Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja ITOIL TRADE OÜ (registrikood 12239769), lepingulised esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaadi abi Liis Venelaine Kostja Osaühing Optifine (registrikood 10460317), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Uusorg
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 16.12.2021 otsus osas, milles maakohus mõistis Osaühingult Optifine ITOIL TRADE OÜ kasuks välja enam kui 11 126,19 eurot põhivõlga, 127,68 eurot intressi ja 1354,50 eurot viivist ning jättis vastuhagi osaliselt rahuldamata 15 320 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks. Rahuldada hagi ja vastuhagi vastavalt otsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses toodule.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus tasaarvestas ITOIL TRADE OÜ nõude Osaühingu Optifine nõudega 257,38 euro ulatuses, jättis rahuldamata ITOIL TRADE OÜ hagi Osaühingu Optifine vastu intressi 7065,72 euro saamiseks, rahuldas Osaühingu Optifine vastuhagi ITOIL TRADE OÜ vastu 28 290 euro ja
4.1.Rahuldada ITOIL TRADE OÜ hagi Osaühingu Optifine vastu osaliselt.
4.2.Välja mõista Osaühingult Optifine ITOIL TRADE OÜ kasuks 12 608,37 eurot, millest tagastamata laen on 11 126,19 eurot, intress 127,68 eurot ja viivis seisuga 16.12.2021 134,50 eurot.
4.3.Rahuldatud on osaühingu Optifine tasaarvestuse vastuväide osaliselt 5347,38 euro ulatuses.
4.4.Rahuldada osaühingu Optifine vastuhagi ITOIL TRADE OÜ vastu osaliselt.
4.5.Välja mõista ITOIL TRADE OÜ-lt Osaühingu Optifine kasuks 46 536,93 eurot, millest põhivõlg on 43 610 eurot ja viivis seisuga 16.12.2021 2926,93 eurot.
4.6.Tasaarvestada kohtuotsuse p-des 4.2 ja 4.5 rahuldatud nõuded ja tasaarvestuse tulemusena välja mõista ITOIL TRADE OÜ-lt Osaühingu Optifine kasuks 33 928,56 eurot.
4.7.Välja mõista ITOIL TRADE OÜ-lt Osaühingu Optifine kasuks viivis 3977,54 eurot ja alates 29.04.2023 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võla 33 928,56 eurot tasumiseni.
4.8.Tühistada Harju Maakohtu 30.09.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamine.
4.9.Jätta maakohtus hagiavalduse menetlemisega seotud menetluskulud 53% ulatuses ITOIL TRADE OÜ ja 47% ulatuses Osaühingu Optifine kanda. Maakohtus vastuhagi menetlemisega seotud kuludest jätta 11% ITOIL TRADE OÜ ja 89% Osaühingu Optifine kanda. Ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 16% ITOIL TRADE OÜ ja 84% Osaühingu Optifine kanda.
4.10.Määrata mõlemas kohtuastmes hüvitatavate ITOIL TRADE OÜ menetluskulude suuruseks 10 045,91 eurot ja Osaühingu Optifine menetluskulude suuruseks 2841,30 eurot.
4.11.Tasaarvestada käesoleva otsuse p-s 4.10 kindlaksmääratud menetluskulud ja välja mõista tasaarvestuse tulemusel Osaühingult Optifine ITOIL TRADE OÜ kasuks 7204,61 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-19-20692
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagiavaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ITOIL TRADE OÜ (hageja) esitas 23.12.2019 (terviktekst 10.09.2021) Harju Maakohtule Osaühingu Optifine (kostja) vastu hagi, milles hageja palub lugeda poolte vahel 20.11.2017 sõlmitud tähtajatu laenuleping hageja poolt üles öelduks 08.06.2020 ja mõista kostjalt välja põhivõla 16 000 eurot, intressi 7720,71 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1607,66 eurot ning viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11.09.2021 kuni kohtuotsuse täitmiseni.
2.Pooled sõlmisid 17.11.2017 kirjaliku laenulepingu, millega hageja kohustus andma kostjale laenu 20 000 eurot. Laenulepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja tagastama laenu hagejale hiljemalt 17.11.2018. Hageja kandis 20.11.2017 laenu kostja arvelduskontole. Kostja tagastas laenusummast 30.08.2018 2000 eurot ja 21.09.2018 2000 eurot ning tasus intressi 08.04.2019 949,20 eurot ja 17.06.2019 599,16 eurot.
3.Kuivõrd kostja on üksnes osaliselt tagastanud laenu ja tasunud intressi, on kostja rikkunud tähtajatust laenulepingust tulenevat laenusumma tagastamise kohustust ning kostjal tuleb tagastada hagejale laen 16 000 eurot ja tasuda intressi 7720,71 eurot. Arvestades perioodil 01.01.2019–17.06.2019 tasutud intressisummat 1548,36 eurot ja laenujääki 16 000 eurot, oli intressimäär 0,0576 % päevas. Kostja on kohustatud tasuma hagejale sissenõutavaks muutunud viivise 1607,66 eurot. Tagastamata laen 16 000 eurot muutus sissenõutavaks 09.06.2020. Hagi tervikteksti esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivise periood 09.06.2020– 10.09.2021 ja arvestatud viivis 1607,66 eurot.
4.Kuigi pooled sõlmisid kirjaliku laenulepingu, on kostja käesolevas vaidluses asunud seisukohale, et laenuleping sõlmiti suuliselt ning tähtajatuna. Kostja seisukohta ja kostja poolt omaks võetud fakte arvestades tuleb laenulepingut käsitleda suulise ja tähtajatu laenulepinguna. Hagiavaldust tuleb käsitleda tähtajatu laenulepingu ülesütlemisavaldusena, mille kostjale kättetoimetamisel hakkas kulgema laenu tagastamise tähtaeg. Hageja on 23.12.2019 hagi esitades kaudse tahteavaldusega laenulepingu üles öelnud. Kuivõrd kostjale toimetati hagiavaldus kätte 06.04.2020, siis tuleb lugeda laenuleping üles öelduks 08.06.2020. Järelikult saabus laenu tagastamise tähtaeg 08.06.2020 ning laen muutus sissenõutavaks alates 09.06.2020.
5.Hageja vaidleb vastu kostja tasaarvestusele summas 13 900 eurot, kuna kostjal puudub tasaarvestatav nõue. Hageja väitel sai ta BLLB OÜ-lt, s.o äriühingult, kes loovutas kostjale tasaarvestatava nõude, kokku laenusid 144 550 eurot ja ta on tagastanud 143 460 eurot. 1090 eurot on tasaarvestatud arvest nr 1707 tuleneva BLLB OÜ võlaga. 28.09.2020 esitas hageja kostja tasaarvestusele alternatiivse vastuväite, mille kohaselt on tal nõue 12 810 eurot BLLB OÜ vastu perioodil 2014–2017 sõlmitud laenulepingute täitmata jätmisest tulenevalt. Kostja vastuväited hagile
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
7.Pooled ei sõlminud 17.11.2017 kirjalikku laenulepingut. Hageja väited on ebaõiged ja tõendamata. Kostja ei ole allkirjastanud hagiavalduse lisana esitatud laenulepingut. Pooled sõlmisid 20.11.2017 suulise tähtajatu laenulepingu. Hageja ei ole 20.11.2017 suulist tähtajatut
2-19-20692 laenulepingut üles öelnud ja laen ei ole muutunud sissenõutavaks. 23.12.2019 hagiavalduses on hageja nõudnud küll laenu tagastamist, kuid ei ole selgelt laenulepingut üles öelnud.
8.Hageja intressinõue on põhjendamata ja ebaõige. Sisuliselt on õige hageja väide hagiavalduse terviktekstis, et poolte vahel oli suulise laenulepinguga kokku lepitud ka intressi tasumise kohustus. Õige on hageja väide, et kostja on kinnitanud intresside 1548,36 eurot ülekandmist 2019. Ebaõige on aga hageja käsitlus, et intressid 1548,36 eurot on tasutud üksnes 2019. aasta eest. 2019 tasus kostja intresse 2017, 2018 ja osaliselt ka 2019. aasta eest. Poolte vahel oli intressimääraks kokku lepitud 5 % aastas.
9.Kostja hagiavalduses esitatud viivisenõuet ei tunnista. Hageja on viivisenõude koostamisel ebaõigesti võtnud tagastamata laenu sissenõutavaks muutumise tähtajaks 09.05.2020.
10.Kostja esitas 13.04.2020 menetlusdokumendis tasaarvestusavalduse. Kostjal on lisaks 10.09.2021 vastuhagi terviktekstis esitatule hageja vastu 14 157,38 euro suurune nõue. Kostja nõue hageja vastu koosneb poolte vahel 30.07.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingu ja 22.07.2015 sõlmitud lepingu lisa 6 alusel esitatud, kuid viivitusega alles 24.04.2020 tasutud rendiarvete alusel tekkinud viivisenõudest 257,38 eurot. Samuti loovutusena BLLB OÜ-lt saadud nõudest 13 900 eurot, mille aluseks on BLLB OÜ ja hageja vahel sõlmitud suusõnalised tähtajatud laenukokkulepped. Juhul, kui kohus rahuldab täielikult või osaliselt hageja hagi, tasaarvestab kostja enda 14 157,38 euro suuruse nõude hageja nõudega. Seega on hageja nõue kostja vastu 14 157,38 euro ulatuses lõppenud ja see summa tuleb hageja kasuks väljamõistetavast hüvitisest maha arvestada. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
11.Kostja esitas 20.12.2020 vastuhagi (terviktekst 10.09.2021), milles kostja palub hagejalt kostja kasuks välja mõista põhivõla 409 858,02 eurot ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras vastuhagi esitamise päevast kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
12.Vastuhagi kohaselt sõlmisid pooled suvel 2016 suulise lepingu, mille kohaselt hageja võttis alates 01.08.2016 üürile kostjale kuulunud Maardus Fosforiidi 4 asuva lao- ja tootmishoone koos selle sisustusega. Pooled leppisid kokku lao- ja tootmishoone üürhinnaks 13 500 eurot kuus. Arvestades poolte esindajate varasemat pikaajalist tutvust ja koostööd, ei täpsustanud pooled, millise regulaarsusega hakkab kostja üüriarveid esitama.
13.Hageja hakkas üüritud pinda kasutama tsemendisegu tootmiseks, milleks hoone oli sisustatud vajalike seadmetega, ja tsemendi tootmiseks vajaliku tooraine ning lõpptoote ladustamiseks. Lõpptoote tootmiseks soetas hageja Enefit Energiatootmine AS-lt põletatud põlevkivi ja Saksamaalt Dyckerhoff GmbH-lt „API Class G HSR Oilwell“ tsementi. Tsemendi transportis Saksamaalt Ladbergenist Maardusse Leedu äriühing GyTechas.
14.Hageja üüris lao- ja tootmishooneid kuni 30.09.2019, mil poolte esindajate suhted halvenesid ja kostja piiras hageja vaba ligipääsu tootmis- ja laopinnale. Sellega luges kostja üürilepingu hagejaga lõppenuks. Kostja palus hagejal laopinna vabastada, mida hageja teinud ei ole. Samuti ei ole hageja tasunud kokkulepitud üüri.
15.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja tootmis- ja laopinda perioodil 01.08.2016– 30.09.2019 reaalselt kasutas. Eeltoodut kinnitas hageja 12.04.2021 vastuses vastuhagile.
