Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Geidi Sile ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.01.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-9982
Kohtuasi
CarMasters OÜ hagi KavilTran OÜ ja X vastu 4176.76 euro ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.04.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
CarMasters OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1740.26 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja CarMasters OÜ (registrikood 11242611), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja I KavilTran OÜ (registrikood 11878119), seaduslik esindaja juhatuse liige X Kostja II X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais
Menetluse liik
Kohtuistungil 11.01.2023
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20.04.2022 otsus tühistada osas, milles kohus jättis hagi KavilTran OÜ vastu rahuldamata suuremas ulatuses kui 3944.10 eurot ja selle summa tasumisega viivitamise tõttu arvestatava viivise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud seni jõustumata osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta lahendi põhjendusi.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kohus jättis osa hageja nõudest läbi vaatamata ning mõistis KavilTran OÜ-lt välja põhivõlgnevusena 2609.77 eurot ja viivisvõlgnevuse alates 15.02.2019 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte üle võlgnetava põhivõlgnevuse summa.
3.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi KavilTran OÜ vastu rahuldada osaliselt. 2) Jätta CarMasters OÜ hagi KavilTran OÜ ja X vastu läbi vaatamata 229.36 euro ja sellelt hagetava viivise ulatuses. 3) Mõista KavilTran OÜ-lt välja CarMasters OÜ kasuks põhivõlgnevus kokku 3944.10 eurot. 4) Mõista KavilTran OÜ-lt välja CarMasters OÜ kasuks viivis põhivõlgnevuselt 3944.10 eurot alates 15.02.2019 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 3944.10 eurot. 5) Jätta rahuldamata CarMasters OÜ taotlus tunnistada maakohtu poolt hagi rahuldatud osa viivitamata tagatiseta täidetavaks. 6) Hagi X vastu jätta rahuldamata. 7) Apellatsioonkaebus X vastu jätta rahuldamata. 8) Apellatsioonkaebus KavilTran OÜ vastu rahuldada osaliselt. 9) Jätta X menetluskulud mõlemas kohtuastmes CarMasters OÜ kanda. 10) Jätta KavilTran OÜ menetluskulud mõlemas kohtuastmes 10% ulatuses CarMaster OÜ ja 90% ulatuses menetlusosalise enda kanda. 11) Jätta CarMasters OÜ menetluskulud mõlemas kohtuastmes 90% ulatuses KavilTran OÜ ja 10% ulatuses menetlusosalise enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 02.07.2019 kostjate vastu hagi võlgnevuse 4406.12 eurot ja sellelt viivise väljamõistmiseks solidaarselt, alternatiivselt X-lt (kostja II) täiendavalt ulatuses, milles otsus jääb täitmata KavilTran OÜ (kostja I) poolt.
2.Kostja I juhatuse liige kostja II tõi 29.01.2019 hageja töökotta remonti sõiduki BMW 330XD reg/nr-ga XXX XXX (edaspidi sõiduk). Kostja II sõnade kohaselt oli sõidukil probleeme liigse õlikulu ning jahutusvedeliku ja õliseguga jahutussüsteemis. Kostja II palus tuvastada probleemide põhjuse. Hageja tuvastas ja teavitas kostjat II, et probleemi algeks on purunenud mootor. Pooled leppisid kokku mootori demontaažis ja vahetuses teise mootori vastu, mille kostja II ise muretses. Kuna toodud mootor ei olnud komplektne ega pärinenud 3. seeria BMW kere pealt, tuli selle kohandamiseks teha lisatöid, millest teavitati kostjat II töökojas.
2-19-9982
3.Kostja I ja hageja vahel sõlmiti 01.02.2019 töövõtuleping nr 5269. Osa hageja tehtud töödest hõlmas eelmises töökojas tekitatud puuduste kõrvaldamist, mille kohta esitas hageja eraldi pakkumise. Kostja II nõustus pakkumisega. Tööde käigus helistas kostja II hagejale ja palus veel mõned osad ära vahetada. Hageja teatas, et pakkumisel olevale summale lisandub ca 200 eurot. Kostja oli sellega nõus. Remonditööd valmisid 13.02.2019 ja samal päeval oli kostjatel kohustus tasuda arved nr 9800 ja 9801. Arved on tasumata. 14.02.2019 tegi hageja sõidukile komplekspesu ja see pargiti töökoja ette parklasse. Umbes 15 minutit hiljem sõitis kostja II remonditud sõiduautoga hageja töökoja parklast minema. Selgus, et kostjal II oli varuvõti. Sõidukis oli poolte vahel sõlmitud kirjalik töövõtuleping. Sõidukiga lahkumine on teinud võimatuks hagejal uute varuosade tagasi vahetamise.
4.09.11.2020 vähendas hageja nõuet, paludes mõista kostjatelt solidaarselt (alternatiivselt täiendavalt) välja 4176.76 eurot ja viivis alates 15.02.2019. Hageja palub menetluskulud jätta kostjate kanda ja mõista menetluskuludelt välja viivise. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlevad hagile vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad tunnistavad osade tööde tellimist.
6.Kostjal II puudub hagis kirjeldatud õigussuhtega seos, kuna ta ei ole lepingu pool ega vastuta isiklikult lepingu täitmise eest. Seega taotleb kostja II enda osas hagi läbi vaatamata jätmist.
7.Kostja I ei tellinud hagejalt sellises mahus remonttöid nagu hagis väidetakse. Kostja II nõustus toodud mootoril ainult otsakaane vahetamisega. Teistest töödest ja varuosade vajadusest hageja kostjaid ei teavitanud. Hageja väide, et ta helistas kostjale II, on vale. Kostjad ei pea hagejale tasuma tööde eest, mida ei ole tellinud ning mille tegemise vajadusest ei ole neid enne tööde tegemist teavitatud ega nõusolekut küsitud. Hagis toodud tööde tegemine ei olnud töövõtulepingu eesmärki silmas pidades vajalik ja põhjendatud. Kostjatel puudub ka teadmine, kas kõik loetletud tööd on teostatud ja tarvikud paigaldatud. Hageja ei ole arvetel kajastatud töid ja nende maksumusi selgitanud, kuigi kostjad seda palusid. Pooltel ei olnud kokkulepet, et arve tuleks enne sõiduki kättesaamist tasuda, seega oli kostjal II õigus sõidukiga ära sõita.
8.Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda koos viivisega. Menetluse kestel esitasid kostjad taotluse jätta tagasivõetud nõude osa proportsiooni arvestades (vähemalt 5,3%) kostjate menetluskuludest hageja kanda. Lisaks tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada, et hageja on menetlust paisutanud, käsitades menetlusdokumentides sõiduki valduse tagastamise nõuet, asudes hiljem siiski seisukohale, et tegemist ei ole aktuaalse nõudega. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus leidis, et hagi on osaliselt kostja I vastu põhjendatud ning tuleb vastavas osas rahuldada, kostja II osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust selgitanud 16.08.2019 määruses (t I kd lk 40-41).
2-19-9982
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lõike 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti töövõtuleping, millise kohaselt teostas hageja kostja II sõidukile remonttöid (t I kd lk 20 pöördel, 48). Ka 30.01.2019 pakkumisest nr 5677 nähtub, et hageja on esitanud kostjale I hinnakalkulatsiooni remontööde teostamiseks sõidukile BMW E91 330xd (t I kd lk 7).
12.VÕS § 635 lõike 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lõike 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Pooled ei vaidle, et leping on kehtiv. Ka ei ole vaidlust, et tööd on teostatud ning etteheiteid töö kvaliteedile esitatud ei ole. Kostja I on nõuet summas 2609.77 eurot tunnistanud.
13.Pooltel on vaidlus, millistes töödes oli kokku lepitud, kas ja millises summas oli tasus kokku lepitud, kas kostja II osas on täitmata solidaarvastutuse eeldused.
14.Kohus annab esmalt hinnangu, kas pooled leppisid kokku töövõtjale makstavas lõplikus tasus (siduv eelarve) või sõltus töövõtjale makstav tasu tegelikust tööde mahust ja kulukusest (mittesiduv eelarve). Seejärel analüüsib, kas töövõtjal on antud juhtumil õigus nõuda tasumist väidetavate lisatööde eest. Ka käsitleb kohus kostja II solidaarvastutust.
15.VÕS § 639 lõike 1 esimese lause järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv, teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv. Sama sätte lõige 2 sätestab, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.
