Agu Lindami hagi Renovum OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2020/7092 Apellatsioonkaebuse osas 3500 eurot Vastuapellatsioonkaebuse osas 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 30. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuste liigid
Agu Lindami apellatsioonkaebus Renovum OÜ vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
6. detsember 2022
Menetlusosalised ja nende
Apellant/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja (hageja): Agu Lindam (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrias Palmits Vastustaja/vastuapellant (kostja): Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline esindaja Alar Liivamägi
Tsiviilasja hind
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 30. juuni 2022 otsus tühistada.
2.Rahuldada Agu Lindami hagi Renovum OÜ vastu ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2020/7092 lubamatuks.
3.Tühistada Harju Maakohtu 5. novembri 2020 määrusega hagi tagamiseks seatud täitemenetluse nr 022/2020/7092 peatamine.
4.Agu Lindami apellatsioonkaebus rahuldada ja Renovum OÜ vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Renovum OÜ kanda.
6.Välja mõista Renovum OÜ-lt Agu Lindami kasuks menetluskuluna maakohtus 3374 eurot ja ringkonnakohtus 2646 eurot, kokku 6020 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskuludelt (6020 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises aluses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Agu Lindam (hageja) esitas 27. oktoobril 2020 (täpsustatud 4. novembril 2020) Viru Maakohtule hagiavalduse OÜ Renovum (kostja/sissenõudja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palus vähendada täiteasjas nr 022/2020/7092 täitmisel olevat viivisenõuet nullini ja tunnistada sundtäitmine lubamatuks või alternatiivselt vähendada viivist kohtu poolt mõistlikuks peetava rahasummani ning tunnistada sundtäitmine seda ületavas osas lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt alustas kohtutäitur 2. septembril 2020 kostja täitmisavalduse alusel täitemenetlust täiteasjas nr 022/2020/7092 täitedokumendist tuleneva viivisenõude 26 984,76 euro täitmiseks, asudes realiseerima hageja kinnisasjale teisele järjekohale kantud hüpoteeki. Täitedokumendiks on 12. novembri 2018 notariaalselt tõestatud hüpoteegileping ning nõue tuleneb 12. novembril 2018 sõlmitud laenulepingust, millega AB Kreditex (laenuandja) andis OÜ-le EH Energia (endise nimega EL Taristu Nõustamise OÜ; laenusaaja) laenu. Laenuleping on üles öeldud 29. jaanuaril 2020. 30. aprillil 2020 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded kostjale. Hageja tagab oma kinnisasjaga laenusaaja laenukohustust. Täitmisel olev viivisesumma on arvestatud laenulepingus kokkulepitud määras, s.o 0,5% päevas ehk 182,50% aastas. Viivisemäär on ebamõistlikult suur. Juhul, kui kostja oleks viivist arvestanud põhivõlalt summas 35 506,26 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teisest lausest tulenevas määras, oleks viivise suurus täitmisele esitatud perioodil 29. jaanuar 2020 9. juuni 2020 1187,42 eurot ehk 22,73 korda väiksem täitemenetluses nõutavast viivisest.
