Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hagiavalduse kohaselt kostja võlgneb töövõtulepingust tulenevate summade tasumisega viivitamise eest hagejale 270 000 krooni. Hageja ja kostja sõlmisid 05. juunil 2005.a. töövõtulepingu (tl 31-35), mille kohaselt kostja kohustus teostama hagejale element-ehitise ehitamise ja paigaldamise Harjumaal Saue vallas, aadressil Viigimarja 15. Lepingu punkti 3.5. ja 5.7. alusel esitas kostja hagejale ettemaksuarve summas 279 660.- krooni (tl 36) ning hageja tasus eelnimetatud arve 06. juunil 2006.a. eelnimetatud summas kostjale (tl 37). Kuivõrd töö käigus ilmnes, et kostja ei ole suuteline Lepingu lisaks olevast et tööde teostamise ajagraafikust (tl 38) kinni pidama ning ilmnes, et kostja poolne Lepingus sätestatud tööde nõuetekohane ja tähtaegne teostamine on võimatu, sõlmisid hageja ja kostja 11. oktoobril 2005.a. lepingu lõpetamise kokkuleppe (tl 39 ). Kokkuleppe punkti 3 järgi kohustus kostja tagastama hagejale viimase poolt tasutud summast 270 000 krooni hageja poolt Kokkuleppes viidatud arveldusarvele hiljemalt 31. oktoobriks 2005.a. Kokkuleppe punktis 4 leppisid pooled kokku, et Kokkuleppe punktis 3 sätestatud summa tagastamise kohustuse täitmisega viivitamisel kohustub kostja maksma hagejale viivist 0,5% tasumata summalt päevas. Kostja Kokkuleppe punktis 3 sätestatud raha tagastamise kokkulepet nõuetekohaselt ei täitnud ning tagastas Kokkuleppe punktis 3 sätestatud summad hagejale hilinenult, vastavalt siis

Samuti seoses kostja suutmatusega täita oma Lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohase kvaliteedi ning tähtajaga oli hageja sunnitud jätkama üüripinnana ajutise elamispinna kasutamist ning kandma üürilepingust tulenevate üüritasude maksmisega seoses täiendavaid kulutusi. Seetõttu oli hageja kohustatud jätkama üürilepingu alusel ajutise elamispinna kasutamist (eelnev elamispind oli võõrandatud uue kodu ehitamise ootuses ja finantseerimiseks) (tl 43-46). Üürilepingu punkti 3.1. järgi kohustus hageja tasuma üürileandjale üüripinna kasutamise eest üüri 3000 krooni kuus. VÕS § 101 lg. 1 p. 1, 3 ja 6 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Kostja rikkus pooltevahelist Lepingut ning ei püstitanud hagejale tähtaegselt nõuetekohast ehitist, mistõttu oli hageja kohustatud jätkama üüritud elamispinna kasutamist ning tasuma lisaks eluasemelaenu maksetele ka täiendavalt üüripinna kasutamisega seotud kulutusi. Seega põhjustas kostja Lepingu rikkumisega hagejale kahju hagejale tekkinud täiendavate üüritasude näol. Uue ehitaja otsimise ning et tööde lõpptähtaja olulise nihkumise tõttu oli hageja sunnitud kasutama ajutise eluasemena üüripinda kuni 31. augustini 2006.a. VÕS § 127 lg. 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kostja oleks püstitanud nõuetekohase ehitise Lepingu lisas 4 sätestatud tähtajaks ei oleks hagejale kaasnenud lisaks eluasemelaenu kuludele täiendavaid kulutusi üürikorterile. Seega on kostja suutmatus Lepingut täita põhjuslikus seoses hagejale põhjustatud kahjuga (VÕS § 127 lg. 4) ning kostja on kohustatud põhjustatud kahju hüvitama. Kostja kohustus püstitama Lepingus kokkulepitud hoone 11. novembriks 2005, kuid hagejal oli võimalus hoonesse kolida alles 31. augustil 2006.a. st 9 kuud hiljem, mistõttu on kostja poolt hagejale põhjustatud kahju suuruseks 27 000 (9x3000) krooni. Hageja nõude suuruseks kostja vastu on 297 000 krooni Hagiavaldusest nähtuvalt võlgneb kostja töövõtulepingust tulenevate summade tasumisega viivitamise eest hagejale 270 000 krooni ning töövõtulepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjuna 27 000 krooni ehk kokku 297 000 krooni. Samas lähtudes mõistlikkuse ja otstarbekuse printsiibist ning eesmärgiga saavutada käesolevas vaidluses võimalikult kiiresti pooli rahuldav kompromiss, esitab hageja kostja vastu nõude ainult summas 200 000 krooni. Kohtuistungil hageja täpsustas oma nõuet, millest 173000 krooni on viivis ja 27 000 krooni on kahju Hageja palub välja mõista OÜ H E (registrikood 11032398) M K kasuks 200 000 (kakssada tuhat) krooni ning menetluskulud jätta OÜ H E kanda. Oma 10.septemberi 2008 vastuses kostja vastusele leiab hageja, et kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja on esitanud kohtule paljasõnalise ülevaate väidetavatest kokkuleppe sõlmimise asjaoludest ning oma väidete kinnituseks on lisanud kostja vastusele dokumendid, millised ei kinnita mingilgi kujul, et sellekohased sündmused või läbirääkimised poolte vahel ka aset leidsid. Kostja vastusele lisatud ühepoolselt allkirjastatud dokument ei ole asjakohane tõend. Samas soovib hageja täpsustada tegelikku toimunud faktilist olukorda alljärgnevalt. Lepingu lõpetamise allkirjastamine toimus Pärnu mnt 139 hoone (Põhja Politseiprefektuuri hoone) ees asuval parkimisplatsil. Hagejapoolne esialgne ettepanek oli fikseerida viivise määraks 0,25% tasumata summalt päevas. Viivise määraks lõplikult kokkulepitud protsent (0,5% ) oli vastupidiselt kostja väidetule kostja ettepanek, kuivõrd kostja sõnul näitab see tema head tahet kohustuste täitmisel. Hageja ja kostja kohtusid kahekesi ja kuna kostjal polnud omapoolseid eksemplare kaasas, siis arutasid pooled kokkuleppe lõplikud tingimused läbi, saavutasid pooli rahuldava kokkuleppe ja hageja printis prefektuuri hoones kokkuleppe lõppteksti välja. Kostja väide, et kokkuleppe allkirjastamisel ei märganud ta kokkuleppe tingimusi ning seega ei olnud teadlik lõpliku kokkuleppe sisust, on väär, paljasõnaline ja tõendamata ning täielikult asjakohatu.

