Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

03.11.2004 hüvitas kostja 2004. aastal kannatanutele kokku 125 157,25 krooni ning 2005. veebruaris täiendavalt 10 637 krooni, seega kokku 135 794,25 krooni. Hüvitamata jäeti 163 307,97 krooni. Samuti palub hageja välja mõista viivise nõude rahuldatud osalt 120 204 krooni ja rahuldamata osalt 163 307,97 krooni, seega kokku 446 819,94 krooni. Hageja pöördus 29.11.2004 kaebusega Kindlustuse Vahekohtu poole, kus jäeti 11.02.2005 otsusega hageja kaebus rahuldamata sest leiti, et liiklusõnnetuse põhjustas 100% ulatuses AS Sarbuss bussijuht H.Kesküla, kes rikkus liikluseeskirja (LE) § 123. Hageja on seisukohal, et 30.12.2001 toimunud liiklusõnnetuse põhjustas politseisõiduki Mazda juht. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud kindlustushüvitise koos käsitluskuludega 163 307,97 krooni, nõude rahuldatud osalt arvutatud viivise 120 204 krooni ja nõude rahuldamata osalt viivise 163 307,97 krooni. Hageja vähendas oma põhinõuet kooskõlas kostja arvutustega 18 707,33 krooni, samuti vähendab viivise nõuet 18 707,33 krooni võrra. Kostja seisukoht

osalenud sõiduk asub sõiduteel halva või piiratud nähtavusega kohas. Vastavalt politseidirektori poolt 18.07.2001 kinnitatud käskkirjale nr 129 „Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatluse metoodika 2“ § 7 p 7.2 ja 7.3 eraldatakse sündmuskoht ohutusmärgiste ja ohutuslindiga. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et politseitöötajad A.Kupp ja M.Pihl ei tähistanud sündmuskohta nõuetekohaselt. Kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et sõiduauto Mazda vilkurid lülitati enne liiklusõnnetuse toimumist välja. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud põhjuslik seos A.Kuppi ja M.Pihli tegevusetuse ja liiklusõnnetuse vahel. Sõiduauto Mazda seismine pimedal ajal valgustamata teel halva nähtavuse tingimustes ainult sisselülitatud ohutuledega tekitas liiklusohu tagant läheneva autobussi MB juhile. Tunnistaja Margus Pihli ütluste kohaselt tuli ta 30.12.2001 umbes öösel kella 1 või 2 paiku Koselt teiselt sündmuskohalt. Ilmastiku tingimused olid väga halvad. Kuna BMW-l valgustust ei olnud, jäi politseiauto BMW taha seisma. Tunnistaja ütluste kohaselt lülitas ta sisse vilkurid, ohutuled ja pooltuled/lähituled. Liiklusõnnetuse hetkel tegi ekspertiis kindlaks, et vilkurid ei põlenud ja ohutuled põlesid. Kohus leidis, et ekspert V.Vaala poolt koostatud liiklustehnilise ekspertiisiga ja tunnistaja Margus Pihl ütlustega on tõendatud, et ilmastikuolud ja nähtavus oli halb, sõidukil Mazda ohutuled põlesid, vilkurid olid välja lülitatud, ohukolmnurk puudus. Ekspertiisiaktis esitatud eksperdi arvamuse kohaselt oli bussi MB kiirus enne kokkupõrget 90 km/h ja kokkupõrke momendil 85 km/h. Ekspertiisiakti p-i 4 kohaselt oli bussi MB arvutuslikuks peatumisteekonnaks ca 134 m (kiiruse 85 km/h juures) ja ca 139 m (kiiruse 87 km/h juures). Kohus asus seisukohal, et pimedal ajal halva nähtavusega tingimustes keset sõidurada seisev nõuetekohaselt tähistamata sõiduk ei ole käsitletav teel etteaimatava mistahes takistusena. Ekspertiisiakti arvamusliku osa p-st 3 nähtub, et sõiduki MB juhil olnuks võimalik liiklusõnnetust vältida juhul, kui ta sai seisvat sõidukit Mazda märgata ja ohuna tajudes kaugemal peatumisteekonna pikkusest. Antud teetingimustes on sõiduki MB peatumisteekonna pikkus kiirusel 87 km/h ca 139 m. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et H. Kesküla märkas seisvat sõidukit Mazda 10-15 m kauguselt. Seega lõi liiklusohu politseinike tegevusetus. H.Keskülal liiklusõnnetust vältida ei olnud võimalik. H.Kesküla käitumises puudub rikkumine, mis võiks olla aluseks tsiviilvastutuse tekkimisele sõiduki MB valdajal. Liikluskahju põhjustaja tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja poolt. Vastavalt LKindlS § 45 lg-tele 1, 3 ja 4 oleks liikluskahju selle osa hüvitamise otsuse koostamine, mille üle vaidlus ei ole, pidanud toimuma hiljemalt 12.04.2004. Liikluskahju hüvitamine summas 125 157,25 krooni oleks pidanud toimuma 13.04.2004. Viivis kokku nõude rahuldatud osalt on 111 497 krooni. Nõude rahuldamata osalt on viivis vastavalt LKindlS § 45 lg-le 5 144 600,64 krooni. LKS § 45 lg 2 kohaselt, kui juhtumi kohta toimub tsiviilkohtu-, kriminaal- või väärteomenetlus või kindlustuse vahekohtu menetlus ja sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus, pikeneb 30 päevane tähtaeg nimetatud menetluse aja võrra. Samuti pikeneb tähtaeg, kui hüvitamise otsustamine või hüvitamine viibib hüvitise taotlejast sõltuva asjaolu tõttu. Hageja esitas kostjale ainult isikukahjude materjalid ja kriminaalasja lõpetamise määruse. Isikukahju materjalide põhjal ei olnud võimalik kindlaks teha, kes põhjustas liiklusõnnetuse. Enne hüvitise väljamaksmist pidi kostja liiklusõnnetuse põhjustaja väljaselgitamiseks koguma täiendavalt dokumente. Perekond Kuppi kindlustuspensioni arvutamisel on hageja võtnud aluseks vale perioodi sissetuleku. Kostja pidi 3 aasta jooksul välja makstud kindlustuspensioni uuesti arvutama. Kohus asus seisukohale, et tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, hüvitise maksmise viivitamine on tingitud osaliselt ka hageja tegevusetusest ja arvestades teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, kuulub viivis 50% ulatuses vähendamisele. Apellatsioonkaebuse põhjendused

