BURFA MEDIA OÜ hagi AS TBB pank vastu õigussuhte olemasolu tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
938 477,11 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja:
BURFA
MEDIA
OÜ (registrikood 12495372; asukoht Tartu mnt 43, 10128 Tallinn); Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Paul Keres, vandeadvokaadi abi Aleksander Muru (e-post: [email protected]); Kostja: AS TBB pank (registrikood 10237984; asukoht Vana-Viru tn 7, 15097 Tallinn); Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Daniil Savitski, vandeadvokaat Madis Kiisa (e-post: [email protected] / [email protected])
Kohtuistungi aeg
31.03.2022, kohtuistungil osalesid hageja lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaadi abi Aleksander Muru ning kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Daniil Savitski, vandeadvokaat Madis Kiisa ja kostja volitatud esindaja: A. S.
Tuvastada BURFA MEDIA OÜ ja AS TBB pank vahel 29.09.2017 sõlmitud laenulepingu nr 15772017J ja laenulepingu nr 15782017J kehtivus.
3.Tunnistada lubamatuks sundtäitmine täitemenetlustes nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675.
4.Tühistada Harju Maakohtu 20.12.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15888 kohaldatud hagi tagamise abinõu (millega peatati täitemenetlus täiteasjades nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675 kuni tsiviilasjas nr 2-22-15888 tehtava kohtulahendi jõustumiseni).
5.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
2-22-15888
5.1.Jätta menetluskulud kostja AS TBB pank kanda.
5.2.Mõista kostjalt AS TBB pank välja hageja BURFA MEEDIA OÜ kasuks menetluskulud summas 9636 eurot. 5.3 Kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (9636 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.BURFA MEDIA OÜ (hageja) esitas 21.10.2022.a Harju Maakohtule hagiavalduse AS TBB pank (kostja), milles palus tuvastada BURFA MEDIA OÜ ja AS-i TBB pank vahel 29.09.2017.a sõlmitud laenulepingu nr 15772017J ja laenulepingu nr 15782017J kehtivus.
2.Harju Maakohus keeldus 31.10.2022.a määrusega hagi menetlusse võtmisest (resolutsiooni punkt 1) ning jättis rahuldamata taotluse hagi tagamiseks (resolutsiooni punkt 2); menetluskulud hageja kanda ja rahaliselt kindlaks määramata (resolutsiooni punkt 3). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16.12.2022 Harju Maakohtu 31.10.2022 määruse osas, milles maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest (resolutsiooni punkt 1) ja jättis menetluskulud hageja kanda ning rahaliselt kindlaks määramata (resolutsiooni punkt 3). Ringkonnakohus saatis hagiavalduse tagasi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
3.Hageja esitas 19.12.2022 hagi täienduse ja hagi tagamise taotluse. Hageja palus 1) tuvastada BURFA MEDIA OÜ (registrikood 12495372) ja AS-i TBB pank (registrikood 10237984) vahel 29.09.2017 sõlmitud laenulepingu nr 15772017J ja laenulepingu nr 15782017J kehtivus; 2) tunnistada sundtäitmine täitemenetlustes nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675 lubamatuks; 3) hagi tagamiseks peatada menetlused täiteasjades nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675 kuni tsiviilasjas nr 2-22-15888 tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni; 4) jätta menetluskulud AS-i TBB pank (registrikood 10237984) kanda. Harju Maakohus rahuldas 20.12.2022 määrusega hageja 19.12.2022 taotluse hagi tagamiseks ning peatas täitemenetluse täiteasjades nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675 kuni tsiviilasjas nr 2-22-15888 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. 02.01.2023 määrusega võttis Harju Maakohtu menetlusse BURFA MEDIA OÜ hagi AS TBB pank vastu õigussuhte olemasolu tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
2 (22)
2-22-15888
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
4.21.10.2022 esitatud hagi kohaselt sõlmisid BURFA MEDIA OÜ (hageja) ja AS-i TBB pank (kostja) 30.05.2017 arvelduskonto lepingu nr 49153/0056719, mille alusel avas kostja hagejale arvelduskonto nr IBAN EEXXX (lisa 1 – arvelduskonto leping). 29.09.2017 sõlmisid hageja ja kostja kaks laenulepingut nr-tega 15772017J ja 15782017J, mille mõlema alusel kuulus laen tagastamisele 27.09.2027 (lisa 2 – laenuleping nr 15772017J; lisa 3 – laenuleping nr 12782017J) (edaspidi koos ka laenulepingud). 17.06.2022 teatas kostja hagejale laenulepingute ülesütlemisest alates 15.08.2022 ning nõudis mõlema laenulepingu alusel jäägi tagastamist samaks kuupäevaks järgmiselt: Laenulepingust nr 15772017J tulenevalt 180 405,34 eurot; Laenulepingust nr 15782017J tulenevalt 758 006,33 eurot (lisa 4 – ülesütlemisavaldus).
5.Ülesütlemisavalduses viitab kostja oma üldtingimuste punktile 17.4, mille kohaselt loetakse kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks ja nendest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg saabunuks konto sulgemise momendist (lisa 5 – AS-i TBB pank üldtingimused). Hageja leiab, et laenulepingute ülesütlemisavaldus ei ole kehtiv, kuna puudub seadusest või lepingust tulenev alus nende ülesütlemiseks. Sellest tulenevalt ei lõpe laenulepingud 15.08.2022, vaid need jäävad kehtima vastavalt laenulepingutes kokkulepitule. Laenulepingute kehtivuse, sh pärast kuupäeva 15.08.2022 kehtima jäämise tuvastamiseks esitabki hageja hagi.
6.TsMS § 368 lg-st 1 tulenevalt võib tuvastushagi esitada isik, kellel on õigussuhte olemasolu tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hagejal on õiguslik huvi olemas, kuna ta on laenulepingute pooleks, täpsemalt laenusaajaks. Laenulepingute kehtima jäämisest või lõppemisest sõltuvad hageja kui laenusaaja õigused ja kohustused. Kui on tuvastatav laenulepingute lõppemine, tekivad hagejale uued kohustused, eeskätt kohustus tagastada laenud koheselt kostjale kui laenuandjale, nagu näeb ette VÕS § 399 lg 1. Kui aga kohus tuvastab laenulepingute kehtima jäämise (ehk ülesütlemise alusetuse, mis tähendab, et ülesütlemisavaldus on õiguslikult tagajärjetu), tähendab see hageja õiguste-kohustuste osas seda, et hageja peab ja saab laenu tagastada vastavalt kokku lepitud 15-aastase annuiteetgraafiku alusel. Laenu kohese tagastamise kohustust ei teki. Kirjeldatust tulenevalt on hageja õigustatud esitama tuvastushagi.
7.Laenulepingud jäävad kehtima. Hagi lisadega 2, 3 ja 4 on tõendatud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenulepingud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingud on õiguslikult krediidilepingud VÕS § 401 lg 1 tähenduses, kuna hagejal on punkti 1.4 kohaselt intressi (kui tasu) maksmise kohustus. Krediidilepingule kohaldatakse siiski laenulepingu kohta sätestatud (VÕS § 401 lg 3). Laenulepingud on sõlmitud lepingute punkti 1.8 järgi tähtajalisena. Laenude tagasimaksmine toimub 15-aastase annuiteetgraafiku alusel. Tegemist on tähtajalise kestvuslepinguga. Seda, et laenuleping on kestvusleping, on kinnitanud ka Riigikohus (RKTKo 2-19-11650, p 12, RKTKm 3-2-1-72-14, p 16). Ka krediidileping on hageja hinnangul kestvusleping. Tähtajaliste kestvuslepingute puhul kehtib põhimõte, et leping kehtib kuni selle kokkulepitud tähtajani. Selles sättes sisaldub lepingupoolte usaldust kaitsev komponent, kes on lepingut allkirjastades omandanud õigustatud ootuse, et teine pool täidab oma lepingulisi kohustusi kogu kokkulepitud tähtaja jooksul. Krediidilepingute puhul väljendub lepinguosalise usalduse kaitse selles, ta saab kujundada oma majandustegevust, arvestades krediidina saadud rahasumma tagastamise kohustusega tekkimisega kokkulepitud ajal ja mitte enne seda. Sellest ja ka VÕS § 8 lg-st 2 tuleneb, et lepingute erakorralise ülesütlemise õigust ja tingimusi tuleb tõlgendada kitsendavalt ja VÕS § 29 lg-st 8 tulenevalt tuleb lepingut tervikuna tõlgendada kehtivuse suunas.
3 (22)
2-22-15888
8.Hageja hinnangul on kostja 17.06.2022 esitatud ülesütlemisavaldus vastuoluline. Kõigepealt kirjeldab kostja oma üldtingimuste p-i 17.4. ja tugineb sellele kui lepingutingimusele, mis lõpetab laenulepingud automaatselt seoses arvelduskonto lõppemisega. Sellisel juhul oleks tegemist äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes. Lepingu lõppemise tooks vastavalt kaasa tingimuse saabumine (arvelduskonto lepingu lõppemine) ilma täiendavate tahteavalduste või muude toimingute tegemiseta. Ometigi kostja oma tingimust ilmselt selliselt ei tõlgenda, sest kostja 17.06.2022 kiri on pealkirjastatud kui laenulepingute ülesütlemisavaldus ning kirja kolmandas lõigus tugineb kostja ka VÕS § 196 lg-le 1, mis annab poolele õiguse kestvusleping mõjuval põhjusel üles öelda. Kokkuvõtvalt ei ole kostja positsioonist täpselt aru saada, kas ta arvates on leping lõppenud automaatselt seoses arvelduskonto lepingu lõppemisega kui äramuutva tingimuse saabumisega või soovib ta lõpetada lepingut lõpetada VÕS § 196 lg 1 alusel. Järjepidevuse puudumine raskendab hageja õiguste kaitset. Sellegipoolest esitab hageja oma vastuväited vähemalt sellele osale kostja seisukohast, mis on talle mõistetav.
9.Oluline on märkida, et kostja ei ole tuginenud muudele lepingu ülesütlemise alustele ja seega saab lugeda, et pooled on ühisel arusaamisel, et neid ei esine. Hageja leiab, et üldtingimuste p 17.4 ei anna alust laenulepingu ülesütlemiseks. Selle tingimuse kohaselt: Konto sulgemise momendist loetakse kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks ja neist lepingutest tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg saabunuks. See kostja viidatud üldtingimus ei ole laenulepingute osaks. Ilmselt puudub vaidlus, et nimetatud tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Need tingimused on välja töötanud kostja kohaldamiseks laenulepingutes ja neid ei ole eelnevalt hagejaga läbi räägitud. Vastavalt VÕS § 37 lg-le 1 saavad tüüptingimused muutuda lepingu osaks, kui tüüptingimuse kasutaja lepingu sõlmimisele eelnevalt või sõlmimise ajal neile viitab ja teisel poolel oli võimalus nende sisust aru saada. Antud juhul ei ole kostja üldtingimustele sellisel viisil viidatud. Ainsad viited tüüptingimustele sisalduvad laenulepingute teisel-kolmandal leheküljel (punktide 1.9 ja 1.10 vahel) ning on sõnastatud järgmiselt: Leping, mille lahutamatuteks osadeks on Lepingu olulised tingimused ja lisatud üldtingimused ning laenu tagastamise graafik Lisas nr 1, mis kehtiv niivõrd kuivõrd nad ei ole vastuolu lepingu tingimustega, on koostatud eesti keeles kahes võrdset juriidilist jõudu omavas eksemplaris, üks kummalegi Lepingu poolele.
