Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.04.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-6407
Kohtuasi
X hagi SA Tallinna Hambakliinik vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.09.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7705,89 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Makarov Kostja: SA Tallinna Hambakliinik (endine SA Tallinna Hambapolikliinik, registrikood 90008465), lepingulised esindajad Danil Lipatov ja Jelena Karžetskaja
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 21.03.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Harju Maakohtu 08.09.2022 otsus osas, milles maakohus jättis hagi 3486 euro ulatuses rahuldamata ja viivised osaliselt hageja kasuks välja mõistmata. Rahuldada hagi osaliselt, vastavalt p-s 3 toodud tervikresolutsioonile.
Rahuldada hagi osaliselt ning mõista SA-lt Tallinna Hambakliinik X kasuks välja 3486 eurot. Jätta hagi rahuldamata 3486 eurot ületavas osas.
3.2.Mõista SA-lt Tallinna Hambakliinik X kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 53,34 eurot alates 21.02.2020 kuni 30.04.2020 ning rahuldatud põhinõudelt (3486 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 01.05.2020 kuni põhivõla tasumiseni.
3.3.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud 50 % ulatuses kostja ja 50 % ulatuses hageja kanda.
2-20-6407
3.4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 30.04.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse SA Tallinna Hambakliinik (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 7020 eurot, viivise 124,29 eurot perioodi 10.02.2020 - 30.04.2020 eest ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.12.2015 tervishoiuteenuse osutamise lepingu, mille alusel pidid hambaarstid dr C ja dr F osutama hagejale erinevaid hambaraviteenuseid. Täiendavalt sõlmisid hageja ja kostja 22.05.2018 implantaatide paigaldamise lepingu. Kostja osutas hagejale tervishoiuteenust kuni 13.03.2019. Hageja on tasunud kostjale perioodil 17.01.2015 – 13.03.2019 kokku 7020 eurot. Kostja osutatud teenus ei olnud kvaliteetne. Protseduuride tulemuseks oli igeme taandumine implantaatide juures ja D11 esihambal. Probleemideks on implantaatide paiknemine, luudefitsiit, igemedefitsiit, puudulik esteetika, võimatu hügieen ja igemepõletik. Samuti esineb ulatuslik kudede kaotus ülemises frontaalses piirkonnas, st mitte ainult implantaatidel, vaid ka D11 on umbes 1/3 kinnitust kaotanud. Implantaadid ei ole täiesti luuharja sees. Esihammas D11 on üldse luukontuurist väljaspool. Tulemuseks on tulevikus esihamba kaotus.
3.21.11.2019 pöördus hageja OÜ Quantek ja 11.02.2020 OÜ Hambakliinik ODE poole arvamuse saamiseks. Konsultatsioonide ajal tehti selgeks, et pikas perspektiivis olemasolev tulemus ei toimi ja vajab täielikku ümbertegemist. Seega on leidnud kinnitust, et kostja osutatud teenus ei vastanud nõuetele.
4.10.02.2020 pöördus hageja kostja poole ning palus olukorra parandamiseks vajalike kulude katmist kostja poolt. Kostja väitis vastuseks, et tema ei vastuta tehtud töö eest, ei paranda mittekvaliteetselt teostatud töid ega hüvita hageja kulusid.
5.Kuna kostja on lepingut rikkunud, siis on hagejale tekkinud teenuse eest tasumisega kahju 7020 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 758 lg 1, § 115 lg 1). Hageja arvestab kahjunõudelt viivist alates 10.02.2020, kuivõrd kostja pidi olema hiljemalt 10.02.2020 teadlik hageja
2-20-6407 kahjunõudest. Hageja oli enne seda kuupäeva korduvalt väljendanud oma rahulolematust teenusega ning teatanud soovist saada vastava kvaliteediga teenust või makstud tasu tagasi.
6.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja on jätnud olulised toimingud tegemata, sh implantaadi paigaldamiseks vajalikud uuringud (3D uuring) ja rikkunud dokumenteerimiskohustust. Kostja ei ole tõendanud, et tema osutatud teenus vastas nõuetele.
7.Hageja ei nõustu tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) hinnanguga. TKE komisjoni protokolli kohaselt oli D11 suure luukao tõttu liikuv juba ravi alustades ja dr F tegi kohe ettepaneku see hammas eemaldada. Hageja märgib, et eeltoodu ei vasta tõele, kuivõrd enne tervishoiuteenuse osutamise algust, s.o 05.04.2016, oli hageja lõualuu korras. Lisaks ei ole kostja tõendanud oma väiteid selle kohta, et D11 oli suure luukao tõttu liikuv.
8.Ekspert dr Q arvamust ei saa lugeda erapooletuks hinnanguks, kuna ekspert töötab SA Tallinna Hambapolikliinik suukirurgia osakonnas. Lisaks on ekspertarvamus ebaselge ja vasturääkiv. Hagejat ei ole teavitatud D11 hamba liikuvusest enne ravi alustamist, vastav info ei ole kirjas ka hambaravikaartidel. Hageja ei ole saanud dr F-lt igeme taandumise kohta selgitust. Selgusetuks jääb ka, miks oli vaja teha igemeplastika operatsioone, kui piltide järgi on näha, et luuplokk on resorbeerunud. Hageja ravimisel tehti mitu raviviga.
