2-22-126876/21 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

A F OÜ (edaspidi hageja) ja S M (edaspidi kostja) sõlmisid 07.08.2019 võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe (edaspidi kokkulepe). Vastavalt võlatunnistuses sätestatule loetakse võlatunnistus sõlmituks kuupäeval, mil tasuti maksegraafiku lepingutasu ning nõustumus on antud lepingutasu maksmisega. Võlatunnistuses on märgitud „Lisandub ühekordne lepingutasu 20.0 eurot.“. Kostja on lepingutasu maksnud 07.08.2019, mida kinnitavad hageja andmebaasi väljavõtted ning kinnitanud sellega soovi võlatunnistuse sõlmimiseks. Kaudse tahteavalduse olemasolu tuvastamisel on määrav, et tegevuses, mille hindamise kaudu tuleb otsustada, kas vastav tahteavaldus on olemas või mitte, väljendub tahe kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Seega tuleb selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega sõlmitud, hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud. Mõeldav ei ole, et kostja oleks „ekslikult“ tasunud lepingutasu summas 20,00 eurot, olukorras, kus kostjal ei olegi soovi võlatunnistust sõlmida. Kostja on avaldanud hagejale tahteavalduse võlatunnistuste sõlmimiseks. Kostja asus võlatunnistust ka täitma, millega samuti tunnistas võlatunnistuse sõlmimist. Hageja rõhutab, et ülekande tegemisel, kostja peab lisaks enda isiku tuvastamise so PIN 1 kasutamisel, ülekande sooritamiseks allkirjastama makse kasutades PIN2. Seega tuleneb võlatunnistusest selgelt, et tegu tõlgendatakse kui aktsepti ning et sellest hetkest loetakse võlatunnistus sõlmituks ning juba väljendatud tahteavaldust ehk tehtud sooritust ei saa seega pärast enam tagasi võtta. See, et kostjale üle kolme (3) aasta hiljem enam antud võlatunnistus ei sobi, ei tähenda, et võlatunnistust, sh tahteavaldusi saaks muuta või tagasi võtta või et kokkulepped oleks tühised. Hageja leiab, et leping sõlmiti maksegraafikujärgse sissemakse tegemisega võlatunnistuse alusel. Hageja selgitab, et võla tasumiseks või võlatunnistuse sõlmimiseks tuleb kostjal veebiaadressil https://self.julianus.ee/debts autentida end panga, ID-kaardi või mobiil-ID kaudu. Seega on kostja iseseisvalt ning teadlikult, omades täielikku teovõimet sisenenud hageja iseteenindusse ning sõlminud võlatunnistuse. Esimese makse teostamisel on kostja pidanud makse allkirjastama, s.o kasutama PIN2. Võlatunnistuse graafiku on koostanud kostja iseteeninduses endale ise, valides selleks omale sobilik ja maksevõimelisust arvestades igakuise osamakse suuruse ning tasumise perioodi. Kostja on soovinud tasuda võlga tema pakutud osamakse suurustes, mida hageja kostjale ka võimaldas. Kokkuleppe kohaselt kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, sh põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kostja nõustus, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Kokkuleppe tingimuste punkti 2.2. kohaselt, kui kostja täidab võlatunnistusest tulenevad kohustused

ja peab võlgnevuse tasumisel kinni võlatunnistuse lisaks olevast maksegraafikust, ei nõua Võlausaldaja Võlgnikult Võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude ja kahju hüvitamist muus osas, kui Maksegraafikus kajastatu. Tingimuste punkti 1.2. kohaselt on pooled kokku leppinud, et võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast hageja ja kostja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võlgnevuse osaks olevalt põhivõla jäägilt. Kostja võlatunnistusest tulenevaid kohustusi ei täitnud. Oma eeldatavat maksevõimet arvestades on Võlgnik Võlausaldaja koduleheküljel kätte saadavaks tehtud rakendust kasutades koostanud maksegraafiku, milles kajastatud maksete teostamise korral on Võlgnikul võimalik Võlgnevus, koos sellelt graafikujärgsete maksete tegemise perioodil arvestatava intressi ja/või viivistega tasuda. Eeltoodust tulenevalt on kostja võlatunnistuse tingimused vastu võtnud. Kostja kinnitas võlatunnistuse vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule. Kostja on võlatunnistuse tingimustega tutvunud, nendega nõustunud ja kokkuleppe sõlminud. Hageja on tõendanud asjaolu, et võlatunnistuse sõlmimine on olnud kostja tahe, millega kostja on võtnud endale kohustuse täita võlatunnistust vastavalt kokku lepitud tingimustele. Hageja siinkohal rõhutab, et käesoleva nõude aluseks on võlatunnistus ning kostja tõendada on, et nimetatud kohustust ei ole. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt eeltoodust ei ole hageja kohustatud konstitutiivse võlatunnistuste alusel tunnustatud võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid ja asjaolusid peale võlatunnistuste. Vastavalt võlatunnistusele on pooled, s.o hageja ja kostja kokku leppinud, et võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab Võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes käesoleva võlatunnistuse alusel ning Võlgnik kaotab õiguse esitada Võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida Võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne käesoleva võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Võlatunnistusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Seega on pooled omandanud lepingute (võlatunnistuste) alusel uued õigused. Seega kostja tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivsete võlatunnistustega VÕS § 30 mõttes, kuna sellest tulenevalt loodi iseseisvad kohustused. Hageja selgitab, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära. Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivsete võlatunnistuste alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Konstitutiivne võlatunnistus annab võlausaldajale täiendava nõude aluse, millele võlgnik saab esitada alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, et tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud ning kostja kannab tõendamiskoormist, ehk kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Hageja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesolevate võlatunnistuste. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (s.t kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksma panemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse

tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Kui võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis on need olulised asjaolud, mida kohus ei saa VÕS § 29 kohaselt võlatunnistuse tõlgendamisel põhjenduseta arvestamata jätta. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Võlatunnistuse lugemiseks konstitutiivseks on määravaks poolte tahe luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Tahte väljaselgitamise lähtealuseks on võlatunnistuses kokkulepitu sisu ja selle sõnastus (tekst). Hageja hinnangul kinnitab käesoleval juhul kostja tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus (algkohustusest sõltumatu uus iseseisev kohustus) lisaks võlatunnistuses kokkulepitule (tekstile) ka asjaolu, et kostja on võlatunnistuse sõlminud nõude omandajaga, sõlminud maksegraafiku, nõustunud ka lisanduva lepingutasu (s.o 20,00 eurot) maksmise kohustusega ja selle tasunud ning on osaliselt kokkulepet täitnud, s.t tasunud 250,00 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja avaldanud tahet võlatunnistust anda ja võla suurusega nõustunud (sh leppinud kokku maksegraafikus). Kostja ei vaidlustanud enne käesolevat kohtumenetlust nõude suurust. Kuivõrd võlatunnistus ja selle lisad on koostatud eesti keeles, ei ole alust arvata ka seda, et kostja ei saanud aru kokkuleppe sisust ja võimalikest tagajärgedest. Võlgnik peab tõendama, et võlatunnistus on antud õigusliku aluseta VÕS § 1028 tähenduses. Kostja seda käesoleval juhul teinud ei ole. Kohustusest vabanemiseks ja võlausaldaja rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Kostja ei ole esitanud ühtegi veenvat argumenti ja tõendit, mis annaks alust järeldada kostjal hageja ees kohustuse puudumist. Millegagi ei ole tõendatud, et võlatunnistus on tühine või, et kostjal ei ole võlatunnistusega tunnustatud võlga või see on lõppenud. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 1597,62 eurot, millest on põhisumma 1355,40 eurot, viivis 53,54 eurot, kahjuhüvitis 40,00 eurot, intressid 148,68 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu 20,00 eurot. Kostja kohustus võlga tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on tasunud lepingutasu summas 20,00 eurot ning ajavahemikul 22.10.2019 – 11.06.2020 kokku 250,00 eurot, hageja arvestab laekunud 250,00 eurot põhiosa katteks, seega on tasumata põhiosa võlgnevus summas 1105,40 eurot (1355,40 – 250,00) ning tasumata võlg kokku 1347,62 eurot (1597,62 – 250,00). Hageja ja kostja on kokkuleppe punktis 1.3 kokku leppinud kohaldatava viivise määras 0.065% iga kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist põhivõla summalt 1105,40 eurot alates viimase makse järgnevast päevast, s.o. alates 12.06.2020 kuni hagi esitamiseni 05.09.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras, s.o. 0,065%. Hageja nõuab viivist summas 586,30 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 586,30 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 06.09.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065%. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 1105,40 eurot x 0,065% x 365 = 262,26 eurot.

midagi saanud, kusjuures kostjal puuduvad ka mistahes muud alused hageja rikastamiseks, on hageja väide võlakokkuleppe sõlmimise kohta kostja poolt alusetu ja ebaselge. Hageja ei ole seejuures hagiavalduses selgitanud, mis asjaoludel oleks kostja pidanud rikastama hagejat. Hageja ei ole hagis selgitanud ega tõendanud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud mingi varasem võlasuhe, mille kinnitamiseks oleks kostja pidanud võlatunnistuse andma (nn deklaratiivse võlatunnistuse sõlmima). Samuti ei ole hageja hagiavalduses selgitanud põhjust, mis oleks näiteks konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks. Hageja ei ole seejuures selgitanud, mis liiki võlakohustus on hageja arvates see väidetav „maksekokkulepe“, millele hageja hagiavalduses toetub. Kui hageja väidab, et maksekokkulepe on viidatud dokumendi nimetuse tõlgendusest lähtuvalt kokkulepe maksete teostamiseks, peab selliste maksete aluseks olema mingi kohustus, sh võlg vms, mida kostja tagastama peaks. Kostja toonitab, et ei ole hagejalt mitte midagi saanud ja seetõttu ei pea ka hagejale midagi maksma. Juhul, kui hageja väidab, et maksekokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, peab hageja ka selles osas hagi alust täiendama selliselt, et esitatud nõude alus oleks selgelt arusaadav. Hageja ei ole seejuures hagis välja toonud asjaolusid, mis annaksid lugeda hageja poolt väidetud võlasuhet konstitutiivseks võlasuhteks. Kostja väidab, et hageja ja kostja vahel on olnud mitmeid vaidlusi, sh on kostja teinud hagejale makseid varasemate ja käesolevasse tsiviilasja mittepuutuvate kokkulepete alusel. Kostja ei ole kordagi avaldanud tahet hagejat rikastada ja jääb selle väite juurde. Isegi juhul, kui mingi kostja makse oleks hageja poolt loetud konstitutiivse võlatunnistuse aktseptiks, ei ole sellega kaasnenud kostja tahet hageja rikastamiseks. Samuti puuduvad hageja ja kostja vahel varasemad võlasuhted, mis oleks ümber kujundatud hagetud võlakohustuseks. Seega on käesoleval juhul kohaldatav alusetu rikastumise vastuväide, mille kohaselt kohustust ei ole tekkinud ja isegi kui see oleks tekkinud on kohustus ära langenud sest kostja saab oma võlatunnistuse tagasi võtta. Hageja poolt esitatud tekst ei ole kostja poolt koostatud ega esitatud võlatunnistuse tekst. Vaidlus ei saa olla selles, et kostja ei ole sellist võlatunnistust allkirjastanud. Hageja ei ole esitanud võlatunnistuse andmist kostja poolt (kostja selge tahteavalduse väljendamist) ühtegi tõendiga. Riigikohus on tsiviilasjas 2-19-5601 selgitanud, et võlatunnistuse (nii konstitutiivse kui ka deklaratiivse) kehtivuse hindamisel tuleb arvestada, et kohtul on poolte esile toodud asjaoludest lähtudes kohustus omal algatusel kontrollida, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel või mitte, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad. Vastavalt sama lahendi p 17.2 kohaselt tuleb lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud väiteid ega tõendeid, millest nähtuks hagetava võlasuhte taust ja asjaolud, mis võimaldaks muuhulgas hinnata ka võlasuhte kehtivust. Riigikohus on selgitanud, et konstitutiivse võlatunnistuse korral saab sellega antud nõudeõiguse VÕS § 1028 jj ka tagasi nõuda, seejuures vastuhagi esitamata. Riigikohus on tsiviilasjas 2-19-5601 muutnud konstitutiivse võlatunnistuse vastuväidete vormi suhtes varasemalt vastu võetud seisukohti ja on pidanud võimalikuks, et võlgnik ei pea esitama vastuväiteid vastuhagi vormis. Hageja väidab vastuoluliselt, et sõlmiti iseseisev kohustus, kuid samas on hageja hagis välja toonud, et: „Võlatunnistuse kohaselt on kostja kinnitanud, et (B) Võlgnik on nõustunud kinnitama Võlausaldajale Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning on teinud Võlausaldajale ettepaneku Võlgnevuse osade kaupa tasumiseks.“ – mis omakorda viitab deklaratiivsele võlatunnistuse tunnustele. Arvestades asjaolu, et vahetu kostja ise ei ole võimeline aru saama ja eristama konstitutiivset võlatunnistust deklaratiivsest võlatunnistusest, ei oma mingit tähendust ka hageja poolt esitatud viide tekstile, millest nähtuvalt olevat pooled sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse. Esitatud tekstil puudub mistahes õiguslik tähendus.

Hageja väide, mille kohaselt olevat võlatunnistus eesti keeles koostatud ja seetõttu peaks olema kostjale arusaadav, ei vasta tegelikkusele. Kostja osundab, et tavainimesed, kes ei tea ja ei tunne võlatunnistuste eristamise õiguslikku spetsiifikat, ei ole võimelised vahet tegema konstitutiivse ja deklaratiivse võlatunnistuse vahel. Kostjal ei ole kunagi olnud tahet luua iseseisvat konstitutiivset võlatunnistust, millega hagejat rikastada. Arvestades asjaolu, et kostja on füüsiline isik, kes ei saa tõenäoliselt isegi keskmisel arusaamise tasandil aru juriidiliste tekstide ja terminite spetsiifikast, ei ole võimeline ka hindama ja aru saama deklaratiivse ja konstitutiivse võlatunnistuse tekkemehhanismist ja tagajärgedest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tahe oleks suunatud abstraktse – konstitutiivse võlatunnistuse andmisele. Kostja ei ole nimelt mitte kunagi hagejat rikastada soovinud. Hageja poolt väidetud kohustust ei eksisteeri. Riigikohus on tsiviilasjas 2-195601 selgitanud: Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Hageja ei ole tõendanud kostja tahet luua iseseisev kohustus. Kostja ei ole seejuures ka ühegi vastuväite esitamise õigusest loobunud. Kostja on selgitanud, et ei ole hagejalt mitte midagi vastu saanud ja kostjal puudub kohustus hageja ees. Riigikohus on selitanud tsiviilasjas 2-19-5601, et: „Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel (vt selle kohta lisaks käesoleva otsuse p-d 18–18.2).“ Riigikohus on lahendis p 18.1, p 18.2 ja p 22 selgitanud, et võlatunnistuse tagasinõudmiseks ei pea esitama vastuhagi. Lähtudes asjaolust, et hageja ei ole hagis selgitanud ega ühegi tõendiga tõendanud võlatunnistuse aluseks olevat õigussuhet, puudub kostjal võimalus ja kohustus esitada tõendeid, mis lükkaksid ümber hageja väited võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte kohta. Riigikohus lahendis täiendavalt selgitanud, et kui võlgnik on tunnistanud võlga ilma aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest. Kostjal on seega võimalik selline võlatunnistus tagasi nõuda, sest kohustust ei ole tekkinud ja kohustust eksisteeri. Kostja ei ole seejuures saanud aru dokumendi õiguslikust tähendusest, mille alusel hageja olematut kohustust sisse nõuab. Kostja avaldab, et võtab võlatunnistuse tagasi ning keeldub hagetud võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest. Kostja on seisukohal, et hageja poolt menetlusdokumendile lisatud png laiendusega failid ei tõenda vaidlusaluseid asjaolusid ja ei puutu käesolevasse tsiviilasja. Seega tuleb hageja 28.12.2022 menetlusdokumendi lisad jätta vastu võtmata. Kohtu seisukoht

7.2.Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, s.t poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, s.t selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel. Hageja esitatud võlatunnistuses on selgesõnaliselt kirjas, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega. Samas on Riigikohus juhtinud tähelepanu, et võlatunnistuse liigi selgitamisel ei tohi piirduda grammatilise tõlgendusega, vaid tuleb arvestada, milline on võlatunnistuse sisu ja eesmärk. Vaidlusaluse 07.08.2019 sõlmitud võlatunnistuse eelviimases lõigus on kokku lepitud, et võlausaldaja saab edaspidi võlatunnistuse aluseks oleva kohustuse täitmist nõuda vaid selle võlatunnistuse alusel ning teiselt poolt loobub võlgnik õigusest esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne käesoleva võlatunnistuse andmist. Kostja on küll väitnud, et juriidilise oskusteabeta isikuna ei olnud ta võimeline hindama ja aru saama konstitutiivse võlatunnistuse tekkemehhanismist ja tagajärgedest, ent viidatud punktist peaks keskmine mõistlik inimene siiski aru saama, et võlatunnistuse sõlmimise tagajärjeks on see, et seniste kohustuste asemele tekib uus kohustus ja selle aluseks olevaid nõudeid hageja muul moel kui selle võlatunnistuse alusel välja ei nõua. Ehk siis – mõistmata terminit „konstitutiivne võlatunnistus“ on sõlmitud kokkuleppest keskmisel mõistlikul isikul võimalik aru saada, et pooled

7.3.Juhul kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Võlatunnistuse kehtivuse hindamisel tuleb arvestada, et kohtul on poolte esile toodud asjaoludest lähtudes kohustus omal algatusel kontrollida, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel või mitte, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 mõttes. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistuse korral peab kohus arvestama tüüptingimusi reguleerivate VÕS-i sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleeriva VÕS §-ga 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägeva VÕS §-ga 42. VÕS § 42 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Kui võlgnik annab võlatunnistuse võlausaldaja ettevalmistatud dokumendi osana, tuleb kohtul kontrollida, kas võlatunnistus on tüüptingimusena (sh VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi) kehtiv. Käesolevas asjas on 07.08.2019 sõlmitud võlatunnistus valmistatud ette hageja/võlausaldaja iseteeninduskeskkonnas ehk suures osas võlatunnistusest on tegu tüüptingimuste kasutamisega. Kostjal/võlgnikul oli võimalus valida vaid jõukohane kuumakse suurus ja maksete tasumise kuupäev. Niisiis peab kohus hindama, kas kõnealused tüüptingimused võivad olla tühised, kuna kahjustavad teist poolt ebamõistlikult. Vaidlusaluses võlatunnistuses ja sellega koos sõlmitud maksekokkuleppes on kostja tunnistanud enda võlgnevust hagejale summas 1597,62 eurot, valinud endale sobiva maksegraafiku (igakuiselt summas 140 eurot, v.a esimene ja viimane makse; kestus alates võlatunnistuse sõlmimisest 13 kuud). Viivise määraks on kokku lepitud 0,065% päevas. Maksekokkuleppe tüüptingimused käsitlevad võlgniku kinnitust, et ta on teadlik võlgnevuse sisust ja selle tekkimise alustest; võlgnik on nõustunud kinnitama võlgnevuse olemasolu ja suurust ja teinud ettepaneku võlgnevuse osade kaupa tasumiseks; kui võlgnik tasub võlatunnistuses toodud maksegraafiku järgselt oma kohustusi, siis loobub võlausaldaja muul moel võlgnevuse sisse nõudmisest. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimused on poolte vahel tasakaalus (kostja tunnistab võlga ja asub seda tasuma, hageja loobub õigusest võlgnevust makseperioodil sisse nõuda) ega kahjusta kumbagi poolt ebamõistlikult. Samuti ei sunnita kostjat kui eeldatavalt nõrgemat poolt selles õigussuhtes loobuma oma õiguskaitsevahenditest, ei panda talle täiendavat tõendamiskoormust vmt ebaproportsionaalset kohustust. Samuti ei saa pidada ebaproportsionaalselt koormavaks tüüptingimusena kehtestatud viivisemäära 0,065% päevas ehk 23,73–23,79% aastas. Riigikohtu poolt lahendis asjas nr 3-2-1-25-16 on öeldud, et kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, s.t aastas 24% ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine, käesoleval juhul jääb viivise määr sellest allapoole. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tüüptingimused kehtivad ja seega on kehtiv ka võlatunnistus kui tehing.

esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis. Riigikohus leidis, et kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest). Selline õigus tuleneb seaduse üldisest põhimõttest, mis on väljendatud VÕS §-s 110 kohustuse täitmisest keeldumise õiguses, sh võlgniku aegunud nõude puhul (VÕS § 110 lg-d 1 ja 4), tasaarvestust ettenägevates sätetes (VÕS § 197 jj, mh § 200 lg 2) ning muudes sätetes, mis annavad võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Konstitutiivne võlatunnistus annab võlausaldajale täiendava nõude aluse, millele võlgnik saab esitada alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite, et tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud. Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, s.t tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab sellise vastuväite, peab kostja oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt on kumbki pool kohustatud hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja esitas võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei ole olemas, oleks kostjal tulnud oma vastuväidet tõendada (Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 2-13-34922). Praeguses vaidluses on kostja küll korduvalt väitnud, et ta ei ole kunagi soovinud hagejat alusetult rikastada ja vaidlusalune võlatunnistuse alusel nõude rahuldamine seda teeks, ent ta ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis seda väidet põhistaks. Seega leiab kohus, et kostja paljasõnaline vastuväide tuleb jätta tähelepanuta.