Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Sven Kivisalu kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Urmas Solovjev (hageja) esitas 19. mail 2021 hagi Sven Kivisalu (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võla 5000 eurot, viivise perioodi 8. juuli 2018 kuni 18. mai 2021 eest 1145 eurot 21 senti ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Vassili Kivistik ja kostja laenuvõtjana 2018. a kevadel suulise laenulepingu. Vastavalt poolte kokkuleppele andis laenuandja kostjale laenu 5000 eurot, kuu intressiga 150 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 7. juulil 2018. Kostja kirjutas omakäelise võlatunnistuse. Laenu tagastamise tähtaeg on möödunud ja kostja ei ole laenu tagastanud. V. Kivistik loovutas 3. detsembril 2020. a oma nõude hagejale. Hageja esindaja edastas 4. detsembril 2020. a kostjale nõude loovutamise teatise ja nõude võla tasumiseks nii tähitud kirjaga kui ka võlgniku e-posti aadressil. Kostja on vastavad dokumendid isiklikult kätte saanud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei tunne hagejat ega ole temalt kunagi raha saanud. V. Kivistik oli tema sõber ja ta on aeg-ajalt temalt raha laenanud, kuid kõik on tagasi makstud. Hageja esitatud võlakirja alusel on ta raha tagasi maksnud. Kokkulepet laenu tagastamise kuupäevas ei olnud, tegemist oli eeldatava laenu tagastamise ajaga. Seega on alusetu hageja väide nagu oleks võlg muutunud sissenõutavaks võlakirjas märgitud kuupäeval ehk 7. juulil 2018. Hageja viivisenõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja tagastas V. Kivistikule raha osade kaupa sularahana. Esimese makse 3000 eurot tegi ta 2018. a veebruaris, mis on tõendatud pangakonto väljavõttega. Osamaksed V. Kivistikule toimusid kõik sularahas Statoili tanklas kesklinnas, Maxima Võru tn Olerexi tankla vastas parklas ning Valga mnt ja Ujula tn Konsumi parklas. Pärast viimase makse tasumist küsis ta V. Kivistikult võlakirja tagasi. V. Kivistik lubas selle hävitada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 24. oktoobri 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5000 eurot, viivise ajavahemiku 8. juuli 2018 kuni 18. mai 2021 eest 1145 eurot 21 senti ja viivise põhivõlalt alates 19. maist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1418 eurot ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtule on esitatud kostja allkirjastatud võlakiri summas 5000 eurot (dtl 60, 66), millest nähtuvalt kohustus kostja laenu tagastama V. Kivistikule esimesel võimalusel või hiljemalt
7.juulil 2018. Kostja on kinnitanud, et ta on saanud 5000 eurot V. Kivistiku käest. Seega puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et poolte võlasuhte (võlakirja) aluseks oli kostja võlg V. Kivistiku ees 5000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, kuivõrd kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu
V. Kivistiku ees ning lubas selle täitmist esimesel võimalusel või hiljemalt 7. juulil 2018. Seega olid pooled kokkuleppinud ka võla tasumise ajas. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15). Kohus hinnates tõendeid kogumis oli seisukohal, et kostja väited laenu osalise tagasimaksmise kohta 3. veebruaril 2018 on paljasõnalised. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et võlg oleks tasutud või võlga ei eksisteeri. Kohus leidis, et asjaolu, et kostja on 3. veebruaril 2018 (dtl 86) oma kontolt välja võtnud 3000 eurot, ei tõenda võla tagasimaksmist võlausaldajale. Kostja on küll raha välja võtnud, kuid tõendeid selle kohta, et ta raha ka võlausaldajale andis, kohtule esitatud ei ole. Samuti leidis kohus, et kostja
22.augustil 2018 allkirjastatud laenu tagastamislepinguga (dtl 94) on kostja kinnitanud, et
22.augustiks 2018 ei olnud ta veel laenu tagasi maksnud. Seega oli kohus seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kulub rahuldamisele ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 5000 eurot ja viivised.
MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus on rikkunud asja arutamisel menetlusõiguse norme. Kostja soovis osaleda
27.septembri 2022. a kohtuistungil. Kostja viibis EMO-s 26. septembril 2022 seonduvalt terviserikkega. Kostja soovis istungi edasilükkamist seoses haigestumisega. Kostja saatis kohtule 26. septembri 2022. a õhtul teate, et soovib istungi edasilükkamist. Kostjale tuli kohtult automaatvastus, et kiri on edukalt edastatud, mistõttu oli kostja kindel, et ta on kohut haigestumisest teavitanud ja kohus sellega arvestab. Kohus on asja arutanud ilma kostja osavõtuta, mistõttu on rikutud isiku põhiõigust olla asja arutamise juures (PS § 24). Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega väljavõtte haigusloost, kust nähtub, et ta viibis kohtuistungi eelõhtul EMO-s ja peale seda oli haiguslehel. Kostja soovis esitada kohtule taotluse tunnistaja A.N. ülekuulamiseks, kes oleks saanud anda ütlusi võlasummade tasumise kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ning kaebus tuleb kostjale tagastada. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12; 3. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 10.1).
Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohtu resolutsioon on selge ja täidetav ning vastab nõuetele (TsMS § 442 lg 5).
6.Kostja hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada menetlusõiguse normide rikkumise tõttu, kuna maakohus arutas asja ilma kostja osavõtuta. Maakohus määras esmalt kohtuistungi toimumise ajaks 12. oktoobri 2021 ja saatis kohtuistungi kutsed menetlusosalistele. Kostja on 11. oktoobril 2021 esitanud kohtule taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses haigestumisega (kostja viibis alates 11. oktoobrist 2021 haiguslehel). Maakohus tühistas 11. oktoobril 2021 istungiaja seoses kostja haigestumisega ja määras uueks istungiajaks 8. novembri 2021. Kostja palus 4. novembril 2021 kohtuistungi edasi lükata, kuna ta on alates 2. novembrist 2021 haiguslehel ega saa plaanilise ravi tõttu kohtuistungil osaleda. Maakohus määras 8. novembri 2021. a eelistungil (istung ilma menetlusosalisteta), et kostjal tuleb esitada arstitõendid mõlema istungi kohta, mis on tema haiguse tõttu edasi lükatud hiljemalt 12. novembriks 2022. Maakohus määras uueks istungiajaks 16. novembri 2021. Kostja esitas 12. novembril 2021 kohtule töövõimetuslehe, mille kohaselt oli kostja töövõimetuslehel alates 11. oktoobrist 2021 kuni 18. oktoobrini 2021. Maakohus lükkas
16.novembril 2021 toimuma pidanud istungi edasi seoses kohtuniku haigestumisega ja määras uueks istungiajaks 17. jaanuari 2022. Kostja teavitas 6. jaanuaril 2022 kohut, et seoses Soome reisipiirangutega ei pruugi ta 17. jaanuari 2022. a kohtuistungile jõuda. Maakohus määras kohtuistungi toimumise ajaks 18. jaanuari 2022. Asjas peeti 18. jaanuaril 2022 eelistung, millest võttis osa ka kostja. Maakohus rahuldas istungil kostja taotluse tunnistaja A.N. ärakuulamiseks ja määras järgmiseks istungiajaks 11. aprilli 2022. Kostja esitas 6. aprillil 2022 kohtule taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks, kuna tunnistaja asub Venemaal ja tunnistajal on keeruline saada viisat Eestisse tulemiseks, samuti on kostjal endal seoses traumaga liikumisprobleemid. Maakohus vastas 7. aprillil 2022 kostjale, et tunnistaja istungile organiseerimine on poole enda kohustus ja asjaolu, et tunnistaja ei saa viisat, pole mõjuv põhjus istungi edasilükkamiseks. Istungi edasilükkamise mõjuv põhjus on arstitõend ja arstitõendi olemasolul esitada see kohtule hiljemalt 8. aprilli hommikuks. Kohus lükkas 8. aprillil 2022 kohtuistungi edasi ja määras uueks istungiajaks 22. augusti 2022. Kostja esitas 19. augustil 2022 taas taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses haigestumisega. Maakohus määras uueks istungiajaks 27. septembri 2022. Hageja esitas 19. augustil 2022 taotluse kohustada kostjat esitama kõikidelt istungitelt puudumise kohta arstitõendid ning tõendite esitamata jätmisel kostjat trahvida. Hageja hinnangul venitab kostja pahatahtlikult asja lahendamist. Samuti tegi hageja ettepaneku jätkata menetlust kirjalikus menetluses ja määrata pooltele tähtaeg seisukohtade ja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Maakohus saatis kostjale 22. augustil 2022 kirja, milles palus kostjal esitada arstitõendid 12. oktoobri 2022. a, 11. aprilli 2022. a ja 22. augusti 2022. a haigestumise kohta hiljemalt 31. augustiks 2022. Maakohus palus ka kostja seisukohta, kas kostja on nõus jätkama asja arutamist kirjalikus menetluses. Kostja kohtunõudele ei vastanud. Kostja teatas
26.septembril 2022 kohtule, et sattus hilisõhtul EMO-sse ja on liikumisvõimetu. Samuti ei saa kostja tunnistaja kohtuistungil osaleda, kuna tunnistajal pole Eestisse tulemiseks viisat. Maakohtu 27. septembri 2022. a kohtuistungile kostja ei ilmunud. Kohus jättis istungil TsMS § 238 lg 3 p 2 alusel kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata, kuna tunnistajat ei ole võimalik kätte saada ja eeldatavasti ei tule ta kohtusse. Maakohus rahuldas hageja taotluse asja sisuliseks arutamiseks, kuna kostja vaatamata kohtu selgitustele ei ole ühtegi arstitõendit siiani esitanud. Maakohus rahuldas 24. oktoobri 2022. a otsusega hagi.