16.Kostja lao- ja tootmishoone üüri tasumise nõue on perioodi detsember 2017 kuni september 2019 (22 kuud) eest kokku 275 488,02 eurot.
2-19-20692
17.Kuna hageja ei vabastanud tootmis- ja laohoonet seal asuvast temale kuuluvast varast (tsement ja Big-Bag kotid), tekitas hageja kostjale perioodil oktoober 2019 kuni august 2020 saamata jäänud tuluna kahju kokku 51 865 eurot (4715 x 11 kuud). Alternatiivselt nõuab kostja perioodi oktoober 2019 kuni august 2020 eest kasutuseeliste hüvitamist.
18.Kostja võõrandas septembris 2020 tootmis- ja laohoone osaühingule PAARGU ja hoone anti üle ostjale 22.09.2020 üleandmise-vastuvõtmise aktiga, mille kohaselt kohustus kostja vabastama laopinna seal asuvast tsemendisegust koguses 383 tonni 14 päeva jooksul. Hoolimata üürilepingu lõppemisel esitatud nõudest laopind vabastada hagejale kuuluvast varast ja ka vastuhagis toodust, ei ole hageja laopinda vabastanud. Kuna hageja ei ole täitnud oma kohustust ega laopinda vabastanud, asub tsement ja muu hageja vara jätkuvalt osaühingule PAARGU kuuluval laopinnal. Lähtuvalt sellest ja tuginedes 22.09.2020 üleandmisevastuvõtmise aktile, esitas osaühing PAARGU kostjale 08.09.2021 kahju hüvitamise nõude 82 505 eurot, mis on tekkinud sellest, et osaühing PAARGU ei ole saanud perioodil oktoober 2020 – august 2021 tootmis- ja laohoonet eesmärgipäraselt kasutada, kuivõrd selle osal asub hageja vara. Tootmis- ja laohoone laona üürimisel oleks osaühingul PAARGU olnud võimalik saada tulu minimaalselt 4715 eurot kuus ehk kokku 11 kuu eest 51 865 eurot. Lisaks nõuab osaühing PAARGU kostjalt tsemendisegude utiliseerimisega seotud kulude hüvitamist, mis on 30 640 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile
19.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata.
20.Pooled ei ole sõlminud tootmis- ja laohoone üürilepingut. Üürilepingu puudumist kinnitab asjaolu, et kui muude ruumide kasutamiseks sõlmisid pooled üürilepingu, siis lao osas seda ei tehtud. Arvestades pooltevahelist praktikat, oleksid hageja ja kostja sõlminud ka lao üürilepingu, kui hageja oleks seda üürinud.
21.Vastuhagis esitatud nõuete aluseks olevate asjaoludena on kostja selgitanud, et hageja ostis tsementi ja tootis sellest tsemendisegu. Üürilepingu ja 13 500 euro suuruse üüritasu kokkulepe sõlmimine ei ole usutav, sest Fosforiidi tn 4, Maardu on registreeritud 44 erineva äriühingu asukohana. Ühtlasi on kinnistusraamatusse 05.10.2020 tehtud kaks märkust üürilepingute kohta dango OÜ-ga ning BioPower OÜ-ga.
22.Enne hagi esitamist ei ole kostja kordagi üüri tasumist või muude üürilepingust tulenevate üürniku kohustuste täitmist nõudnud. Kostja väitel sõlmisid pooled 01.08.2016 üürilepingu ja leppisid kokku üüri 13 500 eurot. Hindamisaktist lähtuvalt oli üür 12 100 eurot (käibemaksuta) kuus, s.t et kokkulepitud üür ületas turuhinda 1400 euro võrra. Ei ole eluliselt usutav, et omavahel tuttavad isikud, kes ei lepi kokku isegi arvete esitamise sageduses, leppisid kokku turuhinnast oluliselt kõrgema üüritasu.
23.Üürilepingu puudumist kinnitab ka see, et kostja ei ole tõendanud üürilepingu sõlmimise asjaolusid ega kokkuleppeid. Vastuhagis esitatud väidete ja kostja esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada ühtegi lao üürilepingu sõlmimise asjaolu. Pooled ei ole üürilepingu sõlmimiseks avaldanud otseselt või kaudselt tahet.
24.Kostja alusetu üürinõue on osaliselt aegunud. Hageja taotleb aegumise kohaldamist 01.12.2017–20.12.2017 esitatud nõude osas.
2-19-20692
25.Kostja esitatud arvete ja fotodega ei ole võimalik tõendada üürilepingu olemasolu. Üürilepingu sõlmimise tõendamiseks on kostja esitanud hagejale kolmandate isikute poolt väljastatud arved, mis tuleb jätta tähelepanuta. Enamus arvetest on väljastatud perioodil, mille vältel tekkinud nõuded on vastuhagi esitamise seisuga aegunud.
26.Hindamisaktidega ei ole võimalik tõendada vastuhagi aluseks olevaid väiteid ja poolte vahelise kokkuleppe sisu. Hindamisaktide eesmärk on anda ülevaade lao üürist turutingimustel, mida ei saa tõlgendada pooltevahelise kokkuleppena. Isegi kui üüritasu suuruse väljaselgitamine omaks vaidluse lahendamisel tähtsust, siis ei ole hindamisaktid usaldusväärsed tõendid.
27.Juhul, kui mingi võlasuhe üldse oli, siis oli kostja ja hageja või EB vahel lao tasuta kasutamise leping. Lao kasutus piirdus sellega, et hageja endisel juhatuse liikmel EB-l oli laole vaba juurdepääs tulenevalt EB kaudsest omandisuhtest kostjaga.
28.Saamata jäänud tulu nõue on alusetu. Tõendamata on, et hageja ja kostja oleksid sõlminud lao üürilepingu, millest tulenevat kohustust hageja oleks rikkunud. Lisaks on tõendamata väide, justkui laos tsementi hoiustatakse ning et see tsement kuulub hagejale. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli oktoober 2019–august 2020 reaalne võimalus ladu välja üürida, kuid ei saanud seda teha, sest hageja rikub lao üürilepingust tulenevat kohustust.
29.Kasutuseelise nõue on alusetu. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks kostja nõusolekuta tema omandit rikkunud, s.o laos tsementi hoiustanud.
30.Osaühingu PAARGU poolt saamata jäänud üüri ja tsemendi utiliseerimiskulude hüvitamise nõue on alusetu. Tõendamata on, et osaühing PAARGU oleks kostja vastu sellise nõude esitanud. Ainuüksi utiliseerimiskulude hinnapakkumine ei tähenda, et osaühing PAARGU selle pakkumise ka kinnitas ja tsement utiliseeriti. Tõendid puuduvad ka selles, et osaühingul PAARGU oleks reaalne võimalus ladu välja üürida ning igakuiselt teenida üüri 4715 eurot. Maakohtu otsus
31.Maakohus rahuldas 16.12.2022 otsusega osaliselt nii hagi kui vastuhagi, otsustades: − rahuldada hageja põhinõue 16 000 eurot, intressinõue 654,99 eurot, seisuga 16.12.2021 sissenõutavaks muutunud viivisenõue 1947,83 eurot ja viivise nõue alates 17.12.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni võlgnevuse täitmiseni. Poolte vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusena mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 18 345,44 eurot; − rahuldada kostja saamata jäänud üüritulu nõue 28 290 eurot, seisuga 16.12.2021 sissenõutavaks muutunud viivise nõude 2238,21 eurot ja viivise nõue alates 17.12.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni võlgnevuse täitmiseni, kokku 30 528,21 eurot; − mõista eelnimetatud poolte vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena hagejalt kostja kasuks hüvitisena 12 182,77 eurot; − jätta hagiavalduse menetluskulud 28 % ulatuses hageja kanda ja 72 % ulatuses kostja kanda ning vastuhagi menetluskulud 7,4 % ulatuses hageja kanda ja 92,6 % ulatuses kostja kanda, määras menetluskulud kindlaks ja otsustas tasaarvestada poolte vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8825,59 eurot.
32.Esmalt lahendas maakohus hagiavalduse. Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas hageja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud ning kas hageja poolt nõutav intressimäära suurus on tõendatud.
2-19-20692
33.Hageja esitatud 17.11.2017 laenuleping on allkirjastatud omakäeliselt üksnes hageja juhatuse liikme EB poolt. Kostja esindaja allkiri lepingult puudub. Arvestades hageja 10.09.2021 menetlusdokumendis avaldatud seisukohta, järeldas maakohus, et pooled sõlmisid suulise ja tähtajatu laenulepingu, mille alusel kanti kostjale üle 20 000 eurot.
34.Maakohus luges laenulepingu TsÜS § 136 lg 8 alusel üles öelduks alates 08.06.2020 ja hageja nõue muutus seega sissenõutavaks alates 09.06.2020. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on ka järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Tulenevalt VÕS § 398 lg-st 1 koosmõjus TsÜS § 69 lg 2 tuleb lugeda ülesütlemisavaldus kostja poolt kättesaaduks alates ajast, mil kostjale toimetati kätte hagiavaldus, s.o 06.04.2020.
35.Poolte vahel puudus vaidlus asjaolus, et hageja ja kostja tegutsesid laenulepingu sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses ning sõlmitud laenulepinguga lepiti kokku mh laenuintressi maksmises. Pooled vaidlesid kokkulepitud intressimäära suuruse üle. Hageja poolt 10.09.2021 esitatud intresside arvestus ei kattu esialgses hagis esitatud intresside arvestuse aluseks olevate andmetega. Hageja muutis menetluse käigus oma seisukohta intressimäära suuruse osas. Juhindudes VÕS § 29 lg-tes 1 ja 4 ning lg 5 p-des 1–3 sätestatust asus maakohus seisukohale, et poolte tahteks oli sõlmida laenuleping intressimääraga 5 % aastas ja sellest tulenevalt nõutava intressi suurus 16 000 eurolt arvutatuna perioodi eest 20.11.2017–30.08.2018 oli 778 eurot, 31.08.2018–21.09.2018 54,25 eurot, 22.09.2018–08.06.2020 1371,10 eurot, kokku 2203,35 eurot. Kostja tasus hagejale intressimakseid 08.04.2019 ja 17.06.2019 kokku 1548,36 eurot. Seega oli hageja laenulepingust tulenev intressinõue kostja vastu põhjendatud 654,99 euro ulatuses.
36.Hageja viivise nõue oli maakohtu arvutuste kohaselt VÕS § 113 teise lause, VÕS § 94 lg 1 ja TsMS § 367 alusel perioodil 09.06.2020 kuni kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajani 16.12.2021 arvutatuna 8 % intressimääraga 1947,83 eurot.
37.Kostja tasaarvestamisavalduse nõude osas, mis tulenes poolte vahel sõlmitud 30.07.2012 üürilepingust, tuvastas maakohus, et hageja tasus menetluse käigus kostjale üürilepingust tuleneva võla ja seega oli vaidluse all üksnes viivisenõue. Tulenevalt üüri tasumise kohustuse rikkumise väite omaksvõtust hageja poolt oli kostja VÕS § 197 lg 1 alusel õigustatud esitama hageja vastu tasaarvestusavalduse üüriarvete õigeaegselt tasumata jätmise viivise nõudes VÕS § 113 lg 1 alusel lepingu p 10.1 sätestatud määras 0,2 % viivitatud summalt päevas, s.o kokku 257,38 eurot. Kohus luges tasaarvestuse tulemusena hageja ja kostja vastastikused nõuded lõppenuks 257,38 euro ulatuses.
