Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson Kohtuistungi sekretär Meeli Riismaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2023, Rapla Tsiviilasja number 2-22-100982 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi J J vastu kohustuse täitmiseks Tsiviilasja hind 670,51 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad hageja OK Incure OÜ (reg nr 11542046, asukoht Tallinn, Mustamäe tee 16); hageja lepinguline esindaja Dmitri Santašev (e-post: [email protected]); kostja J J (isikukood xxxxxxxxxxx,); kostja lepinguline esindaja Alar Liivamägi (Griff Õigusbüroo OÜ, e-post: [email protected]) Resolutsioon 1.Hagi rahuldada. Välja mõista J J põhivõlgnevus 508,07 eurot, intress 25,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 96,94 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot OK Incure OÜ kasuks. 2.Jätta OK Incure OÜ menetluskulud J J kanda. 3.Välja mõista J J menetluskulud 110 eurot OK Incure OÜ kasuks. 4.Välja mõista J J viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni OK Incure OÜ kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendmaist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendmaise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja palub: 1. välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 508,07 eurot, intress 25,50 eurot, viivis 96,94 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot;
teavitas kostjat laenulepingu loovutamisest OK Incure OÜ-le VÕS § 164 alusel. Seega hageja on seisukohal, et võlgniku suhtes nõude loovutamine on toimunud VÕS § 170 mõttes. Vastavalt laenulepingu tingimustele kohustus kostja tagastama laenu maksegraafiku alusel. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks 33,36 eurot. Kostja viimane tagasimakse oli 16.05.2021. Pärast nõude loovutamist OK Incure OÜ-le ei teinud kostja ühtegi tagasimakset põhivõlgnevuse katteks. Lähtudes eeltoodud selgitusest on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 508,07 eurot (541,43 – 33,36) ning võttes arvesse eeltoodud asjaolusid palub hageja kostjalt selle välja mõista. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingus pooled leppisid kokku intressimääraks 12,00% aastas. Kostja oli kohustatud tasuma intressi teatud suuruses, mis tuleneb lepingu maksegraafikust. Hagejal on vastavalt laenulepingu tingimustele õigus nõuda tasumata intressi, seega juhindudes eeltoodud selgitustest palub hageja kostjalt välja mõista intressi perioodil 21.04.2021 kuni 05.11.2021 (laenulepingu ülesütlemiseni) summas 25,50 eurot. Lepingute sõlmimine 3.Kostja vaidlustab lepingute sõlmimise fakti. Hagi aluseks olevad laenulepingud on jäänud sõlmimata. Kostja küll arvas, et tal on lepingutest tulenev kohustus ja tasus seetõttu makseid laenuandjale, kuid kostja ei ole teinud tahteavaldusi hagile lisatud „lepingute“ sõlmimiseks. Hageja ei ole esitanud kostja tahteavaldusi konkreetsete tingimustega lepingute sõlmimiseks. Lepingutest ei tulene kostjale kohustusi, kuna kostja pole neile aktsepti andnud. Arusaamatuks jäävad hageja viited kostjaga „sõlmitud“ lepingute numbritele. Hagile lisatud „lepingud“ ei kanna mingeid lepingunumbreid. Samuti ei nähtu hagile lisatud „lepingutest“ mingit krediidilimiiti, mida hageja hagis väidab. Hagile lisana 6 lisatud üldtingimuste osas pole selge, millise lepingu suhtes see peaks kehtima. Miski ei seo üldtingimusi kostja ega hagile lisatud laenulepingute personaalsete tingimustega. Üldtingimuste p 4.1. kohaselt „laenuleping loetakse sõlmituks, kui laenusaaja on kliendikeskkonnas andnud nõutavad kinnitused ja laenuandja on laenusaajat punkti 3.5. alusel teavitanud positiivsest laenuotsusest, st avaldanud tahet sõlmida laenusaajaga laenuleping selles sätestatud tingimustel“. Hageja ei ole esitanud dokumente, millest nähtuks, et lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud, kinnitused ja tahteavaldused tehtud oleks ja neist nähtuks selgelt kostja tahe hagile lisatud lepingute sõlmimiseks neis näidatud tingimustel. Seega hageja pole tõendanud lepingute sõlmimise fakti lepingute kohta, millest tema nõue tuleneb. Kostja pole hageja esitatud „lepingud“ sõlminud. Samuti rõhutab kostja, et hageja on esitanud hagi lisana kolm väidetavat „lepingut“, kuid vaid ühe üldtingimusi kajastava dokumendi. Viimasest ei selgu, millise lepingu osa see peaks olema. Punktis 12.2.1 sätestatud viivise määr 0,12 % päevas (43,80 % aastas) ei klapi ühegi „lepingu“ intressimääraga. Viivise määr tarbijakrediidilepingus ei või ületada intressimäära (VÕS § 415 lg 1 viitega VÕS § 113 lg-le 1). Seega ei saa üldtingimused olla hagile lisatud „lepingute osa“. 