Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Volens
Kohtuasi
GRIFF Õigusbüroo Osaühingu hagi Maretta Vainumäe vastu 45 600 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maretta Vainumäe kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
49 248 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja GRIFF Õigusbüroo Osaühing, esindaja juhatuse liige Jelena Vinogradova Kostja Maretta Vainumäe, lepinguline esindaja vandeadvokaat Henri Torop
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-7855 ja Harju Maakohtu 30. jaanuari 2023. a otsus samas tsiviilasjas.
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta GRIFF Õigusbüroo Osaühingu hagi Maretta Vainumäe vastu rahuldamata.
3.Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud GRIFF Õigusbüroo Osaühingu kanda.
4.Rahuldada Maretta Vainumäe kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.GRIFF Õigusbüroo Osaühing (hageja) esitas 17. mail 2021 Harju Maakohtule hagi Maretta Vainumäe (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 45 600 eurot ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (seadusjärgse viivise) alates hagi esitamisele järgnevast päevast.
2-21-7855
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Translanguages (põhivõlgnik; praeguseks registrist kustutatud) ja AS Kreditex (Kreditex) 19. mail 2017 laenulepingu ja hiljem selle 4 lisa, millega põhivõlgnik võttis laenu kokku 25 900 eurot intressiga 18,16% kuus ja viivisemääraga 0,5% päevas. Laenu tagastamise kohustust käendas mitme käenduslepingu alusel (kokku käenduse maksimumsumma 52 600 eurot) kostja, kes oli põhivõlgniku ainuosanik ja juhatuse liige. Laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks seati mitme erineva lepinguga Kreditexi kasuks esimese järjekoha hüpoteegid põhivõlgnikule kuulunud neljale korteriomandile Rakveres. Hüpoteegisummad ulatusid 10 600 eurost kuni 12 000 euroni. 13. septembril 2017 seati Kreditexi kasuks samadele korteriomanditele teise järjekoha ühishüpoteek 20 000 eurot.
1.2.Kreditex ütles laenulepingu 29. mai 2018. a teatega üles ja loovutas 29. augustil 2018 lepingust tulenevad nõuded OÜ-le Renovum (Renovum), kes kanti hüpoteegipidajana ka kinnistusraamatusse. Renovum esitas 3. detsembril 2018 kohtutäiturile täitmisavalduse, soovides realiseerida 2. järjekohal asuvat ühishüpoteeki ja märkides nõudeks viivisenõude 24 346 eurot perioodi eest 30. maist 2018 kuni 3. detsembrini 2018.
1.3.Täitemenetluses toimunud kordusenampakkumisel ostis põhivõlgniku neli korteriomandit OÜ Tipoliin Kinnisvara (Tipoliin), makstes nende eest 4000 eurot. Tipoliin kanti omanikuna kinnistusraamatusse 23. jaanuaril 2020, ühishüpoteek korteriomanditelt kustutati, 1. järjekoha hüpoteegid jäid püsima.
1.4.Pärast enampakkumist tasus Tipoliin Renovumi kui hüpoteegipidaja nõudel oma omandi säilitamiseks ning täitemenetluse vältimiseks laenulepingust tuleneva nõude täitmiseks 45 600 eurot, mis vastas 1. järjekoha hüpoteekide kogusummale. Tipoliin maksis summa kahe maksega,
23.jaanuaril 2020 ja 16. juunil 2020. Tipoliin tegi maksed 22. jaanuaril 2020 Renovumiga sõlmitud laenulepingu alusel.
1.5.25. mail 2020 tasus kostja Renovumile maksekäsu kiirmenetluses 6400 eurot. Kokku on Renovumile pärast laenulepingu ülesütlemist laenulepingu täitmiseks laekunud 55 541 eurot 40 senti, kuid võlg oli kokku 134 773 eurot 79 senti.
1.6.Tipoliin võõrandas nõudeõiguse põhivõlgniku ja kostja vastu 19. oktoobril 2020 hagejale.