10.Seega on laenulepingute osaks üksnes need üldtingimused, mis kohalduvad laenulepingutele („Laenulepingu üldised põhimõtted“) (lisa 2, lk 4-7, lisa 3, lk 3 ja 5. Panga kõige üldisematele üldtingimustele, mille kaasaegses redaktsioonis TBB viidatud p 17.4. sisaldub, ei ole lepingu sõlmimisel ega sellele eelnevalt viidatud ning seetõttu need ei kohaldu. Hageja on samas seisukohal, et isegi kui selline tingimus kohalduks, ei too see kaasa kostja nimetatud tagajärge. Tingimust lugedes on selge, et arvelduskonto lõppemisega seoses saab lõppenuks saab lugeda üksnes kontoga seotud lepinguid. Laenuleping ei ole ühegi mõistliku tõlgenduse või määratluse järgi arvelduskontoga seotud leping. Kontoga seotud lepingute all saab mõista selliseid lepinguid, millel puudub arvelduskontost eraldivõetuna iseseisev otstarve ja sisu. Kontoga seotud lepinguteks saab pidada näiteks maksekaardi kasutamise lepinguid, internetipanga lepinguid, telefonipanga lepingud, privaatpanganduse lepingud jms teenuste saamisele suunatud lepinguid, mis on otseses seoses arvelduskonto olemasoluga, suunatud selle kasutamisele ja mida ilma arvelduskontota faktiliselt kasutada ei saa. Krediidileping on põhimõtteliselt erinev ning see ei ole suunatud arvelduskonto kasutamisele. Teisisõnu saab arvelduskontoga seotud lepinguks pidada igasugust lepingut, mis ilma arvelduskontota ei omaks majanduslikku sisu ega otstarvet.
11.Samuti välistab krediidilepingu liigitamise arvelduskontoga seotud lepinguks üldtingimuste süstemaatiline analüüs. Nimelt sätestab üldtingimuste p 17.2., et pangal on
4 (22)
2-22-15888 tähtajatu arvelduskonto leping ühepoolselt kahekuulise etteteatamistähtajaga üles öelda. Kui arvelduskonto lepingu lõppemine tooks p 17.4. kaudu alati kaasa laenulepingute lõppemise, moonutaks see sõlmitud laenulepingute kui kestvuslepingute sisu ja olemust, võimaldades poolel tähtajaline krediidileping enda suva järgi üles öelda vaid kahekuulise etteteatamisega, mis on olemuslikult tähtajatute lepingute tunnus. Kindlasti ei olnud sellise nö „tagaukse“ loomine poolte ühine tegelik tahe, sest isegi kui selline ebaaus ja pahauskne kavatsus võis olla kostjal, ei olnud hageja sellest teadlik ja hagejalt kui laenusaajalt ei saaks sellise tingimusega nõustumist ka eeldada.
12.Ka seadus ei võimalda üldtingimuste p 17.4. tõlgendada selliselt, nagu kostja soovib. VÕS § 42 lg 3 p 13 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav selline tüüptingimus, milles tingimuse kasutaja seob oma kohustuse täitmise asjaoluga, mille saabumine sõltub üksnes temast, samal ajal kui teine lepingupool võtab endale kohustuse, mille ta sõltumata sellest asjaolust peab täitma. Laenulepingu kehtivuse sidumine arvelduskonto olemasoluga kujutab endast selle sidumist asjaoluga, mis sõltub üksnes kostjast. Kostja tõlgenduse puhul saaks ta alati oma kohustused laenuandjana lõpetada enda võimuses oleva asjaolu esilekutsumisega, samas kui hageja kohustused jääksid sellisel juhul kehtima. Selline tingimus ei ole seaduslik.
13.Isegi juhul, kui laenulepingu p 17.4. oleks laenulepingute suhtes äramuutev tingimus, ei tooks see siiski kaasa kostja poolt soovitud tagajärge, sest TsÜS § 104 lg 2 järgi ei loeta sündmust saabunuks, kui sellele aitas hea usu põhimõtte vastaselt kaasa pool, kellele tingimuse saabumine on kasulik. Kuna antud juhul on tingimuse saabumise põhjustanud kostja, siis seda eeltoodu alusel saabunuks lugeda ei saa. Seega leiab hageja kokkuvõtlikult, et üldtingimuste p
17.4.ei oma laenulepingute kehtivusele mitte mingisugust õiguslikku mõju ja laenulepingute ülesütlemine on sellele tingimusele tuginedes õiguslikult tagajärjetu. See tähendab omakorda, et laenulepingud 15.08.2022 ei lõpe, vaid jäävad edasi kehtima.
14.Laenulepingud ei lõpe VÕS § 196 lg 1 alusel – puudub mõjuv põhjus. Õigust laenulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks ei tulene ka VÕS § 196 lg-st 1. Kostja on endale siduvalt avaldanud, et tema arvates seisneb VÕS § 196 lg 1 kohane mõjuv põhjus selles, et kuna krediidi saamise ja teenindamise nõudeks on konto omamine kostja juures, siis arvelduskonto lepingu ülesütlemine on mõjuvaks põhjuseks laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja selle käsitlusega ei nõustu. VÕS § 196 lg 1 kohaselt on lepingu erakorralist ülesütlemist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks selline asjaolu, mis objektiivselt vaadatuna kummagi huve arvestades peaks mõjutama õigussuhet selliselt, et selle edasist täitmist lepingupoolelt nõuda ei saa. Antud juhul ei ole tegemist sellise asjaoluga. Kostja märgib küll õigesti, et arvelduskonto ja laenulepingute vahel on teatav seos (mitte otsene seos, nagu kirjeldatud ülal), kuid see seos ei ulatu oma mõjult selleni, et õigustada laenulepingute ülesütlemist. Arvelduskonto ja laenulepingut on omavahel seotud laenulepingute oluliste tingimuste p-de 1.4., 1.5. ja 1.6. kaudu. Laenulepingute oluliste tingimuste p 1.4. kohaselt on laenuandjal õigus teha debiteerimisi sissenõutavaks muutunud intressi ulatuses. Samalaadne regulatsioon sisaldub p-s 1.5., ent rakendub viivisele ning viimaks on laenulepingu p-s 1.6. kokku lepitud arvelduskonto kaudu tehtavate tehingute kohustuslik maht.
15.Oluliste tingimuste p-d 1.4. ja 1.5. on olemuslikult panga õigusi kaitsvad lepingutingimused, mis annavad pangale ise omal algatusel teha debiteerimisi enda sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamiseks. Selliste tingimuste funktsiooniks on lihtsustada oma nõuete sissenõudmist, ent sellega nende otstarve piirdub. Ehkki pank jääb lihtsustatud nõuete rahuldamise võimalusest arvelduskonto sulgemisega ilma, ei too see lepingupoolte huve arvestades kaasa sellist muudatust poolte õiguste ja kohustuste tasakaalus,
5 (22)
2-22-15888 et pangalt ei saa enam nõuda lepingu edasist täitmist. Nimelt on pooled oluliste tingimuste p-s
1.9.1.kokku leppinud ka hüpoteekide seadmises laenulepingutest tulenevate nõuete tagamiseks. Seega panga positsioon olulisel määral ei nõrgene ja väärib jällegi mainimist, et tegemist on asjaoluga, mille on esile kutsunud kostja ise.
16.Oluliste tingimuste p 1.6. aga sätestab laenulepingutega täitmisega täielikult mitteseotud kohustuse arveldada teatud ulatuses läbi kostja otsusel suletud arvelduskonto. Hageja tehingud seoses arvelduskontoga, mis ei ole seotud laenulepingu täitmisega, ei saa ühegi mõeldava tõlgenduse järgi kujutada endast isegi põhjust, liiati veel mõjuvat, laenulepingute ülesütlemiseks. Hageja lisab, et ehkki VÕS § 196 lg 1 kohaldamisala on võrdlemisi lai, sõltub laenulepingu erakorralise ülesütlemise õigus VÕS § 196 lg 1 igal üksikjuhtumil eraldi ja mõlemapoolseid legitiimseid huve kaaludes. Õigusteoorias leitakse põhjendatult, et kui mõjuv põhjus seisneb ülesütlevast poolest sõltuvas asjaolus, siis seda kaalukamad peavad olema ülesütlemist taotleva poole huvid, mis mõjuvaks põhjuseks peetava asjaolu ilmnemisel kannatada saavad. Praegusel juhul saab kostja esile toodud asjaolusid pidada parimal juhul administratiivseid muudatusi kaasatoovateks muutusteks, mis ei kujuta endast mõjuvat põhjust lepingu ülesütlemiseks.
17.Kuigi kostja ei ole ülesütlemisavalduses niisugustele asjaoludele tuginenud, olgu täiendavalt siiski välja toodud, et laenulepingute lõpetamiseks ei saanud olla ka mistahes majanduslikku põhjust. Samuti ei saa laenulepingute ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks olla lepingulise kohustuse rikkumine VÕS § 196 lg 2 tähenduses. Majanduslikku põhjust ei saa esineda, sest: • hageja bilanss on hetkel oluliselt suurem, kui see oli 2016. majandusaastal, mis võeti aluseks 2017.a hageja laenuvõime hindamisel. 2016. majandusaasta aruande järgi oli hageja bilansimaht 680 948 eurot (lisa 6 – BURFA MEDIA OÜ 2016. majandusaasta aruanne, lk 4). 2021. majandusaastal oli see aga 107 288 062 eurot, s.o pea 158 korda suurem (lisa 7 – BURFA MEDIA OÜ 2021. majandusaasta aruanne, lk 4). 2016. majandusaasta aruandes kajastatud bilansiandmed olid need, millega kostja laenude andmisel arvestas ja näiteks hageja riskiprofiili hindas; • üldteadaolevalt on kinnisvarahinnad Tallinnas viimasel ajal oluliselt kasvanud, seega võrreldes 2017. aastaga on täna laenulepingutest tulenevaid kohustusi tagavate kinnisasjade väärtus oluliselt suurem; Nendest kahest asjaolust tulenevalt on laenutehingute riskiprofiil täna märkimisväärselt parem, kui see oli näiteks laenulepingute sõlmimise hetkel, kuivõrd: • laenu riskisust väljendav laenu-tagatisväärtuse suhe (loan to value ratio) on ajaga lisaks laenu korrektsele tagastamisele vähenenud ka tagatisvara väärtuse suurenemise tõttu; sisuliselt on laenulepingutest tulenevad kohustused kostja jaoks tagatud paremini, kui need olid laenulepingute sõlmimise hetkel; • risk, et hageja rikub laenulepinguid (ei tagasta laenu, kuna selleks puuduvad rahalised vahendid), on seoses bilansimahu kasvuga oluliselt väiksemaks muutunud.
18.Rikkumisel põhinevat mõjuvat põhjust ei saa esineda, sest hageja on kõiki oma laenudega seotud kohustusi täitnud vastavalt lepingule, sh maksnud laenu ja intresse alati tagasi tähtaegselt. Samuti ei ole ühtegi põhjust arvata, et hageja võib laenulepinguid rikkuda tulevikus. Neil põhjustel on hageja seisukohal, et ei esine mõjuvat põhjust VÕS § 196 lg 1 mõttes, mis annaks kostjale aluse laenulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks. Seega on laenulepingute ülesütlemise avaldus õiguslikult tagajärjetu ka VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes. Mõistagi tähendab see ka siin, et laenulepingud 15.08.2022 ei lõpe, vaid jäävad edasi kehtima.
19.Kokkuvõtteks leiab hageja, et tõendatud on laenulepingute sõlmimine ja kehtivus hageja ja kostja vahel ning asub seisukohale, et • üldtingimuste p 17.4. ei kohaldu laenulepingutele, mistõttu on laenulepingute ülesütlemine sellele tuginedes õiguslikult tagajärjetu; •
6 (22)
2-22-15888 üldtingimuste p 17.4. alusel laenulepingud ei lõppeks ka siis, kui see tingimus kohalduks; • arvelduskonto lepingu ülesütlemine kostja poolt ei kujuta endast mõjuvat põhjust VÕS § 196 lg 1 mõttes, mis õigustaks lepingu ennetähtaegset lõpetamist. Järelikult tuleb tuvastada, et laenulepingud kehtivad ja jäävad kehtima ka pärast kuupäeva 15.08.2022. Seega tuleb hagi rahuldada.
20.Hageja on seisukohal, et hagiga on võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada ja seda on võimalik saavutada ilma, et hageja peaks vaidlustama arvelduskontolepingu lõpetamist. Hageja esitatud hagi eesmärgiks on tuvastada laenulepingu nr 15772017J kehtivus ja laenulepingu nr 15782017J kehtivus. Tegemist on tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 mõttes ehk hagiga õigussuhte olemasolu tuvastamiseks – lepingust tekib võlasuhe (VÕS § 3 p 1) ja võlasuhe on õigussuhe (VÕS § 2 lg 1). Lepingu kehtivusel on kaks eeldust: lepingu sõlmimine ja lepingu kehtetuse ning lõppemise aluste puudumine. Hagiavalduse punktis 2 on esitatud asjaolu, et hageja ja kostja sõlmisid 29.09.2017 kaks juriidilise isiku laenulepingut nr-tega 15772017J ja 15782017J. Seega on lepingu sõlmimise eeldus välja toodud. Hagiavalduses ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid laenulepingute kehtetusele – hageja ei väida, et laenulepingud on kehtetud.
21.Lepingu kehtivuse eelduseks ei ole materiaalõiguse järgi mõne teise lepingu kehtivus. Seega ei ole laenulepingu kehtivuse materiaalõiguslikuks eelduseks arvelduskontolepingu kehtivus. Seega ei eelda laenulepingu kehtivuse tuvastamise nõue asjaolu, et arvelduskontoleping kehtib. Järelikult ei pea hageja arvelduskontolepingu lõpetamist vaidlustama. Juhul kui kostja väidab, et arvelduskonto puudumine teeb laenulepingute tingimuste täitmise hageja jaoks võimatuks, saab sellise väite paikapidavust kontrollida üksnes tõendite (laenulepingute, panga üldtingimuste) uurimisel. Seejuures tuleb arvestada hageja väidetega, et panga üldtingimuste punkt 17.4, mille kohaselt loetakse arvelduskonto sulgemisega kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks, ei ole saanud laenulepingute osaks või see on tühine või sellega seotud tingimust ei saa lugeda saabunuks (hagiavalduse p-d 14 – 22).
22.19.12.2022 esitatud hagi täienduses märgib hageja, et soovib hagi tagamist täitemenetluste peatamisega, mistõttu täiendab 21.10.2022 hagiavaldust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuetega. Hageja täiendab hagi eset, s.o laenulepingute kehtivust tuvastamisele lisaks palub kohtul tunnistada lubamatuks laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmine. Hageja hinnangul on esialgse hagieseme (tuvastusnõue) aluseks olevad asjaolud kattuvad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olevate asjaoludega selle erisusega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue eeldab lisaks täitemenetluse toimumise tuvastamist. Hageja siiski märgib, et täiendavalt esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue ei täida eraldiseisvalt (ilma tuvastusnõudeta) täielikult hageja eesmärki, kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise korral ei ole siduvalt tuvastatud lepingute kehtivus, ent pooltele on täitmiseks kohustuslik üksnes kohtulahendi resolutsioon (TsMS § 457 lg 1). Seega täiendab (muudab) hageja 21.10.2022 esitaud hagiavalduse eset ja palub, et kohus tunnistaks sundtäitmised täitemenetlustes nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675 lubamatuks.
23.29.11.2022 seisukohas märkis kostja, et ta edastas 16.11.2022 kohtutäitur M. L.le avalduse täitemenetluse algatamiseks ja lisas seisukohale täitmisavalduse. 18.11.2022 saatis kohtutäitur hagejale kaks täitmisteadet: täitmisteate täiteasjas nr 014/2022/2674, mis puudutab laenulepingust nr 15772017J tuleneva laenu sundtäitmist (lisa 1 – täitmisteade asjas nr 014/2022/2674) ja täitmisteate täiteasjas nr 014/2022/2675, mis puudutab laenulepingust nr 15782017J tuleneva laenu sundtäitmist (lisa 2 – täitmisteade asjas nr 014/2022/2675). Seega on täna realiseerinud olukord, kus hageja suhtes on sundtäitmisel nõuded, mida hageja hinnangul
7 (22)
2-22-15888 ei ole olemas, sest laenulepingud kehtivad. Muud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ja tõendid on esitatud 21.10.2022 hagiavalduses. Hageja jääb hagiavalduses esitatu juurde.
24.Hageja nõude õiguslikuks aluseks on TMS § 221 lg 1. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab hageja tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab, et kostjal ei pruugi nõuet olla (RKTKo 3-2-1-85-15, p 12). Seda märkis ringkonnakohus käesolevas asjas 15.12.2022 tehtud määruses, millega lahendas hageja ringkonnakohtule esitatud hagi tagamise taotluse. Hageja on 21.10.2022 hagiavalduses põhistanud, et kostjal ei ole laenude tagastamise nõudeid tekkinud, sest laenulepingute ülesütlemine oli õiguslikult tagajärjetu ehk laenulepingud kehtivad. Hageja jääb 21.10.2022 hagiavalduses esitatud juurde. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamiseks peab tuvastama laenulepingute kehtivuse. Tõendamiskoormist arvestades (vt RKTKo 3-2-1-85-15, p 12) peab kostja tõendama, et tal on hageja vastu sissenõutavad nõuded ja selleks peab kostja tõendama, et laenulepingute ülesütlemine oli seaduslik. Hageja hinnangul ei olnud ülesütlemine seaduslik. Seega laenulepingud kehtivad ja hagi tuleb rahuldada.
KOSTJA VASTUVÄITED
25.Kostja esitas 19.01.2023 vastuse hagile, milles kostja ei võta hagi õigeks ja ei tunnista hagiavalduses tema vastu esitatud nõudeid. Kostja märgib, et hageja esitas kostja vastu tuvastushagi sooviga tuvastada õigussuhte olemasolu ja nimelt, tuvastada, et kostja poolt hagejaga lõpetatud laenulepingud on kehtivad. Hageja väidab, et sellest sõltuvad hageja kui laenusaaja õigused. Hageja ei vaidlusta arvelduskontolepingu ülesütlemist, seega on nõus arvelduskontolepingu ülesütlemisega ja on nõus arvelduskontolepingu ülesütlemise põhjusega.
26.Kostja peab tähtsaks asjaoluks selgitamaks kohtule arvelduskontolepingu lõpetamise põhjuse ja nimelt: a) Pangal, kui kohustatud isikul, peab olema selge arusaamine Kliendi poolt teostatud ja teostatavatest toimingutest ja tehingutest, ehk siis Kliendi tegevus peab olema läbipaistev ja üheti mõistetav; b) Vastavalt RahaPTS § 20 p 1 lõikele 4 on Pangal kohustus vajadusel koguda Kliendi tegevuse kohta täiendavad teavet. Tuginedes RahaPTS §20 lõikele 2 peab Pank saama aru ärisuhte või juhuti tehtava tehingu eesmärgist, määrates muu hulgas kindlaks kliendi või juhuti tehingus osaleva isiku püsiva asu-, tegevus- või elukoha, kutse- või tegevusala, olulisemad tehingupartnerid, maksetavad ja juriidilise isiku puhul ka kogemuse; c) Tuginedes RahaPTS § 23 on Pank kohustatud teostama ärisuhte seire, mis hõlmab RahaPts §23 lõikes 2 punktides 1-5 sätestatud tegevuse, milleks muuhulgas on ärisuhtes tehtud tehingute kontroll, tagamaks, et tehingud on kooskõlas kohustatud isiku teadmistega kliendist, tema tegevusest ja riskiprofiilist. Sealjuures tuleb välja selgitada nende tehingute olemus, põhjus ja taust, samuti muu teave tehingute sisu mõistmiseks, ning nendele tehingutele suuremat tähelepanu pöörata.
27.Ülalnimetatud hoolsusmeetmete kohaldamise, sh äriseire teostamise käigus analüüsis Pank Kliendi Burfa Media OÜ tehinguid ning kontol teostatavaid ülekandeid. Hoolsusmeetmete kohaldamise käigus esitas Pank Kliendile küsimusi tehingute eesmärgi täpsustamiseks. Kliendi vastuste ja tehingute analüüsi tulemusel ilmnesid kliendi tegevuses asjaolud, mis suurendasid Kliendi riskiastet Panga sisedokumendis „Riskiisu rahapesu ja terrorismi rahastamise ja rahvusvahelise sanktsiooni rakendamise riskide käsitlemiseks“ sätestatud maatriksis ulatuseni, mis ei vasta Panga poliitikas seatud riskitaluvusega seatud eesmärkidele. Lisaks ilmnesid Kliendi vastuses tunnused, mille alusel ei saa Pank lugeda Kliendi tegevust läbipaistvaks ega arusaadavaks. Tulenevalt eeltoodust otsustas Pank Kliendiga ärisuhte lõpetada, kuna Kliendi
8 (22)
2-22-15888 tegevus ei vasta Panga riskiisus sätestatud tingimustele, ehk Kliendi tegevus ei ole läbipaistev ega Pangale arusaadav.
