Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

kasutamise eest 4. juunil summas 33.187, 50 krooni ja 6. juunil summas 19.564, 25 krooni. Et hageja eelnevast käitumisest tekkis kahtlus, et hageja ei kavatse omapoolset tasu maksmise kohustust täita, siis otsustas kostja lägatsisterni hagejale enne tema kohustuse täitmist mitte tagastada. 7. juuni kirjas teataski hageja otsistud põhjustele tuginedes arvete aktsepteerimata jätmisest.

aktsepteeritavad ning nõue hageja vastu ei ole muutunud sissenõutavaks vastavalt VÕS § 82 lõikele 7. Kohtuistungil nõustus hageja tasuma vastuhagi alusel kostjale 50.445 krooni ja nõustus tegema selles ulatuses tasaarvestuse. Esimese astme kohtu otsus 26. juuni 2008. a. otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi, mõistes OÜ-lt Clickset Vend Valmar OÜ kasuks välja põhivõla 52.751, 75 krooni ja viivise 2711, 82 krooni, samuti viivise alates 10. mätsist 2008. a. kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 1 sätestatud määras (EKP intress + 7%) põhinõude summast päevas. Menetluskulude kohta märkis maakohus otsuses, et kulud Clickset OÜ hagis Vend Valmar vastu jäävad OÜ Clickset kanda, vastuhagis jäävad aga OÜ Vend Valmar menetluskulud OÜ Clickset kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et on kostjaga sõlminud lägatsisterni rendilepingu. Kostja ei tunnista lägatsisterni rendilepingu sõlmimist. Vastupidiselt, kostja oma ütlustes ja mida ka hageja on tunnistanud, ei tagastanud lägatsisterni seetõttu, et kasutas seda hageja suhtes sunnivahendina, et kätte saada tasu tehtud töö eest. Tunnistaja J. J. ütlused tõendavad, et OÜ Vend Valmar ei tagastanud lägatsisterni ja nõudis enne tagastamist arve tasumist. Tunnistaja Ü. S. tõendab, et Saaremaal vedas läga kostja traktoriga. Nad ei olnud nõus teise firma vara remontima. Siis sõidetigi minema. Kaasa võeti lägatsistern. Tunnistaja A. T. tõendab, et OÜ Vend Valmar traktorist ei nõustunud parandustöödel abistama, kuna tema tuli läga vedama, mitte traktorit parandama. Hommikul oli traktorist koos lägatsisterniga kadunud. Seega on vaidlustamist leidnud ainult suuline rendileping, mis puudutab lägatsisterni registrinumbriga TNO 587. Tuvastamist on leidnud, et see ei olnud hageja oma ja hagejal oli seda vaja põllutööde tegemiseks oma kliendi juures. Kostja on täitnud ainult suulist traktori rendilepingut. Tõendamist on leidnud poolte endi ja tunnistajate ütlustega, et lägatsistern oli kasutusel tööde tegemisel ja hiljem oli kostja valduses, kuni kostja tagastas selle hagejale. See, et tsistern oli kostja valduses, ei tähenda suulist rendilepingut. Hagejal oli vaja traktorit ja selle ta sai kostjalt. Et hagejal oli vaja põllule läga vedada, siis selleks rentis ta lägatsisterni kolmandalt isikult, lastes siis selle traktorile järele haakida, et täita oma kohustust kliendi ees. Sellest ei tulene õiguslikku tagajärge kostjale. Kuna hageja nõuab kostjalt 88.500 krooni ja see võlgnevus olevat tekkinud lägatsisterni suulisest rendilepingust, mida kohus ei suutnud tuvastada, siis ei kuulu hagi rahuldamisele ja sellest tulenevalt ei anna kohus hinnangut, kas kostjapoolne lägatsisterni kohene mittetagastamine oli seaduspärane või mitte. Kui lähtuda poolte esitatud süüdistustest, siis saab märkida, et poolte suhted teravnesid 5. juunil 2007. a. ja seda aega ei saa küll lugeda rendilepingu sõlmimise ajaks nii, et see hakkab kehtima 6. juunist 2007. a., mil traktor koos tsisterniga olid lahkunud ja lõpetanud töötegemise. Kui tagasisidet ei olnud, ei saanud eeldada kostja nõustumist. Seda enam, kui oldi ähvardatud politseiga 6. juunil 2007. a. ja seda ka tehtud kostja poolt. Seega ei ole kohus tuvastanud OÜ Clickset ja OÜ Vend Valmar vahel sõlmitud lägatsisterni rendilepingu olemasolu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg. 1 sätestab, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tehingud ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Hageja tugineb oma nõudes pooltevahelisele suulisele rendilepingule, mis on sõlmitud 6. juunil 2007. a. algusega

