Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohustus kostja käendama hageja ja A GmbH vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi 500 000 euro ulatuses. Käenduslepingule kohaldatakse samuti Saksa õigust (eeskätt BGB § 770, 771) Põhivõlgnik rikkus korduvalt intressi tasumise kohustust (ei tasunud talle väljastatud intressiarveid maksetähtpäevadega 31.12.2019, 31.03.2020, 30.06.2020 kogusummas 31 875 eurot). Seetõttu ütles hageja 01.07.2020 laenulepingu üles ja nõudis võlgnevuse tasumist hiljemalt 31.10.2020. Põhivõlgnik maksekohustust ei täitnud. Hageja on ka hiljem korduvalt pöördunud nii põhivõlgniku kui kostja poole seoses tekkinud võlgnevusega. Vaatamata sellele on laenulepingust tulenev võlgnevus siiani tasumata. Põhivõlgnik on muutunud maksejõuetuks ja tema suhtes on välja kuulutatud pankrot. Vastavalt 01.09.2019 laenulepingu ja 08.01.2020 käenduslepingu tingimustele, kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ ) nr 593/2008 („Rooma I“) art 3 lg-le 1 kohaldatakse viidatud lepingutele saksa materiaalõigust. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ ) nr 1215/2012 („Brüssel I bis“) art 4 lg-le 1 tuleb käesolev vaidlus lahendada Harju Maakohtus. Põhivõlgnik A GmbH on laenulepingust tulenevad kohustused täitmata jätnud. Hagejal oli õigus laenuleping üles öelda. Kuivõrd põhivõlgnik ei täitnud kokkulepitud intressi maksmise kohustust, tekkis hagejal põhjendatud kahtlus, et põhivõlgnik on sattunud rahalistesse raskustesse ja tema varaline olukord on halvenenud (kahtlused osutusid hiljem tõeks – tänaseks on põhivõlgniku suhtes välja kuulutatud pankrot). Eeltoodust tulenevalt ütles hageja laenulepingu üles BGB § 490 lg 1 alusel. Kostja võttis käenduslepinguga kohustuse vastutada põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Seega on hagejal BGB § 765 lg 1 alusel nõuda kohustuse täitmist ka kostjalt kui käendajalt. Laenulepinguga võlgnetava põhivõla suuruseks on 500 000 eurot ja ka käenduslepingus kokkulepitud kostja vastutuse maksimumsumma on 500 000 eurot. Kuivõrd põhivõlg on täies ulatuses tasumata, nõuab hageja käesolevaga kostjalt kui käendajalt põhivõla, st 500 000 euro tasumist. Kostja vastus Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostjal puuduvad vastuväited Saksa õiguse kohaldamise osas. Kostja ei võta hagis esitatud seisukohti omaks ning vaidleb neile täies ulatuses vastu. Käenduslepingute formaalseid nõudeid reguleerivad Saksamaa tsiviilkoodeks (BGB) ja Saksamaa äriseadustik (HGB) ning Saksa õiguse kohaselt on käendusleping tühine, seda alljärgnevatel põhjustel. Käesoleval juhul sõlmiti käendusleping üksnes elektroonilises vormis ning käenduslepingut füüsiliselt ja käsikirjaliselt allkirjastatud vormis ei eksisteeri. Käendusleping on tühine vorminõude täitmata jätmise tõttu vastavalt BGB §-dele 766 ja 125. Kuivõrd kostja käenduskohustust ei täitnud, ei kohaldu BGB § 766 teine eeldus ning vorminõude puudust ei ole täitmisega kõrvaldatud. Lisaks on BGB § 766 imperatiivne norm, millest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