4.VÕS § 52 lg 1 sätestab, et sidevahendi abil sõlmitud lepinguks loetakse ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingut, kui leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustusvõi teenindussüsteemis; ettevõtja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel ühel ajal koos samas kohas jaa lepingupoolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused (tellimus), edastatakse eranditult üksnes sidevahendi abil. VÕS § 52 lg 2 sätestab, et sidevahendi kasutamiseks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemalviibival tarbijal ja ettevõtjal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku teabevahetust, eelkõige telefoni, raadio, arvuti, faksi või televisiooni kasutamist, adresseerimata või adresseeritud trükise, sealhulgas kataloogi või tüüpkirja toimetamist tarbijani ja tellimislehega reklaami ajakirjanduses. VÕS § 52 lg 3 sätestab, et sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepinguks loetakse käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavat lepingut investeerimisteenuste ja fondivalitsejale lubatud teenuste osutamiseks ning krediidiasutustele lubatud tehingute tegemiseks, samuti kindlustuslepingut ning teenuse osutamist maksekäsundi alusel. 5.Hageja on selgitanud lepingu sõlmimise protseduuri, mille kohaselt lepingut sõlmides logib klient enda isikliku kliendikontoga www.raha24.ee kliendikeskkonnas sisse ja esitab laenutaotluse. Laenutaotluse esitamiseks peab klient tegema endale kasutajakonto. Kostja vormistas endale kasutajakonto 13.05.2009. Lepingu üldtingimuste p 3.2. sätestab, et enne laenu taotlemist kohustub laenusaaja tutvuma Euroopa tarbijakrediidistandardinfo teabelehe, personaalsete tingimuste ja üldtingimustega. Kostja andis laenulepingu sõlmimise tahte avaldamiseks kinnitused, sealhulgas kinnituse, et soovib sõlmida laenulepingu. Selle kohta, et kostja on tingimustega tutvunud, neist aru saanud ja nendega nõustunud, andis kostja kinnituse üldtingimuste p 5.1 alusel. Seega loeti laenulepingud sõlmituks üldtingimuste kohaselt pärast kostjalt vastavate kinnituste saamist juhul, kui laenuandja teavitas kostjat positiivsest laenuotsusest. Laenulepingust nr 2101975187 nähtub, et leping sõlmiti 14.05.2020. Kostja laenutaotlusest nähtub, et 14.05.2020 esitas ta laenuandja portaali kaudu laenutaotluse. Laenulepingust nr 2101996919 nähtub, et leping sõlmiti 19.08.2020 laenusumma 821,75 euro saamiseks, mis koosnes laenulepingu nr 2101975187 täitmata kohustustest ja täiendavast väljamaksest 600 eurot. Kostja esitas laenutaotluse 19.08.2020. Laenulepingust nr 2102058413 nähtub, et leping sõlmiti 22.03.2021 viimase laenulepingu refinantseerimiseks. Kostja esitas vastava laenutaotluse laenuandjale 22.03.2021. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et kostja tellis laenuandjalt laenuteenust laenuandja internetikeskkonnas ning lepingupooled sõlmisid hageja nimetatud laenulepingud interneti vahendusel laenuandja laenuportaalis, mida kinnitavad hageja vastusele lisatud kostja taotlused, kinnitused, laenulepingud ja maksekorralduse laenu ülekandmiseks kostjale. Seega VÕS § 52 lg 1 eeldused on täidetud. Lepingute sõlmimisega võttis kostja endale kohustuse täita lepinguid nõuetekohaselt. Vastutustundlik laenamine 6.Kostja märgib, et juhul kui menetluse käigus selgub, et laenulepingud siiski on sõlmitud, siis sõlmiti need laenuandja poolt lepingueelseid kohustusi rikkudes. Krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Enne tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimist peab krediidiandja VÕS §-st 4034 tulenevalt igakordselt põhjalikult kontrollima laenutaotleja majanduslikku olukorda ja tema võimet võetud kohustusi täita. Krediidiandja ei kontrollinud kostja võimet oma lepingutega võetud kohustusi täita, või vähemalt ei teinud ta seda professionaalsele