Kohus on otsuse tegemisel on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja valesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohus asus seisukohale, et sõiduki Mazda valdaja on rikkunud LE § 89 p 3 ja politseidirektori 18.07.2001 kinnitatud käskkirja nr 129 «Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatluse metoodika 2" § 7 p-e 7.2 ja 7.3. Lisaks sellele ei oleks politseinikud tohtinud sündmuskohal politseisõidukil välja lülitada vilkureid. Kostja leiab, et viidatud rikkumised ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Viidatud rikkumised võisid anda aluse politseinikele distsiplinaarkaristuse määramiseks, kuid need rikkumised ei põhjustanud liiklusõnnetust. Kohus on möönnud, et ilmastiku ja teeolud olid väga halvad. Sadas lund, esines pinnatuisk ning nähtavus oli halb. Olukorras, kus MB juht H.Kesküla väidetavalt ei märganud isegi politseisõiduki Mazda ohutulesid, ei oleks ta saanud kuidagi märgata maapinna lähedale paigutatavat ohukolmnurka. Arvestades buss MB peatumisteekonda antud teeoludes, oleks bussijuht ohukolmnurga märkamisest hoolimata sõitnud sõidukile Mazda otsa. Sisselülitatud ohutuledega sõiduk on teel liiklejatele nähtav. Kui H.Kesküla märkas sisselülitatud ohutuledega sõidukit liiga hilja selleks, et ta suudaks peatada sõiduki takistuse ees, siis järelikult valis ta antud ilmastikuoludes vale sõidukiiruse. Teel etteaimatava ohu vältimise kohustus on sõiduki juhil, kes vastavalt liiklussituatsioonile peab valima oma sõidukiiruse (Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27.12.2001 otsus nr II-2/1615/01 ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 12.02.2002 lahend nr 2-44/2002). H.Kesküla juhitud bussi sõidukiirus ei vastanud tee- ja ilmastikutingimustele, ta rikkus LE § 123 ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse. Kohus on jätnud analüüsimata MB juhi kiiruse valiku ning selle mõju liiklusõnnetuse toimumisele. Valides tee ja ilmastikuoludele mittevastava liikumiskiiruse, võttis MB juht endalt võimaluse bussi peatamiseks nähtavusulatuse piires. VÕS rakendamise seaduse § 22 kohaselt tuleb kohaldada kahjujuhtumi ajal kehtinud seadust ehk tsiviilkoodeksit (TsK). TsK kohaselt loetakse suurema ohu allikaks liikuvat sõidukit, mitte seisvat. Riigikohus on 21.11.2005 otsuses nr 3-2-1-111-05 selgitanud, et TsK §-st 458 tuleneva vastutuse kohaldamiseks peab kannatanu tõendama põhjusliku seose suurema ohu allika toime (käesoleval juhul mootorsõiduki liikumise) ja kahju vahel. Seega pole vaja tõendada suurema ohu allikat valitsenud isiku tegu, teo õigusvastasust ega süüd. Kohus on seega ebaõigesti asunud seisukohale, et seisev sõiduk Mazda oli suurema ohu allikas. Kohus on ebaõigesti leidnud, et sõiduk Mazda seisis keset sõidurada. Inspektor M.Kohava koostatud sündmuskoha paikvaatluse protokolli kohaselt asus buss Scania esiosaga Tallinna poole paremas teepeenral, vasak tagumine nurk oli sõidusuuna vasakust äärest 8,4 m kaugusel ning vasak esimene nurk sõidusuuna vasakust äärest 7,5 m kaugusel. Teel peatunud sõidukid ei takistanud liiklust ega moodustanud teesulgu. Arvestades sõidutee kogulaiust laiust (10 meetrit) oli sõidutee peaaegu vaba liikumiseks ja seisvate sõidukite vabalt võis vabalt läbi sõita. Liiklusõnnetuse ajal olid teeolud ja ilmastikutingimused halvad. Teelõik, kus toimus liiklusõnnetus oli valgustamata ja nähtavus oli halb. Liiklusõnnetuse õiendi kohaselt oli ilm vahelduva pilvitusega, ajuti sadas lund. Politseisõiduk Mazda oli tähistatud ja seega etteaimatav takistus. Kohus on asunud seisukohale, et sõiduk Mazda oli nõuetekohaselt tähistamata. LE § 123 kohaselt on oluline, kas sõiduk Mazda oli etteaimatav takistus. Kohtuotsusest ei selgu, kas kohus on sisselülitatud ohutulede ning gabariittuledega sõiduki lugenud etteaimamatuks takistuseks. Asjaolu, et sõidukil Mazda ei põlenud vilkureid, ei tee sõidukit veel etteaimamatuks takistuseks. Halbades ilmastikuoludes on sõiduki tähistamiseks sõiduk komplekteeritud ohutuledega. Kaasaegsed sõidukid on ohutulede sisselülitamisel nähtavad, seega etteaimatavad takistused. Teeliikluses osalev juht peab olema valmis olukorraks, kus teel seisab ohutuledega tähistatud hädapeatunud sõiduk. Juhil on kohustus vältida sellisele sõidukile otsasõitu. Teeliikluses osalev juht ei saa eeldada, et igast hädapeatunud sõidukist annavad märku vilkurid. Kell 03.00 saabus sündmuskohale sõiduk Mazda. 2,5 tunni jooksul suutsid liiklejad teel peatunud sõidukeid märgata ja neist ohutult mööduda. See annab tunnistust sellest, et tee oli liiklemiseks vaba ja hoolikal juhil oli võimalik teel olevaid sõidukeid õigeaegselt märgata ning neist ohutult mööduda. MB juhi H.Kesküla ütlused liiklusõnnetuse asjaolude kohta on olnud vasturääkivad ning