16.30.01.2019 pakkumise nr 5677 järgi on hageja hinnanud remonttööde kogumaksumuseks 656 eurot (t I kd lk 7). 13.02.2019 arvete kohaselt on kostjale I esitatud tasumiseks summa 4406.12 eurot (t I kd lk 8-9, 10). Läbiviidud ekspertiis ja eksperdi 10.10.2020 arvamuse kohaselt on loetletud varuosad ja teenustööd üldjoontes põhjendatud. Detailide vahetuse vajadus on selgusetu ja need, mille vahetust ei pea ekspert põhjendatuks, moodustab 229.36 eurot (t I kd lk 160-198).
17.Hageja vähendas 09.11.2020 nõuet 4176.76 euroni ning palub ülejäänud summas menetlus lõpetada hagi osalise tagasivõtmisega (t II kd lk 10-11, 26-27, 64-64 pöördel). Kostjad ei vaidle hagi osalisele tagasivõtmisele vastu (samas lk 29-30). TsMS § 423 lõike 1 punkti 2, § 424 lõike 1 ja § 442 lõike 5 alusel jätab kohus hageja nõude summas 229.36 eurot ja vastavas osas viivise nõudes läbi vaatamata.
18.Tunnistajana ütlusi andnud C selgitas, et seoses mootori remondiga sai kostjale selgitatud, et kuna mootor pärines teiselt mudelilt, tuli teha lisatöid, mh vahetada mootorikett. Ka andis tunnistaja ütlusi, et hageja seaduslik esindaja ja kostja rääkisid omavahel hindadest, samuti lepib hageja seaduslik esindaja kokku klientidega, mis töid tehakse ja mida mitte (t II kd lk 5152).
19.Vande all seletuse andnud kostja II selgitas, et remonttööde käigus ilmnes sõidukil veel vigu; kõikide tööde kohta küsiti hageja seaduslikult esindajalt üle maksumus; üle küsiti kõik
2-19-9982 tööd, öeldi konkreetne summa; tööde maksumuseks jäi u 1200-1400 eurot ning sinna võis veel lisanduda õlikulu ning käibemaks. Kostja II seletuse kohaselt ei oleks ta autot remontima hakanud, teades, et maksumus on u 4500 eurot (t II kd lk 53-55).
20.Kostja 15.02.2019 e-kirjast hagejale nähtub, et kostja on koheselt reageerinud ning selgitanud, et on nõus arved tasuma, kuid ainult summa piires, millest juttu oli (t I kd lk 11). Samuti on kostja e-kirjas märkinud, et miks ei ole hageja kostjale teada andnud, et arve tuleb kordades suurem. Ka 11.03.2019 e-kirjas hagejale on kostja selgitanud, et arved tasutakse, kui need sisaldavad tellitud töid ja maksumusi (t I kd lk 54).
21.Seega järeldab kohus, et pooltel oli tööde maksumuse osas kokkulepitud kindel suurus. Vastupidist hageja tõendanud ei ole. Hageja ei ole põhistanud, et pooled olid saavutanud kokkuleppe hinna muutmiseks hagetavas summas. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid kelle poolt, millal ja missuguses summas hinda muudeti. Hageja ei ole tõendanud, et sellises mahus (4406.12 eurot) on kostjale eelnevalt tutvumiseks saadetud lisatööde maksumuse kalkulatsioon või on olemas nõustumus kostjalt sellises maksumuses remonttööde tegemiseks. Vastupidi, kohtu ette toodud asjaolud ning tõendid kinnitavad, et tööde maksumus ületab kokkulepitut (vaata ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-72-15, punkt 11).
22.Vaatamata sellele, et ekspert on asunud seisukohale, et enamuses loetletud töid ja teenustöid on üldjoontes põhjendatud, on kohus seisukohal, et põhjendatuks ei saa lugeda olukorda, et töövõtja ei pea töö maksumuse suurenemist sellises ulatuses eelnevalt tellijaga kooskõlastama. Seda enam, et kooskõlas VÕS § 639 lõikega 2 peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Hageja selliselt toiminud ei ole. Ka ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolu, et eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-102-14 (punktis 20) selgitanud, et töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal.
23.Kuivõrd kostja I on avaldanud, et töid on tellitud ning tuginedes eksperdi arvamusega heaks kiidetud maksumusele 2609.77 eurot, tuleb sellises summas hagi kosja I vastu rahuldada. Ülejäänud 1566.99 euro osas jääb hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu.
24.Hageja on palunud hagi kostjate vastu rahuldada solidaarselt. Hageja arvamusel on tal kostja II vastu nõue äriseadustiku (ÄS) § 187 lõigete 2 ja 4 ning alternatiivselt VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 alusel (t I kd lk 21). Lisaks on vastutuse aluseks asjaolu, et kostja II on sõiduki omanik (t II kd lk 15-16).
25.Esmalt selgitab kohus, et asjaolu, et kostja II on sõiduki omanik, ei tähenda, et ta automaatselt vastutab hageja ja kostja I lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse eest. Kostja II ei ole lepingu pooleks ning sellele hageja hagis ei tugine. ÄS § 187 lõige 2 sätestab osaühingule tekitatud kahju eest vastutust ning lõige 4 reguleerib juhatuse liikme otsevastutust deliktilise kahju tekitamise eest osaühingu võlausaldajale. ÄS § 187 lõike 4 eelduseks on mh asjaolu, et võlausaldaja ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Sellist olukorda antud juhtumil ei esine.
26.Lisaks on hageja asunud seisukohale, et kostja II, olles nii sõiduki omanik kui kostja I juhatuse liige ja ainuosanik, on rikkunud töövõtulepingust tulenevast õigussuhtest hageja seadusest tulenevat (VÕS § 654) pandiõigust, mis toob kaasa tema kaasvastutuse. Kohus nõustub kostjaga II selles, et antud juhul ei ole hageja pandiõigust teostanud ega ole nõudnud
2-19-9982 pandiõiguse teostamiseks valduse taastamist. Seega on hageja vastavad viited asjakohatud. Sellest tulenevalt tuleb jätta hagi kostja II vastu rahuldamata.
27.Hageja palub viivise väljamõistmist alates 15.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 sätestatud määras. Kostja viivisenõudele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kuna kohus on asunud seisukohale, et hagi on osaliselt kostja I vastu põhjendatud ning kostja on viivitanud nõude tasumisega vaatamata sellele, et on osaliselt nõuet aktsepteerinud, tuleb hageja viivise nõue vastavalt rahuldada. Kostjalt I kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.02.2019 kuni nõude täieliku tasumiseni, kuid mitte üle nõude summa. Hageja nõue kostja II vastu põhjendatud ei ole ning jääb rahuldamata.
28.Otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid ei käsitle.
29.TsMS § 442 lõike 2 punkti 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lõikest 1, §-st 123 ja §-st 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 4637.68 eurot.
30.Vastavalt TsMS § 173 lõigetele 1 ja 4 määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuivõrd kohus rahuldab nõude kostja I vastu osaliselt ja arvestab, et hageja võttis osaliselt hagi tagasi, tuleb menetluskulud jaotada selliselt, et hageja kulud jäävad 57% ulatuses kostja I kanda ja kostja I kulud 43% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lõige 1). Kuna kohus jätab hagi kostja II vastu rahuldamata, tuleb kooskõlas TsMS § 162 lõikega 1 jätta tema menetluskulud hageja kanda.
31.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast käesoleva otsuse jõustumist (TsMS § 177 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus
32.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjatelt solidaarselt välja võlgnevuse 4176.76 eurot, viivise seadusjärgses määras ja menetluskulude hüvitise koos viivisega.
33.Maakohus jättis hagi sisuliselt lahendamata ja tegi otsuse vaid kostja I poolt omaksvõetud summas. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Kohus pidi kontrollima, kas on tuvastatav poolte kokkuleppe tööde osas, millised faktiliselt teostati ja kas tunnistatud võlgnevus sisaldab töid, mida mõistlikult võib eeldada, et neid pidi tehtama. Kohus pidi hindama kõiki tõendeid.
34.Maakohus jättis kostjate poolt omaksvõetud nõude osa viivitamatult täidetavaks tunnistamata, rikkudes TsMS § 468 lõiget 1. Hageja taotleb, et ringkonnakohus tunnistaks hagi nõude osa, mille kostjad õigeks võtsid ja maakohus kostja II suhtes rahuldas, omal algatusel viivitamata täidetavaks tagatiseta.
