AS-i Aktiva Portfolio hagi X vastu laenulepingust tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 27. oktoobri 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
3824,94 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): AS Aktiva Portfolio (registrikood 16013522), lepinguline esindaja Irina Metsler-Verner Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Alar Liivamägi ja Inna Bodagovskaja
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata hageja 17. jaanuari 2023 taotlus sama kuupäeva vastusele lisatud dokumentaalse tõendi (Finantsinspektsiooni soovituslik juhend, dtl 228–244) vastuvõtmiseks.
2.Harju Maakohtu 27. oktoobri 2022 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.AS Aktiva Portfolio (hageja) esitas 8. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 3545,02 euro nõudes. Kostja esitas vastuväite ja asja lahendamine anti üle Harju Maakohtule (edaspidi: maaohus). Hageja esitas maakohtule
18.jaanuaril 2022 hagiavalduse, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 2836,18 eurot, intressi 132,02 eurot, haldustasu 6 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 484,87 eurot ja põhivõla summalt edasiulatuva viivise määraga 12,9% aastas. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
kostja ja AS Inbank (edaspidi: pank) sõlmisid 26. oktoobril 2017 väikelaenu lepingu nr L89001254070 (edaspidi: leping), millega kostja sai pangast laenu 4900 eurot. Kostja ja pank muutsid lepingut 19. detsembri 2019 kokkuleppega; kostja kohustus tagastama pangale laenu vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu pank saatis talle 2. septembril 2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse ja ütles seejärel lepingu 21. septembril 2020 üles; pank loovutas 23 septembril 2020 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale; kostja tasus põhiosa katteks 1858,82 eurot ja täiendavalt 205 eurot, millest tulenevalt on põhivõlg 2836,18 eurot (= 4900 – 1858,82 – 205); lepingu kohaselt on intressimäär 12,90% aastas. Kostja võlgneb intressi alates
5.osamaksest (tähtaeg 15. juuni 2020) kuni ülesütlemisele eelnenud 8. osamakseni (tähtaeg 15. september 2020) kokku 132,02 eurot; lepingus lepiti kokku, et kostja kohustub tasuma lepingu haldustasu 1,50 eurot kuus. Ülesütlemise teatise seisuga oli kostjal tasumata nelja kuu haldustasu 6 eurot; lepingu alusel tuleb kostjal tasuda viivist põhivõlalt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, st 22. septembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse määraga 12,9% aastas.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
leping ja selle muutmise kokkulepe on tarbijakrediidilepingud. Lepingutest puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused, mistõttu on lepingud tühised. Kui lepingud on tühised, ei olnud pangal nende alusel nõuet. Pangal võis olla vaid alusetust rikastumisest tulenev nõue laenusumma ulatuses. Sellist nõuet hagejale ei loovutatud. Hageja esile toodud asjaoludel tal endal alusetu rikastumise nõuet kostja vastu pole, sest hageja ei ole kostjale midagi maksnud; lepingutes on krediidikulukuse määr avaldatud põhjendamatu suvalise numbrina, mille kujunemine ei ole jälgitav ega kontrollitav, sest puuduvad vajalikud andmed ja eeldused. Suvalise numbri avaldamist tuleb käsitleda krediidikulukuse määra avaldamata jätmisena. Puudused krediidikulukuse määra lähteandmete lepingus avaldamisel tähendavad, et lepingu alusel ei tekkinud intressi maksmise kohustust ja kõik kostja tasutud maksed tuleb ümber arvestada põhivõla tasumiseks. Sel juhul ei olnud kostjal ülesütlemise teate koostamise ajal panga ees võlga, mis oleks õigustanud lepingu ülesütlemist. Lepingu ülesütlemine on tühine ja nõue pole muutunud sissenõutavaks; 2 (9)
-
-
-
-
pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pank ei oleks tohtinud kostjale laenu anda, sest kostja ei olnud krediidivõimeline. Tal olid kohustused teiste võlausaldajate ees ja puudus piisav sissetulek. Pank ei kontrollinud kostja maksevõimet ega kogunud piisavaid andmeid. Panga küsimused laenutaotluse ankeedis olid ebapiisavad, osalt võõrkeelsed ja arusaamatud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel kohaldub võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 7. Kostjal ei tekkinud lepingu alusel intressi maksmise kohustust ja ta võlgneb ainult laenusumma. Lepingu sõlmimisest alates oli VÕS § 94 järgne intressimäär 0%. Kõik kostja maksed tuleb ka sel alusel arvestada ümber põhivõla tasumiseks ja pangal ei olnud õigust lepingut üles öelda; vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju (lepingu sõlmimise negatiivsed tagajärjed), mille kostja tasaarvestab hageja nõudega; põhivõlg ei ole sissenõutav mh põhjusel, et pank ega hageja pole koostanud kostjale vähenenud intressi arvestades uut tagasimaksete graafikut; ebaõige on hageja väide, et kostja sai lepingu alusel laenu 4900 eurot, millele lisandus lepingutasu 98 eurot, kokku 4998 eurot. Tegelikult oli lepingutasu lepinguga võetud kõrvalkohustus, mitte laenusumma. Lepingust nähtub laenusumma 4900 eurot, millest sissemakse oli 98 eurot, mis tasuti enne lepingu sõlmimist. Seega lepingu sõlmimisel oli õige põhivõlg 4802 eurot (= 4900 – 98). Kõik kostja maksed tuleb lugeda põhivõla katteks, mille tulemusel ei olnud pangal alust lepingut üles öelda: viivist on arvestatud valelt põhivõla jäägilt ja tühise viivisemäära alusel. Lepingutes oli intressimäär 12,9% aastas. Viivisena on pooled kokku leppinud 12,9% aastas ja 0,04% päevas. Kuivõrd viivisemäär oli kõrgem VÕS § 113 lg-s 1 ette nähtust ja kõrgem ka lepingus kokku lepitud intressimäärast, on viivise määra kokkulepe tühine. Viivise määr 0,04% päevas ehk 14,60% aastas ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära ja on tüüptingimusena tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Hagejal ei saa nõuda viivist enam kui seadusjärgses määras. Lisaks tuleb viivist vähendada nii, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks põhivõlga loovutamisteates teatati kostjale uue võlausaldaja andmed, kuid ei teatatud uue võlausaldaja konto numbrit, kuhu võlg tasuda. Hageja on sattunud vastuvõtuviivitusse. Alternatiivselt on nõude loovutamine ilma võlgnikule uue võlausaldaja makserekvisiite teatamata vastuolus hea usu põhimõttega;
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 27. oktoobri 2022 otsusega (vaidlustatud otsus), mõistes kostjalt hageja kasuks välja 3459,07 eurot (sh põhivõlg 2836,18 eurot, intress 132,02 eurot, haldustasu 6 eurot ja viivis 484,87 eurot) ning põhivõlalt viivise määraga 12,9% aastas alates
19.jaanuarist 2022. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Ühtlasi rahuldas maakohus hageja taotluse otsuse täitmise korra määramiseks menetluskulude tasumise osas.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
-
kostja ja pank sõlmisid 26. oktoobril 2017 laenulepingu; kostja ja pank sõlmisid 19. detsembril 2019 lepingu muutmise kokkuleppe; lepingu alusel pidi kostja tasuma laenu igakuiste osamaksetega vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule; kostja jättis maksegraafikus märgitud maksed tasumata ning pank saatis talle
2.septembril 2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse ning ütles seejärel lepingu
21.septembril 2020 üles; pank loovutas 23. septembril 2020 nõude kostja vastu hagejale ning kostjale saadeti nõude loovutamise teatis. 3 (9)
3.2.Maakohus kohaldas VÕS § 402 lg 1, § 4031 lg 1 p-te 7 ja 9 ja lg 4, § 4034 lg-d 1, 5, 9 ja 13, § 406 ja § 408 ning rahandusministri 13. oktoobri 2010 määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord” (edaspidi: määrus nr 51) § 2 lg 1. Nende sätete põhjal leidis maakohus, et krediidikulukuse määr on arvutatud ja lepingus kajastatud kohaselt.
