Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 09.05.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-22-100982
Kohtuasi
OK Incure OÜ hagi X vastu kohustuse täitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30.03.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: OK Incure OÜ (registrikood lepinguline esindaja Dmitri Santašev
11542046),
Kostja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 02.05.2023 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 30.03.2023 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. OK Incure OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 12.01.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 661,53 euro saamiseks. 31.01.2022 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.13.04.2022 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 508,07 eurot, intressi 25,50 eurot, viivise 96,94 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot.
3.Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt on kostja sõlminud 14.05.2020 laenuandjaga BB Finance OÜ (laenuandja, krediidiandja) laenulepingu nr 2101975187, millega kostja on saanud laenu 337 eurot. Seejärel otsustas kostja refinantseerida eelpool mainitud lepingut, sõlmides 19.08.2020 lisalaenulepingu nr 2101996919, millega sai kostja ka täiendava väljamakse 600 eurot. 22.03.2021 sõlmis kostja uue lepingu nr 2102058413, millega refinantseeris lepingut nr 2101996919. Laenulepingu nr 2102058413 laenusumma on 541,41 eurot, mis koosneb eelmiste lepingute tasumata põhiosadest.
4.Lepingute sõlmimise protsessi kohta selgitas hageja, et lepingu sõlmimine, sh taotluse esitamine toimub laenuandja (Raha 24) internetikeskkonnas. Laenutaotluse esitamiseks teeb klient endale kasutajakonto. Siis logib klient isikliku kliendikontoga www.raha24.ee kliendikeskkonda ja saab esitada laenutaotluse. Kostja tegi kasutajakonto 13.05.2009. Kliendil ei ole võimalik laenutaotlust esitada ilma, et ta kinnitaks teabelehe ja üldtingimustega tutvumist. Laenutaotluse aktsepteerimisel saadeti kostja poolt lepingus märgitud e-posti aadressile laenulepingu personaalsed tingimused, üldtingimused, teabeleht ja maksegraafik. Tegemist oli kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sidevahendite, s.o interneti vahendusel sõlmitud laenulepinguga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 lg 1 p 1, 3 ja 4).
5.Kostja sai taotletud raha kätte, kuid tagastamiskohustust korrektselt ei täitnud. Laenuandja saatis 22.10.2021 kostjale teatise lepingu ülesütlemiseks. Selles hoiatati, et juhul, kui kostja ei likvideeri teatises toodud võlgnevust hiljemalt 05.11.2021, siis ütleb laenuandja 06.11.2021 lepingu üles. 06.11.2021 ütles laenuandja lepingu üles. Laenuandja loovutas oma nõude hagejale ning teavitas kostjat nõude loovutamisest.
6.2.intressi perioodi 21.04.2021 - 05.11.2021 (laenulepingu ülesütlemiseni) eest 25,50 eurot. Laenulepingus kokkulepitud intressimääraks oli 12% aastas;
6.3.viivise perioodi 06.11.2021 (lepingu ülesütlemisele järgnev päev) kuni 13.04.2022 (hagiavalduse esitamiseni) eest 96,94 eurot. Üldtingimuste järgi oli viivise suuruseks 0,12% tagastamata krediidisummalt aastas;
6.4.võla sissenõudmiskulu 40 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Kostjale on saadetud 08.11.2021 nõudekiri, 15.11.2021, 22.11.2021 03.12.2021 ja 15.12.2021 pretensioonid ning 15.12.2021 hagihoiatus.
