Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.2023, Tallinn Tsiviilasja number
2-23-1448
Tsiviilasi
Kodumaa Kapitali HLÜ hagi M R, Mar Ltd OÜ vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
62 580,52 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Kodumaa Kapitali HLÜ (registrikood 12782505; asukoht Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn); Hageja lepingulised esindajad: Marge Rebane (Legal Services OÜ; e-post: [email protected]); Kostja I: M R (isikukood xxx; e-post: xxx); Kostja II: Mar Ltd OÜ (registrikood 14694070; e-post: [email protected]); Kostja II seaduslik esindaja: M R (isikukood xxx).
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
13.04.2023 Hageja lepinguline esindaja Marge Rebane; Kostja I M R, kostja II Mar Ltd OÜ seaduslik esindaja M R
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjatelt M R ja Mar Ltd OÜ solidaarselt hageja Kodumaa Kapitali HLÜ kasuks põhinõue summas 24 858,64 eurot, leppetrahv summas 1 437,50 eurot, intress summas 3 132,27 eurot ja viivis perioodi 12.03.2021-26.01.2023 eest summas 13 578,53 eurot.
3.Välja mõista kostjatelt M R ja Mar Ltd OÜ solidaarselt hageja Kodumaa Kapitali HLÜ kasuks viivis põhinõudelt (24 858,64 eurot) lepingujärgses määras 0,2% päevas alates 27.01.2023 kuni põhinõude (24 858,64 eurot) täitmiseni.
Välja mõista kostjalt Mar Ltd OÜ hageja Kodumaa Kapitali HLÜ kasuks välja sõidukite müügiga kaasnenud kulu summas 1 426,77 eurot.
5.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 5.1 Jätta menetluskulud 97% ulatuses solidaarselt kostjate M R ja Mar Ltd OÜ kanda ning 3% ulatuses ainuisikuliselt kostja Mar Ltd OÜ kanda. 5.2 Mõista kostjatelt M R ja Mar Ltd OÜ välja solidaarselt hageja Kodumaa Kapitali HLÜ kasuks menetluskulud summas 4287,4 eurot.
2-23-1448 5.3 Mõista kostjalt Mar Ltd OÜ ainuisikuliselt hageja Kodumaa Kapitali HLÜ kasuks menetluskulud summas 132,6 eurot. 5.4 Kostjate poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda hagejale viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Kodumaa Kapitali HLÜ esitas 26.01.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse M R (kostja I) ja Mar Ltd OÜ (kostja II) vastu võla nõudes. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi 13.09.2019 sõlmisid hageja ja kostja II, juhatuse liikme M R, s.o kostja I, isikus laenulepingu nr 13_092019. Laenulepingu alusel sai laenusaaja laenuandjalt laenu summas 28 750 eurot, tähtajaga 20.09.2024. Laenulepingu punkti 2.6 kohaselt soovis laenusaaja kasutada laenuandjalt saadud laenu sõidukite (s.o xxx ja autoveohaagis xxx) ostmiseks. Laenusaaja kohustus tegema laenuandjale laenu tagasimakseid ja tasuma intressi laenulepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel igakuiselt alates 13.09.2019.
2.Laenulepingu üheks tagatiseks oli kostja I käendus maksimumsummas 43 875 eurot. Hageja ja kostja I sõlmisid käenduslepingu laenulepinguga samal päeval, s.o 13.09.2019. Käenduslepinguga tagab kostja I laenulepingust tulenevate laenusaaja, s.o kostja II kõikide kohustuste täitmist käendussumma ulatuses. Laenulepingu tagatiseks oli ka edasilükkava tingimusega tagasiostuõigusega sõidukite müügileping ja I järjekoha registerpant sõidukitele kogusummas 43 875 eurot.
3.Laenusaaja ei täitnud laenulepingu järgset maksekohustust kohaselt. Laenusaajal tekkis laenuandja ees võlgnevus. Võlgnevus kujunes korduvaks ja pikaaegseks. 01.09.2020 saatis laenuandja laenusaajale e-kirja võlgnevuse kohta summas 766 eurot. Laenusaaja vastas 13.09.2020, küsis uut võlasummat ja informeeris, et ka järgmine makse hilineb. 14.09.2020 saatis laenuandja laenusaajale e-kirja võlgnevuse kohta summas 774,49 eurot. 16.10.2020 saatis laenuandja laenusaajale e-kirja võlgnevuse kohta summas 782,05 eurot, 29.01.2021 võlgnevuse
2-23-1448 kohta summas 1 607,56 eurot, 25.02.2021 võlgnevuse kohta summas 2 437,30 eurot, millele vastas laenusaaja 08.03.2021 lubadusega hakata võlgnevust vähendama. 26.05.2021 saatis laenuandja laenusaajale e-kirja võlgnevuse kohta summas 3 987,41 eurot. Laenusaaja võlgnevus laenuandja ees ei vähenenud.
4.20.10.2021 saatis laenuandja laenusaajale ja käendajale võlanõude ja nõude käenduskohustuse täitmiseks, tingimusliku teate laenulepingu ülesütlemise osas ja hoiatuse pandieseme käsutamise kohta. Laenuandja teatas, et juhul kui laenusaaja ega käendaja ei täida esitatud võlanõuet summas 8 861,54 eurot tähtaegselt ja/või tervikuna ütleb laenuandja laenulepingu üles. Laenuleping lõpeb 31.10.2021. Laenusaaja sai 20.10.2021 saadetud nõude kätte. 03.11.2021 kinnitas laenuandja laenulepingu ülesütlemise ja teavitas laenulepingu ülesütlemise järgsest võlgnevusest summas 30 682,66 eurot. 05.11.2021 vastas laenusaaja vabandades viivituse pärast ja küsis võimalust notariaalse (võlatunnistus) kokkuleppe kohta. Pooled pidasid läbirääkimisi notariaalse (võlatunnistus) kokkuleppe sõlmimise osas, kuid kokkuleppele ei jõudnud. 25.11.2021 andis laenusaaja teada, et ei suuda maksegraafikust kinni pidada, nõustus lepingu lõpetamisega ja sõidukite omalt poolt müüki panemisest.