Hageja leiab, et nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega Kostja väide, et hageja ei olnud esitanud kostjale viivise tasumise nõuet enne hagimaterjalide saatmist ning, et kostja sai viivise nõudest teada alles 27. mail 2008.a., on täielikult väär ja esitatud teadlikult kohtule asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomiseks. TsMS § 200 lg. 1 järgi on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Samuti kostja poolt viidatud TsÜS § 138 lg. 1 kohaselt tuleb oma õiguste ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Hageja esitas kostjale 13. oktoobril 2006.a. nõudekirja, milles põhistas oma nõude olemasolu ja aluseid ning nõudekirjas nähtus ka nõude summa. Kuivõrd nõudekiri edastati kostja äriregistrist nähtuvale aadressile, kus kostja tegutseb käesoleva hetkeni, siis on ilmselge, et nõudekiri on kostjani jõudnud. Kuna hageja heauskselt käitudes ei edastanud nõudekirja ilmselt tähitud kirjana (sündmus toimus 2 aastat tagasi ja asjaolud ununenud), siis kostja oma menetlusõigusi pahauskselt realiseerides väidab vastupidist. Kostja on saanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse kätte 26. jaanuaril 2008 (tl 10), millest tulenevalt on kostja väide, et kostja sai viivise nõudest teada alles 27. mail 2008.a., väär ja esitatud teadlikult ja pahatahtlikult kohtu eksitamiseks. Arusaamatuks jääb kostja tõlgendus kokkuleppe punkti 4 sõnastuse osas. Asjaolu, et viivise maksmise kohustus on sõltuvuses hageja tahteavaldusest, on tavapärane ja igapäevases tsiviilkäibes laialt kasutuses olev tingimus. Mida kostja oma sellekohase arusaamatu mõtteavaldusega selgitada püüab, jääb hagejale mõistmatuks. Viivis on sanktsioon raha tasumisega viivitamise eest, millest tulenevalt on hagejal õigus nimetatud sanktsiooni rakendada, kuivõrd kostja on hagejale tasumisega viivitanud ning on seda ise ka oma 16. juuni 2008.a. vastuses kinnitanud. Asjaolu, millal hageja kostjale viivisenõude esitas, ei muuda ega vähenda hageja õigust kostjapoolse tasumisega viivitamisel nõuda kostjalt tasumisega viivitamise eest viivitusintressi. TsÜS § 146 lg. 1 ja § 147 lg. 2 sättest ja mõttest tulenevalt on hagejal õigus esitada kostja vastu kokkuleppe rikkumisest tulenev viivisenõue 3 aasta jooksul viivise tasumise kohustuse tekkimise hetkest alates. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-41-07 ei ole asjakohane, kuivõrd viidatud Riigikohtu lahendi tehiolud on oluliselt erinevad käesoleva vaidluse tehioludest. Hageja on seisukohal, et VÕS § 88 lg. 8 kohaldamine on õiguspärane VÕS § 88 lg. 8 järgi, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on esmalt toimunud kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kostja poolt viidatud kommentaar Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest on meelevaldselt esitatud poolikuna, jätmata õigusteadlaste mõtte ülejäänud osa esitamata, soovides seeläbi luua kohtule eksitavat arusaama juhtivate õigusteadlaste nägemusest VÕS § 113 käsitlusest. Eelnimetatud VÕS § 113 kommentaarides on selgitatud, et VÕS-s on erinevaid intressi tähendusi, mitte et intressi ja viivise mõiste on VÕS-i mõistes erinevad, nagu kostja on ekslikult soovinud väita. Eelnevast õigusteadlaste kommentaarist nähtuvalt on viivis VÕS mõistes intressi alaliik. Seega on asjakohatud kostja arutlused VÕS § 88 lg. 8 rakendamise õiguspärasuse osas. Kuivõrd VÕS § 88 lg. 8 järgi, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on esmalt toimunud kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks, siis on hageja õigustatult arvestanud esmalt tasutud summadelt maha viivitusintressi ja alles seejärel põhiosa maksed. Hageja leiab, et viivise määr on põhjendatud ulatuses Kostja on esitanud kohtule taotluse viivise vähendamiseks seadusest tuleneva viivisemäärani põhjendades seda alljärgnevalt: hageja venitas põhjendamatult viivisenõude esitamisega maini 2008.a.; kostja oli viivisenõude esitamise ajaks oma kohustuse juba täitnud;

hageja ei ole tuginenud raha tagastamisega viivitamisest tekkinud kahjule; hageja ja kostja koostöö katkes hagejast tulenevatel põhjustel. Hageja kostja sellekohaste väidetega ei nõustu ja vastab kostja väidetele nende esitamise järjekorras alljärgnevalt. Esiteks, viivisenõude esitamise õigeaegsuse osas on hageja esitanud omapoolsed vastuväited vastuse punktis 1.2. ning leiab, et kostja sellekohane põhjendus viivise vähendamise taotluses põhineb kohtule esitatud ebaõigel informatsioonil ja tuleb seega jätta täielikult tähelepanuta. Teiseks, hageja on käesoleva vastuse punktis 1.2. esitanud oma vastuväited kostja ekslikule järeldusele viivisenõude esitamise tähtaegsuse osas. Kolmandaks, lugupeetud õigusteadlased on Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes asunud seisukohale, et: „viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom.” Viivise näol on seega tegemist sanktsiooniga, millise esitamiseks on hageja õigustatud, kuna kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud kokkulepitud raha maksmise kohustust ning millise sanktsiooni rakendamiseks on hagejal õigus ka hoolimata tegelikult tekkinud kahjust. Eeltoodust tulenevalt palub hageja jätta kostja viivise määra vähendamise taotlus rahuldamata. Kostja poolse lepingu rikkumisega on põhjustatud hagejale lisakulutusi – s.t. kahju. Kostja poolt vastuse punktides 4.3. ja 4.4. väidetu ei vasta tegelikkusele. Hageja leiab, et kuivõrd hageja on kinnitanud oma allkirjaga tööde graafikul, et on tööde prognoositavast ajalisest teljest teadlik („tutvunud”) ja samal dokumendil on ka kostja allkiri ehk kinnitus selle graafiku paikapidavuse osas, siis tuleb seda käsitleda poolte kokkuleppena ja tahteavaldusena mingi tulemuse saavutamiseks mingiks ajaks. Hageja möönab, et mõõdistustööde teostamisel oli osaliselt probleem, kuna üks hoone nurk oli fikseeritud valede numbritega, kuid see asi sai parandatud enne kaevamistööde algust s.t. juunis 2005, kui ilmnesid vead esialgsel mõõtmisel ja nööride tõmbamisel. Arhitekt Raimo Sau käis ise isiklikult krundil, kohtus kostja ja maamõõtjaga ning vajalikud parandused viidi sisse ja töö oleks võinud alata. Samas ei olnud hoolimata kokkulepitud graafikust tööde valmimise ajaks (s.t. sügiseks 2005.a.) hageja krundil muud kui liivahunnik, isegi vundamenti ei olnud kostja suutnud valmis teha. Tulenevalt asjaolust, et sügiseks 2005.a. (kui oleks pidanud hoone juba valmis olema) ei olnud valminud isegi hoone vundament, oli hageja sunnitud tellima täiendavaid lisatöid uue ehitaja jaoks (uued kaevamised, lisamõõdistamised jms), milliste töödega seotud kulutusi ei ole hageja käesoleval hetkel kostjalt üldse nõudma hakanudki. Samuti oli et tööde olulise nihkumise tõttu hageja sunnitud üles ütlema lepingud kanalisatsiooni, küttesüsteemi, akende tarnijate jm tugitööde teostajatega, kuivõrd esmalt oli hageja sunnitud leidma uue ehitaja. Kuivõrd aastal 2006.a. toimus elamuehitusturul plahvatuslik kasv, siis selle tõttu kallinesid hiljem oluliselt ka kõikide kommunikatsioonide rajamise ja akende ostmisega seotud kulutused. Arvestades eelnimetatud kulutuste tegelikku mahtu, on hageja poolt esitatud viivisenõue käesoleval hetkel väga mõistlikus suuruses. Hageja kaalub nõude suurendamist eelnimetatud kulutuste arvelt ja esitab siis ka kohtule vajalikud dokumendid. Mis puutub hageja üürilepingutega seonduvasse, siis peab hageja vajalikuks märkida alljärgnevat. Veebruaris 2005.a. leidis hageja pakutava ja sobiva maatüki ning sõlmiti eelleping. Hageja pani vana maja müüki ja juba märtsis 2005.a. leidus ostja, mistõttu oli elukorralduslikult (lastele lasteaed ja kool, hageja abikaasa töö) vaja leida ajutine üüripind Sauele, milline leitigi kahe ainukesena pakkumises olnud korteri hulgast. Kuivõrd nõudlus ületas pakkumist, siis sõlmis hageja koheselt üürilepingu ära ja vana üürnik kolis välja 30.05.2005.a. Kuna ka hageja vana maja uued omanikud soovisid majja sisse kolida, siis sõlmiti kokkulepe hoone vabastamiseks 27. juuniks 2005.a.

Üürileping vormistati aastaks sellepärast, et kuna üüripindu Sauel ei olnud piisavalt, siis mõningate riskide maandamiseks sõlmiti üürileping aasta peale klausliga, et hageja võib varem lepingu üles öelda. Oma 07. november 2008 seisukohas kostja 10.10. 2008.a. vastusele toonitab hageja, et viivise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu hageja ei ole kaotanud õiguse vastavat nõuet esitada. Hageja on esitanud kostjale viimase registriaadressile 13. oktoobril 2006.a. nõudekirja, milles põhistas oma nõude olemasolu ja aluseid ning nõudekirjas nähtus ka nõude summa. Hageja poolt nõudekirja edastamist kostjale ning kostja poolt nõudekirja kättesaamist 25. oktoobril 2006.a. kinnitab AS Eesti Post kinnitus (tl 99). Samuti nähtub asja materjalide hulgas olevast Harju Maakohtu 19. veebruari 2008.a. kohtumäärusest, et kostjale on kätte toimetatud käesolevas tsiviilasjas hagiavaldusele eelnenud hageja poolt esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus, millega hageja nõudis esialgselt viivisevõlgnevuse tasumist summas 99 000 krooni. Kostja on saanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse kätte 26. jaanuaril 2008.a. Eeltoodust tulenevalt on kostja väide, et kostja sai viivise nõudest teada alles 27. mail 2008.a., väär ja esitatud teadlikult ja pahatahtlikult kohtu eksitamiseks. Nii 16. oktoobril 2006.a. esitatud nõudekirjas kui ka 2007.a. hageja poolt kohtule esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusest nähtub selgelt hageja nõude sisu ja kujunemise alused. Kohtuistungil jäi hageja oma seisukohtade juurde.

