Kristi Mäeste hagi AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2376 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline esindaja Tiina Saluste Vastustaja (hageja) Kristi Mäeste (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kanda.
Mõista AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt Kristi Mäeste kasuks välja 468 euro suurune apellatsiooniastme menetluskulu. AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal on kohustatud tasuma menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kristi Mäeste (hageja) esitas 31. märtsil 2021 AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 2200 eurot, samuti viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt toimus Tartus 15. jaanuaril 2020 liiklusõnnetus, milles osalesid hagejale kuuluv Eesti registreerimismärgiga Opel Astra (auto) ja Leedu registreerimismärgiga Iveco Lorry. Hageja esitas kostjale kahjuavalduse. Iveco juhi tsiviilvastutus oli õnnetuse ajal kindlustatud kostja juures. Kahjukäsitluse käigus tehti kindlaks, et liiklusõnnetuse põhjustas Iveco juht. Liiklusõnnetus tunnistati kindlustusjuhtumiks ja hageja autole tekitatud kahju liikluskahjuks liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 8 lg 1 mõttes.
12.märtsil 2020 teatas kostja hagejale, et hageja auto on tunnistatud liiklusõnnetuses kannatanuks ja talle on otsustatud hüvitada auto õnnetuse-eelne turuväärtus. Hageja leidis, et auto väärtus enne õnnetust oli 2750 eurot ja ta palus hüvitada talle 2200 euro suuruse remondikulu. 27. märtsi 2020. a aktis hindas riiklikult tunnustatud ekspert auto õnnetuseeelseks väärtuseks 1500 eurot ja auto jäänuki väärtuseks 500 eurot. Kostja pakkus hagejale, et hüvitab talle 1500 eurot juhul, kui auto jäänuk antakse üle kindlustusele ja 1000 eurot juhul, kui hageja soovib jäänuki endale jätta. Hageja leiab, et ekspert jättis auto väärtuse hindamisel arvestamata lisavarustuse. Autole on ostetud Inglismaalt mootor ja armatuuril olev spidomeetri näidik. Väide, et auto läbisõit on 429 180 km, on ekslik. Hageja huvi on auto taastada ja seetõttu peab kahjuhüvitis hõlmama asja parandamise mõistlikke kulusid. Remondiettevõtja esialgse kalkulatsioon kohaselt on auto taastusremondi maksumus 2200 eurot. Kostjal ei ole õigust keelduda hüvitamast taastusremondi kulusid. Hageja on praeguseks auto taastanud ja see on edukalt läbinud tehnoülevaatuse. Seega oli võimalik auto taastada ja sellele kulunud 2200 eurot ei olnud ebamõistlik summa.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja pakkus auto väärtuseks 2300 eurot, kuid see oli esialgne hinnang ja lähtus eeldusest, et läbisõit vastab hodomeetri näidule ja on 160 947 km. Hageja tellis autole hindamise ja hindamisakti järgi on auto turuväärtus 1500 eurot ning avariilise auto jäänuki väärtus on 500 eurot. Muuhulgas selgus ekspertiisi käigus, et Soome autoregistri andmetel oli auto läbisõit
17.septembril 2019 429 180 km. Ekspert ei ole väärtuse hindamisel jätnud auto lisavarustust arvestamata. Eksperdi kommentaaride kohaselt on hageja auto lisavarustus keskmisest parem, mis tõstab auto turuväärtust, kuid seda arvestatakse kogumis teiste asjaoludega. Kostja ei nõustunud hageja hinnanguga, et auto väärtus on 2750 eurot. Hageja ei ole seda ka tõendanud. Kostja ei pea hüvitama hagejale auto taastamise kulusid, kuna remondikulu ei ole võrreldes auto väärtusega mõistlik. Hageja taastusremondi kulu 2200 eurot on 47% kallim kui auto turuväärtus. Seega on auto taastusremont võrreldes auto väärtusega ebamõistlikult kulukas ja hüvitada tuleb auto väärtus.