Viivise vähendamisel tuleb arvestada VÕS § 161 lg 1 järgi ka poolte majanduslikku seisundit. Hageja on 79-aastane pensionär, kellel ei ole võimalik muude vahendite arvel kostja ülemääraseid viivisenõudeid täita. Kostja on äriühing, kelle viimase majandusaasta aruande järgi oli müügitulu 2018. a 673 324 eurot ning kasum oli 102 002 eurot. Tegemist on pooltega, kes on ilmselgelt ebavõrdses majanduslikus olukorras. Hageja omandis olev kinnisasi on koormatud kostja kasuks kahe hüpoteegiga: esimesel järjekohal on hüpoteek summas 45 000 eurot ning teisel järjekohal summas 27 000 eurot. Kostja soovib käesoleval juhul realiseerida ainult teise järjekoha hüpoteeki. Põhinõuet ei ole kostja täitmisele esitanud. Vaidlusaluse täitemenetluse eesmärgiks on saavutada olukord, kus kostja muid nõudeid jääb tagama esimese järgekoha hüpoteek. Hüpoteegi püsimajäämise tõttu on ilmne, et kinnisasja eest ei maksta enampakkumisel turuhinnale ligilähedastki hinda. Kostjal on võimalik kinnistu endal täitemenetluses odavalt omandada ja tasuda selle eest tasaarvestusega, milleks ta saab kasutada ülepaisutatud viivisenõudeid. See annab kostjale ebaausa eelise. Kinnistusraamatus teisel järjekohal oleva hüpoteegi realiseerimine ebamõistlikult suure viivise katteks on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja leidis, et kostjal ei saa olla nõuet või nõue ei ole sedavõrd suur nagu täitmisavalduses märgitud. Hagejal on asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7 alusel laenusaajaga samad viivise vähendamise alused (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1). Viivise suurust piirab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 mis sätestab kohustuse käituda tsiviilõiguste teostamisel heas usus ning ka VÕS § 6, mis sätestab sama kohustuse võlasuhte pooltele.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus kostja jätta hageja kanda. Täitmisavalduses nõutud viivis on arvestatud laenulepingus sätestatud määras (0,5% päevas) tagastamata põhivõla jäägilt 35 506,26 eurot. Kostja nõuab viivist perioodi 30. jaanuar 2020 – 29. juuni 2020 (152 päeva) eest. Tegelik viivise võlgnevus oli täitmisavalduse esitamise ajal nõutust suurem s.o 38 524,29 eurot. Täitmisele esitatud viivisenõue moodustab ca 3⁄4 põhivõlast. Seega ei ole viivisenõue ebamõistlikult suur, kuivõrd ei ületa põhivõlga. Viivise vähendamine pole põhjendatud. Viivisenõue ei ole vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõttega. Nõude aluseks on juriidilisest isikust ettevõtjaga majandustegevuses sõlmitud leping, millele tarbijakrediidi piirangud ei kohaldu. Seadus viivisemäära suurusele piiranguid ei sea. Õigus nõuda viivist tuleneb VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja laenulepingu p-st 7.5. Hageja vastutus on piiratud hüpoteegisummadega kokku 72 000 eurot. Kõik võimalikud hageja pandi arvelt sissenõutavad kõrvalnõuded kokku (intress, viivis leppetrahv, sissenõudekulud jms) jäävad väiksemaks kui põhivõlg. Viivise vähendamisel tuleb arvestada lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuivõrd viivis tuleneb laenulepingust, võiks kohane olla põhivõlgniku, aga mitte pantija majandusliku seisundi hindamine. Pantija vastutab pandiesemega, mitte kogu oma varaga. Kostja ei nõustu hagejaga, et kostja saab ainult teisel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimisega ebaausa eelise. Kostja lootis, et enampakkumise ähvardusel täidab hageja oma kohustuse tervikuna. Võlgniku õigusi ei saa kahjustada see, et võlausaldaja ei nõua täitemenetluses kogu võlga, vaid ainult osa sellest. Hagejal on täitemenetluses õigus arestimishinna määramisel osaleda. Sellega tagatakse kinnisasja müük tegeliku turuhinnaga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi alternatiivnõudes ning vähendas kostja poolt perioodi 29. jaanuari 2020 – 29. juuni 2020 eest sundtäitmisele esitatud viivist 10 793,90 euroni ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2020/7092 lubamatuks nimetatud summat ületavas osas. Hageja menetluskulud jättis maakohus osaliselt kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 450 eurot koos lisanduva viivisega. Ülejäänud poolte menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
-
-
12.novembril 2018 sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu nr 81112-3, millega anti laenusaajale laenu 36 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenu koos intressidega tagastama maksegraafiku alusel. Laenusaaja kohustus tasuma intressi laenusummalt 16,49% aastas; laenulepingu p-is 7.5 leppisid lepingupooled kokku, et laenusumma tagastamisega viivitamisel maksab laenusaaja viivist 0,5% tasumisele kuuluvalt summalt päevas;
12.novembril 2018 sõlmisid hageja ja laenuandja hüpoteegi loovutamise ja üleandmise lepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, millega hageja lubas kanda kinnistu XXXXX, asukoht XXXXXXXX küla, XXXXXXX vald, registriosa nr XXXXXX neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale laenuandja kasuks hüpoteegi summas 27 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele;
30.aprillil 2020 teatas laenuandja laenusaajale, et on laenulepingust tulenevad nõuded loovutanud kostjale;
2.septembril 2022 esitas kostja kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks ja hagejalt laenulepingust tuleneva viivise 26 984,76 eurot sissenõudmiseks; kohtutäitur koostas 4. septembril 2020 täitmisteate.
