Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

PankrS § 175 lg 2 p 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Lõike 5 esimese lause kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. PankrS § 175 lg 2 p 2 ja lg 5 kohaldamise eeldusteks on: 1) võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi; 2) võlgnik on eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnikule on tema kohustusi selgitatud 15.02.2021 määruses ning 13.02.2023 kirjas. Kohus on seisukohal, et võlgnik on rikkunud oma kohustust anda kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ehk rikkunud PankrS § 173 lg 2 nimetatud kohustusi. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Kohtul on õigus nõuda teavet ja dokumente võlgniku varalise olukorra, tulutoova tegevuse või selle otsimise ja oma kohustuste täitmise kohta. Võlgnik ei ole esitanud vastavat teavet vaatamata kohtu järelpärimisele. Teabe andmata jätmine kahjustab võlausaldajate huve. Võlgniku poolt menetluse läbiviimisele kaasaaitamine dokumentide esitamise kaudu võimaldab kontrollida, kas võlgnik on arvestanud võlausaldajatele väljamaksmisele kuuluvaid summasid korrektselt; kui võlgnik ei ole võlausaldajatele midagi tasunud, siis kas mittetasumine on olnud süüline või on võlgnik teinud siiski kõik endast oleneva, et tulu teenida, kuid see pole õnnestunud. PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohus andis tähtaja teabe esitamiseks ning võlgnikku on hoiatatud, et teabe esitamata jätmisel võib kohus menetluse lõpetada. See ei ole võlgnikku motiveerinud kohustust täitma. Kohtu hinnangul on võlgniku rikkumine seega süüline. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS § 173 lg 2 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab menetluse. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (PankrS § 175 lg 7). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud

avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad võlgniku kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.