5.21.04.2022 saatis laenuandja käendajale nõude käenduskohustuse täitmiseks, võlgnevuse summas 39 201,95 eurot ja hagihoiatuse, mis jõudis käendajale ka kohale. Sõidukite müük laenusaaja poolt ei õnnestunud. Laenuandja alustas sõidukite müüki, s.o laenulepingu pandi realiseerimist ise ja teavitas sellest 14.06.2022 ka laenusaajat ja käendajat, sh informeeris võlgnevuse summast 41 924,09 eurot ja esitas nõude tasuda sõidukite müügi järgne eeldatav võlgnevus summas 27 354,09 eurot, mis jõudis laenusaajale ja käendajale ka kohale.
6.Laenuandjal kaasnesid ja laenuandja kandis sõidukite müügiga ja pandi realiseerimisega kulusid kogusummas 1 426,77 eurot, milles 575 eurot oli sõidukite müügi vahendusteenus, 729,77 eurot sõidukite kindlustus ja 122 eurot sõidukite omaniku vahetuse riigilõiv. Ajakulukalt ja odavamalt, kui laenuandja oli lootnud, sai laenuandja sõidukid võõrandatud. Seda hinnaga 10 000 eurot. Sõidukite võõrandamisest teavitas laenuandja 29.11.2022 ka laenusaajat ja käendajat ning esitas samas nõude tasuda laenulepingu võlgnevus summas 40 292,14 eurot. Seni kehtinud laenusaaja ja käendaja e-posti aadress xxx (millelt oli laenusaaja ka ise ja korduvalt kirjutanud ja mis on avaldatud laenusaaja e-posti aadressina ka äriregistris ning käendaja e-posti aadressina käenduslepingus ning mille muutumisest ei ole laenusaaja ega käendaja laenuandjat teavitanud) ei andnud kinnitust e-kirja kättetoimetamise kohta ja laenusaaja saatis nõude 30.11.2022 ka tähitud postiga (laenulepingus ja käenduslepingus märgitud aadressil xxx) - kirja nr xxx. 01.12.2022 on kulleril kirja kättetoimetamine ebaõnnestunud märkega, et saaja pole saadaval ja kiri on jäetud saajat ootama postiasutusse. 20.12.2022 on kiri tagastatud laenuandjale, sest postiasutuses ei ole kirjal järel käidud.
7.Küll aga pöördus laenuandja esindaja laenusaaja ja käendaja poole pärast 29.11.2022 ja 30.11.2022 nõuete saatmist ka 09.12.2022 telefoniteel, laenusaajale varasemast teada olnud numbrile xxx. Kõnele vastas M R. Laenuandja informeeris laenusaajat ja käendajat posti teel saadetud nõudest ja postiasutuses ootel olevast kirjast. Laenusaaja ja käendaja andis laenuandjale teada, et ei ole mitte midagi, mille arvelt tasuda. Pooled arutasid võlgnevuse summa kujunemise üle, kuid samas ei lubanud ega andnud laenusaaja mingit infot laenulepingu võlgnevuse tasumise kohta ega ka käendaja käenduslepingu kohustuse täitmise kohta.
8.Laenulepingu alusel sai laenusaaja laenuandjalt laenu ja laenulepingu punkti 4.1 kohaselt kohustus laenusaaja maksma laenu laenuandjale tagasi vastavalt laenulepingu lisas I olevale
2-23-1448
maksegraafikule (s.o igakuiste osamaksetena). Laenusaaja kohustus tasuma laenult ka intressi. VÕS § 397 lõike 1 kohaselt tuleb laenulepingu korral maksta intressi, kui selles on kokku lepitud. Nähtuvalt laenulepingu punktist 2.4 ja 5 kohustus laenusaaja tasuma laenusaaja kasutuses olevalt laenult intressi 20% aastas. Laenusaaja ei tasunud laenu- ja intressimakseid vastavalt maksegraafikule (s.o igakuiselt) ja jäi võlgnevusse. Laenulepingu punkt 10.3 sätestab laenuandja õiguse öelda laenuleping erakorraliselt 10-päevase etteteatamistähtajaga üles, kui laenusaaja rikub lepingus sätestatud mistahes kohustust ja ei heasta rikkumist 10 päeva jooksul pärast laenuandjalt vastavasisulise teate saamist. Laenuleping lõppes 31.10.2021. selle erakorralise ülesütlemise tõttu.
9.Laenulepingu lõppemise järgselt oli laenusaaja võlgnevus laenuandja ees 30 682,66 eurot, mis koosnes järgnevast: põhiosa võlg 24 858,64 eurot, intressi võlg 3 132,27 eurot, viivis 1 254,25 eurot ja leppetrahv 1 437,50 eurot. Laenulepingu punkt 2.5 sätestas laenuandja õiguse nõuda võlgnevuse tasumise korral viivist 0,2% võlgnevuse summast päevas. Laenulepingu punktis 10.4 leppisid laenuandja ja laenusaaja kokku, et laenulepingu ülesütlemise õiguse tekkimisel punktis 10.3 toodud mistahes alusel on laenusaajal kohustus tasuda laenuandjale leppetrahvi määras, mis vastab 5% laenu summast. Leppetrahvi nõude esitamisest teavitas ja hoiatas laenuandja laenusaajat ja ka käendajat 20.10.2021 teates.