9.Hageja tugineb ka ekspert dr Q istungil antud ütlustele, et kostja ei teostanud kõiki implantaadi paigaldamisega kaasnevaid toiminguid. Kostja ei veendunud selles, et luu oli täielikult kinni kasvanud ja luuplokk oli implantaadi paigaldamiseks valmis ning sinna oli võimalik teha proteetika. Lisaks ei tehtud enne implantaadi paigaldamist 3D röntgenit ega suuõõne hammaste skanneeringu järgi digitaalset planeeringut. Ka selgus eksperdi ülekuulamisel, et kostja teostatud gingivoplastika ja vestibuloplastika olid mõttetud, kuna luuplokk oli resorbeerunud ning ei olnud teostatud 3D uuringut luuploki seisundi tuvastamiseks. Samuti selgus eksperdi ülekuulamisel, et kostja rikkus olulisel määral implantaadi paigaldamise reegleid: a) implantaadid paigaldati lubatust sügavamale; b) D21 läheb tipu osas väga lähedale D22-le, lähemale, kui on soovituslik kaugus, kuid on lai kanali siivus, millesse ei ole soovituslik implantaati panna; c) olid tekkinud igemetaskud. Kostja vastuväited
10.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostja on taganud hagejale nõuetekohase hambaravi. Kostja ei ole rikkunud VÕS §s 762 sätestatud hoolsuskohustust. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja TKE 21.05.2020 koosoleku protokolli, milles TKE tegi järgmise kokkuvõtte: “Dr F ja dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolega ning tegutsenud kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt (punkt 27.3). Dr F ja dr W, kes hagejale hambaraviteenust Tallinna Hambapolikliinikus osutas, on tunnustatud erialaspetsialistid.“
12.Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud teenust tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg-st 3 tulenevalt on tervisekahju hüvitamise nõude lahendamisel raviteenuse osutaja vastutuse aluse tõendamise kohustus hagejal. Hageja peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal kahju tekkimise ning põhistama seejuures, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks tal kahju tekkinud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et tervishoiuteenuse osutaja on teinud hageja suhtes diagnoosi- või ravivea. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud ning
2-20-6407 puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ning kostja tegevuse vahel. VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimist tulevikus. Isegi kui hageja terviseprobleemi lahendamiseks võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et tervishoiuteenuse osutaja käesoleval juhul määratud ravi oleks olnud ebaõige. Ravitulemust võivad mõjutada hagejast endast tulenevad asjaolud.
13.Kohtu määratud ekspert dr Q järeldas, et ravi on läbi viidud üldtunnustatud norme arvestades. Ekspert ei tuvastanud, et hageja ravimisel oleks tehtud raviviga. Ekspert selgitas, et antud olukorras on osutatud hagejale võimalikult head ravi, mis vastab põhieesmärkidele. Maakohtu otsus ja põhjendused
14.Harju Maakohtu 08.09.2022 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
15.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust. Tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste asjaolude esinemine: - tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763); - patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida (VÕS § 770 lg 4); - patsiendil on tekkinud varaline kahju; - kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks).
16.Osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded sätestab VÕS § 762, mille kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
17.Kohus leidis, et kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks hagejale tervishoiuteenuse osutamisel süüdi diagnoosi- või raviveas (VÕS § 770 lg 1). Tõendatud ei ole kostja VÕS §-s 762 sätestatud kohustuste rikkumine. VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes täiendavaid ravivajadusi tulevikus.
18.Hageja ei ole esitanud tõendeid ravivea kohta. Hageja esitatud dokumentaalseid tõendeid, milles OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hambaarstid on kirjeldanud ravitoiminguid, saab hinnata kui võimalikke edasisi raviteenust puudutavaid toiminguid, mitte seostada ebaõige või ebakvaliteetse eelnevalt osutatud teenusega. Kostja on kohtule esitanud TKE 21.05.2020 koosoleku protokolli, kus on antud hinnang hagejale osutatud raviteenuse kvaliteedile. Kohus leiab, et TKE-l on õigus anda hinnanguid, mida saab käsitleda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 mõttes dokumentaalse tõendina. TKE on leidnud, et dr F ja dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolsusega, tegutsenud kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt.
2-20-6407
19.Kohus määras 01.04.2021 asjas tähtsust omavate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ekspertiisi. Ekspert Q on jõudnud järeldusele, „et patsiendi ravi on läbi viidud üldtunnustatud norme arvestades, luukadu d11 juure mesiaalsel küljel on tingitud protseduuri tüsistusest, igeme taandumise põhjus on tõenäoliselt luuploki resorbeerimine; proteetiliselt on D22 implantaadi asend väga hea ning D21 asend hästi abutmendi nurgaga kompenseeritav; Implantaadid on paigaldatud luupriirist sügavamale, terved implantaadid on luuga kontaktis, luuploki resorbeerumise tõrru on implantaatide kaela osa luust paljastunud; implantaatide igemetaskud on tõenäoliselt tingitud luuploki resorbeerumisest; ravimisel ei ole viga, enne ravi tehtud CBCT – l on näha kerge periodontaalpilu laienemine D11-l, mis võib tähendada, et hambal on liikuvus juba siis; D11 prognoos on halvenenud tõenäoliselt mitte armi, vaid luu resorptsiooni tõttu juure distaalsel küljel; tegemist on komplitseeritud juhtumiga, enne ravi alustamist oli ulatuslik luukoe defekt; luuplokkide siirdamise tulemust ei ole võimalik 100% ette määrata, proteetiline ravi on teostatud vastavalt üldtunnustatud normidele ning antud olukorras on patsiendile osutatud võimalikku head ravi, mis vastav põhieesmärkidele“. 07.04.2022 kohtuistungil selgitas ekspert Q, et jääb oma vastuste juurde – D11 hammas on funktsionaalselt toimiv ning head esteetikat on sellele hambale raske anda.
20.Ekspert on põhjendanud ja selgitanud oma järeldusi ning kohtul puudub alus nendes kahelda. Hageja viited eksperdi isikule ei ole asjakohased. Eksperdi järeldused on kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega. Raviviga ei ole tuvastatud ka TKE menetluses, kuhu hageja esitas tõendina dr Z 21.11.2019 konsultatsiooni kokkuvõtte. Hageja väiteid ei kinnita ka Tartu Ülikooli Hambaarstiteaduse Instituudi lektori dr D arvamus ravijuhtumile. Esitatud dokumentaalsed tõendid ja hinnangud viitavad üheselt väga komplitseeritud juhtumile, kus traumadest tingitud luudefektide taastamine on keeruline protseduur ning lõpptulemust on raske prognoosida. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et kostja on oluliselt rikkunud implantaadi paigaldamise reegleid. Kuivõrd eksperdile on esitatud konkreetsed küsimused vaidlusaluse asja juhtumi osas, on need kohtu jaoks usaldusväärsed. Hageja tugineb dr Z konsultatsioonile ja on esile toonud teadusartikleid. Dr Z kirjeldab implantaatide paigaldust, kuid ei seosta terviseteenust hageja traumast põhjustatud olukorraga ja võimalustega.
21.Sisulisel läbivaatamisel esitatud tõendeid hinnates saab järeldada, et kostja ei ole rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustust. Apellatsioonkaebus
22.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti hinnanud. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust.