2-22-100982
7.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et laenuandja (BB Finance OÜ) on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esimese laenutaotluse tegi kostja 14.05.2020. Kliendi küsitluse ankeedis märkis kostja, et tema töökohaks on C AS ning tema igakuine netosissetulek on 1500 eurot, sh märkis kostja, et tema igakuised finantskohustused on 250 eurot ning igakuised muud kohustused 200 eurot. Samal kuupäeval palus laenuandja kostjal saata arvelduskonto väljavõtte. Laenuandja analüüsis kostja sissetulekuid ja väljaminekuid viimase 11 kuu eest. Keskmine kontoseis oli sel perioodil vahemikus 89,80 kuni 306,17 eurot ning kostja keskmine kuusissetulek oli 1952,18 eurot. 19.08.2020, mil kostja sõlmis lisalaenulepingu, palus laenuandja kostjal uuesti saata pangakonto väljavõtte. Võrreldes eelmise väljavõttega, oli kostja keskmine kuu sissetulek 2116,47 eurot ning keskmine kontoseis perioodil 01.06.2020 – 01.08.2020 oli vahemikus 140,25 kuni 291,07 eurot. Laenulepingu nr 2102058413 alusel kostjale väljamakset ei tehtud. Tegemist oli väljamakseta refinantseerimisega ning sellisel juhul ei ole kliendi sissetuleku tõestus vajalik. Laenuandja täitis laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning järgis VÕS §-s 4034 sätestatud nõudeid. Laenuandja kontrollis kostja krediidivõimelisust põhjalikult, võttes arvesse kostja sissetulekut ja kohustusi ning eeldades kostja poolt esitatud andmete tõesust. Kostja igakuised kuumaksed ei olnud niivõrd kõrged, et oleksid raskendanud tema igakuist toimetulekut. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni (VÕS § 4034 lg 3). Krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust õigesti, mida tõendab ka see, et kostja tegi regulaarseid tagasimakseid. Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kostja vaidlustas lepingute sõlmimise fakti ning leidis, et hagi aluseks olevad laenulepingud on jäänud sõlmimata.
10.Laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Laenuandja ei kontrollinud kostja võimet võetud kohustusi täita või vähemalt ei tehtud seda professionaalsele krediidiandjale kohase hoolega (VÕS § 4034). Kontoväljavõtteid kostjalt ei nõutud. Kostjaga on lühikeste ajavahemike järel sõlmitud aina uusi laenulepinguid, antud lisalaenu ja viimasena vormistatud kohustuste täitmisega raskustesse sattudes uus tasuline laenuleping, milles on tasumata intress ja viivis muudetud põhivõlaks ning sellelt on omakorda hakatud intressi ja viivist arvestama. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline, vaid tal oli mitmeid võlgu, finantskohustusi ja makseraskusi. Kostja võttis paljudelt krediidiandjatelt aina uusi laene varasemate laenukohustuste täitmiseks. Tema ülalpidamisel oli kaks last. Laenuandja oleks pidanud iga lepingu sõlmimise eelselt koguma asjakohaseid dokumente ja andmeid, hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda ja krediidivõimelisust, kuid ei teinud seda. Laenuandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmida.
11.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kahaneb vastutustundetu laenamise korral kostja intressikohustus VÕS §-s 94 sätestatud määrani ehk lepingu kehtivuse aja eest 0%-ni ning muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne (ka mitte lepingutasu). Seega on kostjal kohustus vaid reaalselt saadud laenusummad (337 + 600 = 937 eurot) tagasi maksta. Kostja on laenuandjale tasunud vähemalt 648,75 + 62,42 = 711,17 eurot. Seega on kostja tagastamata põhivõla jääk maksimaalselt 225,83 eurot (937 – 711,17 = 225,83).
2-22-100982
12.Laenulepingud ei vasta VÕS § 4031 lg-s 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele ja lepingud on VÕS §-st 408 tulenevalt tühised. Lepingutes puuduvad VÕS § 404 lg-s 2 (sh viitega VÕS § 4031 lg-le 1) sätestatud kohustuslikud andmed: intressimäära kohaldamise tingimused (VÕS § 4031 lg 1 p 8 ja § 404 lg 2 p 2), krediidi kulukuse määra arvutamise andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21), kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord. VÕS § 408 lg-st 4 tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda lepingute alusel intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras, st lepingute kehtivuse aja eest 0%, kuna lepingutes puuduvad andmed intressimäära kohaldamise tingimuste kohta ning krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused.