10.Laenulepingu punkti 7.1 kohaselt on laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekord järgnev: esimesena viivis, teisena trahvid, kolmandana kahjuhüvitisnõuded, neljandana intress alates varaseimast kohustusest ja viimasena laenu summa alates varaseimast kohustusest. Laenulepingu punktis 2.7 leppisid pooled kokku tagatistes, mis punkti 8.1.1 kohaselt tagavad laenusaaja kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste kohast täitmist. Laenulepingu punkt 8.1.3 kohaselt on laenuandjal õigus kasutada tagatisi koos või eraldi ilma kindlaksmääratud järjekorrata ning omal valikul.
11.Käenduslepingu punkti 3.3 kohaselt ei sõltu käendaja kohustus sellest, kas võlausaldaja on esitanud põhivõlgnikule nõude laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, esitanud põhivõlgniku vastu hagi või teinud põhivõlgniku suhtes muu toimingu. Käenduslepingu punkt 4.1 sätestab, et juhul kui põhivõlgnik ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, võib võlausaldaja nõuda sellise kohustuse täitmist, omal äranägemisel, kas põhivõlgnikult, käendajalt või mõlemalt eelpool nimetatud isikult ühiselt. Käenduslepingu punkti 4.2 kohaselt kohustub käendaja täitma võlausaldaja poolt esitatud kirjalikus teates nimetatud kohustuse 10 kalendripäeva jooksul vastavasisulise teate saamisest. Kohustuse täitmisega hilinemisel tasub käendaja viivist lepingu punktis 2.3 nimetatud määras tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Laenuandja kasutab õigust nõuda laenusaaja kohustuste täitmist solidaarselt nii laenusaajalt kui ka käendajalt. Käenduslepingu punktis 2.2 kokkulepitu kohaselt on käendaja vastutuse maksimumsumma 43 875 eurot.
12.Laenuandja realiseeris pandi, st võõrandas sõidukid. Laenuandja sai sõidukite müügist 10 000 eurot ja arvestas vastava summa tervikuna laenulepingu võlgnevuse katteks. Sõidukite võõrandamise järgselt jäi laenulepingu võlgnevuseks 40 292,14 eurot. Hagi esitamise kuupäevaga on hageja nõue kostja I ja Kostja II vastu solidaarselt summas 43 006,64 eurot, millest on: põhiosa 24 858,64 eurot (saadud laen 28 750 eurot, millest on maha arvatud põhiosa laekumised 3 891,36 eurot), intress 3 132,27 eurot (arvestus 10 648,18 eurot, millest on maha arvatud intressi laekumised 7 515,91 eurot), viivis 13 578,53 eurot, mida arvestas laenuandja laenulepingu kestel laenu põhimaksete võlgnevuse osas igakuistelt alates 12.03.2021 kuni laenulepingu lõppemiseni ja laenulepingu lõppemise järgselt kuni käesoleva hagi esitamiseni laenu põhiosamaksete ja jäägi
2-23-1448 võlgnevuselt (arvestus 24 076,66 eurot, millest on maha arvatud viiviste laekumised 10 498,13 eurot), leppetrahv 1 437,50 eurot. Hageja taotleb kostjatelt solidaarselt välja mõista ka viivised põhiosa summa 24 858,64 euro pealt määras 0,2%, s.o summas 49,72 eurot päevas alates 27.01.2023 kuni kohase täitmiseni.
13.Kostja II vastutab hageja ees ka hagejal pandi realiseerimise kuludega kaasnenud kahju eest ja kohustub need hagejale hüvitama. Hagi esitamise kuupäevaga on hageja nõue kostja II vastu summas 44 433,41 eurot, mis koosneb eelnimetatud nõuetest kostja I vastu ja lisaks sõidukite müügiga kaasnenud kuludest summas 1 426,77 eurot. Kuna kostja II jäi hageja ees võlgnevusse ja võlgnevust ei tasunud, s.h läbi omalt poolt püütud sõidukite võõrandamise, viis sõidukite võõrandamise läbi hageja, kel kaasnesid ja kes kandis ka sõidukite võõrandamisega kaasnenud kulud (müügivahendus, kindlustuskohustus, riigilõiv). Kui kostja II oleks võõrandanud sõidukid ise, ei oleks hagejal sõidukite võõrandamisega kulusid kaasnenud. Kostjal II tuleb hüvitada hagejal kaasnenud kulud.
14.Hageja 30.03.2023 täiendava seisukoha järgi hageja poolt kostjale II antud laen ei olnud summas 25 000 eurot. Laen oli summas 28 750 eurot. Kostjad ei ole laenu suuremas osas tasunud, kui oli laenu põhisumma. Kostjad on laenu põhiosast tasunud vaid 3 891,36 eurot. Kohut eksitav ja vale on kostja väide, et laenust on saanud ca 88 000 eurone nõue. Hageja nõue on kostjate vastu solidaarselt summas 43 006,64 eurot ja kostja II vastu täiendavalt summas 1 426,77 eurot.
15.Hageja nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingutest ja on seadusega vastavuses. Hageja nõudeõigus ja nõudesummade arvestus tuleneb poolte vahel sõlmitud ja kohalduvatest lepingutest ja võlaõigusseadusest. Kostjate arvestus ei vasta lepingutele ega seadusele ja ei ole õiguspärane. Kostjate arvestuse aluseks on vale laenusumma, kostjad ei ole arvestanud laenult üldse intressi, ei ole arvestanud viiviseid (mis kaasnesid laenulepingu osamaksete tasumisega viivitamisel), ei ole arvestanud laenulepingu ülesütlemise leppetrahvi ega lähtunud laenulepingu punkti 7.1 kohasest maksete tasumise järjekorrast. Eeltoodust tulenevalt on kostjate poolne arvestus võlgnevusest tervikuna vale. Samas saab lugeda kostjate arvestusest ja vastusest välja, et kostjad tunnistavad hageja nõuet summas vähemalt 13 697,01 eurot. Teisalt, ei ole kostjad oma vastuses vaidlustanud ega esitanud vastuväiteid intressinõudele summas 3 132,27 eurot, leppetrahvi nõudele 1 437,50 eurot ega kostja II vastu esitaud kahju hüvitamise nõudele sõidukite kindlustuse summas 729,77 eurot ja riigilõivu summas 122 eurot – misläbi tuleks lugeda siinkohal nimetatud nõuded kostjate poolt omaksvõetuks.