krediidiandjale kohase hoolega. See käib kõigi hagi lisana esitatud lepingute kohta. Kontoväljavõtteid kostjalt ei nõutud. Neist oleks nähtunud kostja krediidivõimetus. Kostjaga on lühikeste ajavahemike järel sõlmitud aina uusi laenulepinguid, antud lisalaenu ja viimasena vormistatud kohustuste täitmisega raskustesse sattunud kostjale uus tasuline laenuleping, milles ka tasumata intress ja viivis on muudetud põhivõlaks, millelt on omakorda hakatud intressi ja viivist arvestama. Seda poleks krediidiandja tohtinud teha ja see kahtlematul kujutab endast samuti vastutustundetut laenamist. Kostja ei olnud esitatud laenulepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline, tal oli mitmeid võlgu, ülejõu käivaid finantskohustusi ja makseraskusi. Kostjal puudusid laenude võtmise ajal piisavad vahendid, mille arvelt ta saaks laenukohustusi täita. Kostja oli makseraskustes. Tema ülalpidamisel oli kaks ülalpeetava last. Kostja võttis paljudelt krediidiandjatelt aina uusi laene varasemate laenukohustuste täitmiseks, olles sattunud laenuorjusse. Seejuures BB Finance OÜlt ei saanud kostja viimase lepinguga isegi uut laenu, vaid varasemalt võlgu jäädud summasid vormistati täiendava lepingutasu eest uude „lepingusse“, seejuures ka intressi ja viivise jm summasid. Lepingutasu võeti iga lepingu eest. Seega olid laenuandjale teada kostja makseraskused iga järgneva lepingu sõlmimisel. Ka selles seisneb vastutustundetu laenamine
laenuandja poolt. Kostja esitab tõendina laenuandja 18.03.2021, s.o 5 päeva enne viimase laenulepingu sõlmimist koostatud teatise hageja käsitluses teisena sõlmitud laenulepingu ülesütlemise kohta, milles viidatakse ülesütlemise põhjusena kostja maksekohustuste korduvale rikkumisele ja hetkel tasumata võlale. See aga ei takistanud laenuandjat 5 päeva hiljem kostjaga uut tasulist tarbijakrediidilepingut sõlmimast. Kuu aega varem, 22.02.2021 on laenuandja kostjale kirjutanud, et tühistab kogunenud viivised ja palub sooritada samal päeval makse 166,26 eurot. Seega oli enne viimase lepingu sõlmimist laenuandjale omast kogemusest teada kostja makseraskused ja krediidikõlbmatus, kuid ikkagi sõlmiti kostjaga uus tasuline tarbijakrediidileping, mis kujutab endast kahtlemata vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist. Kostja leiab, et krediidiandja oleks pidanud igakordse lepingu sõlmimise eelselt koguma asjakohaseid dokumente ja andmeid, hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda ja krediidivõimelisust, kuid ei teinud seda. laenuandja poleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmida. Krediidiandja on igakordsel kostjaga lepingu sõlmimisel rikkunud VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust. VÕS § 4034 lg 6 lubab sõlmida tarbijakrediidilepingu ainult juhul, kui laenuandja on andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise kohustust kohaselt täites ei oleks laenuandjal saanud tekkida põhjendatud veendumust kostja krediidivõime suhtes. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist krediidiandja. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kahaneb vastutustundetu laenamise korral kostja intressikohustus VÕS §-s 94 sätestatud määrani ehk lepingu kehtivuse aja eest 0 %-ni ning muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne (ka mitte lepingutasusid). Kostja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu ei tekkinud tal lepingutest muid kohustusi, kui reaalselt saadud laenusummad (337 + 600 = 937 €) tagasi maksta. 7.Hageja leiab, et kostja väide, et krediidiandja (BB Finance OÜ) on väljastanud krediiti vastutustundliku laenamise põhimõtet järgimata, ei vasta tõele. 8.VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 sätestab, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuse täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatel andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1-7, lõike 2 punktides 1-3, lõike 3 punktides 1-3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Laenutaotlusest 14.05.2020 nähtub, et kostja töökohaks on xxxxxx AS, igakuine netosissetulek on x xxx eurot, igakuised finantskohustused on xxx eurot ning igakuised muud kohustused on xxx eurot. Laenuandja analüüsis kostja konto väljavõttes toodud viimase 11 kuu andmeid (sissetulekuid ja väljaminekuid). Keskmine kontoseis oli vahemikus xx,xx eurot – xxx,xx eurot, seejuures kostja keskmine kuu sissetulek on x xxx,xx eurot. Lisaks laekus kostja kontole lapse