28.Pank on kohustatud tulenevalt RahaPts §49 viivitamatult teatama Rahapesu Andmebüroole (edaspidi RAB) oma majandustegevuse käigus tuvastatud asjaoludest, mille tunnused osutuvad kuritegelikust tegevusest saadud tulu kasutamisele , terrorismi rahastamisele või sellega seotud kuritegude toimepanemisele või sellise tegevuse katsele. Samuti tuleb teatada RAB-ile asjaoludest, mille puhul kohustatud isikul on kahtlus või ta teab, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega või sellega seotud kuritegude toimepanemisega. Tuginedes eelnimetatud kohustusele teavitas Pank 21.06.2022 RAB-ile hageja tegevuse osas tuvastatud asjaoludest. RahaPts 51 kohaselt on RAB-ile esitatud teated konfidentsiaalsed ja nende avaldamine teates märgitud isikule keelatud.
29.Tulenevalt KAS § 89 lg 9 on Krediidiasutus on vaba otsustama, keda teenindada või keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KAS §89 lõikes 91 on sätestatud, et Krediidiasutus peab põhjendama isikule makseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu ülesütlemist kirjalikus vormis, sealhulgas tuleb isikule anda teavet keeldumist või ülesütlemist puudutava kaebuse esitamise õiguse kohta, välja arvatud juhul, kui keeldumise põhjuste avalikustamine on vastuolus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses või mõnes muus seaduses sätestatuga, või olukorras, kus info avalikustamine võib kahjustada krediidiasutuse teabevahetust õiguskaitse- ja julgeolekuasutustega või koostööd välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga. Tulenevalt ülaltoodud keelust ei saanud Pank põhjendada oma ülesütlemist kliendile.
30.Kostja lõpetas hagejaga sõlmitud Laenulepingud erakorraliselt. Panga Üldtingimuste punktis 17.4. on sätestatud, et konto sulgemise momendist loetakse kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks ja neist lepingutest tulenevate kohustuste tähtaeg saabunuks. Arvelduskontoleping on korraliselt üles öeldud kahekuulise etteteatamise tähtajaga ja selle lõppemise tähtajaks on märgitud 15.08.2022, seega tuginedes VÕS § 196 lõikele 1, Panga Üldtingimuste punktile 17.4 ja laenulepingu(te) üldtingimuste punktile 7.2 ja selle alapunktile
7.2.12.öeldi üles ka laenulepingud, mis on seotud sulgetava arvelduskontoga. Arvelduskonto puudumine on aluseks laenulepingu(te) ülesütlemiseks, kuna arvelduskontolepingu puudumine teeb võimatuks Lepingu tingimuste täitmise Laenusaaja poolt ja nimelt, pooltel puudub võimalus täita laenulepingu(te) eritingimuste punkte: 1.4, 1.5, 1.6, 1.8, 1.10, mis on Panga jaoks olulised ja on allkirjastatud Hageja poolt.
31.Laenulepingu(te) õiguslik seos Pangas avatud arvelduskontoga tuleneb alljärgnevatest lepingu tingimustest: 1) Laenulepingu eritingimuste nr 15772017J punktis 1.6., „Arvelduste kohustuslik maht“ on kehtestatud Laenusaaja kohustus lepingu kehtivuse ajal teostama arveldused läbi Panga 50% ulatuses, mille suurus moodustub alljärgnevalt: Suhtarv Laenusaaja pangakonto kuu kesmise krediidikäibe ja laenujäägi vahel peab olema vähemalt 13,1%. Juhul, kui Laenusaaja ei täida eeltoodud suhtarvu nõuet, on Laenuandjal õigus arvestada lisaintressi määras 1% aastas; 2) Laenulepingu eritingimuste punktis 1.10 „Püsimaksekorraldus“ on kokkuleppe Panga ja Burfa Meedia OÜ vahel laenulepingust tulenevate kohustuste maksete teostamiseks Pangas oleva konto kaudu; 3) Laenulepingu eritingimuste punktis 1.8 „Laenusumma tagastamine“, andis Burfa Meedia OÜ pangale õiguse debiteerida laenu tagastamise tähtajal ja/või maksegraafikus ettenähtud tähtajal Laenusaaja kontot Pangas laenusumma ja/või selle kokkulepitud osa suuruses summas ja Laenusaaja kohustub tagama debiteerimiseks piisava summa olemasolu oma kontol; 4) Laenulepingu eritingimuste punktis 1.4 „Intress“ annab Laenusaaja Pangale õiguse debiteerida Laenusaaja kontot Pangas laenu
9 (22)
2-22-15888 kasutamise eest tasumisele kuuluva intressi suuruses summas ja Laenusaaja kohustub kindlustama debiteerimiseks piisava summa olemasolu oma kontol; 5) Laenulepingu eritingimuste punktis 1.5. annab Laenusaaja Pangale õiguse debiteerida Laenusaaja kontot Pangas viivise ja/või muu lepinguga ettenähtud leppetrahvi ulatuse summas ja Laenusaaja kohustub tagama debiteerimiseks piisava summa olemasolu oma kontol Pangas; 6) Laenulepingu eritingimuste punktis 1.7 „Lepingutasu“ annab Laenusaaja Pangale oma nõusoleku lepingutasu summa debiteerimist Laenusaajale kantavast laenusummast; 7) Laenulepingu üldtingimste peatükis II „Laenulepingu üldised põhimõtted alapunktis 2.3. on sätestatud, et arvelduskonto on laenu tagasimaksega seotud konto; 8) Laenulepingu üldtingimuste peatükis II „Laenulepingu alusel tehtavate maksete tegemise kord ja muud kohustused“ punktis 3.1. kolmandas lauses on sätestatud, et laenusumma väljamaksmine toimub Panga poolt Laenusaaja arvelduskontole Tallinna Äripangas (AS TBB pank endine nimetus); 9) Laenulepingu üldtingimuste punktis 3.4. sätestatakse, et lepingu alusel annab Laenusaaja püsimaksekorralduse Pangale Laenusaaja kui maksja raha korrapäraseks ülekandmiseks Laenusaaja kontolt Pangas Panga kontole. Laenulepingu eritingimuste punktis 1.10 sätestatud Maksekorralduse kokkuleppe on laenulepingu üldtingimuste punktis 3.4.viimases lauses täiendatud klausliga, et Püsimaksekorraldus kehtib kuni Laenusaaja poolt kõigi lepingu alusel makstavate summade täieliku tasumiseni; 10) Laenulepingu üldtingimuste punkt 3.12. sätestab Laenusaaja kohustuse laenulepingu kehtivuse ajal teostada kõik oma käesoleva lepinguga seotud arveldused ainult läbi Tallinna Äripanga AS-i (AS TBB pank endine nimetus).
32.Hagejale oli võimaldatud kahekuuline etteteatamistähtaeg. Hageja oleks saanud kasutada ära selle perioodi laenu refinantseerimiseks teise Krediidiandja juures. Hageja seda võimalust ei kasutanud. Seejärel võttis Pank otsuse pikendada Hageja laenu refinantseerimise tähtaega lisaks kolmeks kuuks s.o kuni 16.11.2022. Hageja seda perioodi samuti ei kasutanud. Laenu refinantseerimiseks või tagatiste realiseerimise perioodi võimaldamisega tegutses Kostja heas usus, arvestades, et laenu refinantseerimine ja tagatiste realiseerimine võtab aega. Hageja pole laenu refinantseerimise samme ette võtnud ega pole kordagi pöördunud Kostja poole eesmärgiga teha koostööd laenu tagatiste realiseerimisel ja laenude tagasi maksmisel. Kostja alustas täitemenetlusega 16.11.2022.
33.Õiguslike põhjenduste osas märgib kostja, et Pank lõpetas Burfa Media OÜ-ga ärisuhte. RahaPts §3 punktis 5 sätestab ärisuhe mõistet, kui suhet, mis tekib kestvuslepingu sõlmimisel majandus-või kutsetegevuses kohustatud isiku (antud juhul Panga) poolt teenuse osutamiseks või kauba müümiseks või muul viisil turustamiseks. Nii arvelduskonto- kui ka laenuleping on kestvuslepingud, ja neid käsitletakse RahaPts §3 punktis 5 sätestatud ärisuhte mõistena. Hageja oma hagi punktis 10 nõustub, et laenulepingu näitel tegemist on kestvuslepingutega. Hageja rõhutab hagi punktis 10, et „Krediidilepingute puhul väljendub lepinguosalise usalduse kaitse selles, et ta saab kujundada oma majandustegevust..“ Teades praegust Hageja olukorda, et kogu tema majandustegevus on temale esitatud kahtluste tõttu seiskunud ja vara on arestitud, on kaheldav, et hagejal on võimalust täita lepingust tulenevaid kohustusi. Kostjapoolne kui lepinguosalise usaldus on katkenud, kuna hageja tegevus on muutunud vastuoluliseks ja küsitavaks.
34.VÕS I kommenteeritud väljaandes lh. 954 p.6. on öeldud, et Võlaõigusseadus eristab kahte lepingu ülesütlemise viisi: korralist ja erakorralist ülesütlemist (§ 195 lg 3 ja § 196). Eristamise aluseks on võimalus lõpetada sõlmitud leping ühepoolselt sõltumata põhjusest (või põhjust avaldamata (korraliselt). Korraliselt saab lõpetada § 195 lg 3 järgi vaid tähtajatuid kestvuslepinguid. Kostja lõpetas hagejaga korraliselt arvelduskontolepingu ehk põhjust
10 (22)
2-22-15888 avaldamata ja andes kaks kuud laenulepingute kohustuste täitmiseks panga ees. VÕS § 196 lg 1 ütleb, et erakorraliselt saab lepingu üles öelda ainult mõjuva põhjuse olemasolul, ehk kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. VÕS 1 kommenteeritud väljaandes lh 966 p.3.“Rakendusala“ on öeldud: „Vaid kestvuslepingute puhul tunneb seadus üldist võimalust lõpetada ühepoolselt ka muul mõjuval põhjusel kui kohustuste rikkumine“. Kostja rõhutab, et mõjuvaks põhjuseks oli muu mõjuv põhjus kui kohustuste rikkumine.
35.Hageja oma avalduse punktis 2.2.3. väidab, et õigus laenulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks ei tulene VÕS § 196, kuna hageja arvates ei ole tegemist asjaoluga, et laenulepingut ei saa täita edasi. Kostja on arvamusel, et antud situatsioonis, kus on koostoimes kaks õiguslikku alust ja üks neist on RahaPts-st tulenev kohustus hoolsusmeetmete täitmiseks ja sellest tulenevalt ka kostja õigus lepingu lõpetamiseks, on kostja seisukohal, et eksisteerib mõjuv põhjus, kuna kostja ei näe võimalust laenulepingu ärisuhte jätkamiseks.
