.2019 üles ja selleks ajaks ei olnud võlgnik hagejale ega kostjale võlga tasunud. Iseenesest võivad pooled lõpetada lepingu kokkuleppel või ühepoolselt, sh võib lepingupool lõpetada ühepoolselt lepingu kas korraliselt või erakorraliselt. Siinsel juhul saatis kostja hagejale 15.08.2019 järgmise sisuga e-kirja: „Tere soovin lõpetada võlanõue IK isikukood XXXXXXXXXXX vastu“ (dtl 41). Kostja hinnangul on see käsitatav lepingu ülesütlemisavaldusena võlgnikku puudutavas osas. Kostja väitis maakohtus, et ta ütles lepingu selle p 6.8 alusel üles, sest hageja rikkus lepingu p 2.2, kui jättis võlgnikult võla mõistliku aja jooksul sisse nõudmata. Lepingu p 6.8 nägi ette, et kui käsundisaaja rikub lepingutingimusi, on käsundiandjal õigus leping ühepoolselt lõpetada. Kuna lepingus ei olnud täpsustatud, milliste rikkumiste korral võis lepingu üles öelda, kohaldub lepingule seadusest tulenev regulatsioon. VÕS § 101 lg 1 p 4, § 116 lg 1 ja § 196 lg 2 järgi võib lepingupool lepingu rikkumise korral kestvuslepingu üles öelda üksnes juhul, kui teine
2-21-131367 lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lepingu olulise rikkumise juhtumid on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2, mille p 5 järgi on mh tegemist olulise rikkumisega, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust talle täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Siinses asjas ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et hageja rikkus oluliselt lepingust tulenevat kohustust VÕS § 116 lg 2 tähenduses. See, et hageja ei teavitanud kostjat väidetavalt võla sissenõudmise asjaoludest, mistõttu järeldas kostja, et hageja ei täida lepingust tulenevad kohustust, ei andnud kostjale alust öelda lepingut olulisele lepingurikkumisele tuginedes 15.08.2019 erakorraliselt üles. Kui hageja jättis kostja hinnangul mõistliku aja jooksul võla sissenõudmiseks toimingud tegemata, oleks kostja pidanud andma enne lepingu erakorraliselt ülesütlemist hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Seda ei ole aga kostja asjas esile toodud asjaolusid arvestades teinud. Seega ei saanud kostjal olla asjas esitatud asjaolusid arvestades alust öelda lepingut erakorralist üles. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sisuliselt sellele, et ta ütles lepingu hoopis korraliselt üles ning viitab VÕS §-le 195. Ringkonnakohus märgib, et kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, võib VÕS § 195 lg 3 järgi kumbki lepingupool kestvuslepingu mõistliku etteteatamistähtajaga korraliselt üles öelda. Etteteatamistähtaega järgimata võib kumbki lepingupool kestvuslepingu VÕS § 196 lg 1 järgi üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Iseenesest ei ole välistatud, et kostja ütles lepingu 15.08.2019 korraliselt, s.o ilma mõjuva põhjuseta osaliselt üles, kuid sellisel juhul pidi kostja sellest hagejale ette teatama. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille kohaselt ta oleks järginud etteteatamistähtaega või tal oleks olnud mõjuv põhjus leping etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Seega saanuks leping lõppeda alles pärast etteteatamiseks vajaliku mõistliku aja möödumist. Lepingu korraline ülesütlemine ei tähenda aga seda, et hagejal ei oleks enam kostja vastu lepingust tulenevaid nõudeid. Lepingu korraline ülesütlemine vabastab VÕS § 195 lg 2 järgi mõlemad lepingupooled küll nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Lepingu p 1.1 järgi volitas käsundiandja (kostja) käsundisaajat (hagejat) sisse nõudma käsundiandja debitoorseid võlgnevusi ning kohustus maksma käsundisaajale sisse nõutud summadelt kokkulepitud teenustasu, millele lisandub käibemaks. Lepingu p 4.3 järgi pidid käsundi täitmise käigus võlgnikult sisse nõutud summad laekuma