elatisraha. 19.08.2020 esitatud kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja keskmine kuu sissetulek on x xxx,xx eurot ning keskmine kontoseis 01.06.2020 – 01.08.2020 oli vahemikus xxx,xx eurot – xxx,xx eurot. Laenulepinguga nr 2102058413, mis sõlmiti 22.03.2021, väljamakset kliendile ei tehtud. Tegemist oli väljamakseta refinantseerimisega. Seega ei olnud vajadust kostja sissetulekut kontrollida laenulepingu nr 2102058413 sõlmimise eelselt. Eeltoodu alusel leiab kohus, et KAVS § 49 lg 3 p 3 ja finantsinspektsiooni juhendist (vastutustundliku laenamise nõuded) tulenevalt on laenuandja vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks teinud mõistlikke jõupingutusi kogumaks tarbija krediidivõimelisuse hindamise läbiviimiseks ja krediidiotsuse tegemiseks vajalikku teavet. Kohus nõustub hagejaga, et laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS §-s 4034 sätestatud nõudeid. Tõepoolest krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Hageja kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et esimene laen oli sõlmitud 2020.a mais ning kostja tegi tagasimakseid vastavalt graafikule juunis, juulis ja augustis ning kostjal ei olnud võlgnevust laenuandja ees. Kostja soov oli sõlmida uus laenuleping täiendava laenu saamiseks. Ka teise laenu katteks tasus kostja makseid korrektselt peaaegu kuus kuud. Seejärel sõlmiti uus laenuleping täiendava laenu saamiseks. Kostjal tekkis võlgnevus viimase lepingu järgi. Kohus nõustub, et tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru krediidiandja hooletuseks. Eeltoodu alusel VÕS § 4034 lg 7 eeldused ei ole täidetud. Lepingute andmed 9.Kostja kui tarbijaga sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Seega, kui laenulepingud loetakse sõlmituks, on kostjaga sõlmitud laenulepingud tarbijakrediidilepingud, mis oleks pidanud vastama võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jaos tarbijakrediidilepingutele sätestatud tarbijakrediidi tingimustele. Laenulepingud ei vasta VÕS § 4031 lg-s 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele ja lepingud on VÕS §-st 408, eelkõige lg-st 1 tulenevalt kas osaliselt või täielikult tühised, ja neist ei tulene kostjale muid kohustusi, kui reaalselt saadud laenusumma tagasi maksta. Lepingutes puuduvad VÕS § 404 lg-s 2 (s.h viitega VÕS § 4031 lg-le 1) sätestatud kohustuslikud andmed: intressimäära kohaldamise tingimused (VÕS § 4031 lg 1 p 8 ja § 404 lg 2 p 2), krediidi kulukuse määra arvutamise andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21), kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord. VÕS § 408 lg-st 4 tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda lepingute alusel intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras, ehk lepingute kehtivuse aja eest 0%, kuna lepingutes puuduvad andmed intressimäära kohaldamise tingimuste kohta ning krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Tarbijakrediidilepingus avaldamisele kuuluvad andmed peavad VÕS § 404 lg-st 2 tulenevalt olema esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult. Intressimäära suhtes ei ole avaldatud selle kohaldamise tingimusi. Seega ei ole seaduses nõutud andmeid intressi ja selle kohaldamise tingimuste kohta avaldatud. VÕS § 408 lg 4 alusel, kuivõrd intressimäära kohaldamise tingimused on samuti andmed intressimäära kohta, kuulub lepingutele kohaldamisele VÕS § 94 intressimäär 0 % aastas. VÕS § 4031 lg 1 p 9 ja VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt tuleb lepingus avaldada krediidi kulukuse määr. VÕS § 404 lg 21 kohaselt tuleb tarbijakrediidilepingus avaldada ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmeid ja eeldusi „lepingutes“ avaldatud ei ole. Ka need kujutavad endast VÕS § 408 lg-s 4 nimetatud andmeid krediidi kulukuse määra kohta. Seega nõutud andmeid krediidi kulukuse määra kohta lepingus avaldatud ei ole ja lepingule tuleb kohaldada intressimäära 0 % aastas. Krediidi kulukuse määr on „lepingutes" avaldatud suvalise „laest võetud“ numbrina.