7.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud asja istungil sisuliselt lahendades menetlusõiguse norme. TsMS § 414 lg 3 kohaselt võib kohus lahendada asja sisuliselt poole
osavõtuta, isegi kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks, kui asja arutamine on poole kohtuistungilt mõjuval põhjusel puudumise tõttu juba korra edasi lükatud ning pool on saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Maakohus on korduvalt kohtuistungi aega edasi lükanud, et kostja saaks asja arutamisel osaleda, kuid kostja on pidevalt vahetult enne kohtuistungi toimumist palunud istungi järjekordselt edasi lükata eelkõige oma haigestumiste tõttu. Samas on kostja hagile vastanud ja osalenud ka kohtu eelistungil, kus sai enda seisukohad ja tõendid esitada, sh oli kostja juba esitanud taotluse tunnistaja A.N. ülekuulamiseks, mida ta apellatsioonkaebuse väitel soovis maakohtu istungil teha. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul täidetud TsMS § 414 lg 3 järgsed eeldused asja sisuliseks lahendamiseks, vaatamata sellele, kas kostjal oli mõjuv põhjus istungilt puudumiseks või mitte.
8.Ringkonnakohus märgib, et kostja esitatud asjaoludel ei olnud tal ringkonnakohtu hinnangul ka mõjuvat põhjust istungilt puudumiseks. Kostja väite kohaselt oli ta istungipäevale eelneval õhtul EMO-s. Kostja on koos apellatsioonkaebusega esitanud ringkonnakohtule ambulatoorse epikriisi, mille kohaselt läks kostja 26. septembril 2022 EMO-sse jala põlveliigese piirkonna valu tõttu ja väljavõtte sellest, et kostja oli alates 27. septembrist 2022 töövõimetuslehel. Kostja pöördus epikriisi järgi EMO-sse liigesevalu tõttu, mis on tal esinenud juba pikema aja vältel. Seejuures süvenes valu epikriisi kohaselt raske töö tagajärjel. Puhkeasendis valu ei olnud. Epikriisi järgi on kostja EMO-st lahkunud sama päeva õhtul. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nendel asjaoludel eelneval õhtul EMO-s viibimine mõjuvaks põhjuseks kohtuistungilt puudumiseks ja istungi edasilükkamiseks. Mõjuvaks põhjuseks saaks olla tervisehäire, mis takistaks kohtuistungil osalemist. Kostja midagi sellist ei ole välja toonud. Epikriisist nähtuvad kaebused ei oleks takistanud kostjat istungil osalemast. Samuti ei ole kostja maakohtu nõudel esitanud arstitõendeid oma haigestumiste kohta. Sellises olukorras on maakohus õigesti rahuldanud hageja taotluse asja sisuliseks arutamiseks ja arutanud asja ilma kostja osavõtuta 27. septembri 2022. a kohtuistungil.
9.Kostja ei ole maakohtu otsusele muid sisulisi vastuväiteid apellatsioonkaebuses esitanud, mh ei ole kostja vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tuvastatud asjaoludel oli hagi rahuldamine põhjendatud.
10.Eeltoodule tuginedes keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kuivõrd apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades, ei ole võimalik apellatsioonkaebust rahuldada.
11.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab kostja menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuivõrd ringkonnakohus ei ole edastanud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkida. Kostjal on pärast määruse jõustumist õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
14.Käesolev määrus on edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 638 lg 9). /digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.