Maakohus leidis, et laenusaaja poolt nõude suurusele vastuväidete esitamata jätmine ei välista hageja poolt nõude suurusele vastuväidete esitamist (AÕS § 227 lg 7), sh täitemenetluses (TMS § 221 lg 11). Maakohus leidis, et lepingupoolte 2018. aasta majandusnäitajad ei ole piisavad järeldamaks, et laenuleping oleks vastuolus vastutustundliku laenamise põhimõttega. Laenuleping vastas laenusaaja tahtele ning puudub alus arvata, et laenusaaja pidas lepingu sõlmimise ajal viivisemäära ebamõislikult kõrgeks. Laenusaajal oli laenulepingu ülesütlemise päeval (29. jaanuar 2020) täitmata laenukohustus põhisummas 35 506,26 eurot. Hageja ega laenusaaja ei ole võlgnevust tasunud. Maakohus nõustus kostjaga, et seadusega ei ole kehtestatud piiranguid viivisemäärale. Samas see ei tähenda, et kohus ei võiks viivisemäära vähendada. Riigikohus on pidanud mõistlikuks viivisemäära 0,2% päevas. Praegusel juhul ületab laenulepingust tulenev viivisemäär seda määra 2,5 korda. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et põhivõlast on tasutud 2/3. Laenu põhisummast on tagastatud vaid 493,74 eurot, mida ei saa lugeda kohustuse arvestatavas ulatuses täitmiseks. Maakohus leidis, et viivise vähendamine nullini kujutab ennast viivise tasumisest vabastamist, milleks VÕS § 113 lg 8 õigust ei anna. VÕS § 113 lg 2 sõnastusest tulenevalt on lubatud viivise vähendamine. Maakohus leidis, et laenulepingu p-s 7.5 sätestatud viivisemäär 0,5% laenusummalt päevas ehk 182,50% laenusummalt aastas on ebamõistlikult suur ning laenusaajat ja tagatise andjat ebamõislikult koormav. Maakohus pidas põhjendatuks viivisemääraks 0,2% laenusummalt päevas. Kuna laenusaaja täitmata kohustus moodustab 35 506,26 eurot, siis sellelt summalt
peab laenusaaja tasuma viivise 73% aastas summas 25 919,57 eurot (35 506,26 × 0,2% × 365). Sundtäitmisele esitatud perioodi eest 29. jaanuar 2020 - 29. juuni 2020 saab sellisel juhul sissenõudja nõuda viivise tasumist summas 10 793,90 eurot. Kuna sissenõudjal on õigus suurendada sundtäitmisele esitatud nõudeid ja nõuda viivise tasumist kuni laenu põhisumma tasumiseni, on selline viivisemäära vähendamine kooskõlas kostja majandusliku huviga ja ei kahjusta kostjat. Seega kuulub hageja alternatiivne nõue rahuldamisele ja sundtäitmine täiteasjas nr 022/2020/7092 tuleb tunnistada lubamatuks 10 793,90 eurot ületavas osas. Hagi alternatiivnõude rahuldamise tõttu ei pidanud maakohus vajalikuks anda hinnangut hageja väidetele üksnes viivise nõude sundtäitmisele pööramise ning üksnes teise järjekoha hüpoteegi realiseerimise kohta, kuna kostja poolt nimetatud õiguste realiseerimine ei ole seadusest tulenevalt välistatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis õigesti, et viivisenõue kuulub vähendamisele. Maakohus ei ole samas põhjendanud, miks kohus pidas põhjendatuks viivisemäära 0,2% päevas, mitte aga väiksemat viivisemäära. Maakohus jättis hindamata hageja väited, mis puudutavad hageja kinnisasja koormamist kahe hüpoteegiga ega ole andnud hinnangut kostja käitumisele, mis puudutab ainult viivisenõude täitmisele pööramist teise järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks. See võib viia hageja omandi kaotuseni ning kostjal on võimalik hageja elukohaks olev kinnisasi omandada tasaarvestusega. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 6 lg-s 2 sätestatut. Isegi kui kostjal on hageja vastu viivisenõue, on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ainult sellise viivisenõude täitmisele pööramine, ilma et väheneks põhivõlg ja/või hageja kinnisasja koormav esimese järjekoha hüpoteek kustutataks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja ainult riigilõivu. Maakohus pidas suurt osa sundtäitmisest lubamatuks, mistõttu jääb arusaamatuks, miks hageja õigusabikulud ei kuulu kasvõi osaliselt kostjalt väljamõistmisele.
