Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Sihtasutuse Liikva Päikesekodu kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Liikva Päikesekodu (hageja) esitas 28.09.2022 Harju Maakohtule hagi SA Päikesekodu Teenused (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 027/2022/2191. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise avalduse, mille maakohus 28.09.2022 kohtumäärusega rahuldas ning peatas täiteasjas nr 027/2022/2191 täitemenetluse osas, milles kohtutäitur täitis 08.06.2022 maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-228478 tehtud hagi tagamise määruse resolutsiooni punkti 1.3. Kostja esitas 07.10.2022 määruskaebuse maakohtu 28.09.2022 määruse peale ja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks, milles palus jätta hagi läbi vaatamata või täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas 14.12.2022 kohtumäärusega maakohtu 28.09.2022 hagi tagamise määruse ja tegi uue määruse, millega jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus oli seisukohal, et hagiavalduses esitatud asjaoludel oli hagi õiguslikult perspektiivitu.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Impulss Vita MTÜ (ostja) 04.06.2022 müügilepingu (hageja poolt allkirjastatud 05.06.2022 ja ostja poolt allkirjastatud 06.06.2022), mille kohaselt võõrandas hageja ostjale mööbliesemed (mööbel). Müügilepingu alusel asus ostja mööbli omanikuna teostama mööbli valdust ja viis selle 05.06.2022 hagejale kuuluvalt kinnistult hagejale teadmata asukohta. Kostja esitas 06.06.2022 maakohtule hageja vastu hagi. Maakohus tegi 08.06.2022 kostja taotluse alusel määruse hagi tagamiseks, mille punktis 1.3. kohustas maakohus hagejat mööbli kostjale tagastama. Hageja vaidlustas määruse, kuid ringkonnakohus jättis 26.08.2022 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja määruse muutmata. Kostja taotluse alusel alustas kohtutäitur 16.06.2022 määruse resolutsiooni punkti
1.3.sundtäitmist, mida täitur menetles täiteasjana nr 027/2022/2191. 06.07.2022 edastas hageja kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri poolt 01.07.2022 sunniraha määramisele resolutsiooni punkti 1.3. täitmata jätmise eest. Hageja selgitas korduvalt kohtutäiturile, et määruse punkti 1.3. täitmine ei olnud võimalik, kuna mööbel ei olnud hageja omandis ega valduses ja ei olnud seda juba määruse tegemise ajal, kuid kohtutäitur jätkas määruse sundtäitmist.
3.Käesoleva hagiga taotles hageja määruse resolutsiooni punkti 1.3. sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Olukorras, kus mööbel ei olnud hageja valduses ega omandis, oli tegemist taoliste varaesemete üleandmise kohustuse täitmise võimatusega. Kuna määruse resolutsiooni punktis
1.3.nimetatud varaesemed ei kuulunud enam hagejale ega olnud ka hageja valduses, ei saanud hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 p 1 kohaselt täita määruses hagejale pandud kohustust. Hageja esile toodud asjaolud ei välistanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 2 määruse kui kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Hagejale mööbli üleandmise kohustuse täitmine oli võimatu juba kostja poolt määruse aluseks olnud hagi tagamise taotluse esitamise ja määruse tegemise ajal. Seega eksisteeris asjaolu, mis muutis hageja poolt määruse täitmise võimatuks juba enne vastava kohustuse pannud määruse jõustumist. TMS § 221 lg 2 piirang ei olnud antud juhul kohaldatav ning sellele piirangule tuginemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eesmärk on vältida õigusjõus täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmist kui see täitmine on vastuolus seadusega või kui selle eesmärgiks oleks kahju tekitamine võlgnikule. Käesolevas olukorras oli sissenõudja poolt sundtäitmise nõudmisel TMS § 221 lg-st 2 tulenevale vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ja kohtul oli võimalik kohtulahendi sundtäitmise lõpetada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise teel vaatamata TMS § 221 lg-st 2