35.Maakohtu käsitlus, et kostja II ei vastuta solidaarselt kostjaga I, on ebaõige. Kostja II kostja I juhatuse liikme ja ainuosanikuna, ka sõiduki omanikuna, sõlmis hagejaga lepingu remontööde tegemiseks. Kostja II tegutses 14.02.2019 autot omavoliliselt ära viies õigusvastaselt. Riigikohtu lahendis nr 2-19-3736 on välja toodud, et kui hageja tugineb kostja teo
2-19-9982 õigusvastasusele VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 järgi, peab ta tooma mh esile kostjat kohustava sätte (kaitsenormi) olemasolu ning VÕS § 1045 lõikest 3 tulenevalt ka, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta hagejat võimaliku kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab. Kostja II rikkus töövõtulepingust tulenevast õigussuhtest hageja seadusest tulenevat (VÕS § 654) pandiõigust, mis toob kaasa tema kaasvastutuse. Tellija ei saa kasutada töövõtu esemeks oleva asja enda valdusesse saamiseks omavoli. Kostja II on tunnistanud, et sõitis hageja tahte vastaselt, kasutades teist võtit, autoga minema. Arvestades, et kostja II rikkus hageja õigust pandiõigusele, on täidetud ka solidaarnõude alused.
36.Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjad on osalenud menetluses kõigi asjaolude suhtes ühiselt ja esitanud ühiseid vastuväiteid. Maakohus sai aru, et hageja tugines solidaarnõude esitamisel kahele õiguslikule alusele, aga ei kontrollinud hagi rahuldamise võimalikkust VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 alusel.
37.Põhjendus, et hageja ei ole pandiõigust teostanud, on vale. Auto oli kuni 14.02.2019 hageja valduses. VÕS § 654 kaitse algab alates valduse üleandmisest töövõtjale. Hageja on taotlenud kohtult õiguskaitset valduse tagamiseks, aga kohus jättis hageja õiguskaitseta. Hageja taotleb haginõude tervikuna sissenõudmist mõlemalt kostjalt solidaarselt.
38.Kohtu tuvastused lepingu kehtivusest, tööde teostatusest ja kvaliteedist ei korreleeru järeldustega tasu maksmise kohta. Kohus tuvastas õigesti, et leping oli sõlmitud, tööd teostatud ning etteheiteid kvaliteedile ei ole. Samas ei hinnanud kohus õigesti hageja pakkumist nr 5677. Tegemist oli pakkumisega eelmise remonditöökoja puuduste kõrvaldamiseks. Pooled ei esitanud menetluses väidet, et pakkumine oli kõigi kokkulepitud remonttööde eelarve. 15.02.2022 istungil loetles kostja II vande all enda nägemuse töödest, mida ta oli tellinud, ja nende maksumusest (käibemaksuta), millele lisandusid vajalikud osad ja tarvikud. Ütlustest tuleneb, et sõidukil oli vigu, mis hageja oli esile toonud, aga mida kostjad ei soovinud teostada. Vaidlust ei ole, et nt arvel nr 9800 on joonealusena välja toodud defektid, mida hageja ei teostanud. Eeltoodu kinnitab kaudselt, et hageja ei ole käitunud viisil, et püüdis teha töid, milles tegelikult kokku ei ole lepitud.
39.Asjaoludest tulenevalt ei ole üldjoontes poolte vahel eriarvamusi, kuidas tööde kokkuleppimine toimus: hageja tuvastas kostja II poolt tõstatatud probleemide põhjused ja esitas kostjale nägemuse, kuidas võimalikult soodsalt auto korda saada; kostja tõi enda hangitud doonormootori ja siis sai hageja teha hinnapakkumise, mis kajastati lepingus koos töö tegemiseks vajaliku kuluga. Kostja II vande all antud ütlustest ja tunnistaja C ütlustest sai kinnitust, et kõigi vajalike tööde kohta sai kostja mootoritel ettenäidatuna selgitused, mida ja miks tuleb teha; vajalike kulumaterjalide osas leppisid osapooled kokku lahtises eelarves, mida kostja vande all kinnitas. Kokku lepiti vaid tööde maksumuses, millele lisandusid vajalikud osad ja tarvikud.
40.Kohus tuvastas vastuoluliselt kokkulepped teostatud tööde mahu kohta. Arvetes kajastatud teenused ja tööd on hageja nõuetekohaselt teostanud ja selle tuvastas ka ekspert. Kostja II kinnitas vande all, et tellis hagejalt (vt ka koosmõjus kostjate 07.10.2019 vastusega (punkt 25): 1) õlifiltri korpuse ja mootoriõli soojusvaheti eemalduse tihendite ja soojusvaheti kontrolliks; 2) mootori defekteerimise; 3) mootori otsakaane ja karteripõhja vahetuse; 4) ketiajami vahetuse; 5) lamerihmade ja pinguti vahetuse; 6) kardaanide remondi ja vahemuhvide ning tugilaagri vahetuse; 7) DPF elemendi eemaldamise ja välja programmeerimise, kurvitulede programmeerimise; 8) karteripõhja õlikorgi keerme taastamise. Ekspertiisi teostamisel kinnitas kostja II, et kõik tööd näidati talle hageja töökojas ette, selgitati miks ja mida on vaja teha
2-19-9982 mootorivahetusel, mille poolest asendusmootoril on erinevused kardaanide asendi ja kinnituste osas, otsakaane kinnituste erisused, põhjakaane vahetusega lisanduvad tööd jms, miks on mõistlik vahetada mootoriketid ja et ta nõustus sellega (vt 09.11.2020 esitatud helifail 200924_0951.mp3). Eksperdi arvamuses on välja toodud tellitud tööde tegelik teostatus ja vastavus hindadele. Hageja on tõendanud, et teostas töid vaid mahus, mis kajastusid arvetel ning milles pooled olid kokku leppinud.
41.Kohus pidi arvestama, et kirjaliku lepingu hageja eksemplari said kostjad ebaseaduslikult enda valdusesse. Leping oli 14.02.2019 sõiduautos, kui kostja II selle omavoliliselt ära viis. Seetõttu ei saa hageja tõendada kokkulepitud töid ja maksumust kirjaliku lepinguga. Kostja II eitab kohtumenetluses, et pooled oleksid sõlminud kirjaliku lepingu, kuid tegelikkuses kinnitas, et pooled sõlmisid lepingu vähemalt suuliselt. Kostja II väitis, et ei ole sõlminud ühtegi lepingut ega muud paberit, kuid see on ebaõige. Hageja tõi esile, et kirjalik leping nr 5269 sõlmiti mootori hageja töökotta toomise kuupäeval 01.02.2019, sõlmimisele eelnes kostja II teavitamine mootori mittesobivusest, vigaste detailide näitamine ja kokkulepe täpses remondi plaanis. Kostja esitas tõendina 11.03.2019 e-kirja (saadetud kell 00:40), milles on fraas: „ Küsin siinkohal, mille alusel teil pandiõigus tekib, millest räägite? Ebakorrektsete arvete najal? Saatke palun vastavad dokumendid. Nt. leping, millest Te rääkisite, kui patrull ja Lexuse omanik kohapeal käisid.“ Hageja on seisukohal, et eeltoodu kinnitab kaudselt, et leping oli kliendile üleandmiseks ettevalmistatud autos ja kui kostja II lahkus autoga, oli ta teadlik, et hagejale ei jäänud enam kirjalikult sõlmitud lepingut. Olukorras, kus isikul on teadmine, et ta ei ole sõlminud kirjalikku lepingut, on eluliselt ebausutav, et ta nõuaks selle esitamist. Hageja on seisukohal, et e-kirjaga ning kostja II ja C ütlustega saab lugeda tõendatuks 01.02.2019 kirjaliku lepingu vormistamine, milles olid kokku lepitud tööde üldkirjeldused + abimaterjalid ja tööde maksumus, millele lisandusid abimaterjalid ja tarvikud.