16.Kostjale II antud laen oli summas 28 750 eurot. Laenu arvelt tasus kostja II hagejale täiendava osakapitali summa 3 750 eurot, mitte 3 000 eurot nagu kostjad ise ekslikult märgivad, mille võlgneb hagejale laenuna. Kostja II on hageja liige ning kostja II on kokku tasunud liikme osakapitali summas 3 854 eurot, millest 104 eurot on tasunud pangaülekandega ja kostja II poolt taotletud täiendava osamakse summas 3 750 eurot laenulepingu kohase laenu arvelt.
17.Seadusjärgne viivisemäär ei ole enam 8% aastas. Samuti ei ole kostjad viidanud, millist Riigikohtu lahendit on silmas peetud, aga ilmselt lahendit, mille esemeks on tarbijakrediidilepingud. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, kuna kostja II ei ole tarbija. Seetõttu ei kohaldu kostjate viidatud tarbijakrediidi viivisemäär. Käesolevas kaasuses kohaldub poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas.
18.Hageja kulu ja kahju xxx arve osas on summas 575, mitte 600 eurot, nagu on kostjad märkinud. Kostjad küll püüdsid sõidukeid ise müüa, kuid pea 6 kuu jooksul edutult, misjärel
2-23-1448 kasutas hageja pandilepingus sätestatud õigust pandi realiseerimiseks, seejuures teavitas hageja kostjaid ka sellest, et sõidukid võõrandatakse xxx vahendusel. Kostjatel oli seega juba 14.06.2022 teada, et hageja on kaasanud sõidukite võõrandamise korraldamiseks xxx ja ilmselgelt pidid kostjad möönma, et hagejal kaasneb sellest ka kulu. Hagejal ei oleks kulu tekkinud, kui kostjad oleksid sõidukid ise võõrandanud. Kuna kostjatel ei õnnestunud sõidukite võõrandamine pea 6 kuu kestel (mida saab pidada enam, kui mõistlikuks hageja poolt antud ajaks), võõrandas sõidukid hageja 3 kuu jooksul ja xxx vahendusel. Kostjatel tuleb hüvitada hagejal kaasnenud xxx kulu summas 575 eurot.
KOSTJATE VASTUVÄITED
19.Kostjate 07.03.2023 vastuse kohaselt peavad kostjad Kodumaa Kapital HLÜ nõuet alusetuks ja ei ole sellega nõus. Laenust summas 25 000 eurot, mille kostjad on ka suuremas osas tasunud, on saanud ca 88 000 euro suurune nõue.
20.Kostjate 13.03.2023 hagivastuse kohaselt on hageja nõue utoopiline. Laenusaaja sai hagejalt laenu, mis kanti nende poolt üle laenusaaja arvele SEB pangas. 3 000 eurot pidi olema HLÜ sisseastumise maks ja seda raha pole kostjad saanud. Selle eest lubati dividende maksta. Paraku on see ikka nõudes põhjendamatult sees. Kostjad peavad põhjendamatuks ja ei ole nõus tasuma xxx ́le makstud summat 600 eurot koos käibemaksuga. Kostjad tegelesid ise auto realiseerimisega ja kuna HLÜ tahtis selle üle võtta, siis see summa peaks jääma hageja tasuda.
21.Hageja poolt nõutavad viivised ei ole seadusega vastavuses. Seadusjärgne viivisemäär on praegu 8% aastas (0,022% päevas). See kehtib siis, kui lepingus ei ole teistsugust viivise suurust kokku lepitud. Riigikohtu otsusega on lepingus kasutatavale viivisemäärale seatud konkreetne lagi – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, st suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Maksimaalne ühe päeva viivis saab seega olla 0,066%. Kui lepingus on viivis suurem kui 0,066%, tuleb ikkagi arvestada viiviseks seadusjärgne 0,022%. Kuna hageja viivisemäär on 0,2% päevas ehk 72% aastas, peavad kostjad seda õigustühiseks.
22.Kostjate arvestuse järgi on võlgnevus 13.03.2023 seisuga järgmine: laen 17.09.19 25000 eurot; laenujääk 05.05.21 (tasutud 11 150.62 eurot) 21 785.22 eurot; viivis 0,022% päevas 300 päeva +1437,82 eurot; pandi realiseerimine 14.09.22 – 10 000 eurot; viivis summalt 11 785,22 eurot (183 päeva) 2,59 päevas + 473,97 eurot; summa summaarum 13 697,01eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Vaidlus puudub ja kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et 13.09.2019 sõlmisid hageja ja kostja II (keda esindas juhatuse liige M R, s.t kostja I) laenulepingu nr 13_092019 (tl 813). Laenulepingu alusel sai kostja II hagejalt laenu summas 28 750 eurot, tähtajaga 20.09.2024. Laenulepingu punkti 2.6 kohaselt soovis kostja II kasutada hagejalt saadud laenu sõidukite (s.o xxx ja autoveohaagis xxx) ostmiseks. Kostja II kohustus tegema hagejale laenu tagasimakseid ja tasuma intressi laenulepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel igakuiselt alates 13.09.2019.
24.Kostjad on kinnitanud laenu saamist ülekandega summas 25 000 eurot (tl 102-104). Samas leiavad kostjad, justkui oleks hageja nõudes põhjendamatu summa 3000 eurot HLÜ sisseastumise maks, millist raha polevat kostjad saanud. Kohus selle kostja vastuväitega ei nõustu.