23.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti tõendamiskoormist, rikkudes seeläbi VÕS § 758 lgt 1, § 766 lg-t 1 ja TsMS § 230 lg-t 1. Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas hagejat vajalikest töödest, töö mahust ja maksumusest (VÕS § 766 lg 1). Patsiendi teavitamist peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja. Dokumenteerimiskohustuse rikkumiseks peab hageja kostja kirjaliku kinnituse puudumist, et luu oli täielikult kinni kasvanud ja et luuplokk oli implantaadi paigaldamiseks valmis. Hageja heidab ette 3D röntgeni ja suuõõne hammaste skaneeringu tegematajätmist. Juhul kui rikutakse dokumenteerimiskohustust, muutub VÕS § 770 lg 3 järgi tõendamiskoormis. Kostja pidi tõendama nii teenuse nõuetelevastavust kui ka seda, et tema osutatud teenusest tingituna ei saanud hagejale kahju tekkida. Kostja seda teinud ei ole.
24.Olukorras, kus kostja ei suuda tõendada, et osutatud teenus vastas nõuetele ning oli vajalik, tuleb hageja kahjuks pidada nii kostjale tasutud teenuse hinda kui ka täiendava ravi vajadusest
2-20-6407 tekkinud kulusid. Isegi kui kostja osutatud ravi oli mingis osas nõuetekohane ning vajalik, saab see mõjutada vaid kahjuhüvitise suurust, kuivõrd täiendava ravi vajadus näitab, et vähemalt osa kostja osutatud teenusest ei olnud nõuetekohane. Seda, millises ulatuses oli osutatud teenus nõuetekohane ja vajalik, peab tõendama kostja. Kuna kohus ei ole seotud poolte õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7), siis oleks kohus saanud kahju välja mõista ning selle suuruse kindlaks määrata TsMS § 233 lg 1 alusel.
25.Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja ei ole rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustust, et raviviga ei ole tuvastatud ning et kostja ei ole oluliselt rikkunud implantaadi paigaldamise reegleid. Terviseteenuse osutamisel ei tehtud implantaati paigaldamiseks vajalikke 3D uuringuid, mille kaudu oleks olnud võimalik tuvastada paigaldatava implantaadi läbimõõt ja teostada paigaldus nii, et luuplokk oleks mõlemalt poolt vähemalt 1 mm. Kostja rikkus implantaatide paigaldamisel paigaldustehnoloogiat ehk minimaalset implantaatide vahekaugust, mis peaks olema 3 mm või rohkem. Lisaks tuleb implantaadid paigaldada üksteisega paralleelselt. Samuti on implantaadid paigaldatud u 10 mm liiga sügaval, mis viib igemetasku tekkemiseni.
26.Hageja ei nõustu, et hageja viited eksperdi isikule ei ole asjakohased. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta hageja seisukoha eksperdihinnangu ja teiste ekspertide kohta. Hageja on võtnud ühendust ja konsulteerinud mitmete Eestis praktiseeritava spetsialistidega, kes tegelevad proteesimise, implantoloogia ja suukirurgiaga. Spetsialistid leidsid, et kostja osutatud raviteenus oli ebakvaliteetne ning parema tulemuse saavutamiseks oleks õigem hamba 11 ning implantaatide 21 ja 22 eemaldamine, ajutine proteesimine, luu- ning igemeplastikad, seejärel uute implantaatide paigaldamine ning esmalt ajutised kroonid implantaatidele ja siis lõplike kroonide paigaldamine. Samuti kinnitati, et implantaat 22 on u 10 mm liiga sügaval ja luu defitsiit on ülisuur. Implantaat ja tugikruvid tuleks eemaldada ja teostada uus nn augmentatsioon. Sellest taastumine saab olema ülikeeruline eelkõige pehmete kudede defitsiidi tõttu.
27.Seadusega kooskõlas ei ole maakohtu seisukoht, mille järgi tuleb tervishoiuteenuse osutamisel arvestada ka asjaoluga, et tervishoiuteenuse osutamisega võivad kaasneda riskid, mis tähendab, et ka korrektse tervisehoiuteenuse osutamise korral ei pruugi igakordselt saabuda soovitud tagajärg. Vastustaja seisukoht
28.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
29.Hageja on esitanud kaebuses väiteid, millele ta ei ole maakohtu menetluses tuginenud (dokumenteerimise kohustuse rikkumine, dr Ö vastus). Kostja palub jätta need arvestamata.
30.Kohus ei ole tõendamiskoormist ebaõigesti jaotanud. Terviserikkest tulenevat kahju peab tõendama hageja. Kuna hageja ei ole väitnud, et kostja on rikkunud dokumenteerimise kohustust, siis puuduvad alused tõendamiskoormise ümberpööramiseks.
31.Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et tervishoiuteenuse osutaja on teinud hageja suhtes diagnoosi- või ravivea või rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustust. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud. Hagejale tagati VÕS § 762 tingimustele vastav tervishoiuteenus. Teenuse nõuetelevastavus on tõendatud
2-20-6407 dr Q arvamuse ja TKE 21.05.2020 koosoleku protokolliga. Ekspert dr Q ei ole kinnitanud, et vahepealsete 3D uuringute puudumine on rikkumine, vaid et uuringu tegemise otsustab raviarst.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi 3486 euro ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 3486 eurot. Samuti rahuldab ringkonnakohus osaliselt hageja viivisenõude. Hagi jääb rahuldamata 3486 eurot ületavas osas. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus määrab kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.
33.Kuna hageja vaidlustas maakohtu 08.09.2022 otsuse tervikuna, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohus kvalifitseerib esmalt vaidlusaluse õigussuhte ja määratleb poolte tõendamiskoormise (I), hindab seejärel hageja nõude põhjendatust ja tõendatust (II) ning jagab poolte menetluskulud (III). I
Pooltevaheline õigussuhe ja tõendamiskoormis
34.Ringkonnakohus on tuvastanud, et 03.12.2015 pöördus hageja kostja kliinikusse hambaraviteenuse saamiseks (I kd, tl 1 pöördel, 11 pöördel) ning 22.05.2018 sõlmisid hageja ja kostja lepingu nr 3-5/18/50 implantaatide paigaldamiseks (I kd, tl 12–13). Kostja koostatud ravikaart hageja kohta hõlmab perioodi 03.12.2015 – 29.03.2019 (I kd, tl 8–11 pöördel). Hageja leidis hagiavalduses, et osutatud hambaraviteenus ei olnud nõuetekohane. Hageja esitas varalise kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115, § 127, § 128) ja nõudis lepingurikkumisele tuginedes kostjalt tagasi perioodil 17.01.2015 – 13.03.2019 kokku tasutud 7020 eurot. Kostja oli seisukohal, et hambaraviteenus vastas VÕS § 762 sätestatud nõutavale tasemele, raviviga ei ole tehtud ning puudub põhjuslik seos hageja kahju ja kostja tegevuse vahel.
35.Seega ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping ning asjas kuuluvad kohaldamisele VÕS-i asjaomased sätted (eelkõige VÕS § 758, 762, 769, 770).
36.VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Riigikohus on selgitanud, et arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendab raviviga. Seega tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga (Riigikohtu 03.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 12).
37.VÕS § 770 sätestab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja
2-20-6407 ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse osutamise asjades on üldjuhul tõendamiskoormis patsiendil (VÕS § 770 lgd 3-4). Patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Küll aga peab tervishoiuteenuse osutaja oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (Riigikohtu 31.10.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533, p 15; vt ka 08.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16).
38.Seega selleks, et tervishoiuteenuse osutajal – antud juhul kostjal – tekiks tõendamiskoormis, peab hageja esmalt tõendama diagnoosi- ja/või ravivea olemasolu. Tõendamiskoormis pöördub kostja kahjuks ümber ka siis, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud täitmata VÕS §-st 769 tuleneva tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise kohustuse. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral pöördub VÕS § 770 lg 3 kohaselt tõendamiskoormis ümber tervishoiuteenuse osutaja kahjuks (Riigikohtu 27.02.2019 otsus tsiviilasjas 2-17-12477, p 15; 31.10.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 14).
39.Niisiis on TsMS § 230 lg-st 1 (kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited) tehtud tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul kaks erandit – dokumenteerimiskohustuse rikkumisel ning ravi või diagnoosivea korral läheb tõendamiskoormis üle tervishoiuteenuse osutajale (VÕS § 770 lg-d 3 ja 4; vt ka P. Varul jt, Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, § 770 p 3.2 jj).
40.Käesolevas asjas vaidlevad pooled esiteks selle üle, kas hageja on tõendanud, et kostja tegi ravivea või osutas hoolsusnõuetele mittevastavat ravi. Seega sõltub kostja tõendamiskoormis sellest, kas hageja on tõendanud tervishoiuteenuse lepingu ebakohase täitmise. Kuna tõendamiskoormis pöördub ümber ka dokumenteerimiskohustuse rikkumisel, siis tekib kostjal tõendamiskoormis ka nende asjaolude puhul, millele ta tugineb, kuid mis ei ole kohaselt dokumenteeritud. Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul sellisteks asjaoludeks, mille puhul tõendamiskoormis läheb üle kostjale, eelkõige piisavalt kindla luu olemasolu tõendamine enne implantaatide paigaldamist (vt käesoleva otsuse p 47–54) ning hageja D11 hamba väljatõmbamist puudutav (vt käesoleva otsuse p 46 koos alapunktidega).
41.Mis puudutab hageja apellatsioonkaebuse üldist viidet dokumenteerimiskohustuse rikkumisele, samuti väidet, et kostja pidi tõendama, et tema osutatud teenus oli nõuetekohane, siis ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ringkonnakohus on eespool selgitanud, millistel erandlikel juhtudel pöördub tõendamiskoormis ümber ning on märkinud, millised on need erakorralised asjaolud käesolevas asjas. Muus osas ei ole tõendamiskoormis ümber pöördunud ning hageja pidi tõendama kostja lepingurikkumist kõigis muudes aspektides, mis puudutasid implantaatide paigaldamisele eelnenud hambaravitöid, tal endal tekkinud kahju ning põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Hageja kahjunõude põhjendatus ja tõendatus
II
42.Edasi hindab ringkonnakohus, kas kostja on rikkunud tervishoiuteenuse lepingut (VÕS § 762); kas hagejal on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida (VÕS § 770 lg 4); kas hagejal on tekkinud varaline kahju (VÕS § 115, § 128 lg 3) ning kas kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, § 770 lg 4). (i)
Tervishoiuteenuse lepingu rikkumine
2-20-6407
43.Hageja leiab, et kostja on teostanud valesti nii alates 2015. aasta detsembrist alustatud implantaatide paigaldamise eeltöid kui ka paigaldanud valesti kaks implantaati (D21 ja D22). Lisaks on osutatud teenusega kaasnenud D11 hamba seisundi halvenemine. Eelkõige on hageja maakohtus ja apellatsiooniastmes tuginenud sellele, et kostja ei ole piisavalt kontrollinud, et luu oleks täielikult kinni kasvanud ja luuplokk implantaadi paigaldamiseks valmis ning et sinna oleks võimalik teha peale proteetika (kokkuvõtlikult hageja teesid, II kd, tl 2). Hageja heidab ette, et kostja ei teostanud enne implantaatide paigaldamist 3D röntgenit, mille põhjal oleks saanud tuvastada, kas hagejal on piisavalt luud implantaatide paigaldamiseks. Samuti ei ole kostja teinud digitaalset planeeringut selle kohta, milline oleks paigaldatavate implantaatide kõige optimaalsem asend. Kuna viimast ei tehtud, siis ei ole implantaadid paigaldatud nõuetekohaselt – need on luusse pandud lubatust sügavamalt, D21 ja D22 on tipu otsast lähemal kui soovituslik kaugus, implantaadid ei ole täiesti luuharja sees, tekkinud on igemetaskud (II kd, tl 2). Hageja väidab ka, et on arusaamatu, miks talle tehti veel 2019. aastal gingivoplastika ja vestibuloplastika – kui luuplokk resorbeerub ja luud ei ole, siis ei ole ka igemeplastika õnnestumine tõenäoline (II kd, tl 2). Hageja väitel on kostja teostatud protseduuride tulemuseks ka igeme taandumine implantaatide juures, samuti D11 esihambal, mis on muutunud mobiilseks ja mille puhul on oht selle hamba kaotuseks. Hageja ei kahtle kostja diagnoosis, vaid ravis (08.10.2020 istungi protokoll, ajamärge 00:37:55, I kd, tl 102 pöördel).