42.Otsuses ei ole põhjendusi, miks asus kohus seisukohale, et tõendamata on hinna kokkulepe. Kostja II vande all antud ütlustega sai kinnitust, et tööde maksumuse osas lepiti kokku. Arvestades tööde iseloomu, ei olnud võimalik ette näha kõikide vajalike lisamaterjalide, sh varuosade, hulka. Kostja II kirjeldas selgelt, et talle näidati ette, mida tuleb vanalt mootorilt ümber monteerida uuele mootorile. Kostja II kinnitas nt mootori vahetuse töö maksumuseks 500 eurot. Arvel nr 9800 on positsioon „mootori vahetus“ 500 eurot, millele on tehtud 10% allahindlust, ja käibemaksuta summa 450 eurot. Hageja pakkus kostjale II vajalikke osi, mida ei olnud võimalik vanalt mootorilt uuele ümber vahetada, asendada uute asemel kasutatud osadega. Nt arvel nr 9800 positsioonid „roolivõimendi pumba rihmaratas“, „mootori õhufiltri kate“. Seega on kinnitust leidnud, et pooled leppisid kokku töö maksumuses, millel lisandusid vajalikud tarvikud.
43.Kohus jättis tähelepanuta, et kostjad aktsepteerisid pärast eksperdi arvamusega tutvumist, et remondijuhistest või tüüpvigadest tulenevalt tuleb lugeda põhjendatuks tarvikute harilik väärtus. Ekspertarvamuses sisaldub tarvikute harilik väärtus. Kostjate vastuväited arvamusele on tõendamata. Kostjad ei soovinud eksperti üle kuulata, ei taotlenud täiendekspertiisi ega esitanud tõendeid, millest saaks tuletada, et eksperdi poolt esile toodud tarvikuid tegelikult ei olnud vaja vms. Hageja esitas koos eksperdi arvamusega piisavalt tõendeid, et mõistlik kõrvaltvaataja saaks aru, et tööd on tehtud vähimate kuludega, mida kostjad soovisid ja parima hinnaga. Hageja tegi arvetes täiendavat allahindlust. Hageja on seisukohal, et arved kajastavad nii poolte kokkulepet hinnas kui asja harilikku väärtust.
44.Menetluskulude jagamine on arusaamatu. Maakohtu põhjendustest ei ole võimalik tuletada proportsionaalsust, miks hageja menetluskulud jäid 57% ulatuses kostja I kanda ja kostja I
2-19-9982 menetluskulud 43% ulatuses hageja kanda. Matemaatiliselt rahuldas kohus hagi 62,5% ulatuses.
45.Apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb jätta maakohtumenetluse kulud kostjate kanda. Vastustajate seisukoht
46.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
47.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsust põhjendades menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus saab ise rikkumised kõrvaldada, tehes uue otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi KavilTran OÜ vastu väiksemas ulatuses kui 3944.10 eurot ja selle summa tasumisega viivitamise tõttu arvestatava viivise ulatuses (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti jaotab kolleegium uuesti menetluskulud. Ülejäänud seni jõustumata osas jääb otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 654 lõike 22 alusel märgib ringkonnakohus otsuse resolutsiooni kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
48.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas kaebas hageja maakohtu lahendi edasi ainult osas, milles hagi jäi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramata jätmise osas (lahendi resolutsiooni punktid 2, 3, 6-8). Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lõike 1 alusel jõustunud osas, millega kohus jättis hagi mõlema kostja vastu läbi vaatamata 229.36 euro ja sellelt arvestatava viivise ulatuses ning osas, millega maakohus hagi kostja I vastu rahuldas, mõistes välja 2609.77 eurot ja sellelt summalt viivise alates 15.02.2019 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui nõudesumma (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1, 4, 5).
49.Esmalt võtab kolleegium seisukoha, kas maakohus rikkus TsMS § 468 lõiget 1, kui jättis rahuldatud osas otsuse omal algatusel viivitamata tagatiseta täidetavaks tunnistamata. Hageja on seisukohal, et rahuldatud ulatuses võtsid kostjad hagi õigeks. Kostjad on seisukohal, et kostja I ei võtnud hagi õigeks, vaid ei vaielnud osade tööde tellimisele vastu, mis on samastatav faktilise asjaolu omaksvõtuga (vt esindaja selgitus ringkonnakohtu istungil; protokollis ajamärk 00:48:20). Vastuses kaebusele selgitas kostjate esindaja, et kuna maakohus ei teinud TsMS § 440 mõttes õigeksvõtul põhinevat otsust, ei saanud ta seda ka viivitamata täidetavaks tunnistada.
50.Ringkonnakohus on maakohtus esitatud kostjate avalduste (04.12.2019 t I kd lk 79a-79d, punkt 5c; 30.03.2022 t II kd lk 57-59, punkt 9) alusel seisukohal, et kostja I võttis TsMS § 440 lõike 1 mõttes maakohtus osaliselt õigeks põhivõlgnevuse nõude esmalt 2153.63 euro ulatuses ja lõplikult 2609.77 euro ulatuses. Kuigi maakohus ei märkinud otsuse sissejuhatusse vastavalt TsMS § 442 lõikele 4, et tegemist on osaliselt õigeksvõtul põhineva otsusega, nähtub põhjenduste punktidest 10 ja 25, et hagi rahuldamise ulatuse hindamisel lähtus kohus nimelt kostja I 30.03.2022 avaldusest, milles „Kostja 1 tellis ja kiitis heaks hagejalt sõiduki remonttööd ja eksperdi arvamuse põhjal saab lugeda põhjendatuks remonttööd
2-19-9982 kogumaksumusega 2609.77 eurot ulatuses (summa koos KM-ga)...“ Eelnevalt (04.12.2019) olid kostjad avaldanud, et „Kostja 1 on tellinud hagejalt hinnapakkumises näidatud tööd (...) ja järgnevad lisatööd: ... Kostja 1 on nõus tasuma nende tööde ja tarvikute eest, mida kostja 1 on tellinud ja heaks kiitnud, kogumaksumusega 2153.63 eurot (summa koos KM-ga)...“ Seega nähtub kostja I avaldustest selgelt, et ta tunnustas hageja rahalist põhinõuet osaliselt, esmalt väiksemas ulatuses, aga peale eksperdiarvamusega tutvumist veidi suuremas ulatuses, milles kohus ka hagi rahuldas. Et maakohus mõistis kostjate avaldusi õigesti, nähtub mh asjaolust, et kostjad maakohtu otsust ei vaidlustanud. Kostjal I oli õigus käsutada oma menetlusõigusi, sh TsMS § 4 lõikest 3 ja § 206 lõikest 1 tulenevalt õigus hagi (osaliselt) õigeks võtta. Asjaolu, et maakohus ei märkinud otsuse sissejuhatavasse ossa, et põhinõude 2609.77 euro ulatuses rahuldamise osas on tegemist õigeksvõtul põhineva otsusega, ei ole kostjate avalduste tõlgendamisel määrav. Kolleegium märgib, et osaliselt sisaldavad kostjate avaldused ka vastaspoole faktiväidete omaksvõttu (teatud tööde tellimise ja vastuvõtmise kohta) TsMS § 231 lõike 2 mõttes, kuid see ei oma avalduste hagi osalise õigeksvõtuna kvalifitseerimisel tähtsust, sest kostja I tunnustas rahalist nõuet konkreetselt määratletud summas. Kostjate avaldustes ei sisaldu viivisenõude mistahes ulatuses tunnustamist, mistõttu selles osas ei saa lugeda, et maakohtu otsus põhineks õigeksvõtul.
51.Eeltoodust tulenevalt on iseenesest asjakohane hageja etteheide maakohtule TsMS § 468 lõike 1 punkti 1 ebaõigesti kohaldamata jätmise kohta. Õiguskirjanduse kohaselt peab kohus viidatud sätte lõikes 1 loetletud otsused alati viivitamata täidetavaks tunnistama ex officio, sõltumata poole taotlusest (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 1280). Samas on selgitatud, et kui kohus on jätnud sellise lahendi ekslikult viivitamata täidetavaks tunnistamata resolutsioonis, on tegemist ilmse ebatäpsusega lahendis ning viga saab parandada kohtu algatusel TsMS §-s 447 sätestatud korras. Ilmse vea parandamiseks otsuses oleks hageja saanud esitada taotluse maakohtule enne otsuse osalist jõustumist. Praeguses asjas sisaldub taotlus apellatsioonkaebuses ja kuna maakohtu otsus on hagi rahuldavas osas niikuinii juba jõustunud ja hagejal on õigus pöörata see sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras, ei ole lahendi osaliselt viivitamata täidetavaks tunnistamisel enam TsMS § 468 kohast tagajärge. Seega jääb hageja taotlus rahuldamata.