2-23-1448 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 on sätestatud, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus loeb hageja esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et laenu arvelt tasus kostja II hagejale täiendava osakapitali summa 3750 eurot, mille kostja II võlgneb hagejale laenuna (tl 116 – 125). Kostjad ei ole tõendanud, et kostja II oleks sissemakstava osakapitali summa 3750 eurot (tl 123-124) tasunud mingite muude vahendite arvel kui hagejalt saadud laen. Seega tuleb lugeda, et hageja poolt kostjale antud laenu kogusummaks oli laenulepingus kokkulepitud 28 750 eurot.
25.Kostjate väide, justkui oleks kostjatele lubatud sisseastumismaksu eest dividende maksta, on paljasõnaline ja asjassepuutumatu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 on sätestatud, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas vaidluses hindab kohus üksnes hageja poolt esitatud nõudeid.
26.Kohus loeb esitatud tõendi alusel tuvastatuks, et laenulepingu üheks tagatiseks oli kostja I käendus rahalise vastutuse maksimumsummaga 43 875 eurot. Hageja ja kostja I sõlmisid käenduslepingu laenulepinguga samal päeval, s.o 13.09.2019. Käenduslepinguga tagas kostja I laenulepingust tulenevate kostja II kõikide kohustuste täitmist käendussumma ulatuses (tl 14-17). Laenulepingu tagatiseks oli ka edasilükkava tingimusega tagasiostuõigusega sõidukite müügileping ja I järjekoha registerpant sõidukitele kogusummas 43 875 eurot (tl 18-23).
27.Kohus loeb esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et kostja II ei täitnud laenulepingu järgset maksekohustust kohaselt ning tal tekkis hageja ees võlgnevus. 01.09.2020 saatis hageja kostjale II kui laenusaajale e-kirja võlgnevuse kohta summas 766 eurot. Kostja II vastas 13.09.2020, küsis uut võlasummat ja informeeris, et ka järgmine makse hilineb. 14.09.2020 saatis hageja kostjale II e-kirja võlgnevuse kohta summas 774,49 eurot (tl 24 – 24 pöördel). 16.10.2020 saatis hageja kostjale II e-kirja võlgnevuse kohta summas 782,05 eurot, 29.01.2021 võlgnevuse kohta summas 1 607,56 eurot, 25.02.2021 võlgnevuse kohta summas 2 437,30 eurot, millele kostja II vastas 08.03.2021 lubadusega hakata võlgnevust vähendama. 26.05.2021 saatis hageja kostjale II e-kirja võlgnevuse kohta summas 3 987,41 eurot, kuid kostja II võlgnevus hageja ees ei vähenenud (tl 25 – 28 pöördel).
28.Kohus loeb asjas esitatud tõendi alusel tuvastatuks, et 20.10.2021 saatis hageja kostjale II kui laenusaajale ja kostjale I kui käendajale võlanõude ja nõude käenduskohustuse täitmiseks, tingimusliku teate laenulepingu ülesütlemise osas ja hoiatuse pandieseme käsutamise kohta (tl 3032). Hageja teatas, et juhul kui laenusaaja ega käendaja ei täida esitatud võlanõuet summas 8 861,54 eurot tähtaegselt ja/või tervikuna ütleb laenuandja laenulepingu üles ning laenuleping lõpeb 31.10.2021. Kostjad pole vaidlustanud 20.10.2021 nõude kättesaamist. 03.11.2021 kinnitas hageja laenulepingu ülesütlemise ja teavitas kostjaid laenulepingu ülesütlemise järgsest võlgnevusest summas 30 682,66 eurot (tl 33-34). 05.11.2021 vastas kostja II esindaja hagejale, vabandades viivituse pärast ja küsis võimalust notariaalse võlatunnistuse kokkuleppe kohta (tl 33). Pooled pidasid läbirääkimisi notariaalse võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimise osas, kuid kokkuleppele ei jõudnud. 25.11.2021 andis kostja II esindaja teada, et ei suuda maksegraafikust kinni pidada, nõustus lepingu lõpetamisega ja sõidukite omalt poolt müüki panemisega (tl 35). Kostjad eelnimetatud asjaolusid vaidlustanud ei ole ja kohus loeb need hageja esitatud tõendite alusel tuvastatuks.
29.21.04.2022 saatis hageja kostjale I kui käendajale nõude käenduskohustuse täitmiseks, võlgnevuse summas 39 201,95 eurot ja hagihoiatuse (tl 36 – 39). Kostjad pole antud nõude kättesaamist vaidlustanud. Sõidukite müük kostjate poolt ei õnnestunud, mistõttu hageja alustas
2-23-1448 hageja ise sõidukite müüki, s.o laenulepingu pandi realiseerimist ja teavitas sellest 14.06.2022 ka kostjaid, sh informeerides võlgnevuse summast 41 924,09 eurot ja esitades nõude tasuda sõidukite müügi järgne eeldatav võlgnevus (tl 40-43). Hageja viitas seoses sõidukite müügiga pooltevahelise pandilepingu p 6.1., mille kohaselt juhul, kui kostja II ei täida laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi hageja ees nõuetekohaselt, tekib hagejal pandi esemeks olevate sõidukite käsutusõigus. Hageja selgitas, et tasaarvestab sõidukite müügist saadud tulu kostjate võlgnevusega. Kostjad pole antud nõude kättesaamist vaidlustanud.