44.Ringkonnakohus toob alustuseks välja, et kuigi hageja nõuab kostjalt kahju alates 17.01.2015, on hagiavalduses märgitud, et hageja pöördus kostja poole 03.12.2015 (I kd, tl 1 pöördel). Ka kohtule esitatud ravilugu algab 03.12.2015 (I kd, tl 8–11 pöördel). 21.03.2023 ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ka perioodil 17.01.2015 – 10.10.2015 tehtud tööd on seotud implantaatide paigaldamise ettevalmistustöödega, kuid möönis, et toimikus selle kohta tõendeid ei ole (II kd, tl 64-65, ajamärge 00:24:29). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud perioodil 17.01.2015 – 10.10.2015 kostja tehtud tööde seost implantaatide paigaldamise ega sellele eelnenud eeltöödega, samuti on tõendamata kostjapoolne tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine sel perioodil.
45.Mis puudutab hageja ravilugu kostja juures alates 03.12.2015, siis ei ole hageja täpsustanud, millised implantaatide paigaldamise eeltööd on käsitatavad ebakvaliteetse teenuse osutamisena. Hageja ei täpsustanud ka ringkonnakohtu istungil oma etteheiteid eeltööna osutatud teenustele (II kd, tl 64-65, ajamärked 00:28:24 – 00:30:24). Kuna lepingutingimustele mittevastava teenuse osutamist, eelkõige ravivea olemasolu, pidi tõendama hageja, leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendatud kostja ebakvaliteetset tööd või raviviga implantaatide paigaldamisele eelnenud teenuse osutamisel.
46.Ringkonnakohus leiab siiski, et osaliselt kandus tõendamiskoormis kogu raviskeemi valiku ja sellest tulenevate tagajärgede osas üle kostjale, kuna tõendamata on kostja väide, et hageja keeldus kohe protseduuride alguses D11 esihamba väljatõmbamisest (vt käesoleva otsuse p 40). Nimelt vaidlesid pooled maakohtu menetluses selle üle, kas kostja selgitas hagejale ravi alustamisel, et parema ravitulemuse saamiseks tuleks D11 hammas välja tõmmata. Ringkonnakohus tuvastab, et toimikus olevas kostja koostatud raviloos, mis hõlmab perioodi 03.12.2015 – 29.03.2019, ei ole ühtegi märget selle kohta, et kostja pakkus hagejale parema tulemuse saamiseks D11 hamba väljatõmbamist, kuid hageja keeldus sellest. Kostja möönis ringkonnakohtu istungil, et ei tea, kas selle kohta on ravilugu toimikus või mitte (II kd, tl 6465, ajamärge 00:35:44).
46.1.Samas on kostja seostanud hageja keeldumise hageja vastutusega selle eest, et edasised protseduurid olid keerulisemad. Kostja on väite hageja D11 hamba väljatõmbamisest keeldumise kohta esitanud esmalt TKE-le, kes tugines oma arvamuse andmisel mh hageja
2-20-6407 eelnimetatud keeldumisele (I kd, tl 76-77). Teiseks esitas kostja sellele väitele tugineva küsimuse kohtu määratud eksperdile dr Q-le. Viimane selgitas vastuseks kostja küsimusele, et [kui patsient oleks olnud nõus D11 hamba eemaldama] „tõenäoliselt oleks saanud luuplokki paremini kinnitada ning luu tasapinna madalamale tuua. D11 positsioonis oleks olnud tõenäoliselt paremad tingimused implantaadi kinnitamiseks“ (vt vastused kostja küsimustele nr 4 ja 5, I kd, tl 158 pöördel).
46.2.Ringkonnakohus leiab, et kuna raviloos ei ole dokumenteeritud, et kostja oleks hagejale selgitanud D11 hamba väljatõmbamise vajadust ja seda, et nii oleks luuploki kinnitamine hõlpsam – ega seda, et hageja sellest hoolimata keeldus asjaomasest protseduurist –, ei saa kostja tugineda sellele, et hagejale tehtud protseduuride suurem risk tulenes hageja keeldumisest. Järeldada saab hoopis seda, et kuna kostja leidis, et D11 hamba väljatõmbamine oleks andnud parema aluse järgmiste protseduuride tegemiseks, kuid ta ei tõmmanud D11 hammast välja, siis ei pakkunud kostja hagejale hageja jaoks parimat ravi. Kuigi see iseenesest ei tähenda, et kostja teostatud ravi tervikuna ei vastanud lepingule, tuleb edaspidi TKE arvamuse ning kohtu määratud eksperdi arvamuse ja ütluste hindamisel võtta arvesse, et kostja väited hageja keeldumise kohta on tegelikult tõendamata. Seetõttu ei tõenda nende spetsialistide järeldused ravivea puudumise kohta üheselt seda, et kostja ei ole rikkunud ravi osutamisel hoolsuskohustust.
47.Edasiste protseduuride kohta pärast eeltööde tegemist, on hageja väitnud, et kostja ei kontrollinud enne implantaatide paigaldamist, kas luu oli piisavalt kinni kasvanud ja luuplokk oli implantaadi paigaldamiseks valmis. See on hageja hinnangul toonud kaas implantaatide ebakohase paigaldamise, mis omakorda on viinud tänase olukorrani, kus hageja peab laskma kõik ümber teha. Ringkonnakohus leiab esiteks, et puudub vaidlus, et implantaatide paigaldamine eeldab piisavalt kindla luumassi olemasolu. Kostja ise on kinnitanud, et hagejale oli esmalt vaja paigaldada operatsioonipiirkonda kunstluu (vt nt I kd, tl 47 pöördel). Ka kostja esitatud TKE hinnangus on kajastatud, et hagejal püüti kaks korda luud asendada – kasutades nii allotransplantaati kui ka patsiendi enda luud – kuid ei saavutatud esteetiliselt ja funktsionaalselt rahuldavat tulemust (I kd, tl 76). TKE hinnangus ja selleks sisendi andnud dr D arvamuses on märgitud, et luu siirdamise protseduuri õnnestumine sõltub patsiendi pehmete igemekudede hulgast ja elastsusest. Ulatuslike defektide täitmine (nagu hagejal) nõuab tavaliselt korduvaid siirdamisi, kuna osa siirdatud luud resorbeerub (I kd, tl 76 pöördel, tl 77). Seda, et implantaatide paigaldamise eelduseks on piisava luu olemasolu, kinnitavad ka kõik hagejale hiljem kostja tehtu ümbertegemiseks esitatud raviplaanid, mis näevad ette luusiirdamise protseduuri enne uute implantaatide panekut (I kd, tl 28 ja pöördel, 38 pöördel, 46).