52.Kolleegium nõustub hageja etteheitega, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei vasta TsMS § 442 lõike 8 nõuetele. Nimetatud sätte kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samuti peab kohus põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja analüüsima kõiki tõendeid ning põhjendama, miks ta mõnda neist ei arvesta. Praeguses asjas maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel oli töövõtulepingul põhinev õigussuhe, mille objektiks olid sõiduki remonttööd, et hagetavad tööd on hageja kui töövõtja poolt tehtud ja valmis. Samuti, et poolte vahel oli kokku lepitud siduvas eelarves 30.01.2019 pakkumise näol summas 656 eurot ja hageja ei suutnud tõendada eelarve suurendamise kokkuleppe sõlmimist ega toonud kohtu ette asjaolu, et eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et töö maksumuse riski kannab töövõtja ja kostja I ei ole lepingu alusel kohustatud tasuma töövõtjale enam kui õigeksvõetud rahasumma. Ringkonnakohus sellise asja lahendusega ei nõustu. Selleks, et tuvastada, kas hageja väide selle kohta, et tema juhatuse liikme ja kostja I juhatuse liikme (kostja II) vahel olid sõlmitud kokkulepped kõigi hagetavate (esitatud arvetelt nähtuvate) tööde tegemiseks, pidi maakohus tuvastama, milliste tööde tellimises pooled kokku leppisid, arvestades, et osa nõudest võttis kostja I õigeks, ja seejärel läbi tõendite hindamise tuvastama, kas ülejäänud tehtud tööde osas suutis hageja täita TsMS § 230 lõikest 1 tulenevat tõendamiskoormust. Maakohus aga
2-19-9982 käsitles vaid osa kogutud tõenditest (nt on täielikult jäänud hindamata hageja esitatud helifail, millel kostja II selgitas eksperdile tööde tellimist), samuti on ebaõigesti (vastuolus poolte esile tooduga) hinnanud kirjalikku pakkumist ega ole süvenenud kostja II vande all antud seletusse ja tunnistaja ütlustesse, mis kokkuvõttes võisid mõjutada kohtu siseveendumuse kujunemist (TsMS § 232 lõige 1). Eeltoodud minetused annavad ringkonnakohtule aluse hinnata ümber maakohtus kogutud tõendite kogum (TsMS § 653).
53.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud VÕS § 635 lõike 1 kohane töövõtuleping, mille järgi hageja töövõtjana kohustus tegema kokkulepitud töö (sõidukit remontima) ja kostja I tellijana kohustus maksma töö eest tasu. Maakohus ei täpsustanud, millises vormis lepingu sõlmimise ta tuvastas, kuigi poolte vahel on vaidlus, kas sõlmitud oli mõlema poole allkirjastatud kirjalik lepingudokument (hageja väide; esitatud tema poolt tavaliselt kasutatav lepingupõhi t I kd lk 79) või oli leping sõlmitud suuliselt (kuna kostja II kostja I juhatuse liikmena eitab kirjaliku dokumendi allkirjastamist).
54.Kolleegium on seisukohal, et hageja ei suutnud piisava elulise usutavusega tõendada kirjaliku lepingudokumendi vormistamist poolte vahel. Kuigi iseenesest eluliselt usutav on hageja kirjeldus, kuidas leping sõlmiti ja millistel asjaoludel jäi selle ainus eksemplar remonditud autosse, mille kostja II töökoja hoovist varuvõtme abil hagejat teavitamata ära viis (26.11.2019 menetlusdokumendi punktis 13.1-13.5; t I kd lk 65 pöördel - 66), ei tõenda hageja väiteid maakohtus esitatud tõendid. Väidet, et leping sõlmiti hageja hooldustehniku C juuresolekul, nimetatud isik tunnistajana antud ütlustes ei kinnitanud. Tunnistaja ütluste (t II kd lk 51-52) kohaselt täitsid mingeid pabereid hageja ja kostja juhatuse liikmed, aga tema ei tea täpselt, kuidas ega näinud, et keegi oleks allkirja kuskile pannud. Hageja ei taotlenud maakohtus kostjatelt väidetavalt nende valdusesse jäänud lepingudokumendi väljanõudmist TsMS § 278 alusel. Seetõttu ei rakendunud ka TsMS § 283 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud protseduur ja võimalus lugeda tõendatuks hageja väited dokumendi olemuse ja sisu kohta. Eeltoodu ei ole aga praeguse vaidluse lahendamisel olulise tähtsusega, sest seadus ei sätesta töövõtulepingule kohustuslikku kirjalikku vorminõuet ja kuna lepingudokumenti kohtule ei esitatud, tuleb kohtul igal juhul tuvastada, milliste tööde tegemises ja millise tasu eest pooled kokku leppisid.
55.Järgnevalt tuvastab kolleegium, milliste tööde tegemises pooled kokku leppisid. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt pidi hageja tõendama, et kostja I tellis tööd, mille eest tasu hagetakse. Puudub vaidlus, et töövõtulepingulises suhtes esindas kostjat I tema seadusjärgne esindaja juhatuse liige kostja II.
56.07.10.2019 ja 04.12.2019 menetlusdokumentidest (vastavalt punktidest 25 ja 5c) nähtuvalt tunnistasid kostjad järgmiste tööde tellimist: 1) 30.01.2019 pakkumises (t I kd lk 7) näidatud tööd; 2) mootori vahetus + otsakaane vahetus, keti vahetus, DPF filtri eemaldus ja väljaprogrammeerimine, kurvitulede eemaldamine (väljaprogrammeerimine), kardaani remont, karteripõhja õlikorgi keerme taastamine. 30.03.2022 menetlusdokumendis (t II kd lk 58) nõustusid kostjad küll tasuma lisaks peaaegu 500 eurot, aga ei toonud esile, milliseid töid ja / või töö tegemisel kasutatud tarvikuid täiendav summa sisaldab. Sama kinnitas kostja II vande all antud seletuses (t II kd lk 53-55) ja selgitas eksperdile ekspertiisi tegemise käigus toimunud ülevaatusel (helifail hageja 09.11.2020 menetlusdokumendi lisa 4). 15.02.2019 e-kirjas (t I kd lk 11) selgitas kostja II, et kokku oli lisaks lepitud veel „esisilla ülemised jupid ... mingi tolmukatte vahetus, mis oli katki.“ Samuti aktsepteeris kostja II samas e-kirjas õlivahetust ja mootori vahetusega seotud kulumaterjale. Hageja töötaja C, kes vahetult tegeles sõiduki remondiga ja suhtles lisaks hageja juhatuse liikmele töövõtulepingu täitmise käigus kostjaga II, tunnistajana antud ütluste (t II kd lk 51-52) kohaselt, kui kostja II tõi töökotta kasutatud mootori,
2-19-9982 selgitati talle, mida tuleb teha, et mootor sobiks tema autole – vahetada tuli otsakaaned ja karteri põhjad, tihvikinnitused, mootori 3 ketti; need asjad tõsteti üle auto vanalt mootorilt; ümber tõsteti ka vana turbo; kostja II nõustus osade töödega, mida hageja soovitas, osadega mitte; tarvikutest oli vajalik välja vahetada ühekordsed tihendid ja neid ei saa uuesti kasutada, osad poldid, DPF kinnitusklambrid turbo küljes. Kolleegium märgib, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole poolte vahel põhimõttelisi erimeelsusi tellitud töödes. Erimeelsused on arvetelt nähtuvates ja hageja väitel tellitud tööde puhul kasutatud / nendega kaasnenud tarvikutes. Kohtu määratud maanteetransporditehnika tehnilises valdkonnas riiklikult tunnustatud eksperdi Raul P arvamuse (t I kd lk 160-198) kohaselt ei olnud töökotta pöördumise algsest põhjusest (mootori suur õlikulu) ja tellitud mootori vahetusega seonduvatest töödest (mootori defekteerimine, tagasipaigaldamine, otsakaane ja karteripõhja vahetamine, ketiajami vahetus, lamerihmade ja pingutite vahetus, kardaanide remont ja tugilaagrite vahetus) tulenevalt vaidlusalustel arvetel nähtuvatest töödest / tarvikutest põhjendatud detailide vahetus summas 229.36 eurot (vt arvamuse lk 9, 11, 13, 14, 18). Selles osas võttiski hageja maakohtus hagi tagasi. Lisaks tuvastas ekspert, et hageja tehtud töödest / tarvikutest osa (kokku 232.66 euro väärtuses) oli kulunud selliste puuduste kõrvaldamiseks, mis olid ilmnenud remonditööde käigus (arvamuse lk 17-18). Ülejäänud osas on ekspert asunud seisukohale, et tehtud tööd ja kasutatud tarvikud olid vajalikud vastavalt kas sõiduki valmistajatehase remondijuhistele või seetõttu, et asendusmootor ei sobinud üksüheselt remonditavale sõidukile, lisaks arvestas ekspert paigaldatud mootori enamlevinud tüüpvigu. 09.11.2020 menetlusdokumendis nõustusid kostjad eksperdi poolt tuvastatud tarvikutest 13 nimetusega (t II kd lk 20 pöördel) hinnaga kokku 240.14 eurot.