3.2.1.Lepingus on märgitud laenu kogukulu 6467,03 eurot ja krediidi kulukuse määr aastas 15,87%. Lepingule ja selle muudatusele lisati maksegraafikud. Samuti lisati lepingule Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, milles oli selgitati detailselt krediidiga seotud kulusid. Lepingu muutmise kokkuleppes on märgitud krediidi kulukuse määr 15,20% aastas ja krediidi kogukulu 1582,85 eurot. Laenulepingu muutmisega ei suurendatud laenu summat, vaid suurendati igakuiste osamaksete arvu ja vähendati nende suurust.
3.2.2.Lepingu ja selle muutmise kokkuleppe hinnang näitab, et krediidi kulukuse määr on arvutatud kooskõlas määrusega nr 51. Kostja on menetluses paljasõnaliselt ja ilma põhistusteta väitnud, et krediidi kulukuse määr oli suvaline number. Kostja ei esitanud ühtegi seaduse ega määruse nr 51 metoodikat kohast arvutust, mille järgi ei oleks lepingutes märgitud andmed õiged. Alusetu ja paljasõnaline on kostja väide, et krediidi kulukuse määr märgiti lepingusse tegelikust madalamana. Paljasõnalise vastuväite alusel ei saa jätta hageja nõuet rahuldamata.
3.3.Kooskõlas VÕS §-ga 170 on nõude loovutamine kostja suhtes toimunud. Alusetud on kostja etteheited, et kuna nõude loovutamise teatises ei olnud märgitud uue võlausaldaja konto numbrit, oli hageja ise vastuvõtuviivituses. Kostja tasus hagejale kokku 205 eurot, st talle olid kättesaadavad andmed, mille abil kohustust täita.
3.4.Lepingus on selgelt välja toodud viivise aasta- ja päevamäär, mistõttu ei ole põhjendatud kostja väited, et nende määrade puudumise tõttu on lepingud tühised.
3.4.1.Leping ei sisalda intressi päevamäära, mis oleks viivise päevamäärast eksitavalt erinev. Intressi ja viivise määrad ei ole märgitud tüüptingimustesse, vaid lepingu ossa, milles pooled sõlmisid sisulise kokkuleppe. Kostja ei tõendanud, et tal puudus võimalus määrad läbi rääkida.
3.4.2.Sisuliselt ei tulene seadusest ega kohtupraktikast, et intressimäärale vastavas määras viivises ehk 12,9% aastamäärale vastavas viivises tarbijaga kokku leppida ei tohi ning selline kokkulepe on tühine. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise määr aastas 8%, mille kolmekordne on 24%. Kostjaga lepi kokku madalam määr (12,9% aastas), mis ei ole teda kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav.
3.4.3.Eeltoodust lähtuvalt ei ole põhjendatud kostja väited, et hageja viivisenõue on alusetu, hageja on viivist ebaõigesti arvestanud ning sellest tulenevalt on kogu nõude arvestus vale. Intressinõudele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kostja taotlus viivise vähendamiseks on paljasõnaline. VÕS § 162 alusel tuleb viivise vähendamist taotleval poolel tõendada asjaolusid, millele tuginedes ta taotleb viivise vähendamist. Kostja on küll väitnud, et tal on väga raske majanduslik olukord, kuid need väited on jäänud tõendamata. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, oma igakuiseid sissetulekuid ja kohustusi ega varalist olukorda. Järeldusi kostja majandusliku seisundi kohta ei saa teha üksnes täitmata maksehäiretest.
3.5.Kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaks aluse kahelda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimises.