13.Üldtingimuste p-s 12.2.1. avaldatud viivisemäär ei ole kooskõlas VÕS § 415 lg 1 nõuetega. VÕS § 408 lg 10 alusel kuulub sel juhul tarbijakrediidilepingule kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. 0%-lise intressi kohaldamise tõttu hagejal viivisenõuet ei ole. Viivisekokkulepe 0,12% päevas on VÕS § 42 lg 1 ja 3 p 5 alusel tarbijat põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu tühine tüüptingimus. Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks selliselt, et kõrvalnõuded ja viivis kokku ei ületaks põhivõlga.
14.Hageja nõue ei ole selge. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisteadet kätte saanud. Hageja ei ole selle kostjani jõudmist tõendanud. Seega ei jõustunud ülesütlemine teates märgitud ajal. Ülesütlemisavaldusest ei nähtu, et üles oleks öeldud hagiavaldusele lisatud leping. Laenuandja ei ole teavitanud enda nõude loovutamisest hagejale. Hagi aluseks olevad lepingud ei oma lepingunumbreid, seega ei ole loovutamisteatel seost hagi aluseks olevate lepingutega.
15.Hageja sissenõudmiskulu nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole lepinguosaline ega kostjaga võlasuhtes. Maakohtu otsus ja põhjendused
16.Pärnu Maakohtu 30.03.2023 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 508,07 eurot, intress 25,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 96,94 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 110 eurot ja viivise menetluskuludelt.
17.Asja materjalidest nähtuvalt tellis kostja laenuandjalt laenuteenust laenuandja internetikeskkonnas ning lepingupooled sõlmisid laenulepingud interneti vahendusel laenuandja laenuportaalis, mida kinnitavad hageja esitatud tõendid (kostja taotlused, kinnitused, laenulepingud ja maksekorraldused laenu ülekandmiseks kostjale). Lepingute sõlmimisega võttis kostja endale kohustuse täita lepinguid nõuetekohaselt. Täidetud on VÕS § 52 lg 1 eeldused.
18.Maakohus viitas VÕS § 4034 lg-tele 1-3 ning leidis, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 14.05.2020 laenutaotlusest nähtub, et kostja töökohaks on C AS, igakuine netosissetulek on 1500 eurot, igakuised finantskohustused 250 eurot ning igakuised muud kohustused on 200 eurot. Laenuandja analüüsis kostja konto väljavõttes toodud viimase 11 kuu andmeid (sissetulekuid ja väljaminekuid). Keskmine kontoseis oli sel perioodil 89,80 – 306,17 eurot ning kostja keskmine kuusissetulek oli 1952,18 eurot. Lisaks laekus kostja kontole lapse elatisraha. 19.08.2020 esitatud kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja keskmine kuusissetulek on 2116,47 eurot ning keskmine kontoseis vahemikus 01.06.2020 – 01.08.2020 oli 140,25 eurot – 291,07 eurot. 22.03.2021 laenulepinguga nr 2102058413 kostjale väljamakset ei tehtud. Tegemist oli väljamakseta refinantseerimisega ning seega ei olnud vajadust kostja sissetulekut kontrollida. Seega on laenuandja teinud krediidiandjate ja 4
2-22-100982 vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 3 p-st 3 ja Finantsinspektsiooni juhendist (vastutustundliku laenamise nõuded) tulenevalt vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks mõistlikke jõupingutusi kogumaks tarbija krediidivõimelisuse hindamise läbiviimiseks ja krediidiotsuse tegemiseks vajalikku teavet. Laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS §-s 4034 sätestatud nõudeid. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et esimene laenuleping sõlmiti 2020. aasta mais ning kostja tegi tagasimakseid vastavalt graafikule juunis, juulis ja augustis ning kostjal ei olnud laenuandja ees võlgnevust. Kostja soov oli sõlmida uus laenuleping täiendava laenu saamiseks. Ka teise laenu katteks tasus kostja makseid korrektselt peaaegu kuus kuud. Kostjal tekkis võlgnevus viimase lepingu järgi. Tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru krediidiandja hooletuseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole VÕS § 4034 lg 7 eeldused täidetud.