36.Kostja nõustub Hageja väitega, et kestvuslepingute puhul kehtib põhimõte, et leping kehtib kuni selle kokkulepitud tähtajani. Laenulepingut saab lõpetada ainult mõjuval põhjusel. Hageja olukord on selgelt näidanud, et kostja poolt ärisuhte ülesütlemine oli teostatud mõjuva põhjuse eksisteerimisel, ehk rahapesu kahtluse tõttu. Õiguslikust positsioonist tulenevalt ehk RahaPts § 3 p.5, käsitleb kostja ärisuhtena kõiki oma klientidega sõlmituid lepinguid. VÕS § 29 lõige 6 ütleb, et lepingu tingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kostja vastuses on loetletud kõik tingimused, mis toovad esile lepingute seotuse ja seda saab tõlgendada tervikuna lähtudes laenulepingu tingimuste olemusest. Laenulepingu tingimused selgelt näitavad, et laenulepingud ilma arvelduskontolepinguta ei püsi kokkulepitud tingimustel. Hagejaga sõlmitud laenulepingute üldtingimuste punktis 7.2 ja selle alapunktis 7.2.12. on selgelt öeldud, et pangal on õigus leping ühepoolselt üles öelda kui ilmnevad asjaolud ja/või sündmused mis muul viisil oluliselt takistavad või teevad võimatuks Lepingu tingimuste täitmise Laenusaaja poolt. Kostja seisukohalt on ilmnenud asjaolud mis muul viisil kui laenulepingu punktides 7.2. kirjeldatus oluliselt takistava Lepingu tingimuste täitmist.
37.Hageja väidab hagiavalduse punktis 12, et kostja 17.06.2022 esitatud ülesütlemisavaldus on vastuoluline. Kostja väidab, et ülesütlemisavaldus on ühemõtteline ja vastuolulisus puudub. Laenulepingu automaatne lõpetamine ei ole võimalik ja üldtingimuste punkt 17.4. (lepingute lõpetamise ajal kehtinud versioonis) laieneb ka laenulepingutele, kuid ei kehtesta nõuet automaatselt lepingut üles öelda. Seega ei ole tegemist äramuutva tingimusega TsÜS §102 lg 3 mõttes nagu väidab hageja.
38.Hageja oma avalduse osas 2.2.2 esineb väitega, et laenulepingud ei lõpe üldtingimuste p
17.4.alusel kuna laenulepingutes ei ole viidet laenulepingu üldtingimustele. Kostja seletab, et iga panga klient enne lepingute sõlmimist täidab ja allkirjastab avalduse, kus kinnitab, et on tutvunud panga üldtingimustega, on nendest aru saanud ja aktsepteerib neid. Hagejal on allkirjastatud arvelduskontoleping, kus on selgelt välja toodud Panga üldtingimustega nõustumine (Lisa. 1). Seega ei saa hageja väita, ei ole tutvunud üldtingimustega. Üldtingimuste punktis 2.3 on öeldud, et Üldtingimusi kohaldatakse kõikidele Üldtingimuste kehtivuse perioodil kehtivatele Panga ja Kliendi vahelistele suhetele. Üldtingimusi kohaldatakse ka lepingusuhetele, mis on tekkinud enne Üldtingimuste jõustumist ja kehtivad Üldtingimuste jõustumise päeval.
11 (22)
2-22-15888
39.Hageja väidab oma avalduse punktis 20, et seadus ei võimalda üldtingimuste p.17.4. tõlgendada selliselt, nagu kostja soovib, ja et VÕS § 42 lg 3 p 13 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav selline tüüptingimus, milles tingimuse kasutaja seob oma kohustuse täitmise asjaoluga, mille saabumine sõltub üksnes temast, samal ajal kui teine lepingupool võtab endale kohustuse, mille ta sõltumata sellest asjaolust peab täitma. Kostja väidab vastu, et panga üldtingimuste punkt 17.4. ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kuna arvelduskontolepingu lõpetamine toimus mitte kostja soovil vaid hageja vastuolulise tegevuse tõttu, selle tegevuse tagajärjel on üles öeldud ka seotud laenulepingud. Kostja käitub oma klientide suhtes heas usus. Arvelduskontolepingute ülesütlemise põhjused on loetletud panga üldtingimustes ja on suuremas osas ajendatud RahaPts sätestatud nõudmistest osutada kontrolli klientide raha päritolu suhtes, äriseiret ja hoolsusmeetmete täitmisest.
40.Seega koosmõjus loetletud õiguslike alustega on üles öeldud laenulepingud: 1) arvelduskontolepingu korraline lõpetamine. (Tegelik põhjus oli rahapesu kahtlus, mille kohta on tehtud teade RAB ́ile); 2) Panga Üldtingimuste punkt 17.4, mis sätestab, et kõik arvelduskontolepinguga seotud lepingud lõpetatakse; 3) arvelduskontolepingu ja laenulepingu õigusliku seotusega kostja vastuse loetletu; 4) laenulepingute üldtingimuste punktis 7.2. sätestatuga; 5) VÕS 196 lõige 1. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et Hagejaga lõpetatud ärisuhe (arvelduskontoleping ja laenulepingud) on teostatud seaduslikel alusel.
41.27.02.2023 menetlusdokumendis teatas kostja, et jääb kõikide 31.10.2022 ja 19.1.2023 menetlusdokumentides esitatud vastuväidete ja tõendite juurde, mis puudutavad laenulepingute 15662017J ja 1578017J ülesütlemist. Kostja siiski täpsustas ja täiendas kostja 19.1.2023 vastuses hagile p.-de 15, 16 ja 17 esile toodud asjaoludest tulenevaid järeldusi.
42.Puudub vaidlus selles, et: a) Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud arvelduskonto leping kostja juures ning kaks laenulepingut, b) Kostja oli laenulepingute järgi laenuandjaks ja hageja laenusaajaks, c) Nii hageja kui kostja tegutsesid omavahelistes õigussuhetes majandus- või kutsetegevuses, d) Laenulepingute kohaselt kohustus hageja teostama kokkulepitud mahus arveldusi kostja juures, e) Arvelduskonto lepingut sõlmides on hageja kinnitanud, et ta on tutvunud kostja kehtestatud üldtingimustega, s.h. nende p. 17. 4. ja arvelduskonto tingimustega, s.h. p. 6.6. f) Arvelduskonto on kostja poolt seoses rahapesu kahtlusega suletud ja hageja ei ole seda vaidlustanud, g) Kostja on 17.6.2022 esitanud hagejale avalduse laenulepingute 15772017J ja 15782017J ülesütlemiseks.
43.Poolte vahel on sisuliselt vaidlus, (a) kas arvelduskonto sulgemisega on lubatav laenulepingud erakorraliselt üles öelda ja (b) kas kostjal võis olla alus hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingud ka seadusest tulenevalt üles öelda. Kostja on seisukohal, et sellele tuleb vastata jaatavalt ning ainuüksi seetõttu jätta hagiavaldus õigussuhte olemasolu tuvastamiseks rahuldamata. Kostja on selgitanud 19.1.2023 menetlusdokumendi p.-s 15, 16 ja 17, millised olid põhjused hageja arvelduskonto sulgemiseks. Kokkuvõtvalt – kostjal tekkis põhjendatud kahtlus, et hageja tegevus võib olla seotud rahapesuga ning hageja seletused ja jätkuv tegevus ei kummutanud sellist kahtlust. Kostja teavitas rahapesu kahtlusest Rahapesu andmebürood (RAB). Küll erinevatel asjaoludel, ent siiski rahapesukahtluse olemasolu tekkimise tagajärgedest on Riigikohus lahendis 2-18-1753 selgitanud, et rahapesu kahtluse tekkimise korral olukorras, kus on kohustatud isikul „kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga
12 (22)
2-22-15888 seoses kahtlasest tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras ... Seega ei saa seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. Arvestades RahaPTS § 1 lg-s 1 sätestatud peamist eesmärki (tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, suurendades ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust), tuleb krediidiasutusel lõpetada niisugune ärisuhe ka juhul, kui kahtluse tekitanud asjaolud esinesid juba enne ärisuhte loomist ning pangal oli võimalus sellekohast teavet nõuda juba enne lepingu sõlmimist.“
44.Riigikohus selgitab otseselt, et kui kostjal tekkis hoolsusmeetmete rakendamise käigus kahtlus hageja poolt võimaliku rahapesu toimepanekus, oli sellise kahtluse tõttu põhjendatud hageja arvelduskonto sulgemine ning sellest tulenevalt täitusid ka seadusest tulenevad laenulepingute ülesütlemise eeldused, sõltumata hageja väidetest, et see ei ole lepingutest tulenevalt lubatav. Laenulepingute ülesütlemisavalduses 17.06.2022 osundab kostja, et tulenevalt arvelduskonto sulgemisest (s.t. rahapesu kahtluse tõttu) loeb pank kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks ja neist lepingutest tulenevate kohustuste täitmise aeg saabunuks. On mõistlik eeldada, et hageja pidi poolte eelnevast suhtlusest ja ülesütlemise teatest aru saama, miks kostja laenulepingud üles ütleb. Kuna täidetud on nii materiaalsed kui ka formaalsed laenulepingute ülesütlemise eeldused, on kostja hagejaga sõlmitud laenulepingud 17.06.2022 ülesütlemise teatega alates 15.8.2022 kehtivalt üles öelnud.
KOHTU PÕHJENDUSED
45.Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 30.05.2017 arvelduskonto lepingu nr 49153/0056719, mille alusel avas kostja hagejale arvelduskonto nr IBAN EEXXX (I kd, tl 12). Samuti puudub vaidlus selles, et 29.09.2017 sõlmisid hageja ja kostja kaks laenulepingut nr 15772017J ja nr 15782017J, mille mõlema alusel kuulus laen tagastamisele 27.09.2027 (I kd, tl 13-21 pöördel). 17.06.2022 teatas kostja hagejale laenulepingute ülesütlemisest alates 15.08.2022 ning nõudis mõlema laenulepingu alusel jäägi tagastamist samaks kuupäevaks järgmiselt: laenulepingust nr 15772017J tulenevalt 180 405,34 eurot; laenulepingust nr 15782017J tulenevalt 758 006,33 eurot (I kd, tl 22).
46.Laenulepingute ülesütlemisavalduses viitas kostja panga üldtingimuste punktile 17.4, mille kohaselt loetakse kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks ja nendest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg saabunuks konto sulgemise momendist (I kd, tl 27, AS-i TBB pank üldtingimused). Hageja leiab, et laenulepingute ülesütlemisavaldus ei olnud kehtiv, kuna puudus seadusest või lepingust tulenev alus nende ülesütlemiseks. Sellest tulenevalt ei lõppenud laenulepingud hageja arvates 15.08.2022, vaid need jäävad kehtima vastavalt laenulepingutes kokkulepitule. Laenulepingute kehtivuse, sh pärast kuupäeva 15.08.2022 kehtima jäämise tuvastamiseks esitaski hageja hagi.
47.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 on sätestatud, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus nõustub hagejaga, et hagejal on õiguslik huvi laenulepingute kehtivuse tuvastamiseks olemas, kuna ta on laenulepingute pooleks, täpsemalt laenusaajaks. Seetõttu laenulepingute kehtima jäämisest või lõppemisest sõltuvad hageja kui laenusaaja õigused ja kohustused. Hageja märgib õigest kui on tuvastatav laenulepingute lõppemine, tekivad hagejale uued kohustused, eeskätt kohustus tagastada laenud koheselt kostjale kui laenuandjale, nagu näeb ette võlaõigusseaduse (VÕS) § 399 lg 1. Kui aga kohus tuvastab laenulepingute kehtima
13 (22)
2-22-15888 jäämise (s.t. selle, et kostja ülesütlemisavaldus on õiguslikult tagajärjetu), tähendab see mh seda, et laenu kohese tagastamise kohustust ei teki ning pooled peavad jätkama laenulepingute täitmist vastavalt kokkulepitule.
48.Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas tehtud 16.12.2022 määruses, et ringkonnakohtu hinnangul on hageja oma tuvastushuvi maakohtule esitatud hagiavalduses piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus märkis, et kohtupraktikas on analoogsel juhul asutud seisukohale, et olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on. Seega on üldjuhul olemas õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks (vt nt Riigikohtu 03.10.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10).
49.Pooled ei vaidle ja kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja arvelduskonto leping on kostja poolt korraliselt lõpetatud (vt I kd, tl 94; II kd, tl 4, tl 18 – 19, tl 44). Hageja arvelduskontolepingu lõpetamist vaidlustanud ei ole. Hageja on aga seisukohal, et kostja üldtingimuste punkt 17.4. (millele kostja laenulepingute ülesütlemisel tugines ja mis sätestab, et konto sulgemise momendist loetakse kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks ning neist lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg saabunuks) ei ole laenulepingute osaks, see on tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõttes ega pole hagejaga eraldi läbi räägitud. Hageja sooviks on sisuliselt see, et toimuks kohtulik kontroll selle üle, kas laenulepingute ülesütlemine kostja poolt on olnud seaduslik ja lubatav.
50.Asja õigeks lahendamiseks peab kohus seega lahendama pooltevahelise vaidluse selles, kas kostja ütles pooltevahelised laenulepingud õiguspäraselt üles. Kohus selgitab, et lepingu ülesütlemise kui kujundusõiguse efektiivse kasutamise eelduseks on, et täidetud oleksid materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleksid ka ülesütlemise formaalsed nõuded. Vastasel korral ei too ülesütlemine kaasa sellega taotletud tagajärge. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus ja sisulise (materiaalse) eeldusena peab lepingu ülesütlemiseks olema seda õigustav põhjus, mis õigustaks VÕS § 196 lg 1 järgi lepingu erakorraliselt üles ütlema. Kui ülesütlemisavalduse eeldused (sh materiaalsed eeldused) puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu) ning õiguslikult korrektne on tuvastada, et vastava ülesütlemisavalduse alusel leping ei lõppenud (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, Tallinn 2016, lk 960).
51.VÕS § 196 lg 1 on sätestatud, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Vastuses hagile on kostja selgitanud, et kostja lõpetas hagejaga sõlmitud laenulepingud erakorraliselt mõjuval põhjusel, kuid seejuures kostja rõhutab, et mõjuvaks põhjuseks oli muu mõjuv põhjus kui kohustuste rikkumine (II kd, tl 2 pöördel – tl 3 pöördel). Arvestades nii kostja selgitusi kui ka 17.06.2022 ülesütlemisavaldust, loeb kohus tuvastatuks, et laenulepingute erakorralisel ülesütlemisel ei heitnud kostja hagejale ette laenulepingute rikkumist. Sellele viitab selgelt ka asjaolu, et kostja ei andnud laenulepingute ülesütlemisel hagejale tähtaega võimaliku rikkumise kõrvaldamiseks. VÕS § 196 lg 2 on sätestatud, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist.
14 (22)
2-22-15888
52.Kostja on viidanud oma 17.06.2022 ülesütlemisavalduses laenulepingute erakorralisele ülesütlemisele VÕS § 196 lg 1 alusel, märkides, et „Tulenevalt VÕS § 196 lõikest 1 võib kumbki lepingupool lepingu mõjuval põhjusel üles öelda. AS TBB panga krediidi saamise ja teenindamise nõudeks on konto omamine AS TBB pangas. Seega arvelduskonto lepingu ülesütlemine on mõjuvaks põhjuseks laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.“ Samuti viitas kostja ülesütlemisavalduses sellele, et laenulepingust tuleneva nõude laenu saamiseks ja maksmiseks kasutatakse ainult AS TBB panga kontot ning laenulepingud kuuluvad lõpetamisele 15.08.2022, kuna on seotud suletava arvelduskontoga IBAN EEXXX (I kd, tl 22). Kostja põhjendused laenulepingute ülesütlemise osas jäid sisuliselt samaks ka 27.07.2022 ülesütlemisavalduse täpsustuses (II kd, tl 24-25).
53.Eeltoodust tulenevalt ei heitnud kostja hagejale laenulepingute lõpetamisel ette mistahes rikkumisi ja mõjuva põhjusena laenulepingute ülesütlemiseks käsitles kostja üksnes arvelduskonto lepingu korralist lõpetamist. Seejuures viitas kostja panga üldtingimuste p-le 17.4., mis kohtu hinnangul on tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõttes. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud, samuti ei ole kostja väitnud, et üldtingimuste p 17.4. ei oleks tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kohus nõustub hagejaga, et laenulepingute ülesütlemise alusena viidatud panga üldtingimuste p 17.4. on antud juhul tüüptingimusena tühine ega saanud olla aluseks laenulepingute seaduslikuks ülesütlemiseks. Nagu eelnevalt mainitud, siis panga üldtingimuste p 17.4. kohaselt loetakse kõik kontoga seotud lepingud lõppenuks ja nendest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg saabunuks konto sulgemise momendist (I kd, tl 27, AS TBB pank üldtingimused). VÕS § 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.
54.Kohus leiab et panga üldtingimuste p-ga 17.4. on poolte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Panga üldtingimuste p 17.4. kohaldamisel pooltevaheliste laenulepingute lõpetamiseks piiratakse kostja laenulepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et laenulepingute eesmärgi saavutamine ei muutu mitte ainult küsitavaks, vaid sisuliselt võimatuks. Hageja märgib õigesti, et kui arvelduskonto lepingu korraline lõppemine tooks panga üldtingimuste p 17.4. kaudu alati kaasa ka laenulepingute lõppemise, moonutaks see sõlmitud laenulepingute kui kestvuslepingute sisu ja olemust, võimaldades poolel tähtajaline krediidileping enda suva järgi üles öelda vaid kahekuulise etteteatamisega, mis on olemuslikult tähtajatute lepingute tunnus. Ka kostja on nõustunud hagejaga, et kestvuslepingute puhul kehtib põhimõte, et leping kehtib kuni selle kokkulepitud tähtajani. Kohus on seisukohal, et laenu saamine ja tagastamine kokkulepitud tähtajal on iga tähtajalise laenulepingu üks olulisemaid tingimusi, võimaldades laenusaajal tagastada laenu maksegraafiku alusel. Pooled on käesoleval juhul sõlminud kaks laenulepingut, mille mõlema alusel kuulus laen tagastamisele 27.09.2027 (I kd, tl 13-21 pöördel). Kui käsitleda panga üldtingimuste punkti 17.4. kehtiva võimalusena laenulepingute ülesütlemiseks, tähendaks see pangale võimalust oma suva järgi eirata poolte kokkuleppeid laenu tagastamise tähtaja kohta. Tähtajalise laenulepingu eesmärki laenuvõtja jaoks ei ole võimalik täita, kui pank saaks tähtajalise laenulepingu oma suva järgi kahekuulise etteteatamisega üles öelda sõltumata sellest, et laenuvõtja ei ole oma kohustusi rikkunud.
15 (22)
2-22-15888
55.Lisaks on asjakohane hageja viide VÕS § 42 lg 3 p 13, kuigi kohtu hinnangul on panga üldtingimuste p 17.4. tühine tüüptingimus ka ainuüksi kohtuotsuse p-s 54 viidatud põhjustel. VÕS § 42 lg 3 p 13 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav selline tüüptingimus, milles tingimuse kasutaja seob oma kohustuse täitmise asjaoluga, mille saabumine sõltub üksnes temast, samal ajal kui teine lepingupool võtab endale kohustuse, mille ta sõltumata sellest asjaolust peab täitma. Hageja märgib õigesti, et laenulepingu kehtivuse sidumine arvelduskonto olemasoluga kujutab endast selle sidumist asjaoluga, mis sõltub üksnes kostjast ning kostja tõlgenduse puhul saaks ta alati oma kohustused laenuandjana lõpetada enda võimuses oleva asjaolu esilekutsumisega, samas kui hageja kohustused jääksid sellisel juhul kehtima. Kuigi VÕS § 42 lg 3 p 13 kujutab endast tühise tüüptingimuse näidet tarbijalepingu jaoks, on Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes I (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Tallinn 2016) lk 230 selgitatud, et ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelistes lepingutes eeldatakse VÕS § 42 lg 3 nimetatud tingimuste tühisust, mis paneb tingimuse mõistlikkuse ja kahjustava iseloomu puudumise tõendamiskoormuse tingimuse kasutajale. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud panga üldtingimuste p-ga 17.4. mõistlikkust ja kahjustava iseloomu puudumist seoses selle tingimuse kohaldamisega pooltevahelistele laenulepingutele.
56.Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja arvelduskonto sulgemine toob tagajärjena kaasa ka sellega seotud muude võlakohustuste (sh laenulepingute) lõpetamise. Kohus tuvastas eelnevalt, et laenulepingute ülesütlemise alusena viidatud panga üldtingimuste p 17.4. on antud juhul tüüptingimusena tühine ega saanud olla aluseks laenulepingute seaduslikuks ülesütlemiseks. Seetõttu ei oma asja õigeks lahendamiseks iseenesest tähtsust poolte vaidlus küsimuses, kas laenuleping on üldtingimuste p 17.4. alusel kontoga seotud lepinguks või mitte. Oluline on aga kohtu hinnangul asjaolu, et laenuleping on iseseisev leping, mille eesmärk ei ole suunatud arvelduskonto kasutamisele. Seega ei ole pangas arvelduskonto omamine ja laenulepingu täitmine sedavõrd lahutamatult seotud, et arvelduskonto lepingu lõpetamine tooks automaatse tagajärjena kaasa ka laenulepingu lõppemise. Laenulepingut on võimalik täita ka sõltumata laenuandja pangas arvelduskonto puudumisest. Seda kinnitab mh asjaolu, et hageja on palunud oma 02.09.2022 kirjas kostjale nimetada arvelduskonto, millele raha kandes saaks hageja täita oma laenulepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi (I kd, tl 58). Samuti on kostja kinnitanud, et isegi panga üldtingimuste p 17.4. ei kehtestanud nõuet arvelduskonto lepingu lõppemisel automaatselt ka laenulepingut üles öelda ja „laenulepingu automaatne lõpetamine ei ole võimalik“ (I kd, tl 4).