tasumist aga ei nõutud (hageja esitas üksnes viivise nõude!), siis pikemalt kostja nimetatud nõudel ka ei peatu. Küll aga soovib kostja märkida, et on vastava summa käesoleva kostja vastuse esitamise ajaks hagejale siiski tasunud (tl 73), mistõttu on Kokkuleppest tulenev raha tagastamise kohustus tänaseks täielikult täidetud ning Kokkuleppe täitmise nõuet hagejal kostja vastu enam ei ole. Arvestades eelkirjeldatud asjaolusid, tunnistab kostja, et on Kokkuleppest tuleneva raha tagastamise kohustuse täitmisega mõnevõrra viivitanud. Samas ei nõustu kostja hageja seisukohaga, nagu oleks hagejal hagi esitamise seisuga õigus nõuda kostjalt kõnealuse kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist hagis märgitud summas ehk 500 421,12 krooni. Seega vaidlustab kostja hagis esitatud viivise arvestuse. Lähtudes Kokkuleppe punktist 3 tulenevast 270 000 krooni tagastamise tähtpäevast (so 31.10.2005.a) ning pidades silmas kuupäevi, millistel hageja tegelikult kostjalt nimetatud kohustuse täitmisena raha sai, oli kostja 270 000 krooni tasumisega viivituses 24 päeva (kuna tagastas 200 000 krooni 24.11.2005.a), edasi viivitas kostja üksnes 70 000 krooni tasumisega ja seda 89 päeva (kuna tagastas 69 660 krooni 21.02.2006.a) ning pärast viimatinimetatud summa tasumist oli kostja viivituses veel 40 krooni tasumisega ja seda 866 päeva (kuna tagastas viimatinimetatud summa paraku alles 16.06.2008.a).Võttes aluseks Kokkuleppes fikseeritud viivise määra (so 0,5 % viivitatud summalt päevas), oleks muude viivise nõude rahuldamiseks vajalike eelduste olemasolul põhjendatud viivise nõudmine mitte rohkem kui 63 723,20 krooni ulatuses. Seega, kuigi kostja küll tunnistab, et on Kokkuleppest tuleneva raha tagastamise kohustuse täitmisega mõnevõrra viivitanud, on hagis toodud viivitatud päevade, viivitatud summade ja viivise arvestus põhjendamatud ning hageja esitatud viivise nõue seega alusetu. Järelikult tuleb hageja esitatud viivise nõue jätta rahuldamata. Nimelt on hageja viivise nõue vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu on hageja kaotanud õiguse vastavat nõuet esitada. Kokkuleppe punkti 4 sõnastuse kohaselt: „raha tagastamise kohustuse täitmisega viivitamisel kohustub Töövõtja maksma Tellijale viimase nõudmisel viivist 0,5 % viivitatud summalt päevas“. Seega oli kostja kohustus maksta viivist seatud sõltuvusse hageja sellekohase nõude esitamisest. Kuni hageja kostjale viivise nõuet esitanud ei olnud, puudus kostjal kohustus viivist maksta, st tegemist ei olnud viivitusega automaatselt kaasneva viivise maksmise kohustusega, vaid kohustusega, mis tekkis ning muutus sissenõutavaks sellekohase nõude esitamisest. Paraku hageja sellist nõuet kostjale ei esitanud ning kostja sai hageja soovist saada viiviseid teada alles hagimaterjale lugedes. Ka hagi lisaks nr 6 olevat nõudekirja nägi kostja esmakordselt hagimaterjalidega tutvudes. Seega on väär, pahatahtlik ning kohut eksitav hageja väide, nagu oleks hageja 13.10.2006.a vastavasisulise nõudekirja kostjale esitanud. Kostja sai hagimaterjalid kätte ning seega ka viivise nõudest teada alles 27.05.2008.a ehk sisuliselt kaks ja pool aastat pärast valdavas osas (st üksnes 40 krooni võrra väiksemas summas) raha tagastamise kohustuse täitmist. Ilmselgelt oli kostjal selle aja vältel tekkinud arusaam, et hageja tagastatud rahalt viivist ei nõua, arvestades, et hageja oli saanud kostjalt tagasi enamuse (st üksnes 40 krooni vähem) sellest, mille suhtes tal Kokkuleppe järgselt õigustatud huvi oli, ning et hageja ei olnud maksete mõningase hilinemise kohta kostjale vahepealse aja jooksul ka ühtegi pretensiooni esitanud. Paratamatult jääb mulje, nagu sooviks hageja kaks ja pool aastat hiljem viivise nõuet esitades rahapuuduse tõttu kostja arvel rikastuda või pahatahtlikult kostjale kahju tekitada. Ilmselgelt ei teeni vastava viivise nõude esitamine enam kohustuse täitmisele sundimise eesmärki ega ka viivitamisega hagejale kaasnenud kahju kompenseerimise eesmärki, kuivõrd raha mõnevõrra hilinenult tagastamise tõttu tekkinud kahju olemasolule hageja tuginenud ei ole. Eeltoodud asjaoludel kaks ja pool aastat hiljem viivise nõude esitamine on kostja suhtes üllatuslik ning ilmselgelt hea usu põhimõtte vastane. Hea usu põhimõtte vastaselt õiguste teostamine on aga keelatud. Nimelt on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi: TsÜS) § 138 lg-s 1 sätestatud, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus, sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei ole aga õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Lisaks tuleneb VÕS § 6 lg-st 1, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning sama paragrahvi lgst 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Järelikult tuleb hageja viivise nõue jätta rahuldamata, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega, mille tõttu on hageja vastava nõudeõiguse kaotanud. Vastavat seisukohta on mitmes oma lahendis toetanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium. Näiteks on kolleegium oma 10.10.2007.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 (p 27) märkinud