19.Laenuleping nr 2102058413 vastab VÕS § 4031 lg 1 p-s 9 ja § 404 lg 2 p-s 2 sätestatud tingimustele ning leping ei ole VÕS §-st 408 tulenevalt tühine, s.o lepingule ei tule kohaldada intressimäära 0% aastas. Hageja esitatud tarbijakrediidi teabeleht on koostatud lepingu nr 2102058413 laenusummaga 541,43 eurot kohta. Teabelehelt nähtub, et krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma on 621,15 eurot, intressimäär aastas 12%, krediidi kulukuse määr 24,98% ja lepingutasu 25,78 eurot. Laenulepingust nähtub, et viivis on 0,12% iga viivitatud päeva eest. Seega nähtub lepingu üldtingimustest ja tarbijakrediidi teabelehest, et lepingus on sätestatud intressimäära kohaldamise tingimused, krediidi kulukuse määra arvutamise andmed ja eeldused, kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohaldamise kord.
20.Hageja nõue on selge ja arusaadav. Lepingus märgitud laenusumma ei sisalda tasumata intresse ega viiviseid. Kostja põhivõla jäägi arvestus ei ole korrektne, kuna tema väide, et kostjal ei tekkinud kohustust tasuda kõrvalnõudeid, ei leidnud asjas tuvastamist. Kuna kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi, jättes tasumata ettenähtud laenumaksed, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 508,07 eurot.
21.Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka intress 25,50 eurot. Antud asjas ei kohaldu intressimäär 0% aastas. Laenulepingus toodud maksegraafikust ja kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja oli täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, seega olid VÕS § 416 eeldused on täidetud. Lepingu ülesütlemise teatest on üheselt arusaadav, et üles öeldi leping nr 2102058413. Kohus viitas laenulepingu üldtingimuste p-dele 23.2 ja 23.3 ning märkis, et ainetu on kostja väide, et ta ei ole lepingu ülesütlemisteadet kätte saanud. Kõik dokumendid saatis laenuandja kostja märgitud e-posti aadressile – XXX. Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas laenuandjat kontaktandmete muutmisest. Kuna kogu teenus toimub internetis laenuandja kliendikeskkonnas, siis saab eeldada, et kostja sai ülesütlemise teate kätte ning tal oli mõistlik aeg sellega tutvuda. Teatisest lepingu ülesütlemiseks on üheselt arusaadav, et lepingu ütles üles laenuandja BB Finance OÜ.
22.Nõude loovutamise teatisest nähtub, et BB Finance OÜ teatas kostjale, et ta on loovutanud nõude 2102058413 hagejale (on üheselt arusaadav, et silmas peetakse laenulepingut nr 2102058413). Nõude loovutamise teatis saadeti kostja e-posti aadressile 08.11.2021 (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 69 lg 3). Asjaolu, et kostja väidetavalt ei teadnud nõude loovutamisest, ei tähenda, et kostja suhtes nõude loovutamist ei toimunud VÕS § 170 mõttes. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-62-07 p 12 on sedastatud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada
2-22-100982 hagist. Seega puudub võlgniku keeldumiseks kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale seaduslik alus.
23.Hageja viivisenõue 96,94 eurot on seaduslik ja põhjendatud. Igas lepingus on fikseeritud, et personaalsetele tingimustele kohalduvad üldtingimused, millega laenusaaja tutvus veebiaadressil https://raha24.ee/et/tingimused, ning mis saadeti kostjale eraldi failina. Üldtingimuste p 12.2.1. sätestab, et viivist arvestatakse 0,12% päevas iga viivitatud päeva eest (s.o 43.80% aastas). Kostja oleks saanud vältida viivise tekkimist, kui ta oleks täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu on viivisenõude suurus tingitud kostja tegevusetusest.