57.Kohus on seisukohal, et hagejaga sõlmitud laenulepingute ülesütlemise põhjendustena ei ole arvestatavad kostja poolt käesolevas menetluses tagantjärgi esitatud väited. Kohus nõustub hagejaga, et laenulepingute ülesütlemise tahteavaldust tuleb võtta nii, nagu seda avaldati. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 71 on sätestatud, et kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et iseenesest ei ole nõutav, et ülesütlemisavalduses oleks avaldatud ülesütlemise põhjus. Samas peab teine pool juba hea usu põhimõttest tulenevalt aru saama, miks leping lõpetatakse. See arusaam peaks talle esmajoones nähtuma ülesütlemisavaldusest või olema arusaadav nt poolte varasemast kirjavahetusest või lepingu lõpetamise kontekstist, nt sellele eelnevast rikkumisest. Arusaadav peaks olema ka see, kas leping öeldakse üles korraliselt või erakorraliselt (vt võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Tallinn 2016, lk 958).
58.Käesoleval juhul on kostja kinnitanud, et „Kostja lõpetas hagejaga korraliselt arvelduskontolepingu ehk põhjust avaldamata ja andes kaks kuud laenulepingute kohustuste täitmiseks panga ees“ (II kd, tl 3 pöördel). Hagejaga sõlmitud laenulepingud ütles kostja aga
16 (22)
2-22-15888 üles erakorraliselt, heitmata hagejale ette mistahes rikkumisi ja mõjuva põhjusena laenulepingute ülesütlemiseks käsitles kostja üksnes arvelduskonto lepingu korralist lõpetamist (vt kohtuotsuse p-d 51-55). Ka 31.03.2023 kohtuistungil kinnitas kostja, et kaenulepingute erakorraline ülesütlemine oli seotud arvelduskontolepingu ülesütlemisega (II kd, tl 53). Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd kostja ei ole arvelduskontolepingut ja laenulepinguid üles öeldes tuginenud mistahes muudele lepingu ülesütlemise alustele, siis ei pidanud hageja nende esinemist eeldama. Hageja ei pidanud aru saama, et arvelduskontolepingu korralise ja laenulepingute erakorralise ülesütlemise varjus esinevad veel mingid muud kostja poolt viidatud „tegelikud põhjused“, mida kostja hagejale lepingute ülesütlemisel ei avaldanud.
59.Meelevaldne ja tõendamata on kostja arusaam, justkui olevat mõistlik eeldada, et hageja pidi poolte eelnevast suhtlusest ja ülesütlemise teatest ise aru saama, miks kostja laenulepingud üles ütleb. Kostja ei ole tõendanud, et hageja teadnuks või pidanuks teadma pidanuks vaatamata kostjale saadetud 17.06.2022 laenulepingute ülesütlemise avaldusele (I tl 22-23), et kostja n-ö tegelik tahe erineb laenulepingute ülesütlemise avalduses selgelt väljendatust. Ka kostjaga sarnane mõistlik isik ei pidanud 17.06.2022 laenulepingute ülesütlemise avaldust mõistma kuidagi teisiti kui kostja sellest aru sai - ehk hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingud üles üksnes nende seotuse tõttu lõpetatud arvelduskonto lepinguga (TsÜS § 75 lg 1). Väär on kostja väide, nagu oleks ta 17.06.2022 laenulepingute ülesütlemisavalduses osundanud arvelduskonto sulgemisele rahapesu kahtluse tõttu ja nagu puuduks arvelduskonto rahapesu kahtlusega sulgemise üle vaidlus. Tegelikult puuduvad kostja 17.06.2022 laenulepingute ülesütlemise teates igasugused viited rahapesu kahtlusele (vt I kd, tl 22-23) ja selliseid kahtlusi ei väljendanud kostja ka 25.07.2022 laenulepingute ülesütlemise täpsustuses (II kd, tl 24).
60.Tulenevalt eeltoodust ei ole hagejaga laenulepingute ülesütlemise õiguspärasuse hindamisel arvestatavad kostja poolt tagantjärele alles käesolevas kohtumenetluses esitatud väited, et nii arvelduskonto lepingu korralise lõpetamise kui laenulepingute erakorralise ülesütlemise n-ö tegelikuks põhjuseks olevat olnud rahapesu kahtlus kostja suhtes või kostja väidetav läbipaistmatu, küsitav ja vastuoluline tegevus. Asjakohatud on kostja viited rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadusest ajendatud nõudmistele rakendada hoolsusmeetmeid ja kontrollida klientide raha päritolu, sest kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei öelnud kostja hagejaga laenulepingud üles seoses kostja tegevuse väidetava läbipaistmatusega ja rahapesu kahtluse tõttu. Asjakohatu on ka kostja hagivastuse spekulatsioon, mille kohaselt „on kaheldav, et hagejal on võimalust täita lepingust tulenevaid kohustusi.“ Kostja ei ole laenulepingute ülesütlemisel hagejale ette heitnud mistahes rikkumisi laenulepingut täitmisel, samuti pole kostja laenulepingute ülesütlemist põhjendanud kostja majandusliku olukorraga. Hageja omakorda on esitanud tõendina oma majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt ei ole alust arvata, et hageja majanduslik olukord ei võimaldaks laenulepingud täita (I kd, tl 29-53).
61.Lisaks eeltoodule on oluline rõhutada, et kostja tagantjärele esitatud väited hageja rahapesu kahtluse või muude ebakohaste tegevuste osas on täielikult paljasõnalised. Kohus märgib, et vastavalt TsMS § 229 lg 2 ei ole hagimenetluses tõendiks kostja esindajate arvamused ega seletused. Kostja selgitas kohtuistungil tõendite mitteesitamist sellega, et tõendite esitamist takistavat rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 51 lg 1, mis keelab avaldamast andmeid Rahapesu Andmebüroole esitatud teatest. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. RahaPTS § 51 lg 1 käsitleb üksnes Rahapesu Andmebüroole esitatavat teadet ega piira mistahes viisil muude tõendite esitamist. TsMS § 230 lg 1 on sätestatud, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaatamata sellele, et rahapesu tõkestamisega seotud reeglite
17 (22)
2-22-15888 kohaldamine on kahtluspõhine ega pea tuginema üksnes ümberlükkamatult tõendatud faktidele, on kostjal siiski kohustus oma kahtlusi mõistlikult põhjendada ja tõendada.
62.RahaPTS § 42 lg 4 on sätestatud, et kui RahaPTS § 42 lg 1 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda. Riigikohtu 13.05.2020 otsuse tsiviilasjas nr 2-18-17536 p-s 15 on selgitatud, et pangal kui kohustatud isikul on ka pärast lepingu sõlmimist kohustus hoolsusmeetmeid rakendada ja rahapesu kahtluse tekkimisel kahtluste kõrvaldamiseks kliendilt informatsiooni küsida. Kui klient keeldub vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, on pangal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus ärisuhe lõpetada. Käesolevas asjas ei ole aga kohtule esitatud mistahes tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejalt küsinud andmeid rahapesu kahtluse kõrvaldamiseks ja et hageja oleks vajaliku teabe ja dokumentide esitamisest keeldunud. Lisaks tõendite puudumisel ei ole kostja isegi arusaadavalt selgitanud, milles konkreetselt seisneb rahapesukahtlus kostja suhtes ja millised tõendid sellist kahtlust kinnitavad. Adekvaatseks viisiks rahapesukahtluse põhistamisel ja tõendamisel panga kui professionaalse turuosalise poolt ei ole kostja tekstisisene viide ajalehe „Äripäev“ uudisele seoses hageja juhatuse liikmetega (I kd, tl 145). Kohus ei saa otsuse aluseks võtta viiteid ajakirjandusele aga kostjate esindajate oletusi või spekulatsioone. TsMS § 436 lg 2 on sätestatud, et kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
63.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kostjal puudusid materiaalsed eeldused hagejaga sõlmitud laenulepingute ülesütlemiseks. Seega oli kostja poolt hagejaga laenulepingu ülesütlemine toimetu ega toonud kaasa sellega taotletud tagajärge. Kuna kostja poolne laenulepingute ülesütlemisavaldus on õiguslikult tagajärjetu, tähendab see mh seda, et hagejal laenu kohese tagastamise kohustust ei tekkinud ning pooled peavad jätkama laenulepingute täitmist vastavalt kokkulepitule. Vastavalt hageja taotlusele rahuldab kohus hagi ja tuvastab BURFA MEDIA OÜ ja AS-i TBB pank vahel 29.09.2017 sõlmitud laenulepingu nr 15772017J ja laenulepingu nr 15782017J kehtivuse. Tähtsust ei oma kostja esindaja poolt kohtuistungil esitatud oletus, et seoses rahapesukahtlusega teeks kostja hagi rahuldamise korral tulevikus laenulepingute osas samasuguse otsuse. Käesolev kohtuotsus ei piira kostja võimalusi ja kohustusi tulevikus seaduses ettenähtud korras rakendada vajalikke hoolsusmeetmeid ja tegeleda võimalike rahapesukahtlustega. Kostja võimalikud otsused ja pooltevahelised võimalikud vaidlused tulevikus ei kuulu aga lahendamisele käesoleva tsiviilasja raames. TsMS § 439 on sätestatud, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas vaidluses hindab kohus üksnes kostja poolt hagejaga sõlmitud laenulepingute ülesütlemise õiguspärasust kostja 17.06.2022 ülesütlemise teate alusel ja sellest tulenevat sundtäitmise lubatavust.
64.19.12.2022 täiendas hageja hagi laenulepingust tulenevate nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuetega. Kohus nõustub hagejaga, et esialgse hagieseme (tuvastusnõue) aluseks olevad asjaolud kattuvad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olevate asjaoludega selle erisusega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue eeldab lisaks täitemenetluse toimumise tuvastamist. Kohus loeb hageja poolt esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et kostja edastas 16.11.2022 kohtutäitur M. L.le avalduse täitemenetluse algatamiseks ning 18.11.2022 saatis kohtutäitur hagejale kaks täitmisteadet: täitmisteate täiteasjas nr 014/2022/2674, mis puudutab laenulepingust nr 15772017J tuleneva laenu sundtäitmist (I kd, tl 158-173) ja täitmisteate täiteasjas nr 014/2022/2675, mis puudutab laenulepingust nr 15782017J tuleneva laenu sundtäitmist (I kd, tl 174 - 178). Seega on hageja suhtes sundtäitmisel nõuded, mida kohtu
18 (22)
2-22-15888 poolt tuvastatud asjaoludel ei ole olemas, sest kostja poolt vaidlusaluste laenulepingute ülesütlemine ei olnud õiguspärane ning laenulepingud kehtivad. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 on sätestatud, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Seega TMS § 221 lg 11 alusel on hagejal õigus esitada kõik vastuväited laenulepingutest tuleneva nõude olemasolule.
