Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Tartu Maakohtu 13. novembri 2009. a otsusega tunnistati A. R. süüdi tapmises karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi ja karistati kaheteistkümneaastase vangistusega. Samuti karistati teda KarS § 136 järgi kaheaastase vangistusega seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest. KarS § 64 lg 1 järgi loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks kaksteist aastat vangistust. Ka E. M. tunnistati KarS § 113 järgi süüdi tapmises ja teda karistati kümneaastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati tema karistust Pärnu Maakohtu 26. novembri 2007. a otsusega mõistetud kolmekuulise vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks kümme aastat ja kolm kuud vangistust. Elina V. tunnistati KarS § 306 lg 1 järgi süüdi kuriteo varjamises ja teda karistati üheaastase vangistusega. E. V. karistati ka KarS § 209 lg 1 järgi kelmuse eest, mõistes talle kuuekuulise vangistuse. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskemat ja mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti E. V. karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui ta kaheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ega riku kohtu poolt määratud kontrollnõudeid. Kuriteo varjamises KarS § 306 lg 1 järgi tunnistati süüdi ka M. V., keda karistati üheksakuulise vangistusega. M. V. karistus jäeti tuginedes KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 täitmisele pööramata, tingimusel, et ta kaheksateistkümnekuulise katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid. KarS § 307 lg 1 järgi esitatud süüdistuses mõisteti nii E. V. kui ka M. V. teo tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus rahuldas esitatud tsiviilhagid materiaalse kahju osas, mõistes võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel A. R-lt välja 4391 krooni ja 37 senti L. P.-le, VÕS § 65 lg 3, § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi A. R-lt ja E. M-lt solidaarselt 46 758 krooni As. M.-ile ning samuti VÕS § 65 lg 3, § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel 8628 krooni ja 30 senti Aa. M.-ile. VÕS § 134 lg 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg 1 alusel jäeti As. M.-i ja Aa. M.-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata. 1.2 Tartu Maakohus leidis, et A. R. ja E. M. tapsid kaastäideviijatena 15.-16. novembril 2008. a A. R. poolt üüritavas korteris peksmise läbi E. M.-i. A. R. vastutab peale tapmise ka seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest, kuivõrd ta lukustas samal ööl oma korteri ukse ega lubanud E. M.-il korterist lahkuda. E. V. ja M. V. varjasid E. M.-i suhtes toime pandud kuritegu sellega, et nad ei teavitanud uurimisorganeid pealt nähtud esimese astme kuriteost, vaid andsid neile tõele mitte vastavat infot. Kelmuses tunnistati E. V. süüdi selle eest, et ta 18. detsembril 2008. a tellis kehahooldust, teades, et tal puudub raha selle eest tasumiseks. Kannatanutest E. M.-i vanemate kasuks jättis kohus mittevaralise kahju välja mõistmata VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud erandlike asjaolude puudumise tõttu.

2.3 M. V. kaitsja apellatsioonis paluti kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 306 lg 1 järgi. Süüdistatav ei pidanud aru saama, et E. M.-i suhtes on toime pandud esimese astme kuritegu, kuivõrd ta ei näinud tapmist pealt. M. V. ei varjanud kuritegu, vaid koristas enne kiirabi tulekult üksnes alkoholipudelid. Ta ei kõnelenud enne ülekuulamist midagi väära ja avaldas kohe esimesel ülekuulamisel politseis kõik, mida ta asjast teadis. 2.4 E. V. kaitsja apellatsioonis taotleti kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 306 lg 1 järgi põhjusel, et ta oli A. R. elukaaslane, kellele laieneb KarS § 306 lg-s 2 sätestatud privileeg. Ühtlasi paluti maakohtu otsuse tühistamist ka E. V. süüditunnistamises KarS § 209 lg 1 järgi, kuna puuduvad tõendid, et E. V. oleks pettuse teel tekitanud kannatanul eksimuse oma maksevalmiduses või -võimelisuses. 2.5 Kannatanute esindaja apellatsioonis paluti mõista As. ja Aa. M.-i kasuks A. R-lt ja E. M-lt välja mittevaraline kahju 250 000 krooni. Esindaja märgib, et süüdistatavate käe läbi hukkus kannatanute ainuke poeg, kellelt loodeti saada tuge vanaduspõlves. Kannatanute kahjuks ei saa hinnata asjaolu, et E. M. teatud eluperioodil alkoholi kuritarvitas. Samuti puudub alus väita, et E. M. oli reaalsest elust arvutimaailma irdunud. Nimetatud asjaoludest ei saa teha järeldust, justkui ei olnud vanemate lootus saada pojalt tulevikus tuge põhjendatud. 2.6 Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse muutmist E. V. ja M. V. KarS § 307 lg 1 järgi õigeksmõistmise aluse osas. Maakohtu otsuse kohaselt mõisteti süüdistatavad õigeks süüteo tõendamatuse tõttu, jättes tähelepanuta, et prokurör loobus kohtulikul arutamisel KarS § 307 lg 1 järgi esitatud süüdistusest põhjusel, et KarS § 306 lg 1 alusel süüdi mõistetavate isikute käitumine ei nõua täiendavat kvalifitseerimist kuriteost mitteteatamist käsitleva paragrahvi järgi. KrMS § 14 lg 2 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise kohustusest ja süüdistusest loobumine on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus.

3.4 M. V. õigeksmõistmist KarS § 306 lg 1 järgi põhjendas ringkonnakohus sellega, et süüdistatav, olles küll teadlik E. M.-i suhtes kasutatud vägivallast, ei saanud teada, et toime on pandud esimese astme kuriteoks olev tapmine. M. V. ei näinud, kuidas A. R. varahommikul E. M.-i lõi. Samuti ei saa M. V-le ette heita seda, et ta kohe hommikul politseile kõigest talle teada olnust ei kõnelenud. On arusaadav, et kuriteo toimepanemisega piirneval ajal või kuriteo sündmusi ruumis vahetult tajunud isikud ei anna koheselt detailseid ütlusi juhtunu kohta. 3.5 Ringkonnakohtu arvates ei saa E. V. vastutada KarS § 306 lg 1 järgi põhjusel, et ta oli A. R. elukaaslane KarS § 306 lg 2 tähenduses. Seevastu E. V. süüditunnistamine ja karistamine KarS § 209 lg 1 järgi tuleb aga jätta muutmata, kuna süüdistatav oli juba telefonitsi ilusalongis aega kinni pannes teadlik, et raha puudumise tõttu ta teenuse eest maksta ei saa. 3.6 Prokuröri apellatsiooni osas leidis ringkonnakohus prokuröriga nõustuvalt, et maakohus oleks pidanud E. V. ja M. V. KarS § 307 lg 1 järgi õigeks mõistes viitama mitte süüdistuse tõendamatusele, vaid prokuröripoolsele süüdistusest loobumisele KrMS § 301 mõttes. 3.7 Ringkonnakohus nõustus kannatanute esindajaga, et E. M. ei olnud internetikeskkonda irdunud inimene. Apellatsiooni jättis kohus siiski rahuldamata põhjusel, et kannatanute esindaja apellatsioonis toodud põhjendused - mure ja kaotusvalu, ainukesest pojast loodetud heaolu vanaduses, kannatanu As. M.-il poja surmast tingitult tõsise psüühikahäire teke - ei ole käsitletavad erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 mõttes. Sellised asjaolud kaasnevad sageli noore inimese hukkumisega ja seda ükskõik millistel asjaoludel (kuriteo tagajärjel, liiklusõnnetuses, tööõnnetuses jms). Viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele asjas nr 3-2-119-08, märkis ringkonnakohus, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine, samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised, mida aga käesoleval juhul ei esinenud. Samas muutis ringkonnakohus maakohtu otsust varalise kahju hüvitamisega seonduva osas, mõistes VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 132 lg 1 alusel E. M-lt välja E. M.-i prillide maksumuse summas 4000 krooni. Samuti mõistis ringkonnakohus VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 132 lg 1, § 137 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel E. M-lt ja A. R-lt solidaarselt As. M.-i kasuks välja kannatanu riiete maksumuse summas 5840 krooni. Eelnevast lähtuvalt vähenes maakohtus A. R-lt ja E. M-lt solidaarselt välja mõistetud summa (46 758 krooni) prillide (4000 krooni) ja riiete (5840 krooni) maksumuse võrra 36 918 kroonini. Teo ümberkvalifitseerimise tõttu jäeti viimasena nimetatud As. M.-ile võlgnetav summa VÕS § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel üksnes A. R. kanda. A. R. üksi peab hüvitama ka Aa. M.-ile tekitatud 8 628 krooni ja 30 sendi suuruse kahju.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4.1.2 Prokuröri hinnangul tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka E. V. ja M. V. õigeksmõistmises KarS § 306 lg 1 järgi ja nad selles kuriteos süüdi tunnistada. Ka selle süüdistuse osas pole ringkonnakohus näidanud maakohtu eksimusi süüdimõistva otsuse tegemisel. Mõlemad süüdistatavad andsid sündmuskohale saabunud politseinikele tõele mittevastavat teavet. Et E. V. ja A. R. kooselu polnud püsiv, ei saa E. V-le laieneda KarS § 306 lg-s 2 sätestatud süüd välistav asjaolu. 4.1.3 Et prokurör vaidlustab ringkonnakohtu otsuse süüdistatavate tegude ümberkvalifitseerimise ja õigeksmõistmise osas, tuleb teisiti lahendada ka kannatanute tsiviilhagi. 4.2.1 A. R. kaitsja palub oma kaitsealuse KarS § 118 p 1 ja § 117 asemel süüdi tunnistada KarS § 121 järgi. Ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, nagu oleks A. R. esimene rünnak E. M.-i vastu kvalifitseeritav KarS § 121, teine aga juba KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi. Ei ole mõistetav, miks pidas ringkonnakohus A. R. 16. novembri varahommikul sooritatud lööki jõuliseks ja ohtlikuks ning surma kaasa toonuks. Pärast lööki lahkus E. M. toast ise ja helistas veel mitmel korral adekvaatset juttu rääkides politseisse. Ei saa nõus olla ka sellega, nagu pidas A. R. võimalikuks, et kannatanu elu tema löögi tagajärjel ohtu satub. 4.2.2 Samuti palub A. R. kaitsja mõista süüdistatav KarS § 136 lg 1 järgses süüdistuses õigeks. A. R. ei olnud E. M.-i korterist lahkumise soovist teadlik. Ukse lukustamist iseenesest ei saa süüdistatavale ette heita, kuivõrd kortermajades on uste lukustamine tavapärane. A. R. süü KarS § 136 lg 1 järgi kummutab ka asjaolu, et A. R. üritas kannatanut samal õhtul varem kahel korral koju viia. 4.2.3 Kaitseõiguse rikkumise ümberlükkamisel on kohus jäänud paljasõnaliseks. Kohus ei ole välja selgitanud, miks on A. R. allkiri protokollis valge markeriga maha tõmmatud. 4.3 E. V. kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 209 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Kassaator leiab, et süüdistatav ei petnud iluteenuse osutajat, kuna raha puudumise töö eest tasumiseks avastas E. V. alles pärast teenuse osutamist. 4.4 Kannatanute esindaja palub rahuldada kannatanute mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Nõude rahuldamist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 tähenduses on kassaatori hinnangul põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus ja As. M.-il tekkinud psüühikahäire, mis vajab pikaajalist arstiabi. 4.5 M. V. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel leiab esitatud kassatsioonivastuses, et tema kaitsealuse õigeksmõistmine on põhjendatud ja prokuröri kassatsioonis sisalduvad väited ei ole asjakohased.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6.2 Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Teo valitsemine tähendab seejuures koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all hoidmist. Tähtis on, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna ning et selle panuse äralangemisel ehk funktsiooni mittetäitmisel ühe või mitme grupi liikme poolt, ei panda tegu kas üldse toime või see ei leiaks aset sellisel kujul. Eeltoodust järeldub, et KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001. a otsus nr 3-1-1-23-01, 18. jaanuari 2005. a otsus nr 3-1-1-97-04 ja 19. aprilli 2007. a otsus nr 3-1-1-108-06). Tunnistades süüdistatavad süüdi tapmise kaastäideviimises tuleb kohtul seega tuvastada ja kohtuotsuses ära näidata need asjaolud, mille pinnalt ta järeldab, et isikute tegevus kannatanu surma tahtlikul põhjustamisel vastab KarS § 21 lg-s 2 kirjeldatud kaastäideviimise tunnustele. Eelnimetatut on rõhutatud ka Riigikohtu varasemas praktikas, märkides, et tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana peab kohus sellist seisukohta põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis annavad aluse väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2005. a otsus nr 3-1-1-101-05 ja 18. märtsi 2008. a otsus nr 3-1-1-5-08). 6.3 Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses väljendatuga, et maakohus, tunnistades süüdistatavad A. R. ja E. M. süüdi tapmise kaastäideviimises, pole kriminaalasjas kogutud tõenditega seostatult põhjendanud, miks nende tegevust tuleb käsitada grupilisena KarS § 21 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtu otsuses on eeskätt maakohtus uuritud tõendite pinnalt näidatud, et A. R. ja E. M. lõid E. M.