57.Eelmises punktis esiletoodud tõendite alusel on kolleegium seisukohal, et hageja tehtud töödest ja kasutatud tarvikutest tuleb lugeda kostja I tellimuse alusel tehtuks 4406.12 - 229.36 - 232.66 = 3944.10 euro ulatuses. Analüüsitud tõenditest nähtub tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega, et vastavad tööd ja tarvikud olid vajalikud selleks, et töövõtja saavutaks lepingu eesmärgi – sõiduki, mille mootor enam õli „ei sööks“, samuti et oleks teostatud DPF filtri eemaldus ja väljaprogrammeerimine, kurvitulede eemaldamine (väljaprogrammeerimine), kardaani remont ja karteripõhja õlikorgi keerme taastamine, samuti 30.01.2019 pakkumises näidatud tööd ja õlivahetus. On tõendatud, et kostjale II selgitati hageja töökojas detailselt sõiduki vana mootori ja kostja toodud kasutatud mootori (asendusmootori) erinevusi ning vajadust teatud detaile vanalt mootorilt üle tõsta ja teatud detaile vahetada, lisaks soovitas hageja täiendalt teatud detaile vahetada / töid teha, millest mõnega kostja II nõustus, mõnega mitte. Kohus on seisukohal, et töövõtja ei pea saama tellijalt heakskiitu iga vahetamist vajava mutri, poldi jmt kasutamiseks, vaid kokku tuleb leppida töö lõpptulemus ja selle eest makstav tasu. Kokkulepitud lõpptulemuse saavutamises praeguses asjas sisulist vaidlust ei ole, sest tellija ei ole esile toonud puudusi tehtud töös ja on sõidukit kasutanud eesmärgipäraselt (vähemalt oli kasutanud kuni ekspertiisi teostamiseni, nagu selgub hageja esitatud helifaililt kuuldavatest kostja II selgitustest auto kasutamise ja hilisema remontimise kohta).
58.Ringkonnakohus ei nõustu kostjate etteheidetega eksperdi erapooletusele. Tsiviilasja materjalidest, sh helifailist, milline oli lindistatud ekspertiisi tegemisel, ei ole alust järeldada, et ekspert oleks hageja juhatuse liikmega isiklik tuttav või kui see nii tõepoolest on, oleks see mõjutanud antud arvamuse objektiivsust. RP on riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja kandmise eeldusena andnud kohtuekspertiisiseaduse § 17 lõike 1 kohase vande, milles kinnitas, et täidab riiklikult tunnustatud eksperdi ülesanded ausalt ning annab eksperdiarvamuse erapooletult oma eriteadmiste ja südametunnistuse kohaselt. Samuti, et ta on teadlik, et teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest kohaldatakse karistust vastavalt karistusseadustiku §-s 321 sätestatule. Kostjad ei ole tõendanud, et ekspert oleks andnud teadvalt vale arvamuse.
2-19-9982 Tsiviilkohtumenetluses on eksperdiarvamus üheks lubatud tõendiliigiks (TsMS § 229 lõige 2). Kostjad ei lükanud eksperdi järeldusi omapoolsete tõenditega ümber.
59.Kolleegium on seisukohal, et hageja ei toonud esile ega tõendanud, et tellijat teavitati mootori vahetamise käigus ilmnenud puuduste kõrvaldamise vajadusest (eksperdi arvamuse lk 17; hageja 14.07.2020 kirjeldatud üheksas töö (t I kd lk 146 pöördel)) ja et tellija nende tööde / tarvikutega nõustus. Poolte esiletooduga ei saa lugeda tõendatuks, et peale seda selgitamist, mida kirjeldas tunnistaja ja mis toimus kui kostja II tõi hageja juurde nn asendusmootori, oleks hageja teavitanud kostja I juhatuse liiget täiendavate tööde tegemise vajadusest ning viimane oleks nendega nõustunud.
60.Hageja on esitanud kostja I vastu töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude. VÕS § 635 lõikest 1 tulenevalt on töövõtuleping tasuline leping. Tehingu tasulise eeldus tuleneb ka VÕS § 28 lõikest 1, kuna tegemist on poolte majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. VÕS § 637 lõike 3 kohaselt muutub tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Praeguses asjas saab järeldada, et töö oli valmis 14.02.2019, kui kostja II sõitis vahetatud mootoriga sõidukiga hageja hoovist ära. Pooled on selgitanud, et remonditööd said valmis 13.02.2019, sellest anti kostjale II teada telefoni teel ning lepiti kokku auto pesu, mis oli valmis 14.02.2019. Sellega tuleb praeguses asjas lugeda tööd kostja I poolt vastuvõetuks ja tasu nõue on muutunud VÕS § 637 lõike 4 alusel sissenõutavaks.
61.Järgmiseks võtab kolleegium seisukoha hageja tasunõude suuruse osas. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et 30.01.2019 pakkumise näol oli tegemist kogu töövõttu katva siduva eelarvega. Õige on hageja väide, et selline maakohtu seisukoht on vastuolus mõlema poole poolt menetluses esiletooduga. Mõlemad pooled on menetluses välja toonud, et nimetatud pakkumine oli tehtud vaid osa kokkulepitud töö kohta ja et pakkumise alusel tehtud töö alusel on väljastatud arve nr 9801. Poolte vahel on vaidlus, milline oli ülejäänud töö kohta tasu kokkulepe. Ringkonnakohus on poolte esiletoodu alusel seisukohal, et selget ja lõplikku tasu kokkulepet pooled ei sõlminudki, mistõttu ei ole alust tuvastada siduvat eelarvet VÕS § 639 mõttes kogu töö kohta. Vähemalt ei suutnud kumbki pool seda tõendada. Kostja II ütles vande all antud seletuses mh, et „... küsisin Valdek Eesalult üle tööde maksumuse. Küsisin üle kõik hinnad, öeldi konkreetne summa... Mootori vahetus 500 eurot, kardaani remont oli kas 160 ... Minu mäletamist mööda jäi ette loetud tööde maksumuseks ca 1200-1400 eurot... sinna võis minna veel kulumaterjal ... eelnev summa oli käibemaksuta ... juttu oli kulumaterjalidest ... ei oska öelda, millal lepiti mootori vahetuse tööraha kokku. Ma arvan, et siis, kui mootor oli seal ... Pakun, et kõnest Teile sain teada ...“ 15.02.2019 e-kirjas kirjutas kostja II samuti ebamääraselt, et „...jupid, mille hind olevat 20€ ringi ... Töö ju ei pidavat midagi erilist maksma ...“ Hageja tunnistaja töövõtutasu kohta ütlusi anda ei osanud, öeldes, vaid et sellega tegelesid hageja juhatuse liige ja kostja II.
62.Kuna tasu kokkulepe nende tööde osas, mis tehti väljaspool 30.01.2019 pakkumist tõendamist ei leidnud, tuleb kohaldada VÕS § 637 lõiget 1, mille kohaselt kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Tavaliseks tasuks on õiguskirjanduse kohaselt tasu, mida töövõtja sama töö eest tavaliselt võtab (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2021, lk 658). Hageja on oma tavalised hinnad toonud esile ekspertiisi käigus (t I kd lk 147). Kohtul puudub alus asuda seisukohale, et arvetel toodud hinnad erineksid (ületaksid) sama töövõtja tavalisi hindu. Tööde / tarvikute osas, mille puhul kohus eelpool tuvastas, et töövõtja ei olnud nende tegemisest tellijat enne arve esitamist teavitanud, võiks hageja teoreetiliselt tasu nõuda vastavalt VÕS § 639 lõike 2 viimasele lausele ulatuses, milles kostja I
2-19-9982 alusetult rikastus, seega lepinguvälisel alusel (VÕS § 1042). Praeguses asjas ei ole hageja kostja I vastu nõuet lepinguvälisel alusel (ka mitte alternatiivselt) esitanud ega vastavaid asjaolusid esile toonud (vt Riigikohtu lahend nr 2-19-121704, punkt 11).
