2-07-1860/23 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

6437,50 DEM (51 500 krooni), tagastamise tähtajaga 13.09.2002. Vastavalt lepingu p-le 2.4 kohustus laenusaaja kasutama laenu sõiduauto Mercedes-Benz 190E riikliku registreerimismärgiga xxx xxx ostmiseks. Kostja kinnitas, et soovib laenu väljamaksmist laenuandja poolt sõiduauto müüjale OÜ-le AUTOMARKET. Omandiõiguse üleminek kostjale oleks vormistatud pärast laenu täielikku tasumist. Kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt. 17.02.2005 andis kostja üle laenu tagatiseks olnud sõiduauto, mille väärtuseks hinnati 6000 krooni ning nimetatud summa arvestati maha laenu põhisumma jäägilt. Seisuga 04.01.2007 võlgnes kostja hagejale põhiosa 38 154 krooni, intresse 69 113 krooni ja viiviseid 765 990 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 38 154 krooni, viivised 38 154 krooni ja intressid 38 154 krooni, kokku 114 462 krooni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tahe oli suunatud sõiduauto omandamisele. Hageja viis kostja erinevate äriühingute poolt lepingute sõlmimisega eksitusse ning leping sõlmiti pettusega. Müüja nõustus auto müüma omandireservatsiooniga järelemaksuga. Finantseerijaks oli hageja, auto müüjaks oli OÜ AUTOMARKET. Auto jäi tagatisena OÜ AUTOMARKET omandisse. 2002.a soovis kostja autost loobuda. Kostja leidis autole ostja, kuid müüja viivitas dokumentide vormistamisega üle aasta. 2003.a võttis müüja auto tehnilise passi, väitega, et auto vormistatakse kostja leitud ostjale ümber. Müügilepingut ei sõlmitudki. 2004 veebruaris tuli kostja juurde isik, kes koostas akti auto üleandmise kohta. Kostja ei olnud nõus hindama auto väärtuseks 6000 krooni. Hageja ei tõendanud, et on raha üle kandnud OÜ-le AUTOMARKET, OÜ AUTOMARKET ei olnud kunagi auto omanikuks. Hagile lisatud maksegraafik ei ole õige ja on koostatud hiljem. Hagi on aegunud. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kohtukulud OÜ MINERTO kanda. Kohus määras kanda Harju Maakohtu deposiitkontolt eksperditasu 1980 krooni riigituludesse ja tagastada Julia Skrõnnikule 20 krooni enammakstud eksperditasu. Pooled sõlmisid 13.09.2001 laenulepingu nr 38 (t lk 7). Vaidlus on selles, kas tegemist on laenulepingu või järelmaksuga müügilepinguga. Lepingu sõlmimise ajal kehtis Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK) ja tsiviilseadustiku üldosa seadus (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis). Puudub vaidlus ja lepingu p-s 2.4 on fikseeritud, et hageja soovis osta sõiduauto MercedezBenz 190E riikliku registreerimismärgiga xxx xxx. Vaidlus puudub, et hagejal puudusid vastavad rahalised vahendid ning ta pidi leidma finantseerimisallikaid. Üheks võimaluseks oli sõlmida laenuleping. Kohus käsitles poolte sõlmitud lepingut laenulepinguna. Müügilepingu olemuseks on vara tasu eest võõrandamine. Sellist kokkulepet antud lepingus ei sisaldu. Pooled märkisid lepingu p-s 2.4, et kostja kasutab laenu sõiduauto omandamiseks. Laenu kasutamise eesmärgi määratlemine ei muuda laenulepingut müügilepinguks. Lepingu p-s 2.5 kinnitas kostja, et soovib laenu väljamaksmist OÜ-le AUTOMARKET, mida hageja ka tegi (t lk 36, 119). Selliseid korraldusi võib laenusaaja laenuandjale anda ilma, et muutuks lepingu olemus. Lepingus fikseeriti laenu tagasimaksmine hagejale (p 3), omandiõiguse üleminekut

pooled lepingus kokku ei leppinud. Pooled märkisid, et auto kuulub OÜ-le AUTOMARKET ning müügileping sõlmitakse eraldi. Asjaolu, et müügileping on laenulepingu lahutamatu lisa (p 6.2), ei tähenda, et laenuleping muutuks müügilepinguks. Kuivõrd lepingus märgiti vaid laenuandmisega seotud asjaolud ning puudub kokkulepe omandiõiguse üleminekuks, on tegemist laenulepinguga. Hageja leidis, et hagi on aegunud. Vastavalt TsÜS § 113 lg-le 1 on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, v.a nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tulenev aegumistähtaeg 3 aastat. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg-le 2 kohaldatakse nimetatud lühendatud 3-aastast aegumistähtaega alates 01.07.2002. Puudub vaidlus, et kostja tegi viimase rahalise makse hagejale 29.11.2002, nagu kajastub ka hageja esitatud võlgnevuse tabelis (t lk 8, 73). Vaidlus on selles, kas aegumine katkes 17.02.2005, millal kostja andis auto üle (t lk 38, 84). Hageja leidis, et kostja tunnustas sellega võlgnevust ning arvestas võlgnevusest maha 6000 krooni. Kostja eitas nõude tunnustamist. Kehtiva TsÜS § 158 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kostja hageja laenulepingust tulenevat nõuet ei tunnustanud. Kohus asus seisukohale, et pooled sõlmisid laenulepingu. Laenulepingus on märgitud, et sõlmitakse ka müügileping. Puudus vaidlus, et hageja ei olnud sõiduauto omanik. Seetõttu on tegemist kahe erineva lepinguga – laenulepingu ja müügilepinguga. Viimane ei ole käesoleva vaidluse objekt. 17.02.2005 tagastamise ja hindamise aktist nähtub, et sõiduk tagastati mitte hagejale, vaid müüjale, Talvo Laanoja esindas sõiduki vastuvõtmisel OÜ-d Gestoria, kes oli sõiduauto omanik (t lk 53-54). Kohtul puudub õigus hinnata kostja ja OÜ Gestoria vahelisi suhteid, kuna OÜ Gestoria ei ole käesolevas menetluses subjekt. OÜ Gestoria ja kostja vahelised suhted ei puutu hagejasse. Sõiduauto tagastamist ei saa vaadelda ka tagatise andmisena laenulepingu järgi. Laenulepingus märgiti, et auto on laenu tagatis (p 4.1), kuid see punkt on tühine. Tegemist saab olla käsipandiga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 277 lg 2 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-130-01 kohaselt on mitteomaniku poolt pandilepingu sõlmimise tagajärg pandilepingu tühisus. Kuivõrd auto anti üle mitte laenuandjale, vaid müüjale, ei ole kostja 17.02.2005 sõiduauto üleandmisega laenulepingust tulenevat kohustust tunnustanud. Asjaolu, et OÜ Gestoria volitatud T.L. Info- ja Konsultatsioonibüroo OÜ nõudis hagejalt sõiduki tagastamise eest teenustasu (t lk 37), ei väära kohtu seisukohta, kuna see arve ei tekita tsiviilõigusi ega –kohustusi kostja suhtes. Asjaolu, et hageja arvestas 17.02.2005 võlgnevusest maha 6000 krooni, ei tähenda, et kostja tunnustas kohustust hageja ees, tegemist on hageja ühepoolse käitumisaktiga. Kuivõrd 17.02.2005 sõiduauto üleandmisakt puudutab kostja ja OÜ Gestoria vahelisi suhteid, puudub vajadus selle tõendi täiendavaks hindamiseks, sh ekspertiisiaktist tuleneva analüüsiks. Puudub vaidlus, et kostja teostas hagejale viimase laenulepingujärgse makse 29.11.2002. Sellest hetkest hakkas kulgema 3-aastane aegumistähtaeg. Hagi esitati 11.01.2007. Seega on hagi aegunud.

Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ MINERTO palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus kohaldas vääralt TsÜS § 158. Kohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte õigesti laenusuhtena ning pooltevahelise lepingu laenulepinguna. Laenulepingu kohaselt finantseeris hageja kostja sõiduauto ostu OÜ-lt AUTOMARKET. Laenulepingu p 2.5 kohaselt andis kostja hagejale käsundi maksta laen välja sõiduauto müüjale. Hageja täitis käsundi ning sõiduauto omanik ja kostja sõlmisid müügilepingu. Müügileping sõlmiti kostja huvides omandireservatsiooniga, millele viitab laenulepingu p 4.1, mille kohaselt andis müüja kostjaga kokkuleppel kostjale üle sõiduauto valduse. Eeltulenevalt kostja teadis, et sõiduauto omand läheb talle üle pärast laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Sõiduauto hinna tasumisega ja valduse vastuvõtmisega täitis kostja kõik müügilepingust tulenevad ostja põhikohustused. Tulevikus jäi võtta vastu sõiduauto omand. Omandi kohustus müüja üle andma pärast seda, kui ostja on täitnud laenulepingust tulenevad kohustused. Rahalisi kohustusi kostjal seoses müügilepinguga ei olnud ja seetõttu ei oleks müüja saanud kostjale esitada varalisi nõudeid (nõuda auto tagastamist) nimetatud lepingule tuginedes. Kohus tõlgendas vääralt laenulepingus sätestatud tagatist ja andis sellele käsipandi sisu. Tagatise all pidasid laenulepingu pooled silmas mitte panti, vaid olukorra tekitamist, mis tagaks, et kostja oleks huvitatud laenulepingust tulenevate kohustususte täitmisest tingimustes, kus sõiduauto müügilepingust tuleneva hinna tasumise kohustus on täidetud. Selliseks tagatiseks oli omandireservatsioon seotult lepingu täitmisega. Olukorras, kus kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, pöördus hageja sõiduauto müüja poole, et see, kui omanik, nõuaks kostjalt välja sõiduauto, määraks ära selle turuväärtuse ning maksaks vastava summa hagejale laenulepingust tuleneva kostja rahalise kohustuse katteks. Vastavad toimingud sooritati, misjärel hageja vähendas 17.02.2005 oma nõuet kostja vastu 6000 krooni võrra. Sõiduauto tagastamisega omanikule tunnustas kostja nõuet. Hagejal endal ei olnud alust nõuda kostjalt sõiduauto üleandmist endale. Sõiduauto müüjal oli õiguslik alus nõuda sõiduauto tagastamist, tuginedes laenulepingu rikkumisele, müügilepingut hageja ei rikkunud. Nimetatud õiguslikku alust tunnustas kostja sõiduauto tagastamisega. Kostja soovis sõiduautot müüjale tagastada juba 2002.a, kuigi müügihind oli täies ulatuses tasutud. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja ei nõudnud sõiduauto tagastamise korral müüjale juba tasutud sõiduauto hinda tagasi. Sõiduauto tagastamise eesmärk sai olla vaid vähendada tagastatava vara arvelt rahalist kohustust hageja ees. Sõiduauto tagasivõtmine müüja poolt toimus kostja initsiatiivil ja huvides. Eeltoodust tulenevalt tunnustas kostja sõiduauto tagastamisega müüjale hageja nõuet, mistõttu puudus kohtul alus kohaldada aegumist. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid ta leiab, et tegemist on müügilepinguga. Sõiduauto järele tuli OÜ Gestroria esindaja, kes teatas, et viib auto ära. Ta ei tunnista hageja nõuet ning ei tunnistanud seda ka sõiduki äraviimisel.

2.viimase makse tegi kostja hagejale 29.11.2002. Vastustaja vastuväidete kohaselt poolte vahel oli tegelikult sõlmitud müügileping. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga pooltevahelisele õigussuhtele, mida ei ole apellatsiooni korras vaidlustatud, ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas sõiduki tagastamist müüjale saab lugeda nõude tunnustamiseks, mis toob kaasa aegumise katkemine TsÜS § 158 lg 1 järgi. Maakohus asus seisukohale, et nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi ning sõiduki tagastamist ei saa lugeda kostja poolt nõude tunnustamiseks. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kohus on TsÜS § 158 ebaõigesti kohaldanud. Maakohus põhjendas, miks ei ole tegemist aegumise katkemisega ning millistel asjaoludel ei saa lugeda sõiduki tagastamist laenulepingust tuleneva nõude tunnustamiseks kostja poolt. Kogu menetluse kestel on kostja seda eitanud. Vastupidist ei ole hageja usaldusväärselt tõendanud. Asjaolu, et kostjalt võeti sõiduk, ei tõenda viimase poolt nõude tunnustamist. Sellised tõendid toimikus puuduvad. Apellandi väidetel ta vähendas kostja võlga 6000 krooni võrra seoses sõiduki tagastamisega. Sellele väitele on maakohus vastanud ning kolleegium nõustub sellega, et see on hageja ühepoolne toiming, mis ei saa tõendada nõude tunnustamist kostja poolt. Apellant ei ole nõus maakohtu tõlgendusega laenulepingu punktile 4.1. Maakohus põhjendas, miks ta ei nõustu hageja seisukohaga laenulepingu punkti 4.1 osas. Kolleegium nõustub apellandiga, et nimetatud lepingu punkt 4.1. võimaldab selle erinevat tõlgendamist. Laenulepingu punkti 4.1. kohaselt oli laenu tagatiseks sõiduk ning pooled leppisid kokku, et see on OÜ Automarket omandis. Kohus tuvastas, et sõiduki osas oli sõlmitud müügileping ning sõiduki omanikuks lepingu punkti 4.1. kohaselt ei olnud pooled. Seega ei saanud sõlmida kokkulepet tagatise andmiseks, mis ei kuulunud kummalegi poolele. Sellest tulenevalt on maakohtu järeldus õige, et mitteomanike kokkulepe on tühine. Apellandi väited omandireservatsiooni kohta ei mõjuta kohtu poolt antud tõlgendust laenulepingu punktile 4.1. Laenuleping ja müügileping on iseseisvad võlaõiguslikud lepingud. Omandireservatsioon on võimalik müügilepingu, mitte laenulepingu puhul. TsMS § 231 lg 1 kohaselt on poolte kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Kuivõrd hageja ei suutnud ümber lükata kostja vastuväidet, et auto äraviimisel ta ei tunnistanud võla olemasolu, siis on kohus jätnud hagi põhjendatult rahuldamata aegumise tõttu. Apellandi väidetel sõiduk viidi ära kostja initsiatiivil, kuid see omaks tähendust sel juhul, kui kostja oleks olnud huvitatud võla vähendamisest. Selle asjaolu olemasolu sõiduki äraviimisel tõendamist ei leidnud. Vastustaja taotlus Vastustaja taotles vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse on kostja esindaja kätte saanud 16.07.2008.