30.Hageja on esitanud kostjate võlaarvestuse hagi esitamise kuupäevaga, millest nähtuvalt on hageja nõue kostjate vastu solidaarselt summas 43 006,64 eurot, millest on: 1. põhiosa 24 858,64 eurot (saadud laen 28 750 eurot, millest on maha arvatud põhiosa laekumised 3 891,36 eurot; vt tl 73, põhiosa laekumiste väljavõte raamatupidamisest); 2. intress 3 132,27 eurot (arvestus 10 648,18 eurot, millest on maha arvatud intressi laekumised 7 515,91 eurot; vt tl 74 ja 74 pöördel, intressi arvestuse ja laekumiste väljavõte raamatupidamisest); 3. viivised 13 578,53 eurot, mida hageja arvestas laenulepingu kestel laenu põhimaksete võlgnevuse osas igakuistelt alates 12.03.2021 kuni laenulepingu lõppemiseni ja laenulepingu lõppemise järgselt kuni hagi esitamiseni laenu põhiosamaksete ja jäägi võlgnevuselt (viiviste arvestus 24 076,66 eurot, millest on maha arvatud viiviste laekumised 10 498,13 eurot; vt tl 75 – 81 pöördel, viiviste arvestuse ja laekumiste väljavõte raamatupidamisest); 4. leppetrahv 1 437,50 eurot (vastavalt laenulepingu punktile 10.4).
31.Kohus leiab, et hageja on oma nõude kujunemist ja suurust piisavalt tõendanud. Ebaõige on kostjate vastuväide, justkui ei oleks hageja poolt nõutavad viivised seadusega vastavuses, sest laenulepingu p-s 2.5. kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas olevat õigustühine. Kostjad ei ole täpsustanud, millest nad viivisemäära n-ö lae tuletavad, aga tõenäoliselt on kostjad silmas pidanud tarbijakrediidilepingute regulatsioone. VÕS § 402 lg 1 on sätestatud, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega antud juhul hageja ja kostja II kui juriidilise isiku vahel sõlmitud laenulepingule ja selles kokkulepitud viivisemäärale ei laiene tarbijakaitse sätted.
32.Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul kostjaga II kui oma majandustegevuses tegutseva äriühinguga kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ülemäärane ega seadusega vastuolus. Samuti ei ole põhivõlgnikuga kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ebamõistlikult kahjustav ega tühine kostja I kui käendaja suhtes. Tartu Ringkonnakohus on oma 29.11.2022 otsuse nr 2-21-8387 p-des 20-21 selgitanud, et juhul, kui põhivõlgnik on äriühing, tuleb seda, kas viivisemäär oli võlgnikku ebamõistlikult kahjustav, hinnata põhivõlgniku poolt sõlmitud lepingu kontekstis. Käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse eest sellises ulatuses, nagu see kehtib võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelises suhtes ja juhul, kui põhivõlgniku jaoks lepingus sätestatud viivisemäär ei ole teda ebamõistlikult kahjustav, ei saa see eraldi võetuna olla ebamõistlikult kahjustav ka käendaja suhtes. Kostjatelt väljamõistetavat viivist saaksid piirata vaid põhivõlgniku vastu suunatud viivisenõuet piiravad vastuväited. Sama lahendi p-s 23 selgitas ringkonnakohus, et majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga sõlmitud lepingus sisalduvas tüüptingimuses sätestatud viivisemäär 0,5% päevas ei ole sedavõrd kõrge, et seda saaks pidada põhivõlgniku majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et tegemist ei ole erakordse ega kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kohus nõustub omakorda eeltoodud ringkonnakohtu seisukohtadega, milles on peetud äriühinguga sõlmitud lepingus ka viivisemäära 0.5% päevas seadusega kooskõlas
2-23-1448 olevaks. Kohus jääb selle juurde, et käesoleval juhul ei ole kostjaga II kui oma majandustegevuses tegutseva äriühinguga kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ülemäärane ega seadusega vastuolus. Kostjad ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada. Arvestada tuleb ka seda, et hageja nõuab kostjatelt viivist vähem kui põhivõla ulatuses.
33.Kohus nõustub hagejaga, et kostjate nn alternatiivne võlaarvestus (mille kohaselt 13.03.2023 seisuga on kostjate võlgnevus hageja eest 13697,01 eurot) ei vasta laenulepingule ega seadusele. Hageja märgib õigesti, et: (i) kostjate arvestuse aluseks on vale laenusumma (kostjad lähtuvad laenusummast 25 000 eurot, mitte tegelikust laenusummast 28 750 eurot); (ii) kostjad ei ole arvestanud laenult laenulepingu p-s 2.4. kokkulepitud intressi; (iii) kostjad ei ole arvestanud laenulepingu p-s 2.5. kokkulepitud viiviseid (mis kaasnesid laenulepingu osamaksete tasumisega viivitamisel); (iv) kostjad ei ole arvestanud laenulepingu ülesütlemise leppetrahvi vastavalt laenulepingu p-le 10.4.; (v) kostjad ei ole lähtunud laenulepingu p 7.1 kohasest maksete tasumise järjekorrast. Eeltoodust tulenevalt on kostjate poolne võlaarvestus ilmselgelt meelevaldne ja väär. Lepinguid ei ole võimalik täita ega tõlgendada vastavalt ühe poole soovmõtlemisele, mis eirab poolte kokkulepet. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
34.Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostjad pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale suuremas summas võrreldes hagis näidatuga vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta. Hagivastusele lisatud kostja II pangakonto väljavõtetest (tl 104 – 107) ei ole võimalik järeldada, et kostjad oleksid hagejale võlga tasunud suuremas summas võrreldes hagis näidatuga. Ainuüksi asjaolu, et kostjad ei nõustu esitatud nõudega, ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Nagu eelpool märgitud, on kostjate nn alternatiivne võlaarvestus ilmselgelt väär, olles vastuolus laenulepinguga ja seaduses sätestatud põhimõtetega. Kostjate lauseituse positsioon ei anna alust hagi rahuldamata jätta, sest ka kostjatel on oma vastuväidete tõendamise kohustus.