telefonitsi teatanud, miks ta tsisterni ei tagastanud ning hageja ei eitanud kostja poolt nimetatud asjaolu. Seega ei kuulu hageja poolt esitatud alustel hagi rahuldamisele. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud traktori kasutamise leping tunnitasuga 375 kooni + käibemaks. Hageja võtab vastuhagis omaks, et peab maksma, ja nõustub tasuma 50.445 krooni. Ülejäänud nõuet hageja vastuhagis ei tunnistanud ega põhjendanud, miks 2306, 75 krooni tuleb jätta rahuldamata. Tõendamist ei ole leidnud, et oleks tulnud teha tööde üleandmise ja vastuvõtu akt. Et hageja on enamuse nõutavast summast omaks võtnud, siis on ümber lükatud, et maksmise tingimuseks oli tööde üleandmise ja vastuvõtu akt. Samuti ei ole langenud vaidluse alla traktori ja traktoristi töötamine rendisuhte perioodil. TsÜS § 5 kohaselt tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Märgitud pooltevaheline rendileping on leidnud tuvastamist. Kostja on hagejale esitanud tasumiseks arved ning nendel märkinud töötunnid. Hageja ei ole esitanud menetluse käigus kordagi omapoolset töötundide arvestust ega põhjendusi. VÕS § 76 lg. 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Lepinguks on suuline traktori kasutamise leping, mida pooled on tunnistanud. Kostja on õigustatud nõudma kohustuse täitmist. Kohustus on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, ning VÕS § 101 lg. 1 p. 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kostja põhinõue vastuhagis kuulub rahuldamisele täielikult. VÕS § 113 lg. 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna ei ole tõendamist leidnud, et pooled oleksid suulises vormis sõlmitud lepingus kokku leppinud viivise maksmises, seega ka viivise määras (puudub ka arvel nr. 12), siis käesolevas asjas tuleb viivis arvestada seadusega kehtestatud määras, s. o EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7% aastas. Arve nr. 12 tasumisega on kostja olnud viivituses 272 päeva. Perioodil 12. juunist kuni

Kohtu poolt viidatud asjaolu, et tsistern ei olnud apellandi oma ja et apellandil oli seda vaja põllutööde tegemiseks oma kliendi juures, on asjakohatu. Tsisterni kasutamine apellandi enda huvides toimus enne apellandi poolt väidetud rendilepingu sõlmimist. Tõendamist on leidnud, et tsistern oli kasutusel tööde tegemisel ja hiljem oli vastustaja valduses, kuni viimane selle apellandile tagastas. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Lägatsistern on olnud vastustaja kasutuses ning vastustajal on kohustus maksta selle eest tasu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et see, et tsistern oli vastustaja valduses, ei tähenda suulist rendilepingut. Apellant nõuab tasu tsisterni kasutamise eest ajal, mil see oli reaalselt vastustaja valduses ja apellant seda kasutada ei saanud. Kuna vastustaja on võtnud apellandi asja oma kasutusse, siis on tekkinud tal ka kohustus maksta asja kasutamise eest tasu. Vastustaja vastuväited, nagu oleks ta kasutanud asja kinnipidamisõigust, on asjakohatud. Kehtiv seadusandlus ei sätesta õiguskaitsevahendina kinnipidamisõigust. AÕS vastavad sätted on kehtetud alates 15. jaanuarist 2003. a. Ei vastustaja ega kohus ole viidanud, millisele seaduslikule alusel nad kinnipidamisõiguse väitmisel tuginevad. Samas vaidluse asjaolud ei kattugi kinnipidamisõiguse mõistega, sest vastustaja traktor koos apellandi lägatsisterniga lahkus Saaremaalt 5. juunil 2007. a. Arve nr. 12, mille tasumisest keeldumist vastustaja väidetavalt kartis, kannab kuupäeva 4. juuni 2007. a. ja on apellandini jõudnud