muuhulgas järgmist: „Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest peab kolleegium põhimõtteliselt võimalikuks ka olukorda, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi eest.“ Sama seisukohta on Riigikohus korranud ka oma 06.12.2007.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07 (p 16). Siiski möönab kostja, et põhjendatuks võiks lugeda viivise nõude vaid eksituse tõttu tagastamata jäänud 40 krooni maksmisega viivitamise eest, arvestades, et vastava summa tasus kostja hagejale alles 16.06.2008.a. VÕS § 88 lg 8 kohaldamise osas märgib kostja järgmist. Esmalt juhib kostja tähelepanu asjaolule, et juba tulenevalt VÕS § 88 lg 8 sõnastusest, ei reguleeri nimetatud säte mitte põhikohustuse ja viivise (kui viivitusintressi) tasumise järjekorda, vaid põhikohustuse ja intressi (kui kasutusintressi) tasumise järjekorda. Nimelt sätestab VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kostja möönab, et kuigi õigusteoreetiliselt on viivitusintress intressi alaliik, on seadusandja nimetatud sättes (nagu ka kõikides muudes VÕS sätetes) pidanud termini intress all silmas siiski vaid kasutusintressi ja mitte viivitusintressi, mille tähistamiseks kasutatakse VÕSis terminit viivis. Seesugust käsitlust toetavad ka Eesti õigusteadlased, kommenteerides VÕS § 113 järgmiselt: „Viivis on § 113 lg 1 esimese lause järgi lühendväljend sõnale viivitusintress. Intressi mõistet ei ole VÕS-is defineeritud, kuid olemuslikult peaks see olema rahaliselt kohustuselt teatud perioodi järgi protsendina arvestatav kõrvalkohustus. Intressi tähendus on VÕS-is erinev ja nt laenulepingu puhul tähendab see § 397 järgi protsendina arvestatavat tasu raha kasutamise eest. Lisaks oleks tõlgendus, mille kohaselt reguleerib VÕS § 88 lg 8 ka põhikohustuse ja viivise tasumise järjekorda, vastuolus seaduse mõttega. Nimelt looks seesugune tõlgendus võlausaldajale võimaluse lõpmatult võlgniku arvel rikastuda. Näiteks, kui võlgnikul puuduvad piisavad rahalised vahendid, et täita kohustus täies ulatuses tähtaegselt, läheksid kõik võlgniku poolt hilinenult teostatud maksed viivise katteks (eeldusel, et vastavas summas viivise nõue on tekkinud ja sissenõutavaks muutunud) ning põhikohustuse täitmiseni võlgnik ei jõuakski. Võlgnik jääks lõpmatuseni tasuma viivist, kuna põhikohustus on endiselt täitmata ning võlausaldaja õigustatud sellelt viivist nõudma. Selliselt võiks aga võlausaldaja teenida võlgniku arvel algsest põhikohustuse summast kordades ja kordades rohkem, mis võlgniku suhtes õiglane ei oleks. Seega tuleb asuda seisukohale, et VÕS § 88 lg-s 8 reguleeritakse olukordi, kus võlgnikul on tasumata põhivõlg ning sellelt maksmisele kuuluv kasutusintress, mida arvestatakse kuni põhikohustuse sissenõutavaks muutumiseni (seda, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab laenusaaja laenatud raha kasutamise ja laenuandja intressi arvestamise õigusliku aluse ning et edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine, on mitmes oma lahendis rõhutanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, nt tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06 (p 12) ja 3-21-137-06 (p 17)). Nii läheksid kõnealuse sätte järgi olukorras, kus võlgnikul puuduvad kohustuse täies ulatuses tähtaegselt täitmiseks piisavad rahalised vahendid, võlgniku poolt hilinenult teostatud maksed esmalt intressi katteks ning kui kindlaksmääratud summas intress on tasutud (ega suurene enam nagu viivise summa), siis edasi põhikohustuse katteks. Kuid sõltumata asjaolust, kas VÕS § 88 lg 8 viivitusintressi tasumisele kohaldub või mitte, ei ole nimetatud säte käesolevas asjas kohaldatav ka muudel põhjustel. Nimelt on kõnealuse paragrahvi eesmärk määrata kindlaks reeglid juhuks, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitmeid kohustusi, eelkõige rahalisi kohustusi, kuid üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuse täitmiseks ning on vaja selgeks teha, millised kohustused on täidetud ning millised mitte. Seega saab VÕS § 88 (sh lg 8) regulatsioon kohaldamisele tulla alles siis, kui võlgnikul on raha maksmise hetkel võlausaldaja ees mitu erinevat kohustust (nt põhikohustus ja intressi maksmise kohustus). Ajal, mil kostja hagejale 24.11.2005.a 200 000 krooni ning 21.02.2006.a 69 660 krooni maksis, oli kostjal hageja ees aga vaid üks kohustus – kokkuleppest tulenev 270 000 krooni