10.VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Hageja esitatud tarbijakrediidi teabeleht on koostatud lepingu nr 2102058413 laenusummaga 541,43 eurot kohta. Teabelehelt nähtub, et krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma on 621,15 eurot, intressimäär aastas on 12 %, krediidi kulukuse määr on 24,98%, lepingutasu 25,78 eurot. Laenulepingust nähtub, et viivis on 0,12% iga viivitatud päeva eest. Seega lepingu üldtingimustest ja tarbijakrediidi teabelehest nähtub, et lepingus on sätestatud intressimäära kohaldamise tingimused, krediidi kulukuse määra arvutamise andmed ja eeldused, kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohaldamise kord. Kohus leiab, et hageja kohtu ette toodud asjaolude alusel on tõendamist leidnud, et laenuleping nr 2102058413 vastab VÕS §-de 4031 lg 1 p 9 ja 404 lg 2 p 2 sätestatud tingimustele ning leping ei ole VÕS §-s 408 tulenevalt osaliselt ega täielikult tühine, s.o lepingule ei tule kohaldada intressimäära 0 % aastas. Nõude kujunemine 11.Kostja sõnul hagis esitatud nõue ei ole selge. Ebaselget nõuet ei või rahuldada. Hageja on oma võlanõude kujunemist selgitanud ainult viimase laenulepingu najal. Samas on ebaselge, mismoodi viimase laenulepingu põhivõlg kujunes. Raha selle lepingu alusel kostjale ei makstud. Kuivõrd viimases lepingus on selge sõnaga öeldud, et seal kajastatud laenusumma 541,43 sisaldab ka refinantseeritava laenu intressi ja viiviseid, on ilmselge, et laenusumma põhivõlana õige olla ei saa. Intressi sisaldas ka teisena sõlmitud laenulepingus kajastatud (koond)laenusumma (821,75 €). Ka refinantseeritava laenu intresse ja viiviseid maha arvestades ei ole põhivõlg õige. Ebaselge on millised kohustused muutusid sissenõutavaks varasemate laenulepingute aluse, kuidas need kujunesid ja kuidas kaeti neid kostja tehtud maksete arvelt. Hageja on põhjendamatult summalt arvestanud kõrvalkohustusi, seejuures viivist ka põhjendamatu määra alusel ja lugenud tasutuks põhjendamatuid sissenõudmisega seotud kulusid ja lepingute maksegraafikutest nähtuvaid „muid kulusid“ ning on seetõttu kostja maksetega katnud põhjendamatuid nõudeid, mis oleks pidanud VÕS § 415 lg 2 alusel põhivõlga vähendama. Seega ei saa olla õige hageja nõue ka kõrvalkohustuste osas. Hageja ülesanne on esitada selge ja kontrollitav võlanõude kujunemine läbi kõigi lepingute. Hageja nõude kujunemine on täies ulatuses ebaselge. Kostja tagasimaksed peaks VÕS § 415 lg 2 kohaselt peaks see esmajärjekorras kustutama põhiosa nõuet, st kahandama laenusummat. Nõude kujunemise kontrollimiseks peab hageja esitama selge põhistuse ja tõendid selle kohta, millal ja millised kohustused sissenõutavaks muutusid, millal ja mis summas on laekunud kostja maksed ning milliseid nõudeliike nendega kaeti, arvestades VÕS § 415 lg-s 2 sätestatuga. 12.Kostja märgib, et ta on laenuandjalt laenuna saanud xxx + xxx = xxx eurot. Kostja hinnangul vastutustundetu laenamise ja lepingu andmete puudulikkuse tõttu ei tekkinud tal kohustust kõrvalnõudeid tasuda ja kostja peab tagastama vaid reaalselt saadud laenusumma. Kostja on laenuandjale väidetavate lepingute täitmiseks tasunud vähemalt xxx,xx + xx,xx = xxx,xx eurot. Seega on kostja tagastamata põhivõla jääk maksimaalselt xxx,xx eurot (xxx – xxx,xx = xxx,xx). 13.Kostja konto väljavõttest nähtub, et laenulepingu nr 2101975187 alusel tasus kostja laenumakseid kolmel korral: xx.xxxx eurot, xx.xxxx eurot ja xx.xxxx eurot. Laenulepingu nr 2101996919 laenusumma xxx,xx eurot koosnes järgmistest summadest: 1) täiendav väljamakse summas 600 eurot; 2) lepingu muutmise tasu 46,51 eurot; 3) lepingu 2101975187 tasumata põhiosa alates 4. osamaksest (11.09.2020) summas 175,24 eurot. Kostja konto väljavõttest
