Aktiva Finance Group OÜ hagi A. V. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1678 eurot 89 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), asukoht A. Weizenbergi tn 20, Tallinn, 10150, Harju maakond Hageja lepinguline esindaja S. R. (e-post XXX Kostja A. V. (isikukood XXX), elukoht XXX
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista A. V. lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja põhivõlgnevus 774 eurot 61 senti.
3.Jätta hageja menetluskulud 46% ulatuses kostja A. V. kanda ja kostja menetluskulud 64% ulatuses hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda.
4.Mõista A. V. lt välja Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuluna 255 eurot 30 senti. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
5.Välja mõista A. V. lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (255 eurot 30 senti) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
6.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
7.Toimetada kohtuotsus menetluse pooltele kätte.
Edasikaebamise kord
2-22-125166 Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.Aktiva Finance Group OÜ nõuab 26. oktoobril 2022 A. V. vastu esitatud hagis Placet Group OÜ ja kostja vahel 4. aprillil 2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevat põhivõlgnevust 909 eurot 24 senti, intressi 76 eurot 49 senti, viivist 325 eurot 93 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist alates hagiavalduse esitamisest. Kostja jättis laenulepingutest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata, mistõttu hageja ütles lepingu üles.
2.Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte toimetatud vastavalt TsMS §-le 325 pärast kostja menetlusdokumendi vastuvõtmisest keeldumist postkasti jätmisega kostja aadressile XXX 15. detsembril 2022. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 29. detsembril 2022).
3.Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
4.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul 2(8)
2-22-125166 puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
6.Vaidlust ei ole, et Placet Group OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 4. aprillil 2021 laenuleping nr XXX , mille alusel on kostja saanud laenu 1000 eurot (dtl 23-27). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes
7.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Placet Group OÜ on loovutanud oma nõude hagejale ning on sellest kostjat teavitanud 19. oktoobri 2021. a teatega (dtl 33). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
8.Vaidlust ei ole, et kostjale on välja makstud 1000 eurot ning kostja sattus maksetega viivitusse alates 5-st osamaksest. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
9.VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
10.2. oktoobril 2021 on Placet Group OÜ edastatud kostjale laenulepingu ülesütlemise teate, millise kohaselt andis krediidiandja kliendile täiendava tähtaja käesolevas teates toodud kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks kuni 16. oktoober 2021. Selleks tähtajaks palub krediidiandja tasuda kogu võlgnetava summa krediidilepingus toodud arvelduskontole kooskõlas krediidilepingu tingimustega. Juhul, kui võlgnevust ülalnimetatud kuupäevaks ei tasu, luges Placet Group OÜ lepingu lõppenuks alates 17. oktoobrist 2021 (dtl 32). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenuandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning tarbijakrediidileping öeldi kehtivalt üles
17.oktoobril 2021.
11.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. 3(8)
2-22-125166 Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‐226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
12.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
13.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
14.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
15.KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud 4(8)
2-22-125166 nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
16.Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
17.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
18.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
19.Hageja hinnangul laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Hageja selgitas, et kostja ise esitas krediidivõimelisuse hindamiseks järgmised andmed (dtl 98): Sissetulekud: Tüüp Sots. toetus Sotsiaaltoetus / hüvitis Töötasu
2-22-125166 eurot - 200.00 eurot - 58.46 eurot. Laenuandja rahuldas taotluse põhjusel, et reserviks jäi 84 eurot 8 senti ning taustakontroll oli korras.
21.Eelnevast nähtuvalt on laenuandja arvestanud kostja majapidamiskuludeks 200 eurot, kuigi laenuandja enda kirja pandud valemi kohaselt on majapidamiskulude minimaalseks määraks 300 eurot (dtl 109). Kui laenuandja oleks arvestanud majapidamiskuludeks vastavalt oma enda valemile 300 eurot ei oleks laenuandja arvutuste põhjal kostjale reservi jäänud ning laenu ei oleks tohtinud väljastada. Lisaks on laenuandja kostja elamiskuludena arvestanud ainult majapidamiskulusid, kuid peale majapidamiskulude on inimesel elus püsimiseks vajalikud ka muud elamiskulud (söök, riided, ravi, ravimid, muud olmekulud). Käesoleval juhul on laenutaotlus rahuldatud olukorras, kus laenu taotleja esitatud ja tema kohta kogutud andmetest on selgelt näha, et laenutaotleja ei suuda oma regulaarsetest sissetulekutest omale võetavaid kohustusi täita.
22.Vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks ei piisa ainult KAVS § 49 lg-s 1 sätestatud siseeeskirjaga kehtestatud krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikast. Vastav metoodika peab olema ka selline, et metoodika alusel tarbija krediidivõime hindamisel saadud tulemuse põhjal oleks selge, kas tarbija suudab või ei suuda oma sissetulekuga krediidilepingust tulenevaid kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel täita (KAVS § 49 lg 4). Krediidivõimelisuse hindamise metoodika ei saa olla paika pandud nii, et tarbijale elamiskuludeks arvestatud raha tegelikkuses keskmisele inimesele vähemalt minimaalsel tasemel elutingimuste loomist ei võimalda.
23.Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).
24.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
25.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud.
26.Hagiavaldusest ja laenulepingust nähtub, et kostja sai krediidiandjalt laenu 1000 eurot (dtl 24). Vastavalt hagiavaldusele jäi maksete tasumisega võlgnevusse alates 5. osamaksest (dtl 19). Laenulepingu maksegraafikust (dtl 24) selgub, et on kostja seega krediidiandjale teinud tagasimakseid summas 225 eurot 39 senti (50 + 58.47 + 58.46 + 58.46). Kostjal on hagejal järelikult tasumata põhivõlgnevus 774 eurot 61 senti (1000 – 225.39).
27.VÕS § 408 lg 10 sätestab, et kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei ole väljendatud viivist aasta- ja päevamäärana. Lisaks on viivisekokkulepe vastuoluline. Laenulepingu teisel lehel on viiviseks märgitud 0,10% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest (dtl 24). Järgmisel lehel on märgitud, 6(8)
2-22-125166 et viivise määraks on vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud intressimäär (dtl 25). Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on kirjas, et viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär (dtl 27). Kuna lepingus ei ole viivist väljendatud aasta- ja päevamäärana, oleks hagejal õigus nõuda kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras.
28.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja viivisenõuded tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata.
29.Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 50 eurot lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja laenulepingu üldtingimuste punktist 7.4 (dtl 30). Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Samuti ei ole hageja selgitanud ega tõendanud, millised sissenõudekulud lepinguga kokku lepiti. VÕS § 1132 lg 1 ei ole iseseisev sissenõudekulude nõude alus, vaid sätestab sissenõudekuludele piirid. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmises punktis väljatoodule ei ole kostja sattunud maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.
30.Arvestades eeltoodut ning asja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus summas 774 eurot 61 senti.
MENETLUSKULUD
31.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1678 eurot 89 senti. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 774 eurot 61 senti, ehk hageja nõudest rahuldatakse 46%. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 46% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 64% ulatuses hageja kanda.
32.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro ja hageja õigusabikulude 480 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
33.Kohtu hinnangul on 480 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi (samalt hagejalt on kohtule esitatud suur hulk sarnaseid hagiavaldusi, milles vahetuvad üksnes kostja nimi, lepingu numbrid ja summad) ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu summas 240 eurot. 7(8)
2-22-125166
34.Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 555 eurot, sh riigilõiv 315 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 255 eurot 30 senti (46% 555-st).
35.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.
36.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.