-i erineval ajal ja ajendatuna erinevatest põhjustest, tegutsedes seega teineteisest sõltumatult. Seega ei saa rääkida süüdistatavatel ühisest teootsusest. Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut - E. M.-i - ja et peksmine toimus samas kohas - A. R. korteris -, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena. Üksnes soostuda saab ka ringkonnakohtu seisukohaga, et A. R. ja E. M. käsitamine kaastäideviijatena eeldanuks maakohtu otsuses nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse tuvastamist kannatanu surma põhjustamise osas. Seda aga maakohtu otsuses tehtud ei ole, mis kujutab endast materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni viinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu etteheiteid maakohtu otsusele ei kummuta ka prokuröri kassatsiooni väide, et grupilise peksmise asjades toimepanijate tegevuste lahutamine on kohtupraktikaga vastuolus. Tõenäoliselt peab kassaator siinkohal silmas kriminaalasjas nr 3-1-1-43-06 tehtud Riigikohtu lahendit ja selles märgitut. Tähelepanuta ei saa aga jätta, et viidatud kriminaalasjas erinesid kohtute tuvastatud tehiolud oluliselt käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevast kriminaalasjast. Nimelt leidsid kohtud kriminaalasja nr 3-1-1-43-06 arutades, et süüdistatavad tungisid kannatanule kallale üheaegselt, pekstes viimase surnuks. Sellest tulenevalt leidis kriminaalkolleegium põhjendatult, et asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2006. a otsus nr 3-11-43-06, p 9). Käesolevas kriminaalasjas tuvastatust nähtub aga, et süüdistatavad tegutsesid küll sama kannatanu suhtes, kuid teineteisest eraldi, mistõttu KarS § 21 lg 2 lauses 1 sisalduva omistamisnormi kohaldamiseks puudub alus. II 7.1 Käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks on, kuidas materiaalõiguslikult hinnata süüdistatavate A. R. ja E. M. tegevust seoses E. M.-i surma põhjustamisega. Kui maakohus mõistis süüdistatavad selles osas süüdi KarS § 113 järgi tapmises, siis ringkonnakohus asus seisukohale, et A. R. tegevust tuleb hinnata elule ohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega ettevaatamatusest põhjustati kannatanu surm KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi ning E. M. tegu on vaadeldav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes. 7.2 Kolleegium märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb süüdlase tegevus kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse ettevaatamatusest tema surm (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus nr 3-1-1-77-07, p 4.2). Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS §-s 118 ette nähtud raske tervisekahjustuse tekitamine on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, mille järgi kvalifitseeritakse toimepanija tegu juhul, kui ta on põhjustanud mõne selle sätte punktides kirjeldatud tagajärje. Kui saabunud tagajärg vastab mitme punkti tunnustele, kvalifitseeritakse süüdlase tegevus nende

järgi kogumis. Olukorras, kus teise isiku tervise tahtlik kahjustamine ei toonud endaga kaasa ühtegi nimetatud sätte p-des 1-6 toodud tagajärge, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Tähele tuleb panna sedagi, et kui KarS §-s 118 kirjeldatakse raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivseid tunnuseid, siis subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav tegu KarS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt tahtlust, mis võib minimaalseimal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. Seega eeldab toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat. 7.3 Piiritlemaks omavahel KarS § 117 ja § 118 p 1 mõttes tahtlikku elule ohtlikku raske tervisekahjustuse tekitamist, millega ettevaatamatusest põhjustatakse surm, kaudse tahtlusega tapmist KarS § 113 kohaselt ja surma ettevaatamatut põhjustamist KarS § 117 tähenduses, tuleb täiendavalt silmas pidada järgmist. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kuna objektiivsete tunnuste poolest on nimetatud teokirjeldused kokkulangevad, on nende eristamine võimalik üksnes subjektiivse külje alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2001. a otsus nr 3-1-1-28-01). KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a otsus nr 3-1-1-102-96 ja 28. oktoobri 1997. a otsus nr 3-1-1-10697). Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses. Nimetatud sätte järgi tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus nr 3-1-1-80-02). Tähelepanuta ei tohi jätta sedagi, et tahtlust eeldavates tagajärjedeliktides peab süüdlase tahtlus lisaks teole hõlmama ka tagajärje ning selleni viinud põhjusliku seose. Viimane on tahtlusega kaetud, kui toimepanija kujutab endale vähemalt üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2001. a otsus nr 3-1-1-28-01). 7.4 Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Tuleb nõustuda prokuröri ja A. R. kaitsja kassatsioonidega, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused, mille põhjal on kohus lugenud tuvastatuks, et E. M. poolt E. M.-i kahel korral näkku löömine ei põhjustanud talle eluohtlikke tervisekahjustusi, samas kui A. R. üks löök tõi endaga kaasa kannatanu surmani viinud eluohtliku vigastuse. Ringkonnakohus on küll viidanud maakohtu istungil eksperdina ekspertiisiakti selgitamiseks üle kuulatud kohtuarsti I. D. ütlustele, et otseselt pole võimalik määrata, milliste löökide või kukkumiste tagajärjel on tekitatud kannatanu elule ohtlikud vigastused, kuid sellele vaatamata pidanud võimalikuks tunnistada A. R. süüdi elule ohtliku raske tervisekahjustuse tekitamises, millega ettevaatamatusest põhjustati kannatanu surm, samas kui E. M. on mõistetud süüdi kehalises väärkohtlemises. Ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused, mille alusel on jõutud veendumusele, et nimelt "A. R. poolt viimasena kannatanu kallal tarvitatud vägivald oli ohtlik E. M.-i elule ja kumuleeriva toimega seotud kannatanu surma saabumisega mõned tunnid hiljem" (kd 3, tl 170), ning et "E. M. poolt kella 20-21 paiku löödud kaks lööki kannatanule näkku ei kujutanud endast ohtu E. M.-i elule ja pole tuvastatud E. M. tahtlus ka tema raske tervisekahjustuse tekitamiseks" (kd 3, tl 171-172). Kolleegium peab siinkohal vajalikuks osutada, et ekspert I. D. on maakohtu istungil kaitsja Rein Napa küsimustele vastates muu hulgas märkinud, et kõvakelme alune verevalum ei pruugi tekkida kohe, vaid selle tekkeni võib minna minutist kuni ööpäevani. Samuti on ekspert selgitanud, et kuigi kannatanu ei pruukinud peksmise tagajärjel kaotada teadvust, ei välista see surmani viinud vigastuse olemasolu (kd 2, tl 255). Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu otsuse põhjendusi süüdistatavate A. R. ja E. M. käitumise kvalifitseerimise

osas pidada selgeiks, ammendavaiks ja vastuolusid mittesisaldavaiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). 7.5 Kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus lahendama A. R. ja E. M. vastutuse küsimuse käesoleva otsuse punktides 7.3-7.4 märgitust lähtuvalt. Sealjuures sõltub süüdistatavate tegudele antav hinnang eelkõige nende tegevuse subjektiivsest koosseisust. Kui uuel arutamisel tuvastatakse, et süüdistatavad pidasid vähemalt kaudse tahtlusega võimalikuks, et kannatanu löömine võib kaasa tuua tema surma, tuleb nende tegevust käsitada tapmisena KarS § 113 tähenduses. Pole nimetatud küsimusele võimalik jaatavalt vastata, tuleb edasiselt otsustada, kas on võimalik A. R. ja E. M. vastutus KarS § 118 p 1 järgi. Seejuures ei tohi aga jätta tähelepanuta, et selle sätte järgi saab A. R. ja E. M. süüdi tunnistada üksnes juhul, kui leiab tuvastamist, et neil oli eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise - sh löömise kui teo ja tervisekahjustuse eluohtlikkuse kui tagajärje vahelise seose - osas vähemalt kaudne tahtlus. Pidasid süüdistatavad seejuures ühtlasi kergemeelsusega võimalikuks kannatanu surma saabumist, tuleb nende käitumine täiendavalt kvalifitseerida ka KarS § 117 järgi. Seevastu olukorras, kui ei leia tuvastamist süüdistatavate tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, tuleb lahendada küsimus, kas nende vastutuselevõtmine on võimalik üksnes KarS § 117 järgi. Kolleegium märgib ühtlasi, et olukorras, kus puuduvad otsesed tõendid selle kohta, milline süüdistatavatest kannatanu surmani viinud eluohtlikud tervisekahjustused põhjustas, tuleb kõrvaldamata kahtlused kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. III

tuvastamist. Nimelt nähtub maakohtu otsusest, et E. M.-i soovist korterist lahkuda oli telefonikõneluse kaudu teadlik viimase tuttav M. L. ja vahetu vestluse kaudu M. V. (kd 3, tl 74, pöördel). Nende teadlikkust E. M.-i äraminekusoovist ei saa aga mõistetavalt omistada A. R-le. Viimase teadmist sellest, et E. M. soovib ära minna, on maakohus lugenud tõendatuks tuginevalt E. M. ütlustele, mille kohaselt leppisid A. R. ja E. M. kokku, et viimane jääb ööseks korterisse, et kõneleda hommikul katkise tualettpoti hüvitamisest (kd 3, tl 74, pöördel). Kolleegium kordab, et KarS § 136 lg-s 1 sätestatud teo moodustab isiku tahtevastane vabadusevõtmine. Sellest järeldub, et süüdistatava ja kannatanu vaheline kokkulepe viimase ööbimajäämisest ei saa olla vaadeldav ebaseadusliku vabadusevõtmisena. Ka maakohtu otsuses refereeritud E. V. ütlustest ei ole võimalik järeldada, et A. R. oleks olnud teadlik E. M.-i soovist korterist lahkuda (kd 3, tl 74). Ringkonnakohus ei ole tuvastanud A. R. käitumise subjektiivse külje osas uusi täiendavaid asjaolusid, korrates valdavalt üksnes maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtute poolt leidnud tuvastamist, et süüdistatav A. R. oli teadlik E. M.-i soovist korterist lahkuda, kuid sellele vaatamata hoidis teda enda elukohas kinni, mistõttu tema süüditunnistamine KarS § 136 lg 1 järgi kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes. IV

tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist. Maakohtu otsusest nähtuvalt on A. R. andnud ütlusi, et M. V. ja E. V. koristasid alkoholipudelid laualt vahetult enne kiirabi tulekut, kuna oli piinlik (kd 3, tl 75). Nimetatud ütlusi ei ole kohtud muudele tõenditele tuginevalt kummutanud. Seega on õige kohtute seisukoht, et M. V. ei saa ka selles osas KarS § 306 lg 1 järgi vastutada, kuna subjektiivsest küljest ei tegutsenud ta kuriteo avastamise raskendamise tahtlusega, vaid ajendatuna soovist korrastada tuba enne meedikute saabumist. 15.2 Puutuvalt M. V-le sama sätte järgi esitatud süüdistusse selles, et ta varjas kannatanul esinenud vigastuste tekkemehhanismi, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga vaid osaliselt, leides, et M. V. tuleb õigeks mõista mitte subjektiivse, vaid juba objektiivse koosseisu puudumise tõttu tema teos. Maakohus asus seisukohale, et M. V. pani kirjeldatu toime, kuna ei teatanud sündmuskohal politseile toimunu tegelikest asjaoludest (kd 3, tl 76). Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis. M. V. süüdistusest KarS § 307 lg 1 järgi on prokurör aga loobunud ja seetõttu ei ole kriminaalkolleegiumil tulenevalt KrMS § 14 lg-st 2 alust analüüsida süüdistatava käitumise vastavust nimetatud süüteokoosseisule.