3.5.1.Lepingu muutmise kokkuleppega kostja kohustusi ei suurendatud, ei muudetud krediidisummat ega krediidi ülempiiri, vaid hoopis võimaldati kostjal laen tagasi maksta igakuiste väiksemate maksetega. Seega on alusetud kostja väited, et pank oleks pidanud 2019. aastal uuesti hindama kostja krediidivõimelisust.
3.5.2.Kostja on paljasõnaliselt väitnud, et tal ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, sest tal olid suured kohustused teiste võlausaldajate ees. Maksehäirete raporti kohaselt oli tal seisuga 30. jaanuar 2017 võlg OMEGA INVEST OÜ ees 3200–12800 eurot. 4 (9)
Puuduvad muud tõendid lepingu sõlmimise aegsete kohustuste või ebapiisava sissetuleku kohta. Maksehäirete raportist saab järeldada, et kostjal tekkisid võlad 2019. aastal. Pank kostja olukorda 2019. aastal ei halvendanud, vaid hoopis kergendas, sest võimaldas igakuiseid makseid väiksemates summades.
3.5.3.Täiendavalt esitas kostja tabeli, mille järgi oli kostjal mitmeid täitemenetlusi 2020. ja 2021. aastal. Varasemalt oli kostjal täitemenetlusi 2010., 2011. ja 2013. aastal. Täitemenetluste toimumisest ei saa järeldada, et kostjal esinesid makseraskused ja ta oli krediidivõimetu lepingu sõlmimise ajal.
3.5.4.Kostja täitis laenutaotluse veebikeskkonnas. Taotluses on märgitud kostja isikukood, kuid ei ole märgitud ees- ja perekonnanime. Võib eeldada, et kuna taotlus täideti veebikeskkonnas, oli kostja isik keskkonda sisenemisel tuvastatud ning järelikult puudus vajadus lisada taotlusele ees- ja perekonnanimi. Puudub vaidlus, et leping sõlmiti nimelt kostjaga ja tema isik tuvastati enne lepingu sõlmimist. Taotlusest ei järeldu, et kostja oleks pidanud mõnele küsimusele vastama inglise keeles, sest kõik küsimused olid esitatud eesti keeles.
3.5.5.Tõendamata on kostja väited, et pank kallutas teda jätma õiged andmed esitamata. Taotluses on märgitud kostja igakuised kohustused 0 eurot ja sissetulek 700 eurot. Kostja ei tõendanud, et need andmed ei vastanud lepingu sõlmimise ajal tõele. Kostja väide sissetuleku puudumise kohta on paljasõnaline. Panka ei vastuta olukorra eest, kus laenutaotleja esitab teadlikult ebaõigeid andmeid. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, milliste andmete alusel pidi pank aru saama, et kostjal tegelikult puudub sissetulek ja tal on suured kohustused.
3.5.6.Kostja väited krediidivõime puudumise kohta on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kostja kliendikonto väljavõttest nähtub, et ta tasus nõuetekohaselt igakuiseid osamakseid 132,72 eurot kuni lepingu muutmiseni 19. detsembril 2019. Seejärel nähtub kliendikonto väljavõttest, et kostja tasus igakuiseid osamakseid 65,09 eurot kuni maini 2020. Järelikult oli kostja krediidivõimeline lepingu sõlmimise ajal ja vahetult pärast seda mitme aasta jooksul. Kostjal tekkisid makseraskused alles 2020. aastal.
3.6.Kokkuvõtvalt ei anna kostja vastuväited alust jätta hageja nõuded rahuldamata. Kostja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, mistõttu on tema tasaarvestuse avaldus toimetu. Kuivõrd etteheited viivise ja intressi suurusele on alusetud, puudus hagejal vajadus kostja makseid ümber arvutada. Kohtule on hageja nõude suurus ja selle kujunemine arusaadavad. Kostja ei ole selgelt põhistanud, millises osas pole nõude kujunemine arusaadav. Alusetu on kostja etteheide, et kuna ta ei tasunud lepingute sõlmimisel lepingutasusid, millise summa arvelt tasaarvestas pank väljamakstava laenu suurust, polnudki kostjal kohustust lepingutasusid maksta, tegu on kõrvalkohustusega ja saadud laen oli väiksem. Kostja ei nimetanud ühtegi õigusnormi, mis välistaks laenuandja õiguse tasaarvestada väljamakstavat laenu summat laenu saaja kohustusega tasuda lepingutasu.