HGB § 350 järgi ei kohaldu BGB §-s 766 sätestatud vorminõue käendustehingule, kui käendaja poolt käendamine on äritehing. HGB § 343 kohaselt on äritehingud kõik kaupmehe tehingud, mis on tema äritegevuse osa. Seega, kui käendaja teeb äritehingu kaupmehena, võib käenduse anda ka elektrooniliselt. Käesoleval juhul ei ole kostja kaupmees HGB § 343 mõttes – vastavalt Saksamaa kohtupraktikale ei ole piiratud vastutusega äriühingu tegevdirektor kaupmees HGB § 343 mõttes. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja laenusaaja A GmbH tegevdirektor, mida tõendab ka laenulepingu sõlmimine kostja poolt laenusaaja A GmbH eest ja nimel. Eeltoodule tuginedes kohaldub BGB §-s 766 sätestatud vorminõue. Vorminõude puudusele ei saa tugineda juhul, kui võlgniku tegevdirektor on kohustust käendanud teadlikult tühiselt ja kui laenuandja on laenu andnud üksnes käenduslepingu kehtivusele tuginedes. Tegemist ei ole alternatiivsete alustega, vaid alused peavad esinema koos. Käesoleval juhul on laenuleping sõlmitud 01.09.2019 ja käendusleping 08.01.2020, samuti maksti laenusumma välja ja laenulepingust tulenesid kohustused juba hiljemalt 31.12.2019. Seega ei saanud laenulepingu sõlmimine ja laenu andmine sõltuda käenduslepingu kehtivusest. Lisaks ei olnud kostjale käenduskohustuse võtmisel teada dokumendi sisu, mistõttu ei saanud kostja teadlikult tühiselt käenduskohustust võtta. Hageja saatis kostjale ettevalmistatud dokumendi, millele nõudis kliendi allkirja, väites, et käendaja olemasolu on hagejale vajalik pangast laenu saamiseks. Kuivõrd laenulepingu järgne summa oli juba laenusaajale välja makstud, ei ole kostjale tänase päevani teada, milline pank ja millise laenu andmiseks (kui üldse) tegelikult käendust vajas. Kostja kui Saksa keelt mittevaldav isik ei olnud teadlik dokumendi sisust, mistõttu ei saanud kostja dokumendi allkirjastamisel pahauskselt tegutseda – vastupidiselt oleks hageja Saksa äriühinguna pidanud vorminõudest teadlik olema. Kokkuvõttes on käendusleping tulenevalt vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Puudub vaidlus, et käesolevale vaidlusele kohaldub Saksa õigus. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Tuginedes Saksa advokaadibüroo Ahlers & Vogel õiguslikule arvamusele ja selles viidatud Saksa kohtupraktikale selgitab hageja, et käendusleping on antud juhul kehtiv isegi juhul, kui kohus tuvastaks, et BGB § 766 vorminõudeid on rikutud. Nimelt ei saa kostja käenduslepingu formaalsele kehtetusele tugineda, sest see rikuks BGB paragrahvi 242 kohaseid hea usu põhimõtteid (vt Ahlers & Vogel arvamuse viimane lõik). Käesolevale seisukohale lisatud õiguslikust arvamusest käenduslepingu kehtivuse kohta nähtub mh järgmist: a) BGB paragrahvide 766 ja 125 kohase vormi mittekehtivust hinnates tuleb arvesse võtta ka BGB paragrahvist 242 tuleneva hea usu ja õiglase tegutsemise põhimõttega seotud piiranguid, seda eriti seoses võimaliku õiguste lubamatu kasutamisega. Seda seetõttu, et õiguste lubamatu kasutamise juhtudel võidakse vormi puudumist piiratud juhtudel käsitleda ebaolulisena (vt BGH, 17. jaanuari 1991. aasta otsus, viide: IX ZR 170/90). Eriti võidakse ebalojaalse käitumisena käsitleda seda, kui pool, kes sai olulisest lepingust pikaajaliselt kasu, soovib nüüd oma kohustuste täitmisest hoiduda, tuginedes vormi puudumisele (vt BGH, 29. veebruari 1996. aasta otsus, viide: IX ZR 153/95). Selles asjas ei või pool tugineda tehingu vormi puudumisele, kui samal ajal on ta käsitlenud tehingut pikemat aega kehtivana (vt BGH, 28. novembri 1957. aasta otsus, viide: VII ZR 42/57). Sellega seoses pidi käendaja käitumine looma käenduslepingu kehtivusega seoses erilise usalduse aluse (BGH, 17. jaanuari 1991. aasta otsus, viide: IX ZR 170/90).

b) Jõudsime teistsugusele järeldusele kui ASD Rechtsanwälte eksperdiarvamus, mille kohaselt ei tuvastatud ühtegi põhjust BGB paragrahvi 242 kohaselt õiguste lubamatu täitmise eeldamiseks. Ahlers & Vogel arvamuse kohaselt tuleb arvestada järgmisi asjaolusid: (i) A. H on A GmbH tegevjuht ja ka osanik [lisaks ka Eesti filiaali juhataja] ning seega sai põhivõlgniku osaniku/tegevjuhina laenu andmisest otsest kasu, sest ettevõte sai likviidsust juurde. (ii) A. H on ise veel käesoleva kohtumenetluse ajal käenduse kehtivusele tuginenud (vt A. Hi 27.11.2021 määruskaebus ts. asjas nr 2-21-9316; lisad 3 ja 4) – seega on A. H ise käsitlenud käendust pikemat aega kehtivana. Selles kontekstis võib seda pidada vastuoluliseks käitumiseks, kui AH viitab õiguslikule tagajärjele, mis on tema jaoks „soodne“. (iii) A. H allkirjastas käenduslepingu digiallkirjaga. See on Eestis levinud tava ja on üsna rangete turvanõuetega. c) Kõiki asjaolusid arvestades leiame, et AH poolt õiguste lubamatu ärakasutamine on selge. See tuleneb iseäranis kohtule avaldatust, sest ta väljendas seeläbi, et tugineb just nendele õiguslikele tagajärgedele, mis on tema jaoks iga konkreetse juhtumi puhul soodsad. Lisaks sai ta laenusaajana kasu kui A GmbH osanik/tegevjuht, sest OTV GmbH ei oleks talle andnud laenu ilma vastava tagatiseta ja AH kinnituseta, et A GmbH ei olnud võlgadega üle koormatud. 27.11.2021 määruskaebuses ts. asjas nr 2-21-9316 avaldas A. H, kelle huvides oli A GmbH pankrotimenetlus lõpetada, järgmist: Teiseks on kaebaja seisukohal, et pankrotiavalduse lahendamisel ei ole arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. Kaebaja sõlmis 08.01.2020 võlausaldajaga garantiilepingu, millega kaebaja võttis võlausaldaja suhtes kohustuse ehk garantii, et täidab võlausaldaja nõudel võlausaldaja ja võlgniku vahelistest laenulepingutest tulenevad kohustused kuni 500 000 euro ulatuses (lisa 1). Pankotiavalduses ega ajutise pankrotihalduri aruandes ei ole kaebaja garantiid mistahes viisil käsitletud. Lisaks olid kaebaja ja võlgniku teine tegevdirektor J G K juba 12.06.2019 kokku leppinud kaebaja isiklikus vastutuses, kui laenu võtmist alles planeeriti, seega oli võlgnik pankrotiavalduse esitamisel kaebaja tagatisest ka teadlik (lisa 2). Kaebaja leiab, et kuivõrd võlausaldaja nõue on tagatud kaebaja garantiiga, ei tohiks võlausaldaja nõude rahuldamise tõenäosust hinnata ilma kaebaja garantiikohustuse täitmise tõenäosuse hindamiseta, kuna muud moodi võlgniku maksejõuetuse tekkimise tõenäosust hinnata ei saa. Pankrotiseaduse § 15 lõike 3 punkti 6 ütleb, et kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks, jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata. Seda ei ole kohus arvestanud. Seega tsiviilasjas nr 2-21-9316 rõhutas kostja veel 27.11.2021 (pärast käesoleva hagi esitamist!), et A GmbH kohustuste täitmine (sh OTC ees) oli piisavalt tagatud käesolevas asjas vaidlusaluse 08.01.2020 käenduslepinguga (garantiiga). Nii püüdis A. H veenda kohut, et OTC nõue A GmbH vastu saab täidetud kui mitte A GmbH arvel, siis vähemalt A. Hi antud käenduse kaudu. Käesolevas asjas soovibki OTC saada oma nõue rahuldatud A. Hi antud käenduse arvel. Vastuoluliselt püüab A. H nüüd vastutust välistada esitades otsitud vastuväite käenduse tühisuse kohta, mille kehtivust ta alles paar kuud varem kohtule esitatud avalduses kinnitas. Euroopa Liidu õigus kohustaks Saksamaad Eesti digiallkirjaga allkirjastatud dokumenti aktsepteerima. Nii Saksamaa kui Eesti õiguse osaks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 910/2014, 23. juuli 2014, e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (eIDAS määrus). eIDAS määruse artikli 1(a) kohaselt sätestatakse määruses, selleks et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, seades samal ajal eesmärgiks saavutada e-identimise vahendite ja usaldusteenuste asjakohane turvalisuse tase, tingimused, mille alusel peavad liikmesriigid tunnustama füüsiliste ja juriidiliste isikute e-identimise vahendeid, mis kuuluvad teise liikmesriigi teavitatud e-identimise süsteemi.