ebaloogilised. Sisuliselt on H.Kesküla möönnud oma süüdiolekut liiklusõnnetuse põhjustamises püüdes kriminaalmenetlust lõpetada kannatanutega kokkuleppe sõlmimisel. Kohus on ebaõigesti jätnud põhinõudest maha arvestamata hageja poolt tõendamata kahju. Nimelt ei ole hageja esitanud tõendeid kaelatoe maksumuse kohta (nõue 127 krooni) ja transpordikulu (nõue 1080 krooni). LKindlS § 31 lg 4 kohaselt makstakse hüvitis välja tegelikku kulu tõendavate dokumentide alusel ja hageja on ta teinud alusetuid väljamakseid 1 207 krooni. Kohus on vähendanud hageja nõutud viivist 50% ulatuses. Kostja leiab, et viivise nõue ei ole põhjendatud. Tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, otsuse tegemine ning hüvitise maksmisega viivitamine oli tingitud hageja tegevusetusest. Hageja täidab igapäevaselt ka kindlustusandja kohustusi ning ta pidi liikluskahju käsitlema igakülgselt ja täielikult, kogudes kokku kõik asjas vajalikud dokumendid ning esitama need koos tagasinõudega kostjale. Hageja esitas koos tagasinõudega kostjale ainult isikukahjude materjalid ja kriminaalasja lõpetamise määruse. Liikluskahju kohta kogutud varakahju materjalid sai hageja omal initsiatiivil alles 11.10.2004 Salva Kindlustuse AS-st. Isikukahju materjalide põhjal ei olnud võimalik kindlaks teha, kes põhjustas liiklusõnnetuse. Enne hüvitise välja maksmist pidi hageja liiklusõnnetuse põhjustaja väljaselgitamiseks koguma täiendavalt dokumente. Kokkuvõtvalt pidi kostja 3 aasta jooksul välja makstud kindlustushüvitised uuesti üle arvutama. Kuna hüvitamise otsustamine viibis hagejast sõltuva asjaolu tõttu, siis kostja palub tuginedes LKindlS § 45 lg 2 nõuet viiviste osas mitte rahuldada. Hageja esitas tagasinõude 12.03.2004 ja on viivist hakanud arvutama alates 14.04.2004, seega kuu aega peale nõude esitamist. Arvestades, et hageja on liiklusõnnetuse isikukahju materjale käsitlenud 3 aastat, kahjukäsitluse käigus kogutud materjalid on mahukad, ei ole antud juhul mõistlik nõuda viivist põhinõude summas. Hageja ei esitanud viivise nõuet koos põhinõudega vaid alles peale põhinõude 50% rahuldamist apellandi poolt. Apellatsioonkaebuse vastus