Kuna hageja on teatanud, et auto on korda tehtud ja tehnoülevaatuse läbinud, siis võib järeldada, et hageja ei soovi autot kostjale üle anda. Seega peab kostja hüvitama hagejale 1100 eurot. Kui hageja peaks siiski soovima auto kostjale anda, siis peab kostja hüvitama 1500 eurot. Viivisenõue ei ole põhjendatud, sest kostja on soovinud hagejale hüvitist maksta, kuid hageja ei ole teatanud kostjale oma pangakonto numbrit.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2040 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 253 euro 7 sendi suuruse viivise ja edasiulatuva viivise alates 18. oktoobrist 2022 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kostja kui kindlustusandja peab hagejale hüvitama auto taastusremondi maksumuse (LKindlS § 26 lg 2) või auto maksumuse (LKindlS § 26 lg 4). Remondiettevõtja West Car OÜ on pärast avariid tehtud välisel vaatlusel hinnanud, et auto taastusremondi maksumus on 2132 eurot 68 senti, kuid leidnud, et autol võib olla ka varjatud vigastusi ja remondi summa võib kujuneda suuremaks. Füüsilisest isikust ettevõtja Raido Nöpsi remondikalkulatsiooni järgi on remondi maksumus 2200 eurot. Riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt on leidnud, et auto avariieelse olukorra taastamise maksumus on ca 2040 eurot. Kostja hinnangul on auto turuväärtus 1500 eurot. Kostja on turuväärtuse hindamisel tuginenud ekspert R. Rästase arvamusele. Hagile lisatud autode müügiportaalide väljavõtete järgi on hageja valinud võrdluseks autod väljalaskeaastaga 2004 kuni 2007 ning müügipakkumistest nähtuvalt on 2004. a autosid müügis üks ja selle hind on 1500 eurot. Ülejäänud autod on enamasti väljalaskeaastaga 2006 ja 2007 ning nende müügihind jääb vahemikku 1699–3490 eurot. Kohtu määratud ekspert on hinnanud auto avariieelseks turuväärtuseks 1800 eurot. Hageja leiab, et auto avariieelne turuväärtus oli 2750 eurot ja et ekspert ei ole arvestanud auto lisavarustust. See ei ole õige. Ekspert on selgitanud, et hindamisel arvestatakse auto varustust, millel on müügi jaoks tähendus. Ekspert on märkinud, et Eestis kujundavad hinda pigem praktilise väärtusega lisad ja et vähese praktilise väärtusega lisavarustus võib küll soodustada auto müüki, kuid see ei tõsta auto turuväärtust. Ekspert on öelnud, et vaidlusalune auto on keskpärases baasvarustuses, kuid talle on tehasest juurde tellitud palju lisasid ning hinda mõjutavad lisad võivad eksperdi järelduse kohaselt tõsta auto hinda ca 15%. Samuti võib suure läbisõiduga auto mootori vahetus väiksema läbisõiduga mootori vastu tõsta veidi auto turuhinda ja ostuhuvi. Kõiki eelviidatud asjaolusid võttis ekspert auto turuväärtuse hindamisel ka arvesse. Hageja ei ole tõendanud, et auto väärtus on suurem kui eksperdi määratud väärtus. Maakohus leidis, et kuigi auto taastamise kulu ületab selle kahjustamise eelset väärtust, ei ole alust kohaldada VÕS § 132 lg 3 teises lauses sätestatut, mis näeb ette, et kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb selle asemel maksta hüvitist. Sõiduauto taastamise kulude hüvitamise nõude korral tuleb muu hulgas arvestada, kas konkreetne auto võib olla selle omaniku jaoks subjektiivselt väärtuslikum, näiteks seetõttu, et talle on teada selle auto tehnilised probleemid. Maakohus asus seisukohale, et kostja peab hüvitama hagejale auto parandamise mõistlikud kulud. Vaatamata sellele, et hageja auto oli õnnetuse toimumise ajal juba 16 aastat vana, oli see keskmisest parema lisavarustusega ning hageja oli autol lasknud vahetada mootori oluliselt väiksema läbisõiduga mootori vastu (st teinud autole kulutusi). Samuti oli hageja kursis auto tehnilise seisukorraga, sest tema elukaaslane remontis ise autot. Need asjaolud kogumis
viitavad sellele, et hageja põhjendatud huvi oli seda konkreetset autot edasi kasutada. Hageja on järjepidevalt avaldanud, et soovib autot parandada. Isegi kui hageja tehtud kulutused (eelkõige mootorivahetusele) auto turuväärtust oluliselt ei mõjuta, on auto hageja jaoks selle võrra väärtuslikum, kuna talle on teada auto tehniline seisukord. Hageja tehtud kulutused pikendavad ka auto eluiga. Kuna hageja lasi auto ära remontida ja see on ka tehnoülevaatuse läbinud, siis tuleb hagejale hüvitada taastusremondi mõistlikud kulud, mis on eksperdi arvamuse järgi 2040 eurot. See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb välja mõista ka seadusjärgne viivis alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja suurema hüvitise kui 1100 eurot, samuti viivise väljamõistmist puudutavas osas. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt mõistis maakohus taastusremondi väärtuse välja sellepärast, et auto oli hagejale väidetavalt subjektiivselt väärtuslik. Kohus luges selle asjaolu esitatuks ning tõendatuks, kuna hageja oli väidetavalt lasknud vahetada auto mootori, tema elukaaslane oli autot remontinud ning hageja tahtis autot edasi kasutada. Hageja ei ole kohtumenetluses tuginenud sellele, et auto taastusremont oleks põhjendatud auto subjektiivse väärtuse tõttu. Maakohtu seisukoht on üllatuslik. Hageja ei seostanud väidetavat mootori vahetust auto subjektiivse väärtuse ega auto tehniliste probleemide tundmisega, vaid auto turuväärtuse tõusuga. Lisaks ei ole mootori vahetus ka tõendatud. Auto oli kasutatud ja see registreeriti esimest korda Eestis 6. detsembril 2019. Vaidlusalune liiklusõnnetus toimus
15.jaanuaril 2020, mistõttu oli selle kasutusaeg enne õnnetust lühike. Kohtu määrtatud ekspert hindas auto õnnetuse-eelseks väärtuseks 1800 eurot ja selle järgseks väärtuseks 700 eurot ning taastusremondi põhjendatud kuluks 2040 eurot. Kindlustusandja peab hüvitama vaid mõistlikud kulutused kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamiseks ning rahalist hüvitist võib maksta siis, kui oleks ebamõistlik teha taastusremonti. Kuna hageja ise ei väitnud, et auto on talle subjektiivselt väärtuslik, siis on eksperdi arvamusega tõendatud, et auto taastamine on auto väärtust arvestades rahaliselt ebamõistlik. Hageja võib omal soovil auto remontida ka ebamõistlike kulutustega, aga kostja ei pea neid hüvitama. Maakohus leidis ekslikult, et kostja peab tasuma ka viivist. Kostja on pärast liiklusõnnetust korduvalt palunud hageja esindajatel teatada hageja pangakonto number, kuid nad ei ole seda teinud. Seega ei saa kostjale viivitamist ette heita. Maakohus jaotas menetluskulud valesti. Kuna kostja pakkus kompromissina 1000 eurot ja kostjalt tuleb välja mõista 1100 eurot, siis pidanuks maakohus jätma kõik menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja vastuse kohaselt on maakohtu otsus õige. Maakohus on võtnud otsuse tegemisel aluseks menetluses esitatud faktilised asjaolud ja kogutud tõendid ning ei ole eksinud seaduse kohaldamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta
rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ükski hageja väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõigile esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning rahuldanud hagi õigesti osaliselt. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel oma otsuses korrata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega on maakohtu otsus TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi selles osas jõustunud. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja põhinõude osa, mis ületab 1100 eurot, samuti viivisenõue.
8.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus ei võinud taastusremondi väärtuse välja mõistmisel arvestada sellega, et auto oli hageja jaoks subjektiivselt väärtuslik. VÕS § 132 lg 3 esimene lause näeb ette, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Viidatud paragrahvi kolmanda lõike teise lause järgi tuleb juhul, kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, maksta hüvitist vastavalt VÕS § 132 lg-le 1. Riigikohus on selgitanud, et üksnes see, et kahjustatud asja taastamise kulu ületab asja kahjustamise eelset väärtust, ei anna veel alust kohaldada VÕS § 132 lg 3 teist lauset, ja et sõiduauto taastamise kulude hüvitamise nõude korral tuleb muu hulgas arvestada, kas konkreetne sõiduauto võib olla selle omaniku jaoks subjektiivselt väärtuslikum, näiteks seetõttu, et talle on teada auto tehnilised probleemid (Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-54-06, p 15).
