Menetlusosalised ja nende Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindajad ringkonnakohtus esindaja Dmitri Santašev Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.09.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-141905 osas, millega maakohus hagi rahuldas, menetluskulud jaotas, hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks määras ja kostjalt välja mõistis. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis OK Incure OÜ nõude X vastu sissenõudmiskulude 15 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja selgitused
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtule 26.01.2022 esitatud hagiavalduses palus OK Incure OÜ (hageja) välja mõista X-lt (kostja) põhivõlgnevuse 1055,48 eurot, intressi 110,98 eurot, viivise 134,26 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja laenuandja BB Finance OÜ (laenuandja) 20.05.2021 laenulepingu nr 2102075834, mille alusel sai kostja laenu 861 eurot. Seejärel sõlmisid pooled 29.06.2021 lisalaenulepingu nr 2102089886, mille alusel sai kostja laenu 1055,48 eurot. Lisalaen on laenutoode, mida saab vajadusel taotleda juba kehtivale laenulepingule lisaks personaalse krediidilimiidi ulatuses. Lisalaenu korral jäävad olemasolev laenujääk ja lisalaenu summa personaalse laenulimiidi piiridesse, st juba kehtiva laenu põhiosa ja intressid arvestatakse uude laenulepingusse. Hageja nõude aluseks on seega laenuleping nr 2102089886, mille alusel anti kostjale laenu kokku 1055,48 eurot. Vastavalt laenulepingu tingimustele kohustus kostja tagastama laenu maksegraafiku alusel. Kostja on jätnud laenusumma tähtaegselt tagastamata. Kokkuleppe kohaselt oli lepingujärgseks intressimääraks 40% aastas. Laenulepingu üldtingimuste punkti 12 kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist määraga 0,12% päevas. Kostja sai taotletud laenu kätte 29.06.2021, kuid ei täitnud laenu tagastamiskohustust, mistõttu laenuandja saatis kostjale 05.08.2021 võlgnevusteate, milles andis täiendava tähtaja olemasoleva võlgnevuse 122,07 euro tasumiseks. Samuti selgitas laenuandja kirjas, et kostja on kohustatud tasuma viivist 0,12% päevas iga viivitatud päeva eest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Ka pärast hoiatuse saatmist ei kustutanud kostja võlgnevust, mistõttu saatis laenuandja 28.09.2021 teate lepingu ülesütlemisest, hoiatades kostjat, et kohustuste täitmata jätmisel hiljemalt 12.10.2021 ütleb laenuandja lepingu 13.10.2021 üles. Kostja oma kohustusi ei täitnud, mistõttu luges laenuandja lepingu 13.10.2021 seisuga ülesöelduks. Laenuandja teavitas 26.01.2022 kostjat laenulepingust tulenevate nõuete loovutamisest hagejale VÕS § 164 alusel. Asja kohtuväline lahendamine ei ole andnud tulemusi. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 1055,48 eurot, intress 110,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 134,26 eurot ning võla sissenõudekulud 50 eurot. Kostja vastuväited 2(6)
2.Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja tunnistas, et sai laenuandjalt laenu 20.05.2021 820 eurot ning 29.06.2021 195 eurot. Kostjat ei teavitatud nõude loovutamisest ning laenuandja ei vastanud kostja päringutele. Laenukohustuse täitmine on võimalik vaid seaduslike maksevahenditega, milleks on paberraha ja mündid. Lepingut on nimetatud kord krediidilepinguks ja seejärel tarbijakrediidilepinguks. Laenuandja ei esitanud kostjale litsentsi krediidiasutusena tegutsemiseks. Hagi poleks pidanud menetlusse võtma, kuivõrd kostja hinnangul on hageja tasunud riigilõivu nõutust vähem (200 euro asemel tulnuks tasuda 280 eurot). Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1055,48 eurot, intressid 110,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 134,26 eurot ning võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot. Hagi läbi vaatamata jätmiseks puudub alus, sest hageja on tasunud hagilt riigilõivu 200 eurot. Maakohus tuvastas vaidluse lahendamisel järgmised asjaolud: - kostja ja laenuandja sõlmisid 20.05.2021 laenulepingu nr 2102075834, mille alusel kostja sai laenu summas 861 eurot; - seejärel sõlmisid samad pooled 29.06.2021 lisalaenulepingu nr 2102089886, mille alusel sai kostja laenu 1055,48 eurot; - vastavalt lisalaenulepingule