Kostja on esitanud 27.09.2005 taotluse 6 tunnistaja ülekuulamiseks (t.lk 173). Kohus on rahuldanud 27.09.2005 istungil taotluse ja istungi kostja taotlusel edasi lükanud. Kostja on taotlenud tunnistajatele T., R. ja V kohtu poolt kutse saatmist. Kohus seda ei teinud. 08.05.2006 istungil kuulati üle tunnistaja M.Pihl ja asja arutamine lõpetati, kusjuures protokollist ei nähtu, et kostja oleks tunnistajate ülekuulamise taotlusest loobunud. Uuel asja arutamisel tuleb kohtul täpsustada kostja seisukohta taotluse osas. Kohus on 08.05.2006 istungil rahuldanud kostja taotluse võtta asja materjalide juurde kindlustuse vahekohtu istungi protokoll, kuid protokoll on toimikusse köitmata lahtiselt toimiku vahel ja kohtu poolt tõendina hindamata. Kostja on esitanud kohtule CD lindistuse, mis on tehtud vahetult pärast õnnetust sündmuskohal. Istungil on lindistusega tutvutud (t.lk 188), kuid toimikust ei nähtu, et kohus oleks lindistusele tõendusliku tähenduse omistanud ja seda vastavalt hinnanud. Samas on menetlusosalised sellele istungil oma väidetes tuginenud. Ringkonnakohtule CD lindistust ja kriminaalasja materjale ei saadetud. Asja uueks arutamiseks saatmine on muuhulgas põhjendatud ka sellega, et enamuse tõendite esmakordse hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel, peab pooltele olema tagatud PS § 24 lg-ga 5 ja TsMS § 688 lg-tega 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ning saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, rahuldab ta sellega apellatsioonkaebuse osaliselt. Kohtukulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

U.Loonurm

I.Nõmm

A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.