eIdAS määruse artikkel 25 näeb ette, et e-allkirja ei tunnistata õiguslikult kehtetuks ega kohtumenetlustes tõenduskõlbmatuks ainuüksi seetõttu, et see on elektroonilisel kujul või ei vasta kvalifitseeritud e-allkirjadele esitatavatele nõuetele (lg 1). Lõike 2 kohaselt on kvalifitseeritud eallkirjal käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õiguslik toime. Lõike 3 kohaselt tunnustatakse ühes liikmesriigis väljastatud kvalifitseeritud sertifikaadil põhinevat kvalifitseeritud e-allkirja kvalifitseeritud e-allkirjana ka kõikides teistes liikmesriikides. Eesti digiallkiri on eIdAS mõistes kvalifitseeritud e-allkiri (vt https://www.id.ee/artikkel/elektroonilised-allkirjad-ja-nendekasitlemine-euroopas/). Seega peaksid Euroopa Liidu riigid (sh Saksamaa) tunnustama Eesti digiallkirjaga allkirjastatud dokumenti samaväärselt omakäeliselt kirjutatud allkirjaga. Kostja väited selle kohta, et ta ei olnud üldse teadlik, milline pank ja millise laenu andmiseks käendust vajas või et talle ei olnud käenduskohustuse võtmisel teada dokumendi sisu, on otsitud, ebaõiged ja mitteasjakohased. Esiteks tuleb teha vahet erinevatel õigussuhetel. Kostja on käendanud OTC ja A GmbH vahelist laenulepingut, mitte OTC ja Saksa panga vahelist laenulepingut. Seega pidid talle olema teada A GmbH ja OTC vahelise laenulepingu tingimused. Ei saa olla vaidlust, et nendest oli kostja A GmbH juhatuse liikmena – kes oli ka 01.09.2019 laenulepingu A GmbH nimel allkirjastanud – teadlik. Teiseks oli kostja veel mitu kuud enne 01.09.2019 laenulepingu sõlmimist arutanud A GmbH osanike koosolekul läbi kõik olulisemad A GmbH juhtimise ja finantseerimisega seotud küsimused. Kostja on ise vastava koosoleku protokollile teises tsiviilasjas (2-21-9316) 17.11.2021 esitatud määruskaebuses viidanud, märkides: Lisaks olid kaebaja ja võlgniku teine tegevdirektor J G K juba 12.06.2019 kokku leppinud kaebaja isiklikus vastutuses, kui laenu võtmist alles planeeriti. Kostja poolt omaks võetud kohustust kinnitab ka 12.09.2019 protokolli (p 12) tekst: MD vastutab ainuisikuliselt kõigi ettevõtte [A GbH] tekitatud kahjude eest. Seega käenduslepingu allkirjastas kostja pärast osanike koosolekul toimunud arutelusid ja pärast tagatava kohustuse lepingu (01.09.2019 laenuleping) laenusaaja poolt allkirjastamist. Kostja väited tagatavast kohustusest mitteteadmise kohta otseselt valed ja tõenditega (sh kostja enda varasemate avaldustega) vastuolus. Eelnevast nähtub, et kostja käitumine on vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. See omakorda välistab Saksa kohtupraktika kohaselt kostja tuginemise BGB §-le 125 (tühisus vorminõude puuduse tõttu). Kohtu põhjendused Faktilised asjaolud hagist: 1) 01.09.2019 sõlmisid hageja ja A GmbH laenulepingu (hagiavalduse lisad 1-2), mille alusel andis hageja A GmbH-le laenu kogusummas 500 000 eurot. 2) Kostja allkirjastas 08.01.2020 garantiikirja (sks k kreditsicherungsbürgschaft), mille alusel kohustus kostja käendama hageja ja A GmbH vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi 500 000 euro ulatuses (hagiavalduse lisad 3-4). 3) Hageja ütles 01.07.2020 avaldusega laenulepingu üles (hagiavalduse lisad 5-6). 4) Hageja on nõudnud kostjalt käenduse täitmist (hagiavalduse lisad 7-8). 5) Põhivõlgniku suhtes on välja kuulutatud pankrot (hagiavalduse lisa 9). 6) Laen on põhivõlgniku ja kostja poolt tagastamata. Kostja ei ole nimetatud faktilisi asjaolusid vaidlustanud ning need on tõendatud viidatud tõenditega. Pooled on ühel meelel, et asjas kohaldub Saksa õigus. Kostja on seisukohal, et käendusleping on tühine, kuna käendusavaldus peab olema kirjalik (käsitsi kirjutatud allkirjaga), avaldust ei saa teha elektroonilises vormis. Vormipuudus kõrvaldatakse, kui käendaja täidab põhikohustuse, käendaja ei ole seda teinud. Seaduses sätestatud vorminõude rikkumine toob kaasa tehingu tühisuse. Hageja nimetatuga ei nõustu. Kostja ei saa formaalsele