63.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada täiendavalt 1334.33 euro ulatuses. Kokku kuulub hagi rahuldamisele seega kostja I vastu lepingujärgse tasu nõudes summas 3944.10 eurot. Kostja I viivise nõude osalise rahuldamise kohta apellatsioonkaebust ei esitanud. Ka on viivisenõue põhjendatud VÕS § 113 lõike 1 alusel. Kostjate esiletoodu kohaselt palus hageja 13.02.2019 telefonikõnes tasuda arved enne sõidukile 14.02.2019 järgi tulemist. Kostjad ei toonud esile, et tegemist oli kostja I jaoks ebamõistliku tasumise tähtajaga ja juhatuse liige tasumise tähtajaga ei nõustunud. Seega on ka põhjendatud lugeda hageja nõue sissenõutavaks muutunuks alates 15.02.2019.
64.Järgnevalt käsitab kolleegium hageja võimalikku nõuet kostja II vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hagi kostja II vastu rahuldamisele ei kuulu, kuid täiendab selles osas maakohtu põhjendusi. Iseenesest õige on hageja etteheide, et kuigi nõue kostja II vastu oli esitatud tema kui juriidilisest isikust kostja I seadusjärgse esindaja vastu nii juhatuse liikme kohustuste rikkumise alusel kui tema kui lepinguvälise füüsilise isiku vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks (vt ka hageja 09.07.2019 menetlusdokumendi punkt 2; t I kd lk 20 pöördel - 21), ei hinnanud maakohus nõuet võimaliku lepinguvälise vastutuse alusel.
65.Kolleegium märgib, et on TsMS § 651 lõikest 1 tulenevalt seotud kaebuse piiridega. Seega kui hageja ei palunud kaebuses ringkonnakohtul rahuldada maakohtus alternatiivsena esitatud nõuet kostja II vastu (täiendav vastutus juhul, kui kostja I vastu ei saa nõuet täita), siis ringkonnakohus seda nõuet ei analüüsi. Seejuures ei oma tähtsust, et hageja ei ole esitanud avaldust selles osas hagist loobumiseks. Kui maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, jättis ta seega rahuldamata ka kostja II vastu esitatud alternatiivse nõude. Hagejal oli õigus käsutada oma menetlusõigusi ja selles osas maakohtu otsust edasi mitte kaevata. Apellatsioonkaebust oli vastavalt TsMS § 634 lõikele 1 õigus täiendada apellatsioonitähtaja jooksul. Kolleegium jätab tähelepanuta hageja esindaja selgituse ringkonnakohtu istungil kaebuse (tegeliku) ulatuse kohta.
66.Hageja esitas kostja II vastu nõuded maakohtus järgmiste asjaolude alusel (vt 09.07.2019 hagiavalduses esinenud puuduste kõrvaldamise avaldus; t I kd lk 20 pöördel - 21): kostja II füüsilise isikuna murdis hageja valduse sõidukile, mille remondi eest oli kostja I jätnud tasumata ja millele oli hagejal töövõtjana oli pandiõigus; kostja II keeldus tulemast hageja töökotta, et arutada arvetel olevad kuluread läbi; sõiduk kuulub kostja II omandisse.
67.Praeguses asjas puudub poolte vahel vaidlus, et hageja ja kostja I lepingulises suhtes osales kostja II kui kostja I juhatuse liige, s.t lepingupoole seadusjärgne esindaja. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lõigetest 2 ja 5 tulenevalt loetakse juriidilise isiku juhatuse tegevus juriidilise isiku tegevuseks. Tulenevalt kehtivatest VÕS-i ja äriseadustiku (ÄS) sätetest on võimalik eristada juhatuse liikme vastutust osaühingu, osaühingu võlausaldajate (kolmandate isikute) ja osanike ees; võlausaldajate ees saab juhatuse liikme vastutus tuleneda üldjuhul üksnes deliktiõigusliku vastutuse sätete alusel, nt õigusvastase kahju tekitamise korral vastavalt VÕS §-le 1043; juhatuse liige võib olla vastutav osaühingu võlausaldajale tekitatud kahju eest, kui see seondub juhatuse liikme poolt võlausaldaja absoluutsete isiklike õigushüvede rikkumisega (VÕS § 1045 lõike 1 punktid 1-5) (vt Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Kalev Saare jt. Tallinn, 2015, lk 156-157, 178-179).
2-19-9982 Õiguskirjanduses on samuti selgitatud, et juriidilise isiku juhatuse liikme poolt kolmandale isikule õigusvastane kahju tekitamine võib tuua kaasa vastutuse nii juriidilisele isikule kui selle juhatuse liikmele; kui juriidilise isiku lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral, mis on realiseerunud tema juhatuse liikme käitumise kaudu, vastav juhatuse liige üldjuhul kolmanda isiku ees ei vastuta, siis lepinguvälise õigusvastase kahju hüvitamise korral on võimalused juriidilise isiku juhatuse liikme otsevastutuseks juriidilise isiku võlausaldaja ees oluliselt suuremad (vt Kalev Saare. Esindusorgani liikme käitumise omistamisest eraõiguslikule juriidilisele isikule seoses vastutuse küsimusega. Juridica X/2003).
68.Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kostja I vastu õigusvastaselt tekitatud kahju nõuet, vaid lepingu täitmise nõude. Isegi kui kostja II kostja I juhatuse liikmena tekitas konkreetses lepingulises suhtes juhatuse liikme kohustuste rikkumisega kahju kostjale I, ei vastuta ta otse kostja I võlausaldaja ees, vaid vastutab kostja I ees, mis omakorda vastutab võlausaldaja ees. ÄS § 187 lõikest 4 tulenevalt võib sellises olukorras võlausaldaja ise esitada juhatuse liikme vastu hagi, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel, kuid ta saab kahju hüvitamist nõuda osaühingule (praeguses asjas kostjale I), mitte iseendale. Ainuüksi nimetatu välistab hagi rahuldamise kostja II vastu juhatuse liikme kohustuste rikkumise alusel. Praeguses asjas nõuab hageja lepingupartneri juhatuse liikmelt tegelikult juriidilise isiku poolt sõlmitud lepingu täitmist, milleks viimasel kohustust tekkinud ei ole.
69.Kolleegium on seisukohal, et õigusteoreetiliselt saaks kostjal II tekkida vastutus nende tööde osas, mis ei olnud töövõtulepinguga hõlmatud. Samas ei ole praeguses asjas tuvastatud või vaidlustamata asjaoludel kostjal II hageja ees siiski tekkinud vastutust asjaõiguslikul, lepingusarnasel ega lepinguvälisel alusel.
70.Asjaoludest tulenevalt oli hageja sõiduki valdaja, ei saanud valdust omavoliliselt ja tegi sõidukile kulutusi. Seega saaks võimaliku nõude alusena tulla kõne alla AÕS § 88 lõige 1 (kulutuste hüvitamine valdajale) (Võlaõigusseadus III. Kommentaaritud väljaanne. Tallinn, 2021, lk 748). Samas õiguskirjanduse (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2014, lk 395) kohaselt eeldab normi kohaldamine, et valdaja valdus oli ebaseaduslik (sh kulutuste tegemise ajal). Samal seisukohal oli Riigikohus lahendites nr 3-2-1-66-11 (punkt 10), 3-2-1-136-05 (punkt 30). Praeguses asjas oli hageja valdus seaduslik.