5.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja kordas oma varasemaid vastuväiteid hageja väidetele. Viivise tasumise esmajärjekorra näevad ette VÕS § 88 lg 8 ja TMS § 56 lg 2. Põhivõla tasumine sõltub võlgnikust endast. Hageja venitab täitemenetlust, et tagatise väärtust vähendada (teha lageraie). Kostja valitud täitmise viis ei kahjusta hagejat. Kostja pole teinud midagi selleks, et kinnistut omandada. Täitemenetluse seadustik ei keela sissenõudjal enampakkumisel osaleda ega ostuhinda tasaarvestada. Selline täitmise viis ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja taotlus viivise vähendamiseks tulnuks jätta täies ulatuses rahuldamata. Ei ole põhjust viivist täiendavalt vähendada. Arvestada tuleb ka võlgniku käitumist. Võlgnik ei ole laenulepingu ülesütlemise järgselt mitte midagi maksnud ega üritagi võlaprobleemi lahendada. Kostja ei nõustu hageja etteheidetega menetluskulude jaotusele. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
6.Kostja (vastuapellant) esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
Kohtul ei ole VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 tulenevalt õigust vähendada laenulepingus kokkulepitud viivisemäära. Kohus on viidatud sätteid ebaõigesti kohaldanud. Kohus võib vähendada vaid tasumisele kuuluvat viivisesummat. Seejuures võib ebamõistlikult suurt viivist vähendada mõistliku suuruseni. Käesoleval juhul on viivist nõutud põhivõlast väiksemas summas, seega ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisega. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud piisavaid ja mõjuvaid põhjuseid viivise vähendamiseks. Maakohus ei ole arvestanud kostja õigustatud huviga kohustuse täitmise vastu ega asjaoluga, et ei võlgnik ega hageja pole võlga tasunud 2,5 aasta jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Asjasse ei puutu lepingupoolte finantsseisud laenulepingu sõlmimise ajal. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb viivist vähendada. Maakohus jättis ebaõigesti tasutud riigilõivu kostja kanda. Ka riigilõiv oleks tulnud jätta hageja kanda, kuna polnud põhjust poolte kulude endi kanda jätmise valikust kõrvale kalduda (TsMS § 163 lg 1).