38.Kostja tasaarvestamisavalduse nõude osas, mis tulenes BLLB OÜ poolt kostjale 16.03.2020 loovutatud 13 900 euro suurusest nõudest hageja vastu, asus maakohus seisukohale, et hageja sai nõude loovutamisest teadlikuks hiljemalt 13.04.2020, mil kostja esitas hagiavaldusele vastuse koos nõude loovutamisdokumendiga. Loovutustehingu aluseks olid BLLB OÜ ja hageja vahel sõlmitud suusõnalised tähtajatud kokkulepped, kuid pooled ei toonud kohtu ette vaidlusaluste laenulepingute lõpetamise asjaolusid ja seega ei ole tõendatud laenulepingute sissenõutavaks muutumine. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse 13 900 euro ulatuses.
39.Juhindudes VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust kuulus hageja hagiavaldus tasaarvestuse tulemusena rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 koosmõjus VÕS § 398 lg-ga 1 alusel laenu tagastamise nõudes 16 000 euro ulatuses, intressinõudes 654,99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise nõudes seisuga 16.12.2021 1690,45 euro (1947,83-257,38) ulatuses ja jätkuva viivise nõudes alates
2-19-20692 17.12.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni võlgnevuse täitmiseni. Hagiavaldus jäi rahuldamata intressinõudes 7065,72 euro (7720,71-654,99) ulatuses.
40.Järgmisena lahendas maakohus vastuhagiavalduse. Poolte vahel oli vaidlus selles, kas pooled sõlmisid Maardus Fosforiidi 4 asuva tootmis- ja laohoone kasutamiseks üürilepingu ja kas vaidlusalusel äripinnal paiknevad hagejale kuuluvad varad.
41.Poolte vahel puudus vaidlus asjaolus, et kirjalikku üürilepingut vaidlusaluse äripinna kasutamiseks ei sõlmitud. Kohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et hageja kasutas vaidlusalust lao- ja tootmispinda perioodil 01.12.2017–30.09.2019. Kostja poolt tõenditena esitatud arved, mis on hagejale esitatud erinevate ettevõtete poolt tasumiseks detsembris 2017, viitavad hageja seotusele kostja poolt kirjeldatud tsemendiga seonduva tootmisprotsessiga. Tõenditena esitatud fotodelt järeldub Dyckerhoff tsemendikottide, pakendite jm vara hoiustamine samas ruumis, kus asetseb tehniline tootmisseade. Sama järeldub hindamisakti fotodelt.
42.Kuigi VÕS § 28 lg 1 kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised, on pooled vabad dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt kokku leppima teisiti. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu ühtegi arvet, millest järelduvalt oleks kostja hagejalt lao- ja tootmispinna kasutamise eest üüri nõudnud. Samuti puuduvad tõendid, et hageja oleks vaidlusaluse pinna eest üüri kostjale tasunud. Seega ei ole tõendatud, et poolte kokkuleppe kohaselt oli lao- ja tootmishoone üürhinnaks 13 500 eurot kuus. Samas oli poolte vahel sõlmitud samal aadressil paikneva büroopinna üürikokkulepe, mille eest on kostja hagejale esitanud arveid ja kostja on arved tasunud. Esimene üürinõue esitati kostja poolt hagejale alles vastuhagis, mille kostja esitas peale hageja laenulepingust tulenevas nõudes 23.12.2019 hagi esitamist. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VÕS § 29 lg 5 p-dest 3 ja 6 asus kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei ole Maardus Fosforiidi 4 asuva lao- ja tootmispinna kasutamiseks sõlmitud mitte üürilepingut, vaid tasuta kasutamise leping VÕS § 389 tähenduses ja sellest tulenevalt jättis maakohus rahuldamata kostja vastuhagi nõude üüri 275 488,02 eurot tasumiseks perioodi eest 01.12.2017–30.09.2019.
43.Arvestades, et büroopinna kasutuslepingu 30.09.2019 lõpetamise osas puudus poolte vahel vaidlus ja kostja tõi sama kuupäeva esile ka hagejale lao- ja tootmispinnale ligipääsu lõpetamisega seonduvalt ning pooled ei ole kokku leppinud lao- ja tootmispinna tasuta kasutamise tähtajas, leidis maakohus, et kostja ütles TsÜS § 68 lg 3 alusel konkludentselt (äripinnale ligipääsu lõpetamisega) hagejaga lao- ja tootmispinna kasutamise lepingu üles VÕS § 393 lg 3 kohaselt 30.09.2019.
44.Kohtu hinnangul oli tõendeid kogumis hinnates võimalik järeldada, et lao- ja tootmispinnal paiknevad Dyckerhoffi tsemendikotid jm pakendid kuuluvad hagejale ja hageja ei ole endale kuuluvat vara peale lao- ja tootmispinna kasutuslepingu lõppemist kostjale kuuluvalt pinnalt ära viinud.
45.Tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise järgselt lasus hagejal kohustus VÕS § 393 lg 3 koosmõjus VÕS § 195 lg-ga 5 ja VÕS § 189 lg-ga 1 alusel vabastada lao- ja tootmispind ja see tagastada kostjale, hageja ei ole endale kuuluvast varast lao- ja tootmispinda vabastanud.
46.Kostja saamata jäänud tulu nõue oli maakohtu hinnangul kvalifitseeritav VÕS § 115 lg 1 järgse kahju hüvitamise nõudena hagejapoolse tasuta kasutamise lepingu rikkumise tõttu. Kostja nõude sisuks on peale lepingu ülesütlemist (30.09.2019) perioodi oktoober 2019 kuni august 2020 eest VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel teenimata jäänud üüri kui saamata jäänud
2-19-20692 tulu hüvitamine. Hagejapoolne kohustuse rikkumine oli kohtu arvates VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Vastav kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Lao- ja tootmispinna endale kuuluvast varast vabastamata jätmise tagajärjel ei olnud kostjal võimalik sõlmida lao- ja tootmispinna üürilepingut. Kaasneva kahju hüvitamise kohustus pidi hagejale olema VÕS § 127 lg 3 tähenduses ka ettenähtav. Kohus asus seisukohale, et kapitalitootlus on lao- ja tootmispinna omandi puhul üldjuhul siiski tavapärane. Kohtul puudus alus kahelda peale hagejaga äripinna tasuta kasutamise kokkuleppe lõpetamist kostja kavatsuses teenida tulevikus vaidlusaluselt äripinnalt üüritulu.
47.Maakohus tuvastas kostja poolt tõendina esitatud VL eksperthinnangu alusel, et tootmis- ja laohoone üürihinnaks, võtmata arvesse hoones asuvaid seadmeid ja masinaid, oli arvestatud 5 eurot/m2, s.o 4715 eurot kuus. Kuna hageja ei vabastanud tootmis- ja laohoonet seal asuvast temale kuuluvast varast, tekitas hageja kostjale 11 kuu jooksul saamata jäänud tulu näol kahju kokku 51 865 eurot.
48.Kohus asus seisukohale, et antud juhul tuleb VÕS § 139 lg-te 1–2 kohaselt kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada, et kostja ei võtnud omapoolselt kasutusele ühtki abinõu tekkinud kahju ärahoidmiseks. Kuigi kostja selgitas vastuhagis, et ta pöördus hageja poole peale lao- ja tootmishoone kasutuslepingu ülesütlemist 30.11.2019 taotlusega vabastada lao- ja tootmispind hagejale kuuluvast varast, ei nähtu vastavat tahteavaldust kohtule esitatud tõenditest. Kostja ja osaühingu PAARGU tegevusetuse tagajärjel on kahjuhüvitis suurenenud kuni august 2021. Arvestades kostja võimalusi esitada vastav nõue kohtule menetlemiseks, võimalikku kohtu- ja täitemenetluse kestvust ja uue üürniku leidmisele kuluvat mõistlikku aega, leidis kohus, et kostja saamata jäänud üürinõude summa suurust tuleb VÕS § 139 lg 1–2 kohaselt vähendada 28 290 euroni (6 x 4715), milleks on 6 kuu üüritasu summa.
49.Viimasena analüüsis kohus kostja vastuhagi seoses kolmanda isiku osaühingu PAARGU poolt esitatud nõuetega.
50.Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et 22.09.2020 üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseerisid kostja ja osaühingu PAARGU hagejale kuuluvate kaupade (koguses 383 t Dyckerhoff oilwell cement Class G ja tsemendisegude) paiknemise Maardus Fosforiidi 4 asuvas lao- ja tootmispinnal ning et selle puuduse peab kostja kõrvaldama osaühingu PAARGU esimesel nõudmisel või korvama kõrvaldamise kulud. Osaühing PAARGU esitas 13.05.2021 kostjale kahju hüvitamise nõude tsemendisegude paiknemise tõttu lao- ja tootmishoone eesmärgipärasest kasutamisest saamata jäänud tulu (periood 22.09.2020–12.05.2021) ja tsemendi utiliseerimiskulude hüvitamiseks kogusummas 59 815 eurot. Kostja võttis 06.05.2021 tsemendisegude utiliseerimise hinnapakkumise Eesti Keskkonnateenused AS-lt. Päringu vastuse kohaselt oli segaehitusjäätmete utiliseerimise ja transpordi hind 70 eurot/tonn. 06.09.2021 fotodelt nähtub, et hagejale kuuluv vara asub jätkuvalt tootmis- ja laohoones. 08.09.2021 nõudes taotles osaühing PAARGU kostjalt perioodi eest oktoober 2020 kuni august 2021 tsemendisegude paiknemise tõttu lao- ja tootmishoone eesmärgipärasest kasutamisest saamata jäänud tulu hüvitamist 11 kuu eest 51 865 eurot ja tsemendisegude utiliseerimiskulude hüvitamist 30 640 eurot, kogusummas 82 505 eurot. 07.09.2021 tegi Eesti Keskkonnateenused AS osaühingule PAARGU hinnapakkumise segaehitusjäätmete utiliseerimiseks 80 eurot/tonn. 09.09.2021 e-kirjas keeldus hageja tsemendisegude utiliseerimiskulude hüvitamisest.
51.Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja vastutab kostja ees saamata jäänud tuluga seonduva kahju tekitamise eest. Samas leidis kohus, et esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 2 alusel. Kuna kohus piiras hageja vastutust lao- ja tootmispinna saamata jäänud tulu nõudes kostja 6 kuu saamata jäänud üüritulu nõudega, ei pidanud kohus põhjendatuks rahuldada
2-19-20692 kostja vastuhagi osaühingu PAARGU perioodi eest 22.09.2020–08.09.2021 tsemendisegude paiknemise tõttu lao- ja tootmishoone eesmärgipärasest kasutamisest saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes 51 865 eurot.
52.Seoses osaühingu PAARGU utiliseerimiskuluga asus kohus seisukohal, et pooled ei ole antud juhul kohtu ette toonud andmeid hagejale kuuluva vara väärtuse osas. Utiliseerimiskulud ei ole õigustatud juhul, kui tegemist on rahalist väärtust omava varaga. Sellise vara utiliseerimine ja seeläbi täiendavate kulude tekitamine (tulu asemel kulu) ei ole kooskõlas VÕS § 6 hea usu ega VÕS § 7 mõistlikkuse põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks rahuldada kostja vastuhagi osaühingu PAARGU utiliseerimiskulude nõudes, kuivõrd vastuhagi on utiliseerimiskulude osas põhjendamata ja vastav nõue on esitatud kohtule ennatlikult.
