U. S. i hagi S. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
Tsiviilasja hind
6545,21 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: U. S. (isikukood: XXX, elukoht: XXX, e-post: XXX, esindajad lepinguline esindaja: A. K., e-post: XXX). Kostja: S. K. (isikukood: XXX, elukoht: XXX, e-post: XXX Kohtuistungi toimumise aeg
27.09.2022. a.
Protokollija
Sekretär Liisi Lokk
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada U. S. i hagi S. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Välja mõista S. K. lt U. S. i kasuks võlatunnistusest tulenev võlgnevus 5000 eurot.
3.Välja mõista S. K. lt U. S. i kasuks viivis ajavahemiku 08.07.2018. a kuni 18.05.2021. a eest 1145, 21 eurot.
Välja mõista S. K. lt U. S. i kasuks viivis arvestatuna 5000 eurolt alates 19.05.2021. a kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Jätta menetluskulud S. K. kanda.
6.Välja mõista S. K. lt U. S. i kasuks menetluskulude katteks 1418 eurot.
7.Välja mõista S. K. lt U. S. i kasuks menetluskuludelt viivis alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (dtl 55).
1.V. K. laenuandjana ja S. K. laenuvõtjana sõlmisid 2018. a kevadel suuliselt laenulepingu. Vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele, andis laenuandja kostjale laenu summas 5000 eurot, kuu intressiga 150 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 7. juulil 2018. a. Kostja kirjutas omakäelise võlatunnistuse. Laenu tagastamise tähtaeg on möödunud ja kostja ei ole laenu tagastanud.
2.3. detsembril 2020. a loovutas V. K. oma nõude U. S. ile, hagejale. 4. detsembril 2020. a edastas hageja esindaja kostjale nõude loovutamise teatise ja maksenõude nii tähitud kirjaga kui ka võlgniku e-posti aadressile. Kostja on vastavad dokumendid isiklikult kätte saanud.
3.Hageja palub kostjalt välja mõista välja põhivõlgnevus summas 5000 eurot, viivis perioodi 08.07.2018. a - 18.05.2021. a eest kindla summana 1145,21 eurot ning edasi põhinõudelt (5000 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE (dtl 81-82).
4.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei tunne hagejat ega ole temalt kunagi raha saanud. V. K. oli tema sõber ja ta on aeg-ajalt temalt ka raha laenanud, kuid on kõik ka tagasi maksnud. U. S.i esitatud võlakirja alusel on ta samuti kogu raha tagasi maksnud.
5.Ta laenas V. K.t 2017. a lõpul suulise kokkuleppe alusel 5000 eurot ja kohe võlakirja ei vormistatud. Mõne aja möödudes hakkas V. K. võlakirja nõudma ja siis koostas ta hageja esitatud dokumendi pealkirjaga „võlakiri”, kuhu märkis, et ta sai V. K. ult 5000 eurot laenu ja soovis selle tagastada esimesel võimalusel, hiljemalt 7. juulil 2018. a. Kokkulepet laenu tagastamise kuupäevas ei olnud, tegemist oli eeldatava laenu tagastamise ajaga. Seega on alusetu hageja väide, nagu oleks võlg muutunud sissenõutavaks võlakirjas märgitud kuupäeval ehk 7. juulil 2018. a. Hageja viivisenõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
6.Kostja tagastas V. K. ule raha osade kaupa sularahana. Esimese makse 3000 eurot tegi ta 2018. a veebruaris, mis on tõendatud pangakonto väljavõttega. Osamaksed V. K. ule toimusid kõik sularahas Statoili tanklas kesklinnas, Maxima Võru tn Olerexi tankla vastas parklas ning Valga mnt ja Ujula tn Konsumi parklas.
7.Pärast viimase makse tasumist küsis ta K. ult võlakirja tagasi, kes lubas selle hävitada.
HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSELE (dtl 92-93).