3.7.Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1955 eurot, millest 455 eurot on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 1500 eurot on kulud õigusabile. Hageja kulud õigusabile on mõistlikud ja põhjendatud. Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv on kooskõlas seadusega. Hageja taotluse alusel tuleb kostjalt välja mõista menetluskuludelt viivis. Menetluskulud tuleb tasuda hageja näidatud isiku arvelduskontole.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 4034 lg 3 ja pööras ekslikult ümber tõendamiskoormise. Hageja ei tõendanud, et pank täitis vastutustundliku laenamise kohustust. 5 (9)
4.1.1.Pangale oli maksehäirete registri teave kättesaadav, kuid ta ei kontrollinud seda ega küsinud samasisulist teavet kostjalt. Pank oleks saanud küsida andmeid täitemenetluste kohta nii kostjalt kui ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt, kuid ei teinud seda.
4.1.2.Hageja ei esitanud kohtule lepingueelset krediidivõime analüüsi. Lepingu muutmise kokkuleppe kohta avaldas hageja, et enne seda kostja krediidivõimet ei kontrollitud. Lepingu muutmise kokkulepet sõlmides oli kostja juba makseraskustes. Uus laenusumma moodustus varasema lepingu täitmata jäänud kohustustest, sh intressist, viivisest, kahjuhüvitisest ja haldustasust. Sel viisil on uue laenusumma kujundamine lubamatu, sest intressi ja viivist arvestatakse nüüd varasema intressi- ja viivise võlalt.
4.1.3.Pangal peavad olema tarbija krediidivõime hindamiseks kehtestatud eeskirjad, mille alusel saaks hinnata, kas panga reeglid tarbija krediidivõime hindamiseks on kooskõlas seaduse nõuetega, kas neid reegleid konkreetsel juhul täideti ja õige krediidiotsus tehti. Hageja ei esitanud panga eeskirju, seega ei oleks maakohus tohtinud asuda seisukohale, et krediidivõimet hinnati vastutustundlikult ja õigesti ning vastutustundliku laenamise kohustust ei rikutud.
4.1.4.Ainsa asjasse puudutava tõendina esitas hageja laenutaotluse. Laenutaotluse küsimused on sedavõrd pealiskaudsed ja puudulikud, et vastuse põhjal neile polegi võimalik nõuetekohast krediidivõime analüüsi teostada. Ilma tarbija käest piisavalt põhjalikke andmeid küsimata pole võimalik teha vastutustundlikku laenuotsust. Kohus on selle põhjendamatult tähelepanuta jätnud ja valesti hinnanud. Tarbija ei tea ega peagi teadma, milliseid andmeid pank krediidikõlbulikkuse hindamiseks vajab. Mingeid täpsustavaid küsimusi pank ei küsinud.
4.1.5.Laenutaotluses on küsitud kostja sissetuleku kohta, kuid pole täpsustatud, mis liiki sissetulekut küsitakse, millise aja jooksul kostja sellist sissetulekut sai ja kas ta seda ka edasi saab. Seega ei tundnud pank huvi tegeliku sissetuleku vastu, mida võiks krediidivõime hindamisel arvestada (nt palk). Samuti puudus pangal huvi sissetuleku jätkumise suhtes. Panka ei häirinud taotluses kostja nime puudumine. Seegi näitab panga vastutustundetust. Lisaks leppis pank avaldusega, et kostja igakuiste kohustuste summa on null. Selliseid andmeid ei oleks vastutustundlik isik tohtinud uskuda, vaid pidanuks esitama täiendavaid küsimusi. Seejuures pole kostja elamis- või muude kulude (transport, side, vaba aja jms) kohta midagi küsitud. Loetletu viitab vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisele, mille maakohus oleks pidanud tuvastama.