7.Hageja (vastuapellatsioonis vastustaja) palub jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostja kanda. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb viivise „mõistlik määr“ sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Viivisemäära järgi kujuneb ka lõplik viivise summa, mistõttu on põhjendamatu kostja etteheide maakohtule viivisemäära vähendamise kohta. Õige ei ole kostja väide, et maakohus ei ole arvestanud kostja õigustatud huviga. Maakohtu mõttekäik viivise vähendamisel on jälgitav ja põhjendatud. Puudub reegel selle kohta, millisel ajahetkel esinenud asjaolusid tuleb viivise vähendamisel arvesse võtta. Pooled on igaljuhul olnud ebavõrdses positsioonis. Hageja ei venita tahtlikult menetlust. Kohtuvaidlus oleks võinud lõppeda maakohtus kompromissiga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab ise teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi, tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 022/2020/7092 lubamatuks ja jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Maakohus rahuldas hageja alternatiivse nõude ning vähendas viivise määra 0,5 %-lt päevas 0,2 %-ni päevas (sundtäitmisele esitatud perioodil) ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks 10 793, 90 eurot ületavas osas. Seoses alternatiivse nõude rahuldamisega ei pidanud maakohus vajalikuks anda hinnangut hageja peamisele väitele (vt hagiavalduse p 2.1. ja 3.10), et pantija suhtes kinnistusraamatus teisel järjekohal oleva hüpoteegi realiseerimine ebamõistlikult suure viivisenõude katteks ilma põhivõlga sisse nõudmata on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8), jättes hindamata hageja väited selle kohta, et hageja vastu sundtäitmise algatamine üksnes teisel järjekohal oleva hüpoteegi realiseerimiseks oli vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja oli oma alternatiivsed nõuded järjestanud, taotledes esmase nõudega kogu täitemenetluse lubamatuks tunnistamist. Alternatiivse nõude esitas hageja üksnes juhuks, kui kohus tema esmase nõudega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse kirjeldav osa ei vasta TMS § 442 lg 7 nõuetele, mh puudub seal viide sellele, et hageja tugineb oma nõudes täitemenetluse vastuolule hea usu põhimõttega.
10.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 11 kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi (Riigikohtu 12.detsember 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9391 p 16).
11.Praeguses asjas leidis hageja, et teisel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks tema vastu täitemenetluse algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja kasutas oma õigusi ebaproportsionaalselt ja hageja huve arvestamata. Selle põhjendamiseks viitas hageja asjaolule, et talle kuuluvat kinnistut koormab kostja kasuks kaks hüpoteeki kogusummas 72 000 eurot, kusjuures esimesel järjekohal asuv hüpoteek tagab kohustusi 45 000 euro ulatuses. Kuigi laenulepingust tulenev täitmata kohustus, mille täitmist hüpoteegid tagavad, sisaldab ka põhivõlga 35 506,26 eurot, nõuab kostja vaidlustatud täitemenetluses üksnes osalist viivisevõlga 152 päeva eest 26 984,76 eurot, mööndes, et tegelik sissenõutavaks muutunud viivisesumma on suurem. Kostja ei ole ülejäänud viivise ega põhivõla sissenõudmisest ka loobunud. Hageja leiab, et kinnisasja müümisel olukorras, kus võimalik ostja peab arvestama püsima jääva hüpoteegiga, on sel asjaolul mõju kinnistu müügihinnale enampakkumisel ja välistada ei saa ka olukorda, kus sissenõudja teeb ise parima pakkumise eesmärgiga tasuda kinnistu eest tasaarvestusega, kasutades selleks ülepaisutatud viivisenõuet. Apellatsioonkaebuses märgib hageja lisaks, et hea usu põhimõttest tulenevalt on vastuvõtmatu viivisenõude täitmisele pööramine, ilma et põhivõlg väheneks ja/või hageja kinnisasja koormav esimese järjekoha hüpoteek kustutatakse.