ülaltoodust asub kolleegium seisukohale, et lugedes E. V. teo koosseisupäraseks, on kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 20.1 Obiter dictum korras märgib kriminaalkolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks KarS § 306 lg 2 kohta järgmist. Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2005. a otsusele nr 3-1-1-97-05 ja sellest tulenevalt leidnud, et KarS § 306 lg-s 2 sätestatud abikaasa mõistet ei saa käsitleda formaalselt, kuna nimetatud sätte mõte on vabastada isik ebaeetilisest dilemmast, kas riskida ise karistusega või reeta selle hirmus enda lähedane isik. Kriminaalmenetluse seadustiku § 71 lg 1 p 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 257 lg 1 p 5 tõlgendades jõudis kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-9705 järeldusele, et mõistet "abikaasa" tuleb KarS § 306 lg-s 2 tõlgendada laiendavalt. Eelnevalt märgitust lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 71 lg 1 p-st 5 peab "abikaasadeks" KarS § 306 lg 2 tähenduses pidama ka püsivas kooselus elavaid isikuid. 20.2 Käesoleva kriminaalasja pinnalt selgitab kolleegium täiendavalt, et abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda. Käesoleval juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et 22. oktoobril 2008. a esitasid vaid kuu või kaks koos elanud E. V. ja A. R. abiellumisavalduse sooviga abielluda

lähedastel esinevad hiljem üleelamised. Tuvastatud on, et A. R. ja E. M. tarvitasid E. M.-i suhtes vägivalda. Hoolimata sellest, millisele tulemusele jõuab ringkonnakohus selle vägivallakasutuse ja sellega kaasnenud surma lõpliku karistusõigusliku kvalifikatsiooni osas asja uuel arutamisel lähtuvalt käesoleva otsuse teises jaos antud juhistest, saab juba praegu kohtute poolt tuvastatu pinnalt tõdeda, et A. R. ja E. M. tegutsesid kannatanut lüües tahtlikult mitte üksnes KarS § 16, aga ka VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei eelda VÕS § 134 lg 3 kohaldamine tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Juhul, kui ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel leiab, et süüdistatavad vastutavad ka KarS § 117 lg 1 järgi E. M.-i surma ettevaatamatus põhjustamises, saab kriminaalkolleegiumi hinnangul tõdeda, et - sõltumata sellest, kas tsiviilõiguslikult oli kannatanu surm põhjustatud hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega - kannatanule on tekitatud kahju tahtlikult. Seetõttu võib VÕS § 134 lg 3 järgse nõude rahuldamine lähtuvalt otsusest nr 3-2-1-19-08 kõne alla tulla. 25.2 Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Kriminaalkolleegium nõustub kannatanute esindajaga, et alama astme kohtud on ebaõigesti jätnud analüüsimata menetluse käigus välja toodud As. ja Aa. M.-i seoses E. M.-i surmaga puudutavad asjaolud. Ringkonnakohus on vaid ühe lausega leidnud, et kannatanute esindaja poolt apellatsioonis toodud põhjendused mittevaralise kahju hüvitamiseks - mure ja kaotusvalu, ainukesest pojast loodetud heaolu vanaduses, kannatanu As. M.-il tõsise psüühikahäire teke pärast poja surma - ei ole käsitletavad erandlikena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuna need asjaolud kaasnevad sageli, kui on tegemist noore inimese hukkumisega ükskõik millistel asjaoludel (kuriteo tagajärjel, liiklusõnnetuses, tööõnnetuses jt) (kd 3, tl 176). Ülaltoodust lähtuvalt ei ole käesoleval juhul tõepoolest oluline see argument, mis puudutab poja võimalikku abi vanaduspõlves. Küll aga ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses. Et alama astme kohtud psüühikahäire olemasolu As. M.-il hinnanud ei ole, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel võtta seisukoht ka sellise häire olemasolu või puudumise suhtes. Kui ilmneb, et kannatanul tekkis poja surma tõttu psüühikahäire, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul - juhul, kui on täidetud ka käesoleva otsuse eelnevates punktides välja toodud tingimused - eeldada, et kannatanul on esinenud üleelamised ja VÕS § 134 lg 3 on kohaldatav.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri T. Tamme ja A. R. kaitsja vandeadvokaat V. Viiloli kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt, E. V. kaitsja vandeadvokaat S. Musta kassatsioon jäetakse rahuldamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.