tasuma töötunni eest 375 krooni, millele lisandub käibemaks, samuti kandma traktori kütusekulu. Apellant oli Carmex Invest OÜ-lt kasutusse võtnud lägatsisterni, mis 29. mail haagiti traktorile järele. Traktor sõitis apellandi korraldusel koos lägatsisterniga tööd tegema algul Pärnumaale ja seejärel Saaremaale. Töö käigus tekkisid lahkarvamused ja 5. juunil tõi vastustaja traktori koos lägatsisterniga Saaremaalt ära. Apellant nõudis vastustajalt lägatsisterni tagastamist, kuid vastustaja keeldus seda tagastamast ning tagastas asja alles

vastustaja ei ole seda kinnitanud, apellant ei ole oma väite tõendamiseks esitanud aga ühtki tõendit. Apellant on ekslikult samastanud asja valduse ja kasutamise. See, kas vastustajal oli tegelikult kinnipidamisõigus või teostas ta seda õigust ekslikult, ei oma tähtsust selle üle otsustamisel, kas pooled jõudsid tsisterni kasutamises kokkuleppele. Apellandil võib olla nõudeid lägatsisterni alusetust kinnipidamisest tulenevalt, kui see on aset leidnud, see ei anna aga alust hüvitada tema kasutustasu saamiseks esitatud nõuet. Et pooled ei ole tahteavaldusi lägatsisterni kasutuslepingu sõlmimiseks vahetanud, siis ei saa kerkida küsimust nende poolt selles kokkuleppe saavutamises. Seega ei olnud pooltel lägatsisterni kasutamiseks vastustaja poolt lepingut ja lepingu alusel esitatud tasunõuet ei ole võimalik rahuldada. Sellest tulenevalt ei saa kerkida küsimust ka tasu maksmisega viivitamise eest nõutava viivise põhjendatusest. Seega jõudis maakohus vaidlust lahendades õigele lõppjäreldusele, et hagi ei ole põhjendatud. Vastuhagis nõudis vastustaja apellandilt traktori kasutustasu väljamõistmist. Et pooltel oli leping traktori kasutamiseks ja kokku oli lepitud kasutustasus, ei ole vaidluse all. Mõlemad pooled on pidanud seda kasutuslepinguks, kuid nimetanud seda traktori rendilepinguks. Et leping oma olemuselt ei vasta aga VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele, vastates samas VÕS §-s 271 sätestatud üürilepingu mõistele, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri), siis on tegemist üürilepinguga. Pooled ei vaidle selle üle, et vastustaja täitis lepingut, andes traktori apellandi kasutusse, ning et apellant ka tegelikkuses traktorit kasutas. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kokkulepitud tasu ei ole apellant vastustajale vastavalt lepingule maksnud. Seega ei olnud vaidlust selle üle, et vastustajal on nõudeõigus üüri saamiseks. Maakohtu istungil tunnistas apellant vastustaja nõuet summas 50.445 krooni (tl. 76). Seega tuleb vastustaja hagi selles ulatuses vastavalt TsMS § 440 lõikele 1 (kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi) rahuldada juba ainuüksi hagi selles osas õigeksvõtust tulenevalt. Võtnud vastustaja nõude valdavas ulatuses õigeks, ei andnud apellant mingeid selgitusi, miks ta tunnistab nõuet just õigeksvõetud summas ega tunnista seda ülejäänud 2306, 75 krooni ulatuses (tl. 76). Niisugust selgitust ei sisalda ka apellatsioonkaebus. Apellatsioonikohtu istungil selgitas apellandi pool, et kui vastustaja oleks apellandile vastuhagi summas arve esitanud, siis oleks ta nõude rahuldanud. Kolleegium leiab, et taoline selgitus ei selgita hagi 2306, 75 krooni ulatuses õigeks võtmata jätmist, kuna õigeks võtmata summa ei lange kokku kummagi vastustaja koostatud arve summaga. Siiski võib sellest järeldada, et nõude suurusele apellant põhimõtteliselt vastu ei vaidle. Et apellant on ise kinnitanud, et hiljemalt kohtumenetluses on ta saanud ka arve nr. 13, mille varasemat saamist apellant eitas, siis ei saa ta juba sellest tulenevalt põhjendada vastustaja arve (täielikku või osalist) tasumata jätmist asjaoluga, et ta üht arvetest ei ole saanud. Seega rahuldas maakohus õigesti vastuhagi põhisumma ulatuses. Kuigi apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses, ei sisalda kaebus väiteid, mis puudutaksid vastuhagis esitatud viivisenõude lahendamist. Et vastustaja ei ole otsust vaidlustanud ega näinud ka apellatsioonikohtu istungil probleemi selles, millisel viisil on maakohus vastustaja viivisenõude rahuldanud, siis tuleb otsus selles osas jätta muutmata. Menetluskulude jaotamise osas ei vasta maakohtu otsus seadusele. TsMS § 162 lg. 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg. 1 lause 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma; vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Arvestades, et vaidluses oli esitatud nii hagi kui vastuhagi, mida menetleti ühes menetluses ja mille puhul seega ei saa, näiteks, eristada, milline osa õigusabikulust kulus hagi ja milline vastuhagi menetlemiseks, jättis maakohus menetluskulud poolte vahel tegelikult jaotamata, kui jättis otsuses täpsustamata, millised on need hagi

