4.Tühistada Harju Maakohtu 22. novembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-16142 osas, milles maakohus mõistis X-lt välja Eesti Elektrik OÜ kasuks maakohtus kantud menetluskulud 2760,33 eurot ületavas osas ja sellelt arvestatava viivise. Teha selle kohta uus otsus, millega jätta menetluskulud nimetatud summat ületavas osas välja mõistmata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
6.2.Mõista X-lt välja Eesti Elektrik OÜ kasuks põhivõlgnevus 3012,08 eurot, viivis 175,85 eurot ja alates 3. veebruarist 2021 viivis põhinõudest (3012,08 eurot)
võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
6.3.Jätta maakohtus kantud menetluskulud X kanda ning ringkonnakohtus kantud Eesti Elektrik OÜ menetluskuludest 90% X kanda ja X menetluskulud tema enda kanda.
6.4.Määrata kindlaks Eesti Elektrik OÜ maa- ja ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista X-lt välja Eesti Elektrik OÜ kasuks maakohtus kantud menetluskulud 2760,33 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 675 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Elektrik OÜ (hageja) esitas 3. novembril 2020 (täpsustatud 20. novembril 2020 ja
2.veebruaril 2021) Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevus 3012,08 eurot, 2. veebruari 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 175,85 eurot ning viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates
3.veebruarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja 2019. a novembris hageja poole sooviga tellida hagejalt elektritöid. Kostja väitel tuvastati elektriauditi koostamise käigus kostja korteris elektrisüsteemides mittevastavused ning kostjat kohustati vastavad puudused kõrvaldama. Hageja teostas kostja korteriomandis elektripaigaldise ülevaatuse, tutvus elektriauditis välja toodud mittevastavustega ning tegi hinnapakkumise. Hinnapakkumise kohaselt oli seal välja toodud tööde, materjalide ja muude kulude hinnanguliseks maksumuseks 3114,71 eurot (koos käibemaksuga). Kostja kinnitas hinnapakkumise. Eeltoodust tulenevalt leppisid pooled kokku, et kostja teeb järgmised elektritööd: paigaldab uued pistikupesade toiteliinid, teostab kaablite freesimistööd kiviseintesse, paigaldab ja koostab korterisse peakilbi, paigaldab ja koostab keldrisse jaotuskilbi, lammutab vana kilbi, paigaldab uued pistikupesad, hangib kõik elektritööde jaoks vajalikud materjalid ja tööriistad, korraldab transpordi ning teostab vajadusel (vastavalt hilisemale kokkuleppele) lisatööd hinnapakkumise p-s 8 märgitud tunnihinna alusel. Elektritööde teostamise käigus avaldas kostja hagejale, et ta soovib, et hageja paigaldaks kostja korteris ka valgustusliinid. Pooled leppisid kokku, et hageja teostab vastavad tööd lisatööna tunnitasuga 25 eurot ning muude kulude (materjal, tööriistad, transport) osas kohalduvad
3.detsembri 2019. a hinnapakkumises toodud hinnad.
Hageja teostas kõik kokkulepitud elektritööd. Tööde tegemiseks vajalike materjalide kulu oli 1004,96 eurot, tööriistarendi kulu 216,40 eurot ning transpordi kulu 50 eurot. Samuti teostas hageja kokkulepitud lisatööd, mille maksumuseks kujunes 547,04 eurot (tasu valgusliinide paigaldamise eest 325 eurot (13 töötundi), materjalide kulu 147,16 eurot ja tööriistarendi kulu 74,88 eurot). Kostja võttis tööd vastu. Kostja on hagejale tasunud 790 eurot, tasumata on 3012,08 eurot. Kostja on 21. detsembri 2019. a, 16. jaanuari 2020. a ja 15. veebruari 2020. a ekirjades kinnitanud, et tasub tööde eest. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et kostja korteri probleemid on seotud elamu elektripaigaldisega. Hageja nägi elamu peakilbi halba olukorda, selle kõrval olevaid puntras juhtmeid ja ka seda, et kostja korteri elektrisüsteem on ainukesena jäetud elamu peakilpi. Kostja leidis, et hageja kui vastava kvalifikatsiooni ja pädevusega teenusepakkuja, oleks pidanud reageerima potentsiaalsetele ohuallikatele elamu elektrisüsteemis. Kostja ei ole elektri valdkonna spetsialist ja seetõttu ei saa eeldada, et ta oskas hagejale täpset tellimust esitada ja hageja hinnapakkumisest aru saada. Kostja leiab, et töid ei teostatud nõuetekohaselt ning vähendatud on ka kostja korteri elektrivõimsust. Kostja ei ole rahul, et tema korterisse paigaldati alumiiniumkaablid. Standardite järgi on alumiiniumkaabel lubatud, kuid kuna need vananevad