käsundisaaja kliendiarvele ning käsundisaaja pidi arvestama laekunud summadelt maha kokkulepitud teenustasu, millele lisandub käibemaks, ning kandma hiljemalt seitsme päeva jooksul käsundiandjale üle allesjäänud summa. Juhul kui võlgnik täitis käsundisaajale sissenõudmiseks üleantud kohustuse otse käsundiandjale, oli käsundiandja lepingu p 4.4 järgi kohustatud sellest käsundisaajat viivitamatult informeerima ning teenustasu käsundisaajale üle kandma seitsme päeva jooksul alates käsundisaaja arve väljastamise kuupäevast. Seega tuli üldjuhul tasuda kostjal hagejale teenustasu kostjale või hagejale võla katteks laekunud summadelt. Lepingu lõpetamise puhuks sisaldusid aga poolte lepingus erikokkulepped. Lepingu p 5.3 järgi andis käsundi lõpetamine menetluses olevate ja lahenevate nõuete suhtes käsundisaajale õiguse nõuda käsundiandjalt kogu nõude pealt kokkulepitud teenustasu maksmist. Lisaks tulenes lepingu p-st 6.6, et kui käsundiandja oli pärast käsunduslepingu lisa akti vormistamist sõlminud võlglasega kokkuleppe ning soovis menetluse (s.o võla sissenõudmise teenuse) lõpetada, siis kohustus käsundiandja käsundisaajale tasuma teenustasuarve minimaalselt põhisumma pealt kokkulepitud teenustasule. Seega olid pooled kokku leppinud, et hagejal on võlgnikule raha laekumisest sõltumata õigus saada käsundi täitmise eest tasu ka siis, kui kostja soovib käsundi või võla sissenõudmise lõpetada, st
2-21-131367 ka juhul, kui kostja ütles lepingu korraliselt võlgnikku puudutava võla sissenõudmise osas üles, oli tal lepingu järgi kohustus maksta hagejale teenustasu.
9.2.Lisaks ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et maakohus oleks eksinud tõendite hindamise reeglite vastu, kui järeldas võlgniku e-kirjade alusel, et kostja ja võlgnik sõlmisid enne lepingu ülesütlemist võla tasumise kokkuleppe lepingu p 6.6 tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et kohus peab TsMS § 232 lg 1 järgi hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Lihtmenetluse asjas menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras ning võib TsMS 405 lg 1 p 5 järgi mh kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Siinsel juhul on hageja esitanud tõendina 15.08.2019 e-kirjavahetuse võlgnikuga (dtl 40), millest saab järeldada, et võlgnik ei ole rahul sellega, et hageja saadab talle jätkuvalt nõudekirju, kuigi inkassoteenuse leping peaks olema lõpetatud. Vastuseks hageja küsimusele, millised on ettepanekud võla tasumiseks, vastas võlgnik järgmist: „Ettepanekuid polegi. Teile ma raha maksma ei hakka. Sõlmisin autoaiaga uue lepingu ja esimene makse neile tehtud. Ja minu teada pidid nemad teiega asjad ära lõpetama“. Seega ei ole hageja jätnud tõendamata asjaolu, et võlgnik ja kostja sõlmisid kokkuleppe võla tasumiseks. Arvestades seda, et samal päeval saatis kostja esindaja hagejale e-kirja, milles soovis lõpetada käsundi võlgnikku puudutavas osas, oli selgelt tegemist lepingu p-s 6.6 sätestatud olukorraga, st kostja oli saavutanud võlgnikuga kokkuleppe ja soovis käsundi seetõttu lõpetada. Selliseks puhuks olid aga pooled kokku leppinud, et hagejal on võla tegelikult laekumisest sõltumata õigus saada tasu.
9.3.Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
11.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (250 eurot).
12.Kuigi praeguses asjas ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu kogu ulatuses tasunud (apellatsioonkaebuselt hinnaga 2070 eurot 32 senti tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 350 eurot), ei jäta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellatsioonkaebust käiguta ega palu apellandil täiendavat riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
2-21-131367
13.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.