Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja esitas 15. veebruaril 2023 avalduse puuduste kõrvaldamiseks.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kohus ei võta TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi: määrus nr 1215/2012) art 17 lg 1 p c näeb ette, et asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks määruse neljanda jao alusel, kui tegemist on: • • •

järelmaksuga kaupade müügilepinguga, osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks, või muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

Hagi kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu I. A. ja kostja vahel 31. märtsil 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX (edaspidi: leping). Lepingu alusel sai kostja laenu 2383 eurot, mille kostja kohustus tagastama I. A. vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule. Intressi määr oli 16% aastas. Arvestades laenu suurust ning asjaolu, et kostja on füüsiline isik, võib kohtu hinnangul eeldada, et kostja sõlmis lepingu isikliku eratarbimise vajaduse rahuldamiseks. Kohus leiab seega, et kostja sõlmis lepingu tarbijana oma majandus- ja kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Leping sõlmiti Eestis tegutseva äriühinguga kauba kostjale müümiseks ja müügi rahastamiseks. Tsiviilasja kohtualluvus tuleb määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 punkti b järgi seega määrata määruse nr 1215/2012 II peatüki neljanda jao alusel. Teine lepingupool võib määruse nr 1215/2012 neljanda jao art 18 lg 2 kohaselt algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Sellest sättest võib kõrvale kalduda üksnes määruse nr 1215/2012 art 19 sätestatud nõuetele vastava kohtualluvuse kokkuleppe alusel. Hageja ei ole tuginenud, et lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe. Tuvastamaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab kohus määruse nr 1215/2012 art 62 lg 1 järgi enda siseriiklikku materiaalõigust. Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis (määruse nr 1215/2012 art 62 lg 2). Hagiavalduse, rahvastikuregistri ja e-maksuameti andmetel on kostja elukoht XXX, XXX. Maksekäsu kiirmenetluses tagastati menetlusdokumendid sellelt aadressilt hoiutähtaja möödumisel. Kohtutäituri O. K. 25. novembri 2022. a aruandest selgub, et varasemas menetluses ei õnnestunud toimetada kostjale dokumente kätte aadressil XXX, kuna kostja ei ela seal. Korteri XXX omanik kinnitas 11. jaanuaril 2023, et kostja elas seal paar nädalat, kuid enam ei ela. Rahvastikuregistri andmetel elab aadressil XXX 12 täiskasvanut enamasti lätipäraste nimedega isikut. Hagiavaldusele lisatud lepingu järgi on kostja aadress XXX. Kohtul ei õnnestunud leida XXX. Rahvastikuregistri andmetel on kostja Lätis sündinud ja Läti kodanik, kostja emakeel on

läti keel. E-maksuameti andmetel ei ole kostja kunagi saanud Eesti Vabariigis maksustatavat tulu. Arvestades kostja seotust Läti riigiga ning kostjaga seotud Eesti aadresside kohta ülal kirjeldatud teavet, on kohtu hinnangul alust arvata, et kostja elab Lätis. Kohus palus sellest tulenevalt esitada hagejal kohtule väljavõte Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete kohta või Läti rahvastikuregistri kinnitus, et hagejale ei väljastata Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmeid. Kohtul on kohtualluvuse väljaselgitamiseks õigus nõuda hagejalt tõendeid (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, p 29.2). Hageja märgib, et on 20. juulil 2021 kontrollinud Läti Rahvastikuregistris olevaid andmeid kostja elukoha kohta ning teada saanud, et kostja elukohaks on märgitud XXX. Hageja ei esitanud kohtule andmeid, millest saaks järeldada, et kostjal ei olnud hagi esitamise aja seisuga Lätis elukohta. Hageja ei esitanud kohtule ka kinnitust, mille kohaselt talle ei väljastata Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmeid. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjal puudub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 tähenduses Eesti Vabariigis elukoht. Läti tsiviilkoodeksi (Civillikums) § 7 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik vabataktlikult viibib otsese või kaudse sooviga seal alaliselt elada või tegutseda. Kohtul on alust arvata, et kostja on loobunud oma Eesti elukohast ja naasnud Lätti. Arvestades, et pooled ei ole sõlminud kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtu kasuks ning kostja elukoht on Läti Vabariigis, on Läti kohtud määruse (EL) nr 1215/2012 art 18 lg 2 alusel pädevad käesolevat tsiviilasja lahendama. Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb see jätta TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata. Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.