arvestati juba kehtiva laenu põhiosa ja intressid uude laenulepingusse ja kostjale anti laenu kokku 1055,48 eurot; - laenulepingu kohaselt on laenu intress 40% aastas ja viivis 0,12% päevas; - kostja ei tagastanud laenu ega tasunud intressi vastavalt maksegraafikule ning laenuandja luges lepingu 13.10.2021 seisuga ülesöelduks; - 26.01.2021 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale; - nõude loovutamisest teavitati kostjat 01.11.2021 ja 26.01.2022. Laenuandja on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Ülekande teostamine internetipangas on samaväärne sularahatehinguga, kuivõrd internetipangas teostatud rahaülekanded on samuti ühe maksevõimalusena Eesti Vabariigis tunnustatud. VÕS § 410 lg 1 ja § 404 lg 2 koostoimes on toodud loetelu andmetest, mis peavad olema tarbijakrediidilepingus loetletud. Tegevusluba või litsentsi nende andmete hulgas nimetatud ei ole. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid võlgnevuse olemasolu ega põhinõude suuruse suhtes. Kostja pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostja poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Maakohus viitas hageja nõude rahuldamisel VÕS § 101 lg 1 p-s 1, § 113 lg-s 1, § 1132 lg 2 p-s 3 ja § 397 lg-s 1 sätestatule. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingust nr 2102089886 tulenev põhivõlgnevus 1055,48 eurot, intress 110,98 eurot ja viivis 134,26 eurot (perioodi 13.10.2021–26.01.2022 eest). Sissenõudmiskulude nõue tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis sissenõudmiskulude eest summas 35 eurot.
3(6)
TsMS § 163 lg 1 järgi jäävad menetluskulud 98,9% ulatuses kostja ja 1,1% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel määras kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 200 eurot (riigilõiv). Kostja hüvitatavad menetluskulud jäid kindlaks määramata, kuna kostja vastavat taotlust ei esitanud ja toimiku materjalidest nähtuvalt kostjal kulud puudusid. Kohus mõistis kostjalt välja 98,9% hageja menetluskuludest ehk 197,80 eurot (200 × 98,9%). Kohus märkis hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, juhtinud tähelepanu õigussuhte kvalifikatsioonile ega võimaldanud pooltel selle kohta arvamust avaldada. Istungil ei võimaldanud kohus kostjal eelkõige kostja õigusliku staatuse osas oma arvamust avaldada. Maakohus rikkus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Kohus suhtus kostjasse üleolevalt, kahtlustas teda teovõime puudumises ja ähvardas trahviga. Kostja vaidles nõuetele vastu ja leidis, et need on alusetud. Maakohus ei arutanud pooltega tüüptingimuste sisu ja õiguslikku hinnangut neile. Kohus pidi tuvastama tüüptingimuse tühisuse. Kohtuotsuse sissejuhatuses märgitud kostja andmed ei vasta isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) alusel isikut tõendavates dokumentides märgitud andmetele ning ei ole kooskõlas rahvastikuregistrist pärinevate andmetega. Seetõttu tulnuks hagi menetlemisest keelduda (TsMS § 317 lg 1 p 11 mõttes), kuid maakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Asjas esitatud asjaoludest ei saanud teha järeldust, et hageja nõuded kostja vastu põhinevad laenulepingul nr 2102089886, kuna: - laenulepingul puudusid poolte allkirjad ja seetõttu pole laenulepingu näol tegemist tõendiga; - otsuse kohaselt kinnitas kostja oma 22.03.2022 esitatud dokumendis, et laenuandjalt laekus internetipanga ülekannetena 1020 eurot, kuid kohus tagastas selle menetlusdokumendi kostjale 08.09.2022 kohtuistungil ja ei saanud sellele tugineda; - kohus ei ole viidanud normile, mille alusel ülekande teostamine internetipangas on samaväärne sularahatehinguga. Laenuandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja eksitas pahauskselt tegutsedes laenusaajat, rikkudes sellega laenulepingu sõlmimisel hoolsuskohustust, vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hea usu põhimõtet. Kohus ei täitnud TsMS §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust. Menetluses jäid asja lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata, sh on maakohus jätnud kaevatavas otsuses võtmata seisukoha apellandi 08.09.2022 istungil suuliselt esitatud õiguslike väidete osas. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.