53.Kostja viivise nõue oli maakohtu arvutuste kohaselt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1, VÕS § 94 lg 1 ja TsMS § 367 alusel perioodil 21.12.2020 kuni kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajani 16.12.2021 arvutatuna 8 % intressimääraga 2238,21 eurot. Apellatsioonkaebus
54.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt tühistada otsus osas, milles jäeti kostja tasaarvestus teostamata ja teha uue otsuse, millega tasaarvestada lisaks juba teostatud tasaarvestusele ka kostja nõue 13 900 euro suuruses ulatuses hageja nõudega. Lisaks tühistada otsus osas, milles kostja vastuhagi jäeti rahuldamata ja teha uue otsuse, millega rahuldada vastuhagi kahju hüvitamise nõudes 106 080 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise nõudes ja jätkuva viivise nõudes alates 17.12.2021 VÕS 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni võlgnevuse täitmiseni.
55.Kohus tuvastas õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping, kuid asus ebaõigele seisukohale, et suulise tähtajatu laenulepingu ülesütlemisavalduseks tuleb lugeda hageja esitatud hagiavaldus ja ülesütlemisavaldus tuleb seega lugeda kättesaaduks alates ajast, mil kostjale toimetati kätte hagiavaldus. Selleks, et asuda hagiavalduse esitamist käsitama laenulepingu ülesütlemisavaldusena, pidanuks hageja hagiavalduses selgelt väljendama tahet just poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping üles öelda, kuid seda hageja ei teinud.
56.Maakohus jättis ebaõigesti tasaarvestuse tegemisel võtmata arvesse kostja poolt BLLB OÜ-lt omandatud nõude 13 900 eurot. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja ja hageja vahel vaidluse all oleval perioodil 08.01.2014–07.03.2017 BLLB OÜ-ga tehtud tehingud hagejaga ei vasta VÕS § 197 lg 1 sätestatud tasaarvestusolukorra tingimustele. Kohus rikkus menetlusnormi, kui leidis, et kohtu ette ei ole toodud vaidlusaluste laenulepingute lõpetamise asjaolusid ja tõendatud ei ole laenulepingute sissenõutavaks muutumine. Kohtu seisukoht on üllatuslik. Kohus rikkus selgitamiskohustust. Hageja ei ole menetluses vaielnud vastu kostja poolt omandatud nõudele põhjendusega, et vastavasisulist nõuet ei ole kunagi olnud või et see nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Vastupidi, hageja tunnistas laenude sissenõutavaks muutmist, kui asus seisukohale, et laenukohustused on kõigi vastastikuste laenude liitmise tulemusena sisuliselt lõppenud.
57.Vastuhagi osas vaidlustab kostja maakohtu otsuse osas, milles jäeti kostja vastuhagi rahuldamata perioodi oktoober 2019–august 2020 eest saamata jäänud tulu 23 575 eurot nõudes, perioodi 22.09.2020–08.09.2021 saamata jäänud tulu 51 865 eurot nõudes ja utiliseerimiskulu 30 640 eurot nõudes.
2-19-20692
58.Vastuhagi lahendamisel tuvastas maakohus õigesti, et hageja kasutas vaidlusalust lao- ja tootmispinda perioodil 01.02.2017–30.09.2019. Samuti asus kohus õigesti seisukohale, et laoja tootmispinnal paiknevad Dyckerhoffi kirjadega tsemendikotid jm pakendid kuuluvad hagejale ja hageja ei ole endale kuuluvat vara peale lao- ja tootmispinna kasutamislepingu lõppemist kostjale kuuluvalt pinnalt ära viinud, millega tekitas hageja kostjale kahju perioodil oktoober 2019 – august 2020 saamata jäänud tulu näol 51 865 eurot. Maakohus otsustas aga ebaõigesti VÕS § 139 ja § 140 alusel kahju hüvitamise nõuet vähendada ja jättis rahuldamata kostja saamata jäänud üürinõude 23 575 euro ulatuses, rikkudes rikkunud TsMS § 5 lg 1.
59.Hageja ei ole kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahju hüvitist vähendada, mistõttu ei saanud kohus omaalgatuslikult asuda kahjuhüvitist vähendama. Kohtu otsus vähendada kahju hüvitist tuli kostjale üllatuslikult, kuna kohus ei juhtinud poolte tähelepanu võimalusele, et kohus võiks omaalgatuslikult asuda hüvitist vähendama. Lisaks ei ole kohus põhjendanud, miks oli põhjendatud kahjuhüvitis just 6 kuu saamata jäänud üüritulu ulatuses.
60.Kuna hageja on nii kohtumenetluse väliselt kui ka kohtumenetluses väitnud korduvalt, et lao- ja tootmishoones asuv tsement ja Big-Bag kotid ei kuulu temale, on põhjendamata arvata, et pöördudes kohtu poole nõudega vara eemaldada, oleks hageja selle nõude koheselt täitnud. Arvestades keskmist kohtumenetluse kestvust, on ka alusetu arvata, et vastavasisuline vaidlus oleks kohtumenetluses leidnud lahenduse nii kiiresti, et kohtuotsus oleks jõustunud, täitemenetlus õnnestunud läbi viia ja kostjal uus üürnik leida 6-kuulise perioodi jooksul.
61.Maakohus leidis õigesti, et hageja on oma tegevusetusega tekitanud kostjale kahju. Kuna hageja jättis vabastamata lao- ja tootmishoone temale kuuluvast varast, on kostjalt hoone soetanud osaühingul PAARGU tekkinud kahju perioodil 22.09.2020–08.09.2021 saamata jäänud tulu näol. Vastava saamata jäänud tulu nõude esitas osaühing PAARGU kostja vastu. Vaatamata sellele jättis kohus rahuldamata lao- ja tootmishoone eesmärgipärasest kasutamisest saamata jäänud tulu hüvitamise nõude 51 865 eurot.
62.Maakohus jättis kostja hagi osaühingu PAARGU poolt kostjale utiliseerimiskulude hüvitamise nõude osas põhjendamatult rahuldamata. Kohtu etteheited selles osas, et pooled ei ole kohtu ette toonud andmeid hagejale kuuluva vara väärtuse osas, on kostjale üllatuslikud. Kohus ei täitnud selles osas selgitamiskohustust ega juhtinud poolte tähelepanu asjaolule, et nimetatud vara väärtuse kohtu ette toomine on kohtu jaoks asja otsustamisel oluline. Hageja ei esitanud vastuväidet kostja esitatud kahju hüvitamise nõudele põhjendusega, et tsemendisegudel võis olla mingi majanduslik väärtus ja see tuleks kahjuhüvitisest maha arvata. Kohus peab lahendama asja poolte esitatud taotluste, seisukohtade ja tõendite pinnalt. Kostja rõhutab, et hageja ei ole ilmselgelt seda vastuväidet esitanud ka põhjusel, et lao- ja toomishoones asuval hagejale kuuluval tsemendisegul puudub rahaline väärtus. Juhul, kui sellel oleks märkimisväärne rahaline väärtus, ei väidaks hageja, et see ei kuulu talle, vaid ta oleks selle sealt ka eemaldanud. Lähtuvalt eeltoodust kohaldas kohus ebaõigesti menetlusnormi. Vastustaja seisukoht
63.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
2-19-20692
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
64.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada nii hagi kui vastuhagi lahendamise osas. Ringkonnakohtul on võimalik tühistatud osas teha uus otsus. Lisaks täiendab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni hagi tagamise abinõude tühistamise otsustusega ja jaotab ning määrab kindlaks menetluskulud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud.
65.Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas, ja alternatiivselt osas, milles jättis hagile esitatud tasaarvestuse vastuväite summas 13 900 eurot rahuldamata ja kostja nõude 13 900 eurot hageja nõudega tasaarvestamata. Vastuhagi kohta tehtud maakohtu otsus on vaidlustatud osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja nõude perioodi oktoober 2019 kuni august 2020 eest kahju hüvitise 23 575 eurot saamiseks, osaühingu PAARGU poolt kostjale esitatud kahju hüvitamise nõude perioodi 22.09.2020 – 08.09.2021 eest 51 865 eurot ja utiliseerimiskulu 30 640 eurot hüvitamiseks. Seega on vastuhagi kohta tehtud otsus vaidlustatud kokku põhivõla 106 080 eurot väljamõistmata jätmise ja lisaks sissenõutavaks muutunud viivise ja jätkuva viivise alates 17.12.2021 nõuete rahuldamata jätmise osas.
66.Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas kostja poolt haginõude tasaarvestuse summas 257,38 eurot. Samuti ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata intressi 7065,72 euro saamiseks ning rahuldas kostja vastuhagi kahju (saamata jäänud üüritulu) 28 290 eurot hüvitamiseks, sellelt summalt viivise ja jätkuva viivise alates 17.12.2021 saamiseks ning jättis vastuhagi rahuldamata perioodi 01.12.2017–30.09.2019 eest üüri 275 488 eurot saamiseks.
67.Ringkonnakohus kontrollib esmalt maakohtu poolt hagi lahendamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega osas, millega maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt laenu 16 000 eurot tagastamist ning intresside ja viivise tasumist, kuid maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kostja tasaarvestuse vastuväite põhjendusega, et kostja pole tõendanud tasaarvestava nõude sissenõutavaks muutumist.
68.Apellant ei vaidlusta maakohtu järeldust, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping (VÕS § 396 lg 1), kuid leiab, et maakohus asus ebaõigele seisukohale, et lepingu ülesütlemisavalduseks tuleb lugeda hageja esitatud hagiavaldus ja ülesütlemisavaldus tuleb lugeda kättesaaduks alates ajast, millal kostjale toimetati kätte hagiavaldus. VÕS § 195 lg 1 järgi öeldakse leping üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Laenulepingu ülesütlemiseks ei ole kehtestatud vorminõuet. Maakohus on õigesti tuvastanud, et laenuleping on üles öeldud hagiavalduses sisalduva kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68 lg 3). TsMS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hagiavalduses ei ole väljendatud soovi laenuleping üles öelda. Hageja on hagiavalduses nõudnud laenuks antud 16 000 euro tagastamist. Sellest, et hageja esitas hagi laenu tagastamiseks, pidi kostja aru saama, et hageja soovib laenulepingu üles öelda ja nõuab kostjalt laenu tagastamist ehk hagi esitamise eesmärgiks oli kaasa tuua vastav õiguslik tagajärg. Kostja sai hagiavalduse kätte 06.04.2020 ja VÕS § 398 lg 1 järgi tuli laen hagejale tagastada 08.06.2020. Seega jääb muutmata maakohtu otsus osas, milles maakohus leidis, et hagejal on õigus kostjalt nõuda laenu 16 000 euro tagastamist.