35.Pelgalt hageja seisukohti ja tõendeid paljasõnaliselt kritiseerides ei ole kostjatel võimalik saavutada endale kasulikku eesmärki. Riigikohtu 21.06.2011 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 p 13 juhtis Riigikohus õigustatult tähelepanu, et hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Riigikohus märkis nimetatud lahendis, et „Kolleegium rõhutab, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid.“ Eelnevat arvestades märgib hageja põhjendatult, et kostjate vastusest saab järeldada, et kostjad tunnistavad hageja nõuet vähemalt summas 13 697,01 eurot. Samas ei ole kostjad hagivastuses selgelt vaidlustanud ega esitanud vastuväiteid hageja intressinõudele summas 3 132,27 eurot, leppetrahvi nõudele 1 437,50 eurot ega kostja II vastu esitatud kulude hüvitamise nõudele seoses sõidukite kindlustusega summas 729,77 eurot ja sõidukite omanikuvahetusega seotud riigilõivuga summas 122 eurot.
36.Kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hagejal kaasnesid sõidukite müügiga ja pandi realiseerimisega kulud kogusummas 1 426,77 eurot, milles 575 eurot oli sõidukite müügi vahendusteenus, 729,77 eurot sõidukite kindlustus ja 122 eurot sõidukite omaniku vahetuse
2-23-1448 riigilõiv (tl 51– 68). Samuti loeb kohus asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et pandi esemeks olnud sõidukid sai hageja võõrandatud hinnaga kokku 10 000 eurot (tl 69–70). Sõidukite võõrandamisest teavitas hageja kostjaid 29.11.2022 ning esitas samas nõude tasuda laenulepingu võlgnevus summas 40 292,14 eurot (tl 46-49). Hageja kinnitusel pöördus hageja esindaja kostjate poole pärast 29.11.2022 nõude saatmist ka 09.12.2022 telefoni teel, laenusaajale varasemast teada olnud numbrile +xxx ning kõnele vastas M R. Hageja väitel andsid kostjad teada, et ei ole mitte midagi, mille arvelt võlga tasuda. Kostjad ei ole viidatud hageja nõude seotud info kättesaamist vaidlustanud.
37.Kohus on seisukohal, et sõidukite müügiga ja pandi realiseerimisega seotud kulusid kogusummas 1 426,77 eurot saab hageja kostjalt II nõuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 295 lg 1 alusel. AÕS § 295 lg 1 on sätestatud, et pantija kohustus loetakse täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud. Kostjad on pidanud põhjendamatuks müügikuluks xxx-le makstud summat 600 eurot, kuivõrd kostjate väitel tegelesid nad ise sõidukite realiseerimisega ja kuna hageja tahtis selle üle võtta, siis kostjate arvates peaks müügikulu jääma hageja kanda. Kohus kostjatega ei nõustu. Esiteks nõuab hageja kostjalt II seoses sõidukite müügi vahendusteenusega summat 575 eurot, mitte 600 eurot. Teiseks ei ole kostjad vaidlustanud seda, et kostjad küll püüdsid laenu tagatiseks olnud sõidukeid ise müüa, kuid pärast ligi 6 kuud kestnud edutut müügiprotsessi (kostja II teavitas hagejat sõidukite müüki panemisest 25.11.2012, vt tl 35), kasutas hageja pandilepingus sätestatud õigust pandi realiseerimiseks ning teavitas 14.06.2022 kostjaid sellest, et sõidukid võõrandatakse xxx vahendusel (vt tl 40-43). Pooltevahelise pandilepingu p 6.1. kohaselt juhul, kui kostja II ei täida laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi hageja ees nõuetekohaselt, tekib hagejal pandi esemeks olevate sõidukite käsutusõigus. Seega oli hagejal õigus pandieseme võõrandamiseks. Hageja käitus igati korrektselt, võimaldades esmalt kostjatel ise sõidukeid võõrandada, kuid kui kostjad seda pikema aja kestel ei suutnud, siis oli hageja sunnitud ise müügiprotsessiga tegelema. Kuna hageja ei ole professionaalne sõidukite müüja, siis on kohus seisukohal, et hageja poolt tehtud kulutused seoses sõidukite müügi ja vahendusega summas 575 eurot olid vajalikud ja põhjendatud. Kostjad pole väitnud ega tõendanud, et vastavat teenust oleks saanud odavamalt osta. Samuti ei ole kostjad kohtueelselt vastu vaielnud sõidukite müügi- ja vahendusteenusele xxx poolt, kuigi hageja oli sellest kostjaid eelnevalt informeerinud (vt tl 40-43). Hagejal ei oleks antud kulu tekkinud, kui kostjad oleksid suutnud sõidukid ise võõrandada. Hagejal ei oleks pandiesemeks olnud sõidukite võõrandamise kulu tekkinud ka siis, kui kostja II oleks oma laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud.
38.Arvestades eeltoodut kuulub hagiavaldus täies ulatuses rahuldamisele. Kostjatel puudub alus keelduda oma kohustuste täitmisest hageja ees. Kohus leiab, et hageja on oma nõude kujunemist ja suurust piisavalt tõendanud. Kostja II kohustuste rikkumise tõttu oli hagejal õigus laenuleping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda laenu tagastamist ning muude lepingust tulenevate kõrvalkohustuste täitmist (sh intress, leppetrahv ja viivis). Kuna kohus on tuvastanud, et hagejal oli õigus laenuleping üles öelda ning laenuleping lõppes erakorralise ülesütlemisega 31.10.2021, siis muutusid sellega sissenõutavaks ka hageja nõuded kostja I vastu tulenevalt käenduslepingust. Kostja I kui käendaja vastutus hageja ees tuleneb hageja ja kostja I vahel 13.09.2019 sõlmitud käenduslepingust, millega kostja I tagas laenulepingust tulenevate kostja II kõikide kohustuste täitmist käendussumma ulatuses (tl 14-17). VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kuna kostja II ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud, siis on täitmata kohustuste eest solidaarselt vastutav ka kostja I. VÕS § 145 lg 1 on sätestatud, et kohustuse rikkumise korral
2-23-1448 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
39.Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping, sh käendusleping, lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kuna antud juhul ei ole kostjad oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. Hageja nõude osana on põhjendatud ka viivisenõue. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Tulenevalt TsMS §-st 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus märgib, et VÕS § 103 lg 1 tuleneb eeldus, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Riigikohtu 12.06.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 on selgitatud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III 2005, 39, 384), p 16).