tulenevatele piirangutele. Eelnevast tulenevalt leidis hageja, et määruse resolutsiooni punkti
1.3.täitmine hageja poolt oli võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1), hagejalt määruse sundtäitmise nõudmine oli vastuolus hea usu põhimõttega ning välistas TMS § 221 lg-st 2 tuleneva piirangu kohaldamise. Seega tuli määruse resolutsiooni punkti 1.3. sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Kostja seisukoht
4.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Kostja märkis, et TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Maakohtu 08.06.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-22-8478 jõustus 26.08.2022. Seega tugines hageja sellistele asjaoludele, mis tekkisid enne kohtumääruse jõustumist. Kostja märkis, et valitseva kohtupraktika järgi sellistele asjaoludele tuginedes kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ei olnud lubatav. Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (Riigikohtu 24.10.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-17776, p 13). Hageja esitas oma seisukohad tsiviilasjas nr 2-22-8478 esitatud määruskaebuses ning ringkonnakohus hindas neid seisukohti määruskaebuse sisulisel lahendamisel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei õigusta asjaolu, et hageja sõnul eksis ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-22-8478 hageja määruskaebust lahendades. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole ettenähtud selleks, et taasavada sisulist vaidlust jõustunud kohtulahendi üle. Hagejal oli võimalik taotleda hagi tagamise tühistamist või muutmist tsiviilasja nr 2-22-8478 raames. Seega oli hagejal võimalus oma õigused menetluslikult tõhusalt maksma panna. Hageja väited hagi tagamise abinõu täitmise võimatuse kohta olid ebaõiged. Mööbli müügilepingu näol oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes tegemist näiliku tehinguga, mille eesmärk oli kostjale kahju tekitamine ja õigusnäivuse loomine mööbli omandi ülemineku kohta ostjale. Müügilepingus esinesid arvukad vastuolud ja vead, mis kinnitasid, et osapooled ei plaaninud müügilepingut täitma asuda. Müügileping koostati lohakalt ning selle sõnastusele ei pööratud tähelepanu, sest kumbki osapool ei käsitlenud müügilepingut endale siduvana. Müügilepingus ostjaks märgitud äriühing oli Y ja tema lähedaste kontrolli all olev juriidiline isik. Y oli hageja asutajaliikmeks oleva OÜ Liikva Päikesemaja osanik, kes tegutses kostjaga seotud erinevates õigusvaldkondades koordineeritult hageja huvides. Asjaolu, et ostja ei omandanud tegelikkuses hagejalt mööblit kinnitab mh fakt, et ostjal puudus märkimisväärne vara. Eluliselt usutav ei olnud faktilist tegevust ja vahendeid mitteomava juriidilise isiku poolt mitmesajatuhande euro eest eriotstarbelise mööbli soetamine. Faktiliselt ei kaotanud hageja vaidlusaluse mööbli üle tegelikku võimu ega selle omandiõigust. Lisaks eelnevale ei tasunud ostja müügilepinguga kooskõlas hagejale ostuhinna osamakseid ja ei asunud seega müügilepingut täitma. Samuti kinnitas hageja seaduslik esindaja kostja nõukogu esimehele, et hageja oli valmis vaidlusaluse mööbli tagastama juhul, kui teatud hageja poolt seatud õigusvastased eeltingimused täidetakse. Kui mööbel oleks tegelikkuses võõrandatud, ei oleks hageja seaduslikul esindajal olnud võimalik kostjale taolisi ettepanekuid teha.