kiiresti, siis tuleb kostjal tulevikus juhtmete vahetamiseks teha korteris täies ulatuses remont. Hageja ei kõrvaldanud elektripaigaldise probleeme. Ära ei kadunud ülepingest põhjustatud heli. Samuti esinevad kostja korteris elektrikatkestused ajal, kui elamu pööningul teostatakse elektritöid. Kostja hinnangul ei edastanud hageja kostjale olulist informatsiooni seoses kordusauditiga ega andnud tööde kohta deklaratsiooni. MHV Elektrikontroll Osaühingu protokollis nr MHV-1903907 on märgitud, et audit toimus 18. novembril 2019. Hageja teadis, et uue elektriauditi on kostja kohustatud tegema kahe kuu jooksul. AIA Elekter OÜ sai kordusauditi teostada alles
16.juunil 2021. Seejuures pidi kostja enne kordusauditi tegemist tellima maalritööd, mille eest kostja tasus Promote OÜ-le 250 eurot. Töös esinenud puuduste kõrvaldamiseks (sh täitedokumentatsiooni eest) tasus kostja Volantra OÜ-le 2040 eurot. Kostja pidas teostatud tööde eest õiglaseks tasuks 700 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 22. novembri 2022. a otsusega (vaidlustaud otsus) hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3012,08 eurot, 2. veebruari 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 175,85 eurot ning viivise VÕS § 113 lg-s sätestatud määras põhinõudelt alates 3. veebruarist 2021 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 3250,33 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt sõlmiti pooltevaheline töövõtuleping osaliselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (e-kirja teel lepiti kokku, et hageja teostab hinnapakkumise p-des 6 ja 7 nimetatud tööd, soetab selleks vajalikud materjalid ja kannab muud vajalikud kulud) ning osaliselt suulises vormis (objektil lepiti kokku, et hageja teostab lisaks valgustusliinidega seotud tööd ja soetab selleks vajalikud materjalid ja tööriistad). Kostja kohustus oli tasuda hagejale arvete alusel ka kõik elektritöödega seotud kulud. Seega on hageja õigustatult kostjale esitanud teostatud tööde eest 20. detsembril 2019 arve nr 19-1207 summas 3527,71 eurot (käibemaksuga) ning 14. jaanuaril 2020 arve nr 20-0103 summas 274,37 eurot (käibemaksuga). Maakohus leidis, et hageja on töövõtulepingus kokku lepitud tööd teostanud. Kostja on teostatud tööd vastu võtnud ja kostja ei ole tõendanud, et tööd oleksid teostatud puudustega.
Kostja allkirjastas 13. veebruaril 2020 teostatud tööde akti, milles kostja on eraldi märkinud, et tööde üleandmisel probleeme ei tuvastatud ning kõik tööd lõpetatud 13. jaanuaril 2020. Seega on kostja tööd vastu võtnud ja hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Maakohus leidis, et kostja on menetluse kestel esitanud asjakohatuid ja tõendamata vastuväiteid, mis ei seondu hagejaga ning väljuvad käesoleva vaidluse piiridest. Kostja on tasunud hageja esitatud arvete alusel 790 eurot. Arvete osalise tasumisega on kostja mõlemat arvet (nendes toodud kohustust) tunnistanud, märkides selgitusse arvete numbrid. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Hageja hinnangul ei arvestanud maakohus kostja esitatud tõenditega. Hageja on kostjat petnud ja tekitanud talle nii varalise kui ka mittevaralise kahju. Maakohus ei arvestanud, et hageja teostatud tööd ei vastanud nõuetele. Hageja poolt mittenõuetekohaselt teostatud tööd ning teostamata jäänud tööd tuli kostjal tellida kolmandatelt isikutelt. Hageja tööd üle võtnud isik kontrollis elektripaigaldist ja leidis, et see on ohtlik. Ka ei väljastanud hageja kostjale kilbi deklaratsiooni ja paigaldaja deklaratsiooni, mis olid vajalikud kordusauditi tegemiseks. Kostja hinnangul pidi hageja need dokumendid andma kostjale üle enne tööde üleandmise akti allkirjastamist. Õige ei ole maakohtu järeldus, et kostja pole hagejale ühtegi pretensiooni esitanud. Kostja on hagejale pretensioone esitanud korteris suuliselt kui ka kirjalikult, samuti on pretensioone esitatud kohtumenetluse käigus. Arvestada tuleb sellega, et kostja kui tavakodanik ei tohi ega saa elektritöödele hinnangut anda. Seega pidi hageja tõendama, et tööd on teostatud vastavalt nõuetele, on kooskõlas seaduse ja tööde tellija soovidega. Maakohus pani elektrivaldkonnas toimuvas vaidluses kostjale ebamõistlikult suure tõendamiskoormise. Kostja hinnangul on teostatud tööde akt tühine. Kostja tavakodanikuna oskas tööde üleandmisel kontrollida