kehtetusele tugineda, sest see rikub BGB § 242 hea usu põhimõtteid, kostja on tsiviilasja 2-219316 menetluses tuginenud sellele, et nõue on tagatud 08.01.2020 käenduslepinguga. Euroopa Liidu õigus kohustaks Saksamaad Eesti digiallkirjaga allkirjastatud dokumenti aktsepteerima. Käendusleping on allkirjastatud kostja poolt digitaalselt. BGB § 125 sätestab, et tühine on tehing, milles ei ole järgitud seaduses sätestatud vormi. BGB § 126 esimese lõike kohaselt peab kirjaliku vormi puhul olema dokument allkirjastatud käsikirjaliselt. Lõike 3 kohaselt võib kirjalikku vormi asendada elektrooniline vorm, väljaarvatud kui õigusaktist võib järeldada vastupidist. BGB § 126a lõike 1 järgi kui kirjalikku vormi asendab elektrooniline vorm, siis peab selle allkirjastama kvalifitseeritud elektroonilise allkirjaga. Käenduslepinguid reguleerib BGB § 765-778. BGB § 766 kohaselt peab käenduslepingu kehtivuseks olema see kirjalikus vormis ning seda ei või teha elektroonilises vormis. Eelnevast nähtub, et Saksa õigus ei võimalda käenduslepingut sõlmida elektrooniliselt allkirjastatuna ning vorminõude puudust ei ole kõrvaldatud nõude tasumisega (seda võimaldab BGB § 766 viimane lause). Samas kohaldub asjas ka Euroopa Liidu õigus, täpsemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 910/2014, 23. juuli 2014, e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ. Määruse preambula lg 49 kohaselt „Käesoleva määrusega tuleks kehtestada põhimõte, et e-allkirja ei tohiks tunnistada õiguslikult kehtetuks seetõttu, et see on elektroonilisel kujul või ei vasta kvalifitseeritud eallkirjadele esitatavatele nõuetele. E-allkirjade õiguslik toime peaks olema kindlaks määratud siseriiklikus õiguses, välja arvatud käesolevas määruses sätestatud nõue, mille kohaselt kvalifitseeritud e-allkirjal peaks olema käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õiguslik toime.“ Määruse artikkel 25 lg 2 kohaselt on kvalifitseeritud e-allkirjal käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õiguslik toime. Määruse artikkel 3 p 12 järgi on kvalifitseeritud e-allkiri täiustatud eallkiri, mis antakse kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja mis põhineb e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 24 lg 1 kohaselt digitaalallkirja loetakse e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 artikli 3 punktis 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Nimetatud määrus on vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides ja Euroopa Liidu õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes. Kuna Eesti digitaalallkiri on kvalifitseeritud e-allkiri määruse mõttes ning kvalifitseeritud allkirjal on käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õiguslik toime, siis ei saa käenduslepingu digitaalset allkirja pidada vorminõude rikkumiseks. Seega ei ole käendusleping ka tühine. Kohus on seisukohal, et kui ka pidada käenduslepingut vorminõude rikkumise tõttu tühiseks, siis ei saa kostja tugineda tühisusele tulenevalt hea usu põhimõttest. BGB § 242 kohaselt on võlgnikul kohustus täita kohustusi heas usus, arvestades tavapärast praktikat. Hageja poolt esitatud Ahlers & Vogel (hageja 01.11.2022 seisukoha lisa 1-2) õigusliku hinnangu kohaselt: „BGB paragrahvide 766 ja 125 kohase vormi mittekehtivust