nähtub, et kostja tasus laenumakseid 84.4400 eurot, 83.2000 eurot, 83.5700 eurot, 0.2800 eurot, 89.4400 eurot, 84.4400 eurot. Laenulepingu nr 2102058413 laenusumma on 541,43 eurot, mis koosneb: 1) lepingu muutmise tasust 25,78 eurot; 2) lepingu 2101996919 tasumata põhiosast alates 6. osamaksest (15.02.2021) summas 515,65 eurot. Seega nii eelmistes lepingutes kui ka viimases lepingus laenusumma ei sisalda tasumata intresse ega viiviseid. Hageja nõue on selge ja arusaadav. Kohus leiab, et kostja põhivõla jäägi arvestus ei ole korrektne, kuna tema väide, et kostjal ei tekkinud kohustust tasuda kõrvalnõudeid, ei leidnud antud asjas tuvastamist. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi, jättes tasumata ettenähtud laenumaksed, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja nõuda põhivõlgnevus 508,07 eurot. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt lepingule oli lepingupooltel kokku lepitud intressimäär 12 % aastas. Kostjal on tasumata intress summas 25,50 eurot, mis kuulub temalt hageja kasuks väljamõistmisele. Lepingu ülesütlemine 14.Kostja märgib, et juhul kui kohus nõustub, et vastutustundetu laenamise või „lepingutes“ avaldamata andmete tõttu kohaldub „lepingutele“ VÕS § 94 intressimäär 0 % aastas, tuleb kõik kostja maksed arvestada põhivõla tagastamiseks. Sellisel juhul ei olnud kostjal lepingu ülesütlemisavalduse tegemise ajal ka lepingu ülesütlemist õigustavat võlga kolme makse ulatuses. Lisaks ei ole laenuandja põhjendanud ülesütlemist kolme makse võlgu olemisega, vaid sellega, et kostja on korduvalt rikkunud lepingujärgseid maksekohustusi, mis ei ole kooskõlas VÕS § 416 lg-ga 1. Seega on ülesütlemine tühine. Ühtlasi kinnitab hageja, et ei ole ülesütlemisteadet kätte saanud. Hageja ei ole selle kostjani jõudmist tõendanud. Seega ei jõustunud ülesütlemine teates märgitud ajal. Lisaks, ülesütlemisavaldusest ei nähtu, et üles oleks öeldud hagiavaldusele lisatud „leping“. Hagi lisa 10 ülesütlemisteade on vormistatud laenulepingu nr 2102058413 ülesütlemiseks, muid konkreetset lepingut identifitseerida võimaldavaid rekvisiite ülesütlemisavalduses ei ole. Hageja poolt hagile lisatud lepingud ei oma lepingunumbreid. Seega ei ole hagile lisatud lepinguid üles öeldud, kui nad üldse sõlmitud on. Lisaks, hagi aluseks olevad „lepingud“ on hagi kohaselt sõlmitud BB Finance OÜ-ga. Seega on lepinguid võimalik üles öelda BB Finance OÜ-l. BB Finance OÜ ei ole ülesütlemisavaldust teinud. Hagile lisatud ülesütlemisteate teksti kohaselt teatab Raha24 lepingu ülesütlemisest, mitte BB Finance OÜ, ning ka allkirja koha peal on kirja koostajana märgitud „Lugupidamisega Raha24 krediidihaldus“. Seega ei ole laenuandja BB Finance OÜ teinud ülesütlemisavaldust. Asja ei muuda see, et teade on paigutatud BB Finance OÜ blanketile. Võrdluseks, loovutamisteate tekstis on loovutajaks subjektiks märgitud BB Finance OÜ. Juhul kui kohus nõustub, et ülesütlemine on tühine, ei ole hageja viivise arvestamise perioodi algus õige nagu pole õige ka põhivõlg, millelt viivist võis arvestada, lisaks on väär ka kasutatud viivise määr. 15.Kohus tuvastas eelpool, et antud asjas ei kohaldu lepingule intressimäär 0% aastas ning seega ei tule arvestada kostja kõiki makseid põhivõla tagastamiseks. Sellisel juhul oli kostjal lepingu ülesütlemisavalduse tegemise ajal ka lepingu ülesütlemist õigustav võlg kolme makse ulatuses. Kostja pidi täitma lepingus nr 2102058413 toodud maksegraafikut. Lepingu ülesütlemise teatest nähtub, et 22.10.2021 on esitatud kostjale teatis, milles laenuandja ütleb 06.11.2021 kostjaga sõlmitud laenulepingu nr 2102058413 üles VÕS § 416 lg 1 alusel, kuna kostja on korduvalt rikkunud maksekohustusi ning ta ei ole võlgnevust likvideerinud kostjale antud täiendavate tähtaegade jooksul. Kostja kohustus likvideerima võlgnevuse 05.11.2021.