24.VÕS § 1132 lg 2 eeldused on täidetud ning hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist 40 eurot. Nõude loovutamise käigus astub uus võlausaldaja senise asemel VÕS § 164 lg 1 tähenduses ning nõude loovutamisega lähevad hagejale üle endise võlausaldaja õigused.
25.Menetluskulud jäävad kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
26.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada 225,83 euro ulatuses ning jätta menetluskulud hageja kanda.
27.Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja VÕS § 4034.
28.Laenulepingud sõlmiti vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes. Lepingutele tuleb kohaldada VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära 0% aastas. Kostjal ei tekkinud kohustust kõrvalnõudeid tasuda ja kostja peab tagastama vaid saadud laenusumma. Kostja maksed tuleb ümber arvestada põhivõla tagastamiseks ja põhivõlg osaliselt tasutuks lugeda. Kostja on laenuna saanud 337 + 600 = 937 eurot. Kostja on laenulepingute täitmiseks tasunud vähemalt 648,75 + 62,42 = 711,17 eurot. Seega on kostja tagastamata põhivõla jääk maksimaalselt 225,83 eurot (937 – 711,17 = 225,83). Hagejal oli kohustus enne kohtusse pöördumist esitada kostjale uus maksegraafik. Kostjal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest enne, kui võlausaldaja ei ole täitnud kohustust esitada uus maksegraafik.
29.Kohus märkis, et krediidivõtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult. Kostja hinnangul on kohus selliselt tõendamiskoormise kostja kahjuks ümber pööranud, millega on rikutud VÕS § 4034 lg-s 13 sätestatut.
30.Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut kohtuistungil kostja poolt öeldule, mille järgi on krediidiandaja vastutustundliku laenamise kohustust täitnud ainult formaalselt. Laenuandja on andmeid küsinud üldsõnaliselt ja ei ole neid kohaselt analüüsinud. Laenuandjale oli teada, et kostjal on mitu last ning ta teadis kostja sissetuleku suurust (sh pangakonto väljavõtted). Laenuandja ei oleks tohtinud lugeda kostjat krediidivõimeliseks. Kui kolmas leping sõlmiti, siis oli kostja maksetega viivituses ning pangakonto väljavõtet ega krediidivõimet ei kontrollitud.
31.Laenuandja laenutaotluse küsimused on sedavõrd pealiskaudsed ja puudulikud, et vastuste põhjal neile ei ole võimalik nõuetekohast krediidivõime analüüsi teostada. 22.03.2021 laenulepingu sõlmimisel kostja krediidivõimet ei kontrollitud (kostja esinesid makseraskused ja finantsprobleemid). Kuna hageja ei ole tõendina esitanud krediidiandja krediidivõime hindamiseks kehtestatud sise-eeskirju (KAVS § 49 lg 1), siis ei oleks kohus tohtinud asuda seisukohale, et krediidivõimet hinnati vastutustundlikult ja õigesti ning vastutustundliku
2-22-100982 laenamise kohustust ei rikutud. Sise-eeskirjade pinnalt saab hinnata, kas krediidiandja sisemised reeglid tarbija krediidivõime hindamiseks on kooskõlas seaduse nõuetega ning kas neid reegleid ka konkreetsel juhul täideti ja tehti õige krediidiotsus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades muu hulgas ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
33.Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus).
33.1.Praeguses asjas palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 508,07 eurot, intressi 25,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 96,94 eurot ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Seega ei ületanud hageja põhinõue kostja vastu 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot ning tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Lihtmenetlus on iga hagimenetlus, mis vastab TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud tunnustele ning lihtmenetluses tehtud otsusena tuleb käsitada ka kõiki neid otsuseid, mille puhul ei ole otsuses märgitud, et tegemist on lihtmenetluses tehtud otsusega või kus maakohus terve menetluse vältel kordagi asja lihtmenetluses menetlemisele ei viidanud (Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, 2018. Vt TsMS § 637 lg 21 kommentaar 3.4 (b); vt ka RKTKm 10.12.2010, 3-2-1-102-10, p 13 jj).