tasumise kohustus. Viivise maksmise kohustust kostjal sel ajal ei olnud, nimelt oli kostja kohustus maksta viivist seatud sõltuvusse hageja sellekohase nõude esitamisest. Kuni hageja kostjale viivise nõuet esitanud ei olnud, puudus kostjal kohustus viivist maksta, st tegemist ei olnud viivitusega automaatselt kaasneva viivise maksmise kohustusega, vaid kohustusega, mis tekkis ning muutus sissenõutavaks sellekohase nõude esitamisest. Hageja väitel esitas ta viivise nõude kostjale 13.10.2006.a, kostja kinnitusel sai ta viivise nõudest teada alles hagimaterjalidega tutvudes. Igal juhul oli vastav viivise nõue esitatud pärast seda, kui kostja oli 270 000 krooni suurusest põhivõlast 269 660 krooni juba tasunud. Järelikult ei saanud viimatinimetatud summa tasumisel tekkida küsimust sellest, millise kohustuse katteks vastav täitmine lugeda, kuna ainus vastava täitmise ajal kostjal olemas olnud kohustus oli 270 000 krooni tagastamise kohustus. Lisaks on kostja ka ise vastavat summat hagejale tasudes viidanud, et tegemist oli kokkuleppest tuleneva põhikohustuse täitmisega, märkides 24.11.2005.a 200 000 krooni maksekorralduse selgituseks OÜ H E tagasimakse (vt lisa 2) ning 21.02.2006.a 69 660 krooni maksekorralduse selgituseks OÜ H E raha tagasimakse vastavalt 05.06.2005 sõlmitud lepingu lisale nr 6. Seega on hageja poolt VÕS § 88 lg 8 kohaldamine käesoleval juhul alusetu ning hagis toodud viivitatud päevade, viivitatud summade ja viivise arvestus põhjendamatud. Kuigi kostja leiab, et hageja viivise nõue tuleks ülaltoodud põhjendustel jätta üldse rahuldamata, esitab kostja puhuks, kui kohus peaks eeltoodule vaatamata siiski leidma, et hagejal on õigus nõuda kostjalt Kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, taotluse viivise vähendamiseks. Viivise vähendamise taotluse esitamisel juhindub kostja VÕS § 113 lg-st 8, mille kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §s 162 sätestatule. Tulenevalt VÕS § 162 lg-st 1, võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuivõrd viimatinimetatud säte ei välista võimalust arvestada ka muid asjaolusid, palub kostja viivise vähendamisel arvestada järgmist: esmalt palub kostja arvestada asjaolu, et hageja esitas kostjale viivise nõude esmakordselt alles hagiavalduses ehk sisuliselt kaks ja pool aastat pärast valdavas osas (st üksnes 40 krooni võrra väiksemas summas) raha tagastamise kohustuse täitmist. Ilma igasuguse eelneva pretensiooni esitamiseta niivõrd pika aja möödudes viivise nõude esitamine on kostja suhtes üllatuslik käitumine ning ilmselgelt ebamõistlik. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 23) viivise alandamise põhjusena tunnustanud seda, kui viivise nõue jäeti mõistliku aja jooksul esitamata; teiseks palub kostja arvestada asjaoluga, et kostja oli viivise nõude esitamise ajaks enamuse (st 269 660 krooni) Kokkuleppest tulenevast 270 000 krooni tagastamise kohustusest juba täitnud ning hagejale võlgu veel vaid 40 krooni. Seega oli hageja tegelikult saanud kostjalt tagasi valdava osa (st üksnes 40 krooni vähem) sellest, mille suhtes tal Kokkuleppe järgselt õigustatud huvi oli; kolmandaks palub kostja arvestada asjaoluga, et raha mõnevõrra hilinenult tagastamise tõttu tekkinud kahju olemasolule hageja tuginenud ei ole, millest võib järeldada, et hagejale raha tagastamisega viivitamisest kahju tekkinud ei ole. Kahju puudumist või väikest ulatust on viivise alandamise põhjusena tunnustanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, märkides tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 17) muuhulgas järgmist: „Kolleegium ei nõustu seega hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei oleks pidanud hageja viivisenõuet talle tekkinud kahjuga võrdlema. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi.“ Seega, kui kohustuse täitmisel tekkinud viivitusega seoses võlausaldajale üldse kahju tekkinud ei ole või kui tekkinud kahju suurus on võlausaldaja poolt nõutava viivisega võrreldes oluliselt väiksem, tuleb võlgniku taotlusel viivist vähendada. Nimelt ei teeni sellisel juhul viivis ju kahju kompenseerimise eesmärki, vaid annab lihtsalt võlausaldajale võimaluse võlgniku arvel rikastuda ja võlgnikule viivise summale vastavas ulatuses kahju tekitada. Seesuguseid eesmärke või huvisid viivisega aga tagada ei saa; neljandaks palub kostja viivise vähendamisel arvestada ka käesoleva kostja vastuse punktis 4.4 kirjeldatud Lepingu lõpetamise asjaolusid. Nimelt viitavad kirjeldatud asjaolud üheselt sellele, et nii Lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimise kui ka sellest

