Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

intressiks 700 krooni. LOÜ kandis laenu üle 26.02.2007, laenu tagasimaksmise tähtajaks oli 28.03.2007. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista:

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vastuväiteid hagile ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostja ja LAS vahel 26.02.2007.a sõlmitud leping nr 38393 on vaadeldav krediidilepinguna. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Põhivõlg Kuna kostja ei ole vaidlustanud hageja esitatud väidet, et kostja on saanud LOÜ-lt laenu ning ei ole seda tagasi maksnud, rahuldab kohus VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel hageja nõude selles osas. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 3000 krooni. Intress Lepingu alusel sai kostja laenu 3 000 krooni 30 päevaks. Tulenevalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on intressinõude aluseks märkinud lepingu p 4.2.3. Lepingu p 4.2.3 kohaselt on pooled kokku leppinud, et 3 000 krooni suuruse laenu puhul on intressi määraks 23.3 % laenu perioodiks laenu summast, ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenu saaja poolt laenuandjale 700 krooni. Hageja on arvestanud ebaõigesti kostjale intressi alates 26.02.2007 kuni 28.07.2008 summas 12 090.12 krooni. Lähtuvalt lepingu p 4.2.3 on intressi määraks 0,92% päevas, kuid intressi saab arvutada üksnes laenulepingu lõppemiseni. Intress on tasu laenu kasutamise eest ning seda arvestatakse vastavalt laenuks antud rahasumma kasutusaja pikkusele, milleks käesolevas asjas on 30 päeva. Pärast nõude sissenõutavaks muutumist saab tulenevalt VÕS § 113 lg 1 arvestada tagastamata laenult viivist. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele intress 700 krooni. Viivised Kostja ei ole vaidlustanud, et ta on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist summas 7 320 krooni lepingu p 13 kohaselt. Lepingu p 13 kohaselt kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakset tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0.5 % kalendripäevas. Viivist

arvutatakse tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Viivise arvestamine algab laenu tagastamise tähtpäevale järgneval päeval ja lõpeb tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. Hageja on viivise arvestuse õigesti esitanud. Perioodi 28.03.2007 kuni 28.07.2008 eest on viivis 7 320 krooni, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja ei ole tulenevalt TsMS § 367 taotlenud viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutnud väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni. Leppetrahv Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi 1 500 krooni. Lepingu p 14 kohaselt kui laenusaaja rikub ühte või mitut lepingust või seadusest tulenevat kohustust laenuandja ees, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 50 % ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Üheks leppetrahvi nõude esitamise aluseks on see, kui laenusaaja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud laenuandja poolt antud täiendava tähtaja jooksul. VÕS § 158 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Arvestades võlasuhte iseloomu (laenatava rahasumma suurus, tagasimaksmise periood) tuleb kohtu hinnangul kostjalt leppetrahv summas 1 500 krooni välja mõista. Väiksemas suuruses leppetrahv ei tagaks leppetrahvi seadusest tulenevat funktsiooni sundida isikut õigeaegselt kohustuse täitmisele (nn survefunktsioon). Muud kulud Hageja nõuab kostjalt nõudeõiguse loovutamisest tulenevaid kulusid summas 1 500 krooni – lepingu p 12.2.1 nõudekirja väljastamisel leppetrahv 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamisel leppetrahv 350 krooni ning hagiavalduse esitamine kohtusse hagiavalduse koostamise kulud 1 000 krooni, õigusabikulud, riigilõiv ja muud kohtukulud. Kohus leiab, et hageja nõue hüvitada hagiavalduse koostamise kulud 1 000 krooni ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse esitamise kulu puhul saab tegemist olla üksnes menetluskuluga. Menetluskulude väljamõistmine toimub vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele (TsMS § 162, § 163, § 173 jj). Lepingu p 12.2.1 ja 12.2.2 kulud summas 500 krooni on vaadeldavad kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahjuga, mitte leppetrahvina. Hageja soovib nimetatud summa väljamõistmist enda tegevuse tõttu. VÕS § 113 lg 5 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Kohtu hinnangul on lepingu p 12.2.1 ja 12.2.2 näol tegemist tüüptingimustega. Arvestades asjaoludega, et lepinguga on kindlaks määratud leppetrahv 50 % tagastamata laenust ning viivisemääraks on 0.5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt, on kohtu arvates lepingu p 12.2.1 ja 12.2.2 tühised tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5. Lepingu p 12.2.1 ja 12.2.2 ette nähtud hüvitis on ebamõistlikult suur ning teiselt lepingupoolelt on sellega võetud võimalus tõendada tegeliku nõudekirjade väljastamisega kaasnenud kulu suurust. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ja nõuab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 3 000 krooni, intressi 700 krooni, viivised 7 320 krooni ja leppetrahvi 1 500 krooni. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Kohus leiab, et kuivõrd hagiavaldus on rahuldatud osaliselt, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 50% ulatuses hageja ja 50% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa

kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.