4.1.6.Pank ei küsinud ka kontoväljavõtet. Kui pank oleks seda kohustust täitnud, nähtunuks väljavõttelt kostja ebapiisav sissetulek, suured kohustused ja juba tekkinud makseraskused. Kontoväljavõtte küsimine on sisuliselt möödapääsmatult vajalik vastutustundliku laenamise kohustuse kohaseks täitmiseks. Maakohus pidanuks tuvastama panga kohustuse rikkumise, sest VÕS § 4034 lg 5 kohaselt ei või pank soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma.
4.1.7.Ka lepingu muutmise kokkulepet sõlmides ei täitnud pank vastutustundliku laenamise kohustust, sest ei hinnanud kostja krediidivõimet. Lisaks ei leevenenud kostja olukord, sest ta pidi tasuma lepingutasu ja pikenenud laenuperioodi eest intressi.
4.1.8.Kuna pank rikkus vastutustundliku laenamise kohustust, tuleb kohaldada VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära 0% aastas ning muid kulusid kosta lepingu alusel ei võlgne. Seega lepingu sõlmimisest alates ei olnud kostjal intressi ega muude kulude tasumise kohustust, mistõttu tuli kostja maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal oli õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, sest pank ei koostanud uut maksegraafikut ilma intressi ja kõrvalkulude arvestuseta.
4.2.Teiseks ei arvestanud maakohus kostja vastuväidet krediidi kogukulu märkimata jätmise kohta lepingus. Lepingu muutmise kokkuleppes on laenusumma 3102,99 eurot, kuid krediidi kogukuluks on märgitud 1582,85 eurot. Seega õiget tasumisele kuuluvat summat selgelt ja 6 (9)
kokkuvõtlikult esitatud ei ole, nagu nõutud VÕS § 404 lg 2 esimeses lauses. VÕS § 408 lg 4 järgi ei tekkinud kostjal kõrvalkohustusi.
4.3.Kolmandaks ei kontrollinud maakohus kostja tehtud makseid ja mille katteks tasutud summasid arvestati. Kostja sai lepingu järgi laenu 4900 eurot, aga tegelikult 98 euro võrra vähem. Ta tasus algse lepingu kehtivuse ajal 3029,84 eurot ja lepingu muutmise kokkuleppe täitmiseks 260,36 eurot. Lisaks tasus kostja hagejale 205 eurot. Kõik need summad tuleb lugeda laenu põhiosa tagastuseks. Seega maksis kostja lepingu täitmiseks kokku 3383,44 eurot ja võla jääk on maksimaalselt 1418,56 eurot (= 4900 – 98 – 3383,44).
4.4.Neljandaks ei arvestanud maakohus sellega, et lepingu ülesütlemine on tühine. Pank rikkus vastutustundliku laenamise kohustust ning kostjal ei olnud kohustusi lepingus märgitud ulatuses. Seega puudusid eeldused lepingu ülesütlemiseks. Lepingu muutmise kokkuleppe kohaselt on viimase osamakse tähtaeg 15. jaanuar 2026. Hageja pöördus kohtusse nõudega, mis ei ole muutunud sissenõutavaks.
4.5.Viiendaks ei arvestanud maakohus, et kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivisemäär. Lepingus ja selle muutmise kokkuleppes on viivise aasta- ja päevamäärad erinevad ja eksitavad. Viivisemäär on märgitud 12,90% aastas ja 0,04% päevas, kuid 0,04% päevas teeb aastaseks määraks 14,6%. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda viivist intressimäärast kõrgema viivisemäära alusel. Seega on viivise määra kokkulepe tühine ning kohaldamisele kuulub VÕS § 113 lg 1 teine lause.