vaid valgustite töötamist, mille osas probleeme ei tuvastatud. Kostja ei olnud pädev uut elektripaigaldist kontrollima ja hindama. Hageja pettis kostjat, kuna elektritöid teostanud isikul puudus vastav kutse. Seega puudus hagejal seaduse järgi õigus võtta vastu elektriauditi kohustusega objekti. Nii rikkus hageja elektriohutusseadust ning seadis sellega ohtu inimeste ja keskkonna turvalisuse. Poolte vahel sõlmitud leping on seega sõlmitud pettusega. Lisaks ei ole vaidlustatud otsus tehtud hea usu põhimõtet järgides, sest hagejat ja kostjat koheldi õiguste ja kohustuste osas ebavõrdselt. Vaidlustatud otsusega määras maakohus, et kindlaksmääratud menetluskuludelt tuleb tasuda ka viivist, kuigi hageja seda ei taotlenud. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks maakohtus kantud menetluskulude hüvitisena välja 490 eurot, s.o 2760,33 eurot ületavas osas ja sellelt arvestatav viivis. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud nimetatud summat ületavas osas välja mõistmata. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Kolleegium nõustub hagejaga, et praegusel juhul on tegemist TsMS § 405 lg 1 järgi lihtmenetlusega ning ringkonnakohus võis TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest. Seda saab ringkonnakohus teha aga üksnes juhul, kui maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. Samuti ei saa ringkonnakohus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kui maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, apellant vaidlustab kaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse ning menetluskulud on kindlaks määratud 280 eurot ületavas summas (vt Riigikohtu
19.jaanuari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-14547/20, p 11). Praegusel juhul on sellise olukorraga tegemist, sest maakohus on otsuses kindlaks määranud hageja menetluskulude rahalise suuruse ning kostja on otsuse ka selles osas vaidlustanud.
8.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja teostas kostja korteris elektritöid hinnapakkumise nr 191203 alusel ning kostja tellis täiendava tööna valgustusliinide paigaldamise. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti poolte õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1 mõttes. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tasu maksmise kohustuse täitmiseks (VÕS § 108) ja viivise saamiseks (VÕS § 113 lg 1). Edasiulatuva viivise nõude õiguslikuks aluseks on TsMS § 367.
9.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et tasudes hagejale 790 eurot, on ta oma kohustuse täitnud. Maakohus leidis, et kostja vastuväited ei välista hageja nõuet kostja vastu ning töövõtulepingujärgse tasunõude sissenõudmise eeldused on täidetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et maakohus ei ole nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning kostja vastuväiteid ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
10.Apellatsioonimenetluses on kostja esitanud uusi väiteid ja tõendeid, samuti on ta esitanud tõendeid, mis on juba asja materjalide juurde võetud. Lisaks tugineb kostja sellele, et maakohtu kohtuistungi protokolli on muudetud.
10.1.Seoses kostja uute väidete ja tõenditega märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17). TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise aluseks olla ka asjaolu, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus peab võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostja tõi uute väidete ja tõendite esitamise põhjusena esile, et ta sai 22. detsembril 2022 teada asjaoludest, mis viitavad hagejapoolsele pettusele. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja põhistanud uute väidete ja tõendite esitamise eelduste esinemist. Isegi, kui kostja lasi hageja poolt teostatud elektritööd asjatundjal üle vaadata, siis ei ole kostja selgitanud, miks ta tegi seda alles pärast esimese astme kohtu menetluse lõppemist (tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt allkirjastati 13. jaanuaril 2020). Samuti ei nähtu asja materjalidest, et uute väidete ja tõendite esitamise põhjuseks saaks olla maakohtu poolt menetlusõiguse normi oluline rikkumine
(TsMS § 652 lg 3 p 2). Maakohus on tõendamiskoormise õigesti jaganud ning selgitanud kostjale, et kostja peab hageja tasunõude välistamise aluseks olevaid asjaolusid tõendama.