40.Kohus selgitab, et käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma ei piira käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Riigikohus on 12.03.2013 otsuse nr 3-2-1-8-13 p 12 selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt ka Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).
41.Kokkuvõttes kohus rahuldab hagi. Kohus mõistab välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhinõude summas 24 858,64 eurot, leppetrahvi summas 1 437,50 eurot, intressi summas 3 132,27 eurot ja viivise perioodi 12.03.2021-26.01.2023 eest summas 13 578,53 eurot. Samuti mõistab kohus välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivise põhinõudelt (24 858,64 eurot) lepingujärgses määras 0,2% päevas alates 27.01.2023 kuni põhinõude (24 858,64 eurot) täitmiseni. Lisaks mõistab kohus kostjalt II Mar Ltd OÜ hageja kasuks välja sõidukite müügiga kaasnenud kulu summas 1 426,77 eurot.
42.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude solidaarselt kaaskostjate kanda jätmist reguleerib TsMS § 165 lg 3, mis sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus rahuldas hagi kostja I ja kostja II vastu põhivõlgnevuse, leppetrahvi, intressi ning viivise nõudes. Selles osas on kostjad solidaarvõlgnikud. Samuti rahuldas kohus hagi kostja II vastu sõidukite müügiga kaasnenud kulu nõudes summas 1 426,77 eurot. Seega eelnevat arvestades vastutavad kostjad menetluskulude väljamõistmisel kohtuotsuse tegemise aja seisuga
2-23-1448 solidaarselt ligikaudu 97 % ulatuses ja 3% ulatuses vastutab kostja II ainuisikuliselt. Kohus jätab menetluskulud 97% ulatuses solidaarselt kostjate M R ja Mar Ltd OÜ kanda ning 3% ulatuses ainuisikuliselt kostja Mar Ltd OÜ kanda.
43.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirjade ja tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja esitas 10.02.2023 kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 4 168 eurot, millest 1540 eurot on asjas tasutud riigilõivude summa ja 2628 eurot õigusabikulud käibemaksuga summas. Hagejale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 120 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Hageja taotleb kulude hüvitamist käibemaksuga summas, kuna hageja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja märkis, et kuigi hageja on käibemaksukohustuslane, tekib hagejal peamiselt maksuvaba käive ning hageja peab vastavalt KMS § 32 sisendkäibemaksu osaliselt maha arvama. 13.04.2023 esitas hageja täiendavate menetluskulude nimekirja. Hagejal on lisandunud täiendavad menetluskulud summas 1581,60 eurot, mis on õigusabikulud käibemaksuga summas. Kokku on hageja poolt näidatud menetluskulud 5 749,60 eurot, millest 1540 eurot on asjas tasutud riigilõivude summa ja 4 209,60 eurot on õigusabikulud käibemaksuga summas.
44.Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 1540 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindajast tunnihind 120 eurot (144 eurot koos käibemaksuga) käesolevas asjas mõistliku suurusega. Hageja lepinguline esindaja on näidanud oma õigusabi osutamise ajakuluna kokku ligikaudu 29,2 h, kuid selle ajakulu sees on ka hageja poolt näidatud planeeritud kohtuistungi ajakulu 2 h, mis oli tegelikust ajakulust ligi 1 h ja 10 minuti võrra väiksem. Hageja palus kohtuistungil lähtuda istungikulust vastavalt istungi kestusele. Seega on hageja poolt näidatud lepingulise esindaja ajakulu kohtuistungi kestuse korrektsiooni arvestades kokku ligikaudu 28 h. Kohus leiab, et selline ajakulu on osaliselt ülemäärane.
45.Hageja poolt 10.02.2023 menetluskulude nimekirjas näidatud ajakulu kuni esimese menetluskulude nimekirja koostamiseni (mis seondub valdavalt hagi koostamisega) kokku mahus 18,25 h ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud. Käesolev vaidlus ei ole keskmisest keerukam, tegemist on tavapärase võlanõudega. Arvestades hagiavalduse sisu ja mahtu, on kohus seisukohal, et hagiavalduse ja esimese menetluskulude nimekirja koostamiseks vajalikud toimingud kokku (koos sellega seotud kõrvaltegevustega) ei ületanud kokku 13 h. Hageja 13.04.2023 menetluskulude nimekirjas näidatud ajakulu peab kohus kokku vajalikuks ja põhjendatuks mitte enam kui 7 h ulatuses (mis hõlmab hageja 30.03.2023 menetlusdokumendi koostamist, kohtuistungi ettevalmistamist ja sellel osalemist). Antud perioodil oli hageja lepinguline esindaja juba koostanud hagiavalduse ja hästi kursis asja materjalidega ning hageja 30.03.2023 menetlusdokument sisaldab osaliselt varasemate seisukohtade kordusi. Ka kohtuistungiks ettevalmistamine ei vajanud kostjate vastuväidete vähese mahu tõttu suurt ajakulu.
46.Kokkuvõttes peab kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks ajalises mahus 20 h, mis kohtu poolt mõistlikuks peetavat tunnitasumäära 144 eurot (koos käibemaksuga) vastab summale 2880 eurot. Kokku koos riigilõivuga määrab kohus kindlaks
2-23-1448 hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu summas 4420 eurot (2880 + 1540).
47.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 4287,4 eurot (97% menetluskuludelt) ning kostjalt II täiendavalt 132,6 eurot (3% menetluskuludelt). Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et kostjate poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda hagejale viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad kostjate kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostjate menetluskulude rahalist suurust. Menetluskulude tekkimisele pole kostjad ka tuginenud.
48.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.