4.6.Kuuendaks on hageja õigusabikulud põhjendamatud. Hageja oleks saanud kohtus oma õigusi teostada ilma sisseostetud õigusabiteenuseta, sest nõuete omandamine ja nende sissenõudmine, mh kohtumenetluses, on hageja igapäevase majandustegevuse põhisisu. Vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks hageja saanud oma eesmärgid saavutada ka välise õigusabita. Hageja soovib kostja arvelt täiendavalt teenida, mitte katta vältimatuid, põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab menetluskulud mõlemas kohtuastmes.
7.Hageja esitas kaebusele vastates uue dokumentaalse tõendi (finantsinspektsiooni juhend seisuga 13. juuni 2016). Hageja vastusest ei nähtu põhjendusi, miks esitas ta tõendi alles apellatsioonimenetluses, kuigi see oli objektiivselt olemas enne maakohtu otsuse tegemist. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, v.a juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohus tegi
17.veebruari 2023 määruses hagejale ettepaneku tõendi hilist esitamist täiendavalt põhistada, aga hageja eiras kohtu ettepanekut. Kuivõrd hagejal oli võimalik esitada sama tõend maakohtule ja tõendist ei nähtu, et see oleks ilmselt vajalik asja õigeks lahendamiseks, siis jääb hageja taotlus TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata. Viidatud tõend tagastatakse hagejale elektrooniliselt.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise ja selle muutmise, samuti kostja tehtud maksete, panga hoiatuse ja ülesütlemisavalduse kohta. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga panga ja kostja vahelisele suhtele kui laenulepingule, millele kohalduvad tarbijakrediidi sätted. Maakohus tuvastas õigesti panga nõude hagejale loovutamise asjaolud ja andis sellelegi kohase õigusliku hinnangu. 7 (9)
9.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga aga selles, et pank järgis laenulepingu sõlmimisel ja muutmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtte rikkumise tõttu polnud pangalt hagejale loovutatud nõue sissenõutav ja hagi jääb rahuldamata. Põhjendused on järgmised.
9.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et laenuleping sõlmiti 26. oktoobril 2017 ja seda muudeti 19. detsembril 2019. Mõlemal korral lepiti kokku laenu tagastamises maksegraafikuga. Samuti pole vaidlust, et kostja sõlmis lepingud tarbijana. Seega kohalduvad mõlemale lepingule alates 21. märtsist 2016 kehtivad tarbijakrediidi sätted. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Need tingimused on mõlemad täidetud. VÕS § 4034 lg 1 esimene lause kohustab krediidiandjat tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sama sätte teise lause kohaselt tähendab see, et ta peab omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus, p 1) ja ka vastava hindamise teostama (p 2). VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 9 järgi ajakohastama tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist.
9.2.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise tõendamise kohustus tekib krediidiandjal alles pärast seda, kui tarbijast krediidisaaja on esitanud tõendeid oma krediidivõime puuduste kohta. Maakohtu otsuse p-s 100 viidatud Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 käsitles varasemat õiguslikku olukorda. Nimetatud otsuse p 26 kolmandas lõigus märgib Riigikohus selgelt, et kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et pank järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Osaliselt esitatud taotluse andmetest (dtl 96) pole võimalik järeldada, et pank oleks kogunud ja nõudnud mingeidki andmeid kostja tegeliku maksevõime, sh tulude ja kulude kohta. Isegi kui nimetu taotluse andmetes esitatu lugeda seotuks kostjaga, siis pole kindlasti piisav sissetuleku märkimine summas 700 eurot ja kohustuste kajastamine summas 0 eurot. Asjakohane on kostja kaebuse p-s 18 sisalduv viide ringkonnakohtu senisele praktikale: hageja pidanuks tooma esile ja tõendama, et pank nõudis kostjalt vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul pole tõendatud, et pank oleks üldse kostjalt mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Samuti ei esitanud hageja tõendeid kostja krediidivõime hindamise muude toimingute kohta. Nii võimaldavad asjas esitatud tõendid teha järelduse, et pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.3.VÕS § 4034 lg 6 lubab krediidiandjal tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 8 (9)
9.4.Käesoleval juhul ei tuvastanud ringkonnakohus, et pank oleks kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata panga küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus pank VÕS § 4034 lg 6 ja selle tagajärjena tuleb sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Vaidlusalusel ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli see 0% aastas. Ühtlasi ei võlgnenud kostja pangale muid tasusid. Järelikult oli kostjal pangale üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus maksegraafikutes põhivõlana kajastatud osasummade ulatuses.