2-19-20692
69.Pooled vaidlesid maakohtu menetluses ka selle üle, millises määras oli intress (VÕS § 397 lg 1) kokku lepitud. Maakohus tuvastas, et intressimääraks oli 5% aastas, tasumisele kuulus perioodi 20.11.2017–08.06.2020 eest 2203,35 eurot, millest on tasutud 1548,36 eurot ja tasumata 654,99 eurot. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud intressi määra ega seda, et hagejal on õigus nõuda kostjalt laenu kasutamise eest intressi 5% aastas. Maakohus rahuldas hageja viivise nõude. Otsuse järgi oli hagejal õigus saada kohtuotsuse tegemise seisuga kostjalt seoses laenu tagastamisega viivitamisega viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summas 1947,83 eurot. Maakohus tegi kostja poolt vastuväitena hagile esitatud tasaarvestuse avalduse alusel kostja nõudega tasaarvestuse summas 257,38 eurot ja mõistis välja 1690,45 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et hagejal on õigus nõuda laenu kasutamise eest intressi 5% aastas ja tagastamisega viivitamisel viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Intressi ja viivise, mida kostja on kohustatud hagejale tasuma, tuvastab ringkonnakohus pärast seda, kui on kontrollitud, kas kostjal on õigus hageja nõue tasaarvestada.
70.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja nõudega summas 13 900 eurot tasaarvestamata. Kostja on nõude hageja vastu omandanud BLLB OÜ-lt loovutuse teel ning nõue tuleneb hageja ja BLLB OÜ vahel sõlmitud tähtajatutest laenulepingutest. Maakohus tuvastas, et hageja sai BLLB OÜ poolt kostjale nõude loovutamisest teada 13.04.2020 koos kostja vastusega hagiavaldusele, kuid VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse olukord on tõendamata, kuna kostja ei ole tõendanud, et loovutatud nõuded on muutunud sissenõutavaks. Kostja vaidlustab maakohtu järelduse, leides, et hageja ei ole esitanud vastuväidet, mille kohaselt ei ole kostja tasaarvestatav nõue muutunud sissenõutavaks, hageja on jaatanud nõude sissenõutavust. Maakohus on rikkunud kostja arvates selgitamiskohustust, jättes kostjale selgitamata, et nõude sissenõutavust tuleb tõendada vaatamata sellele, et hageja ei ole esitanud vastuväidet.
71.VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega peab isikul, kes teostab tasaarvestuse, olema teise poole vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (RKTKo 02.112011, 3-2-1-95-11, p 17; 16.06.2010, 3-2-1-59-10, p 10; 05.01.2011, 3-2-1-116-10, p 44)
72.Kostja on 13.04.2020 vastuses hagile esitanud tasaarvestuse vastuväite mh 13 900 euro ulatuses. Kostja on esile toonud, et BLLB OÜ on andnud hagejale tähtajatute laenulepingute alusel kokku 81 200 eurot laenu, millest on tagastatud 67 300 eurot (I kd, tl 32). Laenu andmise ja tagastamise kuupäevade kohta on kostja esitanud tabeli, mis on käsitatav kostja seletusena (I kd, tl 45) ja tõenditena pangakonto väljavõtted (I kd, tl 46-66). Hageja vaidles kostja tasaarvestusele vastu, väites, et kostjal puudub nõue, mida tasaarvestada, kuna BLLB OÜ-le on laen tagastatud ja tagastamata 1090 eurot on tasaarvestatud arve nr 1707 järgi BLLB OÜ-lt nõutavaga (I kd, tl 76 pöördel). Hageja väidetel on ta tagastanud BLLB OÜ-le vaidlusalusel perioodil laenusid 143 460 eurot ja laenu on antud talle 144 550 eurot. Hageja esitas pangakonto väljavõtted, millest nähtuvad perioodil 2014–2017 hageja ja BLLB OÜ vahelised laenude andmised ja tagasimaksmised (I kd, tl 82-86). Samad vastuväited tasaarvestusele esitas hageja ka 28.09.2020 menetlusdokumendis ja lisaks esitas ta kostja tasaarvestusele alternatiivse vastuväitena tasaarvestuse avalduse, millega ta tasaarvestas kostja poolt esitatud BLLB OÜ-lt saadud nõude enda nõudega 12 810 eurot BLLB OÜ vastu.
2-19-20692
73.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste järgi ja lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samuti määrab kostja, millised vastuväited ta nõudele esitab ja millega neid tõendab.
74.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud kostja tasaarvestuse esemeks olevale BLLB OÜ-lt saadud nõudele 13 900 eurot vastuväidet, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja on nõudele vastuväitena toonud esile, et kostja ei ole laenatud summade kohta esitanud õigeid asjaolusid ja tegelikult on hageja jätnud BLLB OÜ-le tagastamata ainult 1090 eurot, mille ta on tasaarvestanud. Hageja ei ole esitanud väidet, et BLLB OÜ nõue hageja vastu ei ole sissenõutavaks muutunud. Seega on maakohtu otsuse põhjendus kostja poolt hageja nõudega tasaarvestatava BLLB OÜ nõude osas üllatuslik ja sellekohane apellatsioonkaebuse väide on õige. Kostja sai tasaarvestuse esemeks oleva nõude osas asjaolude esitamisel ja nende tõendamisel lähtuda sellest, millised vastuväited oli hageja nõudele esitanud. Kuna maakohus on ebaõigetel põhjendustel tuvastanud, et kostjal puudub hageja vastu tasaarvestatav nõue, tuleb ringkonnakohtul tuvastada, lähtudes poolte väidetest ja esitatud tõenditest, kas kostjal on hageja vastu nõue, mille ta saab hageja nõudega tasaarvestada.
75.Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja BLLB OÜ vahel olid vastastikused laenulepingud (VÕS § 396 lg 1), mille alusel andsid teineteisele laenu nii hageja kui BLLB OÜ ja samuti on nad teineteisele teinud laenu tagastamiseks makseid. Laenulepinguid kirjalikult sõlmitud ei ole. Hageja on esitanud hageja ja BLLB OÜ vastastikuste laenulepingute kohta tabeli, mis on käsitatav hageja kirjaliku seletusena, millest nähtuvad laenude andmised ja tagastamised (I kd, tl 108). Kostja selles osas hageja esiletoodud asjaoludele vastuväiteid esitanud ei ole, välja arvatud see, et BLLB OÜ on kostja väidetel tagastanud 4000 eurot enam, kui hageja oli esile toonud. Samuti on esitatud hageja pangakonto väljavõtted. Kuna hageja ja BLLB OÜ vahel ei olnud sõlmitud kirjalikke laenulepinguid, siis väitis kostja, et hageja ja BLLB OÜ laenulepingute sõlmimisel oli väljakujunenud tava, mille kohaselt laenu andmisel märgiti raha ülekande selgitusse „laen“ ja laenu tagasimaksmisel „laenu tagastus“ ning sellist praktikat olid nii hageja kui BLLB OÜ laenude andmisel ja tagasimaksmisel järginud kogu aeg. Ringkonnakohtu arvates saab hageja ja BLLB OÜ vahelisi laenulepinguid VÕS § 29 lg 5 p 6 järgi tõlgendada lepingupoolte tavast lähtudes kostja poolt väidetud viisil. Arvestades BLLB OÜ poolt hagejale tehtud ülekandeid selgitusega „laen“, on BLLB OÜ andnud hagejale laenu ajavahemikul 08.01.2014–07.03.2017 kokku summas 81 200 eurot ja hageja on tagastanud ülekannetega selgitusega „laenu tagastus“ 67 300 eurot (I kd, tl 45-66). Poolte vahel selle asjaolu osas vaidlust ei ole. Seega on hagejal BLLB OÜ-le tagastamata 13 900 eurot. Poolte poolt esile toodud asjaoludest ja tavast, kuidas hageja ja BLLB OÜ poolt laenusid anti ja tagasi maksti, saab järeldada, et pooled ei olnud kokku leppinud laenude tagastamise tähtaegades, mistõttu oli tegemist tähtajatute laenulepingutega ja laenuandja võis need VÕS § 398 lg 1 järgi üles öelda kahekuulise etteteatamise tähtajaga. Kuna intressi osas kokkulepet ei olnud, siis laenusaaja võis laenusid tagastada VÕS § 398 lg 2 järgi igal ajal. Hageja ei ole väitnud, et BLLB OÜ poolt antud laenude tagastamise nõuded ei olnud muutunud sissenõutavaks.
76.BLLB OÜ on loovutanud nõude kostjale, millest hagejale teatamise kohta on kostja esitanud BLLB OÜ 16.03.2020 teate (I kd, tl 67). Hageja väidetel sai ta BLLB OÜ teate kätte kostja 13.04.2020 menetlusdokumendi lisade hulgas. Kostja ei ole tõendanud, et teade nõude loovutamise kohta oleks hagejale esitatud varem. Nõude loovutamine muutub VÕS § 169 lgtest 1 ja 2 tulenevalt võlgniku suhtes kehtivaks nõude loovutamisest teada saamisest. Eeltoodut
2-19-20692 arvestades loeb ringkonnakohus, et nõude loovutamisest on hagejat teavitatud hiljemalt 18.04.2020, s.o ajast, millal pidi eelduslikult hageja tutvuma kostja esitatud menetlusdokumendi ja selle lisadega. Ringkonnakohus leiab, et BLLB OÜ on nõude hageja vastu VÕS § 164 lg 1 järgi loovutanud kostjale ja kostja on lg 2 järgi asunud BLLB OÜ asemele võlausaldajana.
77.Hageja esitas kostja tasaarvestuse esemeks olevale BLLB OÜ-lt saadud nõudele 13 900 eurot vastuväitena alternatiivse tasaarvestuse avalduse, milles ta tasaarvestas kostja BLLB OÜlt saadud nõude enda nõudega BLLB OÜ vastu 12 810 euro ulatuses, mistõttu ei ole kostja BLLB OÜ-lt kehtivat nõuet omandanud. Maakohus ei ole tuvastanud, kas hagejal oli BLLB OÜ vastu nõue, mida ta sai kostja tasaarvestuse esemeks oleva nõudega tasaarvestada.
78.VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal ja lg 3 sätestab, et võlgnik võib talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud või võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Riigikohus on selgitanud, et võlgnik võib VÕS § 171 lg 3 järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat (RKTKo 28.03.2012, 3-2-1-24-12, p 11).
79.Hageja nõue BLLB OÜ vastu tuleneb laenulepingutest. Hageja tõi esile, et ta on andnud BLLB OÜ-le perioodil 2014–2017 pidevalt laenusid kokku summas 76 160 eurot ja BLLB OÜ on laenudest tagastanud 63 350 eurot (I kd, tl 108). Kostja väitel puudub hageja esitatud tabelist ja pangakonto väljavõttest BLLB OÜ 17.02.2017 laenu tagastus 4000 eurot (I kd, tl 151 pöördel), mille kohta kostja esitas BLLB OÜ pangakonto väljavõtte (I kd, tl 156). Muus osas kostja hageja nõudele BLLB OÜ vastu vastuväiteid ei ole esitanud. Hageja kostja väitele, et BLLB OÜ on hagejale tagastanud lisaks hageja poolt esiletoodule 4000 eurot, vastuväiteid esitanud ei ole, kuigi hageja esitatud pangakonto väljavõttelt 17.02.2017 toimunud laenu tagastamist summas 4000 eurot ei nähtu (I kd, tl 86). Ringkonnakohus leiab, et kostja on BLLB OÜ pangakonto väljavõttega tõendanud, et BLLB OÜ on hagejale tagastanud 67 350 eurot ja seega on BLLB OÜ poolt hagejale tagastamata 8810 eurot (12 810-4000).
80.Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja BLLB OÜ vahel oli tavaks sõlmida suulisi tähtajatuid laenulepinguid, mille täitmiseks kandis hageja BLLB OÜ arvele kokkulepitud summa selgitusega „laen“ ja BLLB OÜ poolt laenu tagastamiseks tehtud ülekannetele märkis viimane selgitusena „laenu tagastus“. Kostja ei ole väitnud, et hagejal ei ole BLLB OÜ-lt õigus nõuda laenu tagastamist. Eeltoodust saab järeldada, et hageja laenulepingutest tulenevad nõuded BLLB OÜ vastu on muutunud sissenõutavaks.
81.Ringkonnakohus leiab, et hageja võib kostja poolt tasaarvestatava BLLB OÜ-lt loovutuse teel saadud nõude tasaarvestada oma nõudega BLLB OÜ vastu. VÕS § 171 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud tasaarvestamise õigust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtu ette ei ole toodud
2-19-20692 asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja nõue BLLB OÜ vastu oleks muutunud sissenõutavaks hiljem kui BLLB OÜ poolt kostjale loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai. Seega on kostja tasaarvestatav nõue (13 900 eurot) VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud 8810 euro osas ja kostja saab hageja nõude tasaarvestada BLLB OÜ-lt omandatud nõudega 5090 eurot (13 900-8810).
82.Hageja väitis lisaks, et ta on kostja poolt BLLB OÜ-lt saadud nõude tasaarvestanud 1090 euro osas oma nõudega BLLB OÜ vastu, mis tulenes 31.01.2017 arvest 1707 (I kd, tl-d 76 pöördel, 88). Kostja vaidles sellele vastu, väites, et hageja pole esitanud nõude aluseks olevaid asjaolusid ega tõendeid ega ka tasaarvestuse avaldust, hageja ei ole tõendanud, et ta oleks arvel märgitud kauba müünud BLLB OÜ-le. 28.09.2020 menetlusdokumendis on hageja täpsustanud, et ta on enda nõude BLLB OÜ nõudega tasaarvestanud varasemalt. 12.04.2021 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et nõude tasaarvestamist tõendab see, et BLLB OÜ juhatuse liige on arve allkirjaga vastu võtnud. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole esile toonud, millisest õigussuhtest tekkis BLLB OÜ-l kohustus tasuda hagejale 31.01.2017 arvel märgitud summa 28 396,80 eurot ja millal ning millise tahteavaldusega on hageja teostanud 1090 euro osas tasaarvestuse. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi arvest ei saa järeldada, et hageja ja BLLB OÜ vahel oli võlasuhe, mille täitmiseks oli BLLB OÜ-l kohustus tasuda arvel märgitud summa. Eeltoodut arvestades ei ole kostja poolt tasaarvestusena hageja nõudele esitatud BLLB OÜ-lt omandatud nõue lõppenud 1090 euro osas.
83.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse avaldus on põhjendatud 257,38 euro osas. Seega on kostjal hageja vastu kokku tasaarvestav nõue 5347,38 eurot (5090+257,38).
84.Tulenevalt TsMS § 442 lg-st 5 tuleb lahendada menetluses esitatud tasaarvestuse vastuväide otsuse resolutsiooniga. Maakohtu otsuses vastav otsustus puudub. Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu minetuse ja lisab vastava otsustuse vaidlustatud otsuse terviklikku resolutsiooni.
85.Maakohus leidis, et hageja nõue kuulub rahuldamisele järgnevalt: põhivõlg 16 000 eurot, intress 654,99 eurot ja viivis seisuga 16.12.2021 1947,83 eurot, kokku 18 602,82 eurot ja tegi viivise nõude osas tasaarvestuse kohtu otsuse tegemise seisuga. VÕS § 197 lg 2 järgi tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Seega tuleb tuvastada, millal tekkis tasaarvestuse olukord. VÕS § 197 lg 1 järgi tekib tasaarvestuse olukord siis, kui tasaarvestaval poolel ehk kostjal on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt ehk hagejalt nõuda kohustuse täitmist. Viivise nõude 257,38 eurot tasaarvestamist ei ole pooled vaidlustanud ja selles osas ei saa ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida. Kostja ei ole täpselt esile toonud, millal muutus sissenõutavaks tema nõue 5090 eurot hageja vastu, mille ta oli saanud loovutuse teel BLLB OÜ-lt, kuid arvestades, et hageja kostja nõude sissenõutavusele vastuväiteid esitanud ei ole, siis järeldab kolleegium, et nõue oli selle loovutamise ajaks 16.03.2020 igal juhul muutunud sissenõutavaks ja tasaarvestuse tegemisel lähtub ringkonnakohus sellest kuupäevast. Maakohus tuvastas ja ringkonnakohus nõustus, et hageja nõue kostja vastu laenu 16 000 eurot tagastamiseks muutus sissenõutavaks 09.06.2020, kuid kostjal oli õigus oma kohustus hagejale laenu tagastamiseks täita ka varem. Eeltoodut arvestades tuleb hageja nõue kostja vastu ja kostja tasaarvestusena esitatud nõue tasaarvestada 16.03.2020 seisuga.
2-19-20692
86.Kostja ei ole määranud tasaarvestuse avalduses, millised hageja nõuded ta tasaarvestab. VÕS § 201 lg 2 sätestab, et kui tasaarvestav pool peab teisele poolele lisaks põhikohustuse täitmisele maksma intressi või hüvitama kulutusi, loetakse, et tasaarvestus toimub esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Maakohus tuvastas, et perioodi eest 20.11.2017–30.08.2018 oli intress 778 eurot, 31.08.2018– 21.09.2018 54,25 eurot ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Perioodi eest 22.09.2018–16.03.2020 on intressi suuruseks viivisekalkulaatori (www.viivisekalkulaator.ee) järgi 1189,68 eurot. Kokku oli 16.03.2020 seisuga intressi suurus 2021,93 eurot, millest kostja on tasunud 1548,36 eurot. Seega oli 13.04.2020 seisuga kostja kohustatud tasuma intressi 473,57 eurot. Viivist ei ole kostja tasaarvestuse olukorra seisuga kohustatud hagejale tasuma. Arvestades, et kostja BLLB OÜ-lt omandatud nõue oli muutunud sissenõutavaks enne hageja laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutumist ja kostjal oli õigus teha hageja nõudega tasaarvestus, ei olnud hagejal õigus nõuda kostjalt tasaarvestuse ajal viivise tasumist. Seega kuulub tasaarvestamisele hageja nõue intressi 473,57 eurot saamiseks ja osaliselt laenu tagastamise nõue. Hageja intressi nõue seisuga 16.03.2020 summas 473,57 eurot on VÕS § 186 p 2 järgi tasaarvestusega lõppenud. Laenu tagastamise nõudest on lõppenud tasaarvestusega 4873,81 eurot (5347,38-473,57). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 11 126,19 eurot (16 000-4873,81).
87.Kuna laenuleping kehtis kuni 08.06.2020, siis perioodil 17.03.2020–08.06.2020 on hagejal õigus saada laenu kasutamise eest kostjalt intressi 5% aastas arvestusega laenu summalt 11 126,19 eurot, mis moodustab selle perioodi eest 127,68 eurot.
88.Alates 09.06.2020 on kostja laenu tagastamisega viivituses ja hageja on õigustatud nõudma viivist kuni maakohtu otsuse tegemiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Viivisekalkulaatori järgi on viivise suuruseks perioodi 09.06.2020 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 16.12.2021 eest 1354,50 eurot. Hageja TsMS § 367 järgi esitatud viivise nõue kuni kohustuse täitmiseni ei kuulu rahuldamisele, kuna TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi tasaarvestatakse hageja osaliselt rahuldatud nõue kostja vastuhagi osaliselt rahuldatud nõudega.
89.Seega kuulub 16.12.2021 seisuga kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 12 608,37 (11 126,19+127,68+1354,50) eurot.
90.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu poolt kostja vastuhagi lahendamist.
91.Kostja esitas hageja vastu nõude 51 865 euro saamiseks, kuna alates oktoobrist 2019, mil lõppes tasuta kasutamise leping, kasutas hageja kostjale kuulunud laohoonet asukohaga Fosforiidi 4 Maardus ilma õigusliku aluseta ja keeldus sealt oma asju äraviimast. Kostja leidis, et perioodi eest oktoober 2019 kuni august 2020 jäi tal saamata tulu, mida ta oleks saanud hoonet välja üürides. Hageja vaidles nõudele vastu, väites, et kostja pole tõendanud, et laos olevad asjad kuuluvad hagejale, ega seda, et ta oleks saanud hoonet välja üürida. Maakohus tuvastas, et kuni septembri 2019 lõpuni oli poolte vahel tasuta kasutamise leping ja pärast selle lõppu oli hageja kohustatud tema kasutuse oleva pinna vabastama ja tagastama kostjale, kuid hageja jättis laohoonesse talle kuuluva kauba ja seega ei tagastanud hoonet kostjale. Maakohus rahuldas osaliselt kahju hüvitamise nõude VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 järgi, leides, et kostjal oli võimalus saada üüri kuus 4715 eurot, kuid hageja kohustuse rikkumise tõttu jäi tal tulu saamata. Maakohus vähendas kahju hüvitist VÕS § 139 ja 140 järgi, kuna kostja ei ole omalt poolt võtnud tarvitusele ühtegi abinõu kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ta oleks kordagi hageja poole pöördunud enne 20.12.2020 vastuhagi esitamist sooviga, et hageja viiks oma vara kostja hoonest ära ja vabastaks valduse,
2-19-20692 millega on kostja ise suurendanud kahju tekkimist. Eeltoodu tõttu vähendas kohus hüvitise summa kuue kuu üüri summani, mis on 28 290 eurot ja jättis hagi rahuldamata 23 575 euro ulatuses. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata kostja kahju hüvitamise nõude 23 575 eurot. Apellant väidab, et hüvitamise vähendamise asjaolusid ei ole maakohtu menetluses esile toodud ja maakohtu poolt oli hüvitise vähendamine üllatuslik.
92.Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust 23 575 euro osas kostja nõuet rahuldada, kuid ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi. Õige on apellandi väide, et maakohus pole pooltega kahju hüvitise vähendamist arutanud, millega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut. Apellatsioonkaebuses oli kostjal võimalik esitada vastuväited, miks kahju vähendamine on ebaõige ja samuti oli tal võimalus esitada seoses menetlusnormide rikkumisega ringkonnakohtule ka TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi uusi asjaolusid ja tõendeid. Apellant seda võimalust kasutanud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis andsid maakohtule aluse hüvitist vähendada. Nii on hageja 17.09.2021 menetlusdokumendis esile toonud, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks võimalik ladu välja üürida ja tõendamata on kahju tekkimine.