33.2.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesoleval juhul ei ole maakohus otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses (vt nt RKTKm 01.04.2015, 3-2-1-183-14, p 12).
33.3.Eeltoodust tulenevalt käsitleb ringkonnakohus käesolevat tsiviilasja lihtmenetluse asjana. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi ega hinnanud tõendeid ebaõigesti viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
34.Käesolevas asjas nõudis hageja (kes oli omandanud nõude laenuandjalt) kostjalt tagasi tarbijakrediidina saadud laenu, sellega seonduvat intressi, viivist ja sissenõudmiskulu ning maakohus rahuldas hagi täielikult. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et maakohus ei võtnud arvesse tema vastuväidet, et hageja oli rikkunud vastutustundliku
2-22-100982 laenamise kohustust juba esimese laenulepingu sõlmimisel ning seetõttu ei saanud ka teine laenuleping ega selle refinantseerimise leping vastata vastutustundliku laenamise tingimustele. Kostja hinnangul oleks pidanud vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumine tooma kaasa selle, et temaga sõlmitud lepingutele oleks tulnud kohaldada intressimäära 0% (VÕS § 4034 lg 7, § 94). See oleks omakorda muutnud hageja nõude kõiki komponente ja nende ulatust. Kostja leiab, et seetõttu oleks tulnud jätta kõik kõrvalnõuded rahuldamata ning tema põhivõlg hageja ees saab olla maksimaalselt 225,83 eurot. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses enam lepingute sõlmimise fakti, lepingus vajalike andmete kajastamist ega nõude loovutamist hagejale.
35.Ringkonnakohus märgib, et kehtivas õiguses on detailselt reguleeritud krediidiandja kohustused teavitada tarbijast krediidivõtjat (VÕS § 4031), samuti on krediidiandjale kehtestatud kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole (VÕS § 4034). Riigikohus on rõhutanud, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt RKTKo 03.06.2020, 2-177502, p 13 viitega RKTKm 15.01.2014, 3-2-1-170-13, p 12). Riigikohus on täpsustanud, et vastutustundliku laenamise põhimõte eeldab, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiandja peab hindama krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3 koos viidetega varasemale kohtupraktikale).
36.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga hinnanud käesolevas asjas kõiki olulisi aspekte: lepingute sõlmimise asjaolusid, vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist, nõude kujunemist (sh viivist ja sissenõudmisega seotud kulu), laenulepingu ülesütlemist ja nõude loovutamist. Mis puudutab apellatsioonkaebuses vaidlustatud krediidivõime kontrolli, siis on maakohus on tuvastanud, et laenuandja kontrollis enne esimese ja teise laenu andmist kostja majanduslikku seisundit ja see oli piisav laenu andmiseks (vt käesoleva otsuse p 18–19).
36.1.Kostja sõlmis 14.05.2020 laenuandjaga (BB Finance OÜ) laenulepingu nr 2101975187 laenusumma 337 euro saamiseks (dtl 34–35). Kostja märkis oma 14.05.2020 laenutaotluses, et tema töökohaks on C AS ning tema igakuine netosissetulek on 1500 eurot (dtl 259–266). 14.05.2020 palus laenuandja seejärel, et kostja saadaks enda 4 kuu arvelduskonto väljavõtte (dtl 231–232). Hageja esitatud tõenditest nähtub, et laenuandja on analüüsinud kostja sissetulekuid ja väljaminekuid maist 2019 kuni maini 2020. Mai 2019 ja mai 2020 andmed ei hõlmanud kogu kuud, kuid juunist 2019 kuni aprillini 2020 on olemas tervikandmed. Keskmine kontoseis kuus oli selles vahemikus 89,80 kuni 306,17 eurot ning kostja keskmine kuusissetulek oli 1952,18 eurot. Samuti laekus analüüsitud arvelduskontole kostjale lapse eest elatisraha (dtl 267–364). Arvestades, et kostja soovis laenu vaid 337 eurot, siis olid tema sissetulekud ja kontoseis piisvad laenuotsuse tegemiseks. Seda kinnitab tagantjärele ka asjaolu, et kostja tasus esimese laenulepingu alusel graafikujärgseid tagasimakseid juunist kuni augustini 2020 (dtl 468, 01.02.2023 istungiprotokoll, ajamärge 00:18:55).