8.Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõte ei tõenda, et kostja tasus oma arveldusarvelt väljavõetud raha V. K. ule vaidlusaluse laenu tagasimakseks.
9.Kostja pärast seda, kui ta ei suutnud laenu tagastada kokkulepitult ajal juulis 2018. a, allkirjastas laenu tagastamislepingu, kus lubas laenu tagasi maksta ühekordse maksena hiljemalt 07.09.2018. a või osamaksetena.
KOHTU SEISUKOHT
10.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06).
11.Kohtule on esitatud kostja poolt allkirjastatud võlakiri summas 5000 eurot (dtl 60,66), millest nähtuvalt kohustus kostja võetud summa tagastama V. K. ule esimesel võimalusel või hiljemalt 07.07.2018. a.
12.Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms (vt. Riigikohtu 17.03.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09).
13.Kostja on kinnitanud, et ta on saanud 5000 eurot V. K. u käest. Seega puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et poolte vahel tekkinud võlasuhte (võlakirja) aluseks oli kostja võlgnevus V. K. u ees summas 5000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, kuivõrd kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu V. K. u ees ning lubas selle täitmist esimesel võimalusel või hiljemalt 07.07.2018. a. Seega oli poolte vahel kokku lepitud ka võla tasumise aeg.
14.Kostja võlgnevust ei tunnista, väites, et on võlgnevuse ära tasunud.
15.Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt. Riigikohtu 6.05.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15).
16.Kohus hinnates tõendeid kogumis on seisukohal, et kostja väited laenu osalise tagasi maksmise kohta 03.02.2018. a on paljasõnalised. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et võlg oleks tasutud või võlga ei eksisteeri. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja on 03.02.2018. a (dtl 86) oma kontolt välja võtnud 3000 eurot, ei tõenda võla tagasimaksmist võlausaldajale. Kostja on küll raha välja võtnud, kuid tõendeid selle kohta, et ta nimetatud summa ka võlausaldajale andis kohtule esitatud ei ole. Samuti leiab kohus, et kostja poolt 22.08.2018. a laenu tagastamislepingu (dtl 94) allkirjastamisega on kostja kinnitanud, et 22. augustiks 2018. a ei olnud ta veel laenu tagasi maksnud.
17.Seega arvestades asjas kogutud tõendeid kogumis on kohus seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kulub rahuldamisele ning kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlg on 5000 eurot.
18.VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.
19.VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepingus ettenähtud intressimäär.
20.Hageja on arvestanud viiviseid alates 08.07.2018. a kuni 18.05.2021. a summas 1145,21 eurot. Kohus on seisukohal, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur ning vastab igati hageja õigustatud huvile. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis alates 08.07.2018. a kuni 18.05.2021. a summas 1145,21 eurot ja edaspidi alates 18.06.2021. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
MENETLUSKULUD
21.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
22.TsMS § 162 lõige 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
23.TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka
siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
24.Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud, mis hageja on esitanud 18.01.2022. a, 27.09.2022. a (dtl 135-136,172). Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 450 eurot, õigusabikulud 968 eurot, kokku 1418 eurot koos käibemaksuga. Hageja palub nimetatud menetluskulud kostjalt välja mõista.
25.Riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Asja materjalide kohaselt on hageja tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 450 eurot. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja kantud riigilõiv 450 eurot.
26.TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
27.Kostja hageja poolt esitatud menetluskuludele vastuväiteid esitanud ei ole.
28.Kuigi kohus ei pea vajalikuks lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel anda detailset hinnangut iga üksiku menetlustoimingu kulude põhjendatusele, peab lepingulise esindaja kulu suurus, mis vastaspoolelt välja mõistetakse, vastama tervikuna tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule.
29.Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõude olemust ning hageja lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoiminguid leiab, et hageja lepingulise esindaja kulutused on põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks kokku 1418 eurot (450 eurot riigilõiv + lepingulise esindaja kulud 968 eurot).
30.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jõgeva kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.