10.2.Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega ja 12. jaanuari 2023. a menetlusdokumendiga esitatud tõendid asja materjalide juurde võtmata. Kuna ringkonnakohus kostja uute väidetega ei arvesta ega võta vastu uusi tõendeid, siis puudub vajadus ka hageja esitatud uute tõendite vastu võtmiseks. Hageja esitas kostja väite, et E. Saanil puudub pädevus elektritööde teostamiseks, ümberlükkamiseks omapoolsed tõendid (hageja
11.jaanuari 2023. a apellatsioonkaebuse vastuse lisad 2 ja 3). Lisaks esitas hageja kostja
22.novembri 2022. a e-kirja kompromissettepaneku kohta (lisa 1). Ka neid tõendeid ei võta ringkonnakohus asja materjalide juurde. Tulenevalt tõendite elektroonilisest esitamisest ei ole vaja neid pooltele tagastada.
10.3.Vahetult enne lahendi kuulutamist esitas kostja täiendava seisukoha tõenditega ning andis teada, et ta taotleb riigi õigusabi, esitades juurde oma pangakonto väljavõtte. Ringkonnakohus leiab, et need dokumendid on esitatud tähtaega rikkudes ning tuleb jätta TsMS § 330 lg 3 ja § 331 lg 1 alusel tähelepanuta. TsMS § 329 lg 1 tuleneb menetlusosalise üldine kohustus esitada menetluses oma taotlused ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Ringkonnakohus määras TsMS § 647 lg-st 1 tulenevalt avalduste ja seisukohtade esitamise viimaseks tähtpäevaks 20. jaanuar 2023. Selliseid asjaolusid ja tõendeid, samuti riigi õigusabi taotlemist, oli kostjal võimalik esitada maakohtu menetluse käigus, hiljemalt apellatsioonkaebuse esitamisel. Seetõttu ringkonnakohus neid dokumente asja juurde ei võta ja riigi õigusabi taotlust ei menetle.
10.4.Seoses maakohtu 8. novembri 2022. a istungi protokolli muutmise väitega märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole järginud protokollile vastuväidete esitamise ja parandamise korda. TsMS § 53 lg 2 esimese lause järgi on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Maakohus on protokolli allkirjastanud 18. novembril 2022 ning seega on kostja protokolli parandamise taotlus hilinenult esitatud. Kostja väited ei tekita ringkonnakohtus kahtlusi protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning lähtuda tuleb TsMS §-s 55 sätestatud protokolli tõendusjõust.
11.Kostja heidab maakohtule ette, et kohus luges hageja nõude kostja vastu tõendatuks kolme tõendi põhjal (hinnapakkumine, sellega nõustumine ning tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt), kohus ei arvestanud kostja vastuväidetega ning jagas valesti tõendamiskoormise, jättes selle põhjendamatult kostja kanda. Kolleegium kostja etteheidetega ei nõustu.
11.1.Hageja põhinõue kostja vastu tugineb teostatud tööde akti järgi saamata jäänud tasul ning viivist nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel seadusjärgses määras. Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuli esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8008, p 16). Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kostja on tööd vastu võtnud, mida tõendab tema poolt allkirjastatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt (I kd, tl-d 11–12). Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse,
et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484/71, p 18).
11.2.Kostja leiab, et tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt on tühine, sest see on saadud pettuse teel. Tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 mõttes, mis muutub kehtivaks selle kättesaamisega TsÜS § 69 lg 1 järgi. Kostja on akti kätte saanud ja selle allkirjastanud, kinnitades, et „tööde üleandmisel probleeme ei tuvastatud“. Kostja hilisemad väited, et temalt ei saanud eeldada, et ta oskaks teostatud tööde nõuetekohasust hinnata, ei anna alust tõendamiskoormise ümber pööramiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et isegi kui töid teostanud isikul oleks puudunud pädevus elektritööde teostamiseks, siis avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed ei too kaasa tehingu tühisust TsÜS § 87 tähenduses.