93.VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Maakohus asus seisukohale, et hageja kasutuses olnud lao- ja tootmispinnal paiknevad Dyckerhoffi kirjadega tsemendikotid jm pakendid kuuluvad hagejale ja hageja ei ole endale kuuluvat vara peale tasuta kasutamise lepingu lõppemist kostjale kuuluvalt pinnalt ära viinud. Vastustaja vaidlustas maakohtu eelviidatud järelduse ja leiab jätkuvalt, et kostja ei ole tõendanud, et asjad, mis jäid hageja kasutuses olnud hoonesse pärast tasuta kasutamise lepingu lõppemist, kuulusid hagejale. Ringkonnakohtu arvates ei ole esitatud tõendeid hinnates võimalik teha maakohtust erinevat järeldust. Maakohus tuvastas kostja esitatud tõendeid (arved) hinnates, et hageja on ostnud tsemendisegude valmistamiseks Enefit Energiatootmise AS-lt põletatud põlevkivi ja Dykerhoff GmbH-lt tsementi, mille on Maardusse transportinud Leedu äriühing GyTechas, hageja valmistatud tsemendisegu on müüdud Venemaa äriühingule OOO Kamelt ja tooteid transportis Baltrefrans OÜ. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et ta tegeles tsemendisegude valmistamisega ja ta ei ole väitnud, et see oleks toimunud mujal, kui tema kasutuses olnud laohoones Fosforiidi 4 Maardus. Hoones olevatele kottidele on trükitud Dykerhoff GmbH, millest saab järeldada, et kottide sisu pärineb sellelt tootjalt. Lisaks on esitatud foto Dykerhoff GmbH toote kviitungist, millel on märgitud hageja nimi (I kd, tl 165, 168). Hageja väited, et pole teada, millal on fotod tehtud ja mis on tegelikult kottide sisuks, on jäänud mitteveenvaks. Hageja pole muutnud usutavaks, et kostja on fotod teinud varem ja et kottides võiks olla midagi muud kui tsemendisegu valmistamise tooraine. See, et kostja esitatud arvete koopiad pärinevad 2017. aasta lõpust ja 2018. aasta algusest, ei anna teha maakohtus erinevat järeldust, kuna kostja väidetel on hageja kasutanud hoonet tsemendisegude tootmiseks alates 2016. aastast. Seega on maakohtu järeldus õige, et pärast tasuta kasutamise lepingu lõppemist on jätnud hageja talle kuuluva vara tema kasutuses olnud kostjale kuulunud laohoonest ära viimata ja seega täitmata VÕS § 393 lg-st 1 tuleneva kohustuse anda tasuta kasutuses olev hoone kostjale tagasi.
94.Maakohus on tuvastanud kostja vastuhagi nõuet osaliselt summas 28 290 eurot rahuldades kahju hüvitamise eeldused ja hageja selles osas maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, mistõttu ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
95.VÕS § 139 lg-e 1 ja 2 kohaselt on kohtul alus kahju vähendada tulenevalt kahjustatud isiku osast kahju tekkimisel, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või
2-19-20692 ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, samuti juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui täies ulatuses hüvitamine oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda. VÕS § 139 ja § 140 alusel hüvitise vähendamise eelduste esinemist peab kohus kontrollima tuvastatud asjaolude pinnalt ilma poole taotluseta. Ringkonnakohus märgib, et selleks, et lugeda kannatanu tegevust kahjuhüvitist vähendavaks asjaoluks VÕS § 139 järgi, peab kannatanu tegevuse ja kahju vahel esinema põhjuslik seos. VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu juhtimata jätmine ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust.
96.Õige on maakohtu järeldus, et pärast kostja poolt tasuta kasutamise lepingu ülesütlemist ei ole kohtule esitatud asjaolude ja tõendite kohaselt kostja enne vastuhagi esitamist kordagi pöördunud hageja poole, et viimane viiks tema kasutuses olnud pinnalt ära sinna jäetud asjad. Samuti ei ole kostja midagi võtnud ette selleks, et hoonesse jäetud asjad viia mujale või utiliseerida. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja pole mingil moel üritanud kahju vähendada vahenditega, mida oli tal võimalik kasutada. Lisaks arvestab ringkonnakohus hüvitise vähendamisel seda, et poolte vahel oli eelnevalt olnud ruumide, mille vabastamata jätmise eest kostja nõuab kahju hüvitamist, tasuta kasutamise leping. Kostja ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu sellekohast järeldust. Kuna hageja sai kostja väiteid arvestades tasuta kasutada laopinda alates augustist 2016 kuni oktoobrini 2019, siis ei pidanud hageja eeldama, et tasuta kasutuses olnud pinna vabastamata jätmisel võib kostja esitada talle kahju hüvitamise nõude, liiatigi arvestades, et kostja pole hageja poole pöördunud sooviga, et hageja pinna vabastaks ega nõudnud temalt enne vastuhagi esitamist kahju hüvitamist. Ringkonnakohus lisab, et hageja on kohtu ette toonud asjaolud, millest nähtub, et poolte juhatuse liikmed ja osanikud on olnud pikka aega nii äripartnerid kui ka lähedastes isiklikes suhetes (II kd, tl 15 pöördel, tl 66 pöördel). Nii on hageja esile toonud, et hageja endine juhatuse liige EB, kes oli hageja juhatuse liige äriregistrist nähtuvalt kuni 22.12.2017, ja kostja juhatuse liige Toivo Vapper olid kokku leppinud, et EB juhtis 2000–2009 kostjale kuuluva laohoone ja tsemendi tootmisliini ehitustöid, mille eest väidetava vastusooritusena tegi T. Vapper 29.06.2011 testamendi, millega ta määras kostja osa annakuna võrdsetes osades oma ja EB lastele. Ringkonnakohtu arvates annab ka eeltoodu alust järelduseks, et hagejale ei saanud olla ette nähtav, et kostja võib tema vastu esitada kahju hüvitamise nõude. Kostja passiivsus on viinud kahju suurenemiseni, maakohtu sellekohane järeldus on õige. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 140 alusel väljamõistetavat kahju hüvitist vähendanud.
97.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse järelduse, milles maakohus jättis rahuldamata vastuhagi nõude 82 505 euro hüvitamiseks. Kahju nõude aluseks olid järgnevad asjaolud: kostja võõrandas septembris 2020 mõttelise osa kinnistust, millel paiknes laohoone, mille valdust ei olnud hageja vabastanud, osaühingule PAARGU. Üleandmisaktiga kohustus kostja osaühingule PAARGU müüdud laohoone viimase nõudel vabastama 14 päeva jooksul hageja asjadest. Kuna hageja oma kohustust laohoone hageja asjadest vabastada ei ole täitnud ja kostjal pole võimalust seal olevaid asju mujal ladustada, siis kostja oma kohustust osaühingu PAARGU ees täita ei saanud ja osaühing PAARGU esitas kostjale kahju 82 505 eurot hüvitamise nõude. Kahjust 51 865 eurot on saamata jäänud tulu perioodi oktoober 2020 kuni
2-19-20692 august 2021 eest, kuna osaühing PAARGU ei saanud hoonet välja üürida, ja 30 640 eurot on tsemenditoodete utiliseerimise maksumus. Hageja leidis, et kostja nõue on tõendamata. Maakohus jättis saamata jäänud tulu nõude rahuldamata, kuna kahju hüvitise nõue saamata jäänud üüritulu osas on piiratud 6 kuuga. Utiliseerimiskulude osas leidis maakohus, et nõue on esitatud ennatlikult, kuna pooled ei ole esile toonud asjaolusid laos oleva hageja vara väärtuse osas ja kui tegemist on väärtust omava varaga, siis pole utiliseerimine põhjendatud. Osaühingu PAARGU ees võttis kostja kohustuse ladu kaubast tühjendada, kuid hagejat sellest kohustusest ei teavitanud.
98.Nõude üle otsustamiseks tuli kohtul esmalt tuvastada, kas kostja on kohustatud hüvitama kahju osaühingule PAARGU ja seejärel otsustada, kas kostja saab hagejalt nõuda sama kahju hüvitamist. Maakohus neid asjaolusid tuvastanud ei ole, kuid ringkonnakohus saab selles osas maakohtu minetuse kõrvaldada. Kostja ja osaühingu PAARGU vahel oli 22.09.2020 sõlmitud kokkulepe, millega kohustus kostja osaühingule PAARGU müüdud kinnistul paikevas laohoones olevad tsemendisegud kas 14 päeva jooksul pärast vastava nõude saamist kõrvaldama või hüvitama kõrvaldamise kulud (II kd, tl 59). Kostja väitel on osaühing PAARGU mitmel korral tema poole pöördunud, et kostja hagejale kuuluvad tsemendisegud hoonest kõrvaldaks. Vaidlust ei ole, et kostja seda teinud ei ole. Seega on kostja osaühing PAARGU ees võetud kohustust rikkunud, jättes asjad pärast vastava nõude saamist hoonest ära viimata. Osaühing PAARGU on kostjalt nõudnud kahju, milleks on saamata jäänud üüritulu ja laohoones oleva kauba utiliseerimiseks tehtavate kulud, hüvitamist. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi on Osaühingul Paargu õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja/või kahju hüvitamist. Osaühing PAARGU on kostjalt nõudnud 13.05.2021 ja 08.09.2021 kirjadega kahju hüvitamist (II kd, tl 60-61 ja 138-139).
99.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahju hüvitamise nõude summas 51 865 eurot rahuldamiseks ei anna kostja poolt esiletoodud asjaolud alust. Maakohus on õigesti kahju hüvitise väljamõistmise nõude, mis on tekkinud kostjale sellest, et ta ei suutnud osaühingule PAARGU tagada müüdud laohoone vabastamist hagejale kuuluvast kaubast, mistõttu ei saanud osaühing PAARGU laohoonet üürile anda ja nõuab kostjalt 22.09.2020 kokkuleppe alusel kahju hüvitamist, jätnud rahuldamata. Osaühingu PAARGU poolt nõutav kahju hüvitis 51 865 eurot kui kostja kahju on tekkinud kostjast endast tulenevatest asjaoludest. Kostja võttis Osaühingu PAARGU ees 22.09.2020 dokumendiga kohustuse laos ladustatud kaupade äraviimiseks, kuid oma kohustuse täitmiseks ei ole ta pöördunud hageja poole nõudmisega tsemenditooted ära viia ega toonud kohtu ette asjaolusid, et ta oleks muul moel üritanud laohoonet kaubast vabastada. Kostja teadis osaühingu PAARGU ees kohustust võttes, et hagejale kuuluv kaup on laos ja kostja enda poolt käesolevas menetluses esile toodud väidetel ei ole ta võimeline seda mujale ladustama. Seega on kostja ise tekitanud olukorra, kus tema kahju on jätkuvalt suurenenud osaühingu PAARGU esitatud nõude võrra, mistõttu on selles osas hüvitise väljamõistmata jätmine VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 140 järgi põhjendatud. Maakohtu vastav otsustus on lõppjärelduses õige.