1.7.Hageja nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3, võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 2 ja § 167 lg 1. Alternatiivselt on kostja Tipoliini tasutud summa arvel alusetult rikastunud või tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Haginõude on konstrueerinud omavahel seotud isikud Renovum ja Tipoliin, kes üritavad kostja kui käendaja arvel rikastuda. Täitemenetluses võõrandati korterid teadlikult selliselt, et 1. järjekoha hüpoteek jääks kehtima. See võimaldas Tipoliinil maksta ostuhinnana vaid 4000 eurot, kuigi iga korteriomand maksis eraldi vähemalt 8000 eurot. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohaldada tuleb VÕS § 149 lg-t 5. Täitmisele antud nõue arvutati ebamõistliku viivise alusel. Hageja nõue on ka ebaselge.
3.Harju Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2023. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 45 600 eurot ning seadusjärgse viivise põhinõudelt (45 600 eurot) alates 18. maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 3610 eurot ning määras, et alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt seadusjärgset viivist. 2(8)
2-21-7855
3.1.Maakohus luges laenulepingu ja selle lisad ning käenduslepingud sõlmituks, samuti laenusumma põhivõlgnikule ülekantuks. Nõue on loovutatud, maksma pannakse võlausaldaja nõuet käendaja vastu.
3.2.Pooled sõlmisid laenulepingu oma majandustegevuses, kus on lubatud mõnevõrra kõrgema viivisemäära rakendamine, tagamaks võlgniku kohustuste täitmist. Lepingujärgne viivisemäär 0,5% päevas ei ole tühine tüüptingimusena ega muul seadusest tuleneval alusel (nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86). Kostja taotleb viivise vähendamist, kuid ei ole esitanud kohtule vähendamise aluseks olevaid asjaolusid.
3.3.Maakohus leidis, et hagi tuleb rahuldada AÕS § 349 lg 3, VÕS § 142 lg 1, § 145 lg-te 1 ja 2 ning käenduslepingute alusel. Kostjal ei ole õigust VÕS § 149 lg 5 alusel keelduda käenduslepingu täitmisest pandi ulatuses. Korteriomanditele seatud hüpoteegid on praeguseks realiseeritud ja põhivõlgnik registrist kustutatud. Esimese järjekoha hüpoteegid realiseeriti hüpoteegisumma ulatuses, mis ei kahjusta kostja õigusi. Tõendatud ei ole kostja väide korteriomandite alla turuhinna võõrandamise kohta. Tipoliin ostis korteriomandid avalikult kordusenampakkumiselt, mis näitab, et korterid müüdi turuhinnaga. Põhjendamatu on kostja väide, et Renovum on käitunud pahatahtlikult või et nõue on tekitatud omavahel seotud isikute koostöös kostja huvisid kahjustades. Hagi rahuldamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Maakohus leidis valesti, et nõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Renovum pidanuks realiseerima 1. järjekoha hüpoteegi. Renovum tekitas ise olukorra, mil korteriomandite võõrandamine turuhinnaga ei olnud enampakkumisel võimalik. Hageja ja Renovumi seotust tõendab mh see, et Renovumi täitmisavalduse ja 19. oktoobri 2020. a nõude loovutamise lepingu ettevalmistamisega on seotud sama isik – Alar Liivamägi. Viivisemäär on tühine. Renovum loobus ülejäänud nõudest, tingimusel et maksekäsu kiirmenetluses tasutakse talle 6400 eurot.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. juuni 2023. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, muutis ja täiendas otsuse põhjendusi. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid kostja kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1306 eurot menetluskuluna ning seadusjärgse viivise sellelt summalt.
6.1.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja nõude rahuldamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Õige on kostja seisukoht, et kõik 1. järjekoha hüpoteegid tagasid juba laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kuid olukorras, mil laenu tagastamise tähtaega oli korduvalt pikendatud ja viivis oli 0,5% päevas, ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks laenuandja soovi seada korteriomanditele veel ühishüpoteek väärtusega 20 000 eurot.
6.2.Hea usu põhimõtte vastane ei ole ka kinnisasja võõrandamine ja omandamine viisil, et täitemenetlus algatatakse 2. järjekoha hüpoteegiga tagatud nõuete täitmiseks, mis seejärel kustutatakse, ja kehtima jäävad 1. järjekoha hüpoteegid.
6.3.Samuti ei pidanud Renovum täitemenetlusega 1. järjekoha hüpoteekide realiseerimiseks ühinema ja kohtutäitur ei ole lasknud Renovumil oma õigusi kuritarvitada. Asjaolu, et Tipoliin tasus 3(8)
2-21-7855
1.järjekoha hüpoteekidega tagatud nõuete katteks 45 600 eurot täitemenetluse väliselt, ei ole hea usu põhimõtte vastane.
6.4.Põhjendatud on maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et kostjal ei ole VÕS § 149 lg 5 alusel õigust keelduda käenduslepingu täitmisest pandi ulatuses. Täitemenetluses sõltub kinnisasja müügihind sellest, kui palju selle eest ollakse tegelikult valmis maksma. Õiguslikku tähtsust ei ole sellel, kas Tipoliin sai kinnisasja sellise müügiviisi tõttu soodsamalt. Kasumliku tehingu tegemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja esile toodud asjaoludel võiks vastuolu hea usu põhimõttega esineda juhul, kui hageja sooviks kostja vastu nõuet esitades saada endale varalist eelist, mis talle tegelikult ei kuulu. Praegusel juhul ei omandanud Tipoliin Renovumi nõude rahuldamisel varalist eelist, sest ta täitis hüpoteegipidaja ees põhivõlgniku kohustuse. Hüpoteegipidajale tasumisel vähenes Tipoliini vara samas ulatuses, mida hageja nüüd kostjalt tagasi nõuab. Varalise hüve võis Tipoliin hageja õiguseellasena saada, kui ta omandas soodsalt korteriomandi, aga see ei mõjuta hageja ja kostja vahelist õigussuhet.
6.5.AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamisel ei ole oluline, kas Tipoliin omandas kinnisasja täitemenetluses ja vabanes hiljem hüpoteekidest täitemenetluse väliselt odavama hinnaga, kui oli korteriomandite turuväärtus 2015–2017 tellitud Arco Vara eksperdihinnangute alusel või oleks olnud nende tegelik turuväärtus enampakkumise ajal. Samuti ei ole tähendust asjaolul, et esialgu pani Tipoliin 79 997 euroga müüki terve maja, milles korteriomandid asusid. Seetõttu ei hinnanud ringkonnakohus eksperdihinnanguid, müügikuulutust ja väljavõtet müügistatistikast.
6.6.Asjas ei saa kohaldada ka VÕS § 145 lg-t 5. Ei ole tõendatud, et ühishüpoteegi, mitte kõikide hüpoteekide realiseerimisega oleks korterite hind vähenenud (kellelgi ei olnud huvi nende ostmise vastu) ja seetõttu tekkis Renovumile või kostjale kahju. Eeltoodu tõttu ei kohaldu asja lahendamisel ka VÕS § 139 lg 1. Kostja ei ole esile toonud, millise hinnaga oleks saanud kohtutäitur korteriomandid müüa siis, kui
1.ja 2. järjekoha hüpoteegid oleks realiseeritud täitemenetluses koos, ja kuidas vähenesid tagatised seetõttu, et täitemenetlus algatati 2. järjekoha hüpoteegiga tagatud nõuete realiseerimiseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik hinnata, kas korteriomandite eest oleks saanud kõrgemat hinda kui see, mille eest Tipoliin need omandas (4000 + 45 600 = 49 600 eurot).
6.7.VÕS § 145 lg 5 järgi on käendaja vastutuse vähenemisel määrav käendajale tekkinud kahju. Kuigi praegusel juhul ei ole hageja kostja vastu nõuet esitades rikkunud hea usu põhimõtet, märkis ringkonnakohus, et kui käendajale tekkis hea usu põhimõtte vastaselt mingi kohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab ta kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Kostja ei ole praegusel juhul esitanud hageja vastu tasaarvestusavaldust kahju hüvitamise nõude kohta, tõendanud kahju hüvitamise nõude eelduste esinemist ega ka selle nõude suurust.
6.8.Asjaolul, et praeguses menetluses hagejat esindav A. Liivamägi on seotud nii Kreditexi, Renovumi kui ka hagejaga, kuna on neid esindanud või nendele erinevaid dokumente ette valmistanud, ei ole vaidluse lahendamisel tähendust, sest eeltoodud isikute tegevus ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.
6.9.Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga sõlmitud lepingus sisalduvas tüüptingimuses sätestatud viivisemäär 0,5% päevas ei ole sedavõrd kõrge, et seda saaks pidada põhivõlgniku majandustegevuses sõlmitud laenulepingu puhul ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et tegemist ei ole erakordse ega kokkuleppevabadust 4(8)
2-21-7855 kuritarvitava tingimusega. Kostja ei ole väitnud, et põhivõlgnik ei oleks suutnud lepinguga võetud kohustusi täita ja lepingus kokkulepitud viivist tasuda. Maakohus ei ole hinnanud õigesti põhivõlgniku viivisevõla suurust, kuid see ei toonud kaasa ebaõiget otsust.
6.10.Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et maksekäsu kiirmenetluses tasutud 6400 eurot tuleb lugeda tasutuks viivise katteks ja et Renovum ei ole väljendanud, et loobub selle summa maksmisel kõikidest nõuetest kostja vastu.
6.11.Põhjendamatu on kostja ringkonnakohtu istungil esitatud seisukoht, et VÕS § 173 lg 5 välistab hageja õiguse nõuda intressi (viivist) ja leppetrahvi enne nõude seaduse alusel üleminekut. Norm ei välista varem sissenõutavaks muutunud kõrvalkohustuste üleminekut hagejale, kui hageja täitis hüpoteegipidajale põhivõlgniku kõrvalkohustused. Normist tulenevalt tekib alates nõude seaduse alusel üleminekust võlausaldajal iseseisev intressi ja leppetrahvi nõudeõigus lisaks tema täidetud nõudele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema lepingulise esindaja kulud kassatsiooniastmes ilma käibemaksuta 3390 eurot, samuti on menetluskulu riigilõiv 492 eurot 48 senti. Nendele summadele lisandub seadusjärgne viivis. Kostja palub need kulud hagejalt välja mõista. Ringkonnakohus pidanuks jätma AÕS § 349 lg 3 vastuolu tõttu hea usu põhimõttega kohaldamata. Samuti on valesti kohaldatud VÕS § 145 lg-t 5, § 149 lg-t 5, § 42 lg-t 1 ja lg 3 p 5. Hageja on kostja arvel rikastunud. Renovum alustas täitemenetlust ainult 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, millega muutis tagatiste realiseerimisväärtuse püsima jäävate 1. järjekoha hüpoteekide tõttu sisuliselt olematuks. Seejärel lõpetati laenulepingut tagavad hüpoteegid täitemenetluse väliselt (vastuolus AÕS § 352 lg-ga 1) ning AÕS § 349 lg 3 alusel konstrueeriti tagasinõue kostja vastu. Seega saaks Tipoliin hagi rahuldamisel korterite omanikuks 4000 euro eest. Kui kinnisasjadele seatud hüpoteegid oleksid realiseeritud täitemenetluses, ei oleks Tipoliinil tekkinud tagasinõuet ja Renovum oleks saanud ikkagi kokku 49 600 eurot. Eelnevas seisneb käesoleva olukorra äärmine ebaõiglus. Võlausaldaja ei saanud oma nõudele 2. järjekoha hüpoteegist mistahes lisatagatist. Renovum asus tekkinud olukorda kuritarvitama, mh nõudes täitemenetluses ainult viivist (mida 2. järjekoha hüpoteegi summa isegi ei katnud). Renovum on ka varem sama skeemi kasutanud ja siis tunnistas Tartu Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-20-15709 vastaval viisil nõude realiseerimise hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Selline õiguste kuritarvitamine on Renovumi ärimudel. Eelneva põhjal on VÕS § 145 lg 5 või § 149 lg 5 alusel põhjendatud kostja vastutusest vabastada. Käendaja ei pea vastuväite esitamiseks esitama vastunõuet ega tasaarvestusavaldust. Korterite tegelikku väärtust tõendabki see, et Tipoliin maksis nende eest kokku 49 600 eurot. VÕS § 145 lg 5 kohaldamise aluseks võib olla olukord, kus tagatiste vähenemine on põhjustatud sissenõudja pahatahtlikust tegevusest või tegevusetusest (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15). Sissenõude alustamisega 2. järjekoha hüpoteegi alusel loodi olukord, kus keegi polnud ostmisest huvitatud. VÕS § 149 lg 5 kohaselt pidanuks sissenõudja realiseerima pandi turuhinnaga ning ainult ülejäävas osas vastutab käendaja. Viivisemäär 0,5% päevas (182,5% aastas) on laenuvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Laenuandja nõue oli tagatiste ja käendusega niigi kaetud. Määr ei seostu laenuandjale tekkinud kahjuga. 5(8)
2-21-7855 Kohus on nõude jääki arvutades ilmselgelt eksinud, mh on arvestatud viivist intressilt. Seetõttu tasus Tipoliin Renovumile igal juhul 520 eurot rohkem, kui oli põhivõlgniku kohustus.
19.veebruari 2020. a e-kirjaga loobus Renovum nõudest, tingimusel et kostja tasub 6400 eurot. See on tasutud. VÕS § 173 lg 5 kohaselt ei saanud Tipoliinile üle minna mistahes viivise-, intressi- ega leppetrahvinõuded, mis olid tekkinud enne nõude üleminekut.
8.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Hageja leiab mh seda, et kostja lepingulise esindaja kulud kassatsioonimenetluses on liiga suured.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asjas on TsMS § 691 p 5 alusel võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kolleegiumi hinnangul on kohtud lahendanud tsiviilasjas tekkinud vaidluse vale materiaalõiguse normi alusel.
10.1.Hageja on esitanud kostja vastu nõude raha saamiseks, tuginedes AÕS § 349 lg-le 3. Maa- ja ringkonnakohus rahuldasid hagi nimetatud sätte alusel. Ringkonnakohus tugines nõude alusena ka VÕS § 173 lg 3 p-le 2. AÕS § 349 lg 3 esimese lause kohaselt, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. VÕS § 173 lg 3 p 2 järgi läheb nõue seaduse järgi üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine.
10.2.Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus enampakkumise järel jäid põhivõlgnikule kuulunud kinnisasju koormama 1. järjekohal asuvad hüpoteegid. Kinnisasjad enampakkumisel ostnud isik, Tipoliin, tasus pärast enampakkumist põhivõlgniku eest võla (45 600 eurot) hüpoteegipidajale, Renovumile. AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo 30.04.2014, 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. Praeguses asjas on hagi esitatud aga käendaja, mitte võlgniku vastu. Kolleegiumi hinnangul ei tulene AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu.
10.3.Ebaõige materiaalõiguse normi kohaldamise tõttu tuleb tühistada madalama astme kohtute lahendid.
11.Kolleegium selgitab, et üldjuhul võib põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, tekkida nõue teise tagatise andja (sh käendaja) vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. 6(8)
2-21-7855
11.1.VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud, seega lg 7 viite alusel ka tagatise andjad, omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Riigikohus on lisaks leidnud, et tagasinõude väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes (RKTKo 30.04.2014, 3-2-1-29-14, p 20).
11.2.Hageja oli kohtule esitanud faktilised asjaolud, mis võimaldanuks analüüsida tema kui Tipoliini eriõigusjärglase nõuet VÕS § 69 lg 7 alusel, kuid kohtud seda TsMS § 438 lg-t 1 rikkudes ei teinud. Kolleegiumil on võimalik see viga ise parandada, võttes aluseks kohtute tuvastatud asjaolud.
11.3.Kolleegiumi hinnangul ei saa asjas tuvastatud asjaolusid arvestades hageja nõuet rahuldada ka VÕS § 69 lg 7 alusel. Seda ei võimalda VÕS § 69 lg 1 alusel hinnatav kohustuse olemus, koostoimes VÕS § 145 lg-ga 4. Kolleegium rõhutab, et VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Praegusel juhtumil oli üks tagatise andja põhivõlgnik, kelle korteriomandid koormati Kredexiga sõlmitud laenulepingute täitmise tagamiseks hüpoteekidega. Teine tagatise andja samas võlasuhtes oli käendajana kostja. Seadus ei näe põhivõlgnikule kui tagatise andjale ette tagasinõuet käendaja vastu, kui põhivõlgniku vara võla katteks maha müüakse. Siin ei saa muuta midagi ka see, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik (praegusel juhul Tipoliin) muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust selline tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast põhilepingu sõlmimist. Selliseks tehinguks tuleb VÕS § 145 lg 4 kohaselt lugeda ka põhivõlgniku korteriomandite täitemenetluses enampakkumisel toimunud võõrandamine Tipoliinile. Vastupidisel juhul laiendataks hagi rahuldamise korral kostja kui käendaja vastutust alusetult. Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. Eespool esitatud põhjustel tuleb jätta hagi täielikult rahuldamata.
12.Kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele ei pea kolleegium vajalikuks vastata, kuid selgitab hüpoteegi maksmapaneku kohta täitemenetluses täiendavalt järgmist.
12.1.Praeguse vaidluse omapära seisneb selles, et 2017. aastal seati põhivõlgniku kinnisasjadele ühe ja sama võlausaldaja (Kreditex) kasuks nii 1. järjekoha hüpoteegid kui ka 2. järjekoha ühishüpoteek, ning hilisem võlausaldaja ja hüpoteegipidaja Renovum esitas täitmisavalduse vaid 2. järjekoha ühishüpoteegi realiseerimiseks. Sellisel juhul näeb täitemenetluse seadustiku § 158 lg 1 ette, et pärast kinnisasja enampakkumisel müümist jääb 1. järjekoha hüpoteek püsima. Esimese järjekoha hüpoteegi püsima jäämine tähendab aga eelduslikult seda, et ostuhuviliste ring enampakkumisel ja ostuhind on tavapärasest väiksemad, kuna ostetav kinnisasi jääb põhivõlgniku võla eest asjaõiguslikult vastutama.
12.2.Sama võlausaldaja kasuks samadele kinnisasjadele erinevatele järjestikustele järjekohtadele hüpoteekide seadmine ei ole keelatud, kuid hüpoteegipidaja ei tohi kuritarvitada talle hüpoteegist tulenevaid õigusi.
12.3.TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine 7(8)
2-21-7855 teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo 12.12.2018, 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3).
12.4.Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena.
13.Kolleegium on lisaks seisukohal, et juhtudel, mil ühe ja sama võlausaldaja kasuks soovitakse samale kinnisasjale samast võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seada hüpoteegid erinevatele järjestikustele järjekohtadele, on notaril kohustus selgitada tehingu pooltele mh sellise kokkuleppe võimalikke tagajärgi, sh täitemenetluse korral (eelkõige praeguse otsuse p 12).
14.TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta hageja kanda. Kuna Riigikohus tühistab alama astme kohtute otsused ning teeb vastupidise otsuse, muutes ühtlasi menetluskulude jaotust, ei määra kolleegium oma varasemale kohtupraktikale tuginedes (vt nt RKTKm 12.05.2021, 2-19-15916/87, p 16) kindlaks menetlusosaliste põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.