11.3.Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta maksma töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et hageja teostatud töö ei vastanud lepingutingimustele. Kohtupraktikas on leitud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tuleneval poolele ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, p 24). Kolleegiumi hinnangul tõendamiskoormise ümberpööramise eeldusi selles asjas ei esine. Poolte vahel on töövõtulepinguline suhe ning see, et tellijal puuduvad elektrialased teadmised, ei anna alust kalduda kõrvale TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldisest tõendamiskoormise põhimõttest. Kui vaidluses on vaja välja selgitada eriteadmisi nõudvaid asjaolusid, siis TsMS § 293 lg 1 järgi saab menetlusosaline taotleda kohtus ekspertiisi määramist. Sellise ettepaneku maakohus ka kostjale tegi, kuid kostja seda ei soovinud (vt II kd, tl 85 pöördel, ajamärk 00:32:39).
11.4.Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei arvestanud kostja esitatud väiteid ja tõendeid töödes esinenud puuduste kohta. Kolleegium kostja etteheitega ei nõustu. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja on esitanud väiteid ja tõendeid, mis ei oma asjas tähtsust. Samas ei ole kostja tõendanud, et töö ei vastanud lepingutingimustele. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille tuvastamisel kohus kolleegiumi hinnangul ei eksinud, ei ole hageja lepingut rikkunud, mistõttu ei saa kostjal olla ka hageja vastu nõudeid, mida tasunõudega tasaarvestada. Maakohtu istungil uuriti kostja esitatud fotosid, millega kostja soovis puudusi tõendada (II kd, tl-d 5–13). Hageja vaidles kostja esile toodud puudustele vastu, andes iga foto koha omapoolse selgituse (II kd, tl-d 89–90 pöördel). Kuna hageja vaidles kostja väidetele vastu, selgitades, et tööde teostamise ajal konsulteeris ta kostjaga ning sai temalt juhiseid. Samuti ei pidanud hageja teostama paigaldusjärgseid viimistlustöid, sest see on hinnapakkumises selgelt välja jäetud (I kd, tl-d 7 pöördel, 145). Seega tuli kostjal tõendada, et tööd olid teostamata või olid puudustega. Kostja esitatud pangakonto väljavõte, mille kohaselt on ta Volantra OÜ-le tasunud projekteerimise ja elektritööde eest 2040 eurot, ei tõenda hagejapoolset lepingu rikkumist, sest sellest tõendist ei nähtu, et tegemist oli puuduste kõrvaldamistöödega (I kd, tl 142) Kostja väide,
et tööde eesmärgiks oli elektripaigaldise auditi läbimine, mis jäi saavutamata, on ümber lükatud mõõteprotokolli aruandega (I kd, tl 168).
11.5.Maakohus ei ole piiranud kostja õigust esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid. Asja materjalide kohaselt ei ole maakohus rikkunud TsMS §-s 7 sätestatud põhimõtet, et pooled on seaduse ja kohtu ees võrdsed. Kostjat ei ole maakohtu menetluses koheldud ebavõrdselt. Tsiviilkohtumenetluses kehtib võistlevuse põhimõte ning käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole seaduses ette nähtud erandeid või täpsustusi, et kohus pidi omal algatusel kontrollima lepingu täitmise nõuetekohasust. Seega on põhjendamatu kostja etteheide maakohtule, et maakohus ei märganud hageja poolt elektriohutusnõuete ja lepingutingimuste olulist täitmata jätmist. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas 10. novembril 2022 menetlusdokumendi ja tõendid pärast asja sisulist arutamist maakohtus ja seega olid need hilinenult esitatud. Samas oli kostja maakohtu istungil nõus asja sisulise arutamise lõpetamisega (II kd, tl 91, ajamärk 01:42:11).
11.6.Pärast arvete esitamist on kostja mitmes e-kirjas kinnitanud, et ta need tasub (I kd, tl-d 4, 37–38). Samuti on kostja arveid osaliselt tasunud, viidates makse tegemisel arvete numbritele (I kd, tl 39). Maakohus leidis, et kostja on sellega tunnistanud kohustuse olemasolu. Kolleegium maakohtu järeldusega ei nõustu ja jätab selle osa maakohtu otsuse põhjendustest välja. Kolleegium märgib, et igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine või osaline võlgnevuse tasumine ei tähenda alati võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse võlatunnistusega. Ka praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist olukorraga, kus kostja on mitteõigustehinguliste tunnistustega möönnud võla olemasolu, soovimata selliste tunnistuste õiguslikku siduvust. Kohtupraktikas on leitud, et sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus asjas nr 3-2-1-103-16, p 27). Eeltoodu ei muuda aga maakohtu otsuse lõppjäreldust ebaõigeks, sest maakohus tuvastas õigesti, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks ning selle maksmapanekut ei ole kestavalt välistatud.