tuleneva raha tagastamise kohustuse tingis muuhulgas hageja enda poolne Lepingu rikkumine, mistõttu oleks ülekohtune, kui lisaks tagastatud rahale peaks kostja maksma hagejale veel viimase nõutud viivist, mille vastu hagejal tegelikult õigustatud huvi puudub. Arvestades eeltoodut, palub kostja juhul, kui kohus siiski otsustab kostjalt viivise välja mõista, vähendada hageja nõutud viivist mõistliku suuruseni. Kostja palub vähendada Kokkuleppest tulenevat viivisemäära käesoleva kostja vastuse esitamise ajal kehtiva seadusest tuleneva viivisemäärani, so 0,03 % tasumata summast päevas ning arvestada viivist üksnes nende päevade eest, millega kostja reaalselt Kokkuleppest tuleneva raha tagastamise kohustuse täitmisega viivitas, so 270 000 kroonilt 24 päeva eest, 70 000 kroonilt 89 päeva eest ning 40 kroonilt 866 päeva eest. Teise nõudena on hageja esitanud kostja vastu Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, mille rahuldamise eeldusena peaks kostja olema Lepingust tulenevat kohustust rikkunud ning hagejale tekkinud kahju peaks olema vastava rikkumise tagajärg. Juhindudes: TsMS § 230 lg-st 1, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, peab nii kohustuse rikkumist, kahju olemasolu kui ka nendevahelist põhjuslikku seost tõendama hageja. Käesoleval juhul hageja nimetatud eelduste olemasolu aga tõendanud ei ole. Hagiavalduses esitatud väidete kohaselt olevat pooled kokku leppinud selles, et kostja lõpetab hageja poolt tellitud ehitise sise- ja välisviimistlustööd hiljemalt 11.11.2005.a ning annab seejärel ekspluatatsiooniks valmis hoone hagejale üle. Ka on hagis väidetud, et kuivõrd oktoobriks 2005.a oli ilmne, et kostja ei ole võimeline täitma oma Lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohase kvaliteedi ning tähtajaga, nõudis hageja Lepingu lõpetamist ja kostjale ettemakstud summade tagastamist ning oli sunnitud jätkama üüripinnana ajutise elamispinna kasutamist ja kandma üürilepingust tulenevate üüritasude maksmisega seoses täiendavaid kulutusi kokku summas 27 000 krooni. Eelnimetatud väidetega on hageja püüdnud jätta kohtule mulje, nagu oleks kostja Lepingut rikkunud ning nagu oleks kostjapoolse rikkumise tulemusena hagejale 27 000 krooni ulatuses kahju tekkinud. Tegelikult on hageja kohut aga eksitanud, kuna loodud mulje on väär. Nimelt ei vasta tõele ning on paljasõnaline väide, et Lepingu lisast nr 4 tulenes kostja kohustus teostada kostja poolt ehitatavas ehitises ka siseviimistlustööd mahus, mis võimaldanuks anda kasutusvalmis hoone hagejale üle hiljemalt 11.11.2005.a. Esiteks ei ole poolte vahel Lepingu lisa nr 4 üldse sõlmitud, ka ei ole vastavanumbrilist lisa esitatud kohtule. Hagile on lisatud küll Lepingu lisana nr 3.1 pealkirjastatud dokument, kuid see ei ole käsitletav poolte kokkuleppena, vaid üksnes kostjapoolse ettepanekuna tööde teostamise ajakava osas. Nimelt on hageja eksemplari vastavast dokumendist allkirjastanud üksnes kostja ning kostja eksemplarile kirjutanud hageja peale „Tutvunud“, lisanud oma allkirja, nime ja tutvumise kuupäeva (vt lisa nr 5). Viimane viitab aga üheselt sellele, et tegemist ei olnud mõlema lepingupoole tahteavaldusi sisaldava dokumendiga. Teiseks on väär hageja väide nagu tuleneks kõnealusest lepingu lisast kostja kohustus teostada ehitises siseviimistlustööd mahus, mis võimaldanuks anda kasutusvalmis hoone hagejale üle hiljemalt 11.11.2005.a. Nimelt tegi kostja hagejale hinnapakkumise üksnes selle kohta, et teostab ehitises kipsplaadist seinte pahteldamis- ja värvimistööd, mida kinnitab Lepingu lisana nr 3.2 pealkirjastatud dokument (vt lisa 6), millele hageja on jällegi kirjutanud peale „Tutvunud“, lisanud oma allkirja, nime ja tutvumise kuupäeva. Mingeid muid siseviimistlustöid kostja teha ei lubanud ning vastavasisulist poolte kokkulepet ka ei sõlmitud. Kuna vastupidist hageja tõendanud ei ole, siis ei saanud järelikult hagejal tekkida ka põhjendatud ootust hoone kasutuseks valmimise suhtes hiljemalt novembriks 2005.a. Nimelt oleks ehitise ekspluatatsioonivalmidus eeldanud veel väga paljude siseviimistlustööde tegemist, mis kostja Lepingujärgseks kohustuseks ei olnud. Järelikult ei oleks ehitis saanud 2005.a novembriks lõplikult valmis ka siis, kui pooled ei oleks Lepingut lõpetanud ning kostja oleks Lepingu kohaselt täitnud. Seda, et kostja oleks Lepingut rikkunud ning selle rikkumise tagajärjel hagejale kahju tekitanud, hageja aga tõendanud ei ole. Üksnes asjaolust, et hoone 2005.a novembriks ei valminud, ei saa veel teha järeldust, nagu oleks kostja Lepingut rikkunud. Ka ei saa kostjale Lepingu rikkumist omistada üksnes seetõttu, et pooled Lepingu ennetähtaegselt lõpetasid. Kostja möönab, et Lepingu lõpetamise Kokkulepet

sõlmides võeti muuhulgas arvesse ka seda, et Kokkuleppe allkirjastamise ajaks oli kostja teostanud Lepingujärgse töö vaid osaliselt ning et edasine Lepingu täitmine oli muutunud võimatuks, kuid soovib samas märkida, et võimetuse Lepingut lõpuni täita oli põhjustanud muuhulgas hageja endapoolne Lepingu rikkumine. Nimelt oli kostja ehitise vundamenti rajades tellinud geodeetiliste tööde tegemise oma ala spetsialistilt – geodeedilt – ning lasknud viimasel loodusesse maha märkida kõnealuse ehitise koordinaadid vastavalt hageja poolt esitatud projektile. Paraku selgus pärast vastavate tööde teostamist, et projekt oli koordinaatide osas olnud vigane ning koordinaadid märgitud looduses maha valesti. Seega oli ka kostja asunud vundamenti rajama looduses valesse kohta. Tööde edasist teostamist takistas aga teadmatus selles osas, kas