48.Seega on käesolevas asjas oma ala spetsialistide selgitustega tuvastatud, et implantaatide paigaldamise eelduseks on – kokkuvõtlikult öeldes – piisava ja tugeva luumassi olemasolu. Tuvastatud on ka see, et ajaks, mil hageja pöördus teiste spetsialistide poole (OÜ Hambakliinik ODE, OÜ Quantek, I kd, tl 28 ja pöördel, 38 pöördel), samuti kui TKE andis oma hinnangu (I kd, tl 76-77) ja kohtu määratud ekspert oma arvamuse ja ütlused (I kd, tl 158-159; tl 220– 222), oli hagejal mh luudefitsiit ning olukorra parandamiseks oleks vaja teha kõik tööd uuesti, sh siirdada luud. Seega tuleb tuvastada, kas hageja on tõendanud, et tema tänane probleem tuleneb sellest, et implantaadid paigaldati luumassile, mis ei olnud piisavalt kindel, või on luudefitsiit üksnes implantaatide paigaldamise tüsistus. Viimasel juhul oleks tegemist hageja riskiga, millest teda oli ka 22.05.2018 implantaatide paigaldamise lepingu p-s 2.4 hoiatatud (I kd, tl 12 pöördel).
2-20-6407
49.Esmalt märgib ringkonnakohus asjas kogutud tõendite kohta, et hageja on käesolevas asjas nii maakohtus kui ka apellatsiooniastmes seadnud kahtluse alla TKE pädevuse ja kohtu määratud eksperdi erapooletuse. Ringkonnakohus on juba otsuse p-s 46.2 märkinud, et TKE arvamust ja kohtu määratud eksperdi ütlusi tuleb võtta reservatsiooniga, kuna need tuginevad osaliselt kostja tõendamata väidetele. Hageja on lisaks toonud välja, et TKE koosseisus on hageja juhtumi kohta hinnangu andmisel osalenud vaid üks hambaarst (dr D), kelle hinnang on esitatud sisuliselt TKE hinnanguna (vrdl I kd, tl 77 ja tl 76 ja pöördel). Samuti tõstatas hageja maakohtu menetluses korduvalt kohtu määratud eksperdi dr Q sõltumatuse küsimuse, kuna veel enne kirjaliku eksperdiarvamuse andmist asus ekspert tööle kostja juures (I kd, tl 144 ja pöördel, 154-156, 164–166). Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole seotud eksperdiarvamusega ning kohtul on alus ja võimalus revideerida ekspertide arvamust ja õigus kahelda ekspertide arvamuse õigsuses (Riigikohtu 03.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 14). Samuti ei leia ringkonnakohus käesoleval juhul selliseid menetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid alust kordus- või täiendava ekspertiisi määramiseks (TsMS § 304). Seega leiab ringkonnakohus, et TKE ja kohtu määratud eksperdi dr Q ütlusi saab arvestada koos muude asjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus asub aga erinevalt maakohtust seisukohale, et tõendid kogumis annavad alust jõuda järeldusele, et hagejale osutatud hambaraviteenus ei olnud tervikuna lepingule vastav ja kostja ei tegutsenud enne implantaatide paigaldamist nõutava hoolsusega. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse tõendamiskoormise ümberpöördumist (käesoleva otsuse p 40).
50.Ringkonnakohus leiab, et ka kohtu määratud eksperdi dr Q arvamusest ja ütlustest nähtuvad osutatud ravi puudused, kuigi ekspert on oma kirjalikes vastustes talle esitatud küsimustele leidnud, et ravi viidi läbi üldtunnustatud norme arvestades ning et luukadu on tingitud protseduuri tüsistusest (I kd, tl 158). Samas on ekspert 07.04.2022 istungil selgitanud vastuseks hageja küsimusele selle kohta, millised on võimalused ja meetmed luuploki seisundi kontrollimiseks enne implantaadi paigaldamist (I kd, tl 208), et radioloogiliseks uuringuks on tavapraktikas röntgeni ülesvõte, „kas koht või tomogramm“ ning kui arst leiab, et see ei ole piisavalt täpne, siis võib teha 3D röntgeni (I kd, tl 221, ajamärge 00:18:31). Ekspert märkis, et hageja asjas oli enne protseduuri (st enne kui alustati kõigega) tehtud 3D uuring, aga vahepealne 3D uuring ei ole rutiinne ning selle otsustab arst (ajamärge 00:13:45). Samal istungil vastas dr Q ka hageja küsimusele, kuidas on võimalik õiget implantaadi asukohta enne paigaldamist planeerida ja valida ning hiljem kontrollida (I kd, tl 208). Ekspert selgitas, et tuleb vaadata, kuidas on luu olukord, ning märkis, et viimastel aastatel on läinud populaarsemaks digitaalsed planeeringud, „kus 3D röntgeni ja suuõõne hammaste planeeringu järgi tehakse digitaalselt enne planeering, kus on luud, kuhu kroonid peavad tulema, mis on implantaadile kõige optimaalsem asenda ja prinditakse välja operatsiooni juht“ (ajamärge 00:21:45).
51.Ringkonnakohus märgib, et toimikust nähtuvalt on 22.05.2018 hagejale tehtud „kontrollröntgen panoraam“ (I kd, tl 10). Hageja selgitas selle kohta ringkonnakohtu istungil, et see oli „tavaline röntgen“ (st kahemõõtmeline), mitte 3D (II kd, tl 64-65, ajamärge 00:42:53) ning kostja omakorda kinnitas, et 3D röntgenit hagejale tehtud ei ole (ajamärge 00:43:29). Kuigi VÕS § 762 ei nõua kõige uuemate meetodite kasutamist ning kohtu määratud eksperdi vastust arvestades võib järeldada, et 3D uuring ega ka digitaalne planeering ei ole hambaravis kohustuslikud, seega nende tegematajätmine ei ole raviviga, siis on käesolevas asjas oluline ka ümberpööratud tõendamiskoormis. Esiteks ei sisalda kostja koostatud ravilugu teavet luu seisundi kohta enne implantaatide paigaldamist, seega pöördub tõendamiskoormis dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise tõttu ümber. Kui hageja väidab, et enne implantaatide paigaldamist ei tehtud kindlaks, kas luu on implantaatide paigaldamiseks valmis, siis peab vastupidist tõendama kostja. Kostja ei ole seda tõendanud. Teiseks võtab ringkonnakohus arvesse käesoleva otsuse p-s 45–45.2 kajastatut, st seda, et kostja
2-20-6407 tõendamiskoormis hõlmab laiemalt kogu raviskeemi valikut. Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja keeldus D11 hamba väljatõmbamisest, mis oleks võimaldanud paremini luuplokki kinnitada ja andnud hiljem paremad tingimused implantaadi kinnitamiseks, oleks ta pidanud enne implantaatide paigaldamise algust olema eriliselt hoolikas. Ringkonnakohus võtab arvesse ka seda, et kostja ise pidas hageja seisundit väga komplitseerituks (vt nt I kd, tl 47 pöördel).