Maakohtu määrus
6.Maakohus jättis 03.02.2023 määrusega hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2022/2191 läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus oli seisukohal, et hagi oli õiguslikult perspektiivitu ja hagiavaldus tuli jätta läbi vaatamata. Kohus selgitas, et TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 järgi on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Hagiavalduses märkis hageja, et asjaolud, mille tõttu ei olnud hagejal võimalik täita maakohtu kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-22-8478 esinesid enne maakohtu 08.06.2022 määruse tegemist. Kohus märkis, et hageja esitas tsiviilasjas nr 2-22-8478 08.06.2022 kohtumääruse peale määruskaebuse. Seega võeti käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi aluseks olevad asjaolud tsiviilasja nr 2-22-8478 lahendamisel arvesse. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole ette nähtud selleks, et taasavada sisulist vaidlust jõustunud kohtulahendi üle. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei toonud esile asjaolusid, millest nähtuks hea usu põhimõtte vastane käitumine. Kohtu hinnangul ei saanud hageja suhtes sunniraha rakendamisest järeldada, et kostja eesmärk täitemenetluses oli hagejale kahju tekitada. Hagiavalduse eesmärk oli tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 027/2022/2191. Hageja ei saanud TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt nõuda käesolevas asjas esitatud hagiga TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, tuginedes kohustuse täitmise võimatusele põhjusel, et mööbel ei olnud hageja omandis. Kohus oli seisukohal, et hagejal ei olnud kostja vastu esitatud nõudega võimalik enda taotletavat eesmärki saavutada. Seega jättis kohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud TsMS § 168 lg 2 kohaselt hageja kanda. Määruskaebus
7.Hageja palus tühistada maakohtu määruse, millega jäeti hagiavaldus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus jätkata hagi sisulist läbi vaatamist ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et maakohtu määrus oli vastuolus seadusega ja selle lõppjäreldused olid ebaõiged. Hageja nõustus maakohtuga, et kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbi vaatamisel ei saa uuesti avada vaidlust kohtulahendi sisu osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbi vaatamisel hinnatakse üksnes neid asjaolusid, mis välistavad kehtiva täitedokumendi sundtäitmise. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldus on see, et täitedokument kehtib, kuid esinevad alused, mis võimaldavad kehtiva täitedokumendi sundtäitmise tunnistada lubamatuks. Käesoleval juhul ei olnud hagi tagamise määruse sundtäitmine õiguslikult lubatav. Hagi eesmärgiks ei olnud hagi tagamise määruse tühistamine, vaid selle sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja soovis ümber vaadata hagi tagamise määruse sisu või muuta see mittekehtivaks. Täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamine ei ole samastatav täitedokumendi tühistamisega, muutmisega, ega selle sisuks oleva vaidluse taasavamisena. Maakohtu põhjendused seoses eelnevaga olid ebaõiged.
Asjaolu, et hageja esitas samad argumendid hagi tagamise määrust vaidlustades ja et ringkonnakohus määruskaebust lahendades neid argumente hagi tagamise määruse tühistamise aluseks ei pidanud, ei omanud käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust. Asjaolud, mis ei andnud alust täitedokumendi tühistamiseks, võivad olla täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Täitedokumendi kehtivuse ja selle sundtäitmise lubatavuse hindamisel võib olla samadel asjaoludel erinev õiguslik mõju ja tagajärg. Seaduse ja kohtupraktika kohaselt oli esile toodud asjaoludel hagejal õigus nõuda tema suhtes hagi tagamise määruse sundtäitmise välistamist. Vaidlus puudus selles, et TMS § 221 lg 1 kohaselt on võimalik kohtuotsusega tunnistada täitedokumendi sundtäitmine lubamatuks. TMS § 221 lg 1 ja 2 alusel on võimalik tunnistada lubamatuks ka jõustunud kohtulahendi sundtäitmine. Hageja leidis, et käesoleval juhul esinesid seaduses ettenähtud alused hagi tagamise määruse kui jõustunud kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 võimaldab taotleda kõigi täitedokumentide sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. TMS § 2 lg 1 p 1 alusel võib kohtumäärus olla täitedokument. Seega pakkus kehtiv õiguskord hageja taotletud õiguskaitset ja võimaldas taotleda hagi tagamise määruse sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks saab olla asjaolu, mis takistab sundtäitmist ja mida seaduse kohaselt loetakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise põhjendatud aluseks. Käesoleval juhul oli abinõu sisuks hagejale mitterahalise ja asendamatu toimingu tegemise kohustuse panemine. VÕS § 108 lg 2 p 1 kohaselt ei saa nõuda mitterahalise kohustuse täitmist kui see on võimatu. Hageja kaotas hagi tagamise määruse esemeks olnud mööbli omandi ja valduse enne hagi tagamise määruse tegemist. Seega oli hagi tagamise määruse täitmine objektiivselt võimatu. Hageja ei saanud anda üle esemeid, mida tema valduses ei olnud. Asjaolu, kas selline võimatus esines juba hagi tagamise määruse tegemise ja selle vaidlustamise ajal ei omanud tähtsust. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel omas tähtsust see, kas täitmise võimatus esines hagi esitamise ja läbi vaatamise ajal. Isegi kui asuda seisukohale, et hagis esile toodud asjaolud langeksid TMS § 221 lg 2 sätestatud kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise piirangu kohaldamisalasse, siis ei olnud piirang antud juhul kohaldatav. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eesmärk on vältida õigusjõus täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmist kui täitmine on vastuolus seadusega või kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine võlgnikule. Sellises olukorras on sissenõudja poolt sundtäitmise nõudmisel TMS § 221 lg-st 2 tulenevale piiranguvastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning kohus saab kohtulahendi sundtäitmise lõpetada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise teel vaatamata TMS § 221 lg-st 2 tulenevatele piirangutele. Kostja teadis, et mööbel ei olnud hageja omandis juba alates hagi tagamise määruse tegemise eelsest ajast, kuid nõudis vaatamata sellele jätkuvalt sundtäitmist. Täitedokumendi sundtäitmine saab olla lubatav vaid juhul, kui võlgnikul on täitedokumendi objektiivselt võimalik täita. Kuivõrd selline võimalus puudus, oli sundtäitmine võimatu ja lubamatu. Kui saaks asuda seisukohale, et TMS § 221 lg 2 välistab käesolevas asjas hagi tagamise määruse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ja menetlemise võimaluse, on TMS § 221 lg 2 vastuolus põhiseadusega ja see tuli jätta vastava piirangu osas kohaldamata. Lubatav ei saa olla isiku kohustamine tegema toimingut, mille tegemine ei ole objektiivselt võimalik, sõltumata sellest, kas kohustus tuleneb kohtulahendist või muust täitedokumendist. Kui sundtäidetava kohtulahendist tuleneva kohustuse täitmine ei ole objektiivselt võimalik, kohustuse täitmata jätmisega kaasneb varaline ja karistusõiguslik vastutus ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks puudub menetluslik võimalus, on TMS § 221 lg 2 osas, mis välistab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguse, vastuolus põhiseadusega. Hageja palus põhiseaduse § 15 lg 2 alusel jätta TMS § 221 lg 2 piirang kohaldamata ja hagi menetleda.
Hageja leidis, et määrus oli vastuolus seadusega ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemine oli lubatav ja võimalik. Käesoleval juhul esinesid alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja kohtul tuli hagi sisuliselt läbi vaadata ja lahendada. Kostja seisukoht
8.Kostja palus jätta hageja määruskaebuse täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Hageja eesmärk käesolevas menetluses oli 08.06.2022 määrus sisuliselt vaidlustada, et saavutada selle faktiline tühistamine, sest hagi tagamise kohaldamine ei olnud hageja huvides. Kehtiv õiguskord sellist võimalust ette ei näinud ja lubamatu oleks kohtupraktika kujundamine, mis võimaldab isikul sisuliselt lõputult kohtulahendite täitmist vältida. Ringkonnakohus leidis 14.12.2022 määrusega, et hagiavalduses esitatud asjaoludel oli hagi õiguslikult perspektiivitu. Ringkonnakohus arvestas kõiki hageja poolt esitatud põhjendusi 14.12.2022 kohtumääruse tegemisel. Ekslik oli hageja seisukoht, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaudu on jõustunud kohtulahendi vaidlustamine lubatav juhul, kui menetlusosaline jõustunud kohtulahendi põhjendustega ei nõustu. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-22-8478 jäeti hageja poolt esitatud määruskaebus rahuldamata resolutsioonina tehtud määrusega ei omanud õiguslikku relevantsust. Hageja nõustus, et jõustunud lahendile esitatud vastuväidete alus ei tekkinud pärast vaidlustatud kohtulahendi jõustumist. Käesolevas olukorras ei võimaldanud TMS § 221 lg 2 jõustunud kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Hageja väited hagi tagamise määruse täitmise võimatuse kohta olid otsitud iseloomuga, pahausksed ja ei vastanud tegelikkusele. Vaidlusalune mööbel oli jätkuvalt hageja tegeliku võimu ja kontrolli all. Kostja märkis, et hea usu põhimõte ei paku õiguslikku kaitset tahtlikult jõustunud kohtulahendite täitmisest kõrvalehoidvatele isikutele. Kostja ei nõustunud hageja väidetega TMS § 221 lg 2 vastuolulisuse kohta põhiseadusega ja märkis, et jõustunud kohtulahendi lõputu vaidlustamise võimaldamine oleks vastuolus õiguskindluse ja õigusselguse põhimõttega. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
11.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata (TsMS § 659 lg 1, 657 lg 1 p 1). Määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus leidis õigesti, et esitatud hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja suhtes algatati maakohtu 08.06.2022 hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-22-8478 alusel täitemenetlus täiteasjas nr 027/2022/2191. Maakohtu 08.06.2022 punkti 1.3. alusel kohustati hagejat tagastama kostjale mööbli. Hageja tugineb käesolevas hagis sellele, et 08.06.2022 määruse resolutsiooni punkti 1.3. täitmine hageja poolt oli võimatu, sest vaidlusalune mööbel ei olnud hageja omandis ega valduses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Impulss Vita MTÜ (ostja) 04.06.2022 mööbli müügilepingu (allkirjastatud 05.06 hageja poolt ja 06.06 kostja poolt). Mööbel ei olnud alates 05.06.2022 hageja valduses. Hageja kaotas mööbli omandi ja valduse enne 08.06.2022 hagi tagamise määruse tegemist.