12.Ringkonnakohus leiab, et õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale üksnes teisel järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud õiguste realiseerimiseks olukorras, kus sissenõudja kasuks on samast lepingust tuleneva nõude tagamiseks seatud hüpoteek ka esimesele järjekohale ning täitemenetluse aluseks olev õigus ei
taga kogu sissenõudja sissenõutavaks muutunud nõude (laenulepingust tulenev põhivõlg ja kõrvalnõuded) rahuldamist. Sellisel juhul jäävad vastavalt TMS § 158 lg-le 1 kehtima täitemenetluse aluseks olevast õigusest kinnistusraamatus eespool olevad õigused ning sissenõudjale säilib õigus algatada käesolevas täitemenetluses enampakkumisel kinnisasja omandanud isiku vastu uus täitemenetlus esimesel järjekohal oleva hüpoteegi realiseerimiseks, va kui sissenõudja omandab täitemenetluses tagatiseks oleva kinnisasja ise. Võlgniku vara arestimise või müümisega sekkub kohtutäitur võlgniku PS §-ga 32 tagatud omandiõigusesse. Teiselt poolt on võlgniku varale sissenõude pööramine vaadeldav võlausaldaja varaliste õiguste kaitsena ning riigi PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisena võlausaldaja suhtes. Ühe isiku põhiõiguse kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka PS §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003 otsus nr 3-4-14-03 p 17). Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peavad võlgniku ja sissenõudja huvid olema menetlus käigus tasakaalus, läbiviidavad menetlustoimingud ei tohi kumbagi poolt ebamõistlikult kahjustada ega eelistada. Sissenõudja nõue tuleb rahuldada võlgnikku kõige vähem kahjustaval viisil, st ideaalis realiseeritakse täpselt niipalju võlgniku vara, kui nõude rahuldamiseks on hädavajalik. Kohtul tuleb arvestada üheltpoolt sissenõudja (kostja) huviga viia täitemenetlus läbi üksnes teisel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks ja üksnes kõrvalnõuete sissenõudmiseks, säilitades võimaluse algatada tulevikus kinnistu omaniku vastu uus täitemenetlus esimesel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks ja võrrelda seda huvi hageja huviga lahendada kõik kostja võimalikud nõuded tema kui kolmandast isikust pantija vastu ühes täitemenetluses.
13.Ringkonnakohus möönab, et arvestades VÕS § 88 lg-s 8 sätestatut võis kostja sissenõudjana esitada täitmisele üksnes osalise viivisenõude. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-190-13 p-s 15 selgitanud et täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Kuna hüpoteegi realiseerimise asjaõiguslik nõue on terviklik, ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 18). Kuivõrd praegusel juhul sellist olukorda ei ole ja sissenõutavaks on muutunud kogu laenulepingust tulenev nõue, mida hagejale kuuluvale kinnistule kostja kasuks seatud kaks hüpoteeki tagavad, siis ei kahjustaks hüpoteekide koosrealiseerimine ühes täitemenetluses kostja kui sissenõudja kaitstavaid huve.
14.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et enampakkumisel püsima jääv hüpoteek mõjutab (eelduslikult alandab) kinnisasja müügihinda. Kostja väited selles, et kohtutäitur peab ametiülesande korras välja selgitama püsima jääva hüpoteegiga tagatud nõude suuruse ja selle müügikuulutuses avaldama ning hagejal on õigus arestimishinna määramisel osaleda, on iseenesest küll õiged, kuid olukorras, kus kostja ei eita, et ta soovib kogu laenulepingust tuleneva võla hüpoteekide arvelt sisse nõuda, ei ole kostja selline käitumine hageja kui kolmandast isikust pantija huvidega proportsionaalne. Pooled avaldasid ringkonnakohtu istungil (II kd lk 120), et kinnistu väärtus ilma hüpoteekideta oli hüpoteekide seadmise ajal 79 000 eurot, käesoleval ajal on hind kõrgem, kuni 110 000 eurot. Seega on kinnistu väärtus seda koormavate hüpoteekide väärtusest suurem, mistõttu ei
eksisteeri ohtu, et koormatud kinnistu väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada.
15.Täitemenetluses tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõtetest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, (vt TMS § 8, § 53 lg-d 1 ja 3, § 137 ja Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-17 p 17). Ringkonnakohus märgib, et kinnisasjade arestimine, hindamine ja müük täitemenetluses toimub täitemenetluse seadustiku sätete alusel, mis peab tagama kinnisasja võõrandamise eelduslikult turuväärtusele vastava hinnaga. Seejuures on kohtutäituri kohustus võtta tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (TMS § 8), tagades samas ka võlgniku õigused. Raha, mis jääb üle sissenõudja nõude rahuldamisest (väljamaksed hüpoteegipidajale) ja täitekuludest, tuleb välja maksta võlgnikule (TMS § 43 lg 1 teine lause), mistõttu on võlgnik huvitatud, et täitemenetlus hüpoteekidega tagatud nõude sissenõudmiseks toimuks optimaalselt ning kinnistu võõrandatakse täitemenetluses võimalikult kõrge hinna eest. Kuivõrd hagejale kuuluvat kinnistut koormavad mõlemad hüpoteegid tagavad samast laenulepingust tulenevaid ja juba sissenõutavaks muutunud nõudeid, siis kahjustab sissenõudja soov realiseerida hüpoteegid kahes erinevas täitemenetluses eelduslikult hageja kui võlgniku huvi realiseerida hüpoteekidega koormatud kinnisasi võimalikult kõrge hinna ja võimalikult väikeste kuludega. Kostja selgitused, kuidas ta soovis üksnes teise järjekoha hüpoteegi realiseerimisega alustades täitemenetlust kiirendada, ei ole usutavad. Ringkonnakohus märgib, et mitme täitemenetluse läbiviimine hüpoteekide realiseerimiseks suurendab ka täitemenetluse kulusid ja kahjustab ka seeläbi hageja kui täitemenetluse võlgniku huve.
16.Kostja märkis ringkonnakohtu istungil, et hagejal on võimalik kinnistu ise müüa kohtutäituri kontrolli all (TMS § 157) ja võlg kostjale tasuda. Sellisel juhul annaks kostja nõusoleku mõlema hüpoteegi kustutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et hagejale ei ole etteheidetav passiivsus kinnistu realiseerimise osas olukorras, kus kostja on algatanud tema kui kolmandast isikust pantija vastu täitemenetluse üksnes teisel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks. Ringkonnakohus märgib, et hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-160-11, p 16) (p 12). Kui kostja hüpoteegipidajana soovib oma sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamist hüpoteegi arvelt, peab ta selle õiguste realiseerimiseks valima viisi, mis ei koorma kolmandast isikust pantijat ebaproportsionaalselt.
17.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et hageja kinnistu realiseerimiseks läbi viidav täitemenetlus on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja kahjustab hageja huve ebaproportsionaalselt ning on seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus. Olemasolevas olukorras on kostjal võimalik igal ajal täiendada oma avaldust ning taotleda täitemenetluse läbiviimist mõlema hüpoteegi realiseerimiseks laenulepingust tuleneva kogu nõude alusel, misjärel täitemenetluse läbiviimine oleks lubatav. Kuna kostja ei ole sellist avaldust kohtutäiturile esitanud, tuleb täitemenetlus täiteasjas nr 022/2020/7092 tunnistada lubamatuks hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
18.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hagi täielikult hageja esmase nõude alusel, ei võta kohus seisukohta hageja alternatiivse nõude osas ega vasta poolte sellekohastele väidetele apellatsioonimenetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-165-12, p 24). Ringkonnakohus märgib üksnes seda, et kui kostja alustab hageja vastu täitemenetlust mõlema hüpoteegi realiseerimiseks, on kostja nõue (koos täitekuludega) piiratud hüpoteekide koguväärtusega (72 000 eurot). Pooled ei vaidle, et laenulepingust tuleneva põhivõla jääk on 35 506,26 eurot, ülejäänud osas saab kostja nõuda hüpoteekide realiseerimist kõrvalnõuete
(viivis) katteks. Selles täitemenetluses saab hageja esitada ka VÕS § 162 alusel viivise vähendamise taotluse, kui ta leiab, et kostja viivise nõue on liiga suur. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda viivise vähendamist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 15). AÕS § 346 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses mh tagatud nõue ja intress (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, kuid see ei tähenda, et hüpoteek tagaks ka seaduse kohaselt ebamõistlikult suurt viivist. TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi alusel saaks sundtäitmise osaliselt või täielikult lubamatuks tunnistada vaid siis, kui sissenõudjal ei oleks nõuet vähemalt hüpoteegi ulatuses. Riigikohus on selgitanud (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19, tsiviilasjas nr 2-16-11056/34, p 23.1), et viivise korral aga tuleb teha sellest erand ning kontrollida viivise suurust hageja taotluse alusel ka siis, kui sissenõudjal on vähemalt hüpoteegi suuruses nõue, (mille hulka võib kuuluda nt ka kohtu vähendatav viivisenõue). Sel juhul tuleks kohtul otsuse resolutsioonis võtta seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta nt kujul, et „sundtäitmine täiteasjas x on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui x eurot" või „rohkem kui põhinõude (x eurot) ulatuses" vms. Oluline on see, et otsusest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetlusest saadud raha arvel viivist nõuda. Selline otsus tähendaks ühtlasi seda, et kui kohtul on alust viivist vähendada, teeb kohus viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes (tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise vähendamise võimaluse kohta vt Riigikohtu 25. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09 tehtud otsuse p 10). Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. Maakohus ei ole nimetatud Riigikohtu seisukohaga viivise vähendamisel ja kohtuotsuse resolutsiooni sõnastamisel arvestanud ja on võtnud seisukoha üksnes 152 päeva viivise vähendamise osas, mistõttu tuleks maakohtu otsus ainuüksi sel põhjusel alternatiivnõude rahuldamises tühistada.
