2-25-12090/3 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et VÕS § 76, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p 1,6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel on põhivõlgnevus, viivis ja täiendav viivis hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt tagaseljaotsusega hageja kasuks välja mõista. Sissenõudmiskulude hüvitise nõue on põhjendatud osaliselt. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud kokku 50 eurot - Telia Eesti AS-i poolt loovutatud nõudes 2 eurot ja hageja enda poolt 25 eurot. Puudub vaidlus, et kostja on tarbija ning et nii esialgne võlausaldaja kui ka hageja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kohus märgib, et VÕS § 1132 seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid ning tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised (VÕS § 1132 lg 6). VÕS § 1132 alusel on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist vaid siis, kui ta on need kulud reaalselt kandnud ning võlausaldaja peab olema võimeline neid ka tõendama. Tegemist ei ole seadustatud hinnakirjaga. Tarbijalt on õigus nõuda lepingu kehtivusajal tasu ühe meeldetuletuskirja saatmise eest ning pärast lepingu lõppemist tasu kolme meeldetuletuskirja

eest ning lisaks sissenõudmiseks tehtud muude toimingute kulud (nt telefonikõned, võimalikud registripäringud, võlgnikuga kohtumine jne) piirmäära ulatuses. Samuti tuleb lähtuda ka sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangust, s.o lepingu lõppemisest või eelmise tasulise meeldetuletuskirja saatmisest on möödunud vähemalt 7 päeva, mida tuleb nõude hindamisel arvestada. Teave lepingu lõppemise kohta, meeldetuletuskirjade saatmise aja, sisu ja viisi kohta ning muude toimingute tegemise aeg, sisu ja kulud peavad nähtuma hagist, sest tagaseljaotsust tehes saab kohus hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes hinnata ega arvestada võimalikke hagile lisatud tõendeid. Hagi õiguslikult põhjendatus peab nähtuma hagist endast. Kui hageja on hagisse asjaolud kirjutanud puudulikult või on rikkunud seaduses sätestatud piiranguid, siis ei saa sissenõudmiskulude hüvitise nõuet pidada vastavas ulatuses õiguslikult põhjendatuks. Õiguslikult põhjendamatus ulatuses peab kohus nõude aga jätma rahuldamata. Hagist nähtub, et hageja ise on kahel korral (5 eurot + 5 eurot) kostjale meeldetuletuskirjad saatnud ning ei esine VÕS § 1132 lg-s 3 märgitud piiranguid. Selles osas on sissenõudmiskulude hüvitise nõue õiguslikult põhjendatud. Küll aga ei nähtu hagist millal, mis sisuga ja mis viisil on Telia Eesti AS saatnud kostjale võlgnevuse meeldetuletuskirju. See, et Telia Eesti AS on kostjale esitanud nende kulude eest arved nr VH034908 ja VH042160, ei ole automaatselt nõude aluseks ega näita, millal täpselt meeldetuletuskirjad saadeti, mis kanaleid pidi kirjad saadeti ning mis oli kirjade sisu. Kohus märgib, et maksetähtaegasid arvestades oli vähemalt üks võimalik kiri saadetud ajal, mil toimus ülesütlemine. Kohus selgitab, et meeldetuletuskirju tuleb mõista kitsendavalt arvestades VÕS § 1132 tarbijakaitselist iseloomu. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk võlaõigusseaduse regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Seega ei saa meeldetuletuskirjadeks lugeda lepingu ülesütlemise hoiatust, ülesütlemise avaldust või nõude loovutamise teadet, sest nende kirjade ainuke eesmärk ei ole tuletada meelde eelneva võlgnevuse tasumise kohustust. Seega on oluline teada ka Telia Eesti AS-i saadetud kirjade sisu, mida hagist ei nähtu. Kohus jätab Telia Eesti AS-i loovutatud kulude nõude summas 25 eurot rahuldamata. Samuti ei nähtu hagist hageja poolt tehtud muude toimingute täpsemad asjaolud, nt kuhu ja mis kulu eest on hageja teinud päringuid, kuhu ja millal võlanõude avaldanud jne. Kohus leiab, et selles osas ei saa nõuet õiguslikult põhjendatuks lugeda ainuüksi selgitusel, et hageja on üldisemalt teinud mingeid muid toiminguid. Seega ei ole hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõue õiguslikult põhjendatud 15 euro ulatuses ja selles osas tuleb jätta nõue rahuldamata. Hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõue on põhjendatud kokku 10 euro ulatuses. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 750,44 eurot, 24.11.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 261,34 eurot (236,51+24,83) ja sissenõudekulud 10 eurot. Lisaks täiendava viivise alates 25.11.2025 VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras põhinõudelt 750,44 eurot, kuni põhinõude tasumiseni.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 86% ulatuses kostja kanda ja 14% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 280 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud. Hageja taotles kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud summas 253,50 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja õigusabikulud summas 253,50 eurot (käibemaksuta, kuna hageja on käibemaksukohustuslane). Hageja esindaja on õigusabi osutanud 1,5 tundi (alusdokumentidega tutvumine ja analüüs, hagi ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule) tunnitasuga 169 eurot/tund (käibemaksuta, kuna hageja on käibemaksukohustuslane). Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Arvestades asja keerukus ja mahtu, on ajakulu 1,5 tundi kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus leiab, et tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et 169 eurot/tund vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni, asja keerukust ja esitatud hagi sisu (rahuldamata jäänud nõude osas hagis asjaolud puudulikud) on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 460 eurot, millest 280 eurot on riigilõiv ja 180 eurot lepingulise esindaja tasu (1,5 h x 120 eurot/tund). Kohus jättis menetluskulud 14% ulatuses hageja kanda ja 86% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (460 eurot) jääb hageja kanda seega 64,40 eurot ja kostja kanda 395,60 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 395,60 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras.