AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti Filiaali hagi aktsiaseltsi Tartu Veevärk vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
12 390,01 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaselts Tartu Veevärk apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. jaanuar 2023
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Aktsiaselts Tartu Veevärk (registrikood 10151668), lepingulised esindajad vandeadvokaat Margo Lemetti ja advokaat Kevin Kõo Vastustaja (hageja): AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti Filiaal (registrikood Vastustaja 11223507), lepinguline esindaja Ülle Velling
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 2. juuni 2022 otsus tühistada ja jätta AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti Filiaali hagi aktsiaseltsi Tartu Veevärk vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti Filiaali kanda.
3.Välja mõista AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti Filiaalilt menetluskuluna maa- ja ringkonnakohtus aktsiaseltsi Tartu Veevärk kasuks 10 665 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatd määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (hageja) esitas 21. oktoobril 2021 Tartu Maakohtule hagi aktsiaseltsi Tartu Veevärk (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 12 390,01 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt toimus 2. veebruaril 2020 kell 7.42 Tartu linnas, Võru tn 196 hoone lähistel kahjujuhtum. Sõidukiga Mercedes-Benz sõideti üle teel kaaneta oleva kaevuluugi, mille tulemusel sai sõiduk kahjustada. AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal hüvitas vabatahtliku kindlustuslepingu alusel sõiduki omanikule kahju 12 890,01 eurot. Võru tänava tee omanikuks on Tartu linn, kellele AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal esitas
5.augustil 2020 tagasinõude, kuna kahju tekkis tee seisundinõuetele mittevastavuse tõttu (ehitusseadustiku (EhS) § 97 lg 1). Hageja ja Tartu linn on sõlminud vastutuskindlustuslepingu, mille alusel hüvitas hageja Tartu linnale 12 390,01 eurot. Hüvitamisele ei kuulunud Tartu linna omavastutus 500 eurot. Olukorras, kus kahju põhjustab teeväline rajatis, on kannatanul võimalus pöörduda nõudega nii tee omaniku kui ka rajatise omaniku vastu. Juhul, kui kannatanu esitab nõude tee omaniku vastu, on tee omanikul õigus sisesuhtes (rajatise omanik – tee omanik) esitada oma nõue hiljem rajatise omaniku vastu ehitusseadustiku (EhS) § 97 lg 5 alusel võlaõigusseaduses sätestatud korras. Hagejale läks Tartu linna kahju hüvitamise nõue kostja vastu üle VÕS § 492 lg 1 alusel. Kostja on Tartu Linnavalitsuse 3. detsembri 2015 otsuse nr 288 järgi Tartu linna vee-ettevõtja alates 1. jaanuarist 2016 tähtajaga 15 aastat. Hageja hinnangul vastutab rajatise korrashoiu eest kostja. Sõidukile tekkis kahju, kuna kostja jättis täitmata seadusest tuleneva kohustuse – sõiduteel olev rajatis ei vastanud seisundinõuetele, kostja ei taganud rajatise hooldust ja oht ei olnud liikluskorraldusvahenditega märgistatud. Tee seisundinõuded on kehtestatud majandusja taristuministri 14. juuli 2015 määrusega nr 92 (edaspidi määrus nr 92). Õnnetuse asjaolud on kohapeal fikseerinud politsei ning tõenditest nähtuvalt tekkis kahju sõitmisel üle avatud kaevu. Juhil oli õigus eeldada, et teel asuv kaev on ohutu.
Kanalisatsioonikaev ja selle luuk on raskesti nähtavad. Politsei ei tuvastanud sündmuskohal liikluseeskirjade rikkumist. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kanalisatsioonikaev on tehnovõrk, mitte rajatis. Kostja on rikkunud käibekohustust. Sõidukile tehtud diagnostikas tuvastati liiklusõnnetuse tagajärjel sõidukile tekkinud kahjustused. Neid arvestades oli tootjatehase range soovitus sillakinnitust ja poolraami mitte remontida (taastada), st sõiduki taastamine ei olnud turvalisuse huvides võimalik. Seega oli põhjendatud lugeda sõiduk hävinenuks ja hüvitada omanikule sõiduki õnnetuseeelne väärtus. Samuti on põhjendatud sõiduki defekteerimise kulude ja müügiga seotud teiste kulude tegemine ja hüvitamine. Sõiduki turuväärtuse hüvitamisel tuleb arvestada summaga, millega kindlustusvõtja saaks soetada uue samaväärse sõiduki ja katta sõiduki vahetusega seotud kulud Eeltoodust arvestades nõudis hageja õigusvastaselt tehtud kahju või alternatiivselt suurema ohu allikaga põhjustatud kahju hüvitamist summas 12 390,01 eurot. Hageja nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja EhS § 97 lg-te 1 ja 5 alusel, sest kostja on rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Alternatiivse õigusliku alusena tugines hageja VÕS § 1056 lg-le 1 leides, et teeliikluses olevad kanalisatsioonikaevud on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Teise alternatiivse õigusliku alusena leidis hageja, et kostja on rikkunud käibekohustust kanalisatsioonikaevu hooldamisel (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5).
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus kostja jätta hageja kanda. Kostja märkis, et sõiduk sai kahjustada sõitmisel üle kaevukaane, mitte üle lahtise kanalisatsioonikaevu. Õnnetus toimus hea nähtavusega sirgel teelõigul. Seega pidi juht kaevuluuki nägema ning sellest võimalusel ümber põikama või sõiduki peatama. Järelikult tekkis kahju liigse sõidukiiruse või juhi hooletuse tõttu, mille eest kostja ei vastuta. Kui kohus peaks leidma, et kostja siiski vastutab tekkinud kahju eest, tuleb hüvitist juhi käitumist arvestades vähendada. Tee omanik on kahju põhjustamist tunnistanud ning tema kindlustusandja (hageja) on sõiduki omaniku kindlustusandjale kahjuhüvitise regressi korras hüvitanud. Kostja ei olnud lahtisest kaevuluugist teadlik, mistõttu ta ei saanud seda ka viia ohutusnõuetega vastavusse. Kanalisatsioonikaev ei ole rajatis määruse nr 92 § 6 lg 1 p 13 mõistes, vaid tehnovõrk. EhS § 97 lg 5 sätestab üldise korrashoiukohustuse. Hageja ei ole esile toonud, millist konkreetset kohustust on kostja väidetavalt rikkunud. Hageja ei ole tõendanud, et kaev seisundinõuetele ei vastanud. Kostja on taganud kaevu seisundinõuete täitmise ning jälginud nende püsivust ajas, täites nii oma hoolsuskohustust. Luuk oli kaevu külge liimitud. Kostja on teinud endast oleneva, et kaevu luugi eemaldumist vältida. Kostja hinnangul viitavad luugil esinevad mehaanilised vigastused ning varasemate probleemide puudumine asjaolule, et luuk on eemaldatud kolmandate isikute poolt. Kostja ei ole käibekohustust rikkunud. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki taastamine ei olnud otstarbekas. Turvalisuse kaalutlustel taastamata jätmisele ei ole viidanud mitte ükski asjas esitatud tõend. Sõiduki taastamine oli otstarbekas. Samuti on ebaõigesti arvestatud sõiduki turuväärtus. Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane, kuna kostjal ei ole võimalik tagada, et kolmandad isikud kaevuluuke ei eemalda ning eemaldamisest kohe teada saada ja luuk asendada. Kostja hinnangul ei ole kanalisatsioonikaev ega selle kaas suurema ohu allikas, kuna nendega ei juhtu õnnetusi, kui need vastavad seisundinõuetele.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 12 390,01 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 600 eurot. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: -
-
-
2.veebruaril 2020 kell 7.47 toimus Tartu linnas, Võru tn 196 hoone lähistel kahjujuhtum, milles sai kahjustada sõiduk Mercedes-Benz; AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal hüvitas kindlustuslepingu alusel sõiduki omanikule õnnetuse tagajärjel tekkinud kahju 12 890,01 eurot; õnnetus juhtus asulateel, mille omanikuks on Tartu linn; tee ei vastanud seisundinõuetele, kuna sellel asuv kanalisatsioonikaev oli avatud ja kaevu kaas lebas lahtiselt teel; oht ei olnud märgistatud; tee omanik ega kostja ei olnud teadlikud probleemist kaevuga; AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal esitas Tartu linnale kui tee omanikule
5.augustil 2020 tagasinõude põhjendusega, et tee omanik vastutab tee seisundinõuetele mittevastavuse tõttu tekkinud kahju eest; hageja ja Tartu linna vahel sõlmitud vastutuskindlustuslepingu alusel hüvitas hageja Tartu linnale AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali nõude summas 12 390,01 eurot (hüvitamisele ei kuulu lepinguline omavastutus 500 eurot); kostja on Tartu linna vee-ettevõtja, kes kasutab oma teenuse pakkumiseks muu hulgas liiklusõnnetusega seotud kanalisatsioonikaevu; kostja on kanalisatsioonikaevu omanik.
Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas liiklusõnnetusega seonduva kahju eest vastutab kostja. Maakohus viitas, et kohtupraktikas on tunnustatud teeomaniku vastutust olukorras, kus kahju on tekkinud seoses nõuetele mittevastava või avatud kanalisatsioonikaevuga. Antud juhul ei ole tee omaniku vastutust vaidlustanud ka hageja, kes on tema kindlustusandjana hüvitanud sõidukiomaniku kindlustusandjale väljamakstud kahjuhüvitise ning kellele on seetõttu üle läinud tee omaniku võimalikud nõuded teiste isikute vastu. Hageja nõue põhineb tee omaniku ja kostja vahelisel õigussuhtel ning vaidluse all on küsimus, kas sellest tulenevalt on kostja tekitanud teeomanikule kahju sõidukiomaniku kahjunõude näol ning kas kostja peab teeomaniku kindlustusandjale tasutud hüvitise hüvitama. Hageja hinnangul on kostja rikkunud kohustust hoida korras teel paiknevat rajatist (kanalisatsioonikaevu) ning kuna tee ei vastanud seisundinõuetele seoses selle kohustuse rikkumisega, on tee omanikul küll kohustus kahju kannatanule hüvitada, kuid see ei välista tee omaniku võimalikku kahjunõuet teiste isikute vastu. Kohtu hinnangul võib hageja nõue kostja vastu põhineda võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-dega 7 või p 5. Hageja kohustuseks on tõendada tegu, kahju ja põhjuslik seos teo ning kahju vahel. Kostja peab tõendama, et tegu ei ole õigusvastane VÕS § 1047 lg 1-3, VÕS § 1046 järgi ja/või süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Pooled vaidlevad, kas õnnetus tekkis sõitmisel üle teel lebava kaevukaane või avatud kanalisatsioonikaevu. Kohus leidis PPA tõendit (hagiavalduse lisa 9) hinnates, et sõiduki omanik on kostjale esitatud teatises andnud ebaõige ülevaate õnnetuse asjaoludest, eelkõige kuna omanik on kirjeldanud kaevukaane purunemist, mis aga sündmuskohal tehtud piltidest nähtuvalt on terve (hagiavalduse lisad 18, 19, 20). Maakohtu hinnangul on mõistlikult usutav, et sõiduki omanik on asjaolude kirjeldamisel terminoloogiaga eksinud. Maakohus tuvastas, et õnnetus juhtus sõitmisel üle kanalisatsioonikaevu, mis ei olnud tehniliselt korras ehk mis oli
õnnetuse toimumise ajaks juba avatud või mille luuk ei olnud piisavalt tugevalt kinnitatud ning avanes õnnetuse ajal. Maakohus nõustus hagejaga, et kanalisatsioonikaev on rajatis EhS § 3 lg 2 kolmanda lause alusel. Täpsemalt on tegemist tehnorajatisega ning rajatis on kitsam mõiste kui tehnovõrk. Antud juhul on rajatist (kaevu ja kaevukaant) pidanud kostjale kuuluvaks rajatiseks ka kostja finantsdirektor (tl 79). Hageja etteheited seoses määruse nr 92 § 6 lg 1 p 2 ja 13 rikkumisega ei ole põhjendatud, kuna tee omaniku kohustuseks on tagada tee seisundinõuetele vastavusse viimine. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjale teatanud katkisest kanalisatsioonikaevust ja/või palunud selle korda teha. Maakohus nõustus hagejaga, et kostjal kui teel asuva rajatise omanikul on kohustus tagada selle korrashoid ja ohutus (EhS § 97 lg 5), eeskätt, et rajatis ei kahjustaks kinnisasja, millel see asub, ega põhjustaks kahju tee kasutajatele. Hageja väited kaevuluugi ebapiisava kinnituse kohta on eluliselt usutavad ning sellises olukorras peaks kostja tõendama, et ta on oma kohustusi täitnud. Kostja väited kaevu tehnilise korrashoiu kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja kirjeldab oma üldist praktikat kanalisatsioonikaevude paigaldamisel, kuid ei too välja, millal konkreetne rajatis paigaldati, millal seda viimati hooldati või millal selle kaant liimiti. Sündmuskohal tehtud piltidest nähtub, et kaevukaas on roostetanud, seega ei ole see ilmselgelt värskelt paigaldatud (tl 43). Samuti viitab selle eemaldumine asjaolule, et kostja tegevuses esines puudusi. Kostja väited luugi eemaldamisele kolmandate isikute poolt on paljasõnalised ega välista kostja vastutust hageja ees, vaid võivad olla aluseks kostja nõudele kolmandate isikute vastu. Antud juhul ei ole tõendatud, et kaane värsked mehaanilised vigastused ei ole tekkinud kõnealuse õnnetuse käigus või muul viisil (näiteks hooldustööde käigus või muul põhjusel kaane eemaldamise tõttu). Kaevuluugi eemaldumine viitab sellele, et kostja ei ole oma kohustusi piisaval määral täitnud ehk taganud teel asuva rajatise ohutust. Maakohus märkis, et kostja tegu on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga VÕS § 124 lg 7 mõttes. Maakohus ei pea põhjendatuks kostja etteheiteid sõidukijuhi tegevusele. Õnnetus toimus varahommikul, hämaras, sündmuskohale jõudnud politsei ei fikseerinud liikluseeskirjade rikkumist ega juhi ebaadekvaatset seisundit. Loetletud asjaolud ei viita puudustele juhi tegevuses ning kostja ei ole vastupidist tõendanud. Arvestades, et kohus on tuvastanud, et kostja on rikkunud kohustust tagada rajatise korrashoid, ei saa ta kohtu hinnangul tugineda süüst vabanemiseks teadmatusele. Samuti on paljasõnalised väited kolmandate isikute tegevuse kohta. Seega ei ole kostja tõendanud süü puudumist ning kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest. Hageja nõuab kostjalt 12 390,01 eurot. Sõiduki omanikule hüvitati 12 890,01 eurot, mis on käsitletav teeomanikule tekkinud kahjuna, millest 500 eurot oli tee omaniku omavastutus. Seega läks hagejale nõue üle 12 390,01 euro ulatuses. PZU kindlustus lähtus ekspert Rene Rästase hinnangust sõiduki turuväärtusele. Kostja hinnangul on õige lähtuda ekspert Raul Põdersalu hinnangust (tl 61). Ekspert Rene Rästas on leidnud sõiduki väärtuseks 56 250 eurot (käibemaksuga 67 500 eurot). Ekspert Raul Põdersalu 55 000 eurot (käibemaksuga 66 000 eurot). Seega on eksperthinnangute vahe 1250 eurot ilma käibemaksuta ja 1750 eurot koos käibemaksuga. Arvestades sõiduki koguväärtust, ei ole antud juhul eksperthinnangutes toodud sõiduki väärtuse erinevus märkimisväärne ning ei anna alust seada kahtluse alla turuväärtuse korrektset hindamist. Maakohtu hinnangul on põhjendatud sõiduki turuväärtuse hüvitamine, kuna alternatiiv ei oleks taganud kahjustatud isiku panemist võimalikult ligilähedasse olukorda, kus ta oli enne
kahju kannatamist. Sõiduki taastamise korral kostja taotletud viisil jäänuks kannatanule taastatud avariiline sõiduk, mille kohta on tootja andnud selge soovituse mitte taastada (tl 105). Selline olukord oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Maakohus pidas mõistlikuks avariilise sõiduki realiseerimist. Kostja taotles kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 lg 1 ja VÕS § 140 alusel. Kostja tugines asjaoludele, et kahju tekkis sõidukijuhi liigse sõidukiiruse või juhi hooletuse tõttu. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostja ülesandeks oli tagada, et temale kuuluval rajatisel ei esineks ohtlikke rikkeid. Maakohus leidis, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest EhS § 97 lg-te 1, 2 ja 5, määruse nr 92 § 6 lg 1 p 2 ja 13 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks hinnata, kas kostja vastutab hageja ees VÕS § 1056 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus ei ole õigesti hinnanud õnnetuse toimumisega seonduvaid tõendeid. Hageja ei ole sündmuse asjaoludega seonduvat täpsustanud, st kas sõidukiga sõideti üle lahtise kaevu või üle kaevuluugi. Ka maakohus ei ole täpsustanud, kas kaev oli õnnetuse hetkel avatud või kuidas õnnetus täpselt toimus. Maakohus on seega jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et sõiduk sõitis üle teel asetsenud kaevu. See väide on kooskõlas sõidukile tekkinud kahjustustega ning hagiavaldusele lisatud fotodega (hagiavalduse lisad 18-20). Ka sõidukijuht ise on kirjeldanud, et kahjustused sõidukile tekkisid kahjustused sõitmisel üle luugi (st mitte avatud kaevu). Tegemist on ainsa vahetu tõendiga. PPA fikseeritud olukord, millele tugines maakohus, on vahendatud tõend. Maakohus ei ole sisustanud kostjal lasuvat käibekohustust. Maakohtu otsusest ei nähtu, mida oleks kostja pidanud tegema, et kahju tekkimist vältida. Samuti pole maakohus selgitanud pooltele õigust esitada täiendavaid tõendeid käibekohustuse sisustamiseks. Maakohus ei võtnud arvesse kostja poolt käibekohustuse kohta esitatut ega põhjendanud selle arvestamata jätmist. Hageja ei ole tuginenud konkreetsele kaitsenormile, mida kostja väidetavalt rikkus ega tõendanud rikkumise asjaolusid. Maakohus on EhS § 97 lg-st 5 tuletanud kostja üldise käibekohustuse. Maakohus jättis tähelepanuta, et viidatud norm ei ole kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kuna on liiga üldine. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vaidlusalune kaev seisundinõuetele (määruse nr 92 lisa 3 kattega tee seisunditase 3) ei vasta. Ükski õigusakt ega standard ei sea kostjale kohustust kaevude tasapinnalisuse regulaarseks kontrollimiseks. Samuti ei sea ükski norm nõudeid kaevuluukide kinnitamisele. Kostja hallatavad sajad kaevuluugid iseeneslikult nendest üle sõites ei eemaldu. Samuti on vaidlusalune kaevuluuk püsinud kaevul. Kui kostja oleks eksinud luugi kinnitamisel, oleks see eemaldunud juba tunduvalt varem, mitte ühel pühapäevasel varahommikul. Seega on kostja küllaldaselt tõendanud, et on olnud kaevuluugi paigaldamisel hoolikas ning kohtu etteheited kostja tegevuses puuduste esinemise kohta on ebaõiged.
Maakohus leidis ekslikult, et kostja peaks tõendama, et ta on oma kohustusi seoses kaevuluugi kinnitamisega täitnud. Olukorras, kus kostjal ei lasu kaevuluugi kinnitamisega seoses mitte ühtegi õigusaktidest või standarditest tulenevat kohustust, ei saa ka kostjalt oodata täiendavate tõendite esitamist täiendavate kohustuste täitmise kohta. Kuivõrd kostja ei ole käibekohustust rikkunud, ei ole kostja olnud ka kahju tekitamises süüdi. Lisaks ei nõustu kostja maakohtuga, et etteheited sõidukijuhi tegevusele on põhjendamatud. Sõidukijuht sai ja pidi kaevuluuki nägema. Üksnes asjaolu, et PPA ei tuvastanud sõidukijuhi liikluseeskirjade rikkumist, ei tähenda, et maakohus ei saaks tsiviilasjas selle asjaoluga arvestada. Kaevukaanel olid mehaanilised vigastused, mis tavapäraselt eemaldamisel ei teki. Vigastused viitavad asjatundmatule tegutsemisele luugi eemaldamisel. Kaane pindmised vigastused on haljad – kui vigastused oleksid tekitatud varem hooldustööde käigus, poleks metallpind enam pühapäeva varahommikul haljas. Seega on kaevuluuk eemaldatud kolmandate isikute poolt vahetult enne õnnetust. See on kostja süüd välistav või vähemalt kahjuhüvitise suuruse vähendamise aluseks olev asjaolu. Sõiduki tootja ei ole andnud juhendit sõiduki mitte taastamiseks. Margiesinduse esindaja on toonud hoopis välja, et juhendit sõiduki taastamise võimalikkuse kohta ei ole. See tähendab, et sõiduki taastamine ei ole välistatud. Sõiduki taastamise võimalikkust on kinnitanud ka riiklikult tunnustatud ekspert Raul Põdersalu.
5.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on õigesti hinnanud, et kostjal kui teel asuva rajatise omanikul on kohustus tagada selle korrashoid ja ohutus. Hoolimata sellest, et Tartu linn kannatanu kindlustusandjale kahju hüvitas, vastutab rajatise omanik sisesuhtes (teeomanik-rajatise omanik) kohaliku omavalitsuse ees EHS § 97 lg 5 teise lause alusel. Kostja on rikkunud käibekohustust, sest on jätnud tagamata, et rajatised sõiduteel on liiklejatele ohutud. Avatud kanalisatsioonikaevu ei saa lugeda seisundinõuetele vastavaks, sest võib põhjustada (elu)ohtlikke olukordi ja suurt isiku- ja materiaalset kahju. Kui pool esitab kohtule faktiväite, mida omaks ei võeta ja mida ka üldteadaolevaks ei loeta, tuleb poolel oma väidet kohtule tõendada. Maakohus selgitas pooltele igakülgselt tõendamiskoormist. Kostjal tuli kasutusele võtta kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Kostja ei ole hoolsuskohustuse täitmist tõendanud. Kostja püüab jätkuvalt paljasõnaliselt süüdistada sõidukijuhti. Põhjendamatud on kostja etteheited, et maakohus pole õigesti hinnanud liiklusõnnetuse toimumisega seonduvaid tõendeid. Hagi tuleks rahuldada ka siis, kui kahju tekkis sõitmisel üle kanalisatsiooniluugi. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud PPA fikseeritud andmete alusel. Meelevaldne ja tõendamata on kostja seisukoht, et luugi eemaldamine on toimunud kolmandate isikute õigusvastase tegevuse tagajärjel. Maakohtu otsus on sõiduki turuhinna hüvitamise osas põhjendatud. Sõiduki tootjatehase soovitus oli sõidukit mitte taastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
7.Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt registreeris politsei juhtumi, milles osales ja sai kahjustada sõiduk Mercedes-Benz reg nr 007ERS (edaspidi sõiduk). Sõiduk oli kindlustatud AB Lietuvos draudimas Eesti filiaalis (PZU), mis hüvitas sõiduki omanikule tekitatud kahju. Hageja on kindlustusandja, mis täitis PZU tagasinõude Tartu linnaga sõlmitud vastutuskindlustuslepingu alusel ja esitas tagasinõude kostja kui Tartu linna vee-ettevõtja vastu hüvitatud kahju välja nõudmiseks VÕS § 492 lg 1 alusel. Hageja leiab, et kostja vastutab sõidukile tekitatud kahju eest kanalisatsioonikaevu kui rajatise omanikuna EhS § 97 lg 1 ja 5 alusel. Hagiavalduse kohaselt sai sõiduk kahjustada 2. veebruaril 2020 kell 07.47 Tartu linnas Võru tn 196 juures sõiduteel kaaneta olevast kaevuluugist üle sõites. Kostja vaidles hagile maakohtus vastu, sh vaidlustas kostja õnnetuse toimumisega seonduvaid asjaolusid.
8.Maakohus rahuldas hagi. Maakohus märkis otsuses, et pooled on eri meelt õnnetuse toimumise asjaolude osas ja sõiduki juht on kostjale esitatud teatises andnud ebaõige ülevaate õnnetuse asjaoludest ning eksinud asjaolude kirjeldamisel terminoloogaiaga. Maakohus lähtus otsuse tegemisel sündmuse kirjeldusest, mis oli esitatud Politsei- ja Piirivalveameti poolt ja luges tuvastatuks, et õnnetus juhtus sõitmisel üle kanalisatsioonikaevu, mis oli õnnetuse ajaks juba avatud või mille luuk ei olnud piisavalt tugevalt kinnitatud ning avanes õnnetuse ajal. Maakohus jättis selle asjaolu tuvastamisel tähelepanuta, et ta tuvastas vaidlusaluse asjaolu erinevalt mõlemast poolest. Nimelt oli hageja maakohtu menetluses seisukohal, et kahju sõidukile tekkis läbi avatud kanalisatsioonikaevu (millel puudus luuk) sõitmise. Maakohus jättis seejuures tähelepanuta, et ka Politsei- ja Piirivalveameti teatis on mitmetimõistetav. Politsei teatise (tl 18) kohaselt teatas L.L. (sõiduki juht), et ta sõitis oma autoga üle teel kaaneta oleva kaevuluugi ja vigastas oma autot. Ringkonnakohus märgib, et kaevukaas ja kaevuluuk on põhimõtteliselt sünonüümid (st et luuki saab avada ja sulgeda, ette panna ja ära võtta, kuid kaevuluuk ei saa olla ilma kaaneta, vt ka Eesti õigekeelsussõnaraamat). Politsei teatis ei ole kooskõlas sõiduki juhi kirjeldusega sündmuse kohta. Sõiduki juht andis sündmuse kohta erinevaid selgitusi. 2. veebruari 2020 e-kirjas PZU kindlustusele avaldas sõiduki juht, et kanalisatsioonikaevu luuk oli lahti (lk 94). 3. veebruari 2020 avalduses kostjale kahjude kompenseerimiseks märkis sõiduki juht varasemast erinevalt, et ta sõitis sõidukiga üle sademevee kaevu kaane, mis purunes ja kahjustused sõidukile tekkisid kaevukaane purunemise tõttu (lk 59). Sündmuskohalt tehtud fotodelt nähtub, et kaevukaas ei ole purunenud ja selle üle ei ole ka vaidlust. Maakohus jättis vastuolu tõendite vahel pooltega arutamata ja asja lahendamiseks olulise asjaolu välja selgitamata. Arvestades vaidlusaluste küsimuste suurt hulka ja vastuolu tõendites oli maakohtu otsustus lahendada asi kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1 alusel asja kohtuistungil arutamata ebaõige ja ei taganud asja õiget lahendamist. Seetõttu rajas maakohus otsuse sündmuse toimumise käigu osas paljuski oletustele. Hinnates vaidlusalust asjaolu erinevalt mõlemast poolest, eksis maakohus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatu vastu.
9.Kuivõrd maakohus jättis asjas kostja seisukohad tähelepanuta ning selgitamiskohustuse täitmata, võimaldas ringkonnakohus pooltel esitada uusi tõendeid (vt ringkonnakohtu
28.oktoobri 2022 määrus). Hageja muutis ringkonnakohtu menetluses oma seisukohta kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude osas, asudes seisukohale, et kahju sõidukile tekkis kanalisatsioonikaevu kaanest üle
sõitmisel kui kanalisatsioonikaevu kaane serv jäi sõiduki alumistesse konstruktsioonidesse kinni ja tekitas sõiduki liikumisel selle kerele märkimisväärse löökkoormuse suunaga alt üles (II kd lk 14). Seisukoha muutmisel tugines hageja ringkonnakohtule esitatud asjatundja R. Põdersalu 13. detsembri 2022 arvamusele (lk 195-208). Kostja esitas Avariigrupp OÜ eksperthinnangu ja asjatundja M. Sinimäe vastuse kostja päringule. Kostja asus asjatundjate arvamuse alusel seisukohale, et sõidukil tekkinud kahjustused ei ole seotud vaidlusaluse kaevu ega kaevuluugiga.
10.Seega tuleb ringkonnakohtul asja lahendamiseks arvestades kostja vastuväiteid kõigepealt tuvastada, kas toimunud on kindlustusjuhtum, st, et kas hageja kirjeldatud asjaoludel on sõidukile tekkinud kahju. Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Kuivõrd hageja on tasunud teeomaniku eest kahjujuhtumiga seotud kulutused, peab ta tagasinõude esitamisel teevälise rajatise omaniku vastu tõendama kindlustusjuhtumi toimumise asjaolusid. Ringkonnakohus möönab, et tegemist on sellise kindlustusjuhtumiga, mille toimumise asjaolusid on tagantjärgi keeruline tõendada. Politsei saabus sündmuskohale pärast sündmuse toimumist. Kohtule on esitatud politsei tehtud fotod sündmuskohast, samuti fotod sõiduki vigastustest. Kuivõrd kohtul puuduvad valdkonna eriteadmised, ei saa kohus teha fotode alusel ise järeldusi kanalisatsioonikaevu ja selle kaane seisundi ja sõiduki vigastuste tekkemehhanismi osas ja saab nende tõendite hindamisel lähtuda asjatundjate arvamustest. Kostja avaldas ringkonnakohtu istungil, et sündmuse järgselt tema esindaja sündmuskohal asjaolude uurimise eesmärgil ei viibinud ja lisaks politsei fotodele täiendavaid fotosid tehtud ei ole. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt otsuse p-s 8, et politsei kirjalik õiend sündmuse asjaolude kohta ning sõiduki juhi seletus sündmuse toimumise osas on vastuolus. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras on kindlustusjuhtumi asjaolude tõendamisel oluliseks tõendiks tunnistajate, sh sõiduki juhi ütlused, aga ka asjatundjate arvamused sõidukile kahju tekitamise asjaolude kohta. Kohus peab hindama kõiki tõendeid kogumis ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse kuulata asjas tunnistajana üle sõiduki juht L.L.. Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2023 istungil hageja sellest taotlusest loobus, kuivõrd L.L. ei nõustunud tunnistajana ütlusi andma. Pooled ei ole väitnud, et sündmuskohal viibis teisi isikuid peale sõiduki juhi, keda saaks tõendamisele kuuluvate asjaolude osas tunnistajana üle kuulata.
11.Sõiduki vigastused on tõendatud sõiduki diagnostika väljavõtte ja fotodega (lk 95-104, samuti R. Pödersalu e-kirjaga sõiduki vaatlusel tuvastatu kohta (lk 61). Hageja soovib lisaks politsei õiendile ja fotodele tõendada kindlustusjuhtumi toimumist asjatundja R. Põdersalu arvamusega. Asjatundja R. Põdersalu leidis, et sõiduki põhjaalused vigastused tekkisid seetõttu, et kanalisatsioonkaevu kaas ei olnud kanalisatsioonikaevu krae külge korralikult kinnitatud. Kanalisatsioonikaevu kaanest esirattaga üle sõites pöördus kanalisatsioonikaevu kaas oma kinnituspinnal servaga üles ning selle serv haakus sõiduki põhjaaluste konstruktsioonide taha. Kuna kaane kõrgus maapinnast on suurem kui sellest üle sõitnud sõiduki põhjaalauste konstruktsioonide kõrgus maapinnast, avaldus kaane toetuspinnal sõidukile märkimisväärne löökkoormus ning sõiduki põhja konstruktsioon deformeerus. Kanalisatsioonikaevu kaane poolt sõiduki põhjaalaustele pindadele kahjustuste tekitamine on tehniliselt võimalik. Juhul kui kaant fikseerivad nagad (väljaulatuvad osad) asuvad kaane krae suhtes piki sõidukite liikumise suunda võib juhul, kui kaanest üle sõitva sõiduki ratas kaane servale toetub, kaas
kinnituspinnal pöörduda ja selle vastasserv üles kerkida. Arvestades kanalisatsioonikaevu kaane raskust (36 kg) ja paksust (rohkem kui 10 mm) ei deformeeru otsasõidul mitte kanalisatsioonikaevu kaas vaid sõiduki põhjaalused kronsteinid ja külje kandekonstruktsioon, mis on valmistatud ca 0, 5-2 mm paksusest omavahel kokkukeevitatud teraslehtedest. Seetõttu on tehniliselt võimalik ja eluliselt usutav, et kontaktist kanalisatsioonikaevu luugiga deformeerus sõidki külje kandevkonstruktsioon, kaevu kaanele märkimisväärseid vigastusi aga ei tekkinud. Asjatundja tugines arvamuse andmisel vigastatud sõidukist tehtud fotodele, 19. veebruaril 2020 toimunud sõiduki vaatlusele (vaatluse teostas asjatundja ise), 25. veebruari 2020 sõiduki kandevkonstruktsiooni mõõtmise tulemustele, T. Alekõrsi ja I. Maasingu (Avariigrupp OÜ)
16.novembri (arvamuses ekslikult märgitud „veebruari“) 2022 arvamusele ja internetis vabalt leitavatele videoülesvõtetele erinevatest liiklusõnnetustest. R. Põdersalu arvamusest ei nähtu, kas ja milliste sündmuskohal tehtud fotodega on asjatundja arvamuse andmiseks tutvunud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtule arusaadav, millel põhineb asjatundja seisukoht, et kaevu kaanele märkimisväärseid vigastusi ei tekkinud. Asjatundja ei ole kaevu kaant sündmuskohal näinud. Politsei tehtud fotodel (lk 41-43) asetses kaevukaas asfaldil tagurpidi, st et vigastuste olemasolu või puudumine kaane pealmisel küljel fotodelt ei nähtu. Fotodelt (lk 43) nähtub aga, et kaevukaane servas on siiski vigastus, mille tekkepõhjust ei ole pooled vaatamata ringkonnakohtu asjakohastele selgitustele suutnud tõendada (kostja peab seda kangiga tekitatud vigastuseks kaane avamisel kolmanda isiku poolt). Seega ei tugine asjatundja seisukoht, et sõidukiga kokku puutudes kaevukaanele vigastusi ei tekkinud, tema poolt uuritud ja talle teadaolevatele tõenditele. Asjatundja selgitused kaant fikseerivate nagade osas ei ole samuti kooskõlas sündmuskohal tehtud fotoga kaevukaanest, millel fikseerivaid nagasid ei nähtu. Asjatundja arvamusele lisatud fotol asetsev nagadega kaevukaas, mis on saadud Avariigrupp OÜ arvamusest, ei oma vaidlusaluse sündmusega seost. Seega ei ole asjatundja põhistanud oma järeldust, et sõiduki põhjaaluste kahjustuste tekkimine on seotud kanalisatsioonikaevu nagadega. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et eelnimetatud põhjustel ei ole asjatundja R. Põdersalu arvamust sõiduki vigastuste tekkemehhanismi osas võimalik konkreetse kaevuga seostada. R. Põdersalu arvamust ei muuda usutavamaks sellele lisatud videod, sest need ei ole seostatavad hagi aluseks oleva kindlustusjuhtumiga.
12.Kostja esitas tõendina Avariigrupp OÜ 16. novembri 2022 arvamuse (lk 153-159), mille kohaselt ei ole võimalik, et vaidlusalune sõiduk oleks kas avatud kanalisatsioonikaevust läbi sõites või mingil viisil luugist üle sõites saanud kahjustusi, mis on tuvastatud R. Põdersalu poolt 19. veebruaril 2020 sõiduki avariijärgsel ülevaatusel. Asjatundjad leidsid ka seda, et juhul kui kaevuluugi serv oleks üles tõusnud luugist esimese rattaga üle sõites, siis oleks luuk pidanud kokku puutuma vahetult esiratta taga sõiduki põhjaga (40-45 cm kaugusel esirattast), mitte esirattast 2, 6 meetri kaugusel asuva õõtshoova kinnitusega, avarii järgselt puuduvad jäljed ja kahjustused asfaldil ja kaevuluugil, mis oleks pidanud õnnetuse toimumise järgselt neil esinema. Sõiduki vigastused viitavad sellele, et sõiduk on kukkunud teravaservalise eseme otsa. Kaevuluuk oli õnnetuse järgselt tagurpidi, kuid luugi mõõtmeid arvestades ei saanud see sõiduki all teistpidi pöörduda.
13.Ringkonnakohus leiab, et hagejal oli võimalik olulisi vastuolusid asjas esitatud tõendite, sh sõiduki juhi selgituste ja asjatundjate arvamuste vahel kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude väljaselgitamiseks ületada sõiduki juhi L.L. ülekuulamisega tunnistajana. Hageja sellest võimalusest loobus. Ilma sõiduki juhti üle kuulamata ei saa ringkonnakohus käesoleval juhul kontrollida hageja väidete tõesust kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude osas. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et asjas kogutud tõendid ei tõenda tõsikindlalt hagi aluseks
oleva kindlustusjuhtumi toimumist 2. veebruaril 2020 kell 07.47 Tartu linnas Võru tn 196 juures, mille käigus sõiduk Mercedes-Benz sai hagis kirjeldatud vigastusi. Mõlemad pooled on esitanud vastuväite teise poole asjatundja(te) pädevuse osas. Ringkonnakohus märgib, et kohus hindab asjatundjate arvamusi dokumentaalsete tõenditena TsMS § 272 lg 1 tähenduses ning arvamuse andjal ei pea olema riiklikult tunnustatud eksperdi kvalifikatsiooni. Puuduvad tõendid, et arvamuse andnud isikud ei omaks erialast pädevust selliseid arvamusi andma. Kuivõrd hageja ei ole kindlustusjuhtumi toimumist tõendanud, puudub alus hagi rahuldamiseks. Seetõttu ei võta ringkonnakohus ka seisukohta hageja nõude aluseks olevate muude asjaolude, sh kahju suuruse, osas. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata.
14.Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb poolte menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulude suurus maakohtus 34 h ja 15 minuti õigusabi eest hinnaga 140 eurot/h kokku 4795 eurot, millele käibemaksu ei lisandu. Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu suurus kuni 29. novembri 2022 kohtuistungini 6527, 50 eurot (sh õigusabi 28 h ja 15 minuti eest hinnaga 170 eurot/h, riigilõiv 840 eurot ja asjatundja arvamustega seotud kulud 885 eurot) ja seejärel kuni 10. jaanuari 2023 kohtuistungini 15 h ja 45 minutit õigusabi eest hinnaga 170 eurot/h 2677, 50 eurot, millele käibemaksu ei lisandu. Kokku on kostja menetluskulu ringkonnakohtus 9205 eurot. Kostja kinnitas, et kuigi kostjat esindas menetluses kaks esindajat, on õigusabile kulunud aeg arvestatud kui ühe esindaja ajakulu, välja arvatud kohtuistungite pidamisega ja nendeks valmistumisega seotud ajakulu. Hageja leiab, et maakohtu menetluses on kostja kulud õigusabile põhjendatud 3045 euro ulatuses. Kostja nõutav õigusabikulu suurus on arvestades hagihind ebaproportsionaalne. Hageja leiab, et ka ringkonnakohtus ei ole 44 h õigusabi arvestades asja keerukust ja mahtu põhjendatud. Ka ei ole põhjendatud kahe advokaadi samaaegne kohtuasjaga tegelemine ja esindamine kohtuistungil. Kostja õigusabikulud ei saa olla apellatsioonimenetluses suuremad kui 24 h ning väljamõistetavad menetluskulud ei tohiks ületada 50% taotletud mahust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-16, p 14; 11. veebruar 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11, 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Asja keerukuse hindamisel tuleb arvestada nii asja õiguslikku keerukust , kuid ka seda, kui palju oli esindajal vajalik esitada menetluses dokumente, sh nende sisu, samuti seda, kas asjas on peetud kohtuistungeid. Tegemist on keskmise keerukuse ja mahukusega tsiviilasjaga. TsMS § 175 lg 3 kohaselt mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-13164 asunud seisukohale, et kui erilisi põhjendusi mitme esindaja kasutamiseks ei ole, tuleks piirduda esindajakulude väljamõistmisega, mis oleks tehtud ühele esindajale. Asja keerukuse tõttu mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine eeldab selle põhjendamist nii mitut esindajat kasutanud menetlusosalise kui ka kohtu poolt. Seejuures ei viita asja tavapärasest suuremale keerukusele mitme esindaja kasutamine, vaid see peab tulenema asja olemusest ja mahust. Kui asja keerukus ei kinnita mitme lepingulise
esindaja kasutamise vajadust, tuleb üldjuhul jätta menetlusosalise lepingulise esindaja kulud osaliselt hüvitamata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asja keerukus ega mahukus ei eelda mitme esindaja kasutamist ning kulude põhjendatuse hindamisel lähtub ringkonnakohus vajalikust ja põhjendatud kulust ühele esindajale. Kostjale osutatud õigusabi tunnitasu määrale (maakohtus 140 eurot/h ja ringkonnakohtus 170 eurot/h) ei ole hageja vastuväiteid esitanud ning ringkonnakohus hindab tasumäära kooskõlas olevaks advokaadi tavapärase keskmise tunnitasu määraga sama liiki asjades. Ringkonnakohus leiab, et kostja kulutused õigusabile on osaliselt ülepaisutatud. Menetlusdokumendi koostamise ajakulu peab üldjuhul sisaldama ka selle koostamiseks vajalike dokumentidega tutvumise ajakulu. Kostja esindajad koostasid maakohtu menetluses lisaks hagi vastusele veel kolm menetlusdokumenti ja menetluskulude nimekirja. Nimetatud töö eest on põhjendatud ja vajalik kulu 3500 eurot. Ringkonnakohtus koostasid kostja esindajad apellatsioonkaebuse ja veel kaks menetlusdokumenti, valmistusid ning osalesid kahel kohtuistungil kogupikkusega 2h ja 15 minutit ja tegid toiminguid seoses asjatundjate arvamuste saamisega. Nimetatud töö eest on vajalik ja põhjendatud kulu 32h x 170 eurot, millele lisandub riigilõiv 840 euro ja asjatundja arvamuste koostamisega seotud kulud 885 eurot. Kokku on kostja põhjendatud menetluskulu ringkonnakohtus 7165 eurot. Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks menetluskuluna kokku 10 665 (3500 + 7165) eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.