9.5.Pooled ei vaidle tegelike rahaülekannete üle. Hageja tõi esile ja kostja nõustus sellega, et pank andis faktiliselt kostja käsutusse 4802 eurot (vaidlus on selles, kas 98 eurot peeti väljamaksest õiguspäraselt kinni). Kostja märkis kaebuse p-s 28 pangale ja hagejale makstud kogusumma 3383,44 eurot (sh 3178,44 eurot enne lepingu ülesütlemist, dtl 98–116), millele hageja ei esitanud vastuväiteid (maakohtus esitatud väidete järgi on vaidlus selles, kas kõik maksed saab lugeda põhikohutuse katteks või oli kostjal kohustus maksta intressi, viivist ja tasusid).
9.6.Algse lepingu maksegraafiku (dtl 32) järgi tuli enne lepingu muutmist
16.novembril 2019 teha põhiosa tagasimakseid 2244,63 eurot (graafiku ridade 1–25 summa tulbas „Põhiosa“). Muudetud graafiku (dtl 37) kohaselt pidi kostja enne ülesütlemisavalduse koostamist tasuma veel 184,15 eurot (ridade 1–8 summa). Niisiis oli kostjal kohustus graafikutesse märgitud summade alusel 2428,78 eurot (= 2244,63 + 184,15). Kostja oli samaks ajaks tasunud 3178,44 eurot, st ettenähtust vähemalt 749,66 eurot (= 3178,44 – 2428,78) rohkem. Järelikult polnud panga ülesütlemisavalduse tegemise ajal täidetud VÕS § 416 lg 1 esimese lause tingimus, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Ülesütlemise aluse puudumise tõttu on panga 21. septembri 2020 avaldus (dtl 43) toimetu ja sellel pole õiguslikke tagajärgi.
9.7.Kuni hagi esitamiseni 18. jaanuaril 2022 muutusid täiendavalt sissenõutavaks muudetud graafiku ridadel 9–24 kajastatud põhiosa maksed summas 552,04 eurot. Kuivõrd kostjal oli tehtud enammakseid vähemalt summas 749,66 eurot, siis ei olnud ka hagi esitamise ajaks tekkinud põhiosa tagastamisel võlga. Hageja ei ole oma nõuet täiendanud taotlustega mõista välja menetluse ajal või tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlga. Eelnenud arvutuste tõttu pole vaja täiendavalt kontrollida, kas kostja kohustus põhivõla tasumisel on 4900 eurot või 4802 eurot, samuti seda, kas maksegraafiku muutmisel lähtuti õigest põhivõla summast. Ka hagejale (ja pangale) kõige soodsamate arvutuste kohaselt polnud kostja hagi esitamise ajaks lepingut rikkunud, st temalt ei saanud kohtus nõuda rahalise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.
9.8.Hagi põhivõla saamiseks jääb neil kaalutlustel rahuldamata. Nagu märgitud eespool p-s 9.3, ei võlgne kostja pangale ega nõude loovutuse teel saanud hagejale intressi või muid tasusid. Niisiis jääb hagi rahuldamata ka kõrvalnõuete osas. Kokkuvõttes tühistab ringkonnakohus hageja kasuks tehtud maakohtu otsuse ja jätab hagi tervikuna rahuldamata. Seetõttu pole vaja käsitleda kostja muid vastuväiteid.
10.Kõik menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud vajalikus osas rahaliselt uuesti kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21 esimene lõik). (allkirjastatud digitaalselt) 9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.