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi põhjendada asjaoluga, et ta kaotas hagi tagamise määruse esemeks olnud esemete omandi ja valduse enne hagi tagamise määruse tegemist (TMS § 221 lg 2). Hageja väidetud asjaolu esines enne maakohtu 08.06.2022 määruse tegemist, mistõttu ei saa hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis sellele tugineda (TMS § 221 lg 2).
13.Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud (Riigikohtu 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10-11). Hageja esitas maakohtu 08.06.2022 määruse peale tsiviilasjas nr 2-22-8478 määruskaebuse, milles tugines samuti hagi tagamise määruse täitmise võimatusele. Ringkonnakohus jättis 26.08.2022 määrusega maakohtu 08.06.2022 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Asjaolu, et ringkonnakohus lahendas määruskaebuse 26.08.2022 määruse peale kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 1 ilma kirjeldava ja põhjendava osata määrusega ja hagejal puudus võimalus esitada määruskaebus Riigikohtule, ei mõjuta käesoleval juhul TMS § 221 lg 2 kohaldamist. Hagi aluseks olevad asjaolud võeti arvesse määruskaebuse lahendamisel tsiviilasjas nr 2-22-8478. Hagejal oli võimalus oma vastuväide, et täitedokumendi täitmine oli hagejal mööbli valduse puudumise tõttu võimatu, hagi tagamise menetluses maksma panna. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja TMS § 221 lg 2 kohaselt nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, tuginedes kohustuse täitmise võimatusele, mis tekkis enne täitedokumendi jõustumist.
14.Hageja leidis, et TMS § 221 lg 2 kohasele piirangule tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja oli teadlik, et mööbel ei olnud hageja omandis ega valduses juba alates hagi tagamise eelsest ajast, kuid nõudis jätkuvalt hagi tagamise määruse sundtäitmist. Määruskaebuses märkis hageja, et kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, on vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu 26.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmine vastuolus seadusega. Samuti ei nähtu, et sundtäitmise eesmärk on hagejale kahju tekitamine. Eelnevast tulenevalt ei esitanud hageja tõendeid, mille kohaselt saaks kohus leida, et sundtäitmine on vastuolus hea usu põhimõttega.
15.Juhul, kui TMS § 221 lg 2 välistab käesolevas asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ja menetlemise võimaluse, palus hageja põhiseaduse § 15 lg 2 alusel jätta TMS § 221 lg 2 kohaldamata. Ringkonnakohus märgib, et täitedokumendi täitmise võimatus ei õigusta selles osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist tuginedes asjaolule, mis esines enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Kohus ei nõustu hageja väitega, et TMS § 221 lg 2 on vastuolus põhiseaduse § 15 lg-ga 2.
16.TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Eeltoodule
tuginedes jättis maakohus õigustatult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vaidlustatud osas läbi vaatamata.
17.Ringkonnakohus jätab määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulud TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesolevas asjas tehtud menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
18.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 427 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt TsMS §-st 427. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.