ja millal laseb hageja projekti parandada ning kas ja kuidas peab kostja seni tehtud töö ümber tegema. Tekkinud viivitus mõjutas omakorda nii teiste vastava ehitisega seotud tööde tähtaegset teostamist kui ka kostja muudel objektidel planeeritud tööde alustamist. Ajapikku oli kostja sunnitud asuma töid teostama juba muudel objektidel ning kuna tal töömehi muude ehitiste ning kostja ehitise samaaegseks teenindamiseks ei jätkunud, siis muutuski töö teostamine hageja objektil võimatuks ning pooled otsustasid Lepingu ennetähtaegselt lõpetada. Samas ei vastutanud tekkinud viivituse eest mitte kostja, vaid hageja, kuna projekti korrektsuse riisikot kandis Lepingu punktide 5.2 ja 6.1 b) kohaselt just viimane. Seega ei lõpetatud Lepingut mitte kostja rikkumise tõttu, vaid poolte kokkuleppel, ning seda, kas kostja oleks Lepingu jätkumise korral Lepingust tulenevad tööd tähtaegselt lõpetanud või mitte, tagantjärgi hinnata ei saa. Ka ei ole alust pidada Lepingu tähtaegselt täitmata jätmist kostjapoolseks Lepingu rikkumiseks, kuna Leping lõpetati ennetähtaegselt. Järelikult on täitamata kahju hüvitamise nõude esimene eeldus, so võlgnikupoolne kohustuse rikkumine, mistõttu puudub tegelikult alus rääkida ka vastava rikkumisega põhjustatud kahjust. Sellele vaatamata märgib kostja järgmist. Kui hageja tõepoolest asus tegema mingeid toiminguid ootuses kolida uude kodusse sisse 2005.a novembri lõpuks, siis tegi ta seda oma riisikol. Kostja ei tea, kas vastavad tõele hagis esitatud väited selle kohta, et hageja võõrandas olemasoleva elamispinna uue kodu ehitamise ootuses ja finantseerimiseks ning kas hageja kasutas hagile lisatud üürilepingu alusel üüritud ruume enda elamispinnana kuni ehitise valmimiseni, kuna vastavad väited on paljasõnalised ning tõendamata. Samas ei oma nende väidete tõesus käesoleval juhul ka mingisugust tähendust, kuivõrd kostjapoolne Lepingu rikkumine on tõendamata, mistõttu ei saa hageja käitumine endise elamispinna võõrandamisel ning ajutise elamispinna üürimisel olla kuidagi kostjapoolse rikkumisega põhjuslikus seoses ega hageja kantud üürikulud käsitletavad kostjapoolse rikkumisega hagejale tekitatud kahjuna. Sama kinnitavad tegelikult ka hagiavaldusele lisatud üürilepingu enda tingimused. Nimelt oli pooltevaheline Leping sõlmitud 05.06.2005.a, kõnealune üürileping aga juba 17.05.2005.a. Jõustus nimetatud üürileping 01.06.2005.a ning kehtis tähtajalisena kuni 02.06.2006.a. Seega oli hageja sõlminud kõnealuse üürilepingu juba enne seda, kui kostjaga uue elamu ehitamise osas kokkulepe saavutatud, ka oli vastav üürileping sõlmitud aastase tähtajaga, mitte aga 2005.a novembri lõpuni, millal hageja väidetavalt juba uude elamusse sisse lootis kolida. Järelikult oleks hagejal tulnud igal juhul maksta kõnealust üüri vähemalt perioodi eest, milleks üürileping sõlmitud oli ning seda sõltumata hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest. Seega puudub hageja poolt üürilepingu sõlmimise ja selle alusel üüri maksmise ning Lepingu lõpetamise asjaolude vahel igasugune põhjuslik seos ega ole hageja poolt makstud üürisummad käsitletavad kostja poolt hagejale tekitatud kahjuna. Järelikult on täitamata ka kahju hüvitamise nõude teine ja kolmas eeldus ehk kahju olemasolu ning põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kuid sõltumata asjaolust, kas kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad tingimused – tegu, tagajärg ja põhjuslik seos – on käesoleval juhul täidetud või mitte, on Lepingust tulenev kahju hüvitamise nõude rahuldamine ikkagi välistatud. Nimelt on Kokkuleppe punktis 5 sätestatud, et pärast Kokkuleppes toodud kohustuste täitmist hagejal kostja suhtes täiendavaid Lepingust tulenevaid nõudeid ei ole ning kuivõrd kostja on tänaseks Kokkuleppest tuleneva 270 000 krooni tagastamise kohustuse täies ulatuses täitnud, siis Lepingu alusel mistahes nõudeid, sh kahju hüvitamise nõuet, enam esitada ei saa.

Edasise menetluse käigus on kostja tunnistanud, et on olnud viivituses mitte 40 krooniga, vaid 340 krooni suuruses summas ja on selle tasunud. Kohtuistungil jäi kostja oma seisukohtade juurde.

kohustuse 270 000 krooni täitmist 269660 krooni suuruses summas. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole mõistliku aja ja heauskse käitumisega. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et põhjendatud on kostjalt viiviste väljamõistmine 20 000 krooni suuruses summas. Kohus on seisukohal, et hageja nõue kahju 27000 krooni hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Pooled lõpetasid tööettevõtulepingu kokkuleppega 11. oktoober 2005. Seega pidi hagejale olema kokkuleppe sõlmimisel selge, et kostja ei vii lõpule maja et. Kohus on seisukohal, et nimetatud nõude esitamine ca 3,5 aastat pärast kokkuleppe sõlmimist ei ole mõistlik aeg ega ka kooskõlas hea usu põhimõttega.

Jaanus Saaremõts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.