2-22-100982
36.2.19.08.2020 sõlmis kostja laenuandjaga esimese lepingu refinantseerimise lepingu nr 2101996919, millega sai lisaks laenu 600 eurot (dtl 37–38). Nagu eelmisest punktist nähtub, ei olnud kostja jäänud selleks hetkest esimese lepingu tasumisega viivitusse, vaid oli teinud graafikujärgseid makseid. Lisaks kontrollis laenuandja ka 19.08.2020 laenu andmise eelselt kostja pangakonto seisu. Võrreldes varasema väljavõttega oli kostja keskmine kuusissetulek nüüd 2116,47 eurot ning keskmine kontoseis 01.06.2020 – 01.08.2020 oli 140,25 kuni 291,07 eurot (dtl 364–461). Seega kontrollis laenuandja enne teise lepingu sõlmimist ja täiendava 600 eurot laenamist samuti kostja krediidivõimelisust.
36.3.Kolmandaks sõlmis kostja laenuandjaga 22.03.2021 viimase (eelmises p-s nimetatud) laenu refinantseerimise lepingu nr 2102058413, mille kohaselt oli tema põhivõlg hageja ees 541,43 eurot. Selle lepinguga uut laenu ei antud (dtl 40–41). Lepingust nähtub, et laenu põhiosa maksed ei sisaldanud sissenõutavaks muutunud viiviseid ega intressi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellisel juhul ei olnud kostja sissetuleku tõestus vajalik, kuna kostja laenukoormus ei suurenenud.
37.Kuigi maakohus märkis, et krediidivõtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult, siis ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et maakohus pööras selliselt tõendamiskoormise kostja kahjuks ümber ja rikkus VÕS § 4034 lg-s 13 sätestatut. Nagu eelnevalt näidatud, maakohus lähtus selgelt hageja tõendamiskoormisest – ning hageja oli seda täitnud ja oli piisavalt tõendanud, et laenuandja järgis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kuna 22.03.2021 refinantseerimise lepingu alusel tagastas kostja hagejale vaid 33,36 eurot, siis nõustub ringkonnakohus, et kostja põhivõlg hagi esitamise seisuga oli 508,07 eurot ning et sellele lisandus intress 25,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 96,94 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et temaga sõlmitud lepingute suhtes oleks pidanud kehtima intress 0% ning et muid kõrvalkulusid ta tasuma ei pidanud. Mis puudutab viivist, siis oli hageja nõutud viisis üle viie korra väiksem kui põhivõlg ning seda ei saa pidada ebamõistlikuks, mida on leidnud ka maakohus (maakohtu otsuse p 19). Samuti on maakohus kohaselt analüüsinud nõude kujunemist, sh ka sissenõudmisega seotud kulude nõudmise eelduste täitmist (maakohtu otsuse p-d 13 ja 22).
38.Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb täies ulatuses rahuldada. See, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt RKTKm 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 13). Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
39.Hageja on vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Arvestades, et hagi rahuldati, on menetluskulud õigesti jäetud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka riigilõivu 110 eurot, kuid muid menetluskulusid hagejal tekkinud ei olnud. Kuna hagi rahuldati, siis kuulus riigilõiv (menetluskulude hulka kuuluv kohtukulu) kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele (TsMS § 162 lg 1, § 138).
40.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse
2-22-100982 võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kaebuse menetlusse võtmise korral tekiksid apellandil kaebuse rahuldamata jätmise tõttu täiendavad kulud.
41.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (140 eurot).
42.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.