52.Luu olukorra kontrollimine ei omaks eraldiseisvat tähtsust siis, kui ravi lõpptulemus vastaks eesmärgile, kuid käesoleval juhul see nii ei ole. Erinevad erialaspetsialistid on tuvastanud, et hagejale paigaldatud implantaadid ei ole paigaldatud nõuetekohaselt. Ka kohtu määratud ekspert on 07.04.2022 istungil selgitanud implantaatide paigaldamise juhiseid ning möönnud, et D21 implantaat läheb tipu otsast D22-le lähemale, kui on soovituslik (I kd, tl 221 pöördel). Ekspert leidis, et see ei ole ideaalne positsioon, kuid hageja olukorda arvestades oleks teine variant implantaat paigaldamata jätta (I kd, tl 221 pöördel). Dr Z on oma kokkuvõttes märkinud, et ravitulemust ei saa pidada normaalseks ega vastuvõetavaks, sh ei ole implantaadid luuharja sees ja reg11 implantaat on üldse luukontuurist väljas (I kd, tl 38 pöördel). Samuti on dr Z leidnud, et implantaadi sondeerimisel avastatud sügav igemetasku ei ole normi piiresse jääv leid (I kd, tl 31), implantaat on enamasti luust väljas (I kd, tl 31 pöördel), samuti paistavad implantaadid olevat tipuosas kontaktis (I kd, tl 31 pöördel). Ebakvaliteetset lõpptulemust tõendavad kogumis ka erinevate spetsialistide, sh kostja enda välja pakutud raviplaanid, milles kõigis on peetud olukorra parandamiseks vajalikuks vähemalt järgmisi töid: olemasolevate implantaatide eemaldamine, uute luuplokkide siirdamine, uued implantaadid (I kd, tl 28, 34– 36, 46).
53.Ringkonnakohus märgib esiteks, et ei nõustu hagejaga selles, et raviprotseduuri edutu lõpptulemus tähendab alati raviviga või hooletust. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus siiski, et tõendid kogumis annavad alust järeldada, et kostja ei ole implantaatide paigaldamisel käitunud nõutava hoolsusega (VÕS § 762). Võttes arvesse, et hageja peab laskma olukorra parandamiseks kostja paigaldatud implantaadid ära võtta ja uuesti esmalt luud siirdada, saab ümberpööratud tõendamiskoormise olukorras asuda seisukohale, et kostja ei ole kontrollinud piisavalt hoolikalt enne implantaatide paigaldamist luumassi olukorda ega seda, kas ja kuidas saab implantaadid paigaldada. Seetõttu vastutab kostja selles osas hagejale tekkinud kahju eest (vt käesoleva otsuse p 61-62).
54.Ringkonnakohus märgib veel hageja esitatud tõendite kohta ja vastuseks kostja apellatsioonkaebuse vastusele, et kohus ei saa võtta arvesse hageja apellatsioonkaebuse teksti sees viidatud dr Olev Ö väidetavat 20.02.2022 e-kirja, kuna seda e-kirja ei ole esitatud maakohtule ega ringkonnakohtule tõendina. Kuna hageja ei ole põhjendanud apellatsioonkaebuses, miks ta ei esitanud asjaomast tõendit maakohtule ega ole seda esitanud tõendina ringkonnakohtule, siis jätab kohus apellatsioonkaebuses sisalduva viite tähelepanuta (TsMS § 237 lg 1, § 652 lg 4). Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja apellatsioonkaebuses sisalduvad joonealused viited väliskirjandusele. Viidatud implantaatide paigaldamise juhiseid ei ole oma ala asjatundjad hageja asjas esitatud tõendites seostanud hageja olukorraga. Kohus ei ole meditsiiniala asjatundja ega saa ise teha järeldusi internetis avaldatud erialaartiklite ja hageja seisundi seoste kohta (TsMS § 238 lg 1). (ii)
Hageja terviserike
55.Hageja väitel on protseduuride tulemuseks igeme taandumine implantaatide juures ja D11 esihambal. Hageja väitel esineb ulatuslik kudede kaotus ülemises frontaalses piirkonnas, mitte ainult implantaatidel, vaid ka D11 on mobiilne. Paigaldatud implantaadid ei ole täiesti luuharja sees. Esihammas D11 on üldse luukontuurist väljaspool. Tulemuseks on tulevikus esihamba
2-20-6407 kaotus. Probleemideks on luudefitsiit, igemedefitsiit, puudulik esteetika, võimatu hügieen ja igemepõletik (vt ka eespool käesoleva otsuse p 43). Ringkonnakohus leiab, et hageja terviserike on tõendatud nii hageja kui ka kostja esitatud tõenditega. Hageja eelnevalt kirjeldatud seisundit on 25.02.2020 kajastanud Hambakliiniku ODE arstid Ü ja S (I kd, tl 28 ja pöördel), samuti OÜ Quantek arst Z (I kd, tl 29-38 pöördel). Mõlemas hinnangus on leitud, et pikas perspektiivis olemasolev tulemus ei toimi ning hageja peab probleemiga tegelema (I kd, tl 24, 38 pöördel). Ka kostja ei ole eitanud probleemide olemasolu, kuid on sidunud selle hageja juhtumi erakordsusega (ulatuslik luukadu eemaldatud hammaste piirkonnas) ning pidanud oluliseks, et hagejat on riskidest teavitatud (I kd, tl 47 pöördel). Kostja esitatud TKE hinnangus on samuti mööndud, et tegemist oli komplitseeritud ravijuhtumiga (I kd, tl 76 ja pöördel). Luukao ja implantaatide igemetaskud on tuvastanud ka kohtu määratud ekspert dr Q (I kd, tl 158-159).