12.Viivisenõude osas ei ole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kuna pooled ei ole lepinguga kokku leppinud viivisemääras, siis loetakse selleks määraks VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Selguse huvides märgib ringkonnakohus kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastades, et viivist tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Kostja vaidlustab maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda ja määras kindlaks hageja menetluskulud. Kostja väited ei anna alust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Kostja leiab, et lepingulise esindaja kulud tuleb jätta poolte endi kanda ning kohtukulud jaotada vastavalt seadusele. Kolleegium kostjaga ei nõustu. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid see eeldab erandlike asjaolude olemasolu. Praegusel juhul kuulub hagi rahuldamisele ning kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks oma õigusi kuritarvitanud või käitunud seadusevastasel viisil.
14.Kostja vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud menetluskulude suurust, paludes nende vajalikkust ja põhjendatust kontrollida. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Kuigi kostja väide menetluskulude vaidlustamise kohta on üldsõnaline, on ringkonnakohtu hinnangul maakohus hageja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
14.1.Hageja maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tal hagiavalduse puuduste kõrvaldamise dokumendi koostamiseks kulunud 5 tundi, hagiavalduse tervikteksti koostamiseks 4 tundi ning menetluskulude nimekirja ja kompromissettepaneku koostamiseks 1 tund. Maakohus leidis, et selline ajakulu, arvestades asja mahtu ja keerukust, on põhjendatud. Kolleegium sellega ei nõustu.
14.2.Praeguses asjas on hagiavalduse koostanud hageja seaduslik esindaja. Maakohus jättis hagiavalduse kahel korral käiguta. Hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks on hageja lepinguline esindaja kulutanud kokku 9 tundi. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning asjaolu, et tegemist oli hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamisega, loeb kolleegium nimetatud toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 5 tundi. Menetluskulude nimekirja ja kompromissettepaneku koostamise põhjendatud ajakuluks loeb kolleegium 30 minutit. Muus osas on hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas asja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja kulutas aega põhjendamatult. Esindaja ja pool peavad omavahel suhtlema ning mõistlikus ajamahus suhtlust saab pidada vajalikuks ja sellega seonduvat esinduskulu põhjendatud menetluskuluks. Samuti on esindajal õigus ja kohustus tutvuda asja materjalide ja seisukohtadega, mis talle e-toimikus nähtavaks tehakse. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõistetud lepingulise esindaja kulusid vähendada 3 tunni ja 30 minuti ulatuses, s.o 490 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ega ole käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga ka kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega on maakohus ebaõigesti mõistnud kostjalt menetluskulud välja käibemaksuga. Kostja peab hagejale hüvitama lepingulise esindaja kulud 2460,33 eurot, millele lisandub riigilõiv 300 eurot.
14.3.Kostja väidab, et maakohus on hageja taotluseta kohustanud kostjat tasuma menetluskuludelt viivist. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Hageja on vastavasisulise taotluse esitanud 20. novembri 2020. a menetlusdokumendis.
15.Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1). Kuigi apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, siis arvestades TsMS § 178 lg-ga 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, jätab kolleegium kostja menetluskulud tema enda kanda. Arvestades menetluskulude kindlaksmääramise mahtu, jätab ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 90% kostja kanda.
16.Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
kolleegium
kindlaks
hageja
Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 892,50 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 5 tundi ja 57 minutit tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse menetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
16.1.Arvestades, et sama vandeadvokaat on hagejat esindanud kogu menetluse käigus ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mh asjaolu, et menetlusdokumentides korratakse menetluses juba varem esitatud väiteid ja maakohtu seisukohti, on apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi ja 30 minutit ning muude kostja menetlusdokumentidega tutvumise ja menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakulu kokku 30 minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 750 eurot (= 5 tundi x 150 eurot). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hagejale menetluskuludena hüvitada 675 eurot, mis on 90% hageja menetluskuludest ringkonnakohtus.
16.2.Hageja ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ega ole käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga ka kinnitanud, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb hageja menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest (esitatud 11. jaanuari 2023. a apellatsioonkaebuse vastuses) tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
17.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.