100.Laos olevate kaupade utiliseerimise kulu osas on kostja esile toonud, et nende hävitamine maksab 30 640 eurot (383 tonni x 80 eurot) ja selle nõude on tema vastu esitanud osaühing PAARGU. Eesti Keskkonnateenuste 07.09.2021 pakkumisest nähtub, et 1 tonni segaehitusjäätmete veo ja käitluse hind on 80 eurot, millele lisandub käibemaks (II kd, tl 141). Õige on see, et maakohus ei ole pooltega eeltoodud nõuet arutanud ega selgitanud, et pooltel tuleb esile tuua, kas laos olev kaup võib omada väärtust, mida tuleks selle hävitamise nõude üle otsustamisel arvestada. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seega ei saa kohus otsust tehes tugineda asjaoludele, mida
2-19-20692 pooled ei ole kohtu ette toonud. Hageja on nõudele vastuväitena esitanud ainult seda, et kostja ei ole tõendanud, et osaühing PAARGU oleks tegelikult laos oleva kauba lasknud käidelda ja kandnud kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõudis. Praegusel juhul ei nõua kahju hüvitamist hagejalt mitte osaühing PAARGU, vaid kostja, kes ei ole täitnud osaühingu PAARGU ees kohustust, mille ta on 22.09.2020 dokumendiga võtnud (II kd, tl 59). Osaühing PAARGU on kostjale esitanud nõude kahju hüvitamiseks 13.05.2021 (II kd, tl 60-61) ja 08.09.2021 (II kd, tl 138-139). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks kahju osaühingule PAARGU hüvitanud.
101.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt kulu, mida ta peab kandma seoses kohustusega tasuda osaühingule PAARGU kulud, mis tuleb kanda seoses hagejale kuuluva tsemendisegu käitlemisega. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kvalifitseerinud, millisel alusel ta lahendas kostja nõuet tsemendisegu utiliseerimisega tekkinud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu minetuse. VÕS § 393 lg 1 järgi oli hageja pärast tasuta kasutamise lepingu lõppemist kohustatud tagastama kostjale kasutusse antud laohoone, sealjuures sealt ära viima ka talle kuuluva vara. Hageja seda kohustust ei täitnud. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 115 lg 1 järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt laoruumide kaubast vabastamisega seoses kantavate kulude kui kahju hüvitamist, kuna hageja on ruumide vabastamise kohustust rikkunud. Kostja on tõendanud, et tal on kohustus osaühingule PAARGU vastavad kulud hüvitada (VÕS § 127 lg 1 ja § 128). See, et kostja pole tõendanud, et ta oleks juba kulud kandnud, ei tähenda, et talle poleks kahju tekkinud. Hageja rikkumise ja kostja kahju vahel on põhjuslik seos, kuna juhul, kui hageja oleks laohoone talle kuuluvast kaubast vabastanud, ei oleks kostjal kohustust osaühingule PAARGU kulusid hüvitada (VÕS § 127 lg 4). Samuti on hagejale kahju tekkimine ettenähtav, sest jättes pärast tasuta kasutamise lepingu lõppemist laohoonesse pakendatud tsemendisegud, pidi ta arvestama, et laohoone kaubast vabastamine võib tekitada kostjale kulutusi (VÕS § 127 lg 3). Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).
102.Ka eeltoodud kahju hüvitise osas tuleb kohtul hinnata, kas esinevad alused kahju hüvitise vähendamiseks VÕS §-de 139 ja 140 järgi. Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitist tuleb vähendada poole võrra, kuivõrd kahju on tekkinud olulises osas kostjast endast tulenevatel põhjustel. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et pärast tasuta kasutamise lepingu lõppemist ei ole kostja pöördunud hageja poole, et viimane viiks ära talle kuuluva kauba. Eeldatavalt oli kaubal pärast tasuta kasutamise lepingu lõppemist olemas väärtus, millega oleks selle saanud realiseerida. Kostja on ise väitnud, et valmis tsemendisegusid oli võimalik müüa ja hageja oli neid müünud Venemaa äriühingule. Samuti on kostja väited, et tal pole võimalik tsemendisegusid paigutada mujale, jäänud paljasõnaliseks. Müües laohoone osaühingule PAARGU teadis kostja, et seal asub 383 tonni hagejale kuuluvaid tsemenditooteid, kuid vaatamata sellele võttis ta kohustuse 14 päeva jooksul pärast osaühingu PAARGU nõuet laohoones olev kaup kõrvaldada. Eeltooduga on kostja ise põhjustanud kahju suurenemise. Ringkonnakohtu arvates on kostja enda tegevusetuse tõttu, millega ta on põhjustanud kahju suurenemise, põhjendatud jätta kahju hüvitis välja mõistmata pooles ulatuses. Seega kuulub maakohtu otsus osaliselt tühistamisele ja vastuhagi tuleb rahuldada lisaks maakohtu otsuse toodule 15 320 euro ulatuses, s.o on pool utiliseerimise kulust (30 640:2).
103.Kokku kuulub vastuhagi rahuldamisele põhinõudes 43 610 (15 320+28 290)eurot.
104.Kostja palus vastuhagis välja mõista hagejalt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates vastuhagi esitamisest. Ringkonnakohus arvestab viivise välja kuni maakohtu otsuse tegemiseni. Nõude, millest rahuldamisele kuulus 28 290 eurot, esitas kostja 22.12.2020 ja nõude, millest rahuldamisele kuulus 15 320 eurot, esitas kostja 13.05.2021. Seega tuleb
2-19-20692 vastavalt viivisekalkulaatorile perioodi eest 22.12.2020 kuni 12.05.2021 välja mõista viivis 843,21 eurot ja perioodi eest 13.05.2021 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 2083,72 eurot, kuna maakohtu otsuse seisuga toimub poolte nõuete tasaarvestamine. Kokku on viivis maakohtu otsuse tegemise seisuga 2926,93 eurot.
105.Kokku kuulub vastuhagi 16.12.2021 seisuga rahuldamisele summas 46 536,93 eurot.
106.TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Seega tuleb poolte nõuded osas, milles need rahuldati tasaarvestada ja tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks välja mõista 33 928,56 eurot (46 536,93-12 608,37).
107.Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 3 poolte nõuded tasaarvestanud ja mõistnud hagejalt kostja kasuks välja põhivõla, kuid jätnud lahendamata kostja nõude TsMS § 367 järgi viivise saamiseks. Ringkonnakohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 järgi välja mõista viivis alates 17.12.2021 kuni kohustuse tasuda 33 928,56 eurot täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga kuulub väljamõistmisele viivis 3977,54 eurot.
108.Maakohus tagas 30.09.2020 määrusega hagi ja seadis kostjale kuuluvatele kinnisasjadele kohtulikud hüpoteegid. TsMS § 442 lg 5 järgi otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus on jätnud otsuses hagi tagamise kehtivuse osas otsustuse tegemata. Kuna poolte nõuete tasaarvestuse tulemusena ei kuulu hageja nõue rahuldamisele, siis TsMS § 386 lg 4 järgi tuleb hagi tagamine tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
109.Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega tuleb tühistada ka maakohtu poolt menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine. Maakohus jaotas eraldi hagi ja vastuhagi menetluskulud ning määras need kindlaks. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud sama põhimõtte järgi. TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb hagi rahuldamise ulatusest lähtuvalt jätta hagiavalduse menetlemisega seotud menetluskuludest 53% hageja kanda 47% kostja kanda. Vastuhagi menetlemisega seotud menetluskuludest tuleb jätta 11% hageja kanda ja 89% kostja kanda.
110.Maakohus määras TsMS § 174 lg 1 kohaselt kindlaks maakohtus kantud menetluskulude suuruse. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud kindlaksmääratud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel rikkunud menetlusõiguse norme, mistõttu lähtub ringkonnakohus maakohtu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel maakohtu poolt tuvastatud vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurusest. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja hagiga seotud menetluskulude suuruseks 7459,39 eurot ja vastuhagiga on seotud 5139,78 eurot. Kostja hagiga seotud menetluskulude suurusega on 2548,80 eurot ja vastuhagiga seotud menetluskulude suuruseks on 7985,80 eurot.
111.Lähtuvalt käesolevas otsuses toodud menetluskulude jaotusest on hagejale hüvitatavate maakohtu menetluskulude suuruseks seonduvalt hagiavaldusega 3505,91 eurot (7459,39x47%) ja vastuhagiga seotud menetluskuludest 4574,40 eurot (5139,78x89%). Kokku kuulub hagejale hüvitamisele 8080,31 eurot. Kostjale kuulub hüvitamisele seonduvalt hagiavaldusega 1350,86
2-19-20692 eurot (2548,80x53%) ja vastuhagiga seonduvatest kuludest 878,44 eurot (7985,80x11%) Kokku kuulub kostjale hüvitamisele 2229,30 eurot.
112.Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 16% hageja kanda ja 84% kostja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis teeb seda TsMS § 174 lg 3 alusel ka ringkonnakohus.
113.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud kulusid õigusabile summas 5580 eurot, hagejat esindasid vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaadi abi Liis Venelaine tunnihinnaga 180 eurot ilma käibemaksuta ja teenuse osutamiseks kulus 31 tundi.
114.Ringkonnakohus leiab, et hageja kulud apellatsiooniastmes on osaliselt toimingutele kulunud aja osas põhjendamatud. TsMS § 175 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline kulude jaotuse alusel kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks õigusabile seonduvalt maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisega, sellele vastuse koostamisega ja kliendiga suhtlemisega tuleb pidada maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja pikkust arvestades 10 tundi (menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kulunud kokku üle 20 tunni). Nii apellatsioonkaebus kui sellele esitatud vastus ei ole pikad ega mahukad dokumendid. Esindajatele olid teada vaidluse asjaolud ja uusi tõendeid ega asjaolusid ei ole ringkonnakohtule esitatud. Kostja 13.07.2022 seisukohaga tutvumiseks ja sellega seonduvateks toiminguteks on piisav 1 tund. Kohtu 11.04.2023 kirjaga tutvumiseks ning menetluskulude nimekirja ja 19.04.2023 dokumendi koostamiseks saab kokku lugeda piisavaks 2 tundi. Seega on hageja vajalik ja põhjendatud ajakulu apellatsiooniastmes õigusabiteenuse osutamiseks 13 tundi. Teenuse tunnihinna osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et praegusel õigusabiturul on tunnihind 180 eurot tavapärane. Hageja menetluskulud on ilma käibemaksuta. Eeltoodut arvestades on hageja apellatsiooniastme vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks 2340 eurot.
115.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses kulu riigilõivule 2100 eurot ja lepingulisele esindajale 1875 eurot ilma käibemaksuta. Lepinguline esindaja osutas teenust 12,5 tundi tunnihinnaga 150 eurot. Kostja selgitab, et ta on käibemaksukohustuslane ja palub hüvitada kulud kokku 3975 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabiteenuse ajakulu on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus ei ole kohustanud kostjat vastama hageja vastusele, mistõttu ei kuulu hüvitamisele 13.07.2022 dokumendi koostamise ajakulu, milleks ringkonnakohus loeb 1 tunni. Seega on põhjendatud ajakulu 11,5 tundi summas 1725 eurot. Samuti oli apellatsioonkaebuse esitamisel vajalik riigilõivu 2100 eurot tasumine. Kokku on kostja põhjendatud apellatsiooniastme menetluskulu 3825 eurot.
116.Arvestades apellatsioonimenetluse kulude jaotust kuulub hagejale hüvitamisele 1965,60 eurot (2340x84%) ja kostjale (3825x16%) 612 eurot.
117.Kokku võttes mõlema astme menetluskulude suurust kuulub hageja menetluskuludest hüvitamisele 10 045,91 eurot (8080,31+1965,60) ja kostja menetluskuludest 2841,30 eurot (2229,30+612). Ringkonnakohus tasaarvestab käesolevas otsuses mõlema kohtuastme menetluskulud ja tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7204,61 eurot.
2-19-20692
118.Hageja taotlusel tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatel menetluskuludelt kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
119.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.