65.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 lg 1 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 30.09.2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-185-15, p 12). Vastavalt Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-21-64-12 p 16) on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt Riigikohtu 30.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-15, p 12).
66.Arvestades eeltoodut nõustub kohus hagejaga, et hageja on põhistanud, et kostjal ei ole laenude tagastamise nõudeid tekkinud, sest laenulepingute ülesütlemine oli õiguslikult tagajärjetu ehk laenulepingud kehtivad. Tõendamiskoormist arvestades pidanuks kostja tõendama, et tal on hageja vastu sissenõutavad nõuded ja selleks pidanuks kostja tõendama, et laenulepingute ülesütlemine oli õiguspärane. Hinnates asjas esitatud tõendeid, tuvastas kohus käesolevas asjas, et laenulepingute ülesütlemine kostja poolt ei olnud õiguspärane ning hageja ja kostja vahel 29.09.2017 sõlmitud laenuleping nr 15772017J ja laenuleping nr 15782017J on kehtivad. Seega kuulub esitatud hagiavaldus ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes rahuldamisele. Kohus tunnistab lubamatuks sundtäitmine täitemenetlustes nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675.
67.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldamise osas. Kostja üldtingimuste p 17.4. tühisuse tõttu puudub mh vajadus hinnata hageja alternatiivset õiguslikku käsitlust, kas üldtingimuste p 17.4. saanuks olla laenulepingute suhtes äramuutev tingimus (mida kostja eitab). Samuti ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust poolte vaidlus selles, kas üldtingimuste p 17.4. oli pooltevaheliste laenulepingute osaks VÕS § 37 lg 1 tähenduses. Siiski on kostjal õigus selles, et hageja on allkirjastanud arvelduskontolepingu, kus on välja toodud panga üldtingimustega nõustumine (II kd, tl 7).
68.TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus muuhulgas rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kohus rahuldas hagi tagamise taotluse oma 20.12.2022 määrusega, millega peatati täitemenetlus täiteasjades nr 014/2022/2674 ja nr 014/2022/2675 kuni tsiviilasjas nr 2-22-15888 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023 määruse nr 2-22-5892 p-s 12 on analoogses olukorras märgitud,
19 (22)
2-22-15888 et maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu tuleb tühistada, sest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise tõttu ei ole täitemenetluse peatamine enam vajalik. Ringkonnakohus selgitas, et „Kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus TsMS § 445 lg 2 järgi kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Siinsel juhul rahuldas maakohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja jättis kohaldatud hagi tagamise abinõu (täitemenetluse peatamise) lahendi täitmise tagamiseks jõusse. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb aga sundtäitmise lubamatuks tunnistamise tõttu hagi tagamise abinõu tühistada, et kohtutäitur saaks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 47 lg 2 alusel täitemenetluse uuendada ning TMS § 48 lg 1 p 4 alusel lõpetada.“
69.Arvestades eeltoodut tühistab kohus Harju Maakohtu 20.12.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15888 kohaldatud hagi tagamise abinõu, eesmärgil, et kohtutäitur saaks TMS § 47 lg 2 alusel täitemenetluse uuendada ning TMS § 48 lg 1 p 4 alusel lõpetada. See ei tähenda, et kohus peaks käesolevas asjas tehtud hagi tagamise määrust ebaõigeks või et esineks alus tühistada Harju Maakohtu 20.12.2022 hagi tagamise määrus kostja poolt esile toodud põhjustel.
70.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
71.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja esitas 31.03.2023 kohtule menetluskulude nimekirja, milles palub määrata kindlaks hageja BURFA MEDIA OÜ menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 4 952,00 eurot (ilma km-ta). Täiendavalt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõivud vastavalt kohtutoimikus sisalduvatele andmetele. Samuti palub hageja täiendavalt mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja lepinguliste esindajate kulu seoses hageja lepinguliste esindajate osalemisega 31.03.2023 kohtuistungil vastavalt kohtuistungi tegelikule kestusele tunnihindadega 180 eurot/h ja 220 eurot/h (käibemaksuta). Hageja märkis, et käesolevas tsiviilasjas on hageja kandnud lepinguliste esindajate kulusid kokku summas 4 952 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale on lepinguliste esindajate poolt seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega õigusteenuseid osutatud kokku mahus 24,6 tundi keskmise tunnihinnaga 201,30 eurot (ilma km-ta). Hageja on seisukohal, et tema poolt kantud lepinguliste esindajate kulu on vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 mõistlik, vajalik ja põhjendatud. Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohustuslane ning taotleb menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta. Kostja hageja menetluskulude nimekirja osas vastuväiteid ei esitanud.
72.Hageja on tasunud käesolevas tsiviilasjas maakohtus ja ringkonnakohtus riigilõivusid kokku summas 5775 eurot. Samas pidanuks hageja tasuma riigilõivu hagi, määruskaebuse ja 3 hagi tagamise taotluse eest kokku summas 5280 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu 495 eurot ettenähtust rohkem. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluks käesolevas menetluses riigilõivudena vastavalt seadusele tasumisele kuulunud summa 5280 eurot. Kohus on hagejale 02.01.2023 tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et „Tsiviilasja hinnalt 938 477,11 eurot tuleb tasuda riigilõivu 5 000 eurot. Kohtule nähtub, et hageja on tasunud 21.10.2022 esitatud hagilt riigilõivu 5 000 eurot ning 19.12.2022 täiendatud hagiavalduselt 565 eurot (sh riigilõivu hagi tagamise
20 (22)
2-22-15888 avalduselt 70 eurot), seega kokku 5 495 eurot. Kuigi 19.12.2022 menetlusdokumendi järgi on hageja tasunud täiendatud hagiavalduselt riigilõivu 665 eurot, pole kohus sellises mahus riigilõivu tasumist tuvastanud (riigilõivu tasumist tõendavat maksekorraldust ei ole kohtule esitatud). Seega on kohtu andmetel hageja tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem 495 euro ulatuses. Hagejal on õigus esitada avaldus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel “ (I kd, tl 193).
73.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohus märgib, et hageja lepingulised esindajad on näidanud käesolevas menetluses enda töö tunnihindadena vastavalt 180 eurot/h ja 220 eurot/h (käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et käesolev tsiviilasi ei ole oma olemuselt ega õiguslikult keskmisest keerukam. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu õigust, asjas ei olnud vajalik määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Arvestades käesoleva vaidluse keskpärast keerukust ei pea kohus võimalikuks, et käesolevas tsiviilasjas oleks hageja lepinguliste esindajate tunnitasu kõrgem kui 180 eurot (ilma käibemaksuta). Seejuures peab kohus mõistlikuks rakendada tunnitasumäära 180 eurot võrdselt mõlema hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikele toimingutele, sõltumata sellest, kes konkreetse toimingu tegi. Tähtsust ei oma, et hagejat esindav advokaadibüroo kasutab oma büroo siseselt erinevaid tunnihindasid näiteks partnerile, vandeadvokaadile või juristile. Kohtu hinnangul ei ole hageja lepinguliste esindajate kvalifikatsioonil ja n-ö turuhinnal käesolevas menetluses vahet sõltumata sellest, et esindajate tunnitasud olid erinevalt hinnastatud. Käesoleva vaidluse keskpärast keerukust arvestades ei olnud sellesse kohtu hinnangul vajalik kaasata n-ö erikvalifikatsiooniga ja tavapärasest kallima hinnaga vandeadvokaati. Tegemist ei ole etteheitega hageja lepinguliste esindajate kvalifikatsioonile (kes on kahtlemata pädevad juristid), vaid kohtu tõdemusega, et menetluse vastaspool ei pea kinni maksma hageja lepinguliste esindajate põhjendamatult suurt tunnitasu määra. Eeltoodu kokkuvõtteks leiab kohus, et hageja lepinguliste esindajate aktsepteeritavaks tunnitasumääraks käesolevas vaidluses on ilma käibemaksuta 180 eurot.
74.Samuti on kohus seisukohal, et hagejal puudus vajadus kahe lepingulise esindaja poolt töö dubleerimiseks seoses Harju Maakohtu kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemisega. Muuhulgas peab kohus lähtuma TsMS § 175 lg 3, mille kohaselt mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse vaid siis, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. TsMS kommenteeritud väljaande I (V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga; Tallinn 2017) lk 851 on selgitatud, et kui asja keerukus ei kinnita mitme lepingulise esindaja kasutamise vajadust, tuleb üldjuhul jätta menetlusosalise lepingulise esindaja kulud osaliselt hüvitamata. Seejuures ei viita asja tavapärasest suuremale keerukusele mitme esindaja kasutamine, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest. Kohus on seisukohal, et käesoleva keskpärase keerukusega vaidluse puhul (lisaks oli esindajatele hageja näol olemas panga professionaalne tugi) puudus vajadus selleks, et hagejat pidanuks esindama kaks lepingulist esindajat. Seetõttu peab kohus vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks üksnes ühe hageja lepingulise esindaja kohtuistungiks ettevalmistamise kulu ajalises mahus 2 h. Kohus vähendab seetõttu hageja menetluskulude nimekirjas näidatud ajakulu teise lepingulise esindaja poolt kohtuistungiks ettevalmistamise osas 1,2 h võrra.
75.31.03.2023 kohtuistungiga seotud hageja lepingulise esindaja ajakulu peab kohus põhjendatuks vastavalt kohtuistungi ajalisele kestusele mahus 0,8 h. Küll aga ei pea kohus põhjendatuks arvestada hageja lepingulise esindaja kulusid kohtuistungil kahe lepingulise
21 (22)
2-22-15888 esindaja eest ja arvestusega, et istungil osaleb lepinguline esindaja ka tunnihinnaga 220 eurot. Kohus põhjendas juba eelnevalt, et käesolevas tsiviilasjas puudus vajadus selleks, et hagejat esindaks kaks lepingulist esindajat ning et hageja lepinguliste esindajate mõistlik tunnitasu ei ületa käesoleva vaidluse keskpärast keerukust arvestades ilma käibemaksuta 180 eurot. Seega peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks hageja lepinguliste esindajate ajakulu kohtuistungil osalemise eest üksnes ühe esindaja eest mahus 0,8 h tunnihinnaga 180 eurot/h (käibemaksuta).
76.Arvestades hageja menetluskuludele kostja vastuväidete puudumist ei pea kohus muus osas vajalikuks hageja lepinguliste esindajate menetluskulusid vähendada. Seega on kohus seisukohal, et hageja lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalik ajakulu käesolevas menetluses ei ületa kokku 24,2 h. Arvestades kohtu poolt mõistlikuks peetavat tunnitasu 180 eurot/h määrab kohus kindlaks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 4356 eurot (24,2 x 180). Kokku on hageja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud summas 9636 eurot (riigilõivud summas 5280 eurot + lepinguliste esindajate kulud summas 4356 eurot). Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (9636 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
77.Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
22 (22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.