menetlemisel kantud kulud ja vastuhagi menetlemisel kantud kulude osa, mis tuleb kanda hagejal. Kolleegium leiab, et arvestades seda, et hagi jääb täielikult rahuldamata, jääb hageja poolt sellelt tasutud riigilõiv tema enda kanda. Arvestades asjaolu, et vastuhagi rahuldatakse põhiosas, millelt riigilõivu on arvutatud, täielikult, tuleb vastuhagilt tasutud riigilõiv Clickset OÜ-l Vend Valmar OÜ-le täielikult hüvitada. Et hagi jääb üldse täielikult rahuldamata ja vastuhagi jääb osaliselt rahuldamata üksnes viivist puuudutavas osas, arvestades samuti põhjendamatute nõuete ulatust, tuleb ka ülejäänud Clickset OÜ esimese astme menetluskulud jätta tema enda kanda, Vend Valmar OÜ-le tuleb Clickset OÜ-l ülejäänud esimese astme menetluskuludest hüvitada 90%. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium veel, et asjakohatu on etteheide, nagu oleks maakohus rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet, kui luges ühe suulise lepingu sõlmituks ja teist mitte. Selle üle, millised asjaolud menetluses esile tuua, otsustavad menetlusosalised (TsMS § 5 lg. 1). Selle üle, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, otsustab kohus tõendite alusel (TsMS § 232 lg. 1). Apellant tugines vastuhagi puudutavas osas samuti kui vastustaja asjaolule, et traktori kasutamiseks olid pooled sõlminud lepingu. Seega ei olnud pooltel selle üle vaidlust. Küll oli pooltel vaidlus selle üle, kas ka lägatsisterni osas on neil kasutusleping. Seega pidi apellant lepingu olemasolu tõendama. Niisugustel asjaoludel ei saa küsimust kellegi väidete alusetust eelistamisest üldse kerkida. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 162 lg. 1 ja § 171 lg. 1 mõtte koosmõjule jätta apellandi Clickset OÜ kanda.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.