hinnates tuleb arvesse võtta ka BGB paragrahvist 242 tuleneva hea usu ja õiglase tegutsemise põhimõttega seotud piiranguid, seda eriti seoses võimaliku õiguste lubamatu kasutamisega. Seda seetõttu, et õiguste lubamatu kasutamise juhtudel võidakse vormi puudumist piiratud juhtudel käsitleda ebaolulisena (vt BGH, 17. jaanuari 1991. aasta otsus, viide: IX ZR 170/90). Eriti võidakse ebalojaalse käitumisena käsitleda seda, kui pool, kes sai olulisest lepingust pikaajaliselt kasu, soovib nüüd oma kohustuste täitmisest hoiduda, tuginedes vormi puudumisele (vt BGH, 29. veebruari 1996. aasta otsus, viide: IX ZR 153/95). Selles asjas ei või pool tugineda tehingu vormi puudumisele, kui samal ajal on ta käsitlenud tehingut pikemat aega kehtivana (vt BGH, 28. novembri 1957. aasta otsus, viide: VII ZR 42/57). Sellega seoses pidi

käendaja käitumine looma käenduslepingu kehtivusega seoses erilise usalduse aluse (BGH, 17. jaanuari 1991. aasta otsus, viide: IX ZR 170/90).“ Kohtu hinnangul ei saa kostja tugineda vormipuudusele. Kostja on tsiviilasjas 2-21-9316 (põhivõlgniku A GmbH pankrotimenetlus) 17.11.2021 kuupäevaga määruskaebuses (hageja 01.11.2022 seisukoha lisa 3) lk 3-4 kaebajana kirjutanud: „Kaebaja sõlmis 08.01.2020 võlausaldajaga garantiilepingu, millega kaebaja võttis võlausaldaja suhtes kohustuse ehk garantii, et täidab võlausaldaja nõudel võlausaldaja ja võlgniku vahelistest laenulepingutest tulenevad kohustused kuni 500 000 euro ulatuses (lisa 1). Pankotiavalduses ega ajutise pankrotihalduri aruandes ei ole kaebaja garantiid mistahes viisil käsitletud. Lisaks olid kaebaja ja võlgniku teine tegevdirektor J G K juba 12.06.2019 kokku leppinud kaebaja isiklikus vastutuses, kui laenu võtmist alles planeeriti, seega oli võlgnik pankrotiavalduse esitamisel kaebaja tagatisest ka teadlik (lisa 2). Kaebaja leiab, et kuivõrd võlausaldaja nõue on tagatud kaebaja garantiiga, ei tohiks võlausaldaja nõude rahuldamise tõenäosust hinnata ilma kaebaja garantiikohustuse täitmise tõenäosuse hindamiseta, kuna muud moodi võlgniku maksejõuetuse tekkimise tõenäosust hinnata ei saa. Pankrotiseaduse § 15 lõike 3 punkti 6 ütleb, et kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks, jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata. Seda ei ole kohus arvestanud.“ Sellest seisukohast järeldub, et kostja mitte üksnes ei pidanud 17.11.2021 seisuga 08.01.2020 antud käendust kehtivaks vaid ka aktiivselt tugines sellele kehtivusele ja pidas sellest tulenevalt nõuet põhivõlgniku vastu tagatuks kostja poolt antud käendusega. Samuti nähtub seisukohast, et kostja oli kokku leppinud võlgniku teise tegevdirektoriga kostja isiklikus vastutuses juba enne laenu võtmist (kui laenu võtmist alles planeeriti). Lisaks oli kostja näol tegu laenust kasu saava isikuga, kuna kostja oli põhivõlgniku osanik ja tegevjuht ning põhivõlgniku likviidsus oli ka kostja huvides. Kuna kostja on saanud käendusest põhivõlgniku osanikuna kasu ja kostja on ise käsitlenud käendust pikaajaliselt kehtivana (käendus allkirjastati 08.01.2020 ja 17.11.2021 kinnitas kostja käenduse kehtivust), siis ei saa enam vastavalt Saksa õigusele ja kohtupraktikale tugineda vormipuudusele, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole tuginenud muudele käenduse tühisuse alustele ja kohus ei ole selliseid aluseid tuvastanud. Kostja ei ole esitanud muid vastuväiteid, mis tingiks hagi rahuldamata jätmise. BGB § 241 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Seega rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 500 000 eurot. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.