56.Mis puudutab seda, kas hageja praegust olukorda oleks saanud vältida teistsuguse raviga, siis on selles osas tõendamiskoormis kostja kahjuks ümber pöördunud. Esiteks on juba tuvastatud, et kostja väide, et ta selgitas hagejale D11 hamba väljatõmbamise vajadust, kuid hageja keeldus sellest, on paljasõnaline ja tõendamata (käesoleva otsuse p-d 46–46.2). Samas tõendab kostja selline väide, et ta ise möönis, et parem raviplaan oli olemas, kuid ta ei järginud seda. Hageja väidab ka, et mh 3D uuringu tegemisega oleks välditud implantaatide liiga varajast ja/või ebakohast paigaldamist. Ringkonnakohus on juba tuvastanud, et kostja ei ole dokumenteerinud hageja luu seisundit enne implantaatide paigaldamist. Kuna kostja seda ei teinud, siis on tõendamiskoormis pöördunud, kuid kostja ei hageja väidet ümber lükanud.
57.Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et kostja oleks saanud pakkuda hagejale paremat raviplaani ja/või vältida teatud protseduuride ennatlikku tegemist teenuse hoolikama osutamisega. (iii)
Hageja varaline kahju ning selle seos lepingurikkumisega
58.Hageja on hagiavalduses kajastanud, et ta tasus kostjale tervishoiuteenuse osutamise eest perioodil 17.01.2015 – 13.03.2019 kokku 7020 eurot (I kd, tl 1 pöördel – 2, 14-15 pöördel). Hageja nõuab tagasi kostjale teenuse eest tasutud raha (VÕS § 115, § 128). Ringkonnakohus eristab hageja kahjunõudes järgnevalt kolme perioodi: 17.01.2015 – 10.10.2015; 03.12.2015 – 10.01.2018 ning 22.05.2018 – 13.03.2019.
59.Ringkonnakohus on juba leidnud, et hageja ei ole tõendanud perioodil 17.01.2015 – 10.10.2015 kostja osutatud teenuse seost käesoleva hagi alusega (käesoleva otsuse p 45). Kuna puudub lepingurikkumine, siis ei ole alust sel perioodil tasutud 861 euro tagasinõudmiseks ning hagi jääb selles osas rahuldamata.
60.Edasi on hageja esitanud teabe kostjale tehtud maksete kohta alates 04.12.2015 – 13.03.2019, kokku 6159 eurot. Need maksed hõlmavad osaliselt n-ö eeltöid ja seejärel implantaatide paigaldamisega seotud töid. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et vähemalt osa teenusest ei olnud nõuetekohane ning kahju tuleks osaliselt hüvitada. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et tegemist on TsMS § 233 lg 1 olukorraga, kus kohus mõistab kahju välja oma siseveendumuse kohaselt, kuna kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskuste või ebamõistlike kuludega. Käesoleval juhul on tegemist varalise kahju nõudega nõuetele mittevastava hambaraviteenuse osutamise eest, mille koosseisu ja suurust on võimalik kindlaks määrata. Kuna hageja ise on jäänud üldise väite juurde, et ka eeltööd olid puudulikud, siis määratleb ringkonnakohus tulenevalt ravis tuvastatud puudustest, mis ajast alates saab lugeda hagejal kahju tekkinuks tulenevalt kostja tegevusest.
2-20-6407
61.Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt nt Riigikohtu 07.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05; 26.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06). Kahju tekkimise põhjusliku seose tuvastamisel raviveaga tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4 ja selle suhtes erinormiks olevast VÕS § 770 lg-st 4. Ringkonnakohus on juba eelnevalt tuvastanud, et kostja ei osutanud teenust nõuetekohaselt ja piisava hoolega alates implantaatide paigaldamisest (käesoleva otsuse p 47–53). Implantaatide paigaldamise järgselt on hageja sattunud olukorda, kus ta peab laskma kostja tehtud töö sisuliselt tervikuna ümber teha – kostja paigaldatud implantaadid tuleb ära võtta, uuesti luud siirdada, uued implantaadid panna. Uus ravi on pikaajaline ja raskesti ette prognoositav ning ebaõnnestumise risk on varasemate tüsilike operatsioonide tõttu tavapärasest suurem (I kd, tl 28; tl 34 pöördel – 38 pöördel). Eelnevast tulenevalt peab kohus kahjuna käsitatavaks tasu, mille hageja on maksnud kostjale 22.05.2018 implantaatide paigaldamise lepingu alusel tehtud tööde eest. Ringkonnakohus leiab, et sellest ajast alates osutatud teenus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud terviserikkega, kuna hageja peab kordama kogu implantaatide paigaldamise protsessi.
62.Toimikus olevatest tõenditest nähtub, et alates 22.05.2018 – 13.03.2019 on hageja tasunud kostjale 3486 eurot (I kd, tl 2, tl 15 ja pöördel). Ringkonnakohus leiab, et see summa tuleb hagejale kostjalt välja mõista.
63.Mis puudutab hageja ülejäänud nõuet, st makseid kostjale 03.12.2015 kuni 10.01.2018 kokku 2673 eurot, siis ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud kostjapoolset lepingurikkumist implantaatide paigaldamisele eelnevate eeltööde puhul. Seega jääb hagi selles osas rahuldamata.
64.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt, st 3486 euro ulatuses, ning jätab hagi seda ületavas nõudes rahuldamata.
65.Hageja on koos põhinõudega esitanud ka viivisenõude, milles ta taotleb, et kohus mõistaks viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (TsMS § 367 teine lause). Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist 124,29 eurot (alates 10.02.2020 kuni hagi esitamiseni 30.04.2020) ning edasiulatuvalt põhisummalt vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
66.Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi kuulub rahuldamisele 3486 euro ulatuses, siis on põhjendatud ka viivisenõude osaline rahuldamine. Hageja arvestas viivist alates 10.02.2020, kuna ta pöördus 10.02.2020 kohtuvälise nõudega kostja poole. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei saa viivist nõuda alates enda nõude esitamisest, vaid alates kostja 20.02.2020 eitavast vastusest (I kd, tl 47 ja pöördel). Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi 3486 euro ulatuses, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis alates 21.02.2020 – 30.04.2020 kokku 53,34 eurot ning edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 01.05.2020 kuni põhivõla tasumiseni. III
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
67.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hagi osaliselt, siis muudab ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab kindlaks menetluskulude jaotuse ringkonnakohtus (TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1, § 173 lg 1, 3 ja 4).
2-20-6407
68.Maakohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Hagi osalise rahuldamise tõttu jagab ringkonnakohus poolte hagiga seotud menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1). Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi sisuliselt pooles ulatuses, siis jäävad maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 50 % ulatuses kostja kanda ja 50 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).
69.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.