4(6)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele hagi rahuldavas, menetluskulude jaotamise, kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teine lause ja § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, milles hagi rahuldati. Kuigi apellatsioonkaebus on esitatud kogu maakohtu otsuse peale, on sellest arusaadav kostja tahe vaidlustada otsust üksnes osas, millega hagi rahuldati. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõudmiskulude 15 eurot kostjalt väljamõistmiseks.
8.TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Menetletavas asjas on maakohus jätnud otsuses olulised asjaolud tuvastamata ning rikkunud selgitamis- ja otsuse põhjendamiskohustust. TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitada rikkumisena mh ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta (RKTKo nr 3-21-131-14 p 17).
9.Hageja esitas kostja vastu laenulepingust tuleneva võla nõude. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
10.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, märkides otsuse põhjendustes ebaõigesti, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid võlgnevuse olemasolu ega põhinõude suuruse suhtes. Kostja on vastuses hagiavaldusele vaielnud vastu hageja nõudele. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja muuhulgas asjaolule, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.1.Ringkonnakohus märgib, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (C 679/18, p-d 20-23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama. Maakohus ei ole juhtinud hageja tähelepanu sellele, et hagejal on kohustus välja tuua asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused, ning neid asjaolusid tõendada. Maakohus ei ole otsuses hinnanud, kas laenuandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Maakohus on jätnud välja selgitamata, millise teabe laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas, s.o kas laenuandja küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Seega ei täitnud maakohus eelmenetluse ülesandeid, st jättis täitmata selgitamiskohustuse ja ei kontrollinud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Samuti rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 5(6)
10.2.Lisaks tulnuks maakohtul kontrollida, kas hagejale hagis toodud lisalaenu andmise korral ei eksinud laenuandja VÕS § 113 lg-s 6 toodud keelu vastu, mille kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral, ja sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Nimelt on hageja hagiavalduses esile toonud, et lisalaenu korral jäävad olemasolev laenujääk ja lisalaenu summa personaalse laenulimiidi piiridesse, st lisalaenu taotlemisel arvestatakse juba kehtiva laenu põhiosa ja intressid uude laenulepingusse. VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keelu rikkumist ja selle võimalikke tagajärgi on Riigikohus põhjalikumalt lahanud oma otsuse nr 3-2-1-175-14 p-des 16 ja 17.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, kuivõrd maakohus on lisaks põhjendamiskohustuse rikkumisele rikkunud oluliselt ka selgitamiskohustust. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale tema tõendamiskoormist, anda tähtaeg tõendite esitamiseks ning hinnata, kas hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagejal tuleb selgitada oma nõude kujunemist ja esitada selle kohta täpsed arvestused. Maakohtul on kohustus arvestada kostja vastuväidetega nõudele ja hinnata hageja nõude põhjendatust asjas esitatud tõenditest lähtuvalt. Kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei oleks maakohtule siduvad (TsMS § 658 lg 2), ei anna ringkonnakohus hinnangut kostja apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad asjaolude tuvastamisega (kas kostja rekvisiidid lepingul on õiged, mis ulatuses kostjale laenu anti ja mis ulatuses see tagastada tuleb). Ekslik on siiski apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tagastas 08.09.2022 kohtuistungil kostja 22.03.2022 esitatud menetlusdokumendi (dtl 77-79), milles kostja tunnistas, et laenuandjalt laekus internetipanga ülekannetena 1020 eurot. Kohtuistungi protokollist (dtl 186) nähtub, et maakohus ei ole seda menetlusdokumenti tagastanud ja võis selles toodud asjaoludele tugineda.
12.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.