19.Maakohus on hagi tagamiseks peatanud täitemenetluse. TsMS § 445 lg 2 järgi jätab kohus asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Praegusel juhul ei ole vaja hagi tagamise abinõud otsuse täitmise tagamiseks jõusse jätta. Otsuse jõustumisel tuleb kohtutäituril täitemenetlus täiteasjas TMS § 48 lg 1 p-st 4 lähtuvalt lõpetada. Seetõttu kuulub hagi tagamine tühistamisele.
20.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hagi, jäävad kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjade (II kd lk 66-67 ja lk 118) kohaselt on tema menetluskuluks maakohtus 4466 eurot, sh riigilõivud 350 eurot ja lepingulise esindaja kulud 4116 eurot (24,5 h x 168 eurot/h) ja ringkonnakohtus 2772 eurot, sh riigilõiv 420 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2352 eurot (14h x 168 eurot/h), lisandub hageja esindamine ringkonnakohtu istungil 1,25 h ulatuses. Kostja leiab, et hageja esindaja tunnihind 168 eurot koos käibemaksuga ületab tavapärast vandeadvokaadi õigusteenuse keskmist tunnihinda. Tegemist on lihtsaima võimaliku kohtuasjaga, mistõttu põhjendatud tunnitasu suurus on 100 eurot. Hageja esindaja tööaja kulu on ülepaisutatud.
Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude kindlaks määramiseks ja kostjalt väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 175 lg 1 kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on vähese keerukusega tsiviilasjaga. Asjaolu, et maakohus jättis hageja peamise nõude (sundtäitmise vastuolu hea usu põhimõttega) tähelepanuta ja otsuses käsitlemata, ei muuda tsiviilasja lihtsaks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on keskmisest keerukama tsiviilasjaga, mistõttu on põhjendatud ka esindaja tunnihind 168 eurot/h. Tunnihind ei ületa tavapärast vandeadvokaadi õigusteenuse keskmist tunnihinda ja seda on aktsepteeritud ka Riigikohtu praktikas. Samas leiab ringkonnakohus, et käesolev asi ei ole keskmisest mahukam, mistõttu on esindaja ajakulu nii maa- kui ka ringkonnakohtus osaliselt ülepaisutatud. Arvestades, et lepinguline esindaja on koostanud hagiavalduse, vastuse määruskaebusele ja muid kirjalikke dokumente, samuti osalenud kohtuistungil, peab ringkonnakohus põhjendatud lepingulise esindaja ajakuluks maakohtus 18 h, s.o 3024 eurot. Koos riigilõivuga on hageja põhjendatud menetluskulu maakohtus 3374 eurot (3024 + 350), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, on põhjendatud ajakulu selle koostamisele 8 h. Ülejäänud osas on hageja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalik. Hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus välja mõista koos riigilõivuga 2646 eurot (2226 + 420). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 6020 eurot. Kostja peab tasuma hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult ka viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.