Juhul, kui kostja 05.11.2021 võlgnevust ei likvideeri, loetakse leping üles öelduks alates 06.11.2021. Seega on teatisest üheselt arusaadav, et üles öeldi leping nr 2102058413. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üks juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Laenulepingus toodud maksegraafikust ja kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja oli täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et VÕS § 416 eeldused on täidetud. Ainetu on ka kostja väide, et ta ei ole lepingu ülesütlemisteadet kätte saanud. Laenulepingu üldtingimuste punkt 23.2. kolmas lause sätestab, et «kuniks pool ei ole teatanud oma kontaktandmete muutumisest kirjalikult võikirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, võib teine pool eeldada talle viimati nõuetekohaselt teatavakstehtud kontaktandmete õigsust». Samas üldtingimuste punkt 23.3. punkt 3 näeb ette, et «kui teade on edastatud teisele poolele, kasutades punktis 23.2 nimetatud kontaktandmeid, loetakse teade kättetoimetatuks: e-posti teel või kliendikeskkonna kaudu, järgmisel tööpäeval pärast saatmist». Kõik dokumendid saatis laenuandja kostja poolt märgitud e-posti aadressile -. Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas laenuandjat kontaktandmete muutmisest. Kohus nõustub hagejaga, et kuna kogu teenuse spetsiifika toimub internetis, sh laenuandja kliendikeskkonnas, siis saab eeldada, et kostja sai ülesütlemise teate kätte ning tal oli mõistlik aeg sellega tutvuda. Hageja sõnul finantsteenust osutab BB Finance OÜ ja BB Finance OÜ on krediidiandja, aga Raha24 on kaubamärk KaMS § 3 tähenduses, mille all tegutseb krediidiandja. Kohus leiab, et teatisest lepingu ülesütlemiseks on üheselt arusaadav, et lepingu ütles üles BB Finance OÜ ja seetõttu ei ole kahtluse all, et leping on kehtivalt üles öeldud. Eeltoodu alusel lepingu ülesütlemisteatis on kehtiv. Nõude loovutamine 16.Kostja märgib, et nõude loovutamise teatisest nähtub, et BB Finance OÜ on loovutanud „Teie nõude 2102058413 OK Incure OÜ-le“. Seega on laenuandja teatanud mingi kostjale kuuluva nõude loovutamisest hagejale. Laenuandja ei ole teavitanud enda nõude loovutamisest hagejale. Seega ei ole nõuet loovutatud. Hagi aluseks olevad „lepingud“ ei oma lepingunumbreid, seega ei ole loovutamisteatel seost hagi aluseks olevate „lepingutega“. Hagejale ei kuulu nõuet kostja vastu, hageja ei ole kostja võlausaldaja ja hagi tuleb rahuldamata jätta. Kostja keeldub VÕS § 172 alusel hageja nõude täitmisest.
tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vastuses hagiavaldusele märkis kostja, et ta keeldub kohustuse täitmisest tuginedes VÕS §-le 172. Laenuandja teavitas kostjat nõude loovutamisest hagejale, kasutades selleks kostja e-posti aadressi. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-62-07 p 12 on sedastatud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Seega puudub võlgniku keeldumiseks kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale seaduslik alus. Viivis 18.Kostja märgib, et lepingutes personaalsetes tingimustes ei ole avaldatud viivise aasta- ja päevamäära. Üldtingimused ei ole nende lepingutega seotud. Kui siiski oletada, et on, siis ei ole üldtingimuste punktis 12.2.1. avaldatud viivise määr kooskõlas VÕS § 415 lg 1 nõuetega, mille kohaselt ei või tarbijalt maksetega viivitamise korral nõuda viivist intressimäärast suurema viivisemäära alusel. Üldtingimustesse märgitud viivis on lubatud viivisest suurem, mistõttu õiget viivise määra aasta- ja päevamäärana ikkagi avaldatud ei ole. VÕS § 408 lg 10 alusel kuulub sel juhul tarbijakrediidilepingule kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr. Hagejal puudub õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust (8% aastas) suuremas määras, kui hagejal viivise nõue eksisteerima peaks. Kostja arvates 0 %-lise intressi kohaldamise tõttu tal lepingute kehtivuse ajal põhiosa võlga ei olnud ja hagejal viivise nõuet ei olnud. Hageja on hagis arvestanud, aga tõenäoliselt ka varasema nõude kujunemise käigus arvestanud ja lugenud tasutuks viivist tühise viivisemäära alusel. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda viivist rohkem kui VÕS § 113 lg 1 sätestatud kui määras. Nimetatud säte viitab muuhulgas ka lepingujärgsele intressimäärale. Hageja on oma nõude formuleerinud viitega 22.03.2021 lepingule nr 2102058413. Kohtule ta sellise numbriga lepingut esitanud ei ole. Hagile lisana 5 lisatud 22.03.2021 „lepingus“ on intressimääraks märgitud 12 % aastas. See tähendab intressi 0,03 % päevas. Hageja on oma intressinõudes kasutanud täiesti põhjendamatut määra 0,12 % päevas, mis on neli korda suurem kui VÕS § 415 lg 1 lubab ja 6 korda suurem kui kostja viidatud põhjustel kohaldamisele kuulub seaduslik VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr. Krediidiandja sõlmis laenulepingud varem väljatöötatud tüüptingimistel. Juhul kui menetluse käigus peaks selguma, et pooled on õigesti ja lubatult kokku leppinud viivise määra 0,12 % päevas, on selline kokkulepe VÕS § 42 lg 1 ja 3 p 5 alusel tarbijat põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu tühine tüüptingimus. Juhul kui kohus leiab, et kostjal on kohustus hagejale viivist maksta, palub kostja viivist vähendada maksimaalses võimalikus ulatuses ning seada viivisele summaline piirang selliselt, et kõrvalnõuded ja viivis kokku ei ületaks põhivõlga. 19.VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus nõustub hagejaga, et kuna võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Antud asjas leidis tuvastamist, et kostja oli viivituses rahalise kohustuse täitmisega, mille tagajärjel öeldi laenuleping üles, mistõttu hagejal on seaduslik alus nõuda kostjalt viivist. Igas lepingus on fikseeritud, et personaalsetele tingimustele kohalduvad Üldtingimused, millega laenusaaja tutvus veebiaadressil:
https://raha24.ee/et/tingimused/ ning mis saadeti kostjale eraldi failina. Üldtingimuste punkt
kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. VÕS § 1132 lg 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. VÕS § 1132 lg 4 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud hüvitise määra, sealhulgas kohtutäituri seaduse §-s 48 sätestatud juhul, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitise määra ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad. VÕS § 1132 lg 5 sätestab, et sissenõudmiskulude hüvitist maksma kohustatud tarbija võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Sissenõudmiskulude hüvitise vähendamisel võetakse muu hulgas arvesse tarbija kohtuväliselt esitatud vastuväiteid nõude suhtes või varasemat nõude tunnistamist. VÕS § 1132 lg 6 sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. 22.VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Seega on ainetu kostja arvamus, et hageja sissenõudmiskulu nõue on tühine, kuna hageja ei ole lepinguosaline ega kostjaga võlasuhtes. Kohus nõustub hagejaga, et nõude loovutamise käigus astub uus võlausaldaja senise asemel VÕS § 164 lg 1 tähenduses ning võlgniku nõusolekut küsima ei pea. Kuna nõude loovutamine leidis ntud asjas tõendamist ning loovutamine on kostja suhtes toimunud VÕS § 170 mõttes, siis hageja on kostja uus võlausaldaja. Samuti nõude loovutamisega lähevad hagejale üle endise võlausaldaja õigused, muuhulgas õigus nõuda intressi ja leppetrahvi/viivist. Antud asjas krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping on lõppenud ning lepingust tulenevad õigused on loovutatud hagejale. Hageja tegeleb peamiselt võlgnevuste sissenõudmisega. Seoses võlgnevuse sissenõudmisega tuleb ettevõttel kanda kulud, nt võlamenetleja töö, päringud, üldkulud, IT-lahendused jne. Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmisega ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma. Hageja on saatnud kostjale järgmised meeldetuletuskirjad: 1) nõudekiri 08.11.2021 – 0 eurot; 2) pretensioon 15.11.2021 – 20 eurot; 3) pretensioon 22.11.2021 – 5 eurot; 4) pretensioon 03.12.2021 – 5 eurot; 5) pretensioon 15.12.2021; 6) hagihoiatus 15.12.2021 – 5 eurot. Kohus leiab, et VÕS § 1132 lg 2 eeldused on täidetud. Seega hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist 40 eurot ning see tuleb kostjalt välja mõista. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 23.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. 24.TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus
ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu 25.Hageja palub välja mõista menetluskuludena riigilõivu 110 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude peale vaiet esitanud. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 110 eurot ja viivis menetluskuludelt.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.