9.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Seega on hageja ülesanne tuua välja asjaolud ning nende asjaolude alusel kvalifitseerib kohus nõude õiguslikult ja lahendab selle. Asjaolud, millest on võimalik järeldada, et auto oli hagejale subjektiivselt väärtuslik, on hageja ringkonnakohtu hinnangul menetluses ka esile toonud.
10.Nimelt on hageja menetluses läbivalt tuginenud sellele, et asjaolusid arvestades ei ole 2200 euro suurune remondikulu ebamõistlik. Hageja on esile toonud, et tema elukaaslane on lasknud vahetada auto mootori ja teinud autole muid kulutusi. Maakohus leidis neile asjaoludele tuginedes õigesti, et auto subjektiivset väärtuslikkust hageja jaoks saab mh järeldada sellest, et hageja oli kursis auto tehnilise seisukorraga. Vanema auto ostmisel ja selle remontimisel on teadmine sellest, millised võivad olla autoga seotud probleemid, olulise tähendusega. Asjaolule, et hageja elukaaslane on autot remontinud ja selle mootori vahetanud, ei vaielnud kostja maakohtu menetluses ka vastu, mistõttu ei olnud hagejal vaja seda tõendada.
11.Lisaks on hageja esindaja maakohtu istungil selgitanud, et see auto on eriline, kuna tegu on mudeliga, mis on toodetud turustamiseks Põhja-Ameerika turul, mitte klassikalise Euroopa turul müüdava mudeliga. Hageja esindaja on esile toonud, et kõnealune automudel on Euroopa turul müüdavatest autodest erinev, sellel on palju lisavarustust ja selle teevad mh eriliseks spetsiifilised osad, nt teistsugused esituled. Lisaks on hageja esindaja selgitanud, et hüvitise saamise põhjus on, et perekond soovib just seda autot edasi kasutada. Seega on hageja toonud maakohtu menetluses välja auto subjektiivsele väärtuslikkusele viitavad asjaolud. Ringkonnakohtu arvates ei ole tähendust sellel, et auto registreeriti esimest korda Eestis
6.detsembril 2019 ja et liiklusõnnetus toimus 15. jaanuaril 2020, kuna auto subjektiivne väärtuslikkus ei pea tulenema üksnes sama omaniku pikast kasutusajast.
12.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et esiletoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes ei ole hagejale auto taastusremondi maksumuse hüvitamine praegusel juhul ebamõistlik. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses toonud kohtu ette asjaolusid, mis auto subjektiivse väärtuslikkuse ümber lükkaksid.
13.Kostja vaidleb vastu ka hageja viivisenõudele ja leiab, et temalt ei saa viivist välja mõista, kuna hageja ei ole teatanud kostjale oma kontonumbrit. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei saa praegusel juhul tugineda hageja vastuvõtuviivitusele ja vältida sellega temalt viivise väljamõistmist. Selle vältimiseks näeb seadus ette võlgnetava raha hoiustamise võimaluse. Hoiustamise korra kehtestab VÕS § 120, mille lg 1 näeb ette, et võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral võib võlgnik võlgnetava raha võlausaldaja jaoks notari juures hoiustada. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud.
14.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole põhjust muuta maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas.
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda.
16.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskulud apellatsiooniastmes 720 euro 72 sendi suurune õigusabikulu (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele 2 tundi, vastuse koostamisele ja esitamisele 2 tundi 22 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamisele ja esitamisele 15 minutit. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
17.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 kohaselt. Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat.
18.Hageja esindaja tunnitasu (130 eurot ilma käibemaksuta ja 156 eurot koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja apellatsiooniastme õigusabi maht mõnevõrra ülepaisutatud. Hageja esindaja esitas apellatsiooniastmes vastuse apellatsioonkaebusele, milles ei ole ühtegi praeguse menetluse seisukohast spetsiifilist õiguslikku käsitlust. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks apellatsioonimenetluses 3 tundi ehk 3 ×156 = 468 eurot (koos käibemaksuga). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks ka välja mõista.
20.TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.