71.VÕS § 1018 (käsundita asjaajamine) võimalikust kohaldumisest. Hageja on tuginenud sellele, et ta täitis kostja II poolt kostja I nimel sõlmitud lepingut. Sellele, et ta oleks soovinud lepinguväliselt kostjat II kui sõiduki omanikku soodustada, hageja tuginenud ei ole. Riigikohus on lahendis nr 2-19-121704 (punktis 11) selgitanud, et kolmanda isiku soodustamise tahtlus on faktiline asjaolu, mis tuleb poolel välja tuua ja tõendada. Kuna hageja on tuginenud sellele, et ta soovis lisakulutuste tegemisel täita lepingulist kohustust ega ei ole tuginenud sellele, et soovis kostja II soodustada lepinguväliselt, ei ole kohtul alust ega kohustust kontrollida, kas hageja võis ajada kostja II asja ja poolte vahel tekkis käsundita asjaajamise võlasuhe. Hageja on esile toonud, et tööde tegemise ajal ei teadnud ta, et sõiduk kuulub kostjale II, seega ei saanud tal objektiivselt sõiduki tegeliku omaniku soodustamise tahtlust olla, kuna tema teadmise kohaselt täitis ta ju lepingut. Õiguskirjanduse kohaselt (Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2021, lk 716), kui samade poolte vahel on töövõtuleping auto remontimiseks, ent töövõtja teostab lisaks kokku lepitule ka remonttöö, mis algselt ei olnud lepingu esemeks, võib tal tekkida kulutuste hüvitamise nõue ka § 1023 alusel, kui täidetud on §-s 1018 käsundita asjaajamise eeldused; selle eelduseks peaks üldjuhul olema, et isik on teadlik, et tehtav töö ei ole lepingu esemeks, ent teostab selle ikkagi, sest arvab, et see vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele ning puudub võimalus soodustatu
2-19-9982 teavitamiseks ning tema juhise äraootamiseks § 1020 alusel. Praeguses asjas ei ole tööde osas, millised olid tehtud lepinguväliselt (tellijaga kokku leppimata ja talle nendest viivitamata teatamata) tõendatud, et kostja II kui võimalikku soodustatut oleks neist teavitatud ja antud võimalus juhiseid anda. Riigikohus on olnud seisukohal, et käsundita asjaajamise regulatsiooni ei või ära kasutada selleks, et isikule soovimatuid teenuseid peale suruda (otsus nr 2-10-12908, punkt 15.1). Nõudeid VÕS § 1018 lõike 1 ning § 1023 lõigete 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lõige 2, § 1026 lõige 1).
72.VÕS § 1030 (kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu täitmisena üleantu tagasinõudmine) võimalikust kohaldumisest. Kolleegium on seisukohal, et leping hageja ja kostja I vahel oli VÕS § 80 mõttes kolmanda isiku kasuks, aga kuna kostjal I ei olnud lepingu täitmise nõudeõigust, siis oli tegemist ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks ja § 1030 tagasinõuet ei tekkinud.
73.VÕS § 1042 (kulutuste kondiktsioon) võimalikust kohaldamisest. Selle sätte kohaldumiseks peab asjaajaja teadma, et tal ei ole kohustust soodustatu kasuks midagi teha, ent ta võtab asjaajamise teadlikult üle, arvates, et on selleks õigustatud § 1018 lõike 1 punktide 2 või 3 alusel või lootuses, et soodustatu kiidab tema tegevuse heaks. Sätte lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole kulutuste tegijal aga nõudeõigust, kui ta ei teatanud kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt, mis leidis eelpool lepinguväliste tööde osas tuvastamist.
74.VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 5 võimalikust kohaldumisest. Kolleegium on seisukohal, et kostja II vastutuse sel alusel välistab normi kaitse-eesmärgi puudumine. Valduse rikkumise korral on valdajal kaitse-eesmärgi ulatusest tulenevalt VÕS § 127 lõike 2 mõttes õigus nõuda hüvitisena kasutuseeliseid ja regulatsiooni kaitse-eesmärgiks ei ole praeguses asjas tuvastatud asjaoludel tekkinud võimaliku kahju ärahoidmine.
75.Seonduvalt hageja väidetega VÕS § 654 alusel pandiõiguse tekkimisest remonditud sõidukile selgitab kolleegium, et õiguskirjandusest tulenevalt on selle sätte alusel pandiõiguse tekkimiseks oluline, et pandiõigus tekib üksnes „tellija vallasasja suhtes“, st vallasasja suhtes, mille omanikuks on tellija ja kui tellija on üksnes asja valdajaks, pandiõigust ei teki (erinevalt nt VÕS §-s 305 reguleeritud üürileandja pandiõigusest); seadusjärgset pandiõigust ei teki AÕS § 2821 alusel (pandiõiguse heauskne omandamine), kuna AÕS § 282 eeldab pandilepingu sõlmimist (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2021, lk 747-748. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2014, lk 237-251). Maakohus on õigesti tuvastanud ja apellatsioonimenetluses ei ole kahtluse alla seatud, et tööde tellijaks oli kostja I ja sõiduki omanikuks oli kostja II ehk töövõtulepingu ese ei kuulunud tellijale. Seega ei ole põhjendatud praeguses asjas hageja seisukoht, tal oli tekkinud seadusjärgne pandiõigus remonditud sõidukile. Kuna pandiõigust ei tekkinud, ei saanud kostja II seda rikkuda ega selliselt deliktiõiguslikult hüvitamisele kuuluvat kahju hagejale tekitada. Hageja nõuet ei ole kostja II suhtes põhjust VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 5 alusel rahuldada.
76.Hageja on kaevanud lahendi edasi ka osas, milles maakohus määrab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab ta kindlaks määrusega pärast otsuse jõustumist. Samas ei sisalda apellatsioonkaebus põhjendusi, miks hageja leiab, et TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 1 punkti 2 alusel tehtud otsustus ebaõige on. Seega puudub ringkonnakohtul võimalus selles osas maakohtu lahendit kontrollida. Kolleegium märgib siiski, et õiguskirjanduse kohaselt ei ole menetluskulude lõpplahendis kindlaksmääramata jätmine asjakohase põhjenduseta selline menetlusõiguse rikkumine, mis tooks kaasa lahendi tühistamise (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 832).
2-19-9982
Menetluskulude jaotus
77.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tulemusena suureneb kostja I vastu hagi rahuldamise ulatus, mistõttu tuleb muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse proportsiooni. Esitatud nõudest 4406.12 eurost kuulub rahuldamisele kokku 90% (3944.10 eurot). Seega jäävad mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lõike 1 ja § 168 lõike 4 alusel hageja menetluskuludest 90% kostja I kanda ja 10% hageja enda kanda, kostja I kuludest jääb vastavalt 10% hageja kanda ja 90% kostja I enda kanda. Kostja II osas jääb hagi ja apellatsioonkaebus rahuldamata, mistõttu tema kulud jäävad mõlemas kohtuastmes hageja kanda.
78.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2). Tsiviilasja hinna määramine maakohtus ja apellatsioonkaebuse esitamisel
79.Ringkonnakohus kontrollib vastavalt TsMS § 137 lõikele 11 sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest tsiviilasja hinna määramist maakohtu poolt. Ringkonnakohus ei nõustu, et tsiviilasja hinnaks maakohtus oli 4637.68 eurot. Vastavalt TsMS § 122 lõikele 2, §-le 123, § 124 lõikele 1, §-le 133 ja § 134 lõike 1 esimesele lausele arvutatakse raha maksmisele suunatud hagi hind hagiavalduse esitamise aja seisuga selliselt, et liidetakse nõutav põhisumma ja viivis, mille puhul omakorda liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud summa ja summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Praeguses asjas esitati hagi 02.07.2019 ja hageja nõudis põhinõudena 4406.12 euro tasumist (t I kd lk 4 pöördel). Hageja esitas samuti viivise nõude VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kusjuures hagi esitamise seisuga oli arvestatud viivist 138.10 eurot (t I kd lk 4 pöördel). Ühe aasta (03.07.2019 kuni 02.07.2020) eest arvestatud viivise summaks oli 352.97 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega oli tsiviilasja hinnaks maakohtus 4406.12+138.10+352.97=4897.19 eurot, mitte 4637.68 eurot nagu nähtub vaidlustatud otsusest ega 4891.88 eurot nagu määras maakohus tsiviilasja menetlusse võtmise määruses 16.08.2019 (t I kd lk 40). Samas olulist tähtsust hagihinna ebaõige määramine praeguses menetluses ei oma, kuna riigilõivu tasus hageja hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) Lisale 1 vastavalt õiges suuruses.
80.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses ringkonnakohus kaebuse hinda ei määranud, vaid nõustus vaikivalt hageja tasutud riigilõivuga suuruses 315 eurot. Seega saab järeldada, et hageja arvestas kaebuse hinnaks 30.05.2022 kehtinud RLS-i Lisa 1 kohaselt 1500 kuni 2000 eurot. Kolleegium nõustub hagejaga, selgitades TsMS § 137 lõike 1 alusel kaebuse hinna kujunemist. Hageja vaidlustab põhivõlgnevuse rahuldamata jätmist summas 4176.762609.77=1566.99 eurot. Sellelt summalt on hagi esitamise seisuga arvestatavaks viiviseks 47.74 eurot ja edasi ühe aasta eest arvestatavaks